*

umbes 340 nimetust luulet - eesti ja võõramaist - eesti keeles - riiulil.
inventuuri tulemus

jala ja seljavalu.

london - see jack kõrvutab ennast kõikide teiste nimedega.
hääl kõrvetab vaikust ja naeru enda seest välja

endaks

tegelikult on kõik hästi
mis sis et inimesed kannatavad
ja sis naudivad

kõik on lõpuks hästi
mu isa on kõige õnnelikum mees maailmas
vahel mulle tundub nii


ja mina ka ja mina ka
settib kõik endaks
kõik kõik kõik

tsivilisatsioon

on alati küsitav
ja alati pisut rõske
ja vagus
ja vahe

eile nägin alaska koeri oma emakodus, kõikidel ustel hobuserauad, hiigelõunapuud, kibuvitstega, kokkukukkund peamaja, kõik on kohal, kogu see maailma valu ja õnn, vana internaatkool, kus mu vanaema laste eest hoolitses, püüdes olla kord ema, kord kokk, kord veel keegi, vaarisa, keda ma kujutlen ikka veel astumas Obinitsa majja sisse kaenlas viiul, vanaema, kes läheb äiapapa pärast rõõmsaks, vanaisa, kes toksib esperanto keelt õppida selmet sauna teha, ema, kogu selle maailma keskel, pole veel päris suureks kasvanud, vanaema ei taha kaa, et tema tütar nii ruttu suureks kasvaks, hirmus on, natuke

ahjaa

minu emapoolne taat sai 20. septembril 110aastaseks

täitsa vana eksole

a Jack Londoni ostsin kogemata poest, sis kui pidin maailma kõige väiksemat ja kõige suuremat ootama

* sõrmejäljed ilust

Kassa kardad mind nüüd? küsis tüdruk, kes polnud veel piisavalt elanud, et ilu näha, sest ta oli sündinud keset sõda ja inimlikku rahulolematust.

Miks ma peaks? vastas poiss.

Sest ma ei ole ilu näinud.

Sina oledki ilus. Vaata ennast.

Ja tüdruk vaatas ega uskunud silmi ja korraga nägi ta, et mitte ilus ei olnud küsimus, vaid selle ilu hoidmises, toetamises, kasvatamises.

Nüüd sa tead, ütles poiss.

Võib-olla.

Tead küll.

Jah. Mul ei jää muud üle. Ma pean sinu eest ka teadma.

Ega vist ei jää jah.

loostamise alused

määratleda määratlematult kõverat endas, nii nagu inimesed ikka püüavad sõnastada sõnastamatust
nii hea on, nii nii nii hea, et kõik saab varsti õigeks, võib-olla isegi ise mõistan enda õigeks

*
kasvamise traumad

ja me kasvamegi suureks

nendel kurjadel tänavatel, kus me alles näeme, kes me oleme

ja ilusatel

ilusaimatel

kõikidest lugudest

nendesse kasvame kaa

kumu, lasnamägi, must lagi

kõik on paigas

ja see ära visat lugu poognast

kah

paigas:

olengi

ära mind valesti mõista


või üldse

kessa selline oled

et mõista võid

ei või



armastada võid

ka mõistmata

olla kui oled

olla kui olen

muud ma ei või



las et vastuoluline

ja aegajalt kuri

ja aegajalt ilma

igasugu rahu

ja kompromissita

mina olengi tuli



mina keengi kõikidel

pliitidel üle

kiristan hambaid

olen ebameeldivalt kohal

ja lõikava käega

nii nagu naised kunagi

olengi sinu

ja ometi alati

ainult enda oma

ma olen see laksu all naine, mitte henri oma

Kui palju võib hommikuti ärgata ja loota, et ma ärkan päriselt üks hommik sinu kõrval, või sinuga. Noh, sinuga ma ärkasingi, ärkan alati. Sa tekitad minus kummalise kõikehaarava rahu ja sama kõikehaarava rahutuse, kui sind minuga ei ole. Vahel on see kohutavalt valus, kui sind ei ole. Ehmatav, et kussa jälle. Ma tean, et sa tuled. Tuled nii ksülofoniga või mõne martsipanikommiga kuskil koti põhjas või kallistusega, mida ma ei ole jälle nädal aega kelleltki teiselt saanud. Nii hea on. Nii nii nii nii. Ja sis on jälle kõik korras. Kõik nagu mõnes veidras muinasjutus, kus ma ei taha suureks kasvada. Tahangi elu aeg poistega onne ehitada ja unistuste linnast lugusid välja mõelda ja laulda käreda kõlava häälega kõigest ja eimillestki. Hommikuti meesaia süüa. Niimoodi - papagoiga kahasse rääkida elust.

pole vaja oma seisukohta kaitsta

mis minuga sis saab
kui ma sinna jõuan
et mu seisukoht on õige
praegu kuulan raadiot
ja olen hämmingus

kui selgepiiriline on maailm
kui lihtne on olla  venelane
või eestlane
kui raske on olla inimene
mu sees karjub laps
eelmisest elust et
ma ei ole veel
inimeseks olemise mõtet
päris lõpuni mõelnud

härra Kant kantseldab
mind mööda Köningsbergi
oma tuppa puhast voorust
taga otsima, aga mina
mina ei tea isegi
kas mu käsi on käsi
või ma mõtlesin ta välja
äkki ma olengi vanaema
sõjas käe kaotanud
just selle parema
mees

ma ei tea ju
keegi ei tea

*

sõnad kadusid ära

Hommikukohv, koos kaerahelbepudruga. Võikalt hea on olemas olla. Käreroosade rehvidega täheliseks tuunitud auto, pärnalehtede sahinas.

Vaikus.

Pentti Saarikoski, kes paneb laulma ja luulet kirjutama.

Armastusluulet

Häält kõrgendada
lõplikku vastust otsimata
pöörduvad surnud linnud
need, kellele liiga tihti
on jäetud saia
ja kes on unustanud
seetõttu lõunasse lennata
pöörduvad surnud linnud
järjekordsele saiaretkele
minu koduaeda
need kanad ka
kelle vanaema abiga
kirves käes
surnud lindude juurde
teise maailma saatsime
häält kõrgendamata
vastust otsides
elu ja surma vastuokslikkusele
tahan sind, mu kallis
päris lõpuni
päris nii nagu oskan
hommikuti kaerahelbepudruga
armastada
öösiti käänduda
su keha rütmis
aeglaselt endaks

autoportree

ma sain endale portree endast
*
ülinunnu roosa kleidiga
homme näitan teile ka
väike neljaaastane Anna joonistas

minust


*
a minu Kolleeg ehk see põhjus, miks tasub Kristiine Apollot külastada, ütles, et ma olen nagu kägu, alati võõras pesas. õigus. a nii on ju palju huvitavam.

