Mõtisklusi raamatuist ja Mart Juurest

Mõte sellest, et eesti keel või kirjandus või rahvaluule ei ole riiklikult olulised või tähtsad, et inimesed, kes töötavad nendel aladel võib lihtsalt kokku lükata, ühte patta panna ja teha neist n-ö projektipõhised humanitaarid, kes on alati pisut söömata, pisut ilma, tekitab minus mitmeid assotsiatsioone. Jah, mina olengi see humanitaari taustaga tegelane. Projektipõhiselt pole ma kunagi töötanud, muuseumis või teadusasutuses ka mitte. Olen olnud viimased kümme aastat sõna otseses mõttes raamatute müüja. Alates ketipoemüüjast lõpetades logistiku ja turundusinimese rolliga kirjastuses praegu, mille sisse mahub ka raamatute müük. Sisuliselt ma raamatutega ei tegele, seda tegin ma enam kui kümme aastat tagasi ülikoolis. Sest need väiksed arvutused, mis ilmusid mõnes Sirbis, ei loe.

Aga! Oluline asi meie äris, ei ole tegelikult suured poeketid, vaid see, mis nendes kettides ära müüakse, mida inimesed näevad, mida mitte. Ja see, mida inimesed näevad või mitte, sõltub mitte ainult turunduseelarvest, see sõltub eelkõige laiemast pildist inimeste ümber. Jah, laiem pilt tuleb tavaliselt Eesti Rahvusringhäälingust! Tuleb ka sellistest suurepärastest fraasidest lugupeetud Helmede hõlmast, et kae hobusevargaid. Laiem pilt tuleb ka sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et rahvaluule pole oluline, et Tuglase-Underi keskus pole oluline, et Tallinna ülikoolis ei pea sisuliselt enam õpetama eesti kirjandust, sest see pole oluline. Mis teeb olulise? Ikkagi raha! Oma last saad sa armastada küll, aga kui sa ei kuluta ta peale raha ja tal pole riideid selga panna või süüa, siis sa teda tegelikult ei armasta. See on sinu vanemlik kohus. Sõnades esineb meie praegune valitsus kui kultuuri ja traditsiooni väärtustaja. Päriselus näeb see kõik palju nukram välja,

Raamatute eest tuleb seista. Sellega tegelevad teadlased ja ajakirjanikud. Raamatutele tuleb meie seas ruumi anda. Loomulikult olen nõus, et noored ei pea lugema raamatuid, kui samal ajal on väljas mõned väga head filmid või seriaalid, millele on palju lihtsam oma aega pühendada. Tean ise, kui raske on näiteks detsembris, kui suurem osa tööpäevadest kulub justnimelt logistikale või müügile, raamatut lugeda. Ükskõik, mis raamat see ka poleks. Kui see harjumus on tekkinud, siis tekib vajadus neid koju osta ja läbi töötada, lihtsalt sellepärast, et lugusid ja keelt olen ma mingil kummalisel põhjusel juba ammu armastanud. Keegi päriselt seda põhjust ära arvata ei oska. Ristand insenerist ja kokast-teenindajast ei pidanud ju looma sellist humanitaarhullu, kes raamatuid müüb, aga võib-olla siiski. Igal juhul ülikoolis tähendas raamatute lugemine hoopis midagi muud kui praegu. Ja nende mõtestamine osutus millekski enamaks ja võimsamaks, kui nende müük. Seal võis endale lubada eliidiks olemist. Päriselus seda paraku lubada ei saa. Siiani mõtlen sellele õnnetule kirjandusteadustudengist müüjannale, kes esimest korda ühes ketipoes avastas, et inimesed ei loegi igapäevaselt luulet remondivad, kokkavad, abistavad ennast mingite veidrate raamatutega. Kusjuures mina loen igapäevaselt luulet!

