31 august 2013

Tööl

Mida ma jälle valesti teen?

Ilmselt kõike.

29 august 2013

Stabiilselt närune või õnnelik 2014 (ka mina leidsin horoskoobid)

Tundub, et selleks et horoskoopidest mõnu tunda ei peagi olema 70.

Mind ootab stabiilselt närune või õnnelik Hobuse aasta armuelus vähemalt. Jahp. Hoolikalt valida äärmiselt korrektseid tegelasi.

Tegelikult olen praegu üks suur õnnetusehunnik.

Ausalt.

Eile jõime end kambakesti purju. Elutore oli juua. Istusime terrassil, rääkisime juttu, mängisime vahepeal petangi ja tegime muid toredaid asju, mida võib-olla poleks pidand tegema. Noh, mina ei tohi iial nii palju juua. Tänane tööpäev kujunes veepäevaks. Hommikul istusin aga Endla sõidutee ääres ja vesistasin kasteses murus nutta.

Nutta pole muidugi midagi. Lapsik on olla. Kurb on olla. Ratsionaalselt olen endale selgeks tegemas igasugu värke. Aga sees muudkui keeb ja keeb ja keeb. Ja vahel täiesti vale koha pealt plahvatab. Ma ju tean, et see ei ole hea mõte. Et IlusKolleeg ei ole hea mõte. Aga mõtlen ikka temast. Ja kõigest sellest, millest normaalsed inimesed ei peaks mõtlema. Õige sõna oleks vist, et olen armunud. Magedalt, totralt, imalalt. Peaaegu nagu mõnes tobedas meerikalikus komöödias, kus klassi kõige hullemate prillidega nohikplika püüab sebida kooli kõige kuumemat kutti. Muidugi tuleb komöödia lõpus välja, et kutt on hull ja nohikplikal olnuks targem armastada nohikpoissi või kedagi.

Jahp. Sellised juhtmed siis.

Aga las need juhtmed olla.


27 august 2013

Tänane päev

Inimeseks olemise mõistatus tiheneb pea iga päev. Ma ei saa öelda, et mulle meeldib kuulda, kuidas ma ei oska kirjutada. Aga ma vahel õnneks-kahjuks kuulen seda. Tegelikult ei oska ma paljusid asju. Näiteks asju korras hoida ka. Korrastamisvajadus tekib harva. Keeldun sellest nii palju kui võimalik. Ja ometi on mu peas kolm kirjutamata artiklit, laual hunnik lugemata raamatuid, mõni kuulamata CD ja see vastik tegematuste tunne.

Keegi rääkis siin aja planeerimisest. Trikk seisnebki aja võimalikult otstarbekas kasutamises. Mitte ainult aja, vaid raha otstarbekas kasutamises ka. Mina seisnen ise trikis.

Aga mingi kummaline, lausa jahmatav selgus on kerkimas üles - minust ja llusastkolleegist.

Perec jahmatab mind ikka veel oma lugudega. Jah, temast tuleks kirjutada neljas artikkel. Sotsiaalkriitiline või antisotsiaalkriitiline. Tema tegelased elavduvad asjades, mis neid ümbritsevad.

Bartlebooth? Mäletate Bartleboothi? Tegu on selle hullu puslejoonistaja ja kokkupanijaga, kelle seinal on sisuliselt külili maailmakaart, sest vanal heal 16. sajandil võis kaarti ka nii vaadata ja joonistada, et ida jäi üles ja lääs alla, põhi vasakule ja lõuna paremale. Natuke nagu üks hullumeelne pusletükk, millest ma juba pikemat aega mõtlen.

Lõpuks võtsin kätte ja vaatasin ka tšehhi filmi ära. Meenutas üksikasjade paljususega pisut Emir Kustricat, kes muide on minu lemmik. Ei olnud muidugi nii naljakas. Plaadi, mille ma sealt ostsin, sain ma tšehhikeelselt jutustava. Mulle räägitakse Moraavia lossidest lugusid ja vahepeal mängitakse pilli. Naljakas oli seda lausa kuulata. No, mis ma seal ikka kuulan. Harin oma harimatust.

Ma pean ära minema.

Ma ei tea veel kuhu, aga ma pean.

25 august 2013

Hirmuäratav mosaiigitegemine ja trenditeadlik pikamaajooks

Üleeile oli suvepäev Viikingite külas. Noh, kui te tahate näha purjus ja käsitööd tegevat Katrinat, siis järgmine kord jootke mind ka purju ja pange mind mosaiiki tegema. Üldiselt lõppes mosaiigitegemine sellega, et ma poole pealt tahtsin lahkuda, ajasin vaese käsitöömeistri hulluks ja siis tulin tagasi, et teha lossi asemel, , mida muide kõik meie ümber väga võimelikalt valmis olid vorpinud, Hiina müür. Ühesõnaga tüüpiline käsitööhuviline Katrina. Alustab ühest, lõpetab teisega. Vahepeal jookseb kolm ringi ümber maja, sest on hingand sisse tinahõngu ja tunneb, kuidas seegi vähene ajukogus, mis on kolbas, nihkub lolliks minemise suunas.

