Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: 

Hall - hell

 Tunnistan, et vahel üleplaneerin

iga oma päeva

ülesheerin

tunnistan, et sa ei ole alati minu lemmikinimene

ja mu poeg ka mitte

aga te olete üdini omad

lihtsalt ma ei tea kui kauaks

elu on nii palju õpetanud

ja nii vähe

hoidma suhteid ja ennast ja teisi

alati võib midagi plahvatada

katki minna

ja see ei juhtu ainult sõjakoldeis

see juhtub meie endi sees

olime need ilusad ja noored

ja korraga 

hallid tihedad karvad lõikuvad peadligi

nagu oleksin hakanud neljakümneselt vanaemaks

ja miski selles halluses meeldib mulle

rohkem kui see pitskleit 

või läbimõeldud ilu

mida keegi kasvatab

juukseid värvides, nägu värvides

aga ma tean

et mitte kõik ja mitte alati

ei armasta seda pärismind

minu halluses

kohal käimine on pool võitu

august 2025

 Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima? 

Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed. 

Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga! 

mai 2026

hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep. 

Võru imelised hetked

 Polegi kaua siia südant puistanud. Meil on kiire. Tohvril, Henrykul ja minul. Viimased 7-8 kuud on läinud haavade ravimiseks ja uue tee leidmiseks. Ma ei tea, kuidas järgmised kuud lähevad.

Ravisime Henryku lojaalsusest tekkinud haavu. Eriala, ruumi ja aja haavu. Eks mulgi neid olnud. Loen Kristi Saare finantsvabaduse raamatut ja seal räägitakse, et unustage ära see kuradi missioonitöö, et hirmsasti usute millessegi, aga raha ei saa sittagi selle eest. No okei. Mina ütlen seda. Seepärast muide tulebki osaliselt kinni maksta meie kultuur: kirjandus, sport, muusika, kunst, tants, teater. See on ruumi loomise ja hoidmise seisukohalt oluline. Et oleks võimalik eestikeelselt seda uurida teatrites, kinodes, kohvikutes, lokaalides jne jne. Et see oleks jätkusuutlik, et oleks võimalik teha lugusid, et need peegeldasid meie aega ja ruumi ja samas suudaksid maailmast kinni võtta need kunstivõtted, kuidas maailma peegeldada. 

Igatahes siin me oleme oma peaaegu 2 nädalat Võrus aju ja keha puhanud. Ehkki mul oli kodukontor ja tegelikult mingil hetkel rohkem tööd kui tahaks, aga Munamäel käidud, Võrumaa muuseumis käidud ja kohtutud 18aastase noormehe  6000 aastat vana skeletiga. Ja see naljakas asi ka, et tegelikult olen ma aastakümneid käinud Krümmeri kooli aladel, ilma et ma selle peale üldse oleks tulnud, sest 1995. aastal sai sellele kohale ehitatud Võrumaa muuseum. Isegi kooli ajal sai siin käidud ja isamaa sõjast kuuldud. Hoeh. Jällegi aeg, ruum, mis tegelikult mõneski mõttes erineb sellest, mis mulle või Henrykule koolis õpetatud. Mine tea, kuidas Tohver veel neid asju õppima hakkab.

Tore oli käia ka Kubija spaas elus esimest korda Tohvrikesega, sest see kõik on meid kogu aeg ümbritsenud. Minu laps on vajanud ruumi ja aega kasvamiseks ja maailma nägemiseks. Oleks tahtnud Tamulale tiiru teha... Aga noh, järgmine kord.

Sääsed sõid meid nagu jaksasid, vennanaine tegi mulle imelist kukeseenekastet. Elu lõhnas väga hästi nii Viitinal kui ka mujal. Meie olime rõõmsad. Vahepeal pahandas Tohvrike, sest jälle pidi minema minema onu Rommi ja imelise onutütre Beti juurest.

Viib ja toob

Asjad, millest meile ei räägita, kui keegi annab meile raha. Lapsevanemad ei teata oma lapsele sageli, et tavaliselt ei tule raha niisama, no minul ei olnud niimoodi, et keegi oleks sellest rääkind nõnda. Vanaema pingutas, rabas, rahmeldas - sai pisikest pensioni ja oli õnnelik? Kas oli? Isa on eluaeg rabanud tööd teha ja kui ta pole tööd teinud, siis on ta lihtsalt nautinud ilusate inimestega jutustamist, olgu ta kuitahes vana, see on siiani üks ta lemmikhobisid. Elu. 

