24 november 2022

Titepuhkus on otsakorral ja nüüd, jah nüüd!

 Töö. Kaks inimest tööl. Kodu. Laps. Asjad omandavad täiesti uue tähenduse viimase poole aasta valguses. Tibu. Kõige ilusam. Kõige tillem. Kõige tüütum. Kõige armsam. Ja nii see käib. Kuidas sõime saadakse õigeaegselt? Ikka veebruaris sündides ja pooleteise aasta pärast augustis sõime minnes. Varem pole võimalik, hiljem ka mitte. Kes titte vahepeal hoiab? Jumal seda teab. 

05 november 2022

Mõtteid...

 See hetk, kus oled justkui ennast ülebroneerinud. Toimetad asjadega, mida on palju rohkem, kui oleks osanud oodata. See aasta algas õpetajaks saamise koolitusega, läks edasi IT-koolitusega, paralleelselt tegelesin prantsuse keele ja väiksemat sorti mikroökonoomika koolitusega. Kõigele lisaks käisin start-upiinimestega kohtumas TTÜ lähedal. Imelik on aga see, et paljude asjadega pole ma eriti kuhugi jõudnud. See esialgne emotsioon väsitab niimoodi ära, et lausa hirmus on. Tunne on, et igale poole peaks jõudma, kõike peaks tegema. Tegelikult peaks rohkem paarile asjale keskenduma ja mitte igale poole jõudma. Keeruline värk. 

Eriti keeruline on Work in Techiga. Ma ei teadnudki, et mul on nii lihtne ignoreerida oma sisetunnet, et IT on see koht, kuhu tahaks varem või hiljem varba vahele saada. Kuidas muidugi varvas vahele saada, on eraldi küsimus. Eriti praegu. Teise. Õigemini küll kolmanda töö kõrvalt. Hoeh.... 

10 oktoober 2022

 Kurb on. Kohutavalt kurb. 

24 september 2022

Tegevusrägastik

 Uus töökoht. Natuke raske on. Natuke elevil olen. Natuke närvis olen. Natuke solvunud olen. Kõike natuke. Enda peale, oma ajakasutuse peale, kõige peale. Elu on selline. Lihtsalt on. Minu eelmisel töökohal oli kõige raskem see, et keegi täpselt ei teadnud, mida inimene tegi enne mind. Ja temal oli juba uus töökoht ja kuna ta oli niivõrd spetsiifiliste oskustega tegelane, siis ei teadnud ka mina täpselt, kust alata. Mul läks vist poolteist aastat, et mõista oma funktsiooni piisavalt, siis valasin ma selle muidugi omakorda üle kõikide teadmistega, mis ma olin kogunud varem kuskilt, ja saingi sisuliselt veelgi tublimaks raamatumüüjaks, kui ma enne seda olin olnud. Ja kui ma lapsepuhkusele läksin, siis kirjutasin lahti kõik oma tegevused, nii hästi kui see minusugusel võimalik oli, üles. Loomulikult tuli tööle uus inimene, kellel on minust hoopis teistsugused oskused ja kes lihtsalt mõjubki üliefektiivse ja ägedana. Minust noorem, uljam jne. Ja ta ütles mulle, et sellest nimekirjast oli tal kohe palju kasu. 

Nüüd on mul tegelikult umbes samasugune olukord. Ainult et see töö, mida hetkel teen, on teistsugune ja eeldab rohkem mind, kui raamatute müümine eeldas mind ja minu sisu. Ikkagi on mingid elementaarsed asjad kuskil õhus rippumas ja ma pean lihtsalt käima kolleege varjutamas. Ütlen ausalt, et iga uus karjäär on selles osas päääris vastik. Või isegi kõrgem ametiaste, pääris ilge. Aga eks tuleb kuskilt alustada, et kuhugi jõuda, eriti oluline on see pisikese lapse kõrvalt. Henryk on ülitubli ja aitab mind igas plaanis. Mina pean ennast aga igas mõttes paremini ajastama. Loomulikult tahaks, et kõik oleks ette ja taha ära tehtud. Et kellelgi oleks mulle mingi nimekiri asjadest, mida pean ära tegema, kaasa antud, aga ei ole. Ja see ei peaks mind tegelikult endast välja viia ega õnnetuks tegema. Nagu see mind tegi õnnetuks tol esimesel mälestusväärsel aastal Heas Loos. Nimekiri inimestest, kes minuga suhtlema pidid/peavad ei olnudki nii pikk, lihtsalt see tegevusrägastike tühjus, ehmatas mind ikkagi ära. Ja pärast muidugi tuleb välja, mida kõike ma ei teinud. 