Tundub, et boonuspunkte ma ei saanud Ilusakolleegi silmis. Ja see oli vist hea. Lõppkokkuvõttes - liigne uudishimu viib teadagi milleni, kui sul on ilus kolleeg. Liigne sõbralikkus ka. Minu puhul tavaliselt kergete südamemurdumisteni. Ma muidugi ei tea, kuidas kogu kupatus Anjale, mu teisele kolleegile mõjub, et ta teab nüüd siis minu homobaarides tantsimistest ja igasugu muudest asjadest. Kas üldse saab midagist?

Ja loomaarmastaja olen ma ka. Liigseltki ehk. Kõikidele tuleb pots pots pots teha, mida kõike huvitavat enda kohta teada ei saa olukorras, kus saab nalja teha, inimestega jutustada. Ja kujutleda igasugu toredaid asju ette.

Minu püüdlikkus suhelda kõigega, mis liigub ja ei liigu, mõjub ikka kuidagi omamoodi absurdselt ja naljakalt. Tore oli igal juhul teiste poodide inimesi näha ja mis seal salata trendipikamaajooksust rääkida. Miks kõik jooksevad pikka maad? Moe- ja trenditundlik - meeskond ja Liina Tammiste ka. Muide Karl-Martin Sinijärv näitas mulle tema vinget luulekogu, mis tulekul. Ja ma olen erilises laikimismeeleolus, kui Liina otsustab Harku metsas kümnekat joosta, siis ma pean kindlasti-alati meeldimisnuppu vajutama. Siiani on meeles hra TähtisMees, kes teavitas mulle, et negatiivsete mõtete asemel peaks ma positiivselt mõtlema ja lisaks sellele ka jooksma. Annab endomorfiini ja hoiab vormis ka. Noh, vorm on juba täitsa vormitu. Minu kehaline vorm. Liikuda ei jõua. Füüsiline vastupidavus on vähenend. See muidugi ei tähenda, et ma vähem veini jooks ja rohkem jookseks.

Veinijoomine vähendab minul küll kurvameelsust ja teeb ülemeelikuks.




23 august 2013

Kas ma peaksin rohkem seletama?

Superpäev.
Allpool lammas ja mina Viikingite külas.


22 august 2013

Mõtestuskunst

Asjade mõtestamine on üks kummaline tegevus. Nii kui hakata pikemalt mõtlema, miks me teeme ühte või teist, siis juhtub midagi hirmsat. Me hakkame mõtlema selle peale, mida me veel oleks võinud teha. Noh, see on nagu laps, kes satub poodi ja kellel lubatakse valida üks maiustus. Ta on hirmus õnnetu, kui ta ei saa endale lubada kolme-nelja-viit maiustust, mis siis, et pärast seda toimub kiire ja taandumatu allergiahoog, mis levib lõualuusse näiteks, hammastesse näiteks.

Seepärast ongi hirmus raske olla ratsionaalne. Iga otsusega peaks kaasas käima suur pateetiline hingepuhang, et kõik on hästi, kõik on ilusti, kõik on nii nagu peab. Tegelikult ei ole asjad kunagi päris nii nagu nad peavad. Asju tuleb suunata, muuta. Minul on endiselt hirm olla protestija rollis.

Minu meelest tuleks meil üha rohkem oma rolli ja oma olulisust ise mõtestada. Ise sõnastada. Ise nimetada. Selgroolüli teha nii teravaks ja täpseks, et isegi väike palk ei morjenda. Halb ja asjatundmatu suhtumine meisse morjendab aga küll. Olgu see kirjanikuamet, mida me peame, või müüjannaamet, mida mina pean. Tahaks, et inimesed tuleks oma mullidest välja, laskuks aegajalt teiste inimeste mullidesse. Mõtestaks ennast läbi teise inimese. Kontekstistaks oma vajadusi, kontekstistaks omaenda rolli ka teiste inimeste seas.

Et teistest pukkidest ka vaadataks omaenda probleemidele pääle. Olgu see tööandja-jant või siis töövõtja-jant, olgu see poliitikukamm või veel mõni muu kamm. Vahel on tunne, et keegi ei oska näha teise inimese probleemi. Ja seetõttu ei oska ka enda probleeme lahendada. Küsida endalt teravaid ja täpseid küsimusi. Asjadest tuleb rääkida - aga terviklikumalt, kui me seda praegu teeme. Praegu on tegu alati pooliku te lahendustega. Räägitakse madalatest palkadest, aga ei räägita, kui raske on neidki palku maksta. Või vastupidi räägitakse lisandväärtusest, aga ei räägita, kuidas inimesed võiks elada just selle pisku eest, mida selle lisandväärtuse eest makstakse.

Kuidas? 

See vat ongi kõige suurem probleem. 


Mina loodan kogu aeg, et tekib lõpuks selline võimalus, kus inimesed päriselt ka mõtestavad oma tegusid. Ja ei nad ei ole banaalselt õnnelikud, nagu oleks neil selja taga püstol või mõni muu objekt, mis ei lase neil olla õnnetu. Vaid nad teavad, mis nad teevad ja nad teavad, et nad on omaenda valikute-otsuste peremehed, mitte ei igatse ainult nätsu vaid ka mõtet omaenda elule.

