22 september 2016

Kui elu juhtub

See teatud sorti meeletu hirm, et midagi juhtub. Just nimelt juhtub. Aeg jääb seisma või inimesed moonduvad kellekski, keda ma enne ei tundnud, või elu toob katsumusi, mida ma juba ette kardan. Aga muutubki ja moonduvadki, õigemini neis tulevad esile need asjad, mis muidu ei tule esile, mis jäävad millegi varju alguses. See mingi metsik tõmme millegi või kellegi poole. Olgu see kirjandus või luule või tants või kujutav kunst selle äärmuslikus ilus.
Äärmuslik ilu ongi äärmuslik. Oma pingelisuses ja vastandlikkuses. Kunagi ei näe päris selle taha ega sisse. Midagi jääb alati lahti rääkimata, midagi teeb alati natuke rohkem haiget, kui vaja. Midagi. Alati. Kuidagi. Me kuulasime elukaaslase ema üle. Või õigemini lasime tal rääkida põnevatest lugudest, millest koosneb meie tõenäoliselt tulevaste laste iseloom ja kasvatus. Ilu. Selle kasvatamine ja selle teadvustamine - nii inimlikus kui ka mitteinimlikus tähenduses. Ma ei ole veel endale suutnud selgeks teha, mis see on, aga ma tunnetan selle õhuliikluses olemist. Isegi minu ja tema, minu ja kunsti, minu ja luule, minu ja kirjutamise vahel. Ma ei teagi. Äkki on see kõik - ma mõtlen ilu, luule, kunst, tants - minu noorusarmastus, mis põleb ja põletab mu tuhaks, et oleksin alandlikum ja vaiksem. Et ma ei nõuaks maailmalt tähelepanu. Võib-olla just sellelt maailmalt. Mäletan, et sattusin ühel hetkel vist MIMi või oli see tol hetkel Cabaret Rhizome ja rääkisin temaga. Neid võib igatemoodi nimetada - aga lõpptulemusena on nad kuskil meie alateadvuses see võrdusmärk Hea Kirjanduse või Hea Luulega. Nende tulek või puudumine - nende suhestumine või suhestumise puudumine seisnebki selles, et nad esindavad kedagi või midagi. Nad on need inimesed, kes on saanud võrdkujuks või ilmutuseks või sümboliks või kandjaks. Ja kui nad midagi ütlevad, sest räägivad nad ju minu kui väikese mutukaga harva, siis nad on kuuldud. Niimoodi pikaks ajaks - nagu tervistav mürk. Nende sõnad valguvad kuskil peas laiali ja nad ise ka. Nad ei ole päris. Vähemasti minu jaoks mitte. Ja võib-olla kirjandus kui selline polegi minu jaoks midagi reaalset, kuigi ta on. No päriselt. Ta muudab ja seletab ja õiendab ja paikab - aga ta pole päris oma ja seetõttu, pole ta ka see, kes puuksub ja peeretab ja ajab igapäevaselt närvi - ja tekitab emotsionaalse ahelreaktsiooni, et tahaks taga elu lõpuni õnnelik olla, aga kuidas. See on küsimus.
Aga mida see sümbol mulle siis ütles? Ega midagi erilist ei öelnudki - lihtsalt seda, et mõnikord ei saagi me luulega üheks või kirjandusega või kunstiga või tantsuga. Pole antud. Lihtsalt - unistame, ihaldame, leiame end ikka õnnetult aknast välja vaatamas ja lootmas, et luule tuleb ja päästab maailma. Nii nagu prints. Aga luulel on parematki teha. Printsil kah muide. Kui me selle mehega ei tegele - siis ta ei muuda maailma, siis on ta järjekordne külaline, kes naeratab kiivalt ja libiseb tagasi udusse, kust ta tuli. Luule samamoodi. Ta ei püsi meie juures, kui me ise tema juures ei püsi. Usk jumalasse samamoodi. Prantsuse keelde. Vene keelde. Ladinasse. Ja siis tuleb see imelik - asi, kas on õnne selle jumala, kirjanduse, prantsuse või vene keelega. Ja te saate üheks või ei. Ja kui kaua te see üks püsite.
Ohtlik on see üheks saamine igal juhul. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast avastate, et te ei sobi. Nagu mina eesti filoloogiaga, mille harjutusekspert ma siin poes olen. Äkki oleks pidand ikka raamatupidamist studeerima või IT-d või majandust või sotsioloogiat. Äkki. Sellegipoolest on ta mul nüüd arvel. Kõigi neljateist käändega ja morfoloogiaga, mis mind ennast ka mõnikord jahmatab.

