30 september 2013

Äraolija ja uusmaterialism

Äraolija

Maini mulle oma valu. Maini seda nii nagu sul tuleb. Maini, et selles on süüdi need vanad riided või hambaaugud või halvasti pestud nägu või midagi, millel on kindlasti veel mingisugune nimi. Lihtsusta, ütleb selle peale hää ärimees ja juht.

Ei, papa. Liiga lihtsaks ei saa miskit teha. Kui teha elu lihtsaks, siis varem või hiljem maksad oma lihtsuse eest tulist hinda. Ei ole ainult tahtmine ja ei ole ainult taevariik. Mina olen. Sina oled. Inimesed on. Tavaliselt on nad nii erinevad, et see hirmutab. Ja iga tahtmisega muutub taevariik kirjumaks ja valusamaks, aga ilusamaks ka.

Ma kogu aeg nõuan asju, mida sina mulle kunagi anda ei saa. Ei peagi saama. Aga palun maini mulle oma valu, nii nagu mina sulle mainin. Trampides oma 10 aastat vanu jalanõusid, mille oled mulle ise ostnud. Vanaema rätti hõlstitades oma pää pääl.

Lihtsusta, kulla tütar, ega minulgi on raske, ega minagi ju niisama ei saa. Lihtsusta. Armasta. Palun. Taha siia tulla. Ole siin. Ole kasulik. Ole järjekindlalt oma, ole. Muud polegi, mu väike tüteri.

Jah, ma püüan. Püüan mitte sinu hoolde jätta oma kodumaja, nagu mõni jätab oma koera vanematele ja nood vaatavad koera ja on õnnetud, et ikka veel ei tule keegi kallistama koera ega neid. Mina tulen. Miks ma ikkagi tähtis olen? Isegi siis kui olen ära?

*
Uusmaterialism. Härra Perec paneb sügavalt mõtlema asjadele, mis justkui on tähtsad. Ma ei teagi, mis asjad need täpsemalt peaks olema. Asjade lugudele meie ümber. Härra Joshua Simon aga kontseptuaalsele kunstile, mis kisub meid primitiivsesse olmeilma, mis polegi nii primitiivne. Nike´i taga on lugu, Ikea taga on lugu, kui ma nüüd Ekspressbussiga Tallinnasse sõidan, nagu see mul plaanis on, siis on ka lugu, mingi selle firma lugu. Lugudejutustajad suudavad müüa õhku ja armastust. See on niisama elementaarne ja valus kunst, kui mistahes teine kunstiliik. Aga elu, elu on siis kuskil kabinetis toodetav ja kuluv asi - olgu arvuti või hääl juhul mõni raamat, H&Mi püksid näituseks. Olgu kõik see brändide latatara, millesse võime aegajalt lõksu langeda.

Ikea ja muud toredad loomad. Doktorivorst. 500 rikkaimat Eestis. Teesid, millesse hetkeks uskuda. Mehed, kellesse hetkeks armuda. Armutu julgus jääda endaks. Unustada kõik need asjad, millele on manufaktueeritud lood taha mõeldud. Unustada isegi  Veuve Clicquot, Inc, sest see pole oluine. See on tühine. Tähtis on see, mida mina isiklikult luua saan, millesse lukku panna oma kodumaja ja Antonovka. Ahjaa... Antonovkast kirjutasin oma esimese luuletuse. 

Vesi ütleb isa, on kahjulik.

Ei ole kahjulik, kui lilli kasvatada.

Majadele on see alati kahjulik. 

29 september 2013

Kuidas saada seda, mida ei ole, kuidas olla nii, et saadaks aru ja armastust...

Kummaline on kuulata, kuidas tööandjatel puuduvad vastava haridusega inimesed, keda neil vaja on. Haridus muutub. Meie muutume. Meie vajadused muutuvad. Siin ma siis olen. Keset kogu maailma olemist.

Räsitud, pesemata juustega. Kolm päeva järjest samade riietega. Õunad on ikka õunapuude all. Mireille kantseldab mulle mõtteid pähe. Poeedil olid maalimishood ja ta ei vastanud ei telefonikõnedele ega millelegi muule. Elu ongi vist midagi sellist, millele ei saa liigset tähelepanu pöörata. Välja arvatud nendele olukordadele, kus oled kogemata kellelegi liiga teinud. Juhtub?

Juhtub. Kõike juhtub. Kõigiga juhtub. Sõprus. Lausa masinlikult ahastama ja armastama panev.

Tõttöelda ei või kunagi teada, kuhu meie aeg ja meie ise lõpuks jõuame. Mida tähendab enda maksma panek? Jah, see on hädavajalik, et toimiksime normaalselt, reaalselt, nii nagu oodatakse ja ausalt öeldes, nii nagu me ise ka teistelt ootame. Ja ootame hoolimata kõigest.

Minagi ootan, et minuga kuidagi ollakse.

OLLA tähendab armastada. ARMASTADA tähendab mitte alla anda. NII ONGI.

*
Mireille kirjeldab 1980ndate naiste olukorda USAs, kui õpiti õpetajateks ja medõdedeks. Noh, umbes nagu meil praegu. 00ndateks hakkasid naised õppima ikka arstideks ja juristideks. Sellegipoolest kardetakse vastutusrikkaid ülesandeid. Aga mida rohkem vastutust kardad, seda vähem sust lugu peetakse. Ja nii ongi. Teisiti pole.

28 september 2013

Hetk, kui sa näed, kuidas maailm laguneb

Räpinas käisin. Papa ehitab seal sadamat. Tahtis, et kirjutaksin sellest loo. Ei taha. Mitte, et mind ei huvitaks isa tööd. Huvitavad küll, aga midagi selles kõiges on.

Selle puhkuse kohta tahaks kogu aeg öelda, et raiskan midagi. Aega, energiat, ennast - siin selles hetkes, kus kõik on talumatult kohal ja omamoodi masendav. Jahp. Vennanaine on õnnetu. Isa on hädas oma ämmaga. Mina olen siin - jälle üksi. Jälle omadega viirastuste maailmas. Elu - lõikab tihedaid viilukaid minust välja.

Kirjuta neile sellest, kuidas me teeme, soojustatud maju. Kirjuta.

Ei kirjuta.

Ei taha.

Pole kunagi tahtnud.

Soojusta mu saun ära, kui julged.

Ma pean aru saama kõigest, mis ma kirjutan, iga sõna peab paigas olema. Igast sõnast, mis ma kirjutanud olen, pean ma aru saama. Kui ma ei saa aru, pole mõtet kirjutada. Ma pean tundma huvi, pean minema põhjani, pean jõudma sinna, kus on Väikesed Printsid, Poetessid, Poeedid, Printsessid, Südamedaamid, Professorid, Ajaloolased ja kõik need muud. Ma pean saama linnuks. Pean lendama.

Ja ma ei suuda, ma vahel ei taha ka.

Täna tema.
Luksuskaubad ja lauakombed. Toolile viskamata jäetud riidest salvrätik.

Taustaks on tema.
Minimaalselt kohalolev trummeldav jõud.

Tööpakkumine, mis pakub huvi.

27 september 2013

Elu ja sotsiaalsed ärid

Rubriik elu:

Peeglisse vaatamise adekvaatsus. Asjaolude sundkasvamine või kasvatamine. Libisen  hetkeks oma rollist välja. Hetkeks, kui ta mulle ütleb, et mis ma olen ja miks ma olen, nagu ma olen. Elu on keeruline, võimas ja armastatud. Elu on nagu mu lahmakad juuksed. Nagu mu isa koos naisega, hommikul kirumas taga maanteepolitseid.
Või isa naine: "Nuh, võta kiirus maha, ma maksin su trahvi just ära."
Võtabki. Terve elu on võtnud.
"See läks tervelt 49 eurot maksma."
Seepeale sõnab isa: "Ei, see läks 48 eurot maksma, ise nägin."
"No olgu, 48."
Elu on mu vennalapsed, kes küsivad, et miks tädi Katrina Võrus ei ela. Elu on head sõbrad, kellele helistada, kui selgushetkest saab pärisvalu või tunne, et jooksen peaga vastu suurt ja tugevat seina ja pole kedagi, kes mind selle eest kaitseks. Elu on.

*
Kogu aeg on tunne, et midagi jääb tegemata. Kuskil jääb käimata, keegi nägemata, kuskil olemata, midagi loomata. Ainult see kohutav mittekasvamise, mitteküpsemise, mitte laagerdunud olemise tunne on. See käib asja juurde. Mina käin sellesse.

*
Öösel ärkan selle peale üles, et vana naine seletab vihase noore mehega. Poiss ei tea, kuidas olla. Ega ma ka ei tea. Vana naine teab veel vähem. Tema koer on ohustatud, tema on ohustatud. Koer, kes tolkneb võõraste inimeste tubadesse. Mees, kes suitsetab, tunneb mingit plaanilist huvi kõikide vastu, kes teda ümbritsevad, mina, kes ma tajun tema huvi tundmist, kui ebanormaalset tähelepanu, kui pealetükkivust.

