28 detsember 2019

Narva, narva, narva, narva, narva

Ruum. Aeg. Liikumine. Vanad, lõputud tööstusrajoonid, millesse on pandud kogu maailma võimalikkus ja võimalused. Asume Ludwig Knoopi tööstusrajoonist viiesaja meetri kaugusel, või kaugemal või lähemal, igal juhul umbes nii kaugel on meist sellesama Knoopi rahadega ehitatud Narva Aleksandri kirik. Hunnikus punastest tellistest hooneid, hunnikus stalinstlikku arhitektuuri, hunnikus hruštšovkasid, bastioneid, veehoidlat, mis on kole, kui must öö, Bublik kohvikut, Paul Kerese kaunist kuju, Puškini büsti (ja too pole siin ju kunagi oma elu ajal käinudki, see on lihtsalt asjaarmastajatest, riimihimulistest kohalikest luulehuvilistest kantud büstike). Aga jah.

Täna, eile, üleeile ja homme oleme Narvas. Nuusutame toda Ivangorodi lõhna teispool piiri ja mõtleme selle peale mitu kirikut, mitu imeilusat maja oleks olemas, kui poleks Teist maailmasõda või vabastajaid. Meie - Henryk ja mina. Kusjuures mingi võimas, lausa ulmeline uudishimu kandis mind siia linna 2014. aastal. Seekord olen vist mitu korda targem, tublim, antsakam, tunnetan  kuidagi terviklikkust paremini. Tegime tiiru. Tegime koguni kolm tiiru. Esiteks jõudsime oma poolvalmis hotelli, siis käisime üsna veidras pisikeses kohvikus nimega Bublik Puškini uulitsal ja vaatasime toda pisut hipsterlikku nunnundust ja mõtlesime, et ohoh Carbanora ja talvemenüü pearoog, siit need tulevad. Noh... Jah... Need jäidki tulema-olema. Ses mõttes, et mõlemad olid suhteliselt jahedad ja makaronidel oli mingi imelik makaroni-viga, ei olnud need pooltki mõnusad, head, vapustavad vapianolikud või isegi mõne täitsa tavalise Tallinna kohviku omad, vaid mingi poolullike oli kogemata kööki sattunud. Henryk tegeles umbes samasuguse veidrusega, mis kujutas endast mingit kalkuniasja, urrr... Külm supiliha, mille kõrvale oli tõstetud kolm külma kartulit ja seal me siis olime, kaks lolli gurmaani, kes olid kogemata sattunud küllaltki armsa kujundusega nunnusse kohvikusse, kus söögikõlbulikuks osutus seenepirukas, tõsijutt! See omakorda meenutas neid überpõnevaid pirukaid, mida saab Nikolai-kohvikust Tallinnast nagu kolm korda kallimana. Hmm... Ühesõnaga, sööge ainult seenepirukat ja jooge peale Kellukest, siis ei ole te millestki ilma jäänud .

Linn on muidugi kummaliselt pime. Imetore Olafitaoline moodustis ilmselt peaväljaku kõrval ja Paul Kerese nummi-kuju läheduses läheb täistuledesse ikka no väga hilja. Kerese lähedal on muide lilleputka ka, mis on minu meelest lahti kakskend neli seitse, ka jõulude ajal. Igal juhul on see üks kummaline asi, kuidas inimesed armastavad lausa plaaniliselt ja südamlikult palju lilli kinkida, eriti meesinimesed naisinimestele, eriti kui ollakse tülis. Mõnikord kingitakse ka imetoredaid autosid ja siis mõnikord ei võta naised ikka ei lilli, autosid ega mehi tagasi. Peavad endast lugu ja otsivad kellegi parema, võib-olla isegi lillede,autode ja nii edasita.



