29 detsember 2022

Hea mees, veel parem naine

Igasugune riigi rahaline väljaminek või sissetulek sõltub niivõrd paljudest asjadest meie ümber, et see läheb juba imelikuks. Kaasaarvatud sellest, kuidas nähakse meie naisi-mehi töökohtades. 

Minu jaoks on see, et mu elukaaslane ja lapse isa saab endale lubada kodukontorit kolm päeva nädalas, taevakingitus. Ja see, et ta midagi sellist ka võtab endale kohustuseks, et aidata minul oma karjääris edasi areneda. Mul on vedanud. Päriselt on vedanud. Ma ei tea kauaks see kõik niimoodi jääb ja kas mingil hetkel tuleb ette ka tema titetalitamise paus. Avastab korraga, et kõik muu on huvitavam kui meie poeg. 


Mida tähendab minu mehe jaoks kodukontor? Seda, et ta saab tööd teha kodus, ei pea sõitma 45 minutit Laagrisse ja tagasi sama palju. Kõige selle juures on ta olemas oma pojale. Paneb ta valmis ja toidab teda, et lapsehoidja saaks poja õue jalutama viia. Mina olen samal ajal juba kella seitsmest saadik sõitnud bussiga tööle ja alustan oma esimese tunniga kell 8.30. Lõpetan viimase tunni kell 12.10. Koju jõuan 13.30 või hiljem või varem. Igatahes jõuan. 

Poiss jääb ilmselt magama kell 12 või natuke enne või natuke pärast seda. Kui ta ärkab enne minu tulekut ehk kell 13.30 üles, peab mees võtma ta üle lapsehoidjalt, kes on kella 10.00-13.00ni titte hoidnud ehk õues jalutanud. Mees on samal ajal saanud tööd teha. 

Kui minu elukaaslane arvaks, et ta ei saa hakkama lapse riietamisega, toitmisega, rahustamisega jne, sest mehed sobivad titte hoidma, siis kui too oskab juba midagi ka öelda ja on üldse kommunikeerimisvõimeline, siis ma ilmselt ei saaks tööl käia. Nii ta on. Ja ausalt öeldes mul puuduvad mõnikord sõnad, et kirjeldada, kui tänulik ma olen, et ta on just titega valmis olema mees. 

Mul on kolm vanemat venda ja isa, kes armastab rõhutada, et lapsele pole isa vaja, et ema on oluline, et alla-kolmeaastased lapsed on isade jaoks mõttetud, sest nendega ei saa asju koos teha. 

Kas ta on näinud minu elukaaslast oma pojaga mängimas? Autoga mööda tuba sõitmas, onnis hängimas, raamatut lugemas jne jne, mis siis, et laps oskab vaid ümiseda, näidata ja nutta ja naeratada. Minu emotsionaalselt minust peajagu targem mees aga oskab pojaga mitu korda paremini suhelda kui mina. 

Ja vat, kui ma sellise oma isa jutu järgi elava mehe otsa oleks koperdanud, siis oleks ma ilmselt praegu depressiooni äärel ja õnnetu, sest tehke, mis tahate, mina ei ole loodud kolm aastat järjest titte passima ja tube koristama ja triikima ja pesu pesema ja süüa tegema... Mõned meist on. 

Mõned meist valivad endale sellised mehed ka ja see on okei. Ja mõned meist on ülbed ja saavad endale sõimekohad ja mõned meist ei ole piisavalt ülbed ja peavadki vastu pidama kolm aastat või rohkemgi kodus. Nii on. 


Lihtsalt tahaks mõnikord öelda, et ka naine saab raha teenida ja tahab raha teenida - kõik naised tahavad, sest automaatselt on võimalus, et sa ei pea raha küsima oma mehe käest, et sa ei sõltu täielikult temast. Aga ka riigi rahakott tervikuna sõltub sellest, kui palju on maksumaksjaid. Ja vahet ju tegelikult pole, kas need on naised või mehed, peaasi, et saab makse maksta. 

Juba praegu ei ole meil raha, mida maksta oma ülikooli õppejõududele, oma õpetajatele, oma lasteaiakasvatajatele, pensioniteks, kultuuritöötajale jne jne. Juba praegu ägisevad haridustöötajad oma koormuse all. 

Ja me tahame suunata 150 miljonit eurot sisuliselt vanematele kätte - samas kui kogu süsteem, mis koosneb maksude maksmisest, lihtsalt toodab automaatselt juurde emasid, keda ei oodata tagasi tööturule, sest lihtsalt lapsi pole kuhugi panna. 

Minagi olen selle probleemiga silmitsi. Novembrist oleks pidanud minu tol hetkel pooleteistaastane poeg sõimerühma saama. Ja endiselt - hea on, et mul on tubli mees ja hea on, et tal on minu jaoks väga tubli tööandja - muidu ei saaks ma koolis lapsi õpetada. Ja hea on, et minul on tubli tööandja, kes on paindlikult sättinud minu õpetamisajad ära. Hea on. 

