mina ei tea, kes sina oled, aga oled, aga oled, aga oled

Tegelikult olen juba pikemat aega üritanud aru saada, et mismoodi see asjade korrastamine käib. Ja ma ei taha öelda, et saaksin alati kõikidest inimestest enda ümber aru, et hoomaksin maailma terviklikkust. Ei hooma ma sittagi, vahetevahel saan aru, kui loll, enesekeskne debiilik ma olen. Ei tohi nii öelda, ei, aga no see vastab tõele. selles mõttes see ideoloogia värk, et ma tean, mis teeks kõik maailma korraga paremaks, sellist asja ei ole minu peas. mõni võib isegi uskuda, et miskine jumalasse uskumine aitab teda, aga siis võib-olla tähendabki see ainult tema enda aitamist ja see on oluline teada ja mitte ära unustada. See aitamise osa on alati jube keeruline osa. Ja ka kaitsmise osa. Mina saan kaitsta vaid naisi ja lapsi - sest seda kogemust jagan, olen elu jooksul jaganud. Samamoodi saan olla vaid jalakäija. Ma ei ole jalgrattur, autosõitja - selles linnaruumis. Samuti ei ole ma ka ettevõtja ehkki mu hetke kogemus toimib natuke ettevõtja seisukohalt, aga tulemus peab minu jaoks ka ettevõtjana olema lihtlabane - kasulik kõigile, nii minule raha seisukohalt, kui ka minu klientidele. Me üldiselt elame Euroopa Liidus ja siin läheb see kliendivärk tsipa rohkem korda, kui suurkorpide kasumid. Igatahes minu mõte on see, et asi, mis ma müün peab olema, kui mitte kasulik, siis vähemalt vajalik suuremas perspektiivis. Olgu see linnatänav, raamat, maja, etendus, muusika, mõnus sai, hää kohv, tore kleit, aga too kleit võiks tehtud olla mõnest vanast kleidist, tollest kleidist võiks rõõmu tunda mitte ainult kiirmoefanatt, vaid ka loodus. Mul on vanem vend, kes arvab, et küll see emake Maa ilma  hakkama saab. Planeet Maa võib igasuguse pingega hakkama saada, aga ma ei tea, kas ka inimesed sellel planeet Maal saavad pärast näiteks vee täielikku aurustumist ja õhu puudust hakkama või kohaneme me ka sellega? Elu ilma hapniku ja veeta ei ole tegelikult võimalik vähemalt hetkel pole meie keha sellega kohastunud. 

Aga jah, mida tähendab see, et ma olen enesekeskne? Ikka seda, et ma ei suuda ennast panna teise inimese olukorda. Pole kunagi suutnud, aga vahel ma nagu arvaks, et suudan mõista või hoomata teise inimese või olendi valu. Ja see, mis ma räägin, on alati mingis mõttes teoreetiline - see teise inimese või olendi või meid ümbritseva keskkonna sisse minek on alati jube keeruline. Olgu mul kuitahes võimekas ettekujutlusvõime. Kusjuures jube kihvt on inimestega suhelda, kus keset seda momenti, et oi ma tolereerin ja armastan kõiki ja mul tuleb nii hästi välja see, et ma võtan vastu kõik, mis maailmas olemas on, aga kas ma ikka võtan? Mäletan seda jubedustunnet, kui üks mu silmarõõmudest teavitas mind oma biseksuaalsusest. Ja see mõte keris ja keris ja keris ja keris ja keris ja hirmutas mind. Mis siis, et ma arvasin, et ma saan aru sellest maailmast ja inimestest enda ümber. Muidugi suutis mu üliintelligentne silmarõõm tsiteerida Michel Foucault´d ja öelda seda, mida ta ilmselt teadis varemgi, enne minule rääkimistki, et mõned kihistused inimesest on mitte lihtsalt võõrad, vaid jubedad ja neid surutakse nii kõvasti alla kui võimalik, sest nende eksisteerimise tunnistamisest algab kaos. Ja nii ta ongi - kaos, mille vastuvõtt on palju keerulisem, kui lihtsa kõigitimõistetava ja hoomatava šabloonide mõistmine. Kitši mõistmine. Ka minu perekond võib tunduda tõenäoliselt kõrvaltvaatajale kitš ja ilmselt on see mingi lõputu naer selle perekonna kui ainsa tee pihta, ikka päris jube naer. Väegade jube. Ja mingis mõttes täiesti arusaadav naer ka, sest inimesed ei taha tüüpprojektid olla. Vähemasti teismikutena on meis nii palju iha erilisuse järele, et me ei kujuta ettegi, et peaks lapsi saama ja elama nii nagu meie emad ja emaemad ja emaemaemad. Nii ta on - veider. Nii et see sündimuse probleem muutuks ilmselt palju väiksemaks, kui me ratsionaliseeriks oma hirme, armastust (igasugust, nii hetero- kui ka homo, nii sõbra kui  ka muud armastust) , elu, jne. Ja selle sees saaks aru, et igaüks teeb oma asja ja nii ongi ja seal kuskil asub ka igaühe tõde ja selle tõe sees on nii palju variatiivsust ja võimalikkust. Ja selle sees võiks kasvada lapsed. 