Ja jah, mina usun, et inimene ei saa olla AINULT õnnelik. Kuigi enamus inimesi, kes mind tunnevad, peavad mind paadunud optimistiks.

21 august 2013

Mahamüüja ja püsija

Mahamüümise seadused ja püsimise seadused. Kõik on alati pisut mitmetahuline ja valulik. Kõik. Ka meie inimeseksolemise pidevus, millesse kinni jääda. Mind ei ole kasvatatud inimesi lollideks sõimama, kui ma ei tea, mis tunne on nende olukorras olla. Ahneks ja lolliks aga siis, kui ma olen nii endast väljas, et ma ei saa aru, miks minuga ja minu sõpradega nii tehakse, nagu tehakse. Kirjanik olla ongi juba seetõttu hullumeelne, et sa valitsed maailma, kus kõikidel on omamoodi õigus. Minu maailmas on.

Mina? Kas mina olen sinu meelest kirjanik? No ei ole ju. Mina olen kõigest tsikk. Ei näe ega kuule, ei mõista ega haista alati seda, mis on. Aga ma tean, et kui midagi on viltu, tuleb sellest rääkida, kirjutada, mõelda, kirjutada ja veel midagi. Sealt kuskilt tuleb lahendus. Võib-olla ka selline stiilne lahendus, mis rahuldab rohkem rahvast, kui ma harjunud olen, et rahuldaks.

Kuidas elada? See on väga hea küsimus. Kuidas ellu jääda? No sellele me teame kõik mingit vastust. Mida elu tähendab? Minu jaoks tähendab see ikkagi oma tegevuse mõtestamist - igal uuel sammul. Teadmist, et väga sageli võib see tuua tugevaid vastuväiteid väljastpoolt, et sa ei ole ei oma tegevuse oskaja ega ka üldse mitte mõistlik inimene. Ja see on väline tagasiside või vägivald - oleneb, mismoodi ma seda tunnetan.

Ükskõik, mis tööd inimene ka ei teeks, olgu see tõlkija, kirjanik, raamatupoemüüja, kõige tavalisem kojamees, kassapidaja Rimi letis, programmide looja Directos - esimene ja kõige elementaarsem omadus, mis igal inimesel, kes suundub tööle või sellekaudu minu meelest ka ühiskonda - on mõtestada oma töö tähtsust. Ja, jah minu peas käib see läbi küsimise, et kas ma saaks endale talvesaapaid lubada, kui mul on neid päriselt tarvis on.


20 august 2013

Hea või halb

Tegelikult toimub praegu paljude heade apollomüüjate kadumine. Ma ei tea isegi on see hea või halb. Mõnes mõttes tahaks kogu aeg, et lihtsam oleks, parem oleks, aga samas mismoodi see käib. Kas nagu selles Black Booksi seriaalis, kus inimestega ei tegelda üldse ja juuakse päev otsa veini? Mina võin seda ju täitsa vabalt teha. Viimasel ajal vaatan nagunii endast kümme aastat nooremaid kutte sellise näoga, nagu oleks mul vesi suu sisse kinni jäänud. Noh ja loomulikult võib sellist asja teha töö ajal ka. Täna käis poes Ott. Fantastiline poiss ägedat karva sokkidega.

Töökaaslased vahetavad või tahavad vahetada töökohta. Ja ma ei tea, kas see on hea või see on halb. Kahju on natuke. 2-3 müüjat, kelle kohta öeldakse midagi head. Ütlevad ülemused. Ülejäänutele öeldakse, et nood ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tea, kas see tunne on õige või hea või vajalik. Üldiselt, kui satute Apollosse võtke julgus kokku ja kirjutage midagi head meie logiraamatusse, muidu te jääte lihtsalt ilma headest müüjatest. Aga võib-olla tulekski jääda headest müüjatest ilma. Ma ei tea. Võib-olla oleks pidand juba ammu minema ära. Ma ei tea. Ma ei saa alla anda.

Mina saan ilmselt suure osa oma tunnustusest mujalt kätte. No arvamusfestivalgi oli väga äge ja tore paik, kus rääkida asjadest. Ma ei olnud eriti terav. Lõpus teatas hra Tõnu Viik, et ole edasi mugavustsoonis. Imelik tunne oli natuke pärast seda. Aga jah, ma ei arva, et peaks tänavale minema ja nõudma endale suuremat palka. Miks? Sest igasuguste nõudmistega käib kaasas see, et ühel hetkel inimesed lihtsalt ei viitsi-taha ise midagi teha ja eks Lääne-Euroopa olegi viimased aastad kriisis just sellepärast, et keegi ei taha midagi teha, aga raha saada tahavad kõik. Kuskil olen ühe huvitava vanamehega rääkinud palgasüsteemist Soomes. Majandus ei saa püsida ainult majanduskasvus.

