31 august 2014

Näedsis

Näedsis. Otsi endale näitlejaks igati seksapiilne Cumberbatch. Võta ette narratiivselt loogiline ja ilus lugu - kaks naist. Üks nagu maailma kõige ilusam  asi, mis juhtuda võib, ja teine, noh teine, teine kah. Tee ilus ühtlasti lolliks, enesekeskseks. Noh, võta see paganama Ford Maddox Fordi romaanitriloogia, tee sellest viieosaline kergete kulminatsioonidega, suhteliselt lineaarne ja kõigile teadaoleva lõpuga lugu, kus see ilus ja paha naiseharakas, kellega kõikvõimalikud mehed on seksinud, ja lase tal muudkui kulmineeruda ja kulmineeruda ja kulmeeruda oma lolluses ja küsi iga mõne aja tagant, et miks see va muidu geniaalne mees, kes parandab entsüklopeediaid temast ikka veel lahutanud pole, või miks ta taga üleüldse abiellus või üldse, miks ta kohtudes ülinunnu, aga mitte just kõigeilusama sufražettiga ei abiellu. Konventsioonid. Konventsioonid. Eks ole. Üldiselt mul pole viiest tunnist kahju, aga vahel ajab mind kohutavalt närvi moraalsus. Ausalt. Olgem vähemmoraalsed. Tehke vigu, aga suhelge pärast nende vigade tegemist inimestega, ärge olge nagu see va imbetsillist ilusnaine, kes eeldab, et mees abiellus temaga armastusest. Milleks mehel abielluda temasuguse satsiga armastusest, kui ta ise ei ole suuteline kedagi siin maailmas armastama? Miks ta eeldab, et keegi hakkab talle õpetama, kuidas elama peab? Midagi selles ilusas imbetsillis oli muidugi kuldkujuväärilist. Ja tuleb tunnistada, et Rebecca Hall on teda üsna hästi mänginud või noh, talle on vähemalt roll antud, kus ta saab laiendada oma headuse-koleduse inetuse-ilu tahku. Teda näidatakse kuidagi. Ta on keegi, ta mõtleb kuidagi. Sellel va teisel naisel ei ole mingit muud funktsiooni, kui olla ideaalnaine, olla see, kelle juurde mees lõpuks jääb. See on nii tüütu. Huvitav, kas mina olengi siis rohkem see liiga ilus naine või, või on mul mingisugune pingeline vajadus olla see liiga ilus naine või, ma praegu ei saa lihtsalt sellest kõigest aru. See ajab mind tsipake närvi.

Ju ma siis olen ülevaadanud kõiki neid sarju ja asju. Rohkem tuleks lugeda. Lineaarselt võttes ei tundu kino sugugi mitte nii peibutav, kui ta võiks olla.

Ahjaa Parade´s Endi vaatasin.

30 august 2014

Poolmahajäet pahane naine

Katrina-Karina-Marina
tead kurat sind võtku

ei kirja, ei sõna, ei midagi muud
ahkurat sind võtku

Karina-Marina-Katrina
mis kuradivahetonkõigel
ja mina saan kurjaks
ja sina ei tea

paar laiki mu profiilipildil
ahkuratsindvõtku

pea püsti ja lähen
ehk isegi leian
Katrina-Marina-Karina
ahkuratsindvõtku

27 august 2014

Elusolemise vägi

midagi juhtub mu sees
unes lõikab mu sõber
mu jalakarvu
kööginoaga välja
sinuga koos tunnen
kuidas süda lääb pooleks
sõbranna küsib
et kas olen matnud
kõik oma surnud

mina pean pisikest
teadmatust peas
ema, mu ema, mu ema
tundub õhkavat
läbi mu keha
aga sinuga koos

tahab ta minust lahkuda

mu kallis
mul võib-olla
jälle ei vea

sinikad põlves
ja suudlused suul
ja tüdruk
ja poiss
ja Emajõgi
ja kõik millele antakse
nimeks
elusolemise vägi

saab endale
eluandja võimu

25 august 2014

Isale

Jaga mind. Jaga mind. Jaga mind maailmaga. Jaga mu pisikest lõpmatult kasvavat hinge. Jaga mind. Jaga mind. Jaga mind.

24 august 2014

Pole võimalikki ümber rääkida nii paljut

Võrus käimine on üks kummalisemaid asju üldse.

Kodu on ikka pingsalt isiklik ja napakas koht - siin kasvasid üles. Siin leiad oma vanad vanad kasvamiskombed ka üles. Iga aastaga muutub kõik kuidagi siredamaks. Tädi nägin. Too ütles, et ta nägi mu kunagist esinemist Üdi klubis. Ootab luulekogu. Ähh, kusjuures minu inglise keele õpetaja Eve, kelle juures ma terved igavikud keskkooli vahetunde veetsin, kes on pisike põhjalik ja ülihuvitav naine, ootab ka. Ma ei julge neile öelda, et võib-olla on mul juba hilja luuletajaks hakata. Võib-olla olen ma juba ammu Miina Hindi staatuses. Hetkel ma seda muidugi ei arva, aga siiski. Ja ausalt öeldes praegu ma ei tunne ka seda, et midagi oleks väga kummalist või eemaletõukavat või ebainimlikult hullumeelset, kui mul ei ilmugi luulekogu. Aga jah. Kuhugi peab oma energia ikkagi suunama, midagi konkreetset sellega ette võtma. 