Kõik eelnev tuleb sellest kommentaarist, mis Bergi alla kirjutasin: 

Ma ise olen aru saanud, et see teiste inimeste kaitsmine ja arvamine, et oled nn hea ja hooliv - see ei ole eriti võimalik, sest päris tihti ma lihtsalt ei tea teiste inimeste probleeme. Mul on ennast näiteks väga raske panna ristriietuva mehe olukorda ja teda kaitsta. väga väga väga raske. Aga no ilukirjandus annab mulle mõnikord selle kujutlusvõime, et kuidas inimene võiks ennast tunda, kui teda sellise pisiasja pärast ahistatakse või rünnatakse, aga detaile ma ei tea, samuti pole ma ka suuremasi puudega veel, silmad on peas, jalad veel liiguvad, aga näiteks minu kasuema ei saa liikuda treppidel ja see ajab mind juba natuke närvi, kui ma kultuuriasutustesse kedagi kaasa ei saa võtta, sest nad raiped pole mõelnud ratastooliga või raske liikumisega inimesele. ühesõnaga praktikas - ma tahaks lihtsalt, et kõikidel oleks ligipääs infole, elule, teistele inimestele - aga ma raibe ju ise ei tea, kuidas seda ligipääsu tekitada, ses mõttes, et selleks tuleb omada lapsi ja vanainimesi ja erinevates olukordades olevaid sõpru, tuttavaid, sugulasi. see vist ei tähenda sama, mis võuk. aga jah. selle minu maailma sees on kõik inimesed võimelised kõigiga suhtlema ka siis kui nad samal ajal valivad Ekret ja teine pooldab puhtalt sotse või maiteagi reformi.

öölaps ja rosaarium - kategooriate purustajad, mis loodus ja inimene - ikka loodusinimene, inimloodus

Eile vaatasime Henrykuga üle "Öölapse" ja väga naljakas oli. ses mõttes Henryku vennaga on ka supernaljakas vaadata selliseid filme, kus sisuliselt üritatakse inimesele selgeks teha, et lapse sünd on selline elumuutev kogemus, et potensiaalseks valgu ja raua allikaks saab teise inimese veri ja keha - juba algusest peale. Et inimene ongi selline lihasöödik.

Ja selles on midagi jubenaljakat ja naljakasjubedat ja kui see kõik korrelleerida minu "Rosaariumile", mille lugemine võttis tsipp aega ja tsipp mõtisklemist teemal Carl Linne ja Taani ja Jüütimaa ja Napoleoni sõjad, mille käigus sisuliselt võeti maha hunnikute kaupa tammikuid, mis kaitsesid Taanimaad tuulte eest, siis võib juhtuda, et loodus polegi meist nii erinev, et äkki me isegi oleme osake loodusest. Mets, puu - nendel kõikidel on suurem funktsioon meie elus, kui me usume. Puu sees on mingi määratu vägi, millega ta varjab meid päikese ja vihma ja veel millegi eest, mis võib meile haiget teha, võtab meid embusse, kui oleme pisikesed poisid või tüdrukud, kisub meid taeva poole. Aga enamasti inimesed ei märka seda, sest ühel hetkel vaatame me otse enda ette, olgu me autos, seal on lihtsam otse enda ette märgata, aga mitte kõrvale või veel kõrvale või olgu me tänaval ühest kohast teise liikumas. Ja väga vähe märkavad puude olemasolu meiesugused, keda ümbritsevad isegi nn nõukaaja piirkondades nagu Lasnamäe või Õismäe suured uhked puud. Need on tüütud, sest okkad kukuvad alla ja lehed ja kevaditi hunnikute kaupa õietolmu ja õisi. sügisel lendavad suured oksad alla. 