*

õhust tuleb puudu natuke, aga muidu pole hullu midagi - asjad toimivad, või kui ei toimi, tuleb nad toimima panna. ja rohkem lugeda.

inimesi, aega, ennast - tähtsaks.

*
Helgepea just nimelt – Helgepea.


Kristjan.


Nastja lebas voodis ja kuulas aparaati enda kõrval. Arstid lubasid kogu aeg midagi. Lubasid paranemist, siis vahelduseks halvenemist, kuni lõpuks kadus Nastjal järg täielikult käest ja ta lõi käega. Mis seal ikka vahet, kas ta elab veel kümme, viis või üks aasta? Muidugi tahtis ta elada ja muidugi oli tal surma ees hirm, aga ta harjutas ennast aeglaselt surma mõttega. Iga mõne aja tagant käis siin kohalik papp, kellelt võis iga mõne aja tagant paluda viimset võidmist, ja iga mõne aja tagant oli Nastjal üha piinlikum pappi haiglasse kutsuda – viimsele võidmisele. Selles oli juba midagi koomilist – oled vana, oled harjunud teadmisega, et ükspäev sind pole, aga näe, Kurat ja Jeesus ja Maria – keegi ei taha sind. Nii et ela veel oma seitsekend aastat – hoolimata seitsmest viimsest võidmisest.


Aga Helgepea. Nastjale meenus tema mees – Kristjan Helgepea – eestlasest taksojuht. Oli alles nimi antud. Veera Helgepea. Nastja Helgepea. Helgest peast oli asi muidugi kaugel. Kristjan oli teadushuviline – terve nende esimene kodu Obinitsas oli paksult täis elektroonikakäsiraamatuid, rääkimata poolikutest mootoritest ja kummalistest leiutistest, mis pidid elu lihtsamaks tegema. Näiteks kahejalgne robot, kes tolknes mööda köögipõrandat ringiratast ja tassis Helgepeade laualt metallnõusid pesukausi juurde. Klaasist nõudega ei olnud Nastja lihtsalt nõus riskeerima ja Kristjan ei vaielnud kaasale vastu.


Ei, Kristjan, kogu oma kaootilisuses, oli siiski nagu mõni piiripääsuke, keda nad oma esimesel kohtamisel imetlesid. Absoluutselt arusaamatu mees, aga kõige selle juures täppisteaduslikult praktiline. Kui Kristjan 21. augusti hommikul 1988 haluhunniku tõttu, mis ta tuppa taris, infarkti suri, siis Nastja mõistis, et hoolimata sellest, kuidas mees oli teda võlunud, polnud kooselu mehega justkui olnudki ja ta meenutas nende esimest tüli. See oli 1980. aastal, kui Veera oli kõigest kaheaastaseks saanud ja Nastja, kes kogu aeg, oli mehega eesti keelt praktiseerida üritanud, kuulis mehe kurja venekeelset kohmetust: „Miks sa minuga vene keelt rääkida ei taha?“


„Veera on siin. Las ta räägib sinuga eesti keeles ja sina võiks minuga ka eesti keeles rääkida.“


„Eesti keeles? Mis eesti keeles! Meid ei jää nagunii selles venestamises järele!“


Imelik, kui kiiresti oli mõni inimene valmis lahti ütlema oma isiksusest, oma erilisusest, oma individuaalsusest, oma rahvusest, oma keelest, Nastja ei teadnudki, et see on nii kerge. See tekitas vastiku ebameeldivustunde.


„Ei jää...“ kordas ta automaatselt ja pesi seljaga mehe poole nõusid. Käed millegipärast värisesid. Imelik, kui kiiresti oli mõni rahvus valmis lahti ütlema iseendast.


„Aga muidugi ei jää, kui sa minuga eesti keelt ei räägi, aga muidugi ei jää, kui sa oma tütrega eesti keelt ei räägi! Ei jää ju!“ nõnda vastas Nastja.


Kui Nastja kodutalu lehmad viidi kolhoosi, kui ema magatas üht vene seersanti, kui setust isa kõmmutati maha tema seotuse pärast eesti metsavendadega, siis oli Nastja veel liiga väike, et mõista, mida tähendasid isa viimased sõnad: „Ole sis hää laits! Avida imä!“ Aga aastaid hiljem ta mõistis.


Need viimased setukeelsed sõnad võeti temalt ära ja asendati venekeelsetega – need tõugati aeglaselt tema aju keldritesse. Unustada. Unustada. Unustada. Ainus, mis Nastjalt paluti, ja nüüd kui ta oli kohanud eestikeelset meest, tahtis too ka ainult unustada, unustada, unustada – kõike kogu aeg. Nastja mõistis, et keele unustamine, ongi kõige unustamine. Ta ei osanud seda küll täpselt selgitada, kuidas võis võimu poolt tapetud ja varastatud isa keel, olla maailma ja enese reetmine, aga seda see oli.


Ema, kuigi uuesti abielus vene seersandiga, ei unustanud oma õigeusku. Ta võis unustada oma inetu, rikka setust mehe, aga kirikult palus ta siiski andestust ja oma tütartki õpetas palvetama. Nõnda õppis Nastja juba lapsest saadik käima igal pühapäeval kirikus.


Kirikus kohtas Nastja kedagi, kes õpetas teda mäletama. See oli pool eesti ja pool vene poiss Saša, kelle isa suri rindel, ema aga vägistas ja tappis fašistide leegion. Saša oli eriline – ta oli oma vanuse kohta tark ja kiire taipama, et tegelikult oli see sõda, et tegelikult polnud see ei fašist ega ka mitte kommunist vaid sõda. Ja ta vihkas sõda. Ta vihkas seda, et temalt võeti ära niisama lihtsalt sõjakutse peale isa ja samasuguse sõjakutse peale ema. Temalt võeti tema keel – asemele anti vene keel, sest Saša elas oma venekeelsete emavanemate hoole all. See oli keele kadumise või varastamise küsimus, mis neid omavahel siduma hakkas. Ainult et Saša vanavanemad kinkisid oma tütrepojale väimehe eestikeelsed palveraamatukesed, mida poiss külakoolis saadud eesti keele

algõpetusega kokku veerima hakkas, kuni lõpuks õppis ta palveraamatu pähe.


