31 mai 2016

Iibetõstmise meetodid otse 1967. aasta Rumeeniast

Kuidas määratleda aega, mis kipub minema - iseendale? Igavusele? Ootusele? Ärevusele?

Seisin seal murul ja mu aeg ei läinud endale. Surusin telefoni oma kõrvale ja kuulasin kutsumist, mis käis kaasas eksistentsiga. Keegi kirjutas luuletuse teemal - noored tahavad olla truud, aga ei saa, vanad tahavad olla truudusetud, aga ei saa. Ma mõistsin seda luuletust kuidagi isemoodi. Sest ikka saad, aga tunne on ikka selline valuline, et äkki siiski saab veel kuidagi. Mida?

Loen praegu Margo Rejimeri "Bukaresti" ja hirmus hakkab. Lugesin rannas ka. Tõmbasin oma kleidi natuke seljast ja katsusin päevituda. Kuhugi peab see päike ju kinni ka jääma, jäägu siis vähemasti säärtesse või kõhtu või reitele. Nii nagu Bukaresti koerad võivad kinni jääda - säärtesse, reitele, kõhtu, näkku, arterisse. Muide varjupaigast on neid ikka üsna hirmus võtta, aga Bukarestis pole ju isegi varjupaiku - vähemasti Margo jutu järgi. Koerad on. Tänaval on. Isegi Brigitte Bardot oli koos viiesaja tuhande euroga, et õnnetud loomi steriliseerida. Aga koerad jäid ikkagi tänavale - Jaapani ärimeeste artereid taga otsima. Keegi peab ju seda tegema.

Ja keset seda koertehullust astub ligi see vaene mees, kes tahab tutvuda. Ma vastan kategooriliselt ja üsna ebaseltskondlikult, et ma loen, tema küsib, et kas ma õpin keelt. Ei, ma loen, vastan ma veelgi kategoorilisemalt. Vabandust, aga ma tutvun hetkel Rejimeri Bukarestiga. Ja mul on tegelikult väga väga tore kaaslane, kellega ma juba tutvusin, ütleme aasta tagasi. Jaa-jaa. Teie olete ka tore mees kindlasti. Viimast kolme lauset ma ei ütle. Ma ei leia põhjust, miks ma peaks tutvuma lisaks Bukarestile veel ühe mehega. Ja ometi tunnen ma ennast temaga mitte suheldes kuidagi süüdi. Nagu oleks - ebaviisakaks hakanud. Aga jah, kellel on, sellele antakse juurde. Kellel pole, sellelt võetakse see viimanegi ära. Nõnda oli Markuse evangeeliumis 4. peatükis kirjas.

Ja enne seda loen Margo Rejmeri üksikasjalikku kirjeldust - rasestusvastaste vahendite puudumisest, mis külvab rohkem õudust, kui mõni muu asi siin ilmas. Miskisel imelikul põhjusel tuleb Simone de Beauvoiri "Teine sugupool" meelde. Naine, kes hirmutab, naine, kelle kohus on sünnitada, naine, kes meenutab mehele kogu aeg, kui halb mees on. Naine. Ja olukorras, kus õnnetu naine ei saa isegi selle üle otsustada, mis saab, millised lapsed sünnivad, mismoodi naine sünnitab tema lapsi, on naine kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda saab, mees.

Niiet ekrelastel soovitaks sügavalt mõelda, et kuidas ja mismoodi me seda iivet tõstame.

26 mai 2016

Hirmuluuletusi

* * *
käputäis suremisele
sisse või välja
uitavaid
pagulaste või
ekrelaste
või lihtsalt
laste horde
kõmmutavad
markeeritud ärevust
kõikidel klikkidel
nii enda
kui teiste sees

* * *
ma vahetan su välja
inimene aparaadi
vastu
kes naeratab
kuid ilme
tal aeglaselt
vaikusega
kattub

*
surma küünib
tõru samahästi
kui tema tulemus
tamm kirstupuuna




Õuduskolded klikiilmas

Viimased kaks päeva on kujunenud ajakirjanduse tähe all, eile sain muide imelise noore ajakirjanikuga Sõnumitoojast kokku, põnevad teemad, põnevad lood ja natuke mõtteid seoses ajakirjandusliku tegevuse kui sellisega.

Millest kirjutada? Kuidas kirjutada? Ses imetoredas klikipõhises maailmas, kus muide minagi olen laskunud sellele hirmu ja õuduste teele ja kirjutanud põhjalikult eestlaste suremis- ja rändevõimest. Kes meist tahaks olla immigrant? Pagulane? Soomlaste hullumeelne arst? Lihtsalt sellepärast, et Eestis ei maksta palka. Kui keegi ei tahtnud, siis nüüd lõpuks ikka tahetakse. Alati tuleb suule see lause, MINU kui maksumaksja raha. Noh-jah...

Feisbukk ja maksud - need ongi kogu kodanikujulgus, eksole
Lisaks sellele on kodanikukohus - mis muide ongi, et kui näed naabrilapsi söömata, siis pead sellest teavitama. Kui naabrinaist pekstakse, siis oleks kah paslik vahele astuda. Päriselt-päriselt. Pean tunnistama, et hoolimata oma kodanikuaktiivsusest eelmistel aastatel on viimased poolteist aastat kujunenud enese- ja feisbukikeskseteks pagulaste, homode ja Reidi tee asjus. Noh - paned ennast attendima ja siis arvad, et miskit muutub. Et äkki inimesed enam ei karda või kirjutavad vähem koledaid artikleid teemal, kui hirmsad on homod, pagulased, jalakäijad, trammid. Ei.

