eile naised juliette binoche ajab mind
hmmm
kiima on vist vale sõna
aga ta mõjuba alati niimoodi
vähemasti selles filmis, et tahakas juurde minna ja paluda tal see vastik maaniulatuv hommikumantel seljast võtta, sest ta on selleks liiga ilus, set selliseid asju kanda
samas
noh - ilu ja noorus - selles filmis tähendavad keppi ja raha
mõrkjalt vastikud teemad
laenasin töö juurest Derek Jarmoni "Wittgensteini" imelik film, püüdsin kuulata jäääärt, kohutavalt aeglane, mõjub nagu oleks üledoosi kätte jäänud ja avastanud laes lambi, mis kogu aeg peaks alla kukkuma, aga ei kuku, 5 maroon on kohutav bänd, ma ei tea, miks seda laenasin
muidu on ilus
järgnev tekst on napakus ise
aga mulle meeldib
(vähemasti mõneks ajaks)
Vikatkass ja Voldemar
Selge märgina tuli see saabasteta kass irvitusteta enne surma kui kuulutaja. Tuli niisama lihtsalt nagu iga teinegi kass tuleb piimale või kalale, lihtsalt lipsas palatisse ja jäi. Vaegkuuljad said tema tulles kuuljaks, vaegnägijad nägijaks. Selle haigla surmakass. Vastik kass, nõme loom, kes eksis harva või õigemini polnud siiamaani suutnud eksida palatiga, kui keegi ei surnud, siis libises ta mööda arstikabineti ringi isegi mitte närviliselt, nagu oodanuks ta surma kutset, vaid rahulikult, nagu oleks talle vaba päev antud. Täna näe ei olnud talle vaba päeva antud. Ernat aga ajas see närvi.
Nimelt ei suutnud Erna ei hommikuti ega õhtuti, vahel isegi vabadel päevadel haiglast eemal olla. Ta tahtis olla riigitruu kodanik, väikse rahva ja suurte autodega maal, ta tahtis olla abielus ja rase, just sellest palatist, kuhu see totakas kass tahtis hirmsasti sisse põigata. No loomulikult mitte palatist, vaid palatis resideeruvast noorest mehest.
Aga see kass, jaa, see vikatkass otsustas palatisse põigata või noh ööbima jääda noore Voldemari juurde.
Poisil pold tegelt häda midagi, ta oli siin oma ema hirmu pärast. Kõigil Voldemari perekonnas meesliini pidi tekkis täpselt enne kolmekümnendat eluaastat seisak, selline sisemine ja välimine. Mehe nahk muutus poisi nahaks, keha kõhnus, higi lõhn muutus lapselikuks. Ema muutus korraga palju ilusamaks ja paremaks, kui ta pidanuks olema. Seda nimetati Oidipuse sündroomiks ja see kestis täpselt neli kuud ehk kolmkümmend korda neli päeva. Ja finišeerus kas enesetapuga või eneseleiuga.
Vikatkass seega teavitas Ernale üsna selgelt, et finiš on endatapp. Ta üritas lipsata võimalikult kiiresti Voldemari juurde. Erna kiskus kassi sabapidi toast eemale, too küünistas Erna lumivalgeid käsi, veri imbus linoleumpõrandale ja lõpuks ka sinistesse haiglariietesse. Kassil oli kohustus ja ta ei kavatsenud sellest niisama kergelt loobuda.
Aga Voldemar? Voldemar oli nii ilus, et igaüks, kes teda näinuks sel hetkel, teadmata tema traagilis-koomilist haigust, armunuks temasse silmpilkselt. Kõik haiglaõed, alates sellest kretiinselt kurjast vanemõest lõpetades kõige noorema algaja interniga, kes oli päästnud tõsikindlast surmast hüpohondriku, kelle vaevustesse ei suutnud enam keegi arstidest uskuda. Kõik olid eranditult abivalmid Voldemari kantseldama.