Majandus peab püsima veel milleski. Ja ma ei teagi, misse mis on. Äraelamine. 8 ruutu, head sõbrad ja tunne, et mind armastatakse. Muidugi on hea küsimus, et kas mind armastatakse, kui ma ei ole põhimõttekindel tänavatele mineja. Küsimus: äkki hakkad ettevõtjaks? Ei ole veel seda tunnetust endas leidnud, et hakkaks ettevõtjaks. Kui olla ülikoolis muide piisavalt aktiivne õpib väike-ettevõtte reegleid kah tundma. Mina olin fanaatiline luule-kirjanduseuurija. Mingil hetkel lihtsalt viskas üle. Tahtsin sellest tornist välja ronida, milleks nimetatakse ülikooli.


18 august 2013

+

Imelikke asju juhtub, kui hakata rääkima seda, mis suust kukub. Ja minul isiklikult kukub suust päris palju imelikke asju. Aeg-ajalt ka sellist, mis inimesi šokeerib. Noh, vähemasti kahele inimesele rääkisin sellest, kuidas tahan saada rikkaks, kuulsaks ja ilusaks.

Reaktsioonid olid mitmetahulised.

16 august 2013

Minu Praha - mitte ühtegi lahingut kaotanud Jan Žižka

Praha metroos lõhnas, nagu oleks sinna miljoneid juudilaipu maetud või hoopistükkis rotte. Maa all olemine ei kõla just roosiliselt. Minu jaoks. Maa peal olemine on niisamagi keeruline minule. Tõttöelda ei oska ma praeguses meeleolus midagi eriti kirjeldadagi. Homme tuleb arvamusfestival, kuhu ma pean jõudma kohale ja rääkima -asjadest, mis nagunii on olulised. Me teame, et nad on.

Esmaspäev oli raske päev. Jõudsin Prahasse, et olla selle ilust tõstetud. Oleks korraga tahtnud saada hiiglaseks, kes kisub maju maast välja, et need oma käekotti pista, koos leinavormis taimedega. Miks? Ma ei teagi. Lihtsalt tunne on, et peab pistma ja mitte vähe, vaid kohutavalt palju kõikide nende fassaadide pärast, millest eluaeg oled unistanud. Undki silmadesse ja kehasse saanud. Hommikul sööd sööd sööd ja korraga detail, pilt, kuju. See lahvatab paigast. Räägib lugusid sellest, mis kunagi nendessamades majades on olnud, aga paneb ka, kuidagi naeratama. Hingama. Vabamalt. Tundlikumalt. Ilusad mehed - ilusad naised. Kivist - mitte fotoshopitud, vaid välja raiutud, mitmeid tuhandeid naisi enne neid naisi ja mehi iluks ülistatud-üldistatud. Seest tõmbab kokku. Nii hea on. Ja nii kummaline on korraga.


Ja mitte ainult kujud, vaid ka rütmid, mida renessanssi ja juugendi arhitektuur esile kutsub. Mucha viivuks seest välja elama paneb. Ainus, mis tahaks, ongi kõik see lihtsalt kaasa võtta. Isegi mitte otseselt maju-kirikuid-sünagooge, vaid seda ehmatavat, täpset, valushelget usku, mida nad kõik endast minu jaoks oma olemasolu kaudu sõnastavad: me loome ennast ise. Jah, suured juhid annavad meile julguse ja tahte luua ennast ise. Ja just sellise tunde saan mina kätte, vaadates kord Vaclavi, kord mustrit seinal. See ehmatab paigast ja ainus, millele ma mõelda suudan, on Tallinn. Lihtsalt Tallinn, mis ei ole selline. Kus ei ole skulptuure ega liigselt palju arhitektuurirütmi, kus on midagi muud.

Praha oli nii ilus, et ma kolmandamal päeval väsisin sellest ära. Ja ma ei tahtnud külastada ühtki muuseumi. Ma tahtsin lihtsalt olla. Nii nagu inimesed ikka on, kui nad on armunud sellesse, mis nad näevad. Linna keerukujulistesse võimalustesse, mis tegelikult pole midagi muud, kui fassaadidelt minusse vaatavad tühjade silmadega kujud. Ja te ju teate mind. Ma armun - ma armun kõigesse niisuguse meeletusega, nagu oleks homnepäev surm ootel. Ja umbes samasuguse hullumeelse intensiivsusega.


Mul oli vahepeal tunne, et äkki nad elavad, nii nagu mõnes muinasjutus - ärkavad öösel üles ja ronivad alla, et linnas armastada inimesi. Äkki on nad need Erosed, keda Psyche ei või kunagi näha. Kujud ma mõtlen. Need vihased peaaegu hulluks läinud paavstid, rahulikud rüütlid, vaiksed kaupmehed, võimsad hobused, pisikesed konnad, riieteta neidised, tantsivad naised, flööti mängivad mehed, tapmishimulised mõrvarid Praha kindluse ees koos esimese presidendiga Tomas Masarykiga, kus seisab kaks päikseprillitet kuju, 1941. aastal Bohumil Kafka teht kuju Vitkovi mäel, see, mida te praegu siit võite näha. Jan Žižka - hussiitide sõjapealik. Ühesilmne Jan. Uhh. Nagu mina. Ühesilmne.