Igal juhul esimene õhtu möödus lõpeks ikkagi Netflixi saatel! Järgmisel hommikul tuiskasime nagu kaks meest Narva linnusesse ja seal oli väga väga nummi! Ses mõttes, et seal oli puusepp ja päris sepp ja nahakunstnik (Henryk sai endale übernummi märkmiku!!! nagu jaa!) ja väike apteegipidaja ehk tegelikult kõrtsmik ja puuhobune ja vene piir ja rusuv torni tippu viiv trepp ja Saaremaa lugu, millest me kumbki Henrykuga, mandri-eestlastena kunagi miskit lugenud polnud. Ahjaa! Räägin siis teile ka! Esimese maailmasõja ajal vallutasid sakslased Saare- ja Muhumaa - nii korralikult et sisuliselt said saarlastest uued pärisorjad, teopäevadega ja rendinõudmistega, nagu vanal heal keskajal, võib isegi öelda, et veel hullemini. Nii keelati meestel metsadest (omaenda metsadest!!!!) ulukeid jahtida, merest (omaenda merest) kala püüda, mandril lisaraha tarvis tööl käia, suurem osa põllust tulevast tuli totakatele sakslastele anda. Samal ajal kui mandril valmistuti Vene keisririigi vastu sõtta minema ja omariiklikusega pihta hakkama, said saarlastest orjad, kes ei saanudki teada, mida mandrieestlased plaanisid-kavatsesid. Nii et kui lõpuks toimus Saaremaal mobilisatsioon, siis mitte keegi ei tahtnud kuhugi sõdima minna. Täpselt enne seda sõdimise asja hakati oma lollidele sakslastele vastu ja pärast nälgimist ja üldse õudust ei tulnud kellelgi pähe tegelda mingi vabadussõjaga. Uputati oma orjapidajaid. Muidugi jõudsid karistussalklased üsna varsti Saaremaale ja nii pidi Poska tegema üsna ebameeldiva otsuse, pidi mõningad vastuhakkajad vangi panema ja mõningad siiski mobiliseerima. Päeva lõpuks sai Eesti vabaks ja päris paljud said seetõttu endale pärast Vabadussõda päris oma kodu. Igal juhul jah - üks küllaltki verine ja õudukas näitus torni tipus, kust avaneb vaade Venemaale ja meie sugugi mitte üksüheselt mõistetavale Eesti ajaloole. Mina seistes valge aluspluusi ees, mida on läbinud kolm kuuli, mis kandja suure tõenäosusega surmasid, suutsin miskipärast mõelda selgeltnägijatele, et nad vist ei saa üldse muuseumides käia, sest lolliks minemise võimalus ja inimeste valu ja õuduse tajumise võimalus on ikka päris võimekas sellistes kohtades.

Aga!

Päev jätkus Astri keskuses, kus investeerisin raha venekeelsetesse raamatutesse, mida võiks lisaks omamisele ka läbi lugeda. (umbes sama probleem on mul ka ülihea eesti kirjanduse ja teoreetiliste tekstidega, võiks jõuda lisaks omamisele, ka omandamiseni). Astri ja Fama kaubanduskeskused asuvad põhimõtteliselt kaubandustänaval, muide Fama kaubanduskeskus asub ilmselt Fama bastioni kohal, mida muidugi ei eksisteeri enam, sest Põhjasõda ja muud toredad asjad, Võib ilmselt lisada, et ka needsamad vabastajad ja Teine maailmasõda. Kogu see tänav on palistatud koledate ja vähemkoledate kortermajadega, mille küljes asuvad erinevad poekesed, ja nii kohe kenasti erinevate keskusteni välja. Enamasti on seal riietebutiigid, aga on ka lillepoekesi, saapaparandajaid, kellapoekesi, lastepoode ja nii edasi ja  nii edasi. Ma ei mäleta seda oma viieaastatagusest Narvast. Aga selles on midagi nunnut ja armsat. Inimesed kasutavad omaenda korteri ruumi, selleks, et müüa-müüa-müüa, seda mis nad ise on otsustanud tuua kuskilt müügiks. See on ettevõtlik!

