01 juuli 2022

Ära küpsenud mamma

peast küpse tunne on. 

See titega kodus olemise värk on suht jõhker mõnikord. Eriti kuumaperioodidel ja kui tal juhtub olema mingi kasvuspurt ja näiteks pargis, kui toreda musta mulla asemel leiad oma kluti rusikas koerasitta. Jeei! Kusjuures mitte mööda mingeid põõsaid, vaid täitsa sellises kohas, kus isegi emaks olemata oleks võinud täitsa sita sisse istuda. Kena pärn ja mööda jalutavad koerad. Mingi päev Henryk ütles, et jah, nüüd kohe kirjutad Veerenni gruppi, et koerad ei tohi kakal käia ja pissida ja üldse. Ise mõtlesin ka, et on selliseid hulle, kes kirjutavad, et mingi oma koertega peesse, et situvad siin igal pool ja on nõmedad. Noh jah. Ausalt öeldes nüüd vist tahaks küll kuhugi kirjutada, et lõpetage oma koera situtamine pärna all, kus vabalt võiks piknikku pidada mitte ainult mammad tittedega ringi joosta, sest seal on vaja. 


Ahjaa. Eile oli ka see tore päev, kus pärast topless tissitamist vaatasin ilma kardinata aknast välja ja mu pilk kohtas keskealist meie tänaval mööduvat meest, kellele ma olin tõenäoliselt üsnagi noh paljas vaatamine. Ja nüüd, kus ma iga mõne aja tagant leian, et peaks veel midagi tegema, lisaks lapse kasvatamisele, on kogu aeg tunne, et aeg saab otsa. Kohe. Kohe. Kohe. Eile sattusin Start-Up ettevõtetega kommunikatsiooni töötuppa, üliäge! Suur aitäh kaasamast Liis! 


No ja Work In Techi rühma tööülesanded: nii need IT-kursused kui ka karjääriehitamise värgi kursused, on lihtsalt nii ägedad asjad, mida juurde õppida. Seda kõike ei saaks muidugi esiteks ilma Toffikuta, sest tänu temale on mul võimalik ja vajalik mõelda tulevikule hoopis teisiti, kui näiteks 12 aastat tagasi. Või 15 aastat tagasi. Imelik on möelda, et selle aasta septembrist saadik olen ma Tallinnas elanud 19 aastat. Ja suurema osa sellest ajast olen unistanud kirjutamisest. Nüüd unistan kodukontorist.



Hull  värk.



20 juuni 2022

Kodus on hea...

 Kodus on hea. Mujal veel paremgi. Kus muidugi praeguseks on minu kodu? Herne tänaval? Raudtee tänaval? Seda vaikset sisemist suminat on mu meel täis ja titt magab end välja siinsamas minu kõrval - oodates kasvamise kiiruse suurenemist. Nad kõik ootavad, et nad saaks maailma vallutada, ilusamaks ja targemaks minna. Jõudu täis ja kirglikumaks. Me kõik oleme need. Isegi kui me ei ole need. Vennapoeg ütles oma õpetajale, et Katrina Helstein - jah mina, kui too nõudis naisluuletajaid üheteistkümnendike käest sügisel. Nagu isa selle kohta armastab öelda, et Tallinnas oled sa üheksas, Võrus esimene. Isegi kui sa pole parim, oled sa siin parim. Nii ta on. Tallinnas oled sa üheksas. New Yorgis sajaüheksas. New Delhis tuhande üheksas. Igatahes sellest tuleb mööda vaadata, et mitmendal kohal sa oled. Sisse tuleb vaadata, et mida sa tegelikult nendel kohtadel teed. Ema võid sa olla, aga milline. Oma lapse jaoks ikka parim, aga alati võiks parem olla. Nii ta on. Elu. 

18 juuni 2022

Tädiks olemise värk

 

Pepu püsti ja aeda korrastama!

