30 juuni 2015

Jahp

Mul on raamatupoepalavik.

Seal ma siis olen. Raamatupoes. Tassisin täna kolm Jüri Kolki viimast proosakogu "Suur võidujooks" luuleriiulist raamatupoeletti ja palusin vabandust, et ma lihtsalt ei saa, et proosa ei tohi olla luuleriiulis, et palun vabandust, aga... 
Ja siis me otsisime toreda rohejuukselise raamatupoetüdrukuga viisteist minutit järjest Jürgeni osalusega kirjutatud raamatut "Palverändaja" taga. Seal ma siis olin, istusin koguni raamatupoeletile, sõna otseses mõttes ja tegin sedasama lolli ostja otsingut, kus keegi tuleb poodi ja tahab mingit raamatut, mille pealkirja ta ei mäleta, ja teab ainult, et tema onupoeg kirjutas sinna eessõna ja võib-olla on see religioonist võib-olla reisimisest või midagi. Igal juhul me leidsime ta. Ma võin loll ostja olla küll, aga ma tunnen endiselt väga hästi raamatupoe otsingusüsteeme, niiet...

29 juuni 2015

Solidaarsus

Seal ma sis olen - 35sendise pooliku leivaga, mille parim enne oli eile, kahe tomatiga, allahinnatud vorstiga, mis on täitsa hää. Poiss vaatab mind teispool kassat sellise toreda näoga, et olete plindris jah, samamoodi nagu mina vahel, jah, ega ma väga vastu ei vaidlekski selles osas. Olen küll, jah. Ja nii armas on, kui kohata samasuguseid, silmi.

28 juuni 2015

Kunstisaal ja mehed ja vanadus

Käisin eile kunstisaalis. Vanem härrasmees pööras mulle rohkem tähelepanu, kui ma seda ära oleks teenind oma suurte papude ja mingi endalegi arusaamatu ahastava meeleoluga. No sõna otseses mõttes üritas mulle ligi ajada. Istus minu kõrvale aknalauale ja küsis vist rohkem küll oma sõbra, kuid sisuliselt minu isiklikku ruumi füüsiliselt vajudes, et mis selle kunstniku nimi oligi... Ja mul oli vastik... Ahastuslikult vastik. Mees oli minust ilmselt 30-40 aastat vanem ja, noh teate küll... Onu aga vaatas mind sellise näoga... Umbes nagu mehed siis vaatavad kui, nad midagi saada tahavad. Ja kõik teavad, mida mehed vahel saada tahavad.

Ahjaa... See näitusevaatamine läks mulle 3,5 eurot maksma. Sellel nädalal tuleb sellega toime tulla, et raha on kodusistumise palju, ehk siis sisuliselt pole seda ollagi, kõik läks Rapla, Tartu ja Võru ja tollesama näituse peale.  See väga hirmus ei olegi, aga kui mõelda, et ma nädal otsa pean riisi ja kartulit sööma... siis tekib väikestviisi kassiahastus. Sest kõigest pole ju tegelikult hullu. See on ju hea, et niigi palju saab ja nädala lõpuks peab nagunii vennanaine kohale ilmuma ja vist natuke ette valmistama, et tema vend ja tema vennanaine end siin üks öö mugavalt tunneks ja mu tolmurullidesse ära ei mattuks.

Ahjaa käisin EKKMis multikat vaatamas. Kuidagi vahva oli. Ainult et seal oli ka mingi tüüp, kes vahtis põhjalikult ühte videot ja pärast seda seda, kuidas ma multikat vahtisin - seal on see psühhedeelia näitus. Aga tõenäoliselt on mul lihtsalt pisike meestesiiber ees. Ja see vist ei ole hea ega miskit. Kuidagi hirmus on ka viimasel ajal. Eriti pärast seda, kui minu vennapoja jalanumber on tõenäoliselt minu jalanumbrist 2,5 suurem.

Vanaks hakkan jääma. Veel natuke, ütleme 7-8 aastat ja ma ei olegi enam noh, Tallinnas, vaid ma olen ilmselt Võrus, sest minu vennapojast on selleks hetkeks saanud täiskasvanud ja ta on kas Tallinna ülikooli või Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane, muidugi Tartu on ka võimalik, aga siiski.... Selles on midagi omamoodi hirmsat. Isegi selles, kui ma mööda tänavat ringi jalutan ja noormehi vaatan. Mõnigi kord on tunne, et alaealisi või minu jaoks liiga noori. Noh, selles tundes endas pole midagi väga hirmsat, aga lihtsalt see on nagu meeldetuletus, et aeg on LÄINUD. Marina Abramovitš ja Ulay läksid lahku, siis kui naine oli 41aastane - kogu tema elu pidi otsast peale hakkama. Noh, vähemasti ta ise arvas niimoodi. Tegelikult oli ta väga palju tollesama mehega korda saatnud. Ohjah...