Igal juhul oli päris põnev täna Mondos olla. Viimased pool aastat olen ma püüdnud oma jalakest sinna ukse vahele saada, et vaadata ja teavitada ennast tulevatest, minevatest ja nii edasi inimestest. Eelkõige kodanikuühiskonnaga kaasnevatest probleemidest ja nähtustest - samuti arengumaadest ja võimalustest inimesi aidata. Eks see 4 kuud vabatahtlikuna Nigeerias ole kah - ka kuue aasta pärast - paras elamus, millele aegajalt mõelda. Ja Gert Teder andis mulle baasettekujutuse (ja tegelikult annaks ka Martin Helmele ja mu kullamullakallile isale ja ilmselt mu padupaanilisele vennale), mida kujutab endast ennetustöö ehk vabatahtlik töö arengumaades.

Inimestel on ikka paduhirm pagulaste ees. Ja mõnes mõttes tahaks isegi paika panna selle minu isikliku arvamise, et Prantsusmaa-Inglismaa-Saksamaa tegid endale kunagi koloniaalmaad, siis tegelgugi oma õnnetutega, aga... Süüria! Sõjapõgenikud?

Kas aitame eestlasi või pagulasi?
Eestlaste sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid - mis muide pole pooltki väiksemad ja vähemtähtsad, kui põgeniketeema ja pole selles tegelikult ka mingit silmakirjalikku enesestmõistetavalt "Oleme-head-inimesed-aitame-teisi" teksti, vaid reaalselt - ja mis seal salata - nii nagu Teder ka ausalt teatas, eelkõige aidakem inimestel toime tulla omaenda maal omaenda eluga ja mitte lillelapseliselt ja lollakalt. Näiteks Gruusiasse sõitsid avitajad betoonkarpidega elumajadeks kombineerituna (ilma käimlata eksole) kah mõned aitama. Vaid ikka targalt ja teadlikult - ja tark ja teadlik on inimene, kes mõtleb logistiliselt mõistliku kui ka sihtriigis vajaliku asja välja. Olgu see - maja, mida aidatakse ehitada, või käimla.

Põnev on see, et humanitaarabi on nende kolme sümbioos:

* heategu
* äri
* poliitika

Ja tegelikult ei saa neid asju üksteisest väga kaugele sättida. Peaasi, et sealjuures saab tehtud see inimlik - ja mõneski mõttes hää otsus - hoolida sellest, et inimesed saaks säilitada omaenda kodukohas enamvähem normaalse või siis olgem ausad samaväärse keskkonna, mis oli enne sõda või loodusõnnetust.

Kui aga - nad ei saa seda teha - siis tuleb jutuks Evelyn Kaldoja nägemus kohtadest, kuhu ta on sattunud ja inimestest, kellega ta on sealjuures kokku puutunud. Kirjeldused haiglaolukordadest Afganistanis, kus väiksed tüdrukud, kes jäävad jalgadest, kätest, silmadest ilma on kasutud, aga poisid võetakse häämeelega tagasi, tekitavad  võõristust. Selliseid lugusid kuulates kerkib kuskilt kuklast üles hirmutuhin. Ahastus, mille kohta ei oskagi õigeid sõnu kasutada, kah-mul-asi, kah-mul-probleem - meil ei saa lapsed süüagi. Ja ometi saavad. Koolitoit on tasuta. Isegi haridust saavad tasuta. Keegi ei õhka aktiivselt pomme. Tegelikult teoreetiliselt saavad naistest isegi majanduseksperdid kui vaja ja mis seal salata, nad sõidavad sõjakoldesse kirjutama asjadest, mis on tähtsad.

Mida me tegelikult kardame? 

Põnev on pealkirjaanalüüs - mille tegi Eero Jansen. Minestage või ära kui palju on võimalik kuhjata teineteise alla ja peale nn eksperte, kes tõenäoliselt pole väljaspool hirmuhigi suutnud näha ühtki reaalset numbrit ega ka inimest, kes reaalselt seisabki oma koduukse taga viimast korda. Seljas kõige paremad riided, käes tehnika, millega hoida ühendust nendega, kes jäävad koju. Lootuses, et ehk on tal kohta mujal, sest ta enam ei suuda toimida režiimi järgi, mis teda ümbritseb.

Jagan seda videot:

Enamus nendest Eric Soovere piltidest oli keelatud kuhugi läkitada omal ajal, Nüüd soovitangi neid vaadata selle pilguga, et millised tulemised on meie pagulaste selja taga, kes päriselt elus viimast korda pidid sulgema enda selja taga ukse, mis viis neid nende igapäevaselt armastatute, töö, kohviku, lasteaia, kooli või siis surnuaia juurde. Nende isikliku armumise kohta. Mõelge. Mõelge. Mida teeksite teie, kui te enam ei saaks kirjutada omas keeles? Käia kohas, kus te elus esimest korda kohtasite oma kõigekallimat? Mõelge. Mõelge.  

Kardame me võtta vastu  lootusetust? Sest me ise oleme lootusetud? Usun, et sellest tuleb üle olla. 