„Nii ei saa seda keegi minult ära võtta!“ vastas ta Nastjale, kui too hämmelduma kippus.


Mitte unustada. Mitte unustada. Vahel tekkis Sašal hirm, siis läksid nad kahekesi linnupesi metsas ja nurmedel vaatama. Mitte unustada. Linnud ei unustanud mitte kunagi oma laule, nad õppisid juurde uusi laule teistelt lindudelt, aga enamasti oli neil oma laad, kuidas esitada midagi ja nende keel ei lakanud mitte kunagi kõnelemast seda, mis olid neile koos ussikestega ja vidinaga vanemad kaasa andnud. Just oskuses pärandada oma laulu – kui kõige tähtsamat vara, kui elulootust, tulva või lille, mille keskel elavad maitsvad putukad ja maitsev nektar – seisneski tegelikult lindude tugevus ja vabadus. Mitte unustada keelt. Mitte unustada laulu. Mitte unustada. Mitte unustada seda, kes sa oled.


1973. aastal oli Saša selle tobeda leitmotiivi pärast Pagaris: mitte unustada. Kes ei mäleta minevikku – see polnud enam küsimus. Keegi ei mäletanud või vähemalt ei olnud keegi piisavalt julge, et avalikult mäletada, need, kes olid, saadeti laagrisse. Saša mäletas seda kogu aeg, sest nemad võtsid ära temalt tema laulu – tema ema ja tema isa. See oli jultunud ja tobe mälestus – tal justkui polnuks õiguski sellele mälestusele. Kui kaugele peab minema riigi teenimisega? Mis on riik ja mis on ühiskond, mida me teenime? Need olid veidrad ja ajuvabad küsimused, mida ta esitas kogu aeg. Oli ju tulemas kommunism! Kommunism? Oli aegu, kus Nastja ise ka uskus sellesse. Temas lausa hõõgas tulena teadmine, et lisaks planeedile Kuu vallutavad inimesed ka oma isetuse. Ja ta oligi unustanud.


Saša ei unustanud kunagi seda, mis oli rääkimatagi selge – sellist asja nagu ühiskondlikud asjad, mis lähtuvad suurest ühisest katlast, ei olnud. Ei saanud olla õnnelik lastekodu laps. Lihtsalt ei saanud. Oli olemas oma ja oli olemas võõras. Võõras on aga tegelane, kes võib saada omaks. Palju võõraid korraga ei saa kunagi omaks! Samuti ei saa ka palju võõrast inimestele kunagi omaks! Nemad aga lootsid, et inimestele saab korraga omaks palju isetust, palju võõrast. Saša nägi oma isekust – nägi seda siis, kui vanaisa ja vanaema ta Tartusse õppima saatsid, kus ta oma sünge olekuga inimesi ligi tõmbas, kus tema eesti keel inimesi endale võitis – ta tahtis kogu aeg olla ise ja olla enamat, kui talle antud!


See oli auahnus – see ei olnud ühiskatla toode – ta tajus seda juba oma närvirakkudes, kui pintsette, mis näpistasid ja elavdasid tema olemasolu. Ta tahtis selle eest saada ühiskonda, mis aktsepteeriks inimisiksust, mitte isetuse elu- ja isutühjust. Ta tahtis olla auahne, ta tahtis saavutada, ta tahtis näha

iseennast arenemas ja kasvamas – nõudlikkuses enda ja teiste vastu, mitte isetuses!


Kõik seisnes loomulikult mitteunustamises. Algul saadeti Saša vanglasse, siis Siberisse sunnitööle ja siis ühel pärastlõunal saadeti Nastjale telegramm: Saša Jurjevitš Saitsev surnud. Mitte unustada. Mitte unustada. Mitte unustada.


„Ma võin endale kõik andeks anda, kuuled! Kõik! Aga seda, et nad minu isa majas patuelu elasid ja mina ei saanud neid takistada ja minu panid nad seda – sinu meelest õiget ja suurt – minu meelest kurja ja kavalat keelt kõnelema, seda ei anna ma endale kunagi andeks!“


Ja nad võtsid minult Saša!


Mitte unustada!


See oli kui klaustrofoobia, mis aeglaselt lähenes ka Veerale – keeleline paine, kus keel muutus seinadeks Nastja ümber ja tõmbus koomale seni kuni ta selles samas keeles karjuma pidi: „Nad viisid mu isa ära! Saad sa aru või?“ ütles ta nende keeles, keda vihkas. Kristjan rahustas ta maha.


„Tasa! Tasa! Tasa! Lasen rääkida! Luban rääkida eesti keelt! Ei unusta! Kunagi ei unusta ega lase unustada!“

Minekud

Primitiivne eneseusk ja lootus. Ainsad, mis jäävad, kui selg kangelt sirgeks läheb ja ma ei muretse, sest ma tean, mis ma tahan. või arvan end teadvat? inimesed arvavad alati midagi. Anna arvab ka. Ta on ilus. Ta on lindudest sündinu. Teda armastatakse, ka siis kui ta endast üldse midagi ei pea.

*
Need olid pisikesed augud või õõnsused, millesse päikese punakas kiir tardus – olemata ometi peamine põrandas. Haigla lehk. Vanem naine – suured, hägushallid silmad – võrdlevpateetiline  naeratus. Miks pateetiline ja kõigele lisaks veel võrdlev?

"Sa peaksid siin rohkem käima," ütles vana naine nooremale. 

Laps tõusis põrandalt – ta pisikesed sõrmed surusid ema sõrmi – korraga ta tundis ebalevat sundust emale põrandaõõnsustest rääkida, aga ta vaikis. Ema hoidis teise käega vanaema kortsulisi sõrmi.

"Peaksin jah."

Tüdruk vaatas ema pikki peaaegu puusadeni ulatuvaid patsi köidetud hallikaspruune juukseid ja lasi ema käest lahti.

"Augud," ütles ta korraga. 

Vanaema silmad välkusid. 

"Mis augud?" küsis ta. 

"Emme, vanaemal on põrandas päikeseaugud!"

"Mis augud?" küsis ema jällegi.

"Vaata..." tüdruk istus põrandale maha ja näitas põrandakatte mustriauke.

"Põrandal on must! Kogu aeg unustad sa ära, et sul on ilus seelik seljas ja see läheb mustaks, kui sa põrandale istud!"

