12 september 2021

Oh onu Meini ja Katja

Kui Katja oli kakskümmend viis ja jõudis üle pika aja oma tühja ja külma koju, siis seisis tema koduukse taga naabrimees - kogu see tänav oli siis veel neid täis, kolmekümnendatel sündinuid. Tol hetkel oli too kaheksakümnele lähenemas vanamees. Silmad rõõmu täis ja üldse õnnelikud. Meini oli nimi. 

"Olete teie alles vägevad naised, Helsteinid," kostis ta "Ja ilusad, väga ilusad! Sinu vanaema oli ilus! Aga sinu ema! Sinu ema oli imekaunis inimene, selline et..." 

Meini silmad hakkasid kilama, Katja tõmbus tagasi. Ta mäletas toda imelikku aega, kui vanaemal oli rohkem austajaid kui oli oodata tolle vanusest. Nastja lihtsalt oli väga meeldiv inimene ja mitte ainult Katja jaoks. Seeneonu käis neil vähemalt paar aastat külas ja muudkui lootis, et ehk võetakse temagi nende kahe asjaliku naesterahva, Katja ja Nastja, kampa, aga ei võetud. Vanaema oli küllaltki rõõmus uute tutvuste üle, aga tal oli palju enamat vaja teha, kui järjekordset meest ümmardada. Ta ei tahtnud muidugi niimoodi seenonule öelda, seega ta hajutas seda ütlemist mitmete tulemiste peale ära. Seni kuni seeneonu päriselt ära kadus. Isegi Meini tundis Nastja vastu huvi, kui tema abikaasa suri, aga natukese aja pärast leidis ta endale uue proua, kes ka ära suri, selleks ajaks oli vanaema aga kulgemas dementsuse poole ja Meinil polnud temaga midagi eriti pihta hakata. 

"Aga sinu ema oli selline naine, et tõmbas rajalt maha sellise tähtsa nina, nagu su isa!" ütles Meini. Katja vaatas Meinit pisut ärevalt. Tähtsa mehe. Nojah. See ta oli, tähtsa mehe vallaslaps. Ei midagi muud, ei head ega halba. Naabritädid rääkisid ka niimoodi. Ja nii kogu tema elu. Isa oligi eriline. Selliseid inimesi oli väga vähe ja nendes oli kõike, 

"Kui ilus ta oli! Ja kui hea huumor tal oli!" 

Jah, kõik need toredad omadused, mis mehi naiste poole tõmbavad. Esialgu. Katja vaatas vanameest oma uksel ja tundis ennast imelikult. Tõenäoliselt nii tundis tema ema ka umbes kolmkümmend aastat tagasi. Mees polnud siis muidugi nii vana. Nii nagu ikka. Ta kehitas õlgu ja tahtis teada, et kas naabrimehel oli asja ka? 

"Einoh, lihtsalt tahtse üle vaadata, mis naabrinaane tett ka." 

Eks nad jah, kõik tahtsid. Meini ootas, et Katja isa  Katja maa koos majadega maha müüks. Ootas kärsitult, et lõpuks näidatakse ka nendele Helsteini naistele, et mehed võivad olla tegelikult ebausaldusväärsed ja hoolimatud, ootas, et Katja nagu enamus temavanuseid koliks Soome tööle koristajaks või hooldajaks või poemüüjaks, et ta käituks, nagu tal ei oleks isa, ema tal ju ei olnud. Ja ometi vaatas talle otsa selgete silmadega võib öelda, et isegi pisut jultunud noor naine, kes hoidis millestki kinni. 

Katja ei osanud seda maajuppi ja maja isegi korralikult kasutada. Ta oli ebapraktiline, rumal, ennasttäis, uskus, et temast saab kirjanik, aga temast sai lihtne poemüüja, klienditeenindaja ja selle teadmisega ta maadles viimased kolm-neli aastat. Ometi oli temas nii palju potentsiaali. Kõik need õppejõud, kes rääkisid sellest, et ta oli andekas. Oh! Andekas! Kui hästi ta neid esseesid kirjutas ja kui haaravalt võis rääkida ta mistahes raamatust, pikkides sisse omaenda pisiteooriaid, mis omakorda olid seotud kreeka mütoloogiaga. Selline ta oli kirjandusteaduse magister. 