Temast õhkus minusse maagilist rahu. Sellist, mis hõlmas hetkeks kogu mu teadvuse. Ta oli nii suur, et tema järgi ma orienteerusingi üle terve Praha linna. Aga tema - lihtsalt seisis seal. Hea veel, et ei viiband: "Kuule, Katrina, seal on metroo, sellega saab viis minutit sõita ja sa oledki kohal, jah, seal kohal, kus sa olema pead, miks sa muudkui trambid ringi. Ole nagu korralik turist võta kaart lahti, võta korralikult reisijuht lahti. Seal on kõik kirjas, et kus sa olema pead. No missa vaatad mind. Ära vaata. Ma olen juba 1424. aastal maha surnud. Jah, mina olen üks kuuest maailmakuulsast sõjapealikust. Ja mind on siia jäetud, Prahat troonima. Mida sina ka tead sõjast või sellest, kuidas meestele selgeks teha, et alla anda ei saa? Mida sa tead? Ah? Mitte kui midagi. Ja ometi oled sinagi ühesilmne."

Asjalikumad tekstid - vähemjoomase peaga

venda on raske näha
tundub, et aeg annab
endale lõhkised hambad
millega meie kõigi
süüdistusarmastuskõnesid
selga tõmmata
armastatud tahame olla
kõik ja korraga

kuidas, see on hea küsimus
ja ma ei tea sellele mingit vastust
ja vennast on kahju
ja endast on kahju
ja vend kommenteerib
et mul on valed mehed
ja mina kommenteerin
et ega ma ka palju parem pole
ja tegelt pole mu meestel
ju mitte miskit häda
ausalt

hoia mind endasse kogunemas
igal hommikul
või lihtsalt armasta
tahaks öelda kellelegi
kes on see
kes sellega hakkama saaks
keegi kes ei ehmata ära

kuidas?
kes?

*
muidugi ma püüan
ooma tundeid
mitte karta
olla loomulik
aga tavaliselt
pärast pudelit veini
kukub ikka
pisut loomalik välja

*
vanatädide maailmas
on suureks kasvamine
nagu vein hommikuti
mitte eriti lubatud
viitab pidevale purjutamisele

papi ütleb kogu aeg
et ma ei ole  sündind
aastal 1918
aga mis ma sinna teha
saan kui vanaema
kes mind armastas
ja hoidis, oli

ükski naine
pealt Hannah Arendtit
ei tekita minus sellist
respekti kui mu memm

vanad head nõiad
kes ei tea
mis tuleb homme
aga teavad
mida tuleb teha täna

*

14 august 2013

Ei ole mind,siis te ei loe, jah. Nojah.

Vabastav. Hea. Siin olla. Leidsin endale Praha, rytmidega ja skandaalidega seinte asemel, mis majadel.

11 august 2013

Tunded ja värki

Üldiselt ma ei viitsi põhjalikumalt, kui peab igasugustesse tunnetesse süveneda. Need vaevad südant ja lõpuks ka pead. Viimane muide on valutades päris vastik õlgadel kanda. Kuulates nüüd siis kõike seda head, mis kuulata annab. Väikseid küünilisi indie-muusikuid. Sattudes kogemata Douglas Couplandi mingisugusele romaanile kuskil Raamatukois.

Tead, ma ei taha olla see. Mis see see täpsemalt tähendab, on hea küsimus.

Vanasti tähendas see seda, et ma ei taha enneaegselt lapsi saada. Nüüd tähendab see seda, et ma tahaks juba varsti lapsi saada. Enneaegne on juba oma aja ära elanud. Või noh, mina olen vanemaks saanud. Armuda ja armastada on sellegipoolest raske. Pole nagu harjunud või nii. Alati pole asi selles, et näe ma ei kohandki seda härra õiget. Härra Õiget on muide võimalik kohata iga nurga peal. Neid ei ole palju, ma mõtlen neid Härra Õigeid. Aga sa tunned nad ära. Nad lõhnavad õigesti ja see on õige tunne, kui nendega välja minna või koos olla. Tunned ära, et sind mõistetakse ja vahel mingil hullul moel mõistad vastu. Muidugi on mittemõistmisi, möödarääkimisi, ebamugavusi, aga üldiselt on kõik OK.

Mõnega on muidugi nii, et see möödarääkimine muutub hullemaks draamaks kui tobedas ameerika komöödias. Ja siis avastad näiteks poissi musitamas kedagi kuskil või poiss avastab sind musitamas kedagi kuskil. Ja siis te nagu oletegi leppinud, et see möödarääkimine oli viimane. Loomulikult on lõpetamata suhetes midagi ilusat. Lausa painavalt ilusat. Iga kord kui teda (neid tedasid tekib kas tead kümne aasta jooksul vähemasti kakskümmend kui mitte enam) näed, oled miskipärast õnnelik. Mingit erilist põhjust ei ole. Noh, ilus poiss jääb ilusaks poisiks no ma usun, et vähemasti nii kauaks, kui sul elupäevi jätkub. Tõenäoliselt. Ma ei ole  veel oma ilusaid poisse kuuskend aastat hiljem näinud. Aga loodetavasti näen, kui ma vahepeal mõnda fataalsesse geenidest pärinevasse haigusse ei sure või silmanägemist lõplikult ära ei kaota.