"Emme, aga augud! Vaata augud!" Vanaema haarab ema käe ja takistab toda plikakese juurde jooksmast.

"Vanaema, kas sa vahel muudad ennast imepisikeseks, tõused voodilt ja lähed neisse pisikestesse
päikeseaukudesse kiirepoiste ja kiiretüdrukutega rääkima?"

"Tõuse kohe püsti ja jäta see jutt!"

"Vahel tõesti!" ütleb vanaema salapäraselt naeratades. Tema ei pea ju häbi tundma tüdruku kingatolmust määrdunud kollase seeliku pärast. 

Aga vat sellepärast oligi tüdruku vanaema pateetiline päikesekiirte armastaja, kes unustas üsna sageli oma haiglavoodi, võrreldes oma tütre halle muresid päikeseaukudega haiglapõrandal. 

*

lugusid mirjamist ja muidu

õnnetud ja õnnelikud
ilusad ja inetud

naised?

ma praegu kohe ei tea, mida selle kõigega pihta hakata ja kas üldse hakata. eile vaatasin hra antonini filmi, mille kohta olevat martin scorsose öelnud, et see muutis ta filminägemust kõvasti. ma ei tea, mida see muutis, minul oli filmi vaadates pisut kummaline, mitte liiga hea, mitte liiga halb, mitte kuidagi, mitte mitte mitte. lihtsalt nii. oligi. vanama sai eile üheksakend neli. hea oli, et sai. mina lebasin päev otsa voodis ja magasin paksudes riietes ja tundsin, kuidas õhk mu kuklas on külm. Muidu polnud häda midagi. sis tuli mirjam. ma i oska teda eriti kirjeldada. algul mängis ta ohvrit. oli hirmus õnnetu. sis jällegi ei olnud. oli hirmus murdja. peksis nõusid maha. miks ta seda tegi?

ahjaa tahtis neile katkised nõud saata. kui ta oli terve partii nõusid maha peksnud, avastas ta korraga, et tal pole hommikul kuskilt kohvi juua. noh kõik kohvitassid olid kah põrandal kildudeks. oli alles kild nüüd. mõtles ta. pakkis kogu kupatuse pruuni kasti ja saatis neile, kes saatsid talle pilte ta tegudest öösiti. see oli ilmselt üks naine, kes temasse kogemata ära armunud oli. printis rahulikult oma mõnusas töökohas (ilmselt oli ta kuskil fotopoes tööl) feisbuki kildpilte välja ja muudkui postitas mõnuga mirjami pärispostkasti. et las loeb või siis vaatab, kuidas ta järjekordsele tsikile keelt suhu ajas või mõne mehega nurga peal ameles. muidugi mirjam luges ja tundis natuke häbi ka, et ta suudab selliseid jamasid korraldada, nagu mingitel lollidel põhjustel pereelu elavate naiste päid sassi ajada mingitel firmapidudel, kus ta kogemata liigse joogi mõju all mitte ainult naistele, vaid meestele kaa külge hakkas. no, ise nad ju tahtsid ka.

mirjamil oli üldiselt savi.

kui keegi oleks küsinud, et mida ta oma elult tahab? sis vastanuks ta banaalselt elu ja armastust. ja seda ta ka sai. ta oli osa sellest eluarmastuse tiimist, kuhu kuuluvad kõik need inimesed, kellel pole seaduslikult (ja seaduslik on ikkagi see inimene, keda sa oma vanematele näitad ja vendadele ja õdedele ja headele sõpradele kaa, et näe, minu naine või mees) - ta lihtsalt polnud viitsinud ühtegi sellist endale krabada ja milleks, sellistega pole tegelikult pikka aega põnev. aga nagu näha selline mirjami suhtumine ei meeldinud teatud inimestele, kellel oli mees ja kellel polnud vabadust ja kes võib-olla poleks ehk pidanudki tundma seda meelehärmi, mida nad tundsid, aga mirjam tekitas meelehärmi, et nad ei ela täisväärtuslikku elu, et neil pole täisväärtuslikku armastust.

korraga sai mirjamile selgeks, kesse sellise asjaga tegeles. mirjam võttis paberi ja kirjutas kildude peale kirja.

"Probleeme saab lahendada ka niimoodi, et pillud kogu oma kööginõude komplekti kildudeks ja palud mehelt uusi!"

sai ju.

*

Peavalu, eukalüptikommid, suur valge müts, soe, und tuleb ja ei tule, vahelduva eduga. Vähem hirmu, et ei saa hakkama. Saab.

Kultuur ja keeleheide

Kuskilt olen ma selle nüüd saanud. Külmutuse.

Tüdrukule, kes koridori ära oli koristanud, ostsin nektariini ja palusin andeks selle eest, et ma makaronid põhjatasin kõrbe. Õigemini panin põlema. Õigemini läksin minema ja nad läksid põlema - nagu kõik asjad, mis on kuumale alusele pandud, lähevad ükskord põlema. Kord põletasin niimoodi kogemata hunnikus riideid ära ahju peal. Võrus. Koju tahaks - Võrru koju. Omaenda voodisse. Omaenda maailma.

Seda päevikut siin olen sujuvalt hakand pidama iga päev. Mõnes mõttes tore. Teisalt kohutav. No milleks te peate teadma seda, kuidas ma siin põhjatan kõrbe nii paljusid asju. Või külmetan või jooksen ühest linnaotsast teise ja olen nagu hulluks läinud miraaži valda sattunud kõrbeelanik.

No aga miks ka mitte.

*
arvestades eluaegse õppe propageerimist
sis eluaeg

kord õpib mööblitehnikuks
sis ehitajaks
lõpuks saab tast infotehnoloog

eestlane

neid kuradi eestlasi
on kuradi vähe
ilma tõe ja õigusetagi
suure naiste ülekaaluga

kaaluvad nad kaa vähem
aina vähem

aga mine tea
äkki igale välismaalasele
oma eesti naine
oma eesti keelega

Raske raske raske

Mul on ülesuhtlemine ja kodus väga väga väga külm. Ja sukkpükse kaa pole, et minna esinduslikult Külli Roosna "The Wolf Projectit" vaatama. Olin eile kohal koleda väsinud ringiaelejana. Hommikul otsisin serve the city grupi vabatahtliku koordinaatoriga ühte lastekodu Lasnamäel taga, kuskil poolteist tundi, sis tuli ungari poisi eest hoolitseda, et selline on rahvusraamatukogu ja selle õdusad avarused ja seal laua taga on vanaonu, kes mulle ühel ilusal päeval musi põsele tegi, lõpuks jõudsin väikest printsessi näha ja kõige kõige kõige lõpuks jõudsin Kenneth Flaki ja Külli Roosna etendusele tund aega varem külmununa, päev otsa sisuliselt söömata, ainult printsessi kakao suutsin aidata ära juua ja teise kakao sain Kumu kohvikust. Ja lõpuks olin lihtsalt kade ja kole ilmselt ka igaühe meelest. Aga etendus oli võimas. Täpselt selline, nagu olin kirjutanud sealsamas http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/8157 See energia, mis Flak-Roosna duol seest välja tiirub, see on nii tugev, et ma lihtsalt tunnen, kuidas mind alati maha paisatakse, kui ma nende etendust kaema lähen.