"Sa ei peaks üldse siin olema ja see koer, see koer ei tule üle minu läve."

Kuhugi ta ikka tuleb. Üle sinu läve, üle sinu hetke, kus sa oled vaba omaeneseks olemise valus või sattunud sellesse. Aga ma saan mehest aru. Ainult siis ei saa aru, kui ta naist lolliks sõimab.

*
Rubriik: sotsiaalsed ärid.

Finantsnõuandlad igasse linnaossa - makseraskustesse sattunud inimestele ja peredele. Ise eeldan, et sellegi eest võiks paluda väikest konsultatsioonitasu. See ei peaks olema riiklik vaid MTÜline tegevus.

Miks see vajalik on? Sest mitte ainult alustavale ettevõtjale ja töötule pole vaja finantskonsultatsioone. Plaanide tegemise vajadus võiks-peaks olema kõikidel inimestel.

Sellised MTÜd võiks olla eraldatud pankadest. Inimesed võiks õppida analüüsima kõiki resursse, mis neil on, ja neid kasutama hakata. Just raha tegemise võimalusi, aga samas ka muid oskusi, mis aitavad ellu jääda just sellises riigis, nagu me praegu siin elame.

*
Teistes maailmariikides praktiseeritud sotsiaalkohvikud on minu meelest üks vingemaid viise kuidas kohalikke omavahel ühendada. Mina ise unistan luulekohviku kettidest, mis võiks paikneda üle terve Euroopa. Seal võiks olla hiigelsuur raamaturiiul luuletustega. Igal õhtul või paar korda nädalas, mõistlikul ajal võiks seal mängida hääd muusikat mõni Otsa kooli või Ellerheina kooli õpilane, õpilased, taustaks luuletajatele, kes võiks olla Eesti puhul nii eesti- kui ka venekeelsed.

Luuletajad on minu jaoks suurim võimalus luua kohta ja aega.

26 september 2013

Ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor

Tegelikult mõjuvad igasugused väga head lektorid võimsalt - nii ajupotentsiaalile kui ka kõigele muule. Elmo Puideti loeng Haaberstis mõjus täpselt niimoodi. Kõige parem osa loengust oli tegelemine iseendaga - jahp - see on see, millega tuleb alustada ilmselt juba päris algusest peale. Midagi workshopi taolist, et millised oskused mul on, et raha teenida. Aga see on ka midagi, mille pääle minu silm jäi pidama, kui ma hakkasin eile või oli see üleeile mõtisklema teemal SMSlaen. Ja lagunevad hambad ja ninalt libisevad 2006. aastast pärit Katrina prillid, aga noh, ja isa, aga noh...

Vahel on tunne, et mõnele inimesele (kaasa arvatud Katrinale) on vaja mentorit - just nimelt finantsmentorit, kes aitaks neil teha ära need valikud või plaanid, millega üksi hakkama ei saa, kes aitaks üle vaadata oma finantsid ja muud võimalused/oskused, millest mõnel meist pole ehk aimugi. Vat see ongi erinevus - luuletajate ja poliitikute/majandusinimeste vahel, kui tohib. Poliitikud haldavad tegelikult riigi finantskapitali, luuletajad sõna otseses mõttes kultuurikapitali. Mõlemat on võimalik suurendada või vähendada. Ma siiamaani loodan, et mitte teise arvelt. Mõlemad on resursid, millega kogukonda koos ja korras hoida. Kultuurikapitali (seda väikse tähega) saab alati suurendada, kui on olemas vastavad inimesed, kes kirjutavad ja loevad (maalivad, musitseerivad jne) ja loovad omavahelisi süsteeme. Täpselt samamoodi on rahaga või siis mateeriaga. 

Küsimus, mis mind pikemat aega mõtlema on pannud, ongi see, et kuidas suurendada inimeste vajadust just kaasaegse, meid nüüd ja praegu ühendama pidava ja ümbritseva kultuuri järele. Ja mitte nende kõige tavalisemate kultuurinälgas olevate inimeste puhul, nagu ma isegi. Vaid just finantskapitali loovate inimeste kaudu. 

Kui nüüd aus olla, siis olin üsna šokis, kui lugesin seda artiklit. Kui eesti eliit viskab kõik oma lapsed võõrale maale haridust saama, siis mis saab meie kohalikust kultuurist või selle tundmisest või isegi eliidi toetusest kohalikule kultuurile, kasvõi kirjandusele. Muidugi peab tunnistama, et ega see meil ongi pisut omaette eliit. Nagu oleks korraga kaks maailma, üks, kus härra Riismaa kirjeldab Säästumarketi maailma ja härra Malk (võib olla mistahes finantsidega tegelane) kirjeldab mulle ettevõtluspäeval poolt aastat Hispaanias. 

Mind paneb ikka veel imestama, kui erinevad inimesed meie riigis elavad. Ma eeldaks, et härra Malk ja kõik muud ettevõtjad on suutelised lugema-kuulama-nägema-vaatama. Ei ole, kui nende maimukesed õpivad väljaspool Eestit ja nad isegi asuvad väljapool Eestit ja peavad seda kultuuri, mis me siin ajame ebakulduuraks. Ühesõnaga - ma ei taha olla jobu, aga ausalt öeldes, oleme me ise kogu aeg jobud, kui me ignoreerime inimesi enda ümber. Ühelt poolt finantsiliselt. Lihttööline võib teha küll nägu, et kõik on nõmedad, et kõige hullem on see, et palka on vähe, aga kui palka pole millestki maksta, siis ega see eriti okei küll ei ole. Kas me tahame, et ühel ilusal päeval poleks kellelgi tööd ega tööandjaid?

Kuidagi tuleb meil teistega hakkama saada ja jah, ma tunnen vahel, et just seda Elmo Puideti soovitust üle vaadata kõik oma oskused, millega raha teenida, ja Kaur Riismaa oskused, millega inimkonda (antud juhul kogukonda) teenida. Kõik need on resursid, millega me saame vaadata, kas me saame endale lubada paremat Eestit või mitte.

Jah, ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor. 

25 september 2013

Meil on telekomöödia värk, kas teate

Heaken küll. Peaks vist kirjutama mõnele tuntud telekanalile seriaali "Nohikud" - Professor, Ajaloolane, President, Poetess, Väike Prints, IlusKolleeg - raamatupood ja kirjanikud-luuletajad. Ja ennast jälle mingi Poeedi ees lolliks teind Poetess. Jess.

Poliitik peaks ka sisse treitama. Ärimees võiks ka välja mõeldud olla. Vähemalt mingisugunegi. A see tähendab suhtlemist ja suhestumist kõigega, kõigesse. Ei, vahel on tunne, et ma ei ole mingitki pidi Poetess. Visionäär tahaks selle kõige peale olla. Fantastika, kas pole.

Professor ütleb, et sügis on käes. Loomulikult tahad inimest enda kõrvale. Midagi sooja ja ilusat. Tõsijutt. Midagi sooja ja ilusat. Seal ma siis olen ja räägin, kuidas maailmas on kohutavad inimesed. Säästumarketiinimesed või siis Poeedid. Punapäine jaapanlanna vihastab end veelgi punasemaks pärast seda, kui pean valima Võru haudade-õunade ja tema soolaleiva peo vahel, kuhu ma ei jõua. Poeet teeb näo, nagu läheks talle korda see, et ma täna ära sõidan, eile õhtul. Mina jälle olen õnnetu, et ei see lähe talle korda ega kuhugi.

Professor koperdab kodust välja Sõõrikute kohvikussse, et vaadata sassis juustega ahastuses Poetessi, kes kukub veel ja veel ja veel kord ninuli omaenda juustesse ja prillidesse, mis kukuvad ninalt sama võimekalt ja võikalt alla nagu igalt poolt mujalt.

Ajaloolane ütleb kogu selle kupatuse peale, et Poeet võib kaduda. Ilmselt kaobki.

Katrina aga mitte.

Ilmselt mitte.

Kuidas Katrina konfliktidega toime tuleb - ignoreerib neid nii palju, kui jaksab

Passengeril on laul. Vale suund.
Tundub nagu praegu. Tahaks tahaks tahaks, aga kuhu.
Koju, oma surnute juurde, kuigi elu ja tema on siin.
Hoolimatu.
Jah. See ma olen vahel. Kohutavalt hoolimatu. Mitte ainult tema suhtes.