27 juuni 2015

Armastus on sõgedus

vabadus armastada
on ehk suurimaid
mida ei pane tähelegi
vabadus liikuda
selle poole
kes ehk mõistab
keda ehk mõista

vaidleme ennast
portaalides fašistideks
ja homofoobideks
või fiilideks
päriselus on naabrinaine
ikka venekeelne
ja vanaisa
käis Sinimägedes

ja ema katab
oma silmad
et mitte öelda
isale, kes on tolle
äi, homo ehk, missiis

armastus on sõgedus
millest lahkuda
mistahes põhjusel
ei keegi täi
ei keegi täi

me vaidleme end
idioodiks
foorumites,
feisbukis,
päriselus
natsist sõbraga
et nats nats
oota sa

ja kallistame
järgmine kord
oma venelannast
vanaema
missiis, et surnud
missiis, et unes
armastus on sõgedus
kui tuleb, jääb sinuga.

*
Mees Toomemäel jaanilaupäeval.

25 juuni 2015

KÄED

Ma ei ole Võrus Ekateriina õigeusu kodukirikus käinud vist juba 3-4 aastat. Pole kuidagi jõudnud. Täna oli uks lahti. Pika blondi patsiga piiga - 7-8aastane vahtis, kuidas ma reisikotid, olin Tallinna sõitmas, õue jätsin, räti pähe sidusin ja kirikusse läksin. See ikoon, mille kõrval me vanaemaga seisime ja kus vanaema alati väga asjatundlikult parema käega ristimärki ette tegi ja natuke ootas ja ootas ja ootas. Või siis palvetas või laulis, vastavalt oma tundele. Ma ei oska öelda, mida ta ootas, ja mina tahtsin tal kogu aeg käest krabada ja samal ajal kah endale ristimärki ette teha ja seal ma siis olin kord ühel pool, siis teisel pool. Kord paremas käes, siis vasemas käes. Kord ise ristimärki tegemas, siis vanaema ristimärki ootamas. Ja nii vist ligi 7-8 aastat järjest igal pühapäeval.

Vat jah...

KOLMANDAS ISIKUS JA PAGULASTE PROBLEEMIGA TULEVANE
Natuke naljakas on tädi olla nii kaks-kolm korda aastas. Ma muudkui seletasin terve eilse õhtu oma kaheksaaastasele vennatütrele, et tädi Katrina teeb seda ja teist. Pliksik vahtis mind siuhkse näoga, nagu ma oleks ta nina all Meremäe torni alla neelanud või midagi. Ja siis korraga oli imelik, et miks ma endast kolmandas isikus räägin ja et huvitav, kas ma olen seda kogu aeg teinud. Kas ma olen alati uskunud, et ta ei saa teisiti aru või? Või on tegu minu meeltes igavesti kolmeaastase pliksikuga. Tegelt on ta väga asjalik ja tubli, aga ma vist tahan igavesti noor olla ja tema tahab igavesti äge pliks olla. Ühesõnaga jaanid ja värki ja Võru.
Ja siis veel see 9 õit padja all, et noh milline mu peiku olema hakkab. Päris naljakas oli öösel. Ma vist nägin unes natuke rohkem inimesi, kui viisakas tulevasteks peikudeks pidada. Ja miskipärast kukkus üks neist pikalt ja laialt selgitama pagulaste probleemi, mida täpsemalt läks mul meelest. Igal juhul umbes, et tegelikult ei ole probleemi ja et jah, tulevad.

22 juuni 2015

Raplast tagasi

Tähendab, ma olen natuke ebaõnnestunud oma sõitmistes. Järgmine kord tuleb Kohilasse sõita, sest muidu on jama. 



GENEETILISELT EDASIANTUD
Papi räägib
uhkelt oma ehitatust
nagu alati,
kuskilt on ta õppinud
seda tegema.
Kuulan, imestan,
lõikan teadlikult
šnitti, et pärast ütelda:
aga mina kirjutasin
eile luuletuse
see on peaaegu
nagu sinu ehitet
Meremäe vaatetorn
või restaureerit
Võrusoo põhikool
mõne meelest
meeletult mõttetu
ja Lõuna-Eestis
teise jaoks
ülitähtis
ja Lõuna-Eestis
igal juhul
TEHTUD.

*
Liizakazz eksole. 