Sellest see taanlaste normaalse kõrgusega majade armastus, jalgrattaarmastus jne. Nad on juba endale selgeks saanud nii 200 pluss aastaga, et puude puudumine on suurim puue, mis ühes linnas, ühel maal olla saab. Ja see raamat "Rosaarium", kus puud või siis iseäralikud puud-loomad-inimesed segu tulnukad vallutavad maa, on üdini taani värk. Johanne on ka üdini taani tüdrukpoiss. Ja selle tuules minna vaatama uuesti Hõffil nähtud "Öölast"on kuidagi selgusttoov. Variant, millele ma mõtlesin ka kevadel, kus ma filmi vaatasin, et aga mis siis juhtub, kui kogu perekond lepibki, et ongi selline laps ja siis ongi nii. Rosaariumis on vähemalt peakangelastel mingi sisemine jõud, mis nõuab leppimist sellega, et on loodus ja inimene on üks, et õudus pole lõputu, vaid ta lõpeb sel hetkel, kui keegi lepib olukorraga. Olgu see siis leppimine sellega, et keegi on mees ja naine korraga või siis rohkem nagu naine või taiminimene. 

Sest üks teos räägib tulevikust, teine minevikust ja mõlemad põrkuvad selle maailma kategooriatega. Inimene ja loom ja taim - kõik justkui eraldi, aga nii "Rosaariumis" kui ka "Öölapses" on nad kõik justkui koos ja moodustavad millegi täiesti raamatus uue ja filmis iidse. Olles viimasel ajal poja tõttu nii dinosaurustesse ja loomadesse ja teaduslukku oma aega ja energiat pannud, sest päriselt kooli ajal, puberteedi kohale jõudes tundus kõige igavam tund bioloogia, sest nagu päriselt, nagu päriselt, ausalt - mida see mulle tol hetkel andis, see ei seletanud ära isegi mu ärevust, leina, valu, ahastust, hirmu, õudset tunnet, kui vaatasin käsi ja mõtlesin/tundsin/avastasin, et need polegi minu käed, see polegi minu keha, see kõik ei olegi minu oma, see on mingi halb unenägu, kust on võimatu välja pääseda, ainult unistades mingist Valgest ilusast printsist. Oli üks ülikhuul klassivend, siiani üks väga khuul näitleja, inimesena ei saanud ma teda kunagi tundma õpitud ja praegu oleks juba hilja, igatahes nii äge, et oli, nii kurb, et ma ei saanud kunagi tema päris sõbraks ja tema minu sõbraks. Igatahes nüüd ma saan aru, et me tuleme kuskilt, et me pole nii kategooriliselt eraldatud ei loodusest, ei folkloorist, loomadest, taimedest ja selles kuulumises  on midagi õudset - ja selles, kui loed seda Charles Darwini järeldust, et me kuulumegi tegelikult loomariiki ja taimeriiki ja me võime olla üheaegselt mehed ja naised ja pojad ja tütred ja õed ja vennad. Ei olegi selliseid hierarhilisi kategooriaid, nagu mees ja naine. Ja toiduks võivad meile olla nii õhk kui liha kui taimed. 

Tegelikult tegelevad mõlemad teosed kategooriate hägustumisega - sellega, et oled inimene, aga tegelikult ka loom või troll või eelajalooline ahvike või taim. Ja selles, et me paralleelselt last oma ihus kasvatades ja teda imetades moodustame hetkeks mingi loomaliku olemise on omamoodi hullumeelne ja ilus ja õudne korraga. Naised kogevad seda kategooriate hägustumist kõige füüsilisemalt last sünnitades, imetades ja ka Charlotte Weitze rosaariumis on need, kes on korraga taimed ja inimesed ja loomad. Olgu see siis Esther või Fine. Ilmselt soovib seda taimeks olemise kogemust endale saada ka Johannes, sest tema esimene võimekus on muunduda Johanneks. 

Sveta rääkis, et ta ei teadnud, kas talle meeldib see raamat. No mulle meeldib, sest hetkel hulbingi siin Pangaea hiigelmandril ja mõtlen, et kes on inimesed ja kus on nende tulevik. Me justkui kuulume tehniliste vidinate, videode ja Tammsaare pargis popiks saamise himus tantsivate puberteediealiste plikade hulka, kes jagavad oma rõõmu vaid laikidehimus ja kes vajavad seda rõõmu, et võib-olla toita oma inimeseks olemise rõõmu. mulle tuleb meelde see imelik hetk, kus Tallinna õpetajaks õppimise seminaril rääkisin oma klassi õpilasest, kellel olid ilusad küüned, et kiitsin tema küüsi, sest tegelikult ta oskaski neid küüsi ise endale teha ja ta nägigi nendega tipp-topp välja, mis siis et muidu akadeemiliselt mitte eriti võimekas tüdruk ja kui ma siis sellest seal õpetajate mingil seminaril kellelegi rääkisin, siis kuulsin korraga mingit sellist lauset, et jumala eest ärge kiitke selliseid väliseid vidinaid, et see õpetab valet väärtussüsteemi, et tüdrukud ei ole lihtsalt/ainult ilusad. Aga tüdrukud ja poisid on KA ilusad. ET lisaks sellele muule, mis nad on, võivad nad KA ilusad olla. No kuidas siis nüüd seda asja võtta - kui sa tahad, et inimene ennast väärtustaks ja julgeks igas olukorras jääda ja olla tema ise, siis sa väärtustad ka neid oskusi, mis sinu meelest tunduvad ohkuipealiskaudsed. 