Kodus käimine on nagu lapsepõlve rekonstrueerimine: 
1) isa ehitusobjektid
2) isa jutustamised
3) isa naise toidud
4) haudade koristamised
5) telekaõhtud
6) Belliisi - minu maailma kõige nunnum väike õde
7) saun
8) Tamula ring
9) mets
10) lugemine-kirjutamine
11) imelikud kolme lapsega uned (kaks blondi poissi ja üks imeilus lokkis juustega tüdruk, kõik minu omad, vähemasti unes) 
12) ema-vanaema on siinsamas, kodumajas ringi uitamas
13) Ränduri pubi kohv ja seal ringi tuiskav Taivo-Taisto
14) kunstiring keset linna

Lühikokkuvõte Võru elanike elust:

Võru linna jutte: minu inglise keele õpetaja tikkis kogu juuli inspireerituna Valdur Mikita "Lingvistilisest metsast" 3 korda 4 meetrit laia vaipa. Minu põhikooliaegne klassijuhataja, kes nüüdseks on ilmselt kogunud vanuseks ligi seitsekümmend või üle selle, juhendab ikka veel teisest kuni kaheteistkümnenda klassini näiteringi lapsi, seekord on neil käsil Kalevipoeg. Minu isa, keda ma pole kunagi kaardimakseid tegemas näinud, muudkui kaardimaksab. Võrumaa Teataja kirjutas, et Tamula kaldal käib üks vuntsidega onu Kirumpäält katkise tiivaga luigetibu toitmas. Vat.

23 august 2014

Kui inimesed teavad minu lobisemishimu

Mõnikord on hirmuäratav, kui täpsed võivad lapsepõlvesõbrannad olla. "Tähendab, ma tean küll, et ma nüüd olen sulle hunnik asju rääkinud." Seda ta tõesti oli. "Aga see ei ole jututeemaks järgmisel veiniõhtul kellegi teisega ega ka mitte sinu blogis."

Jaa.

Aga vahel on nii huvitav.

22 august 2014

Geeniuhkus

Papi teatas mulle täna, et mu emps ikka teadis, kellega lapsi teha. Täiesti võimalik. Igal juhul - mulle meeldib papi sugulane olla. Kuigi vahel ajab närvi ka. Hormoonid on toredad. Mina muidugi ei tea, kellega lapsi teha. Aga see käib ka asja juurde.

20 august 2014

Genklubis kuulava mittesurnuksrääkiva Lundaliniga

A bit like human understanding of being wild.
A bit like human understanding of being human.

Täna on selline päev.

Ja õhtu oli selline:

Alati, kui ma olen purjus, tundun ma endale mingi megaäge tibi, keda kõik, sõna otseses mõttes tahavad. Mehed-naised. Ja järgmisel päeval - siuhke peavalu. Ja mõte, et issand-kui-mitu-põrandat-seina-on-punast-veini-täis. Ja kui palju ilusaid-inimesi-jäi-suudlemata. Et nagu ausalt - miks ma kogu aeg purjus ei ole.

19 august 2014

Narvaluuletusi

*
Vahel ongi 
Gulliveri seiklused
minu elu

REISIKIRJU
(ehk küüniku tundeline teekond)

edevuselaadastumine

liiga palju endast
liiga vähe teemast

Hando Runneli käest
saab seepärast malka.

*
siniste küüntega tüdruk
jalas tiigrimustriga püksid

süles ülikaitsev pisike peni
ei luba talle pai teha

põrnitsevate 
suurte pruunide silmadega

mis siis ikka
liigume ühte suunda
ühes bussis

*

Rootsi lõvi, kelle juures üks pooleteistaastane tüüp täiskasvanud inimese karguga ringi patseeris, ema sabas. Ja oi kuidas ta ulguma kukkus, kui ema tema käest kargu ära võttis. Lihtsalt potsatas maha ja muudkui üürgas nutta. Hiljem tuli välja, et see oli isa kark. Poiss lihtsalt tahtis ruttu meheks saada, isa moodi meheks.

Progressipood


Progressist tuleb ikka osta

süüa näiteks.
Ja vahel on suur progress
ka söömine näiteks.

Teise-käe-pood


Kuidas vaesust

ilusamate nimedega
sildistada

vintage


(Narva on ideaalne linn Varro Vooglaiu jaoks, sest inimene peab seal järjepidevalt hinge ja keha harima.)


Ideaalne linn


käisid kirikus

noh nüüd tee keha ka soojaks
käi spordisaalis

käisid spordisaalis
noh nüüd tee hing ka hellaks
mine kirikusse

Nõukogude Liidu kangelane Narvas



Grafov
veinide ja likööride ja konjakite maailmas

tunneb ennast
täitsa kõbusalt

missis et üle
70 aasta surnud



Erilise kassi otsinguil
Võõrasemadesse oma saba pistnud
lilli sööv kass
pole küll nii eriline nagu Kersti oma
et noh kofeiinik oleks

aga ilus on temagi


Ilusalong ja autopesula

(kõigile midagi)
Kuni autot pestakse
teeme ära
vertikaalpäevituse
(üks tädi nägi välja
nagu šokolaad
ja onu ei hoidnud
arvamust tagasi)
pediküüri
maniküüri
kosmetoloogia
kala spaa




Vaatkus
sured ära ja
ainus missust jääb
on hipsterihabemega
nimetu pronkskuju
laguneva klubimaja juures

on mille nimel elada


Kell veres
igasuguste süsteemide sisse
on segatud pisut hirmu ja ahastust
et sa ikka sõna kuulaks, ori

et kellatiksumine ja päevaplaan
sind tööle ajaks


*

Passisin tuviullikesi räästa peal 
ja mõtlesin miskipärast Karli sillale Prahas. 
Jahp - vaese mehe Karli sild on Narva paraadnauks.