Nimetamine

Tükk aega pole tundnud, et ei taha kedagi näha. Tükk tükk tükk aega. Tegelikult peaks Võrru sõitma, aga lihtsalt ei taha. Tunne on nagu teismelisel, kes vaatab enda ümber ja piinlik on. Kõik on koristamata ja kole, aga kodust ära minna ka ei taha. Lihtsalt oleks nagu haigeks jäänud - üle pika aja mingisse jubedasse vaimuhaigusse, kus umbsed toad mõjuvad palju rahustavamalt kui inimesed, kes minust aru ei saa. Neh... Ja ma tean, et see pole see. Et asi on hoopis teistmoodi, et ma veel õpin mingit viiulit või värki.
Eelmine nädal käisin reede õhtu ühe tüübiga väljas. Päris tore oli. Passisime natuke ühel kummalisel sõpradele mõeldud luulekoguesitlusel ringi ja mul oli imelik. Mul oli elus päris esimest korda imelik. Selles mõttes, et ärge mitte kunagi oodake inimesi oma luulekoguesitlusele 40 minutit järjest. Mitte keegi ei tule sinna nii kaua. Ja kui tuleb, siis see ei peaks olema teie probleem. Ja tekitage endale kas nimesilt või viisakusavaldus inimestele, kes pole teie sõbrad, ehk öelge oma ees- ja perekonnanimi, kui te esitlete midagi. On meeldiv teistel, on meeldiv endal, kui lasete kellelgi oma teksti ette lugeda, siis öelge ka tema ees- ja perekonnanimi - ikka veel austate toda lugejat ja austate kuulajaid. Aga noh... See oligi selline luuleõhtu, kuhu mina pool- või juhututtavana polekski pidand minema. Ja kogu mu kriitikameel, noh, tuleb välja, et seda on paganama palju, tuli kõik tolleks paariks tunniks minust välja. Kujutate ise ette turtsuv Katrina. Noh, eks te olete teda kohanud, aga siiski.
Kaaslane oli mul natuke teistsugusel arvamisel. Ja see on imetore, et oli. Lihtsalt nädal aega varem käisime Lauriito, Afanasjevi, Sabolotny ja Riismaa raamatute esitlusel. Väga stiilne oli. Kirjanduslik gäng koos ja igaüks oma erinevate tekstidega, mis tõepoolest räägivad oma eksistentsi eest ise. Keegi ei pea kellegi käest midagi küsima, et miks see raamat on. ON. Nagu ONgi. Aga ilmselt selline omamoodi professionaalsus tekib aja jooksul ja mu kaaslane ilkus veel (ta oli üks teine kaaslane, olen temast isegi siin kirjutanud, endine kõrtsmik ja eesti kirjanduse austaja, kohutavalt andekas ja omamoodi tark, selline, keda kuulates tekib mingi lisamõõde - kõikidele asjadele), et kõik ju tunnevad kõiki, aga ikka nimetatakse, et Lauriito esineb ja Vahur Afanasjev ja... Aga teisti nagu ei saa. See käib kõikide esinemiste juurde. Nimetamine. Enda nimetamine. Teadmine, et sa pole kunagi ainult oma sõprade-sugulaste jaoks kokku tulnud - et sa ajad mingit teist asja ka taga.
Aga jah...

20 juuni 2015

*

Tadeusz Dabrowski
ARMASTUSDISKURSUSE FRAGMENDID
Ma tabasin ta pornolehte 
vaatamast. Ma küsisin temalt, osutades
palja mehe pildile: "Mis see on?"
Ceci n'est pas une pipe, vastas ta,
vangistades mind oma jalgadega sulgudesse.
Täna tulin töölt varem koju ja koridoris
sattusin paljale mehele, küsisin siis:
Mis see on? - osutades mehele või õigemini tema
mehelikkusele, millel oli värske huulepuna jälg. See on
piip - kuulsin naise vastust, kellega ma
ikka magan, sest ma ei suuda tõestada tema
truudusetust.

Ernst Enno
LASNAMÄGI
Ma näha igatsesin - 
Siis, kui veel karjane,
Sind, kõrge kaljuküngas,
Sind, leinakivike.
Ma tahtsin kiidulugu
Su tipul hõisata,
Ja karjasarvel panna
Kõik kaljud kajama.
Kui suureks sain, siis nägin
Sind, Linda nutupaik;
Su ümber laine laksus...
Ma olin vaik, - nii vaik!
(1896)

Väge täis laul

19 juuni 2015

Kiri Sinule

KIRI SINULE

Tead, me käisime sõbraga
aseri kohvikus,
mis pole üldse popp
sest seal ei müüda
Põhjala õllesid
ja toolid on üheksakümnendatest
ja omanik on mujalt
isegi mitte Venemaalt.

Üksik sinnasattunud tädi
tahtis suhelda
küsis kord inglise
siis eesti keeli
ikka aktsendiga
et kust meie
meie et Koplist
tema et ka
päris tüütuks muutus.

Pärast lükkas mu sõber
mu peputpidi
kohvikuterrassi kõrval
asuvale, tuli välja
et popi koha katusele.

Nemad seal Põhjala õlledega
vaatasid et hulluks läinud
silmad, mitte kassi omad,
vaatavad nende õllesid
läbi paksude prilliklaaside.

Ma olin nii kerge
et ei kukkunud läbi
sellest katusest
nii nagu sinust
eemalolek teebki
kergemaks ja meelsemaks.
Sõber väitis, et
ka sina nutsid mind
taga.

Igatsen.