Aga Erna, Erna oli kohe eriti, ta oli juba vana, vähemasti enda meelest – tervel kolmkümmend ikka veel ilma erilise armastamisvõimaluseta. Mis ta neist arstidest ikka, passisid nood sis heast peast ühte medõekest keppi tahta või kui tahavadki sis ainult seda tahavadki.
Voldemar oli toodud esimeste sümptomite ilmnemisel – ema Irma oli keset ööd ärganud selle peale, et tema pea kolmekümneaastane poeg suudles õrnalt tema jalataldu.
„Emme! Emme!“
Irma lõi küünarnukiga oma vanameest üles. Vanema pojaga oli olnud teine lugu, alustas aeglaselt lilledest – tulipunastest roosidest, mis saadeti emale töö juurde matemaatika integraalide parandamisse ja muidugi lootis Irma tookord, et vanamees taolise asjaga hakkama oli saanud, aga ei see oli tema vanem poeg Kuslap.
Eks see vana Voldemar oli kah niimoodi haiguse läbi põdend, et ei tapnud ennast vastuarmastuseta ära. Tookord oli ämm hoiatand, et see lihtsalt tuleb läbi teha, et see ongi riitus – see lõplik, et saada täis, sest muidu ollakse poolik.
Irma oli neli kuud nuttu vesistanud ja Kuslat-Voldit hoidnud ämma ja emaga kahasse.
„Kus issi on?“
„Ära.“
„Miks?“
„Teeb tööd.“
Ämmale meeldis see vastus väga. Kuslal ei olnud kedagi. Kusla oleks peaaegu ennast ära tapnud, aga miski hoidis elus ja see miski leidis endale hea ja ilusa tüdruku kõrvale.
Erna ei osanud Kuslat niimoodi kantseldada kui Voldit. Voldi silmad olid hiigelsinised ja nende seest karjus kui viiul, mida mängitakse filmi kõige pingelisemates stseenides aina kiiremini ja kiiremini, nii et jalad hakkavad tantsima. Nõnda hakkas tantsima Erna süda ja need süsimustad lokid, mis katsid iga tükki kolbast ja see täiuslik ihu, mida lihtsalt pidi kaitsma ja hoidma. Erna ei osanud öelda, millest see tuli, et Voldi oli kümme korda ilusam, kui tema vend ja mitte ainult Ernale.
Kass kräunus ja kriunus ja kräunus.
„Mine ära elajas!“ karjus Erna juba heitlikult. Uks avanes ja maailma täiuslikkus seisis Erna ees.
„Kiss.. kiss... kiiisss...“ nõnda kutsus mees ise kassi oma tuppa.
„Ta ei ole hea kass.“
„Miks sa nii arvad?“
„Ta toob surma.“
„On´s see siis nii halb?“ küsis mees veel korra.
„Te olete noor.“
„Teiegi pole just vana.“
„Te peate elama.“
„Miks, Erna? Miks, Erna?“
Kui ilus see oli, kui ta Erna nime ütles. Nii selgelt ja ilusti, et hing jäi soperdama. Erna silmad olid korraga mitu korda ilusamad ja suuremad, viiulid ägenesid hinges, sees lendas.
„Sest... Sest... Sest...“ ega ta seda nüüd küll öelda ei saa. Ta ei saa ju. Ta tahab ju. Tal on ikka veel meeles Irma, Voldi ema: „Ärge vaadake teda niimoodi. Ta ei ole ühtki tüdrukut õnnelikuks teinud. Ta ei te teid kaa. Uskuge mind ma tean, millest ma räägin. Ometi teda armastatakse ja jäädakse igavesti armastama, ka siis kui ta sellesse sureb.“
„Ema! Ema! Ema!“ Voldi oli haaranud saleda sirgeselgse imekauni naise käe – polnud küsimust, kust oli tulnud Voldi täiuslikkus maneeridest naeratuseni.