Alates jaanuarist ehk siis juba viimased pool aastat olen nobedasti endale ja titele ja Henrykule tegevust otsinud. See pole just suurem asi värk, kui titt ei saa areneda ja mina ka kõngun oma mitteteadmistesse. Hirm on. Hirm oli eelmisel aastal selle eest, et mind lihtsalt visatakse titega tänavale. Hirm on selle ees, et ükshetk saab raha otsa. Aga samas - hirmul on suured silmad. Julge hundi rind on rasvane. Kõik need suurepärased väljendid, mis annavad mõista, et asjad polegi kõige hullemad. Vähemalt mitte minu asjad. Niimoodi seletas meil elu Eha Klaassen - iga kord kui sattusin klassi ette ja pidin ümber rääkima peatükki bioloogiast või geograafiast ja alustasin vestlust sellest, et ei tea, kas ka hakkama saan. Elus ongi nii, et tuleb hakkama saada. Teha pole midagi, joosta pole kuhugi. Nüüd ja praegu. Need ja ainsad asjad, millega toimetada ja tegutseda. 


13 juuni 2022

Hirmsad asjad

Natuke hirmus on. Sain eelmisel nädalal oma tööandjaga kokku ja korraga mõistsin, et mind ei taheta enam tagasi, et kohta mul enam sisuliselt pole. Õnneks kuulume suurde gruppi ja kuhugi mind ikka võib sokutada. Aga üha enam saab selgeks see, et noh klienditeenindajaks olemine, kes füüsiliselt peab olema ühe koha peal, ei ole minu jaoks enam väga mõistlik tegevus. Tahaks midagi suuremat ja paremat. Ja tahaks, et see oleks võimalik, mitte ainult unistustes, vaid ka päriselt. Loen Kristi Saare asju ja tunnen, et on võimalik, et tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Aga unistama peab. Lootma peab, tegutsema peab. Koos pojaga ja ilma. Igatahes. Alati. 

Igatahes koos partneriga. Loodan, et me tuleme Henrykuga toime ka siis, kui päriselt läheb keeruliseks nii rahaliselt kui ka muidu. Samas, äkki ei lähe. Äkki lahendame selle järgmise paari aasta jooksul ära. Selle problemaatika kodukontori ja autojuhilubadega. Ses mõttes, et ma olen nüüd vist juba kuus aastat prantsuse keelt õppinud, samal ajal pole mul isegi juhilube. Aga eks see kõik tuleb omal ajal. Nagu ikka. Ses mõttes, et teadmine, et mul oleks nagu juhilube vaja, et normaalselt eksisteerida pendelkodanikuna Tallinna ja Võru vahel, nagu ma tegelikult tahaks eksisteerida.  

11 juuni 2022

Pea huugab homofoobiast

Mõni päev on emotsioone rohkem, mõni päev vähem. Aga ma lihtsalt ei jaksa selle traditsioonilise perekonnaga jahmerdada. Selles mõttes, et siuke kopp on ees, et minu isa mind ka ei jäta selles naine on naine ja mees on mees jamaga. Saadab selliseid arvamusartikleid, et vastik on. Aga noh. Las saadab. Las kujutab endale ette, et see on okei, et perekond on tähtis. Keegi pole kunagi öelnud, et perekond pole tähtis. Miskipärast kui keegi räägib armastusest, siis hakkab kohe pihta see, et kas seks on armastus? No nii ja naa. Eks ole. Me kõik teame, et nii on ja naa on. Üldiselt, kui enam-vähem monogaamsesse suhtesse jõuda, siis tundub ikka nii, et on jah. Üks osa sellest mitmetahulisest spektrist, kus avaldatakse armastust. Enne seda võib see olla lihtsalt oma ihade rahuldamine. Aga jah. Armastus on ikka märksa mitmetahulisem - selline tunne on, et n-ö perekonnakaitsjad. vahel tahaks küsida, et millise perekonna, no isa käest ma ei hakka küsima, et millist perekonda ta kaitseb? minul on olnud siiani tunne, et kas olen või ei ole osa sellest nende dikteeritud süsteemist, vahel on tunne, et mitte kellestki, ja mitte ainult minust, vaid teistest oma lastest ka, ei hoolita põrmugi, aga noh las see olla inimeste südametunnistusel, sest kõikide edude taga on ohverdused. ja me peame sellega leppima, et kõik inimesed on ainult inimesed, kaasa arvatud meie vanemad. 

08 juuni 2022

Leedut ähvardatakse

hirmus on. 

jätkavad liikumist mingi totaka ruumi loomise poole. 

ja need idioodid - need Saksamaa ja Prantsusmaa vaatavad kõrvalt - noogutavad, et jah sellised lood.