25 mai 2016

Sooneutraliteedist pooduni välja

Mõnedes asjadest rääkimine ärritab juba ette üles. Näiteks isaga homodest või vallasemadest või veel millestki niisama põnevast, sooneutraliteedist, mille peale ta vaeseke niutsub, et seda on tahetud juba nõuka ajal propageerida, aga välja pole see küll kuhugi viinud. Kõht läheb lahti ühesõnaga kõige selle peale. Läheb, läheb, ausõna.
Ärkan öösel selle peale üles, et keset tuba ripub poodud mees. Silmad sirakil, keel lipendamas suust välja. Ehmatad ära, surud silmad kinni, avad need taas, poodut pole, surud lüliti tööle, ja magad edasi. Poodut pole. Poodut pole. Poodut pole hommikul ka. Aga tunne ei lähe üle. Tunne suureneb. Puhkus ikkagi. Kuidas üks poodu sinu tuppa sattus? Keegi ei tea. Ega sa poleks ka teadnud, kui sa keset und või nägemust püsti oleks tõusnud ja küsinud, et kes poodu on. Poodu poleks vastanud. Võib-olla unes oleks. Võib-olla nägemuses libiseks ta oma varjude ilmast normaalseks inimeseks. Kunagi ei või teada. Keegi ei teagi. Sa ise ka ei tea. Ainult valgust oskad sisse lülitada. Ja edasi magada. Hoolimata poodust sinu alateadvuses. See on nagu päriselus. Kõik, mis on hirmus, tuleb välja lülitada. Sellega ei saa tegelda otseselt. Sest tegelikult ei saagi. Emotsioonid võtavad kontrolli üle. Naeravad minu abituse pärast. Ahhaaa... või sina kardad? Kardad poodut oma alateadvuses? Miks? Kas sa oled kunagi kellegi üles poonud? Miks?
Ja kõige hullem on see, et nendele küsimustele võib isegi vastuseid olla. Ja poomine ei tähenda alati nööri ümber kellegi kaela sidumist ja tooli alt tõmbamist. Ooei. Mõnikord - kui tuleb tegelda hämarate või arusaamatute asjadega - tuleks lihtsalt lähenedagi neile hämaruses, uudishimuga. Ja võib-olla ka teatud sorti vaprusega, mida kõigis inimestes muide pole. Näha iseenda tumedat poolt - näha omaenda hirme, nonde täielises ahastuses on tegelikult - ikkagi õudne. Tulla sellega toime - on veelgi vapram, aga kes meist selleni jõuab. Kuidas selleni jõutakse, ilma näidispoomiseta, ilma kellelegi liiga tegemata? Ma ei tea. Lihtsalt mu unes oli poodu. Ja ta jäi mind kummitama.

23 mai 2016

10 aastat - õppimist

Puhkus on alanud. Nii nagu ka - kummaline pilguheitude heitumine selja taha. Mida ma tegin kümme aastat? Viis aastat? Kolm aastat tagasi? Eks ma siis filosofeeri, mõtiskle, loe jne. Aga täna jõudsin oma 10aastatagusesse igapäeva - Keilasse, ainus mis seal oli, oli varemetesse jäänud kool, kus ma õpetasin. Olin seal 2006 õpetaja ja täitsa selline tore oli olla. Või noh, tegelikult paras õudusunenägu, mis ei saanud ega saanud kuidagi otsa. Ja imelik oli ka - nii seal olla, kui sealt ära tulla. Õpetajaks olemine ei ole just suuremasi tore - tegelikult, kui puuduvad teatud eeldused ja oskused võtta vabalt aga asjalikult ja distsiplineeritult läbi, mitte ainult eesti keel ja kirjandus - vaid ka tavapärased käitumistavad ja kombed - ühesõnaga õpetamine kui selline on paras peavalu. Samas ikkagi oli kuidagi veider selles tookord siiski rahvast täis linnakeses õpetaja olla ja huvitav - ja kui ma päriselt julenud oleks, siis oleks ehk must isegi asja saanud. Päriselt julgemine on vist üks kummalisemaid asju siin maailmas - eks ma õpi seda praegugi pisut. 
Päriselt julgemine on üle olemine sellest, mida ma valesti teen. Päriselt julgemine on oma valesti tehtu nägemine ja parandamine ja analüüsimine ja mittetegemine uuesti. Seda ma olengi vist viimased kümme aastat õppinud. Mitte karta valesti teha. 

Keila Waldorfkooli Läte õpilane näitab eeskuju kastist välja mõtlemises. Või siis püüus kindlasti tagasi kooliõuele saada, maksku mis maksab.

19 mai 2016

Naine - otsustaja?

Mind on kasvatatud tegema neid asju, mida ma oskan. Tegema nii hästi kui võimalik ja selle üle ka uhke olema. Samas enda eest seisma, vahel ka teiste eest. Mind on kasvatatud vabas riigis, kus mul on õigus olla naine, olla isegi lesbi, olla vallaline, olla lastetu, olla ühesõnaga vaba, kui ma nõnda soovin. Ja mul on eeskujusid. Ses mõttes, et mu ema oli vallaline naine, kes sünnitas kolmekümneüheselt minu, mu vanaema oli tükk aega pärast oma esimese mehe hukku Teises ilmasõjas vallaline venelanna, kes abiellus eestlasega, et saada kolmekümneviieselt mu ema. Nende mõlema otsuseid iseloomustab minu jaoks püüd valida enda jaoks kõige optimaalsem viis laste saamiseks ja elu elamiseks. 
 