Räägi minuga. Muud ma ei taha. Umbes nagu töökaaslasega, kes sai nii pahaseks minuga, et ei saanud arutada ühte asja lõpuni ja ma tundsin, et ma ei oska temaga probleemist rääkida enne, kui ta ise on algust teinud. Kirsiks tordile oli muidugi see, et tal oli sünnipäev ja ma lihtsalt ei julenud talle tervelt kolm päeva selle aja jooksul läheneda. Vat milline geniaalne idiootsus ma olen. Tööl saab lõpuks kõik korda, aga nendes teistes suhetes jääb kõik kuidagi hallollusena triivima.

Eile, ma siis ootasin õhtul tema kõnet või sõnumit või midagi. Ei tulnud. Korraga tekkis jälle see tunne, paaniline ja hirmus, et miks ta ei helista. Noh, teate küll. Ise ka ei helistanud ega saatnud sõnumit ega midagi. Ma ei oska seda.

Märsikesega peas hra R käis seletamas, et no hoia teda. Mina olin segaduses. Nagu ma alati olen. Kuidas, kui ma siin kogu aeg kardan, et ta jalutab mõne palju ilusama, targema ja võimsama naise juurde, kui mina olen. Tüüpiline. Siis nad muide teevadki seda. Rikas oleks vist see neljas omadussõna, mida tarvitada tuleb.

*
Loodan, et ta siis nüüd jälle pikaks ajaks ära ei kao. Lihtsalt ei jaksa enam üksi olla. Ei jaksa ja kõik, aga noh see omakorda sõltub minust endast.

24 september 2013

SMSlaenu vastu ja õiglase äri poolt

Manfred Mimi näitust on muidugi kõik näind. Oli seal suures ilmas laiali mööda Kunstihoone kummastavalt ilusaid saale. Aeg ja elu talitab enda nägumööda. Mina talitan enda tahtmist mööda. Poeet kiris siin ükspäev, et vahel on tal hea tunne, et teda tabab otsekui selgushetk, millest kasvab välja kogu olemine, kogu inimlik ja jumalik täius ühes. Et nagu saaks elust paremini aru. Geniaalsushetk.

Näedsis.

Loen siin ettevõtluse kohta käivaid ajakirju ja olen segaduses.

Nad on samahead kui poeedid või oli see vastupidi. Turundusõpik rääkis sest, kuidas maailmas on viit sorti turundust.

1) tootmispõhine - kvantiteet
2) tootepõhine - kvaliteet
3) turundus- ja reklaamipõhine - müüa tuleb nagunii
4) kliendipõhine - mõelda tuleb, kellele müüa
5) ühiskondliku kasu põhine - lõppkokkuvõttes peaks sellest tootest kõigile kasu olema

Igasugune loomine kui ta sügavamaks ja täiuslikumaks mõelda, kui ainult edule ja rahatükile põhinev tootmine on, muutub varem või hiljem kunstiks. Just see tootmine-loomine, mis on sisuliselt vajalik, oodatud, mitte ainult teatud gruppide jaoks vaid kõigi jaoks.

Ichak Adizes:
"Vaimne inimene armastab teisi ja hoolitseb nende eest. Tema eesmärk pole mitte lihtsalt üles ehitada rahateenimismehhanismi vaid Taj Mahal."

Feisbukis tekkis hra Juku-Kalle alla torm smslaenude kohta ja võib öelda, et veeklaasis. Mina isiklikult arvasin seda:

Minu meelest peaks smslaenud lihtsalt ära keelama. KOHE!

Äritegevus on tore, seni kuni ta ei muutu kuritegevuseks. Teate küll - õigus ja majandus käivad käsikäes, kui te raamatupoodi teavet otsima tulete. Jah, mitte keegi ei keela ega käsi sul laenu võtta, aga keegi võib sinu andmeid kasutades ikka laenu võtta. Olete näind sotsiaalmajades inimesi, kelle "sõber" võttis nende nimel laenu. Jahp pärast ütlete, et ise oli loll. Mina ütlen, et... Persse! sain just lapsepõlvesõbrannaga kokku, kes mulle telleritööst rääkis. Põhimõtteliselt sama idiootne ja jama, kui smslaenuandja hiigelsuurte intressidega. Jah, kullake, su kohus on iga inimese käest küsida, et kas tal äkki väikelaenu pole tarvis. Siis ma hingan kergendatult, et ma töötan raamatupoes, mitte pangas. ÄRITEGEVUS ei peaks olema KURITEGEVUS.

VASTUTUSTUNNE TEISE INIMESE ELU EES võiks tsipa suurem olla, kui iha tema rahakoti seest viimseidki münduskeid välja kiskuda vahenditega, mis ei ole lihtsalt naeruväärsed, vaid lausa nõmedad.

23 september 2013

Ole muutus ja Ingel Prisma kassas

Prisma sabas juhtub imesid. Ilus poiss, kes räägib peaaegu uhkustavalt ingliskeeli mingile tüübile Meerikast, et näe, eile käisin siin pidžaamas ja panin üle terve poe oma pleieri mängima.
"Be the change you want, you know."
Mulle ta miskipärast imponeeris. Või noh, tekitas selle noortevahetuse tunde. Olen ju minagi kodanikuharidust saand terve 2010. aasta. Seal nad kordavad piki päid ja piki jalgu, kuidas kogu aeg tuleb olla mingi muutus. Nii et selline muutus muutus üsna naljakaks muutuseks. Kujutasin pisut jommis peaga blondi kutti südamekestega pidžaamas mööda Kristiine Prismat ringi kõmpimas ja täie häälega tänapäeva trendihipsteri lugusid kuulamas. Hea pilt tekkis silme ette.
Pärast jõime tüdrukpoistega raudtee ääres lilladest plastikpokaalidest siidrit. Natuke tüütu ta oli, aga tore siiski. Ja seesama kutt ilmus eikuskilt kohale. See muutusekutt. Tuli sinna hängitama oma tüdruksõpra, mina ütlesin lihtsalt, sest ma olin siiski natuke purjus, et sa oled ju see kutt. Noh see... No teadküll...
"Ei tea, aga varsti saan teada, kes sina oled?"
"No sa ju mängisid seda muusikat kõrvaklappidest Prisma kassas."
Ega jutt eriti kaugele ei arenenud. Tundsin ,et ma segasin kedagi. Kobisin oma geide juurde tagasi ja nemad tegid mulle sassis soengu ja kiitsid üles. .

*
Igal juhul täna seisin letis ja nägin korraga Inglit. Ma ei tea, mis ta teine nimi oli, aga Ingel oli ta esimene nimi. Jahp. Mäletan, et üks mu sõber ütles, et Ingel on Saaremaal väga tuntud nimi. Ma ei mäleta temast midagi, ainult seda, kuidas ma ohkasin, kui kuulsin, et ta nimi on Ingel. Suured selged hallid silmad, kartulikoore karva pisut kaardus juuksed, hästi valitud kingad ja riided ja kindlasti mingi eesti filoloogiaga seotud asi. Toimetaja kursus või mis? Ta vaatas mind teispoolt, niimoodi täiuslikult vaikides, et nagu küsides, et mida sina ja mina mõtlesin ,et mida tema ja noh, tema puhul hakkas selgeks saama, et seda tema. Seda, mida kõik inimesed Kristiine Prismas teevad. Ostab asju. Selle üle ei tasu  vist imestada.

Seda vist niisama lihtsalt ei muuda.

A juurde minna ja küsida, et kassa oled Ingel, vat seda ma kartsin.

22 september 2013

Montaigne ja tema mõtteid, koos eskimonaisega

Vahel tekib selline segadus. Kirjutamise, mõtlemise ja nii edasi segadus. Keel mässab minu mõtete vastu. Ja kuidagi nagu korduva unenäona vilksatab sisse see eskimo lugu tütrest, kes armastas liiga palju oma isa. Neil sündisid lapsed - hundipojad, kes sõid isa käed ära. Hävinguhimulised olendid sünnivadki sellistest suhetest, mis on ebaloomulikult lähedaseks saanud.

Jahp. Midsomeri mõrvalugu tuleb meelde, kus vanaisa tahtis lapselapsega last saada. Et oleks veelgi täiuslikum klaverimängija sündind. Et kui maailmakuulus viiuldaja või 3aastane laps ohtu sättida, siis kumba teie sätiksite. Vastus on ikka. Aga me ei räägi sellest, eksju.

Montaigne kõneles aina Cicero keeles ja lemmikuks sai see: "Totum in eo est, ut tibi imperus."
Kogu asi on selles, et iseennast valitseda. Aga see, mu armsad, on kõige raskem.

Ja turundusõpik muutub aina toredamaks, sest selgineb see, mis mina olen.

Jumal ja õmblustöökoda

Täiuslik päev meenutab alati natuke lapsepõlve. Tasa, tasa, tasa - langeb ta minusse ja toob keerdudena välja vanad kombed. Pühapäev. Kirik. Vana naine koos minuga kirikus. Kohad, mis annavad jõudu, kohad, mis võtavad jõudu. Kohad, kus oled nagu piinatud geenius, kohad, mis keelduvad sind piinamast, kui palju sa ka ei paluks. Seinad, uksed, inimesed, kes avanevad sulle ja kellele sina oled avatud. Kohad, mis kutsuvad endale külla. Ütlevad, et siin on sinu koht. Kopli on see minu koht ja tuleb kuidagi korda teha. Ma veel ei tea kuidas, aga kindlasti kuidagi.