Kuigi jõle kahju on, et ma sain selle artikli eest ainult kaheksaeurose tasuta pileti etendusele, samal ajal kui endal polnud isegi raha, et kurat süüa osta. Tüüpiline. Kõik teiste heaks. Iseendal pole riideid, mida selga panna, und, et und näha, sest lihtsalt selleks pole aega, pole võimalust, pole kohta. Mitte midagi. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Kogu aeg, igal pool. Ma lihtsalt ei jõua enam. Suutmatus olla ühe koha peal rohkem kui teatud moment. Külm on. Väga külm on.

A spaa pileti leidsin kuskilt maailma otsast või sis sahtlipõhjast. Nii et seda tuleb järgmine nädal kasutama hakata - võib-olla pühapäeval. Jälle inimesed. Uued inimesed. Hägusaks minevad prillid ja lõpmatu unevajadus. Koju tahan. Koju. Issi juurde.

Kolmapäev tuleb ilmselt jälle inimesi näha. Poognast tuleb ennast eemal hoida. seda on liiga liiga liiga liiga palju. Ja mind selles kaa.

///

lasnamäe

nagu ei lõpekski otsa, minagi selle sees, nagu sisseraamistatud hullumeelne

must tee, mis ei tõmba vähid oma kesta seest välja

liiga palju

ühte ja sama

aga ma praegu ei oska teisiti, lihtsalt ei oska

*
ilu on kuidagi hõbedast karva
nagu naine, kes hoiab

mul on nüüd uus naabrinna
koristas kogu läbikäidava koridori ära

ei tea millised lilled talle meeldivad
või mis ma talle viia võiks

lihtsalt tahaks viia
lihtsalt sellepärast, et ta on nii asjalik

aga midagi
midagi midagi on puudu
midagi ei tõmba vähid oma kesta seest välja

võimatu jõuda nende tõelise maitseni

must tee ei lase öösel magada
must tee käratab või sis äratab
lapseunest või üldse

unest

*
väike printsess sai täisealiseks
nüüd ta võib

juua ja ringi laaberdada
ilmselt ta ei tee seda

aga on tore, et tal on see võimalus
olemas

*

musta laega kopp

on ees

kohe väga väga ees

ja kõik need inimesed
kes tahavad olla mu sõbrad
aga kes ei ole seda mitte

*
tegelikult juhtub see päris tihti
et me

ootame midagi teistelt
et nad nagu armastaks meid

või nii või kuidagi või kedagi
või sis vähemalt aktsepteeriks

et näe - ei olegi rõve
sest on lesbi või kannab koledaid

kaltsukast ostetud riideid
või lõhnab imelikult

millal ta ennast pesi?
jaa, millal ta ennast pesi

aga kui kogu see kupatus tuleb sealt
milleks on perekond või inimesed

kes teoreetiliselt (ja see on üsna tihti nii)
peaks nagu hoolima ja armastama

või noh vähemasti püüdma seda teha
mitte alati mõistma

sis ongi selline tunne
et oled olemas, oled ärakasutatud

ja oled värdjas

*

rahaolematuse faas on sis nüüd juba sinna jõudnud, et ma olen ennast sisuliselt päriselt kaa mõnele mehele litsiks pakkunud, või olen ma lihtsalt idioot

või noh lihtsamaks veel minnes
ma olen nii naiivne et ma ei saa aru
teatud vihjetest

kuulutuse sees
et mida tahetakse

tore on

*
no igal juhul päästab mind see, et ma ei seksi
juba rohkem kui aasta aega
ja see ei ole tegelikult üldse tore

lemmikloomasurnuaed

heade küsimuste nimel
mida ma ei oska esitada

mismoodi tuleb
olla kohal ja armastada

lemmikloomade surnuaias
ohakapõõsastes,

viiendal korrusel
vana naine igatseb

viiendal korrusel
teine naine

käib kontsertidel
ei igatse kedagi

mina võtan üle ja õpin terveks
kõik tunnid ja hetked tulevasest

ja olnust ja olevast
elust, ehk siis keegi

aga võib-olla mitte keegi
armastab mind ka

kiigakaaga luuletus

mul on nagu eraraamatukogu kodus
terve riiul on täis.

no kellele seda kurat  vaja on
ah, ise ei jõua lugedagi

muudku smuugeldan mööda tallinna ringi
kuulan marko mägi tikuga

on selline väikse printsi väike sõber
täitsa normaalne kutt on

aga marko mägi on marko mägi
iga kord niimoodi lugemise alguses

täitsa normaalne
 (no mitte päris iga kord)

aga mida edasi seda hullem
noh üle-eelmine kord oli ikka päris omamoodi

mõnes mõttes on tal täitsa sümboolne nimi
mägi mina mõtlen, temast lähed

ja lähed ja lähed ja lähed
kuhugi ülesse ja jalad väsivad ära

sellegipoolest pole hullu
üldse pole midagi

seekord sis sain teada, kuidas ta
raamatulaadal kohtas mihkel mutti

kes ostis härra majakovskit
oma kodusolevale koerale

nii noh nagu närimise täiteks
tuli välja, et mutil on koer

kellele meeldib raamatuid närida
ja et sipelgapesas viibimine

sööb skeletiks ja veel et kui
turistile näidata okset

loeb ta välja AINULT oma
kodumaa toidud, eriti vabaduseplatsil pohmakaga

ruumis olid veel karjuv erko valk,
hanna kangro ja eff ess

tuntumatutest imedest rääkides, aga
omainimestest rääkides sis poongakuninganna
oli kaa kohal