Ega mu vanaema eriti õnnelik olnud (ta oli ju ikkagi õigeusklik, kes pidas lugu perekonnast ja abielust), kui sai teada, et mu ema oli mu saanud. Kusjuures sellesama kroonilise konservatiiviga, keda võin omal moel uhkusegagi oma isaks nimetada, kes siiani, nagu tookordki minu eksisteerima hakkamise ajalgi, on abielus oma ainsa naisega. Ja mu ema - rahu olgu tema põrmule - ei pidanud minu sünnitamist ilmselt kõige hullemaks asjaks maailmas. Mis siis et natuke ebamugavaks ühiskondlikus tähenduses. Ja üldiselt - ma ei kahetse tema otsust mind sünnitada sellisel kujul nagu ma olen. See oli vaba naise vaba otsus, mida praegusel ajal takistaks ilmselt kaks asjaolu: väike palk teenindussektoris, kuhu ta paratamatult kuulus, ja ka ilmselt see teine oskuslik tohmanlus - ekrelik usk traditsioonilisse perekonda, mis muide ei koosne ainult naisest/naistest/meestest.
 
Naised on otsustajad. Nad on seda alati olnud. Vähemasti nii on mind isa õpetanud. Kui neil on hea mees, siis on naised selles süüdi. Kui neil on korralikud lapsed, siis on naised selles süüdi. Kui neil ei ole meest, siis on naised selles süüdi. Kui nad üksikemadena ja teenindussektoris töötavatena ei saa oma lapsele korralikku kasvatust ja haridust anda, siis on nad ise süüdi. Noh - tegelikult ei ole naised kõiges süüdi. Jah, nad on võimelised vastutama palju suurema ala eest, kui mehed kunagi üldse on julenud vastutada.
 
Ma ikka veel mõtlen oma pensionieas memmele, kes otsustas pärast mu ema surma sisuliselt pea seitsmekümnesena uuesti minu tookord kolmese plika emaks hakata (isa abil ega riik ei julenud ju vanadele lapsi jätta, vähemasti kaheksakümnendate lõpus), kes oma elu jooksul suutis nii palju raha kokku hoida, et ostis kaks maja. Hämming, mis mind praegu saadab on jah seotud paljuski küsimusega, et kuidas sai lastekodu kokk endale sellist asja lubada. Aga näeh, olukorras, kus inimene oskab kokku hoida ja polegi eriti asju, millele raha raisata, ta suutis seda. Või kuidas ma pidin kodus tehtud liimiga tööõpetuse tunnis pabereid kokku kleepima, sest vanaemal oli lihtsalt kahju kulutada raha liimile, mida sai ise kodus valmistada. Vat sellised lood. Ja sellised oskused.
 
Küsimus aga jääb, et kui palju naised saavad otsustada, kui neile makstakse vähem raha, kui neile tehakse juba teismelise eas selgeks, et nende kehakaal on kolm korda suurem, kui peaks, ja et see on oluline, missugune nende kehakaal on, kui neilt nõutakse juba kahekümneselt lapsi, kui nende eksistentsi ainuke põhjendus ongi sünnitada lapsi, mitte luua väärtusi, mitte arendada ennast ja oma ühiskonda.
 
Küsimus on: Kui palju naised tegelikult otsustavad?
 
Kui neid tehakse igas mõttes väiksemaks - nii poliitilises, füüsilises, sotsiaalses, majanduslikus, kui ka eksistentsiaalses mõttes.

           

17 mai 2016

Olen ainult täna õnnetu, sest olen väsinud

Mõningase ebamugavustundega pidi ta nentima, et aeg oli otsa saanud. Ta ei mõistnud, mis aeg. Inimesed vaatasid teda teistmoodi. Mitte enam heldinult ja õnnelikult - nagu siis, kui ta oli veel... Mis ta siis oli? Keegi luuletaja oli seda nimetanud tähetunniks? Elu sunniks? Ilmavaluks? See, kui nad vaatasid teda otse silma - oma kahvatute hallide või roheliste või siniste silmadega, kus puudus mõnikord see ärevakstegev julgus, mida nad temas kartsid olevat. Ta oli ju ikkagi tume oma silmadest ja oma nahalt. Tumedate inimestega käib tavaliselt kaasas see ere leek, mida on kerge näha tumeduse taustal. Ka temas oli seda näha, aga nüüd korraga - keegi ei pannud teda enam tähele, ta ei läinud enam kellelegi korda - selle väikseks kustunud tulukese pärast tema silmades.

See tuluke oligi tema tähendus.

Võidelda kõikvõimalike õiguste eest - oli tema viis eksisteerida. Nüüd kui ta enam sellega ei teinud, libises ta tähenduslikkusest nagu imekenast kleidist kehatu olend või siis plastikust mannekeen välja ja jäi niimoodi sinna, ilma igasuguse funktsioonita seisma.

Ta oli.

Nad kõik teadsid ju. Endine luuletaja. Endine kirjanik. Endine ilus naine. Endine.

Kõike seda kõikvõimalikes variatsioonides. Ja tal endalgi oli imelik sellele mõelda, et ta oli.

Nüüd polnud tulukest, polnud tähendust. Nüüd oli ta igav. Inimene, kellest võis läbi ja mööda minna, nii nagu teda ei eksisteerinukski. Ja see tekitas omakorda ebamugavustunnet ja igavust.