Suhetes, eks ole, on hea, kui mehed liiga lähedale ei tule, aga sa tead, et sa meeldid neile. Kasvõi küünemusta võrra rohkem kui see teine naine. Kui sa nüüd minult küsid miks. Siis konkreetset vastust mul sellele küsimusele ei ole.

Igal juhul peaks ma ühele härrale selgeks tegema, et ta on mulle varba peale astunud. Sellele väiksele varbale, mis üldiselt on hästi kaitstud ja kuhu teised ei jõua. No, miks nad peaksidki, ma üldiselt olen mõnusalt Katrina alati. Ainult vahel mõtlen üle ja paanitsen üle ja luban mitte kunagi kellessegi enam - kiinduda ega armuda. Muidugi lõppeb see lubamine sellega, et armun.

10 august 2013

Meie, nohikud

Mõnikord ongi nii, et me saame kokku. Meie - nohikud. Istume ja räägime elu ümber. Meie - nohikud. Teeme asja - meie nohikud. Jutustame hra IlusastKolleegist või siis Hipsterite kuningast. Meie nohikud. Ilusatest tasub rääkida koledaid lugusid, siis on endal huvitavam. Muidugi kurjem ka, seda peab tunnistama. Minul on minu unistuste IlusMees, tegelikult IlusKolleeg, minu unistuste PärisMees, tegelikult Väike Prints ja minu unistuste HomoMees, tegelikult vist Poeet, aga võib-olla ka mitte. Joonas võib ka täitsa vabalt olla minu unistuste HomoMees. Kunagi ei või teada.

Ja siis on mul veel päris head sõbrad. Mõnikord on neid palju. Mõnikord on neid täpselt ühe käe sõrmedel lugeda. Nendega saab rääkida. Kõigest ja eimillestki. Tegelikult võiks kirjanduslikku teha. Midagi head ja kirjanduslikku. Praegu ma ei tea öelda, mis see hea ja kirjanduslik on. Midagi see kindlasti on. Ja töökaaslase viisin natuke endast välja, sest ma tahtsin just nimelt temaga meie firma suvepäevadele minna. Vabadele ja kullalistele. Kunagi ei või teada. Vaikus. Vahedus. Täpsus.

Kroonilisus.

Aeglus.

Lähedus.

Ilmselt lähen ma ka ju kellelegi korda oma olemisega. Hästi lähen korda. See on hea tunne. Kordaminemise tunne. Valutunne, ahastuse tunne.

Tundub, et ma sebisin kogemata kaasa Anna päevadele. Nendele teistele päevadele. Mitte Ji päevadele.

09 august 2013

Just

Kuumus kärgatab pähe. Perec tuleb lahti teha. Kopli ajalugu ei saa puurida. Nii on. Natuke ebamugav.

07 august 2013

Ma ei tee enam nii, ma luban, see on nii tüütu, ja see kordub iga kuradi poole aasta tagant, issandjumal

Ja ei, ma ei armasta armuda ära.
See on kõige piinarikkam tegevus üldse.
Ausalt.
Andke mulle juba seaduslik mees ja siis ma võin rahulikult kodus olla ja armuda kõigesse, mis liigub.
Jah.

Kas ma üldse olen armunud?
Jeesusmaria.
Ma ei taha enam.
Miks ma ei käitu normaalselt?
Miks ma olen korraga nii küüniline ja otsekohene, et õudne hakkab, ja miks ta kõige peale ära solvub?
Issand jumal.
Ja kus ta huumorimeel on?
Issand jumal.
Mida ma temaga pihta hakkan?
Issand jumal

Ma lihtsalt EI SAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA.


Tehtud kirjutatud kirillitsas

Ma olen selle ise teinud.
Ise tegemine pole alati hästi tegemine.
Kõlagu see ise tehtud, hästi tehtud, kuitahes hästi. See pole hästi.

06 august 2013

Kuulutusi punase pliiatsiga vihikust Kanala kohvikus kirjutet

*
sa oled jälle depressioonis
kikilipsu pole
püksid vales toonis
naised mööda vaatavad
ja sina oled
jälle minu sõbratsoonis
mis teha
sind ikka armastan
kuid ainult kaugelt
nii kergem on.

*
mõnega võib kuulata
elu lõpuni džässi
teisega proovida
armastust teeselda
kolmas on lihtsalt
ehmatavalt kohal
iga kord kui
pöörad ümber
et teed juua

*
väikeste pahade
tüdrukute nimel
annan Jeesusele andeks
et ta seisis
normaalsuse eest
mida ei hakka
kunagi olema
ja mis ometi on
häda ja vajalik

*
täna unustasin
pliiatsi maha
sõnad rebisid ennast
mu üksindusse
ja ma küsisin
sind ja sina
mind enam ei taha
päev kaanetab õhtusse
järjekordsed külmad
üksindused

mille omanik olen
noh ma ennast
ju vahel
endaks tahan
anna andeks
ma armastan harva
ma tean
see on paha

*
ma olen
juba ammu tüdind
kõigist ilusatest
meestest
kellest vaimustun
kui põrgukuumuses
patustaja
külmast veest

miski pole päris
oleksin ma nagu
igavesti kloun
kes rumalust
tarkadele naeru
pähe ärib

*

05 august 2013

Solvumiste päev. Kurbus.