Tänane hommik algas Narva Aleksandri kirikus ja tegi minu elu mõnes mõttes pööraseks! No kust leiad sellise toreda eestluse eest seisva proua? Räägi mulle. Aleksandri kirik ei seisa õnneks-kahjuks ainult eestluse eest, vaid ka pidevjoone eest, mida nimetatakse ajalooks, mis ei peaks katkema, nende elanike arvelt, kes siin kunagi elasid. Selles mõttes on Narva ju ikkagi mitte ainult bastionite ja endiste vene sõjaväelaste linn, vaid eestlaste, võimsa tekstiilitehase, Ludwig Knoopi linn, kus põhimõtteliselt rajati esimest korda 1857. aastal toimiv linnak tehasetöölistele! Kus esimest korda tegid töölised streigi 1872. aastal, et esitada tehase omanikele nõudmisi ja kus tööliste nõudmisi ka arvesse võeti! Võimas tööstuse ajalugu! Loomulikult tuli neile eestlastest ja sakslastest luteriusulistele oma kirik ka teha! Ja siia tulid ka ju ingerisoomlased, kes olid harjunud käima oma kirikutes! Praeguseks peetakse Aleksandri kirikus kolmes keeles teenistusi! Eesti, soome ja vene keeles. Eesti ajal ja vene ajal pidi oskama siin linnas kolme keelt: eesti, vene ja saksa keelt. See oli igati loomulik ja õige. Viis aastat tagasi nad ehitasid seda imeilusat minu meelest puhtalt paekivist hoonet või betoonist, igal juhul halli, nii seest, kui väljast uuesti üles! Ja nüüd peetakse seal palvusi, on seal imetore muuseum, mis on küll minu jaoks kurbuse keskpaik, sest sellist kapitaalset kadumist, nagu Aleksandri kirikus on võimalik näha Narva kirikute osas, ei tea ma küll kuskil mujal. Kuigi noh, mis see Vilnius muu ole, kui kirikute kadumise-kaotamise koht. Ja sünagoogide kadumise-kaotamise koht. Kurb hakkab. Vastik hakkab. Proua leti taga oli omamoodi naljakas, veider, liiga palju jutustav, sõbralik, üksildane. Sõitke palun siia, rääkige temaga eesti keelt, ta on teie tuleku üle rõõmus, ärge kartke, tellige temalt installatsioon, sest see on lihtsalt vägev, kuidas Eesti ajalugu mööda võlve edasi-tagasi jookseb, kuidas Jeesuse lugu ja püha Franciscuse lugu uue tähenduse saab. Ta on tore! Ta on armas!

Eelmisel päeval olime kogemata sattunud ühte käsitööasutusse, kus meile müüdi maha väike magnet. Teravsiniste silmadega, väga sümpaatne mees, kes suhtles ainult vene keeles andis meile põhjaliku ülevaate ühest minu ja Henryku meelest üsna koledast hoonest, mida peetakse Narva uhkuseks. Tuleb välja, et see veepaagiga kaheteistkorruseline hoone ehitati Narvasse 1957. Veepaaki oli vaja, sest keegi ei teadnud täpselt, kuidas see veevärk siin toimib pärast kogu linna hävitamist, alles jäid vaid bastionid, Kreenholmi linnak, mõned sõjaga seotud hooned, püssirohuhoone näiteks, kus on praegu Narva kunstigalerii. Aga veevärk toimis, ilma veepaagita, ja nii saigi selleset ilmselt selle linna üks koledamaid (minu meelest!), aga mälestusväärsemaid monumente veevärgile! Igal juhul lisaks tolle Tallinna maantee ja Puškini uulitsa ristis asuva majast ma nüüd nii palju küll ei arva, kui käsitööasutuse mehe soovitusest minna Victoria kasemattide bastionisse. See oli hää soovitus! Esiteks tuli need kasematid (mis ei ole kasematid, vaid on sisuliselt viide itaaliakeelsetele sõnadele kaetud maja ehk casa matte ehk varjatud hoone, varjend) muidugi üles otsida! Ehk kena jalutuskäik mööda Narva promenaadi kalamehed silme ees ja hunnikus narvakaid ja vähemnarvakaid kah silme ees ja siis jõudsimegi Pimevärava 3 kohale, joviaalse piletimüüjani, kes teatas, et ega me kahe tunni pärast ekskursioonile ei taha minna, ei tahtnud, ronisime aga Rootsiaegsetesse kaevikutesse ja kohtusime iga mõne aja tagant üsna hirmsate inimkujudega, kelle juurde räägiti kena ajaloojuttu audiogiidist ja seal me siis olime Henrykuga. Minul oli ausalt öeldes natuke isegi hirmus, sest kokku puutuda selliste ajalugudega ja lihtsalt lugudega ja mannekeenidega, kes päriselt olid täpselt sellistes poosides, nagu sõja ajal, väljaspool sõda, see tekitas väga palju erinevaid emotsioone, muidugi oleks vähem hirmus olnud suure kambaga, aga üksi ma sinna minna küll poleks julgenud, see on umbes nagu see selgeltnägija särk, kitsas niiske ruum, mille olemasolu on vajalik tegelikult olgem ausad ainult sõja ajal ja siis ka kahel põhjusel, et ennast kaitsta ehk joosta varjendisse või vaenlast rünnata pisikestest aukudest. Muidu on see lihtsalt koobas, kuhu lendavad talveuneks terved nahkhiirtekolooniad. Kõige hirmsam oli ilmselt see Teise maailmasõja aegne olukord, kus inimesed pidid kolossidega ronima unele just siia perede viisi, sest teate küll vabastajad tulid ja vabastasid linna barokiajast nagu niuhti. 
Igal juhul üks raputavamaid ja hirmsamaid elamusi, mis mina siin reisil läbi olen teinud.