Pärast ülikooli oli ta segaduses ja õnnetu. Õppimine oli meeldiv tegevus, eriti siis, kui ei pidanud mõtlema söögi peale või riietele või üldse asjadele. Katjale ei meeldinudki muudest asjadest peale heade raamatute eriti mõelda, keegi teine oleks võinud söömise või riietumise või raha peale mõelda. Ja eks see toimiski niimoodi kooli ajal. Esiteks sai mõelda ainult headest raamatutest, ehkki päriselus oli palju väga halbu ja noh mitte just kirjanduslikult väärtuslikke raamatuid, mida kõik ostsid väga palju ja neid tuli müüa täpselt samamoodi, nagu kirjanduslikult häid raamatuid. 

 
Nüüd oli ta nagu peata kana. Ta veel ei teadnud, et see kanapäisus kestab veel mõned aastad. Võib-olla ehk kogu elugi. Sellisel ajal ei päästnud teda tema ilu ega ka mitte huumorimeel, kõik ilmselt nii emalt kui ka isalt kaasa haaratud. Aga praktilist meelt polnud tal kuskilt võtta. Mõnikord aitas see tuhm praktilisusest eemal pilk teda igasuguste ebameeldivate inimeste eest kaitsta. Ka nüüd kaitses see teda Meini eest. Ta ei saanud aru, mida vanamees tahtis ja ta lasi tal olla. Nii nagu ta oli lasknud paljudel inimestel oma elus olla. Ja nood, mõistnud, et nad ei saa talle ligi, jätsid ta varem või hiljem rahule. Kas see nüüd tegelikult ka hea oli, oli eraldi küsimus. Mõnikord ta mõtles kõikidele nendele, keda ta ei osanud vaadata uudishimuliku pilguga. Ja see hirmutas teda, kui paljudest inimestest ta oli ilma jäänud, sest ta oli nii kaua ainult endast mõelnud. Aga ta ei osanud teisiti. Ta jätkas oma  eksistentsi täpselt sellisel kujul - egoistina. 

Meini läks segaduses mehena koju. 



09 september 2021

Gaasipoisid ja ärevushäire, vaktsiin ja selle toime

Eelmine nädal oli niisiis jumalhalasta üks totakamaid unetusenädalaid, mis mul olnud on. Kujutate ette, et teil on peaaegu, et ideaalne laps, kes piiksatab vaid hädade korral ja tunneb ennast ebamugavalt pehmelt öeldes üsna harva ja siis tema ülinärviline mamma ei ole võimeline magama sisuliselt rohkem kui kaks tundi järjest ööpäevas ja siis väikese nudimisega suudab oma aju ära rääkida ka mõneks kahekümneks minutiks päevas, aga titt magab nagu muiste - öösiti 8-9 tundi tissitamispausiga järjest, nagu poleks tal probleeme. No hetkel väga ei olegi, ainult see gaasivärk, aga sellega tegeleb ta päeval piisavalt ja kui on tegeldud, siis on ta valmis pikali heitma ja magama nagu nudinups.

Igatahes. Unetus. Ärevushäired. Töönarkomaania. Kõik need suurepärased asjad, mis mind on enne titte iseloomustanud umbes noh kümmekond aastat. Kuskil keegi tark ja tähtis psühholoog-filosoof märkis, et kuidagi tobe on, et ühte kasti topitakse hinge päästmine ja töökoht. Või elukaaslane ja hinge päästmine. Jumal on ikka täitsa eraldi kategooria - hinge päästetakse ikka teiste vahenditega kui tööga või hästi toreda partneriga. Kui ainult need kaks jätta, siis on vaimne olemine ikka suht kakaduu või papagoi, kes muudkui kordab ainult teatud sõnu  ja mis seal edasi ei arene seetõttu ka ei paremale ega vasemale. Mul isa rääkis kogu lapsepõlve, et naisel peavad olema nii haridus kui ka hobid ja nendega tuleb pidevalt tegelda, sest kui titt sünnib, siis millegi muuga peale tite ei jõua tegelda. Kui nüüd päris aus olla, siis ma nagu millegi muuga kui müügitöö pole osanud oma aega sisustada, ülikooli ajal, mitte millegi muuga peale kirjandusteaduse ja müügitöö. Nii et natuke nadi on see kõik ikka ja ebameeldiv ja totakas. Aga mis seals ikka. Eks titt anna arukust, mitte arutust. Paneb iga päev mõtlema, mismoodi seda elus olemist nautida ja samal ajal ka endale mingi sisemine jõu ja ilu tagavara tagada - nii füüsilise söögi kui ka liikumise näol, samas ka raamatuid lugedes. Natuke tuleks rohkem suhelda ka. 