Ja ehk peaksin ka lisama, et see peaks nüüd olema minu uus teine mina - võiks olla õnnelik ja suuta teisi ka teha õnnelikuks. 

a rõõmu valmistavad inimesele endale ja kui väga hästi läheb, siis ka teistele tema ümber. 

 

imelik ja hea

 eluilu on sageli mitmetasandiline - ja vahel kurbnaljakas ka, üritasin mina Henrykut panna kirjutama oma unistusi üles, sest täiskuu... selline pisike rituaalike on meil siin 11 aasta jooksul sündind, et täiskuu ja siis saab kirja panna kõik head asjad, mis hing ihkab... 

aga ta teatas mulle, et võtku ma ennast kokku ja viigu need oma unistused siis ükshaaval ellu ka, et olgu see titt või mistahes muu hää asi, mis hinge peal on. aga pean tunnistama, et - ei ole harjunud sellega tegelema. igatahes laupäeval lähme sünnipäeva pidama Paavlisse, loodetavasti Tohver jääb vanavanemate juures kuidagi ellu, sest kuhugi mujale me teda kupatada hetkel ei saanud. no kuhu me ta ikka niiväga kupataks. 

olla on imelik ja hea. ise ka ei saa aru, kuidas see nüüd nii juhtus, aga äkki ongi kõik hästi ja imelik, nii nagu ma juba harjunud olen.

nädalavahetus koosnes depo hallouviini osakonnast ja mingitest teistest toredatest asjadest, mis ei saand ega saand otsa, tegelt peaks vannituba küürima nagu lollakas, tohvrit juhendama asjade kokku panemisel, sest no akadeemiline edukus algab sellest, et inimene oskab koristada, seda vähemalt väidavad mu instafiidi tähtsad postitused, ja teised väidavad, et olgu kõik koristamata, et nii sünnivad geeniused - ma ei teagi, kuskil peab tõde olema, aga esialgne tõde on see, et jalgade alla sattuvad vastikud pisikesed mänguasjad ei ole eriti mõnus ajaviide. 

lõpuks, lõpuks, lõpuks - jõudis lasteaeda Tohvri suur lemmik Odin. Ma ei tea mismoodi need suhted seal välja hakkavad nägema, väike india tüdruk Šri jookseb Tohvril sabas ja neil on mingid omad mängud tekkinud, aga kas nüüd see tamilikeelne pisike plika jääb tähelepanu alt välja? igatahes on see jube naljakas, kuidas Tohver ikka tikub brasiillaste ja indialaste manu - eesti poisid saavad taga ka päris hästi läbi, aga nad ilmselt nii vahetult ei suhtle ja see tekitab segadust. 

töö juures - läheb aina hullemaks see raamatute värk ja midagi tuleks teha, tuleks teha, tuleks teha - nagu henryk selle kohta ütleb, et unistused tuleks ellu viia. isegi kui ma ei oska nende unistuste juurdegi pääseda mõnikord, nad oleks nagu suure suure klaaskupli all seal kõrgel kirikutornis, mis puutub kokku sinise taeva ja päiksega, nagu oleks paradiis seal käegakatsutavam. aga elu on näidanud, et unistused on tegelikult käegakatsutavad - tohver on käega katsutav, olemas, päriselt, meie oma - me unistasime temast aastast 2018 kuni 2021 ta tuli - kõige täiuslikum ja armastatum väike poiss maailmas, kus mitte keegi mitte kunagi pole nii hästi sündinud ega olnud ega elanud. vähemasti meie meelest, eriti siis kui ta põõsasse kipub koju minemise asemel. 

just sain oma hea kristiine töökaaslasega kokku, kes teatas, et tema kipub oma koera põõsast välja tõmbama umbes samamoodi nagu mina üritan Tohvriga suvalistest kohtadest ka teda treenivatest logopeedi, eripedagoogi, lauluõpetaja juurest koju tulla, siis see lõpeb lõputu tulemisega, sest kõik mänguväljakud, kõik põõsad, vanasti ka kõik vihmaveetorud tuli läbi vaadata, sest mine sa kurat tea, mis nendega vahepeal juhtunud, kõik augud majades, mis Magasini tänaval, kõik valesti sätitud kivid  majade ääres ja majade seintes.