Ahjaa, mina leidsin tema.
Juba teine päev kuulan lugusid ja tahan kaasa laulda.
Triinule on vaja luuletuste lugejaid Underi-Tuglase keskusse.
Mõtlen praegu.
Ei tea, kas saan hakkama.
Ohjeesus.

*
mida ma jälle jätan
enda teada
mu sõber
kessa oled nii ilus
et maailm on sind
täis ja mina
ei teagi
kuidas olla mina
oma müüride
ja küünilise pildiga
mu magamistoa seinal
kastreeritud mehest
keda ihaldan
jumal tänatud
et vähemalt temal
pole su nägu
ja tema jätab
enda teada
kogu mu teravuste
talumatu valu
mu sõber

*
Mul on tunne, et ma varsti lõhken vihast, tüdimusest ja rõõmsast tujust korraga. Miks? Ärge palun küsige.

04 august 2013

Intsidendid introvertide ja informatsiooninäljas ekstravertidega

Raamatupoodi tullakse rahusse või siis raamatutesse, mis aegajalt võivad tähendada ühte ja sedasama. Raamat on introvertsetele inimestele, kes ei lobise järjepidevalt nagu mina täna. Ilmselt oleks ma terve poega lobisenud ja IlusatKolleegi endast välja viinud ja igasugu hullusi teinud, kui oleks saand. See on emotsioonide mänglemine mu sees, mis ei saa mitte mingitki pidi otsa. Joonas käis külas. Temaga on mul alati lõpmata lõbus. Kallistasime jutustada üle terve poe. Ta tuli hoopistükkis IlusatKolleegi vaatama. Tore, et tuli. Tegelikult on Joonaski ekstravert.

Ekstravert on see inimene, kes tuleb poodi, et saada ja anda elamust. Täna ma kohe tundsin, kuidas ma pean muutma rõõmsaks kellegi päeva- selle vene paarikese oma, kes tahtis kuulda eesti muusikat. Määrisin kaela ja kuuldavaks Mari Kalkuni ja Silver Sepa  Kui teil on midagi džässilikku ja folgilikku koos tarvis, siis võtke nemad. Džäss jällegi on introvertide muusika. Need inimesed, kes ei tantsi, ei räägi, ei naera. On vakka. Ootavad ja siis jällegi võivad sulle pikalt ja laialt lahti rääkida, mida nad asjast tegelikult arvavad. See on Ivo muusika. Fantaasiarikas ja keerukas ühteaegu.

Head tahtsin ma ka tädile, kes tuli tarokaarte ja -raamatuid otsima. Sellele tüdrukule, kes ostis kaardi ja kellelt ma korraga, tema jahmatuseks küsisin, et kas talle meeldib lagrits. Ja korraga ta vaatas mulle naerdes otsa ja vastas, et ei talle ei meeldi lagrits, et see on kohutav komm. Ja mulle oli vähemalt kolm inimest enne teda öelnud, et neile ei meeldi lagrits. IlusKolleeg oli maguasisus ja talle meeldis seni kuni talle tuli meelde, et ta on väga palju magusat süüa ei tohi. Ainus inimene minu poolel.

Nendele va introvertsetele ja ekstravertsetele tuleb erinevalt läheneda. Introverdi viid riiulisse ja ta peaaegu, et palub, et mine nüüd minu juurest minema, kallis klienditeenindaja. Ekstraverdid vaatavad sulle õhinal silma ja loodavad, et nad saavad sinuga jutu peale. Ja vahel saavad ka - räägite terved maailmad kokku.  Üks tädi kukkus mulle rääkima oma dieediprobleemidest, teine tööalastest asjadest, kolmas neegritest. Kõik vestlused on alati huvitavad olnud. Introvertsetele ütled tere ja nad vaatavad sust kergelt mööda ja vastavad samaga, lootes, et sa neid enam poeskäigu jooksul ei tülita, kui siis mingite banaalsete küsimustega, et kas olete klient, kas teil on kilekotti vaja. Ekstravertsetele ütled tere ja nad naeratavad vastu, kui neil on midagi küsida, siis nad küsivad ka võimalikult ruttu. Aga muidu - teevad va tiirukesi poes ja naeratavad ja naeratavad ja naudivad, et sina naudid oma tööd. Kassasse tulles tahavad nad saada sinult rohkem kui banaalset pläbisemist. Nendega koos olles võid nautida julgust rääkida ausalt ja kuulata ausalt ära.