Kuhu oli jäänud luuletaja? Kirjanik? Ilus naine?

Tuluke?

Julgus nõuda palka? Tähelepanu? Armastust?

Ega ta ise ka ei teadnud. Ühel hetkel - ei viitsinud ta enam mõttekas olla.

Ja veel see asi ka.
Ta ei  viitsinud inimestele valetada, et ta suudab midagi paremaks teha oma kirjutistega. Ja ta ei tahtnud enam nende armastust ega tähelepanu. Ta tahtis olla kurb, sest ta oli väsinud olemast entusiastlik napakas, kes jookseb võidu eelarvamustega. Ja niimoodi kadus tuluke tema silmist. 

Mitte miski polnud nii lihtne nagu see esialgu paistis. Isegi selline konstruktsioon  nagu Eesti või naine või mitte-eestlane või tool. Alati võis selle abstraheerida millekski käegakombatavaks, aga samal hetkel - kadus see ära. Solvas see kedagi. Solvas feministe, solvas õnnetuid joovaid ja ületöötavaid eesti mehi, solvas tooli, mis polnudki oma definitsioonis asi, millel istuda. Solvas. Ja tegelikult solvas see natuke teda ennast ka, et ta enam polnud luuletaja, kirjanik, naine. 

Või õigemini -  ta oli kõike seda. Aga ka sellist, mis need olemised endast üldse ei kujutanud. Ja ta lootis, et ta nõnda olles, ei solvanud kedagi. Tuluke jäi kahekümnendatesse eluaastatesse, kus oli rohkem kallimaid, kui ühele ontlikule noorele naisele kohane. Ta lootis, et ta ei solva naisi, kirjanikke, luuletajaid. 

Ja samas oli ta väga vihane enda peale, et kuidas tal siis ikkagi ei jätkunud julgust olla naine, kirjanik ja luuletaja. 

16 mai 2016

Emale ja kõigile teistele naistele

* * *
ära sa räägi temast
pole see viisakas
sul on su uued
hoidjad ja hoolitsejad
ta surnud ja vallasema
mis siis et sinu oma

võtad ja valutad
närve ja sõnu
aeg on ju teine
elu on elu
räägid ju ikka temast
ja endast ja rõõmust

sõber sõnastab kainelt
su päritolu
värisevate kätega
kirjutad lahti
oma sõnade mõnu

ikka räägid ja räägid
temast ja temast ja temast
sest temast tuli su elu
võtad ja valutad
teistelgi sõnu ja närve
maailmas rohkem on
iseennast ja värve

ära sa räägi temast
kui ainult nõnda
sa julged.

* * *
piinlikud olukorrad
painavate vanatädidega
kes kardavad
murusse radu teha

ja keelavad teistel ka
minul tuksleb peas
see ainuke 
rabav mõte

pole minu probleem
on minu rada.



*
tähitud kirjad
vanadelt meestelt
kaugetest aegadest
kui polnud veel igav
ja igaüks
teadis, et kes

on ta professioonilt

ikka kingsepp 
või siga

ikka lõpuni
indentiteedi kriisita

mina kahtlen
enda olemasolus

mu töö nõuab ohvreid
ja mõnikord sõnu

suuri. 

***
Loen noori plikasid 
ma tänapäeval 
täitsa palju.
Neis sigineb
kord kibedus,
kord melanhoolia,
kord lihtsalt nalja.

Ja nutan natukene
oma ehedust
neis naistes taga.

Mu uks on kinni
ja hing nii vaga!

Vaid vahel
initseerin musta pesu
oma kallimatest endistest.

Missiis et oli aeg,
kus ajasin ma aina taga
neid geeniuseid, kes polnud
kohe üldse vagad!

ja uskusin, et maailm 
lihtsam on,
kui seisan nende
selja taga.

"Kae lollakat!"
te loete
ja mina 
noori plikasid,
kel targad mehed 
selja taga. 

15 mai 2016

Väike CV uuendus

Nimi: Katrina Helstein

Keeled: eesti keel C2
inglise keel B2
vene keel B1

Arvuti: Microsoft Word
Powerpoint
Internet
Excel

Hariduskäik:
Tallinna ülikool kirjandusteaduse magister 2006 – 2009
Tallinna ülikool eesti filoloogia bakalaureus 2003 – 2006
Võru Kreutzwaldi gümnaasium 2000 – 2003
Võrusoo põhikool 1991 – 2000

Koolitused:
Turundus Treffi Meistriklassi: „Turundus Facebookis“ veebuar 2016
Drakadeemia lühiproosa kursus september – detsember 2015
Kirjandusalased ja teenindamisalased koolitused Apollos 2008 – 2014

Eelnevad töökohad:
Allecto OÜ müügiesindaja jaanuar 2015 –....
Apollo raamatukaupluse müüja detsember 2010 – detsember 2014
Sõnumitooja reporter-toimetaja veebruar 2013 – mai 2013
Apollo raamatukaupluse müüja august 2008 – veebruar 2010

Huvid:
etenduskunst ja kujutav kunst
ilukirjandus ja luule
feminism ja tugevad naised
psühholoogia
majandus ja turundus

Avalikud esinemised:
ETV 2 „Jüri Üdi klubi“ 3. veebruar 2014 https://www.youtube.com/watch?v=63g2doH2uXc
Arvamusfestival 17. august 2013 "Mis meist saab?", noorte olukorrast tööturul räägivad Airi-Alina Allaste, Katrina Helstein, Külli-Riin Tigasson ja Tõnu Viik
Vikerraadio „Mõistes ilma ja inimesi“ 2012/ 21. juuli http://mondo.org.ee/wp-content/uploads/Nigeeria.mp3