Homopropaganda

Paul Keres
elas tatoveeringuga majas
ainsa veeringuta

kas sinul 
kulla Kivisildnik
polegi veel
Paul keres?

Ainult hirm on?
Soovitan soojalt.

Homopropaganda


Heldimus

No ma ei saa sinna midagi parata, 
kogu oma küünilisuses olen 
ka mina inimene. 
Ja armastusavaldused 
lähevad korda.

*

Puškin püüab lobeeliates
järjekordset oneginit kirjutada
Kotjuhile oma autoriteediga
peavalu valmistada.


*

umbkeelne bussijuht 
Narvas

tähendab

eestikeelne

*


Kus eksponeerida

oma edevust 
kõige paremini?

Narva tavernis

WC peeglis
isetades.

*

vikerkaarevärviline
mänguasjapood

homopropaganda

Narvas

*

Käisin Narva linnuses
nägin palju
pildistavaid
minust väiksemaid
jaapani turiste

oli, mida vaadata.


*

meestenimeliste
peeglite ees
tuleb alati ahastus

et minustki võib

saada Veiko Märka

kannan punaseid pükse 

ja kollast džemprit

*

laste venitustoru kõrval
on ülestõusmiskirik

venitad ennast 

ülestõusmisele 
loogika

*

elumaja puust
garaaž kivist
loogika


Romantilispoliitilist pateetikat

keset maailma
lehkavat kuumust
kuhu pole pandud üles
elusolemiseandureid
ja kas
andud elule
või kujutled
end elus olevat

mu kallim,
rabad mind jalust
niimoodi, et südamest
tulebki valus
kasvada eneseks

kõik need emad ja isad
kes kunagi olid
niisama noored
ja niisama ilusad
nagu sina ja mina

ootasid igavest
ja see tuligi
kas surm või midagi
muud

kes tundsid teineteist ära
kõikides nendes
bussipeatustes, saunapidudel,
koolides, rokilaagrites,
loengutes, baarides
silmad sirevil, ärevil

keset maailma kuumust
kohtun ma sinuga
bussis number 1a
ja sina ei räägi minuga
isegi mitte eesti keelt

seda mu isakeelt
millesse lapsest saadik
olen uppunud nagu
maailma saadik
mis on õpetanud
austama väikerahvaid
ja oma päritolu

sa ei räägi minuga
isegi mu ema keelt
eeldades, et kõik eestlased
on jobudikkudest natsionalistid
Harglatüüpi piimajoodikud

liiguhked, et kasutada vene keelt

me räägime rahvusvahelist
me oleme teineteist ära tundnud

i like you
tõ mne nravišsja
sa meeldid mul

kui sa küsid
et miks me oleme siin
kui sa küsid
et miks ma tahan sind näha
ja miks

mida ma sulle veel
vastata võin
rumal poiss Venemaalt

16 august 2014

Luuletisi Runneliga kahasse

Kui sa elad oma elu selles pisikeses maailmas, kus vihmaga tahaks minna kohvi jooma kohalikku Kuue Herne kohvikusse. Väike barrista teeb kohvi ja jõlekallis koleväike krevetisalat maitseb üsna jõledalt, siis on elu nagu Hernes. Ja selg ja keha ja kõik meenutab päevi ja öid ja silmad loeva hra Runnelit endiselt. Tolle "Mõõk ja peegel" tekitab iiveldamaajavat segadust.

Natuke prantsust
natuke jazzi
natuke võrdvõimalikku häält
libisemas
lendamaläind
liblikate kujul
melonina magusana
Tallinna keskturult
grillivate naabrimeesteni välja
mašamultikatesõltuvusest välja harjutamine
võtab palju aega
arvake te igasugustel festivalidel
mis pähe kargab

mina tahan
olla

oma great expectationis
ja zaz-zazis


*
(hullutüdruksõbrakleit)

ma ei kujuta ette
kuidas ma selle välja
kannaks

aga vahel tahaks
vahel hirmsasti tahaks kanda
midagi nii vastikult jubedat
napakat

ja karjuda tahaks ka
ja vihane olla
ma ei tea isegi mille peale
pole üldiselt kalduvust
aga jah
vahel nii tahaks