Mina tahan samamoodi maksta palka oma maksudest õpetajatele, lasteaiakasvatajatele, ülikooli õppejõududele, meedikutele ja tuletõrjetöötajatele. Tahan olla ka sedamoodi kasulik. Äkki ma ei ole valmis veel ettevõtjaks hakkama tite kõrvalt, titega. Äkki ma ei saa kodust tööd teha nii palju, kui ma sooviksin. Ehkki Smartwork on minule võimaluse andnud IT-d õppida. Äkki.

Igatahes - Isamaa soov teha naistest koduhoidjad ja meestest sisuliselt närvilised töörügajad kümnel rindel - ei ole kellelegi kasulik. Ei naistele ega meestele - liiati veel nendele lastele, kes lõpptulemusena ei pruugi saada normaalset haridust, sest suurem osa maksurahast ei lähe infrastruktuuri väljaehitamisele ehk lasteaedade väljaehitamisele ja lasteaednike normaalse palga väljamaksmisele - see tekitaks aga lisaaja potentsiaalsele maksumaksjale ehk emale, kes läheks tööle. Jaa! Ja oleks selliselt kasulik nii riigile kui ka oma lapsele.

Me kasvatame siis lihtsalt üles ühe põlvkonna tüdrukuid, kes arvavadki, et nemad tööl käima ei pea, sest nende kohus on kolm last ära sünnitada ja siis võib-olla veel kolm ja veel kolm. Ja riik on see, mis peab neid lapsi ülal pidama, ses mõttes, et kolm last ühe mehega, kolm teisega ja kolm kolmandaga. Sest kolmelapsetoetust saab lubada endale vaid ühiste laste olemasolu puhul, eksole. Muidu oled vana hoor ja ei kõlba sulle siin mingit toetust maksata. 

Igatahes muidugi on vaja toetada lasterikkaid peresid. Lihtsalt toetama peaks ka lapsevanemate tööturule tagasi jõudmist. Kes neid makse siis maksavad? Need õnnetud mehed, kes kõik ei teeni kolmekordset Eesti keskmist palka? 

24 november 2022

Titepuhkus on otsakorral ja nüüd, jah nüüd!

 Töö. Kaks inimest tööl. Kodu. Laps. Asjad omandavad täiesti uue tähenduse viimase poole aasta valguses. Tibu. Kõige ilusam. Kõige tillem. Kõige tüütum. Kõige armsam. Ja nii see käib. Kuidas sõime saadakse õigeaegselt? Ikka veebruaris sündides ja pooleteise aasta pärast augustis sõime minnes. Varem pole võimalik, hiljem ka mitte. Kes titte vahepeal hoiab? Jumal seda teab. 

05 november 2022

Mõtteid...

 See hetk, kus oled justkui ennast ülebroneerinud. Toimetad asjadega, mida on palju rohkem, kui oleks osanud oodata. See aasta algas õpetajaks saamise koolitusega, läks edasi IT-koolitusega, paralleelselt tegelesin prantsuse keele ja väiksemat sorti mikroökonoomika koolitusega. Kõigele lisaks käisin start-upiinimestega kohtumas TTÜ lähedal. Imelik on aga see, et paljude asjadega pole ma eriti kuhugi jõudnud. See esialgne emotsioon väsitab niimoodi ära, et lausa hirmus on. Tunne on, et igale poole peaks jõudma, kõike peaks tegema. Tegelikult peaks rohkem paarile asjale keskenduma ja mitte igale poole jõudma. Keeruline värk. 

Eriti keeruline on Work in Techiga. Ma ei teadnudki, et mul on nii lihtne ignoreerida oma sisetunnet, et IT on see koht, kuhu tahaks varem või hiljem varba vahele saada. Kuidas muidugi varvas vahele saada, on eraldi küsimus. Eriti praegu. Teise. Õigemini küll kolmanda töö kõrvalt. Hoeh.... 

10 oktoober 2022

 Kurb on. Kohutavalt kurb. 

24 september 2022

Tegevusrägastik

 Uus töökoht. Natuke raske on. Natuke elevil olen. Natuke närvis olen. Natuke solvunud olen. Kõike natuke. Enda peale, oma ajakasutuse peale, kõige peale. Elu on selline. Lihtsalt on. Minu eelmisel töökohal oli kõige raskem see, et keegi täpselt ei teadnud, mida inimene tegi enne mind. Ja temal oli juba uus töökoht ja kuna ta oli niivõrd spetsiifiliste oskustega tegelane, siis ei teadnud ka mina täpselt, kust alata. Mul läks vist poolteist aastat, et mõista oma funktsiooni piisavalt, siis valasin ma selle muidugi omakorda üle kõikide teadmistega, mis ma olin kogunud varem kuskilt, ja saingi sisuliselt veelgi tublimaks raamatumüüjaks, kui ma enne seda olin olnud. Ja kui ma lapsepuhkusele läksin, siis kirjutasin lahti kõik oma tegevused, nii hästi kui see minusugusel võimalik oli, üles. Loomulikult tuli tööle uus inimene, kellel on minust hoopis teistsugused oskused ja kes lihtsalt mõjubki üliefektiivse ja ägedana. Minust noorem, uljam jne. Ja ta ütles mulle, et sellest nimekirjast oli tal kohe palju kasu. 