Kopli on unistamise koht. Sealt ta tuleb see esimene töölisklassivõitlus paremate tingimuste nimel meie riigis. 100 aastat tagasi. Seal kuskil on keegi, keda keegi armastas. Mitte ainult Koplis, mitte ainult Obinitsas, igal pool kogu aeg. Alati on keegi, kes kunagi kedagi armastas. Ja alati on keegi, kes unistab, et seda kohta, kus ta elab, saab paremaks teha. Ja alati on keegi, kes suudab sammukse astuda, et lähebki ilusamaks. Kõik algab mõttest, millest saab ettevõte. Olgu siis kasvõi luuletus. Olgu või ood odrale, nagu ta hra Ernst Ennol on. Ma vist ei taha endale enam korterit kuhugi mujale peale Kopli. Kaevuri tänavale näiteks, mõne laguneva hoone kõrvale, Eka tudengitest täis kodu, kus iga päev mõeldakse selle pääle, kuidas ilusamaks teha seda, mis on. Mõned sotsiaaltöö tudengid võiks ka sealsamas olla ja mõelda, kuidas toime tulla inimestega, kes endaga mitte kunagi liiga hästi toime ei tule. Kas saab neid üldse aidata? Võib-olla mitte. Igal juhul jah.

Üleeile Vabaduse risti taga Harju mäel. Palju joovaid geipoisse, mõned lesbid ja mõned muidu inimesed, üks rase tüdruk. Ei, ma ei oska sulle öelda, mis mind häirib, aga ma tahan (ja ma pean, mul on vahel kohutav tunne, aga ma pean seda muutma, seda inimeseks olemise haprust). Seda H ja Mi ja veel paljusid teisi asju, mis meisse kogunevad tükkidena. Poisid ja plikad räägivad mõeldamatult palju sellest, kuidas neile meeldib osta just selliseid ja selliseid riideid. Kuulan neid ja ei oska reageerida. Minule meeldivad just need riided, mis minule meeldivad. Ja ma tean, et ma ei saa nendega iiales tähelepanu, kui tõsiseltvõetav naine. Samas see tekitab ebamugavustunde, et äkki tegelikult peaks. Et kogu aeg ei saa olla lihtsalt see, kes saab asju kuidagi.

Ma tahaks tekitada õmblustöökoja, igasse linna, suurte tobedate riidepoodide asemel. Eestis võiks olla õmblusmajad, kuhu astud sisse, juba kodus riietuseseme tegumoe üle mõtiskledes ja teatad, et sul on sellist vaja. Ja ta vaatab sulle silma, loeb su huulilt ja liigutustest millist. Ja teeb su vanast kampsunist, vanast seelikust ja vanast pluusist midagi muud, midagi sellist, mis sul vaja oli. Noh, tegelikult taaskasutuskeskus vist juba töötab niimoodi, aga terve Eesti võiks niimoodi töötada. Esiteks annaks see palju lisaraha tõelistele tegijatele ja teiseks ei peaks me kogu aeg lisaträni tootma. Ainus, mida ära kaotada EI tohi, on muidugi pesupoed. Ilusaid püksikuid ja võimsaid rinnahoidjaid ei ole vist niisama heast peast kuskilt saada. Marat? Marat.

Jah. Ivo Nikkolo igal juhul - igasuguste Pradade ja Chanelide kiuste.

Oma ühesõnaga. Oma algab aga juba keelest, juba sellest, et meil on omad lood, mida rääkida. Jahp. Ma kardan natuke turundusõpikut lugeda, aga seda tuleb teha, muidu ei saa ma mõnest väga idiootsest nõmedusest aru, mida tehakse. Turundajatega on see lugu, et vahel nad sisuliselt ei usu, mida nad müüvad. Nad ei tee seda sellepärast, et nende müüdav ese-asi-teenus oleks hädavajalik ostjale, nad teevad seda sellepärast, et on nõudlus. Nõudlus aga võib olla, kas sellepärast, et kõigil on (näiteks firmariided, näitab seda, millisel ametipulgal sa parasjagu asud ehk kuhu sotsiaalsesse gruppi kuulud) või sellepärast, et see ühendaks kõiki erinevaid sotsiaalseid gruppe (sellepärast peaks teoreetiliselt igaüks meist kuulama iga päev muusikat, lugema raamatuid, filosofeerima parema linna, lihtsama kogukonna, paremate riiete üle, keskkonnasäästlikkuse üle). Mina tahaks, et ma suudaks inimesi rohkem omavahel ühendada - erinevaid sotsiaalseid gruppe, erinevaid sugusid, erinevaid vanusegruppe. A see vist tähendab siiski Jumalat, kirikut, seda kohta, kuhu ma täna ise hommikul läksin. Jahp.


21 september 2013

Tuhkapriidu

Hea päev.
Tuhkapriidu kaotas ketsi raamatupoodi.
Üks väike armas poiss kaotas rohelised prillid.
Katrina kaotas hetkeks enda.
Sai
endaks
ka
samamoodi.

*
Mõnikord ma saan aru, kui habras inimene, just sealt, leti tagant või raamatut soovitades. Naine vaatab mulle natuke ehmunult, natuke kurvalt, natuke kohe-kohe hakkan nutma silma, palub aabitsat ja tähti, et lugema ja rääkima õppida. Tundub, nagu vanaema tahaks lastelastele lugemist-kirjutamist õpetada. Korraga ta peatub ja ütleb ära, et ei, see on tema mees, et tema mees saab temast aru, aga tema oma mehest ei saa, et kaks kuud tagasi, et logopeed on küll, aga... Ma seisan vaikselt, neelan natuke seda, mis aeglaselt kurku hakkab tõusma, pakun asjalikult raamatuid, enne seda kui ära hakkab minema, ütlen, et ka selliseid elufaase on vaja läbi teha. Ta on rahunenud. Jah, ütleb ta korraga, jah. Mis ei tähenda seda, et see lihtne oleks, lisan ma juurde. Jah, kordab ta veel kord. Jah.

20 september 2013

Näilisus ja erinevused

Näilisuse ja päris vahe. Papi on mulle juba lapsest saadik õpetand, et pole teiste asi, kui sul on paha. Ära sellest räägi kellelegi, noh, kui räägid, siis räägi mulle, ma alati aidata ei saa, aga ära ikka kuulan. Papi. Vanama oli kah selline, polnud teiste asi, mis tema tundis. Võib-olla pold ta enda asi ka. Mõni näe joob siin oma lapse pärast surnuks, teine vaatab paremale ja vasemale ja kantseldab sind nagu silmatera, aga ise sees kannab seda allaneelamata asja, mis ei anna olla.

Näiline heaolu, rikkus, ilusad riided, hea söök - see on see, millest rääkida tohib. Kõik see hea, mis sinuga ikka juhtub, kui oled kogemata olema hakanud - armastama hakanud,  igatsema hakanud, tegutsema hakanud. Siis põrkasin enne seda, kui ma Rocca al Maresse H&Mi vaatama kihutasin, muidugi ma ei ostnud sealt midagi, kokku Kristiine Keskuse veinispetsialisti ja Marks and Spenceri müüjannaga, kes kukkus mulle loendama, missugune võimas korter tal on ja et nüüd sõidab ta kaheks nädalaks Türki. Ma katkestasin teda ebaviisakalt pean nentima, et küsida, et kas ta ongi see inimene, kelle käest küsida veininõu, jah oli küll. Ta on üks meeldivamaid müüjaid, keda ma tean, aga ma ei tahtnud teada, et ta mees Norras elab ja et tal on kodus kamin. Lihtsalt ei tahtnud, kuigi sellest peaks ka rääkima. Palju.

Eile nägin üle kümne aasta oma lapsepõlvesõbrannat. Oligi täielik Barbie nukk mu vastas. Ilusaim ja imelisim olend. Siis mõtlesin küll, et jumal, miks ma mees ei ole, miks mul suurt džiipi ei ole. Miks? Vaikne, rahulik, sugugi mitte habras sellises viisakas ja pehmes naiselikkuses. Algul ei suutnud ma ta kleidilt silmi ära saada. Nii ilus muster oli, just rindade kohal. Ja siis ta vaatas midagi muud. Ma ütlen, kui ma oleks see klassivend või mingi muu vend, siis ta oleks mind päriselt ka mingiks ahistajaks pidand. Võib-olla pidas nii ka. Mina ja minu kulunud Montoni püksid koos kollase dressikaga. Mina ja minu meikimata nägu.