Pole hullu. Kuskilt tuleb alustada ja kuhugi tuleb jõuda. 

Ahjaa, see mu tööle minemise bussipeatuse vaade. 


05 september 2022

probleem: ei suitseta

 just mingipäev rääkisin kohviku-Merlega, et kuda see suitsetamise värk. Minul näiteks, kui ma just ennast oimetuks pole joonud, ei ole suitsetava Henryku-Ra jne kompanii kõrval kunagi tekkinud tunnet, et peaks sotsiaalselt suitsetama. Henryku õemees on küsinud, et kuidas see üldse võimalik on, et ma ei suitseta, sest sisuliselt vanasti siis kolm neljandikku Novoditest suitsetas, ja mina istusin Henryku isaga aias söögilaua taga ja üritasin rääkida. Ja nii see käis, see meie värk. Minul oli/on siiani kuidagi imelik suitsetajate keskele imbuda ja rääkida nii et mingi asi lendab näkku. Ja eks see tite omamine teeb selle pahe minu jaoks veelgi ebamugavamaks, eelmisel aastal eriti... 

30 august 2022

Mõtlen, et see ei ole päris. Teen nii, et sellest saab päris. Päris Hilton

 See hetk, kus oma tööd alustad mõttega, et see ei ole ju päris. Ma ei hakka seda päriselt tegema. Noh. Nii alustasin ma kunagi Ülemiste Apollos raamatumüüjana. Nüüd on see mittepäris kestnud 13 aastat. Ja see on üheaegselt päris veider ja absurdselt valus tunne, et ma justkui olen unistanud ja elanud kahes paralleelmaailmas. See ei juhtu minuga, see pole minu moodi, see ei saa olla mina. Aaa... Nüüd see olengi mina, kas ma tahtsingi see olla. Või oli mul muid plaane? A see on tegelikult päris äge olla. Kuulge, mulle vist natuke sobib niimoodi ja natuke mitte. Eks ta ole. Natuke sobib ja natuke mitte. Üldiselt mees on mul tore, aga natuke liiga närviline ja sellest johtuvalt mõnikord päris kuri ja ebameeldiv ka. Näiteks Toffik ei tohi paljusid asju teha, sest tema papa kardab, et mis kõik juhtuda võib. No nii võib ju elu elamata jääda, kui Toffiku papa muudkui kardab. Aga samas on keegi, kes teda hoiab ja nunnutab ja armastab ja üldse on temaga nii nii nii hea. Ja täpselt samasugused tunded on mul mõnikord, kui mõtlen müügitööle ja kirjutamisele, kui mõtlen natuke Kaurile, kes võttis kirjutamise südamega ette 10 aastat tagasi ja jäigi seda tegema. Müügitöö on natuke teistsugune. Natuke vähem haavav, aga ka seda on võimalik halvasti teha, lausa kohutavalt, lausa nii et sulle öeldakse, et kas oled siin või lähed ära. 


Vaatasin eile "Sandmani" ja olin šokis. Kalliope lugu hõivas mu meeled täielikult. Kas ka mina võin vägistada muusat? Noh jah. Me kõik, kui tahame, et kõige paremad lood meieni jõuaks, peame eelkõige enda kallal vägivalda kasutama. 

27 august 2022

kui riided ei lähe selga...

seoses sellega, et septembrist lähen tööle, hakkasin oma garderoobi üle kaema. Issand, kõik mu kõige ilusamad kleidid ei lähe mulle lihtsalt selga ja see on õudukas kuubis! täna lausa pahandasin toffikuga, et mismõttes. ja ta ei osanud mulle selle kõige peale maad ega mütsi öelda. ma ei tea nüüd, mismoodi ma inimeste ja inimesehakatiste sekka lähen. Riideid ei ole. jalanõusid on üks paar, mida kannan kogu aeg ja mis on koledad ja katkised ja mu jalad on vist nende kandmisest koledad ja lamedad ja katkised. hoeh. 

aga meid tabas ka see täpihaigus. hullvärk.