18 juuni 2015

Sellised lood

Väga äge Tehnikaülikooli raamatute müük oli. Kunstihuvilisest ja anglofoobikust vanem proua, kes pani kilkama. Pereväärtusi sõnastav teine vanaproua, kes pani mõtlema. Kolmas proua kartis, et minu letist pole tal midagi osta, et tal pole ju kõrgharidust ega inglise keeltki. Vale puha - Michelangelo ostis ta ära. Ohjah. Ilus!
Luulepolitsei peaks/ei peaks
Üleeile käisin eestikeelseid raamatuid müüvas poes. Minu potentsiaalne kurjustamine algab sellest, kui ühte riiulisse topitakse luule, huumor ja aforismid. Ja kõigele lisaks asub Kai Aarelaiu viimane kogu loomulikult riiuli lõpus ja Under on kõige esimene. Nii palju siis süsteemist, korrast või sellest, kui lihtne või siis raske on midagi leida.
Ja minu küsimusele, et miks inimesed niimoodi teevad. Noh, need müüjad-inimesed, kes on põhimõtteliselt minu jaoks hirmuäratavalt kurjaksajavalt rumalad (nagu ilmselt mina mõnele inglise keele õpetajale olen, kui nad minu poodi tulevad), vastati, et hinnamuudatused. Hinnamuudatused või mitte - see ei tähenda, et kogu paganama riiul muutub korraga ogaruseks. Ohjah.... Ja ma siis alustasin veelkord, et palun vabandust, et ma kuri olen, aga kas tõesti selline kapsas peabki olema luuleriiul. Selle peale vastati mulle rahulikult: "Teil on see õigus olla kuri." Seal ma siis seisin nagu totakas. Kas tõesti tuleb hakata paganama luulepolitseiks? Kurat. Aga selliste tunnete vastu aitab alati luule ise. Hendrik Lindepuu tõlkes. Czeslaw Milosz
PEAKS, EI PEAKS
Inimene ei peaks armastama kuud.
Kirves tema käes ei peaks kaotama kaalu.
Tema aiad ei peaks lõhnama mädanevate õunte järele
Ega kasvama täis nõgeseid.
Inimene ei peaks rääkides kasutama talle kalleid sõnu
Ega tegema lahti seemneid, et vaadata, mis on nende sees.
Ta ei peaks maha viskama leivaraasukesi ega sülitama tulle
(vähemalt nii õpetati mulle Leedus).
Kui astub marmortrepile mats,
Püüdku tõmmata sinna saapaga vagu
Meeldetuletuseks, et trepid ei jää kestma.
(Berkley, 1961)

15 juuni 2015

Luuletisi

*
säravate silmadega
imeilusad poisid
õhkavad lugusid
millesse laguda
ka siis kui aeg
keerutab näkku
esimesed kortsud
sõrmed sõlmlevad
enesekeskselt ja kindlalt
ümber sõrmede
ja naeravad vastu
sellele tõigale
kuis peab
ah teate
maailm on mõnus

*
täht-tähelt
tumm-naljakas
naine sõlmib
end lahti
omaenda minevikust
pole kedagi teist
ainult tema
oma esiemadega
kes kõnnivad öösiti
koristusihas
ja remondihimus
läbi kõikide korterite
aegade ja elude
ära unest

*
Teeme romantikat,
teatab ta mulle
bussipeatuses,
kui aeg sai otsa.
Istun ta sülle
ja tean
kõiki neid istumisi
ja romantikat
juba ammusest ajast.
Ahsoo...

*
Tungid tulevad ikka tuulutama
seda, millega olid ära harjunud.
ILUSA naise, VÕIMSA mehe,
ÄRMSA pontu
urinas
et kas
sina
tead
kes
sina
oled.

*
teatud moel
olen ma alati ärganud
sinusse üles,
mu vähkkasvajasse
ja armastusse
surnud ema.
tean, et häving
tuleb nagunii
seest või väljast
kurbus kustutab
mu silmadest sära
ma kuulen
kuidas sina
tahad aina ära
põimid minu
sõnadesse vaikset
sära.

*
Ahjaa - tavaliselt kirjanikud-luuletajad ärkavadki varahommikuti, nagu ma Kaldmaa käest Liinakurul teada saada.

12 juuni 2015

Luuletus ja asju

Olnule

mõnikord olen ma õnnetu
valedel põhjustel
vihane ka
mida tead sina minust
mitte midagi
muidugi ma loodan
aga sa ei pea
mina ka ei pea
sinust teadma
mõnikord ma olen õnnetu
sest sina ei saa aru
sest sina ei ole
ära ole, ära saa
ma olen harjunud
üksi sööma
tolmustes tubades
jalutama maha
aega, elu, kilomeetreid
sa ei ole kunagi
puutunud minusse
enamus inimesi pole
lihtsalt keegi pole mulle
nii lähedal olnud
kui sina
aga ma saan üle
kõikidest lähedustest
mis mind ei mõista
ja ühel hetkel
muutud sa
kõigeks, mis oli hea
aitäh.