Valik ilmunud artiklitest:
www.Helilaine.ee 1. veebruar 2016 „Ületootmine on võimalik. Ületarbimine ei ole.“
Müürileht 17. märts 2015 „Vene juurtega eestlased kinnitavad eikuskil kanda“
Sirp 1. august 2014 „Perifeeria vägi“
Eesti Päevaleht 12. juuli 2013 „Haldjate keeles vastutusest ja tööst“
Eesti Päevaleht 21. jaanuar 2013 „Mina, klienditeenindaja“

Ilmunud ilukirjandust:
Värske Rõhk 2012/4 „Voldemar ja surmakass“
Vikerkaar 2012/ 6 „Triptühhon Tatjanale“

Näitused:
Fotonäitus „Vabatahtlikust tööst Nigeerias“ Tallinna ülikoolis juuni 2012

Vabatahtlik tegevus:
Vabatahtlik Pimedate Ööde filmifestivalil piletimüüja 2014
Vabatahtlik Pimedate Ööde filmifestivalil piletimüüja 2013
Vabatahtlik Sõltumatu Tantsu Ühenduses 2012
Vabatahtlik Luuleümarlaudade korraldaja 2012 – ...
Vabatahtlik õpetaja Nigeerias märts kuni juuli 2010


Vabatahtlik Pimedate Ööde filmifestivalil 2009

14 mai 2016

Luuletusi kunstiteostele

HEA  ON

kui libised punasesse kleiti
millel enam ei ole
seda tähendust
mis tal oli
1980ndate lõpus
su lasteaias
kus kõigil oli hirm
et punane, et venelane

kui kannad roosat lipsu
ja käid tihedamini
oma parima sõbraga väljas
kui platoonilisele
armastusele kohane

kui sa veel pole
selgusele jõudnud
kuidas kolmekümneselt
lapsi saada
kuigi oled juba
kolmkümmend üks

kui su kallim
on liiga hea, et olla
tõsi ja liiga tõeline
et olla väljamõeldud
elava fantaasiaga
õudusfilmide fänn

FLO KASEARULE

See on su virtuaalne
valge hobune,
kelle seljas ei saa
uneski ratsutada
kahemõõtmeliseks
muutumata.

Me sõidame temaga
läbi Herne ja Veerenni,
üle Liivalaia ja Narva maantee,
läbi Mere puiestee
liigesed lõksumas.

Kuulates hobuse
viirastuslikku hirnumist
kuni oleme leidnud
iseennast majaseintesse
kinnigraveerituina.

Bernardo Torrens "Alli De Espero" 2003

VÕRK

elada tahaks
hüperrealistliku tüdruku
selja veresoonestikus
see kui võrk
millesse langeda

ja siis
sellest väljuda
tervena

Audrey Flack "Õnneratas" 1977-1978

MAAILMA PÄÄSTMISE OPERATSIOON

mida sa päästad
noil hommikuil
kui kondoom
tulevaste lastega
lendab prügikasti

kui päevast päeva
ootad kontoris
keeleõppijaid
ja kogemata
surnuaia ja
surnukuuri vahele
sattujaid
ja tuuleiile-
ukseavajaid


13 mai 2016

Kumukülastus

Ma ei ole tükk aega Kumus käinud.

Ja nüüd korraga. Ma ei tea isegi, kuidas seda vastu võtta. Midagi mu sees kripeldab. Seguneb otsekui vaikusega. Saab hirmude tunnetuse ja sellest üle. Korraga. Miks? Sest Külli Tüli ja Mirtel Pohla lugesid kunstiteosteaegset kunstikriitikat näitusel "Force Majeure" mõjudes otsekui ilmutus kunstist - ses mõttes täiesti arusaadavatel põhjustel on tänapäeval võimalik kunstisaalist kaasa haarata, mistahes pildiline objekt. Plõks ja see jääb kinni teie telefoni, fotoaparaati ja kui väga hästi läheb, siis ka mällu. Mõnikord ta on juba ette mälus, lihtsalt kunstnik avastab ta sealt meie seest pildi kaudu. Ja ilmselt ta naerab mõnuga, kui on vajutanud sellele punktile, mis erutab meie mälust esile teisi sõnu, teisi tundeid, teisi inimesi, teist olemist, kui varem. Umbes nagu slaid seinal, mis vahetub.

Ants Laikmaa pildid vahelduvad. Muud ma kommenteerida vist hetkel ei oska. Aga vaadake, vaadake. 
Kunsti kaduvus on hirmuäratav. Olgu see tants, teater või muusika - või sõna otseses mõttes kunstiteos, millel peaks nagu olema mõõde, aga näe ei ole, ilma sõnastuseta see lahtub piirituses. Vaob merepõhja, või kaob tuleleekidesse. Hirmus oli natuke lugeda - seda kaduvust ja ilus oli kuulda värvikeele kõlavust. 

*
Kuidagi loomulikuna tundus sinna juurde muide kõlavat ka "Konfliktid ja kohanemised" - põnevad nähtused, mille seest kihab välja Siima Skopi, Lev Samoilovi kõlarikas plakatikunst. See kõlab nüüd halvasti, aga tundub, et mitte midagi pole muutunud. Mitte midagi. Plaanimajandus vohab siiani. Ja nalju võib teha ka selle kohta. 