üritab ümber kolida Tallinna
arvan, et varsti tuleb sellega toime

kodus hea kodus hea
millal ma kõik need raamatud ära loen

vägivaldsus ja intekas Külli Roosnaga

sõnatuses asuvad suured riiulid
suurte nõudega
mida võib väga kõvahäälselt maha visata
esialgu ehk ainult nõusid

sis lõpuks riiuleid
sis võib sihtmärki otsida
nii plaaniliselt
et puts puts puts puts

a sis nagu saab otsakorrale
ja sis nagu mis edasi
ega sis midagi, sis tuleb
päriselt sõnu otsida

et juhtus nagu täna
et olin egoistlikult
vägivalda kalduv hüsteeriline
võib-olla naine

*
töökaaslane on õnnetu, et minu juurde laekub tema perearst raamatuid ostma. streik ju. streik. meik. kassaaparaat ja naeratus, kõrvuni, ninani, valgustuslikult haavatav ja ka mitte, naeratades teavitab mu töökaaslane, et ta oleks tahtnud pärida oma analüüsitulemuste järele, jess, siin keset raamatupoe järjekorda võiks arst teda sis teavitada, aids, vähk, muu tore haigus

jess

*
või ka mitte.

*

Kust tuleb see kurjus, mida me hoiame ligi?

Katrina Helstein

12. ja 13. oktoobril mõlemal õhtul kell 19.00 esinevad Kumu auditooriumis Külli Roosna ja Kenneth Flak tantsuetendusega „The Wolf Project“. Neid on lavale aidanud tulla Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Hollandi Korzo Teater. Küsingi Külli käest, kust ta tuli idee peale teha hundiprojekti ja mismoodi ta üldse tantsib, kust tulevad tema tantsuideed.

Aprillis etendus füüsiliselt ja tehniliselt nõudlik „The Chinese Room“ Kanuti gildi saalis. See oli jõuline kehade ja videoinstallatsiooni võidutants, koosmäng. Selliselt jõudis tants energialaenguna publikusse. Külli ütleb, et „The Chinese Room“ lahkaski tehnoloogia ja inimese suhteid. Külli Roosna ja Kenneth Flak on koostööd teinud juba aastast 2008, alati on nende tantsu juhtinud suured, ambitsioonikad probleemid ja küsimused. Seekordki.

Et juhatada sisse meie vestlust, mis oli väga põnev, kasutan lõiku Mihhail Šiškini romaanist „Izmaili vallutamine“ (Koolibri 2012) leheküljel 125 asub seal selline dialoog:

Siis tundus vanaemale, et tuldi jälle arreteerima tema meest ja ta hakkas torusse karjuma:

„Ei ole vaja! Laske lahti! Mis te teete!“

„Vanaema!“ üritas D seda katkestada, „See olen ju mina, sinu Ženja! Rahune! Anna isa!“

Kuid see ei kuulanud.

„Laske lahti! Mis me teile tegime? Laske lahti!“

Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel kirjutatakse, et „The Wolf Projecti“ üheks inspiratsiooniallikaks on Külli vanaema Siberisse viimine 1949. aastal. Aga esiteks küsin ma siiski seda, et millest selline pealkiri?

Käisime Kennethiga suvel mööda Eestimaad ringi ja märkasime, et paljudel aedadel, kus olid koerad, oli silt: „Kuri koer“. Esialgu ajas see meid mõlemaid naerma, sest muudes keeltes on „Vaata koera“ või „Näe koera“ või „Valvekoer“, aga meil hoopis „Kuri koer“.

Ja sealt kerkis küsimus, et miks inimesed tahavad enda ligi hoida kurja koera. Esiteks kurja ja siis kurja koera. Et miks koer kuri peab olema? Et miks muinasjuttudest tuntud hunt kuri peab olema? Hunt va metsakutsu, kes on ometi lojaalne, väga tugeva grupimentaliteediga metsasanitar. Miks ta siis on kuri? Mis muudab inimese kurjaks? Miks?

Sellel ei paista otsest seost olevat suure looga, mis on Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel, mis on aga „The Wolf Projecti“ lähtelugu või emotsioon?

See kõik algas aastal 2007, kui läksin õppima Hollandisse kaasaegset tantsu. Olin idaeurooplane, pärit kehvemast keskkonnast, tundes sellepärast alaväärsuskompleksigi, imestasin tööpakkumiste üle kooli kuulutuste tahvlil, leidsin end ühiskonnast, kus tantsija kui kunstniku töö oli täiesti normaalne. Kaasaegne tants oli hinnatud. Miinimumpalgadki olid seadusega ette kirjutatud. Samas kui Eestis oli see eriala Nõukogude võimu tõttu välja arendamata. Tundsin, et pean endale võtma vastutuse sellest üle olla.

Küsimus polnud ju siiski ainult olmes, vaid veel milleski?

Tõepoolest – selle olme taga on Eesti ajalugu, ongi minu vanaema viimine Siberisse 1949, mis mõjutab ka minu põlvkonda, kes me oleme sündinud kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem, kellest paljud pole isegi üles kasvanud tugevas nõukogudeaegses režiimis. See mõte viis omakorda veelgi teravamate küsimusteni.

Millisteni täpsemalt?

Igasugune hävitav maailmanägemus olgu see natsliku Saksamaa oma, stalinistliku Nõukogude Liidu oma või siis Breiviki oma – panebki juurdlema küsimuse üle, miks hoiab inimene kurjust oma ligi, kuidas saab midagi sellist üldse olla, juhtuda. Teiste hävitamist saaks justkui põhjendada usuga, et seda tehakse mingi suurema hea või kindlustunde nimel. Vägivalla kasutamist õigustatakse „parema homse“ lubamisega.

Aga järeltulijad tegelevad tagajärgedega. Selle kurjuse vastukajad kestavad kaua ja need tunded – viha, solvumine, pettumine, kurbus – neil tuleks kuidagi olla lasta. Mina tahtsin lahti tantsida inimest, kelle perekond on kannatanud selliste režiimide all. Ja seetõttu on säilinud ka minul teatud hirmud.

Kuidas suhestus Kenneth teemaga?

Olen küsinud Kennethilt, et kas saab võidelda koletisega, ise selleks muutumata. Ta on kasvanud üles Norras, Kristiansandi linnas, kus tal oli palju immigrantidest sõpru, kes pidid tegelema sallimatuse tagajärgedega. See on muutnud Kennethi kahtlustavaks natsionalismi suhtes. Seega Kennethi jaoks on koletis hirm, mis me tunneme teistsuguse vastu ja tendents grupeerida inimesi „meie“ ja „nemad“. Üks viis sellest hirmust üle olla, on suhelda isiklikult moslemitega, Aafrikast tulnud immigrantidega, nende teistega. Otsida teistsuguseid infoallikaid, kui ainult rahvusliku meedia uudiste pealkirjad. Süvendada teadmisi teemast. Kenneth ei hooli rahvusest, vaid inimesest. Oleme pidanud päris teravaid vaidlusi selle üle, sest rahvuslikkuse teema on väga keeruline.