Ahjaa. Narva linnuse restoran, on muidu nunnu, aga kui tellida südamlik borš, siis tuleb arvestada, et see on jahtunud, nelgi maitsega ja maksab tegelikult palju rohkem, kui ühe borši eest oleks sobilik küsida. Muidugi võib borši südamlikkus tulla sellest, et see on tehtud kanasüdametest, ja hind ka. Ehk kuus eurot. Peab tunnistama, et jah! See-eest on see raskete toolidega tore restoran käsitööõlledega restoran, nii et kui söögis võib pettuda, aga ei pea, siis käsitööõlus kindlasti mitte! Mis puudutab, aga tõeliselt toredat ja armsat söögikohta, siis absoluutselt armas ja kujunduselt jabur, selline vene täielik uusrikaste ülepakutus, mida võib kohata nii mõneski toredas muusikavideos, iluskoledate sahisevate kaskedega õlimaale, mida ääristavad kuldsed ornamentidega raamid, täis Maius Grill. Kujundus on täis nuumatud klišeedest nagu see hani, kelle maksast saab foie gras´d, aga söögid! Keele viivad alla! Tõeliselt head! Mina sõin parti chutney kastmega, Henryk armeenia šašlõkki, issand kui hea! Nagu nii nii nii nii hea! Kohale minna ja järele proovida, kohe! Teenindus on muidugi ainult vene keeles ja me juhtusime pealt nägema täna ka ühte õnnetut tragöödiat pisiplikaga, kes polnud pooltki nii pisi-pisi! Lapsuke oli ennast tualetti lukustanud, nii nagu täiskasvanud, et lähed pissile ja paned ukse kinni, aga välja ta sealt pääseda ei osanud, sattus hüsteeriasse, karjus, nuttis, ei saanud aru, kuidas sealt välja tulla. Natukese aja pärast keeras ennast ikka sealt välja. Ema tahtis last veel natuke õpetada, et lähme proovime veel lahti teha, aga ei... Nii see jäi.

21 detsember 2019

Mõnikord, mitte alati, aga mõnikord

Asju, mis kõik korraga juhtuma peavad on mõnikord rohkem, kui inimest, kes kõiki neid asju korraga tegema peab. Mind näiteks. Pöffi filmidest ma enam ei kirjuta, sest see on see vana-vana-vana asi nüüd juba. Vahepeal suri mu põhikooli klassijuhataja ära, käisin Superministeeriumis raamatuid müümas, lõpetasin eelmise kuu arvepidamist ära, Panin kokku Raamatulaada raamatud, käisime neid väga edukalt rahvusraamatukogus müümas, töötasin üle, töötasin veelkord üle. Ses mõttes, et kui oled kogu nädala jõudnud koju, kell 22.00 ja natuke enne seda ja tööle läinud mõnikord kella 8.30ks või varasemaks ajaks, siis on pehmelt öeldes ikka natuke sitt olla küll ja kui siis avastad kogu seda asja tehes, et nii palju asju on veel tegemata, nii palju vigu on tehtud sellel paralleelrapsimises, siis hakkab paha ja sellel nädalal pole ma muud teinud kui nutnud, haigeks jäänud, lihtsalt jooksnud mingite raamatutega mööda linna ja tundnud seda, kuidas mind on liiga vähe ja tööd on liiga palju. Kõik võivad mulle selle peale öelda, et ise olen süüdi, sest tõepoolest ise olengi süüdi, kõikides maailma asjades, ka oma tegemistes ja tegematajjätmistes. Nagu mu kallid vanemad räägivad, et kas sa oled ka moodsasse töökiusu sattunud. Suure tõenäosusega ei ole, aga minu positsioon on suht nõme. Ma päris tihti võtan enda peale rohkem, kui ka kanda jõuan ja see tähendab tegelikult väsimust. Mõnikord igatsen tagasi raamatupoodi, kus tänu oma töömesilase ametile, sai lihtsalt müüdud asju kindlate kellaaegadega, mitte kella 22.00ni ja siis arvavad kõik, et ma peangi istuma oma arvuti taga ja tegema arveid selle kellani, samas kui, samas kui... Iga päev peab, sest noh... Aga eks ma pean natuke ise selle kõik läbi mõtlema ja ära mõtestama. Kui ma vähegi tahan Henrykuga titte ja päris omaenda sooja-mõnusat kodu, siis ei ole mul ju mõtet tegelda mingite absurdsete enesepiinamismehhanismidega, mis ei too kasu lõppkokkuvõttes ei minu tööandjale ega ka minule endale.