 Kapitalism.

1) Kõik töötavadki kogu aeg.
2) Plaane pole - ainult edukultus. Ja Nokialootus!
3) Poes kaupa on, aga raha pole, millega seda osta.
4) Kõik on rahulolematud, kõik protestivad Feisbukis loomulikult.
5) Justkui on sõnavabadus - aga ometi on Kender peaaegu pokri pistmisel.
6) Ja endiselt ei pisteta pokri inimest, kes otsustab suguühtesse astuda 14aastasega. Jaa. Vabadus ikkagi!

Põnev oli ka Rein Välme väike, aga omamoodi siiras fotonurgake väliseestlase pilgu alt 1970ndate paraadidest Nõuka Eestis ja selles ringisagivatest inimestest oma tragikoomilisuses. Minu meelest üks põnevaid kaadreid koosnes heljuvatest kleitidest (mannekeene polnud eksole) üsna tühjas vitriinis. (rohkem kleite polnud, eksole) Õhupallidega tüdinud lastest, kes ootasid midagi. Imelik. Ebamugav. Sasiv.

Mis aga värvirikastesse jalgratastesse puutub, siis onju ilusad, peaaegu nagu need, millega tänapäevalgi ringi vurada. Muide käisin Mare majast mööda. Kogu õu oli jalgrattaid täis. Tundub, et mu alma materi kaaskondlased sõidavad kõik oma siniste, lillade, kollaste ja valgete hipsterijalgratastega. Umbes nagu minu isa.
Tundub, et isegi 1972. aastal armastati jalgrattaid ja mitte vähe. Vähemasti Malle Leis armastas. (ja tema omakorda Sandra Jõgeva ema) 


*
Aga, mis puudutab Kumu hitte, siis kõige ägedam oli minu jaoks seekord valge virtuaalne hobune, kes libises läbi pimeda Tallinna tänavate tumedate seinte - mõjudes kutsuva ja ilusana. Mõjudes viimse ratsuna.



Pagemisluuletusi

*
mõned pagevad paatidega
teised sõnutsi
ideaalilma
mida pole
ehk kunagi olnudki

*
aga lähme nüüd ära
ei pea ju
kogu aeg
tõestama
iseenda tõelisust
neile, kes
pole osanud näha

võtame kaasa
oma võiduka
ja kaotanud mina
pöördume tagasi
vaid siis kui
keegi ei karju
ei nõua, ei löö
laseb luua ja olla
hinge seest ei söö

palun läheme
ära

*
mu kallis on ära
võttis ja sõitis
kaksikvenda kaema
trammiuksed
tõmbusid kokku
mu kallis on ära

ja mina loen lehti
virtuaalseid
ja krabisevaid
ja kuulen
vaikset ja kurja
ilmakära

mu kallis
mu kallis
mu kallis
tule sealt ära.

12 mai 2016

Mõnikord tuleb p****e saata

seda nn ühiskonda, EKREt, inimesi, kes eeldavad, et sa oled - naine ja seepärast pead sünnitama, kõrgeid kontsi kandma, väikest palka saama jne. Mõnikord tuleb osata püsti tõusta ja minema jalutada, mitte telefoni vastu võtta, mitte reageerida sellele, mis ei lase tööd teha, inimene olla, head teha ISEENDAle. Mõnikord tuleb osata paika panna oma piirid ja nõuda seda ka inimestelt. Lihtsalt tuleb.

Me elame ainult ükskord. Ja see ükskord oleme endale võlgu hingerahu. Päriselt ka. Mitte Martin Helmele või vanatädile, kes on piisavalt ebadiskreetne, et küsida oma neljakümneselt naissugulaselt, et kuidas tolle olematul lapsel läheb, või millal ta neid saama hakkab. Kusjuures Ekrelasi on lihtsam persse saata kui vanatädi. Aga mõnikord ikkagi peab.

Ainus, keda ei saa persse saata, on see, kellele hommikuti peeglisse nägusid tegema lähme. Kellega koos magama heidame, kellega koos ärkame. Ise - eksole.

Sellepärast.

Ikka Enda pärast - saage lapsi, kui võite või tahate, armastage neid, keda teile on antud armastada hoolimata nende soost, kandke kõrgeid kontsi, kui tunnete, et see väljendab teid ennast.

Ja õppige persse saatma neid, kellel on teist tegelikult ükskõik.

Nii on endal tervem olla.

Seda tahtsingi öelda ilmselt ka tuleviku-iseendale, kui mul juhuslikult peaks tekkima sama probleem, mis Maarja Kangrol.