15 august 2014

Luuletusi a la tammi ste

a la Liina Tammiste

*
sa pead mind kuulama
nagu tuult
enne vihma
sa pead mind kuulama
et öelda
et oled ainus
sa pead mind nägema
ka siis kui sa tegelikult
ei näe

sa pead mind hingama
läbi mu pilude
sa pead mind tundma
paremini
kui kedagi teist

mitte kartma
vaid tulema
ja saama üheks
neist

kellele annan
oma olemasolu väe

sa pead mind
tahtma
kohe praegu
tänapäev

*
ma ei taha olla sinuta
ükski järgmine päev

olen jah
see naljakas tüdruk
kes pistab su kotti
Bukowski
ja lause et
mulle ei maitsegi
su kingit pirniviin

missiis
me oleme ausad
vähemasti selles
voodis siin

*
kogu ilm
on eestlasi täis
mugavaid
pagevaid
ilusaid

Eesti Ekspressis
nad kõik pagevad
sinu Putini eest

täpisteaduslikult
vintage´-kleidis
naisi
kellega isegi seksiks
kui oleks mees
aga näe
ei ole

pärast sind on kõik
kuradi tavaline
kuradi normaalne
kuradi nii nagu peab

ma ei karda
konkurentsi
ainult vaikust kardan
usaldamatust

seda et me ei räägigi enam

*
me istume
bussis
ja ma enam ei viitsi
vene keeles rääkida

sõnad on segi
ja meelde tuleb
kõik see eestikeelne
heititalvikune lingupoeesia

aga seksi
ju sellega ei saa

see tuleb ka
meelde

*
mulle meeldib
see kuidas sa mind
ja see kuidas ma sind
ja see kuidas me mõlemad

aga ma igatsen
tema eesti keelt ja lugusid

*
1968. aasta
Praha kevade
ja kivi

ainult üks kivi
nõukogude sõdur

sa ei ole kunagi olnud
vene sõdur

laiade õlgadega
vene poiss
minu voodis
minu elus

aga sa usud
nii nagu miljonid usuvad
et lihtne on olla mutter

ei ole
mine saksa keelele üle
ja sa avastad
et sa pead lapsi hoidma
ja elu

ei ole lihtne
isegi kui on
Vater.

*
me istume sõpradega
kolmeni öösel
netis

räägime seksist ja
vaikime armastusest

*
Kui sa ei räägi asjadest
mis on tähtsad,
sest kardad neid
siis nad tulevad
ja tapavad su ära

aeglaselt.

Kohvikus
kui ma küsin
sellelt ilusalt neiult
tema ilusa nime
päritolu

ja ma tean
et see ongi see
millest me ei räägi
sest meil pole kombeks
lüüa külge
ja kui see paganama õlu
on oma töö ära teinud
ja ma tean

et sellest me ei räägi
sest me ei räägigi
seksist

aga see on
alati seal
raevukalt kohal

nagu ka selle
puudumine

ja ta tumedad kulmud
saavad mulle
mõistatuslikult mõistetavaks

ja Tove Jansson
pole lihtsalt töönarkomaanist
Muumiorulooja
kunstnik
kes elas naisega

ja sooseluseadus
ei tähenda korraga ainult seksi
vaid ka pühapäevahommikuid
minu tulevase pruudi kodus

siis

J2tkame pungis, mu kallis
Kui sa l2hed minust l2bi ja minusse ja endasse
saad katki ja lahti ja endaks ja minuks mindud
seal mu salane lugu
millesse on segat
pisut hullumeelset
l6hkumistungi
eeldab, et armastad
mind lihtsalt surnuks
kuid ei
bioloogia tuleb vahele

14 august 2014

Mittepensionini elamise tuju

Selline mittepensionini elamise tuju on.
Miskipärast reageeritakse minu viikinginaljale niimoodi, et vähemalt kaks meest on küsind, et kas Katrina tahab äkki seksi saada. Ikka tahab. Ikka. Ikka. Juhul kui teile siiani pole kohale jõudnud. Aga mitte ainult seksi, ka seda hullumeelset romantikat.

Ja Nancy moodi lemmiknarkootikum tahaks ka olla.

13 august 2014

Saladuslikult abielus olla, vene keelde ära uppuda

Herr Runnel kirjutab, et kas suudelda või teha kunsti, kahte korraga ei ole võimalik. Anti Saar ütleb, et elada, igal juhul elada, ja kui antakse kirjutamislusti, siis kirjutada. Õnnepalu ütleb, et suhted on suhtelised, et nad pole pooltki nii tähtsad kui asjad, mis me teeme... Mis tähtsad? Kui tähtsad?

Ma tahaks niimoodi suhtes olla, et mitte keegi ei saaks sellest, kellega seda olen, teada enne kui. Ma tahaks niimoodi seksida-kirjutada-mõelda-omi-mõtteid, päris päris päris enda omi niimoodi, et keegi ei loe neid minu tekstidest välja, et need lähevad tekstides kaduma.

Ooõudust, kui halvasti võib ühe ilusa vene poisiga vene keeles rääkida. Ja kui te tahate teada, mis ma vene poisi sõprade jaoks olen, siis Kniginja. Sisuliselt Raamatunaine. Aga jah - minu naissoost-meessoost-kesksoost sõnad lähvad segadusse. Ma kukun eesti keeles rääkima Venemaa inimesega, kes püüdleb eesti keelde sukelduda minu kaudu. Ja see on kummaline, naljakas. Temaga koos olemine on samuti sõnulseletamatu, segane, hullumeelne, ilus, tobe, aegaraiskav, väsitav, ebamugav, aga erutav. Saladuslikult raamatunaine olla.