*
Ahjaa, ma miskipärast määrisin feissaris Esa Saarineni raamatute nimekirja ka minu lemmikraamatu "Suure unenäoseletaja", mis tegelikult on Tamara Maunoneni kirjutatud. Sellest ma sain muide täna aru. Vahepeal olin ma ennast korralikult lolliks teinud. See koguni meeldis Karl-Martin Sinijärvele. Noh, kui päris aus olla, siis mul ei oleks midagi filosoofiliste unenäoseletajate vastu. Lihtsalt lapsepõlves seletas minu und Tamara isa abiga või siis vanaema. Kõige hirmsamad unenäod on seotud mulle kallite inimeste surmaga. Memm nägi ema surma ette vähemalt kakskend aastat varem. Mina kuulsin memme surma ette vähemasti pool aastat varem. See on tegelikult hirmuäratav tunne. Sa lihtsalt tead, et midagi juhtub. Päris selgelt seletada ei oska, aga midagi on su teadvus endasse võtnud ja viinud protsessi lõpuni - teavitades sind aastaid varem tulemustest. Miks?

Olen ühe kliendi poest sõna otseses mõttes minea ehmatanud looga, mis šokeeris, sest ta tahtis kaartidega ennustamist õppida. Vaatasin talle otsa ja rääkisin, et kord ennustati ühele inimesele surma ja mitte vanale inimesele, vaid noorele, väga väga noorele. Öeldi, et sünnitab lapse ja sureb. Ja ta surigi, jättes maha väikese tüdruku. Ennustati, et tüdrukust saab hea inimene. Liiga aus ja liiga terav sai. Oleneb nüüd, mis otsast teda heaks inimeseks võib pidada. Ahjaa, ma sellest ei rääkinud. See oli ennustuse viimane ots. See oli mustlanna mäng. Aga ennustus mu ema surmast oli juba vanaema unenäos olemas.

Ilusakolleegi jaoks on klienditeenindaja töö mõttetu. Introvert eks ole on normaalne inimene, kes uurib arvutis järele kõik, mis on vajalik teada mingi kauba kohta. Tuleb poodi ja siis lihtsalt ostab selle ära. Läheb kassasse ja laseb piiks-piiks-piiks teha.Nii nagu me kõik arvame ennast olevat, sest oleme ju kõik tulevikuinimesed. Mina näiteks täna ei olnud. Ma eelistaks alati teist inimest, kellelt informatsiooni saada igasugustele guuglitele ja muudele õudsetele asjadele, mis meid ümbritsevad. Muidugi tähendab see aegajalt ka seda, et ma jään väga paljust informatsioonist ilma, et ma tegelikult pläbisen, mitte ei räägi asjalikku juttu. Samas, miks ma pean kogu aeg guugeldama, et saada kõige lihtsam vastus kõige tavalisemale küsimusele, kui mul on ühelt poolt põhjus, miks ma võiks pöörduda enda kõrval asuva inimese poole ja teisalt (introverti, ehk siis IlusatKolleegi ma tüütan ja ajan sellise käitumisega hulluks) temaga suhelda. Mõni võib minu suhtlemishimu muidugi energiavampiirlusena võtta.

Musti stsenaariume on niisiis intovertsete suhtlemispaaniliste inimeste seas. Mõnel lihtsalt on arvamine, et kuidas sa siis ei teadnud, kessa siis olid, kussa siis olid, kui pauk käis, kassa siis ei lugendki guuglist järele, et kuidas see pauk käis. Ei lugend jah. Mina olin puu otsas, mängisin primitiivset ja lollakat ahvi. Ausõna ei guugeldand. Sinuga  tahtsin rääkida ja sina olid vihane. Ole siis.

Vaatasin vihast IlusatKolleegi, kes aeglaselt läks veelgi vihasemaks. Ja mulle tegi see nalja. Sellist sadistlikku nalja, kus sa tead, et lähed üle piiride, mida on sulle raske andeks anda, aga kuna tegelane peab sind välja kannatama, sest ta on sinuga tööl, siis sa muudkui lähed ja lähed.

Üle igasuguste ekstravertide ja introvertide piiri.

*
Ja jah, ma julgen ennast lolliks teha.


Vaikusehetked

aga raha saab alles 10.
ja vahepeal tuleks kirjutada
aga vahepeal tahaks lõputult palju magada
und und und

*
Kõige parem on uni siis, kui ta sind kõrvetades üles äratab. rahumeelsest maailmast, kus on kõik, nii nagu peab. Üliägeda arhitektuuri maailmast. Kõnnid mööda tänavaid ja imestad, et kuidas see Tartu või Võru nii ilus saab korraga olla? Kuidas su kodupaik nii harmooniline ja mõnus on? Soe on? Inimesi täis ja nende head energiat? Mošee?

02 august 2013

Jahp

Eile Taago Tagametsa "Tamula, maja Katariina alleel". Väga mõnus. Kõikide meelest väga mõnus. Hea on võrukas olla. Ratsutamis-Roosi oli kah tore.

01 august 2013

Lood

Seal me siis oleme. Hra Peeter Koppel eilses Äripäevas ja nii ongi. Vaatad selle kõige kõrval igasugu muid tegelasi ja tunned, et varsti tuleks välja andma hakata Meie Maailma Lõpu või Kapitalismi Lõpu ajakirja. Küsimus on alati tarbimises ja suhtumises tarbimisse, mis muide on üsna positiivne alati. Ehk raha on alati vähe. Süüa tahaks rohkem. Miks? Ma ei teagi.