07 mai 2016

Naine

ega see müüjanna töö
tsensuur
pole kunagi muutunud

naised on ikka
üksi

ka siis kui nad püüvad
natuke rohkem
naeratada

vanameestele
olevikust
minevikust
tulevikust

keegi ei ütle naistele
et nad on igavesed

rõhutakse surma ja kõdu
sest  ega eluaeg
seitseteist olla

ja niimoodi ilus
ei jõua keegi

las siis vanad mehed
olgu nad
palju või vähem
vanemad

püüa põhjendada
naise olemasolu
armukese või ema
rolliga

muud tal ei ole
ja kõdu
on tulekul

ta on ju
ikkagi ainult
naine

(selline asi juhtub, kui lugeda hra Mariusz Szczygieli "Gottlandi", Marta Kubiševa inimesi nutmaajav laul Praha kevade aegu, mis paneb teatud põlvkonda Tšehhis siiani nutma) 

06 mai 2016

Sirgudes

Tead see
kirjutamise asi
on keeruline

keel praguneb
mu pastaka all

nagu ootaks
ta vaikimist
perioodiliselt

aga siis
kärgatab
põuepõhjast

ja mitte nagu
Koidulal
või kivisildnikul

vaid nagu
kokku puutudes
selle plikaga

kes esimest
korda oli
õnnelik lugedes

nagu nuusutaks
kutsa kukalt
nii imelist

tasa tasa
sirgudes
endaks



04 mai 2016

Linnateatrist Lindakivvi ja siis Vabaduse väljakule

Lõpuks on eestivene või veneeesti probleem teatrisse ka jõudnud. Mitte Kanuti gildi või jumal teab veel millisesse eksperimentaalteosesse, kus inimesed liigutavad käsi, aga ei räägi või räägivad, aga liiga keerulist keelt, et sellest aru. Kasvõi sümboolsetki keelt. Kadudes nõnda keeletusse. Aga see vene asi - see on see minu vanatädi asi. Seda tuleb ajada. Nagu elugi tuleb elada. Aga jah, ma räägin Piigi-Lille etendusest "Teisest silmapilgust".
Etenduse lõpuks tõusis suurem osa saalist üles. Jan Kaus ja David Vseviov käisid seda ka vaatamas.

Aga kui te eestlased arvate, et te oskate vene keelt ja seepärast oskate ka integratsiooni teha eurorahadega, siis käige seda näidendit vaatamas.
Või kui te suurhingeliselt usute, et te saate aru, et te päriselt saate kõigest aru, siis käige seda näidendit vaatamas.
Või...

Kui te pole lugenud Sveta Grigorjevat...
Kui te pole näinud tema tantsu "Sõp Rus Est"...
Kui te pole nutnud asjade pärast, mis teid nagunii ümbritsevad ja välja vihastavad ja valutama panevad, siis...

Käige seda näidendit vaatamas!

03 mai 2016

Lähenemine keelele, lähenemine endale, lähenemine surmale, lähenemine vaikusele

Ma ei tea, kaua mul see kihutamine aega võtab. Kaugele või lähedale ma jõuan endale või keelele või vaikusele keele sees. Võib-olla tuleb keele oskamisega ka kuskilt välja keeles peituv vaikus, mis pimestab niivõrd, et midagi muud ei jää üle kui vohavalt ennast pidevalt väljendada. Siis kui minnakse peole, siis kui ollakse kodus, siis kui käiakse pissil, siis kui hooratakse ühel suvalisel üritusel ühe suvalise tüübiga, kellega võiks, aga tegelikult, seda teab miskipärast nii tüüp, kui ka hunnik teisi inimesi, ei või, ei saa, ei tohi. Nii ongi. Litsalt mõnikord läheb see meelest, mida täpselt ei või, ei saa, ei tohi. Sõnad mattuvad teiste sõnade alla, inimesed teiste inimeste alla, emotsioonid lükkavad ühed välja võtavad teised ette, ja nii kogu elu. Nii kogu aeg. Nii lõpmatus koguses. Mõnikord - peatumatuses - juhtub pimedaid imesid.

Ühest otsusest anda võimalus kellelegi - oli see või ma ise - sünnib uusi võimalusi või siis võimatusi. Ja nii kogu elu - samamoodi on vist keelega või uute asjadega, mida ma õpin või jätan õppimata.

Igal juhul on põnev.

See on ka põnev:
10 kurikuulsat raamatut 2015 La Figaro järgi. 

02 mai 2016

Inspireeriv Katò Lomb ja tema keeleõppenõuanded

1) Õpi keelt iga päev. Kasvõi 10 minutit päevas - Eriti mõistlik on õppida hommikuti
Ahjaa - 8 tundi tööd, 8 tundi und ja 8 tundi meelelahutust - mõnikord võid meelelahutuse keeleõppeks lükata või vastupidi keeleõppe meelelahutuseks. Aega on alati, lihtsalt tuleb õppida seda õigesti kasutama. Mul oli üks sõber, kes õppis vabadel hetkedel hiina keelt. Lõpeks sattus isegi kaheks suveks Hiinagi.
KES VARA ÄRKAB, SEL SÕNAVARA TÄRKAB.
2) Keele õppimise juures on kõige tähtsam kontekst - nii et sõnu nende ainsa tähendusega ei ole mõtet õppida. Ta soovitab võtta kätte ilukirjandusteos ja tuletada - nagu ristsõnamõistatuses  eksole - sõnade tähendust kontekstist. Samamoodi soovitab ta uurida sõnu sõnaraamatust põhjalikult nende sisse pugedes.
3) Võõrkeele õppimine  on kindluse vallutamine
                a) loe lehti
                b) kuula raadiot
                c) vaata filme
                d) käi loengutel
                e) suhtle võõrkeelsete tuttavate/sõpradega
4) Ilma kerge peamurdmiseta pole ka õppimist. "Eduelamust" peavad paljud kogu pedagoogika (isegi elu) võtmeküsimuseks.Võõrkeelteõppimises see ongi.
5) Ära kunagi tuubi, ära õpi sõnu ja vorme eraldi, kontekstist välja rebitult.