Jah. Mõnikord on tunne, et sellele peole ei taha minna, sest ma olen haiglane ja mulle tegelikult ei meeldi peod inimestega, kellel on täiesti täiesti ükskõik, kui raske mul on.

01 detsember 2019

Pöff koerafilm ja superkangelasefilm

Mõningatel juhtudel tekib tohutult ebamugavustundeid, kui keegi suure suuga lubab Uruguay Kaurismäkit või Ari Asteri "Jaanipäeva" või ulmekat, aga lõpptulemus on ikka midagi muud, midagi palju vastikumat või paremat või hirmsamat, kui meile lubati. Selle postituse eesmärk on ilmselt rääkida filmidest, mis mulle Pöffil  natuke närvidele käisid, ei saa öelda, et nad kunstiliselt mõjuvad poleks olnud, vähemalt mõned neist, aga ilmselgelt minu filmikeele oskused on piiratud, nagu meil kõigil kultuuri ja inimestega suhtlemise osas. Ikka oleme pärit Euroopast, vaadanud viimased kakskümmend viis aastat ameerika filme ja seetõttu on need meile lihtsamad vastu võtta ja mõista.

Koera surm - vastikud vastikud vastikud väikekodanlikud enesekesksed jobud

Selle filmi sissejuhatus oli natuke naljakas. Kusjuures seda ju eriti tihti ei juhtu, et keegi kutsub filmirahva lavale ja teatab hästi rahulikult, et ärge meid siis tomatitega loopige, lugu on ikkagi kurb, lugu on ikkagi surnud koerast, lugu on kindlasti mitte Aki Kaurismäki lugu, nagu uruguailased ise loodavad, et see on. Matias Ganz on minu jaoks meile näidanud tõenäoliselt Uruguay keskklassi jobusid, kes peavad väikest veterinaarfirmat, kellel on väike oma kodu, küllaltki rikas ja hoitud tütar, kelle teenijanna käib nende maja koristamas ja mingi kõikjaleulatuv rahulolu sellest, et nad on endaga hakkama saanud, neil on kõik olemas. Ja ega ei saagi öelda, et neil poleks midagi millega rahul olla. Ainus, mis neid veel iseloomustab, on lollus, enesekesksus, rahulolu, suutmatus tunnistada oma vigu. Loomakirurg tapab oma hooletuse tõttu kogemata operatsioonil õnnetu koera, kelle omanikud ei saa teda küll kohtusse kaevata, aga suudab korraldada päris korraliku Kolgata läbi feisbuki ja nõnda ilmub loomakliiniku ette hunnik rahvast, kes protesteerivad lolli ja ükskõikse arsti vastu. Et see pole ainuke, mis väikekodanlastega juhtub nende enesearmastuses. Lisaks sellele röövitakse nende kodu tühjaks ja nad, loomakirurg ja tema kaasa, peavad kolima tütre juurde keldrisse, põhimõtteliselt sellesama teenijanna kõrvale, kes nende kodu käis vahepeal koristamas. Loomakirurgi abikaasa kahtlustab teenijat oma kodu röövimises ja ei saa seda kahtlust kuidagi endale hoitud, nii et tema tütar märkab oma keskealise ema paanikahoogusid. See omakorda lõpeb sellega, et vanem daam varastab teenijanna telefoni ja see kaob ära kogu õhtuks, mis omakorda paneb muretsema teenijanna armastatu... Ja siit algab järgkordne põrguring, mida abielupaar läbi peab tegema. Kõik algas, veelkord tuletan meelde, koera surmast. Ja lõpeb inimese tapmisega. Väga vastik film, mis ilmselt ütleb nii mõndagi Ladina-Ameerika klassiühiskonna kohta, mis on tugevalt mõjutanud inimeste üksteise tajumist ja käitumist endast nõrgematega, olgu tegu kodu leidnud kodutu koeraga või hoopistükkis teenijanna armastatuga, kõik vajaksid justkui tähelepanu ja hoolt, aga alati on inimesi, kes seda pakkuda ei oska. Vastik film inimloomuse varjupoolest.