Kuidas see siis seekord tantsuna väljendub?

Kunstnikena ei otsi me lihtsaid vastuseid, vaid viise, kuidas leida olulisi küsimusi. Seekord äärmiselt minimalistliku kujundusega Kumu laval. Muide 12. oktoober ongi ülemaailmne esietendus.

Kus te siis veel esinete?

Amsterdamis 19. ja 20. okt, Haagis 25. ja 26. okt ja Rotterdamis 27. oktoobril, järgmisesse aastasse jäävad Norra esinemised.

Aitäh sulle!

Edu!

tango

hetkede eheduses
kasvatan end maha
nagu mõni kasvatab tiivad
ja teine paremat jalga v
või vasakut

et oleks huvitavam käia
mitte mõlemaid korraga

ja sis saab teada
enda kohta mõndagi
või sis mitte midagi
eile filmiõhtu
täna töö
homme


roosad pärlid, uus kaasüürnik teele, ilus tüdruk, naeratab, sis on ta veel eriti ilus tüdruk

*
ahjaa ja mihkel maripuul on tõeliselt nunnu näitus draakonis
et kui kellelgi tekib tunne
et kuhu maailma ta kuulub
sis jah - sellesse värvilisse veidrasse mulli
andy warholi - kuldsusse

a see alumine on ojaver
ja tema putini kuldsed külmkapid taamal taamal taamal

ooojaa

toimimas mäng

hommikud õhtud ööd
kammitsetud naeratused
väiksed tüdrukud, kes räägivad tundide kaupa iseenda vaikuses tõmblevast õnnest või veel millestki, mis neid maha rahustaks, aga kas rahustab, kasse rahustab mind maha, et mul on väga väga väga vähe raha, natuke eneseväärikust ja vahel (see on tõepoolest, väga vahel) ka oskus ennast väljendada, kasse on nüüd see, mille pärast ma olen eluaeg tundnud ennast jõlehästi ja jõletoredana, me kõik tunneme.

eile tegin jazzutiiru, no99 "plunge" mõnusa musta huumoriga tüüp saksofonil, Kulmukortsutav Professor teiselpool kätt

mul on sõbrad, kes vihkavad jazzu, ja sõbrad, kes ei tee seda mitte. ja sis olen mina. ma kohanen kõigega, mis juhtub, ja vahel tunnen, et osalen kaa kõiges, mis juhtub, vahel tundun endale peakangelane, tegelikult ikka kõrvaltseisja, isa ütles, kunagi, et ma peaksin ikka sündmuste keskel olema, või kui mitte olema, sis minema. Vahel on see kohutavalt raske, sündmused kipuvad muutma iseloomu taktitunnet või selle puudumist, oled selline tundlik tegelinski, kes mõtleb, et ega nagu ei mõtlegi, ei oskagi millestki ega kuidagi mõelda. mõtled mööda, mõtled kahasse hommikutega, mis lõpevad kuskil Lasnamäe korteris magamajääva papagoi kõrval või sõbra kõrval või sõbranna kõrval

mõte tiirutab ajus ja ajab naerma

baltijaamas ostab mu sõber hunnikus liiga rasvaseid pirukaid, ise nii rõõmus, et saab, mina libisen viimasesse bussi koos teise sõbraga, räägin innustunult millestki, mis ajab mind naerma ja nutma korraga - hetked libisevad jälle mööda teed sinna kuhugi, vana naine, noorem naine, kõik ootavad vaikiva kurbusega, millal ta suureks kasvab, mu sõber aga ei kasvagi, mina ei taha, kitarr teeb häält, mina ei tantsi, meeleoludest, saavad otsekui rasked teeolud, mida mööda käändume kõrgemale endast

jüri ojaver - kellaks kunstihoones, kuhu ma nädalat kaks tagasi ei julenud sisse astuda, või astusin ja raputasin idioodina pead

nii hea oli pead raputada ja tunda seda tunglemist enese sees

aga veel parem oli olla näitusel, kivist kasside ja kanalisatsioonikaevaudega, kelladega, milles trenažööri otsas sõitis paljas mees ja sis kui kell näitas täistundi tõusis ta üles ja vaatas aknakesest välja, paljas mees - kummalised suured mustad õlad (tegelikult nimetatakse seda sillaks, aga mulle tunduvad need õlad ilma peata), millest kasvavad välja taimed, õigemini üks taim ja korraga laksab kohale, jälle mingi veider küsimus sellest, kui õnnelik on inimene veidrate peaaegu mehaaniliste jõudude keskel, mis teda juhivad, olgu see Putin kuldses külmikus, hallid käed, mitterohelises, linnaloom igas nurgas

veidralt hea tunne on, minge kohale ja vaadake

näitust "song"

*

film

inimene ootab
mida?

palka
ja palgapäeva

eile ivar põllu "vanemuise biitlid" - veider ja ilus korraga. Kolleeg jaa... ma vist hakkan teda niimoodi nimetama, sest see meeldib mulle, väike prints ja kitarr, kitarr on kõige ilusam asi maailmas, kui ma seda ainult mängida oskaks, a vist ei oska, öö läbi uurisime nigeeria asju ja veel midagi, midagi, mis tulenes kuskilt mujalt, huvitav on vaadata, kuidas fotikaga tehtud "film" või "video" võngub, nagu vaateväli tavaliselt, prints ei taha veel midagi selle võnkuva materjaliga teha, ega ta tee kaa eriti ja mina kaa ei tee, aga sellegipoolest

jaa

midagi selles maailmahoomamises muutub kohe teistsuguseks, kui küsida väikselt, et mis siis juhtub, kui sa päriselt teed filmi, ega midagi ei juhtugi, film kooleb kokku, jookseb kokku, tantsib kokku, film teeb asju, mida ta muidu ei teeks

kui ta ei ole kunstitehniliselt ette planeeritud, mõjub ta veidralt ja naljakalt
mõjub inimesi kohale kutsuvalt