Kõik kõik kõik kõik kõik kõik kõik

aga ikkagi on olla imelik ja hea 

vananemise veetorud ja muu jant

 hull värk, olengi täiskasvanu, nagu siin Kaarel Aadli oma kolmekümneseks jõudmise juures suutis seletada, ma olen siin tallinnas täiskasvanu. õnnelik ja hull mõni päev, siis jällegi kõige õnnetum inimene maailmas. no näiteks paar päeva olime õnnetud, sest selle torude parandamise tulemusena tormas meie koju 2 rotti - ikka päris rõve värk, see on vanade majade sügisene reaalsus, süüa peavad nad saama ja kohakese, kus olla ka... No äratasin Henryku mingi kell 12 öösel üles ja teatasin, et meil on vist seltskond köögis. Piiksusid, see tähendab, et vähemalt 2 isendit olid leidnud tee kuskilt  toruaugust meie korterisse. Iuu! Henryk korraldas lõksud ja ei saanud seejärel kella kaheni magada... Vähemalt järgmiseks hommikuks oli üks rotike leidnud tee taevassse ja ülejärgmiseks päevaks järgmine rotike. Kõik on samamoodi nagu minu vanas kodus võrumaal. Tuleb võidelda vana maja hullusega. 

Ma armastan tegelt seda imelikku vana maja, milles oleme koos Henrykuga eksisteerinud juba 10 aastat, enne seda on siin elanud mu vend, siis mu kasuema ema, siis kasuema vanemad, siis kasuema koos oma vanematega. vägev pisike korter, kus on peetud pidu ja armastust ja kus on olnud ka natuke hirmus, ühel öösel enne Henrykut jäin magama avatud uksega ja siis nägin kõige kummalisemat unenägu sellest, kuidas juudi lapsed haihtusid keldrisse ja tulid aina juurde kuskilt nurgast. Juudi kalmistu, see, mis venelased hävitasid pole ka siit väga kaugel ja kõik see erinevate energiate kohalolu - all on tegelt pagariäri, mis on kestnud üle 30 aasta. meil on mingi imelik torusüsteem, mis on kestnud varsti juba 90 aastat, aga selle torusüsteemiga on see lugu, et see on meil siin üks püsti korteri peale. Seda süsteemi pole mitte üheski linnaarhiivis alles ja kaasajal on nii, et tavaliselt on korterites vähemalt 2 püstikut! Seda sain ma nüüd teada. Kas see teadmine mind muidugi täiskasvanuks teeb? Igatahes siin me oleme kõikide oma veidrustega - majaga, kus on tantsitud, suitsetatud, joodud, lauldud, noor oldud. Ja meie vastas on korter, kus tõenäoliselt post partumiga ema poos end üles ja tema laps töötab nüüd kuskil arstina. meie kõrval elas kunagi õpetaja Sepp, kes hoolitses minu kasuema Epu eest, kui ta laps oli. Ja siis sai õpetaja Sepa aeg otsa ja ta õepoeg Vello kolis sisse koos oma naise ja kahe pojaga. siis läks Vello Soome tööle ja jättis naise sinnasamma korterisse üksi - läksid ka pojad ära õnne otsima ja nõnda jäi ema üksi, jäi haigeks ja suri. Korter ootas omanikku tükk aega, kuni ühel imelikul tohvri 7-kuuliseks saamise päeval, kui me võrus minu 37. eluaastat pidasime külmutas lahtisest aknast tulnud pakane meie kodu veetorud jääkamakaks ja siis otsustas Vello lõplikult korterist loobuda ehk selle maha müüa. No me mõtlesime ka, aga siis jäi kuidagi nii, et ei - las see korter jääda ja nii ta jäi. Ostis keegi, kes võib-olla satub Eestisse jälle järgmise aasta juunikuus ja seni on korter üksildane ja ootab paremat aega. 