Aga korraga, korraga tundus, et nii peabki, et see ongi elu. Et me juba lapsena alustasime seda elu. Mina poistega omaenda ehitatud onnides, tema oma roosades Barbienuku majades. Ja ma ei tundnud kadedust ega ka põlgust, midagi muud tundsin, tundsin, et hoolimata oma erinevusest, lähen ma talle korda ja vastupidi. See oli kuradi hea tunne.


19 september 2013

Teeniv päev

Tänane teguspäev.
Raha peab teenima. Inimesi minu meelest kah.
Raha ei saa teenida, kui ei ole selgeks teinud, et teenid eelkõige inimesi.

*
Kassa mõistad, et kõik pole alati positiivne? Hea? Ilus?
Isegi see loomine, mis inimesele on antud
see tavaline koha loomine
mis on nagu vundamendi mahapanek
isegi see ei ole alati positiivne
mõnikord unustad soojustada
olles vaimustunud vaiadest
ja
alles siis kui mitu talve on kõikidel meeletult külm
sinu majas
ja põhi vajub alt aina ära
sest seal on turvas
mõtled
et äkki oleks pidanud kuidagi teisiti ehitama
soojust maja alla
elu alla
aga enam ei saa.

*
KEELTEST
RAAMATUPOES

lühike jaapani mees
palub jalgrattakaarti
kahju et
ma poole jätsin
kõik jalgrattad
ja jaapani keeled
mu punajuukselise
jaapanlannaga
kes deitis türklasega
ja armastab kirglikult
lausa Eestit
ja käsib mul Venemaale
kolida
sest ma hakkan
leti taga vene keeles
venelastega rääkima

ma pean tulema
vastu ja võllale
sest ma pean tulema
vastu ja vallali
kõigele, mis räägib
mu emaemade keelt

ja jah see ei ole
eesti keel
ja jah see ei ole
jaapani keel
aga ma tahaks
vahel osata
kõiki maailma keeli
et nad tahaks
tagasi tulla

meie maailma
meie metsikusse Läände
kus rikkad on rikkad
ja vaesed on visad
välja surema.

18 september 2013

Passiivselt tore

Passiivsel jalustrabaval kombel püüan endiselt tore olla ja vastutustundlik. Ma ei taha olla robot, alustada tulebki kuskilt mujalt. Kuskilt võib-olla minu enda seest. Aga ma ei taha. Poeet ütleb, et poeedid ei kasvagi vanemaks kui neliteist. Tõde peitub selles ütlemises, kuigi ma ennast isegi poeediks ei julge sõimata. Teatud inimesed ei kasvagi. Oma urus - seal sängis, kus väga harvad on käinud, tunnen end aegajalt nagu väike plika onnis. Jalad on laes kinni. käed milleski enamas, kui meie olemine väliselt paistab.

Tööl tunnen ka vahel seda vilbakat kaheteistaastase tunnet. Natuke tobe. Natuke naljakas, natuke nagu ta on. Kooliskäik. Kodusolek. Unisus. Väiksem unisus. Kontikis leidsin eelajaloolise kala, kes tuleb veepõhjast välja parveinimesi kummitama. Täitsa poeetide moodi oli. Gempylus. Nad peavad päris põhjast tulema, et oleks tuldud.


Piltilus

Millest ma saan aru, et mu suureks kasvamine võtab väga kaua aega? 

Poodi astus piltilus blondide lokkidega poiss ja küsis Robin Hobbi. 

Piltilus, ütlen ma teile. 

Ja minu hormoonid ka.

Piltilus, lisan ma juurde. 

Piltilus. 

Ta onul või isal ei olnud hambaid suus. Tõenäoliselt oli tegu minust kümme kuni kaksteist aastat noorema piltilusaga. 

Piltilus, ma kordan.

17 september 2013

Korts sinu laubal

jaa, kui nüüd lähemalt vaadata
siis pole sa enam see
ja see on hea, mu armas
mida ma teeks, kui sa oleks see
keda ma kohtasin hirmunud silmadega
suitsu kiskumas tookord
kui sina mind veel ei kohanud
jaa, sul on kulmude vahele tekkinud korts
nii nagu puutüvesse tekib see krõbe
endassehaarav ring
et aastaring, et eluring
jaa, ma ei taha kuulda sind
mulle lubamas asju, mida sa
mitte kunagi mulle anda ei saa
sa tead, ma olen lihtsameelne
ja see korts sinu laubas
on just see, mida ma oodanud olin
võib-olla elu, võib-olla tarkus
võib-olla see kõik, millest ma midagi
mitte kui midagi ei teadnud
enne seda kui sa mind armastasid
või kujutlesid end armastavat
lihtsalt nüüd on see su näos ka olemas
see elu, mis ei ole pooltki nii lihtne
kui võiks olla
kui nad meile lubasid
mu isa ütles, et kui ma tahan
saab minust presidentinna
ma vist ei taha enam
imelik on neid lipsustatud mehi vaadata
kes ütlevad, et kõigil on väga hea elu
ja siis tekib küsimus
et misse hea elu on
ma arvan, et see on midagi muud
kui see, millest sinu puutüvelik korts
mulle täna hommikul rääkis või eile õhtul või öösel
kui ma mõtlesin nii nagu ma ikka mõtlen
et missest kõigest saama peaks
aga ma ei viitsi enam kaks või kolm
isegi päeva ette mõelda
sa oled siin, siis on hea
sa kallistad, siis on hea
kõigel muul polegi tähtsust
meie oleme tähtsad
ainult meie oleme tähtsad
muidugi tahaks ma olla see rikas naine
mitte ainult nii nagu ma olen
oma riidekapi ja kontikiga
vaid veel millegagi
et sa ei peaks enam muretsema
kuidas sa hommikuti sööd
ja kuidas oma pead pesed
säälsamas duši all, kus vesi on külm
aga sa tead ju
jah, sa tead, et mina ei jookse
kiirusjalu sinu koju su pirni vahetama
mina ei ole see pidevalt kohal ja tohterdav naine
ma eeldan, et saad ise hakkama
et mina olen vajalik ainult siis
kui ma olen vajalik
et öelda, et tegelikult on kõik korras
tegelikult ongi kõik korras

16 september 2013

Meri

sinust tuleks
lugu ja luuletusi kirjutada
mitte enam karta
minna lasta
või lihtsalt lahkuda
meres ei ole minu jaoks
kalu
midagi muud on
vett
palju ja ehedat
iga mu lugu saab sinu
luuletuseks
iga mu valu
mõneks kahvatuks looks
sinu looks
nad ei ole kunagi
nii täpsed ja valusad
kui nad peaks
sest sa oled
liiga diskreetne
ja mina liiga hull
et keegi mind mõistaks
ja nii me olemegi
loomaailmas lootusemaailmas
ringi siuglemas
nagu kaks ussi
sest kalu ei ole

15 september 2013

Vaheletulekud

Kõik võib vahele tulla, aga ära helistamata jäta, et sa ei tule. Nii on lihtsalt kena.
Kõik võib vahele tulla, aga ära ütlemata jäta, et sa enam ei jõua, et sa oled juba võetud, antud, kingitud ja et mina ei ole see.
Ma ikka ootan. Aegajalt nagu tobuke, aegajalt nagu mina. Väike sassis juustega plika, kellel endal võivad ka mingid asjad vahele tulla. Noh, naabripoiss kutsus õunaraksu, oluline vaheletulek, vanaema kutsus tatart sööma, oluline vaheletulek, töökaaslane kutsus jänest vaatama, oluline vaheletulek - kutsuski sinna enda juurde, öeldakse, et ma pean olema valvas, et ma pean ootama, naeratama ja ma teengi seda. See käib töö juurde. Ja klient ei saa mulle öelda, et sorri midagi tuli vahele. Midagi ei tule tema ja tema raamatu vahele. Ainult mina või see, et seda raamatut ei ole, läbimüüdud. Aga alati on alternatiivid, laenamised, edasilaenamised ja kõik, mis ei tule vahele, kõik, mis viib kohale. Sidemed, sõprus, autod, jalgrattad, jalad. Kõik, mis kuulutab meid kõiki omaks.
Aga sina, ära palun sina ole klient. Võid isegi familiaarne olla. Ma püüan sellega toime tulla. Ei mängi alati välja, paanikahoog tekib või palavik, kui on liiga palju ja liiga tugevasti sind.

14 september 2013

Teadvustusetapp number 1

Päev kodus. Üle pika aja olin eile terve päev kodus. Omaenda naha sees ja selle lähedal. Miks sa mind loed, kui ma olen nii masendav, et mul aegajalt jooksevad silme eest jutid, sellised mustad ja valged ja igasugused.