Igatahes. Põnev on, kui saad mõne inimesega kokku ja ta on üliandekas näiteks kirjanik, aga ülla-ülla mitte ainult. Eks sellesse kategooriasse kuulub näiteks Armin Kõomägi ja minu kulla särasilmne Kairi Look või üks mu imeline sõbranna poognast, kes päriselus on arst, aga mõnikord kirjutab luuletusi ja haikusid, kuidagi nagu tossu välja ajamiseks, et enam-vähem normaalseks jääda. Eks ma pean ka natuke mõtlema, et mis mind naeratama paneb ja kas see, et ma naeratan ja ei teeni selle pealt kohe raha, tähendab seda, et ma olen üks kõvasti kehvem, kui näiteks mu lapsepõlvesõbranna (praegu on ta tuttav, mitte Belliisi, kes küll ka karjääri teeb hetkel), kes on muljetavaldavat karjääri teinud viimased viisteist aastat.  

Aga jaa, ärevushäired väljenduvad suutmatusega magama jääda või lihtsalt lugeda või lihtsalt kirjutada või lihtsalt teha neid asju, mis mulle meeldivad, mitte, mis teistele meeldivad. Teha tööd, mitte nii et mul oleks otsekui suur telliskivi alla neelatud ja ma püüaks seda seedida. Teha seda rõõmuga ja lobedalt ja kiiresti ja isegi mitte sellepärast, et seostan oma tegevust mingisuguse kõrgema eesmärgiga, vaid lihtsalt mõnuga toimetades. Eks see kõik tuleb jällegi eeskujudest - mul ju vanemad enamasti tegelevad korraga ühte asja ajades ja ega neil sõpru ega muud elu olegi peale perekonna, mis kõik haaratud perefirmasse. Minagi olen seal n-ö sekretäripraktikal olnud, aga noh, mis ehitusinimene mina olen. Kuigi võiks olla. Seal ikka päris head palgad. Igatahes - eks see olegi meie taak, et kuidas toime tulla pea kohale tõmbuvate tugevate mustade pilvedega, mis muide vajavad samasugust lahti harutamist nagu iga haav, mis inimesel tekib ja mädanema võiks minna. Nii et mu perearst teatas, et kas ma ikka tegin kõiki neid psühholoogi harjutusi ärevushäire vastu. See pani mind suvalisel hetkel asju paanikahoos välja oksendama. Kui tiir füüsisele peale tehtud teatas mu perearst, et nüüd on aeg psühholoogi külastada. Ja seal ma siis olin. Kolme saatelehe asemel kasutasin ühte, sest noh tööd oli teha vaja. Jess! 

Igatahes - magamatuna on lapsega tegelemine tõeline katsumus. Eriti jõhkralt väljendus see reedel, kui titt vajas suhtlevat mammat, aga mamma ei mäletanud enam, kuidas olla, sest noh - unepuudus oli raevukas. Kui ikka kaks tundi magada saab, siis on pehmelt öeldes kakaa. Ja mu kulla töötav elukaas pidi esiteks kuulma karjuvat titte teisel pool toru, teiseks paanilist mind teisel pool toru. Jõhker hullumaja, eksole. Kõik see nende gaasipoiste pärast, kes tegid vehkat, aga unetus ei tee vehkat. Vastik-vastik-vastik. See kõik võis olla muidugi ka sellest, et ma näpin öösiti nutitelefoni ja mõnikord söön nagu vana nälgas hunt kõik, mis kätte mahub, kuigi peaks piiri pidama ja mõtlema, et kasse magusaisu ikka on korralikult põhjendatud ja kuhu need kilod kõik lähvad tite sisse? Arsti juures käisime oligi peaaegu 7 kilo teine, ei ole veel paks beebs, täitsa sellist saledat joont hoiab, ei söö magusatest saiakestest või kommidest pungil emme tissi, ei-ei. Ootab viisakalt hommikuni ja siis vaatab, mis saab. 

Ahjaa. Hakkan aeglaselt vaktsiinivastastest aru saama. Käisime eile hommikul perearstil ja meid torgiti vaktsiiniga, mis vaktsiiniga, läks juba meelest küsida. Kõik kulges enam-vähem normaalselt, kuni kolm-neli tundi hiljem hakkas pihta tõeline õudukas. Titt röökis mu kõrvakiled paigast ja ma ei saanud tükk aega aru, et kas need on need suurepärased gaasipoisid või mis temaga juhtunud oli. Lihtsalt selline teatritekvisiidi tunne tekkis. Punane nägu täis maailma kõige suuremaid õnnetusi ja üldse. Esmakordse lapsevanemana mõtlesin läbi kõik oma menüü, esiteks süüdistan nüüd natuke seeni, vähemasti seda arvas Henryku õde, et seenepoisid peaks minu menüüst vehkat tegema, sest neid on isegi täisinimesel raske seedida rääkimata rinnatoitu saavast tegelasest. 