12 august 2014

Juhtumised transpordis ja ooteärevuses

Eile lugesin hra Rooste viimast luulekogu. Tema rollimängu jaapani mungast Sveta kallimani välja. Seda on kuidagi palju ja vähe ja kuidagi hirmuäratavalt kohalolevalt teistmoodi, kui oleks oodanud. Seda on. Täna oli hirmuäratav koristamispäev. Ta tuleb. Ta tuleb. See, keda olen oodanud, tuleb. Ma ei tea palju ma teda oodata tahan. Mul on hirm, et ootan teda liiga palju, et mõtlen ta millekski, milleks ta ei kasva. Imelik. Mõtlen juba kaks viimast päeva sellele, et minu isiklikus kodus ta magada ei saa. Madratsit on vaja. Kaks korda meeter kaheksakümmend. Peas tuksleb mingi ebakindlusmõõt. Kuulan ja lasen sellel minna. Eks ta lepib kui vaja ja kui ei ole vaja, noh siis ei lepi.

Istusin täna esimesse ettejuhtuvasse bussi, et madratsit ja riidekappi taga otsida. Mu kodu on hullumaja või riidekapp või midagi. Palju rohkem oleks ruumi, kui olekski üks päris riidekapp. Sõitsin Järvele ja vaatasin Skano kappe. Mõnikord, kui mu aju töötab režiimis ilusad asjad, mida ma endale lubada ei saa, siis ma tunnen seda. Sa tead ju - nagu Rooste viimane luulekogu, kus ta mainib, et ta ise söökski ainult riisi. Noh, see on jälle üks askeetluse vorme, millest ma pidada ei oskagi eriti. Aga jah, kui tal poleks peret, siis ta söökski ainult riisi.

Masing.

Talvik.

Lugesin Talvikut ja tundsin korraga, et ta tahtis ennast järjepidevalt üles puua. Kõikide tekstide sisse on kodeeritud ülespoomislõng. Loen ja ei oska olla. Aga tema tuleb. Ma ei ole praegu enam nii erutatud, kui eile või üleeile või üldse. Aga midagi ma olen. Tema ei taha ennast tõenäoliselt üles puua. Ohsee arbujate koosolemisetrall. Venna korter lõhnab minu kehvasti pestud riiete järele. Pegasus ootab mind. Jah - see kohvik, kui keegi veel teist ei tea, millest ma räägin.

Loen Talvikut ja Rimbaud ja Baudelaire - noh kõik need ilusad ja targad mehed tulevad meelde. See on väsitav, et nad meelde tulevad. Talvik muutub tänu nendele wanna-be rebeliks, nagu ma pimeda poisiga koos lugedes arutlesime. No missa siin ennast ikka üles pood, on poodud enne sind ja pärast sind puuakse ka. Elu on mõnes mõttes kohutavalt karm.

Nii nagu Martin Oja minu luuletusele vastas:
tänaseida 
emominuteida
ära viska homse varna


Ma ei karda surma. Elu kardan. Viimased viisteist aastat olen elu kartnud. Mehi, kes mind päriselt armastada suudaksid ja kellele ma vastu suudaksin armu anda. Mina. Ja ma isegi ei tea, missest kõigest saab. Ma tean, et mul on minu lugu. Ainult minu lugu ja ma ise vastutan oma loo eest, mitte keegi teine. Muidu olen kogu aeg mõtisklenud isa-ema üle. Mis seal enam. Kõik, mis nad tegid, on omamoodi ilu, omamoodi jõud. Ma imetlen mõnes mõttes oma vanemaid-kasuvanemaid. Imetlen nende julgust ja tahet olla üle omaenda mugavustsoonist, hirmudest, lihtsalt olla üle ja leppida ja hoida teineteist.

Aga täna juhtus midagi, kus ma sain aru, et ma ei ole alati oma isaga nõus. Vana ja paks mees tolles Järvele sõitvas Männikubussis, kes vaatas mind sellise näoga, nagu vaadatakse litsi või litsakat abielunaist või lihtsalt kolmekümnendates seksinäljas nukukest. Küsis, et kuhu ma lähen. Punamütsikese tunne tekkis, et suur hunt ja mina oma lühikeses kleidikeses, mis oli ilmselt numbri võrra väiksem, kui pidanuks, aga siiski ma ei usu, et ta nüüd nii väike oli. Ja isegi kui oli. Miks pidi hunt tahtma minuga päevitama sõita? Miks pidi hunt tahtma, et ma istuks talle lähemale? Sa tunned selle pilgu ära. Selle ilase ihapilgu, mille võid teatud inimestele andeks anda, aga mõnedele ei suuda sa seda kunagi andestada. Mäletan, kuidas üks prantslane käis Võrus, olin 15, toppis aga oma šokolaadikarva sõrmed minu vittu ja arvas see normaalne olevat. Ma ei olnud seda kunagi kogenud, tahtsin ära, tahtsin võimalikult ruttu ära. Kui ma sellest isale rääkisin, siis ta ütles, et mehed ongi sellised. Jahp. Tema on selline, minu mees ei peaks olema selline. Aga ometi peaks ta mind ka ihaldama. Ihaldama. Noh, tegelikult peaks ta tähele panema, et kas ma tunnen ennast tema ihas mugavalt. Aga ilmselt - see eeldab oskust kommunikeeruda enda vastas oleva teistsuguse inimesega. Naisega, keda sa võtad võrdselt. Mitte asjana.