igatahes - siin me oleme. Elus! Võib-olla järgmisel nädalal saame selle torujandi põranda alla ka pandud ja korrektseks. Kurb on, imelik on, hirmus on vahel. Ja siis jällegi lähme pojaga aeda mööda Härjapea jõe tiiki ja sildu ja kõrvenõgestest ääristatud muldteed, vaatame mingitesse saja-aastaste puude võradesse, piilume kihvte koerapreilisid ja härrasid, jälgime kiirabi, kõnnime mööda tatarlaste tänavat ja Magasini Sõõrikusse või hoopistükkis vanalinna kolmekesi, kahekesi, üksi. Vahime Alma Ostra-Oinast ja naudime, naudime, naudime toda elu, mis meile hetkeks antud on, sest Tohver muudkui kasvab ja muutub iga päevaga nutikamaks, tublimaks ja no eksta meid natuke tillist ka tõmba seetõttu

meeles pidada maailma laiendamise värki

 ma tegin mingi sissekande endasse, et peab kirjutama salajasi mõtteid avalikult kõigile. aga kui avalikud need mõtted mulle endalegi on, kui avatud raamat ja mõistetav tegelenski mina enda jaoks olen, no mitte ei tea. 

Tohvrit ootab sel aastal esiteks siis lauluring, pärast siis teadusring ja logopeed, eripedagoog ikka. Oleks pidanud vist üle vaatama mingi spordiringi ka. Aga näe, siin me siis oleme, oma väikeste eriliste poistega, kes ei oska õigesti miskit teha ega tahta ja džuudosse ka enam ei lasta. Ma olen muidugi seda tüüpi ema, et mul oleks ülioluline, et mu laps oskaks ka sporti teha või vähemalt ennast normaalselt liigutada, sest no suht suur tõenäosus on, et ühel hetkel leiab ta ennast videomänge mängimast, sest no onu ja issi, eksole. Ja ma ei tea, mis siis saab ja kas üldse midagi saama peab. 

Praegu lihtsalt tassin lapse igat sorti kohta ja loodan ,et ta jääb ellu, et ma jään koos temaga ellu. 

Igatahes näeb ta selliseid asju, mida mina aegajalt ei oska näha, või üldse ei näe, sest olen lakanud vaatamast maailma nii laia pilguga kui mu poeg. Teine suudab endale pähe õppida kellegi teise lugusid, aga tohvri lood tuleb kõik üles kirjutada- üles pildistada. 

pröögatav proua ventilatsioonist ja veevärgist

 ma vist peaks hakkama kirjutama olmekirjandust, mille peaosas olen mina ja mu soov kasutada normaalsel kujul meie veevärki ja siis see alumise korruse proua, kes täiest kõrist absoluutselt kõik minema saadab ja arvab, et see on okei. kõik mu torumehed on sõimata saanud, mu vend ka, vahel on tunne, et nad on seal kambakesi ühe toru katki torganud, et ei mina ega ka mu kõrvalnaaber ei saaks köögis vett tarvitada. Häda on muidugi selles, et see on ühistule kuuluv veevärk. 

rääkimata meie korterisse paiskuvast ventileerimispahvakast, mida peetakse täiesti normaalseks... Noh korstnapühkija andis mõista, et ei ole see midagi normaalset. Sundventilatsioon otse minu ahju ja pliiti - päästeamet muidugi ütleb selle peale, et aga ehitage endale siis uus korsten, sest tõenäoliselt jaksab proua allkorrusel ka kõikide peale nii kõvasti karjuda. persse. stand your ground. 

mul vist on piinavad täiskasvanumured (vot nii piinavad eksole, korteriomanikumured, teistel on rahamured, sest ega see korterilaenu võtmine pole ka just naljaasi jne) jõudmas minuni. mis siis et väike ja äärmiselt ökonoomne korter, ikka on see jube kihvt pisike kahetoaline nunnats pealinna kesklinnas, oma ajaloo ja valudega. siin on üles kasvanud mu isa vist kõige enam mõjutanud inimene - minu kasuema. ja iga kord saab tema käest uurida, et mismoodi siin elati ja mida siin tehti ja kus siin käidi ja kellega siin koos oldi - tal oli seal isegi mitu klassiõhtut, kus terve ühisgümnaasiumi klass ilmus kohale ja tantsis, laulis, suitsetas, jõi - nii naljakas on mõelda, et kõik see oli täis elu ja meiegi oleme täis elu. ja väike timofei teisel korrusel on täis elu, enne teda elas seal tädi ene, kes käskis henrykul muru niita ja väga ägedaid asju teha aias. teisel pool teed elas lõbus naine, nagu Epp teda nimetas ja lõbusa naise tütar oli Epu pinginaaber, imeilusate selgete näojoontega poisipeaga brünett tütarlaps. 