Suu peale jookseb herpes. Sealt omakorda verd. Kole näen välja. Tunne on, et peaks tegelikult kodus olema, magama, magama, magama, aga ma ei suuda. Ärkan mingis kummastavas ärevushoos ikka kuskil 2-4 paiku öösel üles. Nad seisavad väljas ja räägivad. Majanaabrid. Tüdrukud naeravad. See ülisuhtlev tegelane räägib ka midagi. Tunne on, et päriselus, mitte selles majamelus, on ta kas Kapo või mingi veel hullem mafiooso. Sellepärast ta käitubki niimoodi ehk katsub mind jõhkralt katsuda, aga mul nagu te teate, on luulud tulemas. Hullu inimese luulud. Muide Montaigne on ka mul olemas. Kodus olemas, eile alustasin lugemist. Põhimõtteliselt oli vanameister faking geniaalne, perset ma pean kõigile meeldima, aint oma sugulastele ja lähikondlastele, et võite lugeda, aga ärge sis kõige peale, mis ma kirjutan är solvuge. No muidugi mitte sellises sõnastuses. Aga ilmselt tuleks seda rakendada minu blogis.

Ja veel, kui ma olen masendunud, ärge jumala eest teie masenduge.

Omast arust kirjutasin armastusluuletuse, aga tuli välja ikka Eestimaa kriitika. Jess.

13 september 2013

Sina ja sinad

Nagu sa suudaksid selle mulle anda - õnne ma mõtlen. Sina. Sinad kogunevad maailma kõige kummalisematesse kohtadesse ja teevad pläru. Teevad kummalist ja valusat pläru, nii et kopsudesse poeb vähk - elusolemisevähk.
Sinadest saab rütmidesse kaduva hullu naise mõttevälgatus. Aeglane, kõikehõlmav, valus.
Sinad võtavad end lahti või kokku või kuidagi.
Sinad - need pruunide ja siniste ja hallide ja roheliste silmadega imeinimeste sinad, mis lõikuvad jalgadesse ja kätesse ja panevad kirjutama imeilusaid lugusid, sellest, kuidas hea tüdruk avastas sipelgapesa ja ta jäi seda terveks eluks uurima ja korraga ta teadis vastust küsimusele, mis on ja mida pole.
Sinad.

*
Elu on alati midagi enamat, kui see, mis ta meie jaoks paistab.
Sina oled alati midagi enamat, kui see, mis sa mulle paistad.
Sinad on alati midagi enamat, kui need, mis nad mulle paistavad.

Tatjana.
Tatjana.

Mul on neli kotti kogutud vara, mis on uksest välja tõstetud. Täna klopin puhtaks oma teki ja madratsi ja võtan end lahti. Järjekordselt. Ja unustan end suudlema mere äärde kogu seda maailma tiraadide sinasid, kes lõikuvad minusse kinni ja saavad minuks. Aleksander Blokkideks kuskil Kalamajas, kuhu ma kogemata satun ja teen jahukotti selle sinatsega, nii et pärast valutab mul terve kere. Sina.

12 september 2013

Jaapanlannaga pargis

Sa nagu ei saaks aru.
Jaapanlanna ütleb seda kuidagi nii ausalt, et hirmus hakkab.
Noh, absoluutselt oma tunnetest, sul oleks neid nagu liiga palju ja korraga ja kõikide inimeste vastu. Saad aru, nii ei saa. Sa ju peaksid aru saama, see on nagu, teadküll, Anni ütleb, et tuleb olla konkreetne, ja tulebki. Ausalt. Teadküll. Tegelikult ei tea.
Sa nutad kõike ja kogu aeg taga, korraga.
Täna trügisin mingit koera paitama. Hommikul ka. Ta oli nii väike ja ta oli nii paitatav. Nad kõik on korraga nii väiksed ja paitatavad. Koerad. Kassid. Ilmselt oleks ma isegi seda kana seal sadamaäärses kohvikus paitanud.
Tegelikult ka. Anni ütleb, et talle ei meeldi, kui mingil jobul on tema asjad. Ja ka tunded. Noh, tunded on nagu asjad. Saad aru. Mina ei ole emotsionaalne.
Tegelikult, mu punapäine, ei ole mina ka. Ausõna. Ma lihtsalt teen seda. Ja siis korraga polegi midagi muud kui mustmiljon emotsiooni, mille täideminek on igapäevane - võib-olla isegi hala. Tegelikult ka. Mul võiks kass olla, aga ei ole.
Tead, neil on Jaapanis koertelaenutus.
Äge! Nii hea oleks koera laenutada. Ma tahaks kõiki muudkui patsutada.
Ja siis on neil kassikohvikud. Kassid on muidugi nõmedad.
Eitea, ma käisin sõbral külas. Noh, see ei olnud tema kass, aga tunne oli küll et
tead küll, et... Nagu oleks meie kass, mingiks lolliks momendiks, kui ta puutus mu kõhtu. Kass ma mõtlen ja sõber, sõber... sõber. Ahteadküll.
Miks sul neid nii palju on? Minul on küll ükshaaval, aga siis korralikult.
Nota ongi mu sõber.
Nojah.
Jaapanlanna vaatab mind nagu suurt veidrikku.
See blogi. See on sul ikka kuradi napaka inimese blogi. Otsusta ära. Tee selle nimel tööd. Saavuta see. See on võimalik. Ilus, tark ja nohmissealteha rikas mees.
Aga ma tean, et hoolimata sellest, et ma olen napakas, ma meeldin talle. Lihtsalt. Konkreetselt. Tobedalt. Jõledalt. Hirmuäratavalt.
Ostsin äädikat ja ennast - kaua aega. Sealsamas Sadamarimis. Ürdilikööriga.
Ostsin aega ja armastust. Sealsamas. Sadamarimis. Ürdilikööriga. Seal oli poiss. Täitsa ilus poiss. Sadamakohvikus. Oleks võind juurde minna. Suitsu paluda.
Katrina, Katrina, Katrina - sa ei saa kunagi Väikest Printsi enda luulekogumikku illustreerima panna. Ta ei ole nii pettunud kõiges, kui sina. Katrina, Katrina, Katrina.
Vist jah.
Ei ole jah.
Aga ta ei ole, ta ei ole, noh ta ei ole... Keegi ei ole... Ma kogu aeg loodan ,et oleks
Aga ta ei ole, ta ei ole

'Ma ka omast arust ei ole. Tüdruk pilliga kirjutab kirja, et ma olen nii kurb. Ma ei ole ju. Sõbranna, keset joomisõhtut ütleb korraga, et ma võin talle helistada, kui mul on väga paha olla. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt. Mul ei ole. Ma lihtsalt olen napakas. Ma lihtsalt ei saa sittagi aru, mis on. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab niimoodi olla. Ma lihtsalt olen harjunud, et ma saaks midagi muuta. Nii nagu kunagi kui ma väike olin ja kui meil igav hakkas, siis me ehitasime onni või tegime orienteerumist või kedagi. Praegu, no kurat praegu saan ma kirjutada ainult artikli ja seegi, kurat seegi on sitt artikkel, sest kõik mõtlevad, et ma olen

Ja ma olengi. Ja nii ongi.

*

11 september 2013

Kõik, mis jääb, on püsikliendikaart

Vanatädi leti taga. Mees oli püsiklient. 1925. sündind. Juulis suri ära. Ei, me käime ikka siin ostmas. Jaa, või noh, mina käin. Illaario oli nimi, miskipärast pandi passi Ilaaria, ja nii ta jäi.
Seal ta siis on, kõik, mis lõpuks jääb, sellest, mis kunagi oli. Mingi napakas püsikliendikaart raamatupoes.
Kahju hakkab.
Muudan nime. Muudan kaarti. Muudan elu. Muudan kõike. Muudan ma või? Või kujutan ette?

*
Nüüd ma tean juba, miks herr IlusKolleeg ei salli mind. Ütlemata ei jäta ma kuraditki. Ja kui jätan, siis pead olema Poeet või Professor või keegi, kellele ma ainult hädavalus haiget teen. Väiksele Printsile kogu aeg. Väiksele Printsile tsiburaskaga.

*

10 september 2013

Ajud

Mille järgi ma aru saan, et mul on ajude asemel hormoonid.
Mu IlusKolleeg on lihtsalt jobu ja saab kõigi Suurte Ülemuste käest kiita, aga ise ei tule kohalegi, siis kui ta peab kohale tulema.
Ma armastan joodikuid ühesõnaga. Mehi, kes lõhnavad nagu mehed, ja käituvad nagu hüsteerilised naised. Jess. Selliseid ma olengi terve elu taga otsinud.

09 september 2013

Pole head ega halba

Täna on külm olla.

Naljakas ja kurvameelne ja külm.

Sa kirjutad luuletuse. Tead, kuidas mulle meeldiks (ja sa tead ju ka mu edevust), et see on minust. Aga ei ole. Või noh. Nagu Väike Prints pole kunagi ainult Väike Prints, vaid ta on alati midagi muud. Nii on ka sinuga lood sellised. Et sa pole kunagi ainult sina ja mina pole ainult mina. Miks?