Kui nad saavad 17 muutub kõik. Poistele hakkavad meeldima nukud, tüdrukutele autod. Nii see käib, eksole. Minu sõber teatas mulle, et ta kavatseb autoga sõitmise ära õppida, et varem polnud põhjust. Einoh, ma ei ole siiamaani oma peas selgeks saanud, et miks tal nüüd peaks põhjus olema. Kui tahab, siis on see autovärk muidugi kohutavalt tore. Minule meeldib autoga sõita, kuigi praegu eelistan alati ühistransporti hoolimata seksistlikest idiootidest, kellele tuleb ilmselt andeks anda nonde võlad.

11 august 2014

Luuletusi

Kasutamata kondoomid
ja aeg, millesse liibub
su kohmetu naeratus
ja ilu, millesse mässida
püüan oma ähmased silmad
ja väikese suu

see on nagu näitleja,
kes imetleb esinemiseta
riietest lahkumise kunsti
naabrinaise käes
nii sala nii sala

ei eal ei eal
pole ta nii elegantne
aga kui ta oleks
see üksildane mees
Tom Fordi ülikonnas
30 aastat koos elanud
teise mehega

ehk siis
see elegantsus
laskuks temagi kehha

ka mina imetlen
su alastust, mu kallis,
kasutamata kondoomidega
kahasse

mu üksildane mees.


*

Vajadus end mõista teiste kaudu

Püüan Banville´i "Varjutust" lugeda. Keel sõlmleb. Inimesed on ikka. Noh teadküll millised. Eile nägin kaht vanemat naist, keset Koidula parki üks ratastoolis, teine lapselapsega. Seisid ja olid. Midagi selles kõiges oli, midagi, mida ma tahaks ise kunagi kogeda. Sõpradega on selline lugu, et nendega kogeb iseennast tavatult kaugetesse aegadesse välja. Näeh, nüüd pole jälle tükkaega oma Roosat Blondiini, Belliisit näinud. See mittenägemine tekitab ebamugavustunde. Tunde, et midagi on kuskil ütlemata jäänud, et miski minus on mingit moodi vahele jäänud, et ma ise olen vahele jäänud. See tarduvalt hädavajalik püüd ennast mõista teiste kaudu. Kui palju kordi olen püüdnud vanaema tagasi tahta, sa ei kujuta ettegi. Inimese vajadus selle inimese järele, kes annaks talle teadmist tema enda kohta, on lausa hämmastav.

Käisime eile Väikest Printsessi vaatamas. Ma ei oska seda isegi öelda, kui jõhker ma olen või kui tundetu. Võib-olla olen ma seda kõike, võib-olla olen seda terve oma elu olnud. Ma ei tea. Lihtsalt - vahel mul on tunne, et ma ei saa midagi teha. See ajab vihaseks. See ajab närvi. Saa ajab hulluks.

* * * 
su surmaharjumus, mu sõber,
on tunded/haavad pidada
ja lüüa sind kesk
sinu katkikistud hinge
ma karjun
lõikan lahti
omaenda vaikset
pisut tuima hinge
ma vihkan sinu valu
vihkan sinu nõrkust
veel enam
jälestan ma
iseenda kõrkust
ma tahan öelda
aitab, kallis sõber,
ja tean, et sellest
põrgutulest
läbi minema sa pead
kas hullusärgis
Opheliana
või joomahulluses
Dionysosena
sel pole vahet
lõppeesmärk
nagunii on sama
surm.

*
Mul vahel puudub absoluutselt teadmine, kuidas tunnetada armastust ja hoolimist enda ümber, kuidas seda mõista ja vastu anda, kuidas olla kohal, kui mind vaja on. Kas mind on tegelikult vaja? Ma ei tea. Ma tõepoolest ei tea. Lihtsalt - minul on vaja seda imelikku tunnet, kodutunnet, mida ma vist siiani kohanud pole - mul on vaja seda lähedast, kes tahab/julgeb/võib mulle öelda, kes mina olen ja vastupidi ja ei pruugi alati mu lollust/tuimust/teravust mõista, aga siiski püüab. Ja vahel lööb käega ka, lihtsalt kallistab. 

*
me palusime Jumalat
kahekesti memmega
kesk tuba, sealsamas
Raudtee tänaval
ta nuttis ikka
mu surnud ema taga
ja isa tuli külla
kaks korda nädalas
see kõik, mis alles jäi
minu surnud emast
on minu naeratus
ja hääl

tükk millestki
mis elas
ja kõik muu sai 
surma võetud
igavest

memm, ma pole
ainult oma surnud ema
allesjäänud kest.

09 august 2014

Tükeldet reaalsusse hajumine

*
Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa kuuled oma häält
kõrgumas kõikidest üle
kaikumas nagu aeg
unedes - kord oled koos
nendega kellega olid
vaid laps vaid laps
siis aga nendega
kellega saad vaid vanaks
vaid väga väga vanaks

Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa siis tead
kuidas kasvamine
lõikab elu sirgeks

"Philomena" - järjekordne film mingisugusest minule mõistetamatust rumalusest. Ahjaa, mitte ainult minule mõistetamatust rumalusest, aga siiski.

*
Sõnadesse surub ennast
natuke lootust
kõikidest vanadest naistest
kellele anti
kevadhooajaks
noorte naiste kehad.