Mõtlesin, et ei ole mõistlik rinda ka pakkuda, sest härra on mul ju küllaltki hapukapsas ja ta reaalselt kukkus tissi peale nutma, ega tahtnud seda kuidagi lohutuseks võtta, Mina tuulasin kolm tundi ringiratast meie pisikeses korteris ringi kuni seljavaluni. Tunnike sellest titt magas, lõpuks helistasime lastearstile Mustamäel, kes tuletas meelde, et vaktsiin ja selle mõjud kestavad 48 tundi pärast manustamist. Huhhh! Ja kõige lihtsam on last rahustada arvake ära millega? Tiss suhu ja asi ants! Hoeh! Siit moraal tiss aitab kõige vastu! Loodame, et tissitame veel pikalt. Vaene poiss. Aga vähemalt ta magas mõni hetk ja tundis ennast tegelikult täitsa hästi. Ehkki minul hakkasid käed ja selg ikka päris kõvasti valutama. 

Jaa, me ikka veel ei ole harjunud kandelinaga ja meile korraldatud kandekotiga on ka raskusi, varsti harjub emme juba kord ühel, siis teisel käel titte mööda linna vedama ja ei piuksu ka, et raske on, sest mis raske, lihas kasvab ja titt on rahulik. Muide, kui ma piisavalt kiiresti kõnnin, siis titt võib täitsa süles magama jääda ja siis saab ta nagu niuhti vankrisse toppida. Gaasipoisid poisist välja vurtsutatud ja meel trennist rahulik. 

Igatahes allpool pilt tuvidest ja titest, kes tuvidega magades kohtus. See oli see tore laupäev, kui ma avastasin, et jess 2 tundi ööund on ikka vähe küll. Täiesti vampiiri tunne tekkis, päike võttis silmad peast. Ja tunne oli kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi ja siis jällegi, aga poisile on vaja värsket õhku, poisile on vaja värsket õhku, värsket õhku, värsket õhku. 



03 september 2021

Siis kui mamma jääb haigeks ja siis kui Sannul on sünna

Nõudmised endale on hetkel minimaalsed. Klutt toimetab peaaegu, et ise omas hällis ja saab vist hakkama. Mul on hetkel kuum piim meega ja hunnikus villaseid riideid seljas. Jalavann ja suured klimbid ninast väljas. Kõrv huugab, pea paks, keha kerge higikorraga igalt poolt kaetud, alapalavik, see on siis alla 36kraadine palavik, kurk valutab. Me siin Henrykuga ükspäev jooksime rongile nii et titt vankris ja minul minimaalselt riideid seljas. Või noh, mida tähendab minimaalselt riideid seljas keset toda suurepärast sügisaugustit, mida nimetati nii mõnelgi pool septembriks, tuul tiirutas päikse ja vihmaga kahasse ümberringi. Isegi kui sul on seljas pikk pikk kampsun ja kaelas enam-vähem toimiv rätt, siis pärast jooksuharjutusi Koidu tänaval, et jõuda Keila rongile, oled  kaelast seljani lihtsalt korralikult higi täis ja meel on natuke ärev. See sõit on natuke nagu väljasõit, teistele külla minek, titele näitame uusi inimesi, kelleks on teiste inimeste lapsed. Päev enne seda käisime ujumas ja klutt avastas uue beebi. Ohmilline õnneseen ta oli, kui märkas, et ainult peeglis pole titt, vaid mujal ka on titt. Tüdruktitt, aga noh ikkagi titt. Selline titt, kes teeb teistsugusi liigutusi, kui see, kes on peeglis ja on üldse igas mõttes mitu korda põnevam, sest ta on vees. See viis mõttele, et äkki näitaks veel mõnda titte - näiteks 4 titte Keilas, kellel on hiigelõu, millel ringi saaberdada ja asju tõsta-lükata-tõmmata, suviti basseininatuke ja mõnus  puudest ja põõsastest ääristatud teenurgake, mida mööda koju sõita. Puhta Bullerby laste tunne tekib seal alati. Igav ei peaks neil seal olema, aga nagu ikka, kui on kohati idülliline, siis on ka natuke marutamist. Nii see käib. Igatahes titele meeldis, titele meeldis nii palju, et pärast veel 4 lisalapse nägemist jõudis ta koju täiesti rammestatuna ja kukkus voodisse magama endalegi ilmselt imestuseks kuueks tunniks, seda aega oli muide ka minul vaja, et koguda ja ennast inimesena tunda. Siiski, siiski või nagu venelased ütleks sosiski, sosiski - lõpetasin kerge ebamugavustundega ja pisut haiglasena, esmaspäeval tolklesin titega muide mööda Telliskivi ka ringi, aga nii kenasti tolklesin oma tuult läbi laskva kampsikuga, et teisipäeval pidin jalgu kuumas vees leotama ja titte pisut teistmoodi hoidma, kui mul tavaliselt kombeks, ehk mingit laulu, horisontaalasend ja iga mõne aja tagant magamisminutid.