18 september 2016

Silmad keskturul

Astume mööda roostetanud lauda üles. Ukse peal istub - otsekui oma viimaselt ööklubi tantsult tulnud preili, kes on unustanud endale puudri ja säravad silmalaud pähe, suits käes vaatab ta meid natuke ehmunult. Polekski nagu me koht. Oleme otsinud mööda turgu mulle sukkpükse taga. Ta pilk on küllaltki ettevaatlik ja samas hindav. Ta nagu teaks. Nad kõik nagu teaks midagi, millest minul pole aimugi. Meie vaatame teda. Letimaika on tal üll tõmmatud. Või tuleks seda letivestiks nimetada. Lühikesed blondeeritud juuksed langevad kuklale ja pisut ka otsmikule, silmad on näha, silmad on eriti tugevalt välja joonistatud musta pliiatsi ja säravroosa pärlendusega ja nii mõjub ta kohatiselt nagu neljakümneaastane teismeline tüdruk suitsuga. Äkki ta ongi. Äkki on ta natuke vanem või natuke noorem, aga tüdruk. Sinise letivestiga, mida ääristavad valged ribad.
Meie lähme sisse. Sees ootab gruusia maitseaineid lõbusalt ja joviaalselt müüv venelanna - kelle läheduses ripuvad roosad vorstid, ja õhus lõhnab segu Thibilisi kirevusest. Miskipärast tuleb mul selle kõige peale üks vene skulptor meelde, Georgi Frigulyan, kes kirjeldas gruuslaste lõbusat seltskondlikku olemist, sedagi, et nii arhitektidel kui ka skulptoritel on kohustus luua seltskondliku olemise jaoks vastavat ruumi oma teostega. Tema kõige suurem saavutus oligi ühe skulptuuri puhul selline paigutus, et see tekitas Thibilisi endisaegsete tänavate ja koosistumise-olemise tunde. Tundub, et proua, kes müüs meile gruusia maitseaineid, kandis seda tunnet kaasas. Vaadates meie poole - oma imeilusas mustrilises violetses kleidis, maitsekalt säravate silmadega, millel ei olnud pistmist eelmise õhtu peoga, vaid pigemini elurõõmuga, puistas ta meid üle lõhnadega ja naeratustega. Lõpuks uudistasime kahekesti, et aga see - vorst seal laes, mis ripub, et see, et mis see on. Tuli välja, et komm, tuli välja, et tšurtšhela. Tuli välja, et gruusia sõdalaste kaloripomm, mida nad ikka vöö vahel kandsid.
Aga jah.
Silmad on teema.
Keskturu naiste silmad.

16 september 2016

Õ-tähe sünnipäeva luuletused

*
Mu venekeelsus võpatab vahel
nii nagu eestikeelsuski
kui keegi teab täpselt
mis õigusega mina,
mis õigused tal on

ja mina vahin vapralt varbaid
nagu kooliplika
tegemata kodutöödega

"Kui mina saan kurjaks!"
teatab proua.

Tean, tean!
Siis kõigil on
tegemata kodutöödega
kooliplika tunne
ja teil - kõik õigused.
Tean! Tean!


*
Sõsarsõnad
nagu vanade
matriarhaatelevantide
vaimud

kohtuvad kangekaelses leinas
luude kohal
üks tuletab teist
teine kolmandat
kolmas elu meelde

keegi pole
justkui päris
aga mõnikord
on nad rohkem
kui päris

13 september 2016

Peab - ideoloogiliselt, materiaalselt! Peab! Peab!

Mõningase absurdimängu eellaseks võib pidada inimlikku üksindust. Meid on ometi nii palju. Meil kõigil on oma nägemus ja olemus, mis sirutub välja meie kõikehaaravast inimlikkusest või siis surmlikkusest. On - saab - jääb. Sõnu, mida kasutada selleks või sellena. Võib-olla meid ongi liiga palju. Inimesi ma mõtlen ja mõtteid sellest, kuidas inimene PEAB olema, on liiga vähe. Ma ei tea. Ses mõttes inimesena ma tunnen, et elamine ei olegi nii keeruline, nagu see oli viis või kuus aastat tagasi. Süüa on, inimene, kelle kaissu pugeda, et kurbust maha võtta, on ka, ja töö on. Mitte ideaalne, aga minu oma, ja selle vastu ei saa. Vigu teen. Palju. Aga selle vastu ei saa ka, sest kui on palju teha, siis tulevad vead ka.