elu on jah selline ,et väga palju on emotsioone, nagu armastab selle kohta rääkida Henryku õe üks parimaid sõbrannasid, et kinnisvarast tuleks õppida lahti laskma, eriti selle emotsionaalsest väärtusest tuleks lahti lasta. Mul on aga omad vaated emotsionaalse väärtuse osas. minu jaoks on see tükike minevikku, mida ma tahan endaga kaasas kanda, millele ma tahan anda lisaväärtust ja ruumi oma elus. olgu see minu võru kodu või tallinna kodu - selle sees olen mina ja mina pean vaatama, kuidas sellega toime tulla nii hästi kui saab. mitte lihtsalt alles hoida, vaid aja jooksul enda ja teiste jaoks väärtuslikumakski teha, kui see oli enne mind. Ja siis muidugi ise kuhtuda ja vaadata, kas järeltulevad põlved naudivad seda ruumi sama palju ja tahavad seda ka paremaks-toredamaks teha.

Igatahes mina tahan kodu - olgu see Võru või Tallinna kodu - nii hästi kui ma oskan hoida ja veel pareminigi. need mõlemad on mulle usaldatud sest ilmselt miski minus oskab hoida ja lugu pidada olnust. 

mulapäevik post ja keset "Inimese kostüümi"

 ulme

ma ei oska ja tegelikult mõnikord ei taha ka. 

Olla

kuigi tahaks olla... 

Loen siin Jim Ashilevi raamatut "Inimese kostüüm" ja mõtisklen teemadel - kurvad lood, enesetapp, ennast lahutamatuks tunnistanud vanavanemad, Henryk, kes suudab närvilises olekus igasuguse kontrolli oma emotsioonide üle kaotada, jah, ta raibe on raibe, ja ma tean, et ma varem või hiljem reageerin tema jobususele veel hullemini, kui ma seda praegu teen, mõtlen ennast katki ja ründan teda ühel hetkel, sest ma ka ei saa oma emotsioone vaos hoitud, kui närviline hommik osutub jälle lõputuks vingumiseks teemal, et mitte keegi mitte midagi ei tee. see on siis, et ta ise ei tee, et ma ise ei tee, et me keegi ei tee, et meie juures ei ela ei minu vennanaist ega tema ema, et asjad saaks tehtud. tegelt ajab mind selline mitte keegi mitte midagi ei tee lihtsalt maruvihaseks, sest see on vingumine, vingumine, vingumine, vingumine  - on kaks varianti, kas ignoreerida probleemi või sellega tegelda. ma tean, et ma ise eelistan seda ignoreerimise asja alati, pea alati, eriti mis puudutab olmet. ja päriselt ma olengi ses mõttes hull inimene, et asjad lähevad meie kodus aegajalt koledaks-pahaks-hallitanuks ja siis tuleb tuhin koristada, kui vahepeal pole just Henryk neid asju koristama hakanud, ära koristanud. Ja mis sellega on? mitte midagi, elu on. inimene on. Inimest tema mitmekesisuses ei ole võimalik teisiti vaadata ega näha. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib võtta asju nii pindselt. 

Pindselt? 

Pinnapealseks pean seda, et me olemegi täpselt nii laisad nagu lasttakse või ise julgeme ennast lasta. Põrkekukkumine mingisse masendusse, millel pole otsa ega äärt ja siis kukud tagasi. 

Igatahes raamatust ka natuke. või siis sellest välja kukkunud mõttenatukestest. 

Ma olen elus mõelnud enesetapu peale vist mõned korrad. Mitte nii intensiivselt kui Jim Ashilevi - sest no mis ma seal ikka - vanaema suri ära, siis mõtlesin, et kurat peaks ennast ära tapma, ei ole kedagi, kes minust hooliks, isa ütles, et kui mõtled selle peale, siis mõtle, mis juhtub siis, kui sa ennast korralikult ära ei tapa, siis jääd maailmale koormaks, see ei ole hea, tõsi ta on, ei ole hea. Siis mõtlesin, et noh, vanaema kasvatas mind üles ja see oli suht suur asi tal mind suureks kasvatada, ma ei saa ennast lihtsalt ära tappa, sest teda pole enam. Päriselt - see võib kõlada imelikult, aga iga kord kui ma mõtlen selle peale, et äkki mind pole vaja, mõtlen automaatselt oma 66-aastasele vanaemale, kes avastas esiteks et ma eksisteerin ja see ei olnud tol hetkel hea uudis, sest isa oli mul ju abielus (siiani on sellesama toreda inimesega, kellega on alati olnud), teiseks, et mu ema, tema ainuke laps, sureb faking vähki kolmekümneneljaselt. Aga kui ma lõpuks sündisin, siis vanaema sisuliselt hakkas uuesti emaks ja kui ma seda õudukat Henryku emale räägin, siis tal läheb seest külmaks. Igatahes ma juba selle pärast ei tahtnud ennast ära tappa, et nad olid koos nii palju vaeva näinud, et ma olemas olen ja koolitun ja saan aina targemaks ja tublimaks, ilgelt nõme oleks kogu seda resurssi lihtsalt ära tappa. 4-5 aastat hiljem - pärast bakalaureuse kraadi saamist oli mul umbes sama tunne, et peaks - just nimelt peaks - ja see tunne oli nii jube, sest mingi osa minust oli juba täiesti teadlik, et see on võimatu, et ma ei saa ei oma emale, vanaemale ega ka isale midagi sellist teha. Psühholoog kirjutas depressiooniravi tabletid Võrus, mina ei julgenud neid võtta. Läksin notarisse ja lasin endale testamendi teha, sest isegi kui ma ennast ei tapa ära, siis ma võin vabalt mingi suvalise auto alla jääda poolkogemata. Ja nii läks, et mul oli 21-aastaselt testament tehtud, nii igaks juhuks. Praegu ma enam ennast ära ei tapaks, vähemalt ei ole olnud seda tunnet, aga see ei tähenda, et poleks ärevust, poleks ahistust, poleks tunnet, et olen täiesti üksi ja ilmselt jäängi täiesti üksi - hoolimata sellest, et mul on hetkel Henryk ja Tohver. Aga nagu elus ikka - kõik võib ühe hetkega muutuda. 