Kiss, auto ja mina
Seal me siis oleme: Kiss ja mina. Kiss vahib suurte kahtlevate silmadega kord autoteed siis autot. Autos on naine lapsega, kes vaatavad umbes samamoodi kord kassi siis autoteed. Mina tahan nagu alati kiisut paitada, täna käis muide poes tüdruk sõbranna ja koeraga, kutsa nimi oli Džula ja ma sain talle paigi tehtud, aga Kiss pages minu pai eest otse sirelipõõsasse. Ema koos lapsega sõitsid aga rahulikult autoga edasi. Minule lehvitati suure naeratusega Kissi otsustusvõime tekitamise eest.

Väärimisest sobivuseni - on rohkem samme kui üks

Vennanaine arvas, et ma olen väga üksi, et minu vanuses peaks ikka pere olema. No, ma ei tea. Ma olen selle üksinduse endale ikka ise valinud. Tegelikult teeb mind õnnetuks, et ma lasen endale emotsionaalselt ligi inimesi, kes minu lähedust ei vääri. Või noh. Ilmselt ei vääri ka mina nende lähedust, ilmselt ma lihtsalt loodan kogu aeg, et lõpuks keegi saab minust natuke rohkem aru ja teeb natuke vähem haiget. Ilmselt. Aga armastus muide peabki haiget tegema. Lihtsalt ma tahaks, et see ei lõhuks mu isiksust ega mu vastasoleva inimese isiksust järsult ja jõhkralt millekski muuks, kui me kumbki harjunud oleme. Seega - mitte väärimises pole küsimus, vaid sobivuses. Ja üldiselt olen valmis olema üksi - isegi õnnetult üksi -, et mitte ainult teha kedagi teist õnnetuks või olla tema kõrval õnnetu. Ühesõnaga - kui keegi tahab minu peiku olla, siis peab meil koos olema nii hea, et kõik meie õnnetused (sest paratamatult käivad inimeste saatustega kaasas õnnetused lisaks õnnedele) muutuvad vähemoluliseks selle õnne ees, mis meil koos on. Vat. Jah. Sellist inimest ma vist veel kohanud pole. Ja selles pole midagi hullu.

11 juuni 2015

Koristamatus

Mõnikord võiks lihtsalt olla. Õnnelik. Rõõmus. Veidralt enesekindel. Jabur. Naljakas. Lihtsalt kõike. Ma tahaks seda olla ilma joomata. Samas ma vahel olen ka. Siis kui ma jalutamas käin ja tunnen, et asjad hakkavad paika loksuma. Ma ise ka.
Ma muidugi veel täpselt ei mõista, et mismoodi see mul niimoodi käib või on. See näiteks, et korra nädalas võiks koristada - see ei ole mul siiamaani paika loksunud, ses mõttes, et vend tuli ja vennanaine tuli ja oih... Ja mina ei olnud selleks ajaks midagi väga puhtaks ega ka korda teinud. Ausalt öeldes ma kardan seda paganama tolmuimejat päris kõvasti. Tolmu pühkida on palju toredam kui tolmuimetada. No ausalt. Mul on meeles prantsuse keel, kirjutamine ja jalutamine, aga koristamine... Noh, see ei ole meeles. Mis on iseenesest üpris ebamugav, et see mul alatasa meelest kaob. Ja ebameeldiv ka. Mina ju harjun oma tolmurullidega kenasti ära. Ainult korrastamata raamaturiiul viib ahastusse, aga teised ei.

10 juuni 2015

tüütu värk küll, aga siit nad tulevad...

ekstreemselt intiimne Sheldon ja muud toredad asjad

08 juuni 2015

Eufooriline

Kuidagi õnnis on olla. Ma ei oskagi täpselt kosta miks. Lihtsalt on. Aga sellest tantsunoormehest oli küll tore rääkida - täna kah, absoluutselt kõigile rääkisin. Isegi vanemale vennale, kes ütles, et jah, mõned inimesed oskavad tantsida, et tema on kah peotantsu õppinud, aga tema ei... Eile rääkisin teistele ka. Eile käisin Jürgeni juures teed joomas - väga tšill oli. Istusime tema endises ühikalaadses korteris vanalinnas ja mina muudkui mulisesin, nagu lõppematu laviin mõttetust. Tal oli seal sõber, kes kogu mu jauramist pingsalt kuulama pidi. Ja kuulaski.


Alates sellest, kuidas Jürgen on ikka veel samasugune, nagu siis kui ma taga tuttavaks sain, lõpetades sellega, et kunagi ajasin ma oma venelannadest toanaabrid täitsa naerukrampidesse, sellepärast, et ma küsisin prihvatki asemel zahvatki. Ehk siis sisuliselt pajalappide asemel sünnitustuhkusid. Vat, mida tähendab enesekindlus vene keeles.