Mu armas, me oleme kirjanikud. Vana mees minu mitmetahulisest elumajast küsis, et kas ma olen kirjanik või luuletaja või kedagi. No ilmselt olen. Ma enam väga sellele ei vaidle vastu. Aga ma ei ole sellega ka lõpuni päri. Ilmselt olen ma nii mõndagi. Nagu sinagi oled nii mõndagi. Alati natuke enam, kui sa oled.

Tööl on kurb. Nad teevad meile liiga või meie teeme neile või ma ei teagi. Ei tea kohe mitte mingitki pidi.

*
Poiss ostab raamatu: igal kohal oma lugu.
Särgi peal on kirjas: pilet ei kuhugi.

Kas eikuhugil on lugu?


08 september 2013

Luuleõhtu oli väga äge

Kes oleks uskund, et Katrina pisikeses kodus lõpeb päev. Ja mitte ainult Katrina päev.
Kes?

07 september 2013

Teiste noorte naiste kogemused ja minu igatsused

Viimasel ajal on tunne, et ma ei saa pooltest asjadest aru. Võib-olla ei peakski. Inimesed kogu aeg nagu kasvaks. Tüdrukutel on suhted. Minul on lagunevad hambad, mingi kummaline naabrimees, unistus Väikesest Printsist (mida võib pidada täiesti kuutõbiseks unistuseks ja armastusluuletusi tema kohta võib pidada naiivseteks ja ja ja lapsikuteks. Mis muide täitsa nagu peabki paika. Neljast väljavalitud luuletsusest julgen lugeda kaks. 

Jah.

Jahp. 

Valdus Mikita võtsin kätte. Kes teist ei võta? Loen. Kuidas ma teda loen? Tšehhi taustal tundub kuidagi kummaline ette kujutada, et me oleme mingid erilised šamaanid. Eestlased ma mõtlen. Raki veri - Kalevipoja tapetud koera veri - Rakvere. Loomismüüt. Ebakindlus muutub väljakannatamatult suureks ja valusaks kindluseks, kui Mikitat lugeda. Täiesti kummaliselt helgeks selguseks. Jalgrattaselguseks. Lootusrikkaks. Mina ei tundu endale enam nii väike. Ehkki ma olen väike. 

Seal nad siis on ja räägivad nii paljudest asjadest, millest minul pole mingit aimugi. Mehed? Ma ei taha asja tegelikult komplitseerida. Kui on, siis on. 

Jaapanlanna ütleb korraga kiiresti, et ma ei tea üldse, mis tunne tal on. Ta on põhimõtteliselt maha jäetud või maha jätnud. Ja kui nüüd päris aus olla, ei tea jah. Seda kogemust mul pole. Armastuskogemust, kus ma teadlikult oleks kedagi maha jätnud. Mul on ainult lõputute igatsuste tuumkogemus. Vahel on tunne, et ma pole vanemaks saanud kui seitse. Me oleme vanaemaga koos. Sealsamas Raudtee tänaval Võrus. Käevõrus. Eluvõrus. Minuvõrus. Ja ta tuleb külla Kehrast. Tema - pruunide silmadega venekeelne onu Vadim  - ta ilmub, et pärast viiepäevast sealviibimist asjad kokku panna ja ära sõita ja mina ei saa sinna midagi parata, ta kiusab mind. Naerab mind. Ta on minust viisteist aastat vanem või noh, natuke rohkem või noh. Aga tema kohalolek on alati midagi, millest lahtilaskmine võtab tund aega. Ma nutan lohutamatult. Nutan palju. Nutan nii et vanaema ei oska mulle kogu selle asja peale miskit öelda. 

Vanaema teab, et Vadim peab suureks kasvama. Peab naise võtma. Peab lapsi saama. Peab õnnelikuks saama. Vanaema teab. Ta teab, et Vadim on piisavalt vana, et ise hakkama saada. Mina tean, et meil on nagu perekond. Peaaegu nagu oma perekond. Võib-olla ma isegi ei tea seda, ma kujutan seda ette, sest Vadimilt saan ma igakord midagi sihukest teada, mida ma vanaema käest ei saa teada. 

Nagu eile Jaapanlanna ja Sireti käest. 

Jahp. 
Mulle meeldib olla originaalne, aga samas mulle meeldiks väga, kui ma suudaks inimestega kaasa rääkida erinevatel teemadel. See oleks huvitav. Praegu räägin ma ainult endast ja see ei vii midagi kuhugi kuidagi edasi. Igatsus selle järele, mis on kodu. 

Jaapanlanna on pahane, et ma jätsin jaapani keele õppimise lohvakile. Samuti polnud ta mu eileõhtuse välimusega rahul. Ma ise ka tundsin korraga, et ei, see ei ole minu koht. Ometi kuskil võiks minu koht ka olla. Tantsida tahaks. Väga väga väga väga tahaks tantsida.

06 september 2013

On see kõik vaid armastus või raha

Mõned lood kerivad ennast üles. Vaikus võpatab tõusma ja minema uksest ja endast ära. Aga enam või noh juba pikemat aega ei oska. Ikka on kõik sellega seotud, mis minule korda läheb. Ja kogu mu maailm on seevõrra tuhmim ja rabedam kui eile. Ikka. Alati. Kompulsiivselt. Pöördun ümber ja hakkan mehaaniliselt taga otsima seda, mida eile tundsin, seda, mis mind iseloomustas. Jättes mind sisutühjaks ja lagedaks, nagu kaasaegse Euroopa üheprotsendise metsasisaldusega, ei ole nagu Eesti. Ei ole. See, millega ma harjunud olin, sellest olin lahti lasknud. Kõik naersid minust üle ja minu üle. Ja ma ise ka. Vaikselt. Istusin ja mõtlesin, kuidas veel kord mitte olla ori. Mitte meenutada seda Franz Kafka tegelast. Pole oluline millist. Maailmas, kus mitte kunagi ei või teada, mida me teeme ja kuidas muutub see vabadus nii hingematvalt olematuks, et imelik hakkab.

Mida me otsime taga kogu aeg ümber pöördudes?

Kuld?

Kuld?

Kuld?

Kapitalismis ei ole kulda. Kapitalismis on mingi paradoksaalne paanikahoog, et äkki inimene ei toimi piisavalt hästi. Ei tööta lisandväärtusega, ei armasta oma klienti piisavalt või vastupidi, klient ei armasta teda. Äkki mina ei toimi. Äkki ma olen pöördumatult muutunud selle aja ja inimlikkuse ees, mida peetakse minulikuks.

Loe palun oma luuletusi, ära karda. Loe - äkki keegi saab lohutust. Äkki keegi enam ei karda. Äkki keegi teab korraga tahtmatult eneselegi aimamatult, et seal kuskil on vabadus, seal nende ridade vahel, kus on pisut sööki ja pisut armastust.

Vaatasin mingipäev Marketa Lazarova filmi, Franticek Vlacili tehtud. Tšehhi oma. Meie poes müüakse ka. Vabastavalt valusalt kohalolevat kõikehaaravalt ilusat filmi. Ja seal ta siis oli see munk lambaga. Umbes nagu mina. Umbes nagu Väike Prints keset Hiinamaad, lõkke ääres. Mina, kes ma kogu aeg kartsin, et äkki temaga juhtub seal midagi. Minu Väikse Printsiga. Mina, kes ma spurtsin paremale ja vasemale, et midagi ei juhtuks, et kõik toimiks. Jaa, on inimesi, keda ma pean ainult ilusaks. Lihtsalt, mul on nendega nii veidralt kummaline ja hirmus ja kodune, et nad kaotavad ära igasugused turumajanduslikud aspektid, nagu munk, kes on teel oma lambaga tõenäoliselt pühasse kohta, ei ole turumajanduslikult ilus. Ta on teistmoodi ilus.

Ahjaa.

Lausetest. David Graeber lisab, et suurreligioonid tekkisid olukorras, kus tekkis raha. "Mõnevõrra jämedais joontes võib öelda: kui teatav sotsiaalne ruum on eraldatud ainuüksi isekale materiaalsete esemete omandamisele, siis on peaaegu vältimatu, et õige peatselt tahab keegi teine eraldada teise ruumi, kus jutlustada, et kõrgemate väärtuste seisukohalt on materiaalsed esemed tähtsusetud ja isekus - või koguni ise - illusoorne."

Kuidas haarata maailma tervikuna? Pükse on mul sama palju vaja, kui seda peaaegu nähtumatut armastust, mis papa või vanaema mulle andnud on. Teistsugust. 