Eliit ja pärisinimesed ei saa ega tohi olla teineteisest liiga kaugel. Aga see kaugus algab juba sellest, kui Mart Juur ei ole enam kirjandusminister, vaid tema raamatutest rääkimisi tuleb vaadata "Prillitoosist"! See on kõigest üks väike näide vastikust olukorrast, mis tõmbub raamatute ümber nagu poomisnöör. Samuti kui Peeter Helme vahetab kirjandussaatejuhi ameti Vikerraadios Postimehe peatoimetaja vastu. Loomulikult on kõik kolinud internetti ja Instagramm ja Facebook võib-olla isegi mõni veelgi uuem ja parem kanal annab meile kiiremini infot meid ümbritseva kirjanduselu ja raamatute kohta, aga siiski! Kui isegi ülikoolisiseselt otsustatakse, et see eesti kirjandus ei vääri lektoreid, ootab ka mind ees tugevalt teistsugune kirjandusmaailm, kui näiteks seitseteist aastat tagasi tookordsesse Tallinna Pedagoogikaülikooli astudes. Siiani on meeles, kui meeldivalt üllatunud minu essee üle oli Tiina Kirss, kui proovisin ka Tartu ülikooli kirjandusteadust magistris edasi õppima minna. Ma olin teistmoodi! Ja see kõik oli Toomas Liivi ja Anneli Kõvamehe ja Marju Kõivupuu ja veel paljude teiste põnevate eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõudude pärast, kes andsid mulle laiapõhjalise ja põneva hariduse just siit praegusest Tallinna ülikoolist! Seda haridust kasutan ma küll pisut teistmoodi, kui ma seda 2003. aastal ette kujutasin. Aga ma kasutan seda siiski! Ja see on andnud mulle võimaluse süveneda raamatutesse teistmoodi, kui ma seda muidu teha oskaksin. Aga kaotades ära inimesed, kes oskavad hoolitseda meie vaimu eest just eesti keeles, ei imesta ma ka selle üle, et enamus minust kümme-viisteist-kakskümmend aastat nooremad räägivad sega-inglise keelt ja ei loe, sest need, kes neile lugemist peaks õpetama on hobusevargad ja need, kes peaksid tegelema otseselt nende rahvaluule uurimisega ei vääri granti.

Mind ennast huvitab, et kas minu hobiks taandunud kirjandusteadus ja kirjutamisvajadus ja lugemisoskus, lõpuks muutubki tavapraktikaks? Et õpid ülikoolis kuus aastat ja pärast otsid võimalust, et mõtestada loetut ja kirjutada kuhugi millestki, näiteks tantsuetendustest pilet vastutasuks. Ja süveneda ei saa ühtegi raamatusse kauem, kui seda lugedes. Ma loodan, et mitte, sest iga kord kui ma Musta Lakke sattun või mõnda põnevat Urmas Vadi juhatatud kirjanduse saadet kuulama, olen ma väga õnnelik, et on inimesi, kellel on aega süvenemiseks ja meid ümbritseva ilma mõtestamiseks. Müügiinimesena oleksin aga veelgi rõõmsam, kui oleks ka neid nägusid, kes saaksid avalikult jagada neid mõtestajaid ja süvenejaid, ma oleksin väga õnnelik kui Mart Juur teeks oma kirjandussaadet ETV-s. Õigel kellaajal! Kell 20.00!