Ja siis ma rääkisin Jürgeni sõbrale oma juuste transformatsioonidest - stiilis, et nad on mul vahetevahel jubelühikesed olnud ja et üks mu peikadest teatas mulle ühel hetkel, et ma meenutan ta endist peikat. Ja oi sellel Jürgeni sõbral oli naljakas. Ta muudkui naeris ja naeris ja naeris. Muidugi juhtus Jürgeniga see, et kõik hakkasid talle helistama ja temaga seletama, et värki seda ja värki teist. Lausa naljakas oli, kui palju ta meie mõlemaga tegelikult suhtles ja kui lapselikult uudishimulik ma tema teekodus olin. Kus mandala on? Kus see sinu siinne altar on? Oo siin on ju pildid sellise pehme kartongi peal, appi kui ilusad? Miks nad siin on? Ah sa sööd endiselt liiga palju magusat, kuidas sa küll jõuad! Ma ei taha sinu komme süüa! Mis see on? Ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga hästi vägev tunne oli olla koos temaga ja ta sõbraga. Ja kohutavalt naljakas ka.

Krunnikeeramine
Tegelt on mul ikka päris äge kevad kätte jõudnud. Nagu ausalt. Eile jaurasin paar tundi vana sõbra juures. Hästi naljakas on see, kui aju ühel hetkel teeb neid veidraid paralleele, et vaata viis aastat tagasi olid sul sellised ja sellised hobid, nüüd on nad sul veel rohkem arenenud. Tema vaatas ka mind sellise hindava näoga, et mitte midagi pole ju muutunud. Kerisin oma krunni pää otsast lahti ja ütlesin, et jah, mul on umbes sama pikad juuksed, nagu tol ajal, kui ma taga Nigeerias olin. Ja siis kerisin tagasi pähe, nii nagu muuseas. Lisaks minule oli külla tulnud veel üks sõber. Nii et ta ka passis seda minu juuste kerimist kõrvalt ega osanud midagi arvata. 

Ma ei teagi. Üleval on minu viimane Kohvicumi pilt. Täpselt selline pisut kummaline ja naljakas, nagu "Kellavärgiga apelsingi" või siis Mihkel Muti tekstid. Ma ikka veel ei saa Erlendist üle, kes tundis ennast täitsa õndsalt (ja kes muidu on üks halastamatu šovinist) poolteist tundi kahe võõra lapsega, seni kuni poisslaps küsis, et mis on padja sees. Ja korraga ta ei teadnud, et mis on padja sees. Teatas aga rahulikult tervele ilmale, et ta sööb nüüd need võõrad lapsed ära ja nood hakkasid karjuma, nagu hullud. Ohjah. 
Igal juhul: Kellavärgiga apelsin on vist tsipakene seotud selle viimase Kohvicumi külastusaktsiooniga: Kahjuks meie armastatud Kohvicumi enam tema tavapärases kujus pole. Aga mina - käisin seda viimast korda väisamas. Selge on see, et Tiramisu liköör on superhea, aga seda ei tasu enne pidule minemist kõvasti tarbida. Proovid kogemata inimesi (ikka võõraid, eksole) otse suule suudelda või kisud tantsupõrandale härrasid, kes on sinust kolmandik nooremad ja oskavad ka disko taustal peotantsu vihtuda, nii et kohe on. Isegi sülle võeti. Oi kui õnnelik ma olin. Aga jah, täpselt sellise näoga, täpselt sellise naeratusega ja täpselt niimoodi ma olingi. Ausalt öeldes miskipärast meenub Amélie.

Väga mõnus olemine

Pidu, kus mind keerutati-tantsutati ja nii edasi, kohe väga noore inimese tunne tekkis või siis väikese plika. Selles mõttes, et hästi äge oli. Ja Jürgen-Kristoffer, kelle nägemine vahel annab lootust, et ma ei ole kõige lootusetum inimene maailmas. Võib-olla natuke veider aga siiski. Vadistasin nagu jõudsin eile õhtul tema sõbra ja temaga. Õppisin pilti tegema ja oi see oli äge. Siis ulatati mulle näppu ksülofon ja öeldi: mängi. Mina ütlesin, et ma ei oska, siis lajatas Jürgen, et mis siis, õpid. No ja ega mul palju üle ei jäänud. Igal juhul hästi tore oli.

05 juuni 2015

Mida siin karta - vist tegelikult eimidagist - ainult enda tegemata jätmisi

Töötades viimased pool aastat keeleõppe poes - jaa, jaa, sellepärast vaikin juba pikemat aega eesti kirjanduselu koha pealt - kus müüakse palju inglise keele õppematerjale, muidugi saksat, prantsust, hispaaniat ka, aga siiski inglist kõige rohkem, olen ma viimase poole aasta jooksul selgeks teinud endale kaks asja: mina Katrina Helstein ei oska vene keelt (mida ma tõenäoliselt oskasin veel kuueaastasselt üsna hästi, sest venekeelne päritolu lõi aegajalt siis paremini välja) ja mina Katrina Helstein ei oska üldse keeli. Ometi ma ei muretse selle pärast - nüüd asun ma ju pumba juures.