Erna muidugi ei kuulanud Irmat. Ta algas pisikeste vahikordadega, tillukeste meenepilkudega, ta haaras kaasa noormehe käepigistused, kui rahusteid torgiti veeni, sest Voldi lihtsalt oksendas kõik välja esialgu. Erna tõi ajalehti, luges raamatuid, kaes pikki ripsmeid. Nad kõik käisid, otsekui oleks terve haigla tiirelnud ümber ühe nõdra poisi, keda kõik armastasid. Ainult ema ei tulnud rohkem kui korra nädalas ja lahkus peaaegu paanitsedes ruumist, kus ta poeg teda ahne sugutäku kombel vahtis. Irma oleks tahtnud vana Voldemariga tulla, aga ei saanud. Vanamees ütles, et Voldit ei päästa midagi, et Voldi on nõder, röövellik ja julm. Tegelikult oli ta oma pojale kade. Irma aga ei osanud temaga kuidagi olla.
Nii kui Voldil aastaid viisteist täis tiksus oli ta klassi kõige ilusam poiss ja Veelahtede kõige kaunim eksempar. Irma oli alati segaduses, kas kõik need tüdrukud olid olnud päriselt Voldi sõbrannad või oli ta igaühega neist voodit jaganud armastusega kahasse.
Muidugi ta armastas oma poega, vahel tundus Irmale, et ehk liiga palju, aga mida ta sis tegema pidi?
„Kuidas nad ennast tapsid?“
„Poosid üles! Hüppasid aknast välja. Kiskusid veene lõhki. Ma ei tea. Ma pole nende sugulane eriti kaua olnud. Voldemari vanem vend uputas end vanni, sest ma ei armastanud teda.“
„Mis sis juhtub?“
„Midagi ei juhtu. Mis sis ikka juhtub? Inimene ei suuda ennast taluda, sest see on rõve, mis ta tahab ja kui see talle kohale jõuab, ta kas on oma rõvedusest üle või tapab enda ära.“
„Ära?“
„Ära.“
„Aga see ei ole ju rõve.“
„Iha mu armas – kui see pole abikaasadevaheline, on alati rõve.“
Seda kindlat ja julma pilku ei unusta Irma iial. Vana naine heidab selle talle aastakümneteks, ta teab reegleid ja ta peab nendest. Irma kahtleb neis alati, sest kunagi ei tule lõpplahendus ainult ühtviisi välja. On ka teisi võimalusi. Irmale meenub tema vanem õde – Meeta. Kangete maskuliinsete näojoontega plika, kelle lemmikrelvadeks olid vibud, mis pekslesid teravalt keset suurt märklauda aias. Ta muutis asukohta, võis minna kaugemale, paremale vasemale, isegi läheneda teiselt poolt – ikka oli keset märklauda kümme noolt, nii palju kui nooletaskust parasjagu võtta oli. Mõned läbisid teineteist. Isa oli kohutavalt uhke ja jõhkralt nõrdinud, kui Meeta talle oma elukaaslast vaadata tõi. Seekord tundus märklaud isa meelest täiesti valesse kohta pandud. Meeta aga ei jätnud, ema ka mitte, rääkimata Irmast. Nii oli Marii perekonda võetud kui Meeta naine.
Irma istus taksos ja toksutas jalga. Vaatas aknast välja. Miks selles pagana pargis polnud ühtegi Cupido kuju, oli lollakas Apollo, kelle suguelundeid kattis viigileht, muud midagi. Ainus, mis Irma soovis, oli tükike pärisõnne oma pojale ja ta teadis, et mitte keegi ei suuda seda talle anda, pole kunagi suutnud. Kõik need kingitused, kõik need Tom Fordi ülikonnad, välisreisid, ilusad tüdrukud, ka ilusad poisid mitte – mitte miski ega keegi ei suutnud temas tekitada kohusetunnet, olemisjanu tema enese pärast, sest ainuüksi pilk temale inspireeris inimesi.
„Kuhu?“ küsib taksojuht vist juba kolmandat korda. Irma mõtleb tõusta ja tuppa, Voldemari kaissu minna, aga ta ei saa. Ta teab, et Voldi vajab teda. See ahne ennasttäis ilu vajab tema lähedust.
„Haiglasse.“