Ometi on tunne, et inimeseks olemine kätkeb endas alati midagi enamat, mingit ideed, materiaalset tõestust eksistentsist, mingit suuremat või siis paljusid väikesi tuumasid. Pärast näitust "Vaikus. Pimedus." - tundub see kuidagi päriselt ka nii. Phil Collins (mitte sassi ajada kuulsa lauljaga) tegi dokfilmi kolmest marksismilektorist, kes Ida-Saksamaal kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses veel õpetasid. Kristina Normann rääkis Evald Okase "Rahvaste sõpruse" pannoost oma põnevas dokfilmis. Äärmine lihtsustus on öelda, et kapitalistlikus ühiskonnas rügab inimene ainult materiaalsete hüvede nimel ja veel suurem lihtsustus on öelda, et kommunistlikus ühiskonnas on temas ilus idee, millegi kõrgema nimel tööd teha. Ilmselt tuleks siia lisada ka see Freudi asi. Kõik toimib, sest seks toimib, mitte midagi ei toimi, sest seks ei toimi.

Tegelikult toimub, toimib, inimene, asi, elu - isegi, kui mitte midagi näiliselt nähtavalt ei toimu. Pärast kuuaegset Charles Bukowski lugemisdieeti tean ma seda ka, et elus ei pea kõike üle-ala, sisse-välja loendama, et teada, et me elame. Mõnikord tuleb oodata, kuni kraanikauss lakkab tööd tegemast. Maja on paksult lendavaid linnukesi või siis termiite täis, ja siis tuleb kuskilt imeline naine. Tuleb, tuleb. Bukowskil on see alati imeline naine. Tegelikult minul ka. Minu imeline lapsepõlvesõbranna või vennanaine või vanaema. Imeline naine - Bukowski ideoloogia on naine. Naised. Ometi vahetab ta nad välja, sest nad teevad tema elu liiga korda. Ta kardab neid nende lakkamatus koristushimus. Mina ka. Mu kulla teatas mulle ühel päeval, et ta tuleb ja peseb need nõud ise ära. Tuli ja pesi need nõud ise ära, sest mina ei viitsinud.

 Aga - mis ma selle kõige mõttekamaks asjaks arvan, on, et mitte ükski idee ega materiaalne objekt ega naine - ei tee ära seda, mida inimene ise tegema peab. Ses mõttes - ideoloogilises mõttes oleme täiesti mannetud, kui me pidevalt ootame, et ainuüksi idee: raha teenimisest, kommunismi teenimisest, naise teenimisest meid ära toidaks või elus hoiaks või heade, hoolivate inimestena hoiaks. Samuti on mõttetu teenida kommunismi, islamit, natsionalismi, võõraviha, feminismi. Kõigest tasub midagi võtta ja kindlasti ka midagi jätta. Teha sest kõigest midagi inimlikku, sooja ja hella - aga samas eneseteadlikku. Olla ise teadlik oma otsustes ja käitumistes.

Mitte kunagi lähtuda SUUREST ideest - vaid ikka olukorrast - kus toda suurt ideed tuleb rakendada. See muide vist ei tähenda automaatselt seda, et me laseme/teeme ennast rumalaks teiste ees. Eelkõige tähendab see mõnikord teistmoodi lähenemist probleemidele, mis meid nagunii kummitavad inimlikult ja ühiskondlikult. Olgu see - mingisugune veider ja minu jaoks selgelt arusaamatu printsiip, et igal naisel peab laps olema. Käige põrgu, ei pea, kui iga naine ei taha last. Me võiks olla vabamad, et valida oma lemmiktegevusi ja -inimesi.  Elada - nii nagu tahame. Lihtsalt võiks. 

09 september 2016

Paanikahood

Üldiselt on mul igasugu tundeid olnud. Igasuguste inimestega. Aga sellist paanikat, nagu mul mõnega on, et see siin võiks ju jääda, olla, igavesti, natuke kauem - kaunisti. Sellist ei ole olnud. Nüüd on. Kogu aeg hirm, et kuskilt tuleb keegi minust ilusam, targem, huvitavam, võimsam. Ja siis... Ohjah. Sellist - ja see teeb minust paanikapreilna, kes ei saa aru endast ega teistest. Ja siis tahaks aina tantsida, tantsida, tantsida, et see hirm ära läeks. Või kirjutada, kirjutada. Või püsti tõusta ja ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla - lihtsalt hirmust, et keegi teine võib ära minna. Ei lähe. Ei lähe. Ei lähe. Ja kui läheb, siis on siis. Praegu on praegu. Praegu on kõik hästi. Ja seda ei tohi ära unustada. Ainult natuke ikka tekib seda tunnet, et ohissand. See ongi vist pühendumus, et tahad suurest koosolemise hirmust ära minna, sest kardad, et asjad ei pruugi sinu jaoks hästi lõppeda, aga jääd, sest mingi osa sinust ütleb, et asi võib veel paremini minna, kui oled oodanud, kui ainult annad asjadele loa olla ja areneda.