Aga! Ilusaid asju juhtus ka! Meie übernunnu Sannu sai 31. Ta on üks nendest hästi toredatest inimestest, kellega ma tänu Henrykule sõbraks olen saanud. Ja ta on olemas. Lihtsalt niisama. Tema juures on hästi mõnus filmiõhtutel käia ja jutustada ja olla ja ta on lihtsalt hästi hästi tore. Mõnikord irooniliselt tore ja siis natuke eneseirooniliselt tore ja üldse. Ühesõnaga - ma väga loodan, et ükshetk saab ta oma filmi valmis ja siis te saate ka teada, kui tore ta on. Seniks on nii, et eelmisel aastal avastasime Henrykuga, et ta on nii tore, et talle võiks korraldada üks üllatussünnipäevapidu ja nii me siis asusimegi seda kõikide teiste samasuguse mõtte peale tulnutega ellu viima. Ei olnud just väga uhke see eelmisel aastal, aga see ikkagi oli tore, et rahvas tuli kohale ja hoolimata tollest totakast koroona-värgist. Süüa oli eelmisel aastal vähe, sest see toidukoht, mis pidi kell üksteist kinni minema tookord, unustas meile mainida et kokk läheb minema juba kell kaheksa, just siis, kui mu kullad vene märulilt tagasi tulid. Midagi me seal kiirkorras kokku krabasime, aga mu õnnetu Henryk istus ja mõtles ainult oma korisevale kõhule ja minul ei olnud enam võimalik talle midagi söödavat kuskilt tuua. Totakad. Sel aastal läks rohkem õnneks, söögi eest vastutasime ise! Ja Sannu tuli sõna otseses mõttes röövida. Kuna mina istusin kodus ja leotasin jalgu kuumas vees ja samal ajal jõin kuuma piima meega. Asi, mida on väga tore teha, kui oled haige, see piima joomine, aga mille tagajärjed laktoositalumatule on puhitatud kõht ja puuks, mida kuuleb tõenäoliselt linna teise otsa. Mina, kes ma ei saanud seekord kodust välja minna, otsustasin korraldada oma versiooni risotost. See on kurkumiga - seepärast ka nii kollane ehk vaadake ise siit alt. Mina seisin Tohvriga kenasti kõigile vaatamiseks maja ees ja ootasin silmadest kinniseotud Sannut, kellele palju õnne soovida. Ja nii saigi kaasa antud see minu risoto, mis Henrykule hirmsasti meeldib ja kalli nii minult kui ka hra Toffikult. Peole ei jõudnud, aga pidu oli priima! Vähemasti seda ma kuulsin hiljem nii Sannult kui ka Henrykult. Mõnikord on jumala imeline osaleda lihtsalt meeldivate inimeste elus risoto näol. See söögitegemine oli ka väga õpetlik. Klutt lihtsalt passis mind mõnda aega, siis hakkas ulguma, siis tõstsin ta sülle, siis näitasin, kuidas ma seeni ja riisi liigutan pajas. Meil on muidugi nii, et nii kui see keetmine päris põhjalikuks muutub täitub terve korter soojaga. Kuna meil on suhteliselt väike elamine, siis on korraga väga soe ja kõik higistavad. Igatahes mu väike kallis poiss pidas päris hästi vastu, et ma kogu aeg talle silma ei vaadanud, laulnud, teda kussutanud, vaid tegelesin hakkimise ja korraldamisega. 

Elagu Sannu! Loodan, et järgmine aasta saab ta vanemaks sama võimsalt! Ja siis tahaks Tohvriga osa saada kogu krempeldusest! 




See ülemine pilt on muide üks armas tegelinski Telliskivist. Sinna võib täitsa vaatama sõita - väga kihvtid graffitid.