Eile ei lasknud ükski koer mind endale ligi, karjus haukus nagu hullumeelne, nagu oleksin teind kellelegi miskit halba. Tegelt ei teind ma midagi. Eile käis poes üks tüdruk, kes ostis suure koeraraamatu, mida ta surus vastu oma rindu. Ei kilekotti ta ei tahtnud. Ütles, et koera tuleb hoida ligi. Mina ütlesin, et ma tahaks ka, aga kuhu sa oma 8ruudusse tuppa koera paned. Ega ei panegi kuhugi. Kõige selle peale tulin Celine meelde. Mäletate, mees kümne süsimusta koeraga, pika süsimusta mantliga Pariisis, pärast "Reisi öö lõppu" ilmumist. Ta oli hull mees. Mustade koertega. Eile tuli palk, eile ostsin endale kaks pakki lagritsakomme Marks ja Spencersist, ühe valge veini ostsin ka. Milleks see palk olema peab, kui veini ei saa osta, eksju? Eile, nägin ma oma ülbust, täna näen ka.

Ilusatest meestest ja ebakindlushoogudest

Jaa, muidugi Valdur Mikita. Mul oli kooliõde, kes ütles, et Tallinna ülikoolis on kaks kõige ilusamat meesõppejõudu ja loomulikult oli Valdur Mikita üks neist. No ilu kohta ma eriti mingit arvamust avaldama ei hakka. Lood on tal huvitavad. Näiteks see lugu, kuidas Lõuna-Eesti kuppelmaastikus leiutasid mingid eelajaloolised sauruskalad seksi. No kõlab ju seksikalt. Või oli see see, et kes on Tallinna ülikooli seksikaim meesõppejõud. Jahp. Aga neid noh, mitte nii seksikaid lugusid on ilmselt terve Eesti lugend "Lingvistilises metsas". Mina kuulasin meest Lätete pääl. Väga äge oli kuulata.

Pean nentima, et rändrott, kes arvab, et ma iga meest nunnuks tembeldan, ei panegi eriti mööda. Päris paljusid sõiman ma veel tagaselja seksikaiks. Mulle endale ei meeldi, kui mehed mind ilusaks nimetavad. Ja enamasti teevad nad seda väga valel hetkel. Ma ei ole pingutanud, et end ilusaks teha. Ja siis tuleb mingi tegelane ja ütleb, et näe, sa oled ilus. Miskipärast leidis mees rohelise autoga, mida mees ise peab meeletult oluliseks atribuudiks, (mina pean ka, kui ma tahan bussijaama saada terve selle raamatukuhjaga, mis Võrru peaks jõudma mingi hetk), elukohaks minu toreda tubadepaljuse korteri. Ja see on jõletüütu, sest ta sisuliselt käib mulle pidevalt pinda. Küsib kui vana ma olen ja millega ma tegelen ja... Issand. Põikab vahele, et miks ma nii hea välja näen ja, et kas ma olen ikka juba 25 ja... See pole praegu oluline.

See on oluline, siis kui mul on ajude asemel hormoonid. Seda juhtub. Siis on kõik mehed seksikad. Aga eriti seksikas on üks mu kolleeg, kes paneb jalad värisema, täna oli ta näiteks absoluutselt ebaseksikas oma karvaste jalgade ja Quintin Tarantino "Vääritute tõbraste" soenguga. Õigemini Brad Pitti vääritu tõpra soenguga. Aint vuntsid olid veel puudu. No kole oli! Ausõna! Aga hormoonide aegu on ta alati ilus. Ja mina räägin temaga sõltumata sellest, kas mul on ajude asemel hormoonid või ajud, mis töötlevad informatsiooni, ikka nagu mõni hani või lehm.

Sõbranna küsis, et kas see on normaalne, et mees töötab raamatupoes. Ma ei osanud selle peale miskit vastata. Vastasin, et ega ma ka eriti normaalne ei ole. Pigem ikka napakas.

Ebakindlushoogudest tulenevad paljud probleemid. Ja neid hoogusid pole mul vähe, vaid on aina süvenenumalt tekib aina juurde. Tuleb välja, et keegi mind pärast minu artikulakesi tööle võtta ei taha. Mis on ühelt poolt kurb, teisalt jällegi omamoodi rõõmustav uudis. Mäletate, mul oli plaanis hakata päriskirjanikuks. Noh, selleks on nati raske hakata, kui sul on päris hea töö. Raamatupoes töötamine on tegelikult mõnus. Ma lihtsalt ei ole veel suutnud endale piisavalt selgeks teha, mida ma lõppkokkuvõttes saavutada tahan.

Jaa, laias laastus paremaid palkasid. Isegi omal töökohal. Ma loodan, ma usun, ma tahaks, et need lõpuks oleks paremad, kui nad praegu on, aga kunagi ei või teada. Jahp. Seniks. Kõik mehed on ilusad ja seksikad, kui Katrinal on hormoonid ajude asemel.

04 september 2013

Tänahommikune avastus BBC - Svaasimaa kuningas nägi und demokraatiast

Koju tulin.
Viskasin nad kõik minema, koos kõikide putrudega, millega saab asju minema visata. Müsliga, kuhu sisse see koitaoline olend oli end peitnud, koos vakladega. 
Kõik need pisikesed sipelgataolised olendid
ussid ja lenduvad liblikad. 
Nüüd tuleb kõik riiiulid äädikaga üle küürida. 

Raadio tegin lahti. 
Imelik on tunda ennast kuumas, leemendavas Aafrikas, Svaasimaal,
Seal nägi Kuningas und Demokraatiast
Nüüd tuleb see teha
kesse veel näeb und Demokraatiast
uudis kõlab nagu kummaline kummitus
nagu midagi, mis ei saa kunagi päriselt siin juhtuda
mis juhtub alati 
kuskil mujal
ja ometi, just nimelt ometi
on see niisama olemas
nagu see, mis ei olnud olemas

mida ma tahan?
prantsuse keelt
julgust ja teotahet
häid kaaslasi
tunnet, et ma võin olla mistahes maailma punktis
ja tunda
et olen olemas
et olen kellelegigi peale enda vajalik.

02 september 2013

Koha otsimine, enda otsimine, hirmu tunne

Ma ei taha kuhugi kuuluda. Ma ei taha kellelegi kuuluda. Ja ometi kardan üksindust rohkem, kui midagi muud siin maailmas. Ja ometi kardan üksindust.

Kuhu ma minema pean?

01 september 2013

Punkt ja trendikas Georges Perec

Regina. See kirjandusajakiri, mis tegeleb armastusega või oli see seks.
Etiooplasest mees, kes magatab valgeid naisi, et jääda Soome. Imelik tunne.
Purjus mehed, kes tegid mulle klaasi valget veini välja.
Mina istusin Vikerkaarega. Imelik oli istuda. Korraga ta küsis: "Kas sa loed seda selleks, et korda minna inimestele, kes loevad Vikerkaart, või selleks, et seda päriselt lugeda?"
Täna oleks päriselt lugeda tahtnud.
Täna.
Võib-olla ei tee ma midagi päriselt enam.
Eile. Täna. Homme.

Armastusluule. Kust ma selle endas leian?

"Kui vana sa oled?"
"Ma käitun nagu 15, aga ma olen kaks korda nii vana."

*
Hra Georges Perec rääkis loo sellest, kuidas abielupaar Reolid said endale magamistoamööbli. Kõik peaks seda lugu lugema. See on nii naljakas. Nii reaalne. Nii laenuhõnguline, kuidas inimesed ootavad, et nende elu paraneks voodi ja mööbliga, aga see läheb aina põrgulikumaks ja põrgulikumaks, sest kogu see aeg nad loodavad palgakõrgendusele või sotsiaaltoetusele. Kogu see aeg. Ja kogu see lootmise aeg mõtlen ma, et see on magamistoamööbli pärast. See on ikka veel magamistoamööbli pärast. Issandjumalkülh, see on magamistoamööbli pärast. Tõenäoliselt pole ma veel sinna faasi jõudnud, kus ma tahaks endale magamistoamööblit. Abielupaar Reolid, aga ei saanud silmi sellelt ära. Neli aastat nad aga kannatasid krediidi pärast, mis läks magamistoamööbli soetamisele.

Nii et laenake võimsalt ja lugege Pereci. Kui unistus täitub, siis täitub ka magamistuba. Saate äkki elusa beebi, kui teid on kaks. (Viimane lause kõlab, nagu oleksin kibestunud vana naine, tegelikult ma endiselt usun, et ma ei ole. Aga mida rohkem ma Pereci loen, seda vaimustunumalt ma tunnetan mingit veidrat, lausa arusaamatut, võib öelda, et ka hullumeelset kohalolemist, endaksolemist. Materialiseerumist. Maailma, mille vastu tegelikult ei saa.

Trendipikamaajooks ütlen ma selle peale.

Me peame kõik trendipikamaajooksule minema.

Äkki materialiseerub me keha tugevamaks. Äkki siis saame üle oma haledast hirmust olla nagu sõdurid. Ellujäämissõdurid.