(Püsisuhetepaanikahood, milliseid ma alles nüüd tundma õpin, võib-olla kirjandust tudeerides õppisin ka tundma)

08 september 2016

Laisk Katrina läks prantsust õppima

Ma olen laisk. Päriselt ka. Tunnistan. Ma võiks kirjutada. Lugeda. Keeli õppida. Kitarri õppida. Mul kolis üksmees kitarriga sisse eksole, aga ma eriti ei viitsi. Enamasti ma magan kodus. Või siis jalutan linnas. Täna näiteks nägin mingit imelikku tüüpi Maxima juures vist täispuhutud seksnukuga, millel oli nii noh sündsuse pärast teesärk selga tõmmatud, selline hall ja imelik, mitu korda ilmselt läbi higistatud ja alt kõrvetasid välja võrksukad. Täitsa tore oli. 
Igal juhul sellel sügisel otsustasin minna natukene töökamaks. Ja läksin In Down-Towni vene keele baasil (sest kella-ajad eksole sobisid) prantsuse keelt õppima. Hirmustore kool on ja hirmuspalju noori ja ilusaid ja vähemnoori. Aga minu lemmik on minu prantsuse keele õpetajanna Tatjana - vaatab siis meie poole ja küsib, et ah, ei teagi kuidas hääldada moi? Ei teagi? Ega ma ei tea jah. Keegi eriti ei tea. Siis küsib, et aga millist häält teeb venekeelne konn? Ahh? Kuak, kuak, kuak. Sellist teebki. Moi - sellest kuakist tuleb see ua kätte saada ja välja hääldada. Ja siis ta selgitas, kuidas tuleb hääldada prantsuskeelset sõna pomme (õun) - ütles, et visake kujuteldavaid pingpongpalle suust välja või siis õunu. Nii äge on. Ainult mõnikord lähevad venekeelsed sõnad meelest. Ja siis ma susisen nagu uss, selmet öelda smeja või midagi. Nii nii äge on!

06 september 2016

Et ainult asjad oleks vanamoodi

Mul on käsil asjalik nädal. Ses mõttes, et töö juures on nii palju inimesi. Kõigile tuli korraga meelde - et mismoodi kooliga peaks tegelema, inglise või saksa keelt õpetama. Ikka niimoodi siuh ja terve ilm on neid täis. Suurte summade ja vähemsuurte summadega. Kõik kohal ja natuke õnnelikud, natuke õnnetud. Lihtsalt. Nii see käib mõnikord või siis teisiti. Hambad teevad haiget. Meel on pisut mõru. Aga samas on kuidagi imeline ka olla.

Pühapäeval olimeTartus. Sõime üsna jubedaid ja kalleid pannukaid Creppis, mille me tagaselga tasakesti kräpiks ristisime. Üldiselt käisime ASAPi konverentsil ja üle pika aja oli mul selline tunne, et ikka hea on, kui mu tuttavate hulka kuuluvad kirjandusteadlased. Vaimutoit - on parim toit, mis hinge alla saada. Käib nagu kõikide teiste toitude manu ja teeb meele heaks.

Berk Vaher rääkis kummituslikest hologrammidest, kes kujutasid endast surnud staare. Ja selle peale nagu ei tulekski, enne kui ei näe reaalselt mingeid tegelasi kuskil ees kekslemas, et nad nagu ei peaks seal olema. Miskipärast nad on. Miskipärast ihaldavad inimesed - mitte ainult raha, vaid tõenäoliselt ka mingi metsikul endale isegi mõistmatul põhjusel vanu häid aegu tagasi. Aga vanad head ajad? Mis need on? Lisaks retrokleitidele, mis võib endale selga ajada ja millest võib uskuda, et ohkuitore on, ohkuitore on, saab jällegi teha asju ja olla asju, neid vanu pärlendavaid vanaema kleite ja eluolu.
Saab. Saab. Samas tegelikult tahaks, et asjad oleks nüüd. Mina tahaks.