Nüüd on mul tegelikult umbes samasugune olukord. Ainult et see töö, mida hetkel teen, on teistsugune ja eeldab rohkem mind, kui raamatute müümine eeldas mind ja minu sisu. Ikkagi on mingid elementaarsed asjad kuskil õhus rippumas ja ma pean lihtsalt käima kolleege varjutamas. Ütlen ausalt, et iga uus karjäär on selles osas päääris vastik. Või isegi kõrgem ametiaste, pääris ilge. Aga eks tuleb kuskilt alustada, et kuhugi jõuda, eriti oluline on see pisikese lapse kõrvalt. Henryk on ülitubli ja aitab mind igas plaanis. Mina pean ennast aga igas mõttes paremini ajastama. Loomulikult tahaks, et kõik oleks ette ja taha ära tehtud. Et kellelgi oleks mulle mingi nimekiri asjadest, mida pean ära tegema, kaasa antud, aga ei ole. Ja see ei peaks mind tegelikult endast välja viia ega õnnetuks tegema. Nagu see mind tegi õnnetuks tol esimesel mälestusväärsel aastal Heas Loos. Nimekiri inimestest, kes minuga suhtlema pidid/peavad ei olnudki nii pikk, lihtsalt see tegevusrägastike tühjus, ehmatas mind ikkagi ära. Ja pärast muidugi tuleb välja, mida kõike ma ei teinud. 

Pole hullu. Kuskilt tuleb alustada ja kuhugi tuleb jõuda. 

Ahjaa, see mu tööle minemise bussipeatuse vaade. 


05 september 2022

probleem: ei suitseta

 just mingipäev rääkisin kohviku-Merlega, et kuda see suitsetamise värk. Minul näiteks, kui ma just ennast oimetuks pole joonud, ei ole suitsetava Henryku-Ra jne kompanii kõrval kunagi tekkinud tunnet, et peaks sotsiaalselt suitsetama. Henryku õemees on küsinud, et kuidas see üldse võimalik on, et ma ei suitseta, sest sisuliselt vanasti siis kolm neljandikku Novoditest suitsetas, ja mina istusin Henryku isaga aias söögilaua taga ja üritasin rääkida. Ja nii see käis, see meie värk. Minul oli/on siiani kuidagi imelik suitsetajate keskele imbuda ja rääkida nii et mingi asi lendab näkku. Ja eks see tite omamine teeb selle pahe minu jaoks veelgi ebamugavamaks, eelmisel aastal eriti... 

30 august 2022

Mõtlen, et see ei ole päris. Teen nii, et sellest saab päris. Päris Hilton

 See hetk, kus oma tööd alustad mõttega, et see ei ole ju päris. Ma ei hakka seda päriselt tegema. Noh. Nii alustasin ma kunagi Ülemiste Apollos raamatumüüjana. Nüüd on see mittepäris kestnud 13 aastat. Ja see on üheaegselt päris veider ja absurdselt valus tunne, et ma justkui olen unistanud ja elanud kahes paralleelmaailmas. See ei juhtu minuga, see pole minu moodi, see ei saa olla mina. Aaa... Nüüd see olengi mina, kas ma tahtsingi see olla. Või oli mul muid plaane? A see on tegelikult päris äge olla. Kuulge, mulle vist natuke sobib niimoodi ja natuke mitte. Eks ta ole. Natuke sobib ja natuke mitte. Üldiselt mees on mul tore, aga natuke liiga närviline ja sellest johtuvalt mõnikord päris kuri ja ebameeldiv ka. Näiteks Toffik ei tohi paljusid asju teha, sest tema papa kardab, et mis kõik juhtuda võib. No nii võib ju elu elamata jääda, kui Toffiku papa muudkui kardab. Aga samas on keegi, kes teda hoiab ja nunnutab ja armastab ja üldse on temaga nii nii nii hea. Ja täpselt samasugused tunded on mul mõnikord, kui mõtlen müügitööle ja kirjutamisele, kui mõtlen natuke Kaurile, kes võttis kirjutamise südamega ette 10 aastat tagasi ja jäigi seda tegema. Müügitöö on natuke teistsugune. Natuke vähem haavav, aga ka seda on võimalik halvasti teha, lausa kohutavalt, lausa nii et sulle öeldakse, et kas oled siin või lähed ära. 


Vaatasin eile "Sandmani" ja olin šokis. Kalliope lugu hõivas mu meeled täielikult. Kas ka mina võin vägistada muusat? Noh jah. Me kõik, kui tahame, et kõige paremad lood meieni jõuaks, peame eelkõige enda kallal vägivalda kasutama.