Uskuge oma kultuuri järjepidevusse ja jõusse, mu kallid, armastage iseennast

Hetkel loen Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Imelik. Ilus. Veider. Hea. Hirmus. Miski selles meenutab mulle Karl Ristikivi romaani-dialoogiat "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". See ennesõjaaegne seis. See peaaegu, et vastik igapäevaelu, äri, armumised, lapsed, mehed-naised omavahel, väikesed kummalised teenerlapsed, kes pole oma kodukülas iga päev liha süüa saanud, kes õpivad tundma alles rikka õppejõu juures hambapastat, seesama õppejõud on aga pärit samasugusest väiksest külast vaese ema juurest, kes usub nõidadesse ja kardab haritud naisi hullemini, kui...Oh toda imelikku aega, mida võib nimetada ühe pisikese või ka metsikult suure riigi algusaastateks. Ettevalmistuseks, millekski enamaks, paremaks, ilusamaks. Olgu see siis Eesti või Nigeeria. Ega mu venekeelsed sugulased on mulle ikka rääkinud, mis tunne oli sündida maal ja kasvada maal, hobuste ja lammaste ja lehmade keskel ja olla vaene. Seda tähendas Setumaal venelasena sündimine 1930ndatel. Ei olnud me pooltki siin nii rikkad ja toredad - kasuahned ja vastikud. Nii nagu see ikka on, kui inimesed saavad endale võimu ja väe teisi juhtida. Ise otsustada, esimene, kes kasu saab on ikka see uus võimul olija. Me võime mõelda küll, et ehk on temas natuke rohkem õiglustunnet ja suuremeelsust - aga olgem ausad, ei ole. Väiklust ja nõmedust on. Ja mõned inimesed on selles väikluses ja nõmeduses hullemad ja vastikumad, kui teised inimesed. See käib lihtsalt inimeseks olemise juurde. Selles mõttes on nigeeria igbo hõimust autori Adichie raamatut väga huvitav jälgida, ja just seetõttu ta meenutab oma rafineeritud inimlikkuses Eestit ja Eesti ajalugu. Ja võib-olla saab Aafrika koloniaalajaloole mõeldes mõista ka meie eneste koloniaalajalugu ja ka seda, miks kõik nad tulevad siia, need majandusmigrandid, nagu neid nimetatakse. Vahet tegelikult ei ole, kas majandus- või poliitiline migrant. Tavalist on igasugune migratsioon seotud võimuga, mis ei toimi migreerujale meelepärasel moel. Olgu see või eestlane Soomes. Poliitikud tegelikult on osaliselt süüdi meie heas või halvas palgas, meie heas või halvas elukäigus. Nad annavad meile võimalusi elada heas või halvas riigis. Ja eelkõige mõjutavad nad oma otsustega ja avalike väljaütlemistega tegelikult meid ümbritsevad igapäevast reaalsust. Annavad loa teha liiga, kas siis igbodele, naistele, loomadele, juutidele jne, jne. Igasugune jõhker liigne lihvimata jultumus võib varem või hiljem viia olukorrani, kus kellelegi tehakse liiga sellepärast, et ta on naine, mustanahaline, venelane, kokutaja, lesbi, gei. Loomulikult võib öelda, et avalikult karta teistsuguseid, immigrante, naisi (seda küll ei nimetata kartmiseks, pigemini otsekoheseks jutuks ja millekski, mis peaks olema aus, ausus on ju hea!) ja seda hirmu väljendada sisuliselt sõimuga (mis tähendab endiselt eemaldumist poliitkorrektsusest ja viisakusest), on okei, on õiglane ja normaalne, sest kuskil on meie asjad ja seal kuskil on teiste inimeste asjad ehk probleemid ehk sõjad ja vägivald ja valu. Seda valu ei pea meie mitte kandma. Aga me kanname oma hirmu sees peituvat valu. Mina eelistaks seda valu analüüsida, seda hirmu, mis tuleneb teiste inimeste eest põgenemises, teistsugususe eiramises, mis tegelikult ei lase arendada ka iseendal ja oma kogukonnal, vaid lõikab läbi inimeseks olemise prioriteedi ja samas ka rahvuseks olemise võimaluse. Igasuguse kultuuri tarbimine: lugemine, kunstinäitused, keeleõpe, muusika, tants, teater, kino - kõik õpetab meid minema lahti, minema enda kui inimese ja mis seal salata alati ka enda kui eestlase või lätlase või eurooplase poole. Iga kord, kui keegi meist tegeleb natukegi eesti kultuuriga - on ta rohkem eestlane, rohkem enda nägu ja enda tegu. Nii nagu need igbodki 1960ndate Nigeerias. Oma keelt tuleb praktiseerida, oma kombeid tuleb tunda, aga mitte hirmuga, et ehk tuleb keegi ja oma kommetega lämmatab meie kombed, vaid pigem teadmisega, et oskame piisavalt hästi oma hapukapsast süüa, verivorsti teha, kama juua, et meis on piisavalt eestlast, et mõista kasvõi Asko Künnapi luulet, Triin Soometsa, mõista eesti keele habrast, aga võimast ilu, mida isegi udmurdid, itaallased, inglased jne on õppinud austama-armastama! Isegi rääkima, isegi mõistma! See on natuke raske ja selleni jõudmine tõotab palju tööd ja palju tegemist justnimelt meie kultuuriga, mõistmist, et see on meie oma, aga me võime seda jagada nendega, kes siia mõnikord peavad tulema, mõnikord tahavad tulla. See eeldab tegelikult väga suurt enesekindlust, just sellist enesekindlust, mida ei ole Adichie romaanis jorubatel ja hausadel. See eeldab, et me ei karda, see eeldab, et me oleme uhkusega eestlased, et me laseme neil tulla ja meilt õppida ja me õpime neilt ise juurde ja täiendame oma kombeid ja maailma mingisuguste teiste kogemustega,. Aga jah, see eeldab tegelikult väga suurt julgust, lausa jaburalt suurt ja mõistan,  kui meil ei ole seda julgust. Ma mõistan, kui me kardame mitte ainult võõrast, vaid ka uut, sest ma ise inimesena kardans samamoodi nii võõrast kui ka uut, samuti kardan ma öelda, et ma lähen katki, kui keegi minult töö tegemist nõuab, ka sellise töö tegemist, mis mu keha katki teeb. Ma kardan konflikti, ma kardan, et inimesed suruvad mind nurka, teevad mind katki ja viskavad mind ära. Ja ilmselt need inimesed, kes minu üle võimutsevad võivadki seda teha. Ja see teeb mulle tegelikult haiget. Aga midagi - tõesti mitte midagi pole teha.

Valus on.

Ja ongi.

Tuleb lihtsalt julgeda öelda, et valus on, aga hirmus on ka. Ja ilmselt hausadel on ka valus, sest neile tundub, et igbod ei oska nende vajadusi kuulata. Vajadused aga on alati, igal inimesel ühesugused, olgu neil võim, olgu neil raha. Aga kas sellest tegelikult kunagi päriselt piisab?