*
su pilk surub põlvili
ja silmad seob kinni
ja naeratus naelub
mu hinge teise põrguringi

sa tuled
sa tuled
kuid mu silmad
on nutet
ja mu huuled
ja mu huuled

meil pidet ei ole
kui mõte ei laula
kui tunnet ei ole
haava lööb põlema
natuke soola
mis polegi öeldud
muul moel
kui kurja pilguga
üle laua

*
Mõned külmad ilmad
Mõned ilusad
Mõned õhku põrganud
laused ja sinised silmad
millesse lahkumine
saabki
kõigeks mis on.

*
Üks klient rääkis mulle täna väga põhjalikult Viivi Luigest kui inimesest. Tundub, et too ei meeldi talle inimesena. Kaks koera, nagu ta nentis, käis Viivil sabas Jaan Paavle ja Jaak Jõerüüt ja valituks osutus viimane, sest too oli see õige. Jaan oli esialgne. Teate küll seda tarkust, mida vanainimesed kunagi ei õpeta kellelegi, kes ei pruugi tahta abiellu heita, aga Viivi ju kunagi tahtis, nagu Katrinagi tahaks ilmselt.
Abielumehed jagunevad kahte liiki:huntideks, kes püüavad saagi kinni ja tarivad selle koju, ja eestliteks, kes muudkui unistavad-lubavad, aga midagi tehtud ei saa. 

Annaks teilegi Viivit lugeda, aga ei saa, saatsin vennaga Võrru.
Annan seda, mida võib leida kuskilt mujalt.

* * * 
Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.
Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.
Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.

Imelik on siin olla. Luuletada ei taha. Lihtsalt ei taha. No millest. Ühest pimedast ja heast poisist, kes sai mu kõva madratsit tunda või koristamata toast või üliväiksest vaikusest või Mašast karuga, viimasel ajal olen täiesti lastefilmidelollakaks läinud. Istun. Loen. Vaikin. Mõtlen. Mõtlen ennast idioodiks. Nüüd tuleb kaks nädalat puhkust, kirjutan? Jah, tahaks üle pika aja kirjutada, aga ometi sõidan homme Koidula juurde Pärnusse koos Rattusega. Natuke hirm on. Himu on ka. Lõppkokkuvõttes on vahel hirmus kasulik teatud inimestega kuhugi sõita.

Surm ei ole meeldiv. Elu ka mitte. Aga kesse ütles, et see meeldiv peab olema, nagu mu kallis papa armastab öelda, kes ütles, et see lihtne on. Aga võiks ju. Vähemasti see segane, lausa hullumeelne tunne, kui vaatad kellelegi silma ja tead, et ta tahab sinuga olla, tahab ka siis, kui ta ei tea veel, kuidas sinuga olla, kuidas sinusse oma käed, kehaliikmed, lõhna, juuksed, silmad, huuled peita, nii et need sinna jääkski, sinu osaks saaksid. Ja ega sa ka ei tea, kuhu sa ta oma kaheksaruudusesse ära mahutaks, sul on hirm, et ta vaatab sind samamoodi, nagu kõik need mehed enne teda, võõrastavalt, ehmunult, korrigeerivalt, nõudlikult, tagurdades ukse poole, kartes, et sa tegelikult ei hakka teda kunagi armastama või... Imelik, kui sa tunned korraga, et hakkad ja tead, et ta ei saa sinust taganeda kuhugi, sest ringiga jõuab ta nagunii sinu juurde tagasi. Millise ringiga? Selle teise põrguringiga või millegi muuga? Ohjah...


07 august 2014

Heiti Talviku trall - ülisuvesees

Hälbimus

Liig palju mun valu ja kirge,
et tajuda Jumalat.
Küll kõrvetab leek mind ehk rõske,
küll nokitseb südame hauan. 

Küll surmahirm raske mind rõhub,
kui kohiseb pimedan,
kui kuhjuvan pilvede murrun
mõõk lõikab ning trummistik põrab.

Pean uskuma julma ürgjõusse,
usk rinda see ängistab.
On maskiks vaid jõududel tõde,
meil´, nälgind laaneelajail´ söödaks!

Vast peitubki rusikain tõde,
kui aeg seda tõestab:
need suured ja rasvased mehed,
kel´ aidad ja salved täis vara,

või kulund kuubede kandjad,
kes, ajud täis vaimustust,
leit´ aatemaad massile müüvad,
et omada jumala kuju...

(üsna karm, aga kohutavalt ilus, pea igal pool hauda või tapva linguga otse võllas rippuv tegelisnki, kutsuv-arbuv-manav Heiti Talvik Jürgen Dengoga, Tallinnas Kodu pargis loetuna, higimull otsa ees, imelikult kummaliselt hirmsalt õudselt kohalolemise tunne, isegi kui oleme kaugel sellest, et kohal olla, Baikal huulil ja meeled pisut krampis)

06 august 2014

Mõtteid ihast

Basiilik.
Mida selle palga eest ikka osta, kui mitte basiilikut.
Maailmas on palju häid lõhnu, aga ükski neist ei ole üle basiiliku imelisusest.

Raamatud. Palju raamatuid. Mõned tahaks Võrru saata. Vend oli tšehhi õlu üle kohutavalt õnnelik, mis Viiking külakostiks meie külmkappi jättis. A mina käin mööda linna ja seletan kõigile, kuidas ma herr Viikingist sissevõet olen. Ma enam ei ole nii kindel. Peale selle äkki tal lihtsalt polnud kuskil ööbida. Aga igal juhul on temas midagi sellist, mis ajab puhta segadusse.