Saab süveneda kõikvõimalikesse õpikutesse ja ka sellesse kui vähe me tegelikult oleme viitsinud raha ja jõudu raisata eesti keele õppematerjalidesse. Mis tunne on indialasel, kes määratakse näiteks Nortalisse mõnedeks aastateks tööle? Jah, inglise, saksa, prantsuse, isegi itaalia keele erinevatel tasemetel lugemisvara on müügil, aga eesti keele erinevatel tasemetel lugemisvara, mida saaks uurida ja lugeda kasvõi kohalikud venelasedki, panna aga oma arvutisse häält tegema, ei müüda mitte kuskil. Ei Apollos ega ka mitte Rahvaraamatus, rääkimata teistest keeleõppepoodidest. Ohjah. Selline - auk, mida ei ole suutnud keegi eriti täita. Seisab siin ja ootab. Minu poolest võiks ka vene keele lihtsamat lugemist poodi lubada. Võiks, võiks. Ja siis võite kõik need pagulased sisse tuua. Võite, võite. Mitte et nad kohe siin lühikokkuvõtteid "Tõest ja õigusest" või "Rehepapist" käsi südamel ja hing õhinal lugema kukuks, aga võib-olla, ja ma usun, et see on täiesti võimalik ja reaalne, ühel hetkel kukuvad. Esialgu seda lihtsustatud ja keeleõppelist materjali, lõpuks seda päris ja mittelihtsustatud teksti. Ma olen alati arvanud, et kõik algab rohujuuretasandist. Kõik algab sellest, et sa oled teise vastu hea, et sa ootad teda ja reageerid nii tema vajadustele kui ka enda vajadustele. Ja ma usun, et meie esimene vajadus - on lihtsalt ja labaselt tekitada see A1 tasemel asuv - väike eestikeelne tutvustus, nii kultuurilises kui ka muus plaanis.

Mul on muidugi lihtne rääkida, et eesti keel ja kultuur on elujõuline. No, kurat vaadake va õitsvat kaasaegset eesti luulet, lugegem mõnda mõnusat romaani või esseekogumikku, kuulakem kohalikku muusikat. Muidugi tuleb see kõik mul ju minu enda erialast lähtudes - enamus mu feisbukisõpru teevad muusikat, tantsu, teatrit, luulet, kirjandust, kirjandusteadust - see käib minuga igapäevaselt kaasas. Ma ei saa karta pagulasi, sest ma ei ole sellel tasandil oma riigis kunagi pagulane olnud. Ja võib-olla on see minu mull, võib-olla on see minu tobe ja enesekeskne maailm. Ma usun, et me saame ainult ilusamaks ja paremaks minna, ka erinevuste kiuste või õigemini erinevuste pärast. Lihtsalt alati, kui tekib see paaniline moment, et mis eesti kultuurist ja keelest saab - otsigem üles viimastel aastatel kirjutatud raamat,  mingem teatri- või tantsuetendusele, kunstinäitusele, kontserdile - ja vaadakem, mis tast saanud on, vaadakem, kas me saame sellest aru, kui ei saa, siis ei ole siin midagi köhida, et pagulased on jubedad ja viivad kogu meie kultuuri põhja. Kui sa ei saa aru, et su ümber on üldse kultuur, siis ei ole ju vahet, kas tulevad pagulased või paged sa ise sellest keskkonnast, nagunii oled sa kadunud rahvas. Inimene, kes on ära läinud, ära unustanud ja maha jätnud, selle, mis tast hea inimese teeb.

Ühesõnaga - ma jään ikkagi selle küsimuse juurde - kus on need võõrkeelsete inimeste elu lihtsamaks tegevad lihtsamad raamatud. Kus on see meie usk endasse, kui ühel maalapil asuvasse rahvasse, kellele on antud ligi 5000 aastat seda va nutti, kuidas toime tulla erinevate rahvastega, kes on siia tulnud ja siit läinud? Kus?

04 juuni 2015

Kampsunitega lehmad ja Rasputini noku

Ma ei saa ikka veel üle Pierre Étaixi filmist "Le Grand Amour" või õigemini filmis esinevast roosa gardiganiga lehmast. Aga see selleks. Naljakas, et mõni film tõmbab visuaalselt silmad sirakile, keelest ei peakski korraga nagu eriti palju teadma, et mismoodi või kuidas see toimib või toimetab. Sest visuaal toimetab omasse uude maailma. Omasse uude võimalikkusse. Hrad Étaix ja Jean-Claude Carrière on kokku kirjutanud võimsa pisut Luis Buñueli sürrealistliku maailma, mis on omas ehedas ilus midagi fantastilist. 

Aga jah, tulles nüüd tagasi siiski ühe teise raamatu juurde, mida ma üle-eelmisel nädalal põhjalikult lugesin, siis... Bess Lovejoy "Seiklevad surnud" eksole. 