Põhjus, miks mulle meeldib ja meeldis raamatupoest töötada, ongi see läbi veenide ja aju ja käte ja jalgade sibav nüüdsus. Muidugi on tore Viktor Tsoid aegaajalt kuulata või hra Freddyt või hoopistükkis minu lemmikmeest Joy Divisionist, Ian Curtist. Aga see päris päris päris - mis sisse tuleb ja rahmeldab, ei ole mitte Joy Division või Tsoi - vaid ikka see nüüdne, see, mis räägib päriselt päriselt sellest, mis meie ümber toimub. Ma ei teagi, mis ma teeks, kui keegi kutsuks mind Marilyn Monroe kontserdile - kõige hullem on see, et ma ilmselt lähekski. Ikkagi maailmakuulus staar. Või Tsoi hologrammiesinemisele. Läheks ka.

Mis see on, mis meid sunnib nii tihti vaatama mingisuguse veidra, lause haleda meelega enda
minevikku ja mõtlema, et äkki nüüd saab sinna tagasi. Kuigi viimasel ajal pole ma tegelenud tagasitahtmisega. Pole kuhugi tahta. Isegi tulevikku mitte. Kuidagi tahaks mind ümbritsevaga toime tulla. Tahaks tahaks. Ja ilmselt - ka nende tegelastega toime tulemine, keda meedia produtseerib selleks, et me oskaksime oma maailmas asju lahata (kasvõi see süürialasest poisike, kelle pilti piisavalt näidati, et tunneksime end süüdi ja halvasti) või kellest/millest meedia ei räägi. (Mu isa näiteks teatas, et alati, kui meedia räägib mingitest homodest, siis ta ei räägi normaalsetest inimestest, kellel on lapsed)

Ma tahan toime tulla nii mind ümbritsevate kui ka omaenda väiklustega.

ASAPi teine põnev seletaja tuli Charlestoni linnast Lõuna-Carolinast ja rääkis Charlestoni majatüübist, mis muide oli kokku pandud aafrika, indiaani ja euroopa pärandist. Selles kõiges oli oma ilu ja mis seal salata - ka valu, kui kogu pärandit peetakse/peeti Valge Inglasest MeesGeeniuse looduks. Aga nii ei saa ju. Ega Nathaniel R. Walker ka ei saanud, sest ta ju teadis. Koduseks teebki ühe koha - mitte see, et seal on teatud tüüpi olemine, vaid see, et see sulandub endasse kõiki sealelavaid inimesi  - see on siis, et isegi mu väike armas Võru linn, mis koosneb kohatistest vene pitsidest ja juugendlikust vanast postimajast, mis praeguseks on ehitatud imekenaks Georgi hotelliks, on kokku pandud paljudest erinevatest kultuurilistest teadmistest ja inimestest, kes tulevad oma kodukogemusega linna looma. See on ilus, see on võimas, see on meeliülendav kogemus, kui kohtuda sulandatud materjalide, rütmide, mustrite, eelnevate elukogemuste, inimeste suhtlemisharjumustega. See kõik on natuke kinni urbanistikas ja kõige ilmselgemas oskuses jälgida inimesi ja ennast. Kõike seda aga ei saa teha ainult valge mees (sel poleks mõtetki) - seda tuleb jagada - sest kohakogemus seisneb selle koha jagamisoskuses, mis ilmselt tuleb mõnel paremini välja kui teisel.

*
Ahjaa - mu esimene venekeelne prantsuse keele loeng oli tore. Sain teada (seda, mida ma juba ammu teadsin), et gai tähendab lisaks lõbusale ka geid. Ja õpetajal oli sellest piinlik rääkida, teatas veel, et kui on lõbus olla, siis ei ole mõistlik seda sõna kasutada, selleks on teised. Muidu mõeldakse, et oledki - gei.

01 september 2016

Luuletused valust

*
Selga terroriseerib valu
vanaema ütles kunagi
et see ongi naistele antud
muu võetakse neilt
laenuks ja ära
igapäevaselt

aga valu on päriseks

et kui kuupuhastuse
spasmid viivad
kõrgendatud hetkedel
oksendamiseni

kuskilt kaugelt
tuleb tema
venekeelne kõne
meelde

sellest, et see ongi
mulle, naisele
antud
et leppigu ma sellega.

*
Meie keha pole pooltki
nii ilus kui ta on
kellegi käte vahel
ja kellegi sõlmilistes
kaelavagudes

pühaduseteotusena.