jaa

*

Harju sellega ära mu kallis
et ma ei räägi
juba pikemat aega
muud keelt
kui seda

mis juba ammu kaldunud kaduvusse
igavesti

alati

*
eile oli vist üks veidramaid ja lõppematumaid õhtuid üldse
aga lõpuks sai tantsu vihtuda ja see oli tore

tõesti oli

*
ega elu ei annagi midagi
andeks

ega võta kaa, vahel on tunne
et kõik mis on olnud

tuleb jälle kuidagi kasuks
või kasutuseks

nagu oleks ise taaskasutatavast
materjalist või need inimesed

keda oled armastanud
hoolimata selle armastuse lõpust
 
*
vahel on ainult ekraan
ei midagi muud
mulksuv vibratsioon taskus
vihane vaikne hommik

ekraan
millel sätendavad sõnumid minevikust
tulevikust
olevikust

jasisseekesloeb
iseloedki kirju
sina loed

juured tulevad
siia

kus inimesed sust aru saavad
sõna tabab sõna
hing teist hinge

ja oledki kohal

*
mis abikaasa
jah abikaasa abi - kaasa,
kesse ütleb, et oled loll
kui pole kedagi,
keda lõpuni austad
kelle ees julged aegajalt
lolliks ka jääda
kelle juurde viid teised
et ta mõistaks õigust
ja tema kohtuotsus
on rohkem oma
kui teiste oma

ja kui ühel päeval kohtad
selliseid paarikesi
jääd korraga tummaks

nagu kaks väikest Pingviini
kes peavad oma jalge
vahel elusaks kasvatama
kolmanda

hoolimata külmast

*

---

mis siis saab?

kui ma jällegi ei saa aru
kust poolt tuul
või elu pühib

või puhub lilled õitsele
sis mis must saab
sind ei huvita

ei ei peagi
mind ei pea ka
sinu saatus huvitama

aga siiski
kui nii paljudel on
ja nii paljudel pole

siiski siiski
mis siis saab kui
paljudel paljudel

pole ei süüa
ei varjualust
ei armastust

mis siis saab?

noodid enesest

küsimus, mida ma endale vahel esitan
ei ole tegelikult esitamist väärt

see peaks olema vaikus
vaikus, vaikus, vaikus

totaalne, täiuslik, kõikehaarav
no mis küsimus see on

et miks ta ei ole ainult minuga
just nimelt see AINULT

häirib mind minu küsimuses
kui võigas noot

see enesessehaaramise noot
inimene olla on kohutav

eriti armunud inimene
eriti minusugune armunud

React Feminism

inspireerivad lood
inspireerivad inimesed

midagi mul nende naistega on, kes põevad meeste pärast ja isegi mitte romantiliselt, vaid vihaselt, solvunult, nii nagu oleks keegi neilt õiguse olla ära võtnud, kuigi tegelikult, vahel, vahel võtavad need naised kaa, see on domineerimine, mis ei tulene alati soost, tuleb kuskilt mujalt,

inimesi on tegelikult kahesuguseid, neid kes alluvad ja need kes allutavad, ja vahel ei tule kumbki eriti oma rollidega toime ja sis hakatakse süüdistama, et mees, missa teed, ega mees midagi ei teegi, inimesed teevad, naised ise ka, on ju mugavam olla pliidi taga ja lapsi kantseldamas, kui kümne harguga raha kokku kraamimas või vastupidi

kuigi selle koha pealt olen ma nõus, et võib-olla alles nüüd, kui ma olen Tallinnas üksi oma korteris või õigemini kapptoas, tajun seda, kui oluline on minu teine emme, kes mõtleb selle peale, et mul ei ole jalanõusid, et mul ei ole süüa, et mul ei ole seda teist ja kolmandat, te ei kujuta ette kui tänulik ma talle selliste mõtete eest olen, kui saamatu ma aegajalt olen, pea tuleb muidugist sirgeks ajada ja julgelt oma asja ajada, küll ma saan saavamaks, julgemaks, saavutavamaks - eesmärk tuleb paika nihutada, nagu mõne loo konflikt, mida inimesed raamatust taga otsivad jaa

naised tikivad mustreid kuskil kaugel maal ehitusklotside otsas, meeste kõrval, perfo

naine lõigub endale jalga noaga sõna "lits" ja loeb samal ajal vihast luuletust sellest, kuidas teda koheldakse

naine
naine
naine

mitte kunagi ära vaata liiga kaua selja taha
sul on ees alati midagi paremat

eile istusin vabaduse platsis ja muudku uurisin maailmu
just neid maailmu, kus korraga jõuab kohale, kui veidrad ja ilmetud on inimeste elud, kui neisse ei süveneta, kui neist ei viitsita rääkida, kui neid pole näha

perfokad on selle koha pealt kolekasulikud, või kasulikkoledad, oleneb, mis pidi nad lõpuks välja kukuvad

ilus naine

tõepoolest väga ilus naine, see, keda nähes pööradki pead kolm korda paremale või vasemale või igale poole

selja taga, ees

hing kestendab

ise ka kestendad

seisab su selja taga

ilus naine ei seisa su selja taga, seisab kaupluse vaateaknal ja litsub punaseks värvit huuli klaasile, seest läheb imelikuks, inimesed tulevad kokku, et teda vaadata, seisavad ja kehitavad õlgu.

kaks naist lugemas ette S.C.U.M. i

karjumas, tantsimas, laulmas

üks neist selline naine

Anat Ben-David väljalaskeaasta 1970

midagi nii jõulist, et seest läheb jällegi soojaks ja kummastavaks

Tekst, mida nad ette lugesid, noh see oli Valerie Solanase "S.C.U.M.". Valerie tahtis tappa 1968. aastal Andy Warholit, sest too ei viitsind lugeda tema feministliku mõttega löögiliseks tõmbunud filmistsenaariumit. Too oli antiseksuaalne või sis aseksuaalne. Kas oli? Kes oli? Mismoodi see tegelikult oli? Kunagi ei või teada. Selliseid lugusid kuuldes mõtlen alati, et mine ära sealt, kus sind ei taheta, otsi üles need, kes sind tahavad. Alati.

Leiad need. Sis need esimesed tahavad sind veel enam.

Aga ei saa.
Kuradile, kui ei saa.

*
eile jean-luc godardi film naisest, kes hakkas prostituudiks
imelik
mul on varsti tunne, et hoolimata haridusest
tuleb mul ka kunagi see leib ära proovida
miks?

et teada
ja sis ma panen jürka sellest dokumentaali väntama
oi see oleks huvitav
ja õudne