Mingil väga imelikul põhjusel. Ma nüüd täpselt ei teagi, mis see on, sattus minu näppu see raamat. Ma juba eelmisel aastal vaatasin seda sellise vesistava suuga Apollos. Aga näeh, nüüd siis sain selle läbigi loetud. Tekst ise on üsna noh jah - mitte just kirjanduslikult mõnus lugemine. Aga see, mida kõike põnevat on võimalik teha inimeste laipadega - alates külmutamisest kuni ümmardamiseni välja -, on pehmelt öeldes hämmastav. Ma ei teagi palju võib süveneda näiteks Rasputini noku ümmardamise fenomenisse. Noh, et miks inimesed selliste veidrustega tegelevad, et kas neil ei oleks mõistlikum pagulastena Pariisis mingisugusel teistsugusel moel oma aega või elu täita. Või miks peab näiteks oma kirjutuslauasahtlisse panema üliarmastatud abikaasa südame, patsutamiseks? Ei tea. Igal juhul kõik see ja hullemgi veel ja vähemhullemgi veel on selles raamatus kirjas. 


Luuletasin ka: 
Kui mitu Percy Shelley südant
mahub Mary Shelley kirjutuslaua sahtlisse
igakordseks puudutuseks lebama
või mitut Rasputini nokut
on võimalik aastaid pärast 
Tsaari-Venemaa hukku
Pariisi kõrvaltänava korteris
ümmardada?


03 juuni 2015

Suur armastus ja piirid

Miskisel põhjusel on mu telekas lakanud näitamast asju. See tähendab siis seda, et ma vaatan ilma subtiitriteta väga toredaid ja veidraid prantsuse filme näiteks Le Grand Amour, mis on visuaalselt hästi põnev. Luuletusi kirjutan ka.

*
Piiride taha või 
piiride sisse.
Saba ja sõnad on 
jalgade vahel.
Ära sa püüa mind 
rüütada rüüsse.
Määra mind 
lõppude lõpuks
inimese süüsse.
Ennast võid ka!
Sest piiride taha
ja piiride püünele
tahtsin kord pääseda,
mu kallim, mu armas!
Aga sõnad ja sabad
jäid mu enese sisse
ja kinni me vahele. 

*
Stoneriga on nüüd niimoodi, et ma kohe tunnengi seda, mida ma aegajalt elus tunnen, enda elus, et mismoodi,siis teised mõtlevad. Et kogu romaan on William Stoneri seisukohalt lahti kirjutatud, aga kuidas tundis tema naine Edith, kelle ees ta enne surma häbi tundis, et ta ei suutnud teda piisavalt armastada. Mina tunnen ka häbi, kui ma sellesse olukorda satun. Romaanikirjanik võib kirjutada midagi kellegi seisukohalt. Päriselus... Ma ei tahaks olla ainult enda seisukohal, aga ma ei oska vaadata sageli asju laiemalt või kaugemalt või üldse. Ja see teebki mu kehvaks luuletajaks, kirjanikuks. Kohutavaks. Vahel tahan kirjutada enese vinklist, siis kellegi teise vinklist. Ja kõike tahaks teha korraga ja lõpuks on segapudru valmis. Kohutav segapudru pealekauba. aga siiski. Just nimelt siiski. 

02 juuni 2015

Stoner, grammatika ja eesti keele ajalugu

Eile oli mõnus. Sõbranna astus läbi. Jutustasime. Vägi on hea asi - rääkimise vägi. Ja ka õnnetu olemise vägi või mingi sisekaemuslik värk - milles kasvad. Kurbus ei ole kole asi. Rumalus on. Ükskõiksus on. 
Loen Stonerit ja lõpuks olen jõudnud selle kohani, kus see vana kaval mees (nüüdseks on ta vana ja kaval, ja mingil hetkel ka armukese pidanu) oma verivaenlasele lombakale Loomaxile ära tegi. Jah, ta õpetaski inglise keele ja kirjanduse esmakursuslastele kell kaheksa hommikul keskaja inglise keelt ja tolle struktuuri sisuliselt inglise keele grammatika pähe. Või õigemini tahtis õpetada või veel õigemini tegi selliselt selgeks, et seda asja oleks ta pidanud juba ammu õpetama ja mitte esmakursuslastele kell kaheksa hommikul.
Issand, päris põnev olnuks, kui Lembit Vabal olnuks omal ajal põnevad suhted tookordse instituudi juhi või filoloogia kateedri juhatajaga. Kõige karmimat vana eesti keelt saksa keelega kahasse õppida, kell kaheksa hommikul ortograafia asemel või oioioi. Umbes nagu minu isamaaline keiss Karumsiga. Ma nüüd jagan seda ahastust Maiaga, et kuidas me nüüd Karumsit sööme, kui see on venelaste, mitte lätlaste oma. Ma ei tea, kuidas me seda siiamaani sõime

01 juuni 2015

Andres ja Stoner

Stoneris on pisut Vargamäe Andrest. Ainult kujutagem ise ette - kirjandusprofessorit Vargamäe Andresena, kes ei usu Jumalasse, vaid ainult kirjandusse. Selles on midagi ilusat ja naljakat ja tobedat. Ja samas on temas midagi kaasaegsest lääne mehest, kes kasvatab lapsi, koristab tube, teeb süüa ja on üleüldse ülikhuul.