Meie keha on üksildane
hunt, kes kohtudes
teise kehaga
saab natuke rohkem
oma kaduvusest
või mõttest teada

aga mitte aru.

Meie keha on
tunne, et tahan kuuluda
(kõlagu see halvasti
nii mu enda
kui ka mu ema
mõttes)
sinu juurde

nii nagu riisikad
kuuse või kase juurde
spetsiifilise lõhna
ja tekstuuriga
kõik teavad
kust meid otsida

koos.

*
Mu mensiverd ja okset
katsudes
said dinosaurustega
elukarussellis kokku

alateadlik hirm
ärasöömise ja ärasuremise
ees säilis
nagu mõnikord
säilib minus
hirm luuletajate ja kirjanike ees

kes justkui teaksid
mis tähendab
elada kasimata elutoas
või heinamaal

teaksid oma
olemuslikult  küsimärgilisi
rolle ja nendest
möödamängimisi

sõnastades kirglikult
ja tasa tasa elu

nii et mul tekib
tahtmine
lausa trots
mitteteada

Surmatunnetus

Surelikkus on kogu aeg olnud minu olemises. Kuigi ma ei mäleta, millal mina omaenda surma tajusin. Ma ilmselt hingasin kodus juba üsna varakult sisse - surmahirmu. Ses mõttes, ma teadsin, et inimesed surevad või kaovad või ei kipu nad tagasi tulema pikalt või igaveseks juba tollest hetkest saadik, kui mu ema oli haige. Surmahaige. Algul oli see teadvustamatu olukord, lihtsalt midagi, mis juhtus iga päev. Ilmselt ma isegi ei mõelnud. Sellele on väga raske mõelda enne sõnade sissekeerdumist ajju ehk siis sõnastusoskust, tõenäoliselt noil esimesil aastail oli see venekeelne kõne, mis mind kasvatas. Lihtsalt ei sõnastanud vaikuses surma, suremist, surevat. Lihtsalt ühel hetkel ma teadsin, et ema ei tule enam tagasi, et vanaema on väga õnnetu, et me olemegi nüüd päriselt kahekesti jäänud. Minul ei olnud hirmus. Mul oli vägev vanaema. Palju vägevam, kui ta arvas end olevat. Mina lihtsalt leppisin paratamatusega, et ema ei ole ega tule tagasi.

Mäletan veidrat liivakastivestlust naabritüdrukuga, kes teatas, et ainult vanad inimesed surevad. Et kui tema vanaema ära sureb, siis ta kolib vanaema tuppa elama. Seda oli nii võõrastav ja ehk isegi õõvastav kuulda. Mina küsisin, aga mis siis juhtub, kui sina ise sured enne vanaema. Sõbranna arvas, et seda ei saa juhtuda, et ta on selleks liiga noor. Mina hammustasin huulde. Sai küll. Minul suri ema, kes oli ilmselgelt vanaemast noorem, enne vanaema. Miskipärast tahtsin ma sõbrannale jätta tema õiguse. Miskipärast tahtsin seda egoistlikku tean-maailmast-kõike-hoiakut toetada. Lihtsalt sellepärast, et minu olukord oli selleks liiga keeruline, et seda minust tol hetkel poolteist aastat nooremale, vist kuuesele sõbrannale selgitada. Inimesed surevad. Haigused käivad - küsimata rassi, vanuse, soo, majandusliku heaolu või milleiganes kohta ühtki sõna, ühtki küsimust. Ja surm võib vabalt neile järele tulla. 

Oma surma ei ole ma kartnud. Mis seal ikka karta. Kaod ära ja kõik. Teiste surmaga on hirmsamad lood. Nendega kaob tükike mind ennast ära. See on kuidagi hirmsam. Emaga kadus. Vanaemaga kadus. Seda on hirmus raske taasluua - seda äsjasündinud Katrinat, kellel oli kellegi silmis suurem tähendus, kui kellelgi-millelgi teisel. Seda ei saanud ma ka oma naabritüdrukule seletada - surmal on oma vabastav printsiip. Ta annab haigusele minekuvõimaluse, elule olemisvõimaluse, aga ta võtab ära potentsiaalse inimese, kes võib-olla teadis mind ja minu nõrkusi ja minu tugevusi - minu erinevaid tujusid.

Kallile räägin kogu aeg, et ega enne ei tea, kes oled, kuni oled olnud mõnes olukorras. Ega enne ei saagi teada, kuni oled seal - surmaga koos, temaga silmitsi.