minu iseärasus on see, et ma tean, et muutused tulevad nagunii, tahad sa seda või ei taha, oled valmis või ei. Ja hoolimata sellest, et ma pean ennast Amburiks - jaa, ma natuke usun astroloogiasse, isegi seal on palju pullikakat, aga siiski - siis ma ei armasta muutusi. Ja no kuna suurem osa minu elu algaastatest koosneski sellest, et toimus mingi järsk muutus, pööre teise järel, siis mõnikord ma paaniliselt kardan, et see tuleb kõik ja siis jällegi, et mitte midagi ei muutu enam kunagi -noh näiteks, et ma ei õpi midagi juurde, ei käi enam kunagi välismaal reisil, ei kirjuta maailmakuulsat luuletust või romaani, ei abiellu (mis muide on olnud selline - nii ja naa küsimus mu peas), ei saa rohkem lapsi, ei kirjuta ühtegi ülilahedat seriaali kirjandusinimeste kohta, nii äge oleks, eksole, nagu see Emily Dickinsoni seriaal Appleis, ei proovi veelkord töötada poole kohaga õpetajana, ei müü rekordiliselt palju raamatuid välimüükidel, ei tööta ühelgi töökohal, kus palk oleks näiteks 6000 eurot pluss kuus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ei muuda mitte midagi - ei eesti kirjandust, ei kirjanduse müüki eesti keeles, ei haridusmaastikku, ei tele- ega filmimaastikkus, ei integratsiooni ega veel mingit mustmiljonit asja, millel on tähedus. 

Igatahes see hirm on mõnikord isetäituv, mõnikord on see midagi täiesti veidrat. Henryk näiteks suudab mulle juba mingi 7-8 aastat järjest selgeks teha, et ta ei lähe kuhugi. Siiamaani pole läinud ja seda muutust pole tulnud. Seega hetkel suitsiidiks põhjust pole. Ja ma ei tea, kas ka pärast tema ära minemist oleks/ on. Lihtsalt nii on. 

Seega kõik see ärevus, mis on seotud sellega, et ma ei oska midagi, mul pole seda kunagi olnudki, et ma ei oska midagi, sest see pole ükshetk mitte midagi tähendanud, see mitte oskamine. See, mispärast näiteks Jim Ashilevi ennast kolmeteistaastaselt selles raamatus ära tahtis tappa, seda polnud. Ma oleks ilmselt tema asemele endale liiga tahtnud teha siis kui ta pidi nii kaua ja põhjalikult oma esmasündinust ja naisest eemal olema. See oleks olnud see hetk. Minus puudub ambitsioon? olen eluaeg tahtnud midagi justkui saavutada, aga pole sellega kuhugi jõudnud, võib-ola ei jõua ka. Saavutada? 

Kogu aeg on tunne, et teised oskavad seda paremini kui mina. Jõuda õigetesse kohtadesse ja olla hoitud. Vähemalt Jim oskab seda paremini, samas, justnimelt samas - kõik on ikka veel arenemises, ka mina.  Aga olen minagi hoitud - natuke teistmoodi. Hoidis ema, hoidis memm, hoiab isa, hoiab mees. Ja ma võiks neid kõiki ka ise hoida. nii ehk naa.