Supernaine või supermees! 

Kiilakas, võib öelda, et isegi kole mehelik naine Suparna päästab kohalikke noori tüdrukuid jõhkrate vanameeste käest, hoolitseb oma haige ema eest ja tšillib ringi kahe suht koleda Sri Lanka kutiga India ookeani ääres. Natuke meenutab mind vanuses 8 kuni 12 aastat, natuke hiljem ka, aga siis natuke teistmoodi! Poistega onniehitusel! Igal juhul ühel päeval avastab üks Suparna sõpradest, et tema töökohas on kokku pandud viirus, mis suure tõenäosusega ähvardab maailma hävitada. Mis põhjusel? Kuidas? Ahjaa! Režissöör ja peaosatäitja tulid ka kaugelt maalt kohale ja enne filmi vaatamist seisis daam, kellel tegelikult on pikad ilusad juuksed ekraani ees ja teatas, et loodust tuleb kaitsta, et see on väga oluline! Nii resoluutne ja nii läbi ja lõhki ühte maailma ja selle koosolemist esindav daam ajas mind isiklikult itsitama! No päriselt! Samahästi võiks propagandafilme tegema hakata, et loodus on tähtis, suurte loosungitega. Ma ei taha öelda, et see poleks tähtis, aga seda polnud näha filmis, et miks ja kuidas loodus on tähtis. See maailmapäästmise hurraafilm, milliseid me oleme hollywoodlikus kastmes kõikvõimalikul kujul saanud, olgu see Supermani või mõne muu kangelasega seotud, ei rääkinud meile asjast, millest tegijad arvasid, et see peaks rääkima. Iga mõne aja tagant puud justkui sosistasid ja Suparna rääkis, kui oluline on loodus ja et seda on talle õpetatud, aga sellel sõnamulinal polnud mitte midagi pistmist korrastamise, puhastamise, uurimise, loodusega tutvumisega.

See kõik oli mingisugune mögin, millele vahepeal jooksid vahele kaadrid poolpaljast mustanahalisest mehest, kellel olid püksid rebadel ja laul huultel. See nägi välja nagu väga halb üheksakümnendate muusikavideo. No selline video, kus tegijatel polnud tõesti üldse raha, ainult natuke ja käsikaamera tarvis. Mehe eesmärk on mulle siiani müstika, millest ei saa üle ega ümbert. Ta oli kole ja justkui suhtles puudega enda ümber ja jõega ja taimedega maas. Ja tantsis ja kandis veel koledamaid pükse. Mõtlesin, et äkki on ta mõni triksteri laadne tegelane, kes varem või hiljem satub Suparna loosse, aga ta ei sattunud, ta oli sealt eraldi ja ühel hetkel ta veel tapeti isegi ära. Miks? See on jällegi kultuurliselt minule nii erinev asi, tundub nagu oleks tegu vana-kreeka koorilauljatega, aga ma ei usu, et see on sellega seotud. Kui kõik mu tekstis tundub loogiline, siis filmis see kõik ei olnud loogiline ega orgaaniline ega üksteisega seotud.

Üks Suparna sõpradest on seotud imeilusa noore näitsikuga, kellega ta tahab abielluda. Meesnäitleja on tõenäoliselt kolmekümnendates, endiselt kole ja paljastab iga mõne aja tagant oma suure lihava kõhu kaamerale, ja ta peab ette kandma oma keskealistele küllaltki heal järjel vanematele, et kus ta öösel oli. See paneb jällegi silmad siruli filmi passima. Isegi minu täiskasvanud sõbrad, kes vanemate juures elavad, ei peaks nagu rääkima, et mida nad öösel tegid, aga jah. Eurooplane minus, ameeriklane minus... Seda nad räägivad, kui ma neid asju vaatan.

7 inimest tõenäoliselt kahekümne viiest- kolmekümnest lahkuvad seansilt. Ei jaksa. Ei jaksagi! Ja mina lasen ka jalga, sest ma ei julge oma segaste küsimustega läheneda filmitegijatele. Ka usuritaalid ajavad mind segadusse, tuletades Aafrikat meelde. Sujeewa Priyalal on teinud meie jaoks kahtlemata ühe võõrastava ja kohati igava ja arusaamatu filmi "Suparna - naine teiselt planeedilt". 

Aga jah! Superkangelased Sri Lanka moodi!