Pärast mõnda herri on kõik kallistamised, musitamised ja ööbimised kuidagi ühetaoliselt platoonilised. Noh, ma kukun inimesi kallistama, kellest ma hoolin, mis muide ei tähenda seda, et ma neid ihaldan ja nendega kohe seksida tahan ja mida kõike veel. Üldiselt jaguneb minu meestetajuvus (või peaksin ütlema inimestetajuvus, sest aegajalt kuulub ihaldatavate hulka ka mõni äge naine) kolmeks:

1) väga äge inimene on - rääkida tahaks, absoluutselt kõigest, tahaks ribadeks ja lahti teha kõneldes - noh, emotsionaalselt - enamus mu meessõbrad ongi sellised - lapsi nendega ei saa teha, koos on hirmustore, mõnel ähmasel hetkel hoiad käest ka kinni, väga ähmasel. Noh, näiteks sõidad Lätetele ja tead, et Lauriitol on pehme madrats ja ta on hästi tore ja ta on hästi hoolitsev ja temaga on superäge rääkida asjadest. Ja nendel ähmastel hetkedel hoiad tal käest ka. Aga muidu, nagu ma ütlesin, lapsi nendega ei tehta, sest see oleks nagu magaks oma lihase venna-isa või millegi/kellegi veel hullemaga.

2) mul-on-täna-seksi-tuju-inimene - nendega ei taha rääkida, üldiselt mitte millestki, vait tahan olla, aga kõike muud tahan teha, ja mitte sellepärast, et tuju oleks ähmane (või noh enamasti ta peabki üsna ähmane olema) ja üldiselt selle inimese puhul ei huvita mind ei tema tarkus, ilu ega muud asjad, see mingi täiesti lihalik, peaaegu instinktiivne loomalikkus huvitab mind. Selliseid kohtan baarides, ärajoodud peast mõnel üritusel ja selliste ees on mul pärastpoole päris piinlik.

3) kaks ühes - rääkida tahaks ja kätt hoida tahaks ja ribadeks tahaks teha nii füüsiliselt kui ka vaimselt - et näha, mis seda imelooma tuksuma paneb, siis tuleb vaadata, et kas ta ka tahab minuga sama teha ja enamasti noh, enamasti ei taha, mõnikord on sõbrastaatuses mees, kes tahab rääkida ja kätt hoida, sellega tuleb ettevaatlik olla. Aga jah, seda kolmandat varianti - ma vist olen kohanud teatud olukordades, aga mitte pikaajaliselt.


05 august 2014

Õiged hetked

Hiphiphiphip-hurraaa!
Müüsin siin ühele väga mõnusale jutustavale kliendile Kaur Riismaa luulekogu maha. Pärast käis muga mööda Harjumaad ringi sõitmas, sest noh, sisuliselt müüsin ma talle pool luuleriiulit ära. Ja mitte ainult Kauri. Ja vat pärast rääkisin, et mul on Riismaaga omamoodi suhted olnud ja kõige ägedam oli see hetk, kus ta 2011. aasta kevadel mind endale külla kutsus ja keset põrandat lebasid lahtised ajalooraamatud. Ma siis uurin, et mis värk nendega on. Vastus: "Aheimidagi, teen siin luuletuse jaoks uurimustööd!" Ta tegi seda uurimustööd umbes samamoodi, nagu mõni teeb bakalaureuse- või doktoritööd.
Rääkisin siis oma uuele sõbrale kah Kaurist ja sellest ka, et meil olid sellised suhted, kus Katrina kukkus talle külla ja nägi raamatuid põrandal ja käis aegajalt kohvitamas ja pohmelli parandamas ka.
Selle peale ütles mu sõber, et ma olen suslik, et müün siin oma sõprade raamatuid ja üldse, kuidas küll nii. Heh...
Nüüd kukkus lugema ja vat mis räägib: "Kusjuures! Ma olin varem ka Su karvajalga lugenud! [ma ei tea, miks Kaur on karvajalg, aga olgu ta kurat, olgu] Kusagil oli jupp Kaarma talu voori loost, ainult katkend sattus näppu või kõrva. Toona tundus asi põnev olevat. Arvasin: küllap Madis Kõiv."

03 august 2014

Tsitaadid (minu uuelt silmarõõmult)

Programmeerimine on nagu tutvumine uue huvitava naisega, sa ei tea kunagi täpselt, millega see lõppeda võib.

(luuletamine, seks, kirjutamine ohjumalkuipaljuneidasju on, mis on täpselt nagu programmeerimine)

02 august 2014

Segadus

"Mida sa siis sellel nädalal teinud oled?"

"Eimidagi erilist. Tööd. Noh, artikkel ilmus ka ajalehes."

Vaatan piinlikult maha ja ei tea, mida veel öelda, või kuidas öelda või midagi. Sinust mõelnud. Noh, ma tegelen siin sellega, et püüan kuidagi oma hormoone kontrolli all hoida ja iseennast ja mitte karta ja tulla selle kõigega kuidagi toime ja... Ohjah.

*
Raamat pealkirjaga: "How to not get proparly laid in your twenties"
"Kuidas vältida kahekümnendates korralikku keppi"

(ma tean küll)