Igatahes mina sain oma raha viite eest põhikoolis. Ja mingit raha sain ka pärast vanaema surma ütleme nii, et toitjakaotuspensioni taolist raha. Sellega ma elasin. Tegelikult liiga kaua. Säilis selline peaaegu võigas arvamine, et kuskilt see raha ikka tuleb Praeguseks ma juba enam-vähem tean, et ei tule kuskilt ja kuidagi. Mõnele on antud seda rahategemise annet rohkem, teisele vähem. Ja mina sain sellest teada alles 28aastaselt, et mul toda rahategemise annet polnud ja ma olin suht kogu oma elu omamoodi ära raisanud otsides ikka paremat ja uuemat kohta, kus olla, lihtsalt olla ilus, väga harva ka tark. Kirjutamisega ma ju ka otseselt raha ei teeninud, pigem etenduskunsti ja teatrikunsti, sain selle eest tasuta etendustel käia. Seegi suur pluss täiesti väikese palga juures, millega tuli hakkama saada. Ja siis toimus väike muutus. Ma sain elama kuhugi, kus tuli maksta vaid pisikeste kommunaalide eest ja elasingi siin nagu mõni miška. Siiani elan. Praegu on lihtsalt see minu kodu ja näiteks hetkel see natuke hallitab ja natuke teeb veel trikke, millega järgmised pool aastat oma tegevust väljaspool tööaega sisustada. 

Elu on selline eksole. 

Mida rohkem sa millessegi investeerid, olgu see suhted, kodu või mistahes muu asi, seda rohkem see sulle varem või hiljem tagasi toob ja mis seal salata ka viib. Igatahes alguses kindlasti viib ja siis ühel hetkel hakkab tagasi tooma või kui oled kogemata halvasti valinud, siis viib kohe topelt. Loodetavasti ma siis õigesti ja õige asja nimel pingutanud kogu oma elu. 

Kapitalism kui üllatus

Vastus kriitikule, kes maksumaksjaid nende endi raha eest sõimas 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-kinode-vaike-valimaaraja/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR1qmtEvBOmZqKhIrnV_1ICgeC03M1Uh_URGdsiHD-OxYdStQTiZy5Gi9L0_aem_AeGWDH0ytmyImbagBUuxIEjzXdk0XxDN5GqS9WfEn47Q5BegoJ6i4HxRu3RNTjAnMg4SBWTAK5HjaVDyx1RHkXqz

Kultuurikriitik ja turundusspetsialist Katrina Helstein

Kas kliendil ja kliendil on vahe? 

Mida teie arvaksite sellistest lausetest, kui olete pensionär või lapsega ema: "sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki." ? 

Ma moosisaiapugimisest ei oska midagi arvata, ka silmanägemisest ei oska midagi arvata, aga seda tean ma öelda, et erafirmades ei vaata keegi sinu passi, ei vaata keegi sinu käsi ja jalgu või nende olemasolu, et sulle oma teenust või toodet müüa. Kõikide raha võetakse rõõmuga vastu, kes sinu kinno, sinu kohvikusse või poodi tulevad. Sirbis aga teatatakse kõigile, et mõni inimene ei kõlba kinno, sest ta on vana, sest ta tahtis enne koju minemist poest läbi käia, sest ta ei kuule või ei näe jne, jne, jne.  

Ikka veel on mul silme ees minu ülikooli õppejõud, kes 1990ndatel sattus elus esimest korda Rootsi ja nägi inimesi ratastoolides, silmnähtavalt teistmoodi inimesi tänaval ja mõtles, et kui haige see Rootsi ühiskond küll on, et seal nii palju silmnähtavalt haigeid inimesi tänaval võib ringi liikuda. Andrei Liimetsa arvamust avaldataksegi praegu meie maksumaksja raha eest Sirbis. Et meie ei või pensionäriks saades kinno minna, et meie Kantor Emori vastajatena oleme kehvemad kliendid, kui need päriskliendid ehk filmikriitikud ja keeruliste filmide vaatajad. 

Kapitalism on väga põnev nähtus, osaliselt tohutult ebaõiglane, sest see, kes maksab, see, kellel on raha ja aega, saab endale lubada teatud kaupa või teenust.  Sisuliselt aga me ju hääletame  oma jalgadega Artisesse või Apollosse minekul, et kui hästi kinol läheb. Teisalt on selles törtsuke päris ausat demokraatiat, seda tehes saame kujundada end ümbritsevat. Mida parem programm, seda mitmekesisem publik. Seda põnevamad väljakutsed programmi koostamisel. 

Hollywoodi film ja selle turundustrikid

Ja mis veel kapitalismiga kaasas käib ja Hollywoodi filmidel on see asi juba väga pikalt selgeks õpitud - turundus. Nemad juba teavad, et müügimees ja filmimees ei pea olema ühes ja samas isikus, vaid suure tõenäosusega on need erinevad inimesed. Ehk praegu on "Furiosa" treiler kinodes vaadatavate filmide ees käinud juba kolm kuud, aga eesti filmide treilerid jõuavad kinno nädal enne filmi, kui nad siis ka on kinno jõudnud. Ehk keegi ei tuleta filmitegijale meelde, et tegelikult peaks juba algusest peale mõtlema sisututvustusele ja treilerile või tiiserile. Mitte midagi halba ei tee ka filmi tegevusprotsesside filmimine ja kommenteerimine filmi Instagrammi või Facebooki kontol pikalt enne filmi kinno jõudmist. Ilma treilerita ei oska kinopublik filmi ju oodata. Kas selle töö peavad ära tegema kinod? Või levitusfirma? Või filmimehed ise? 

Kõigele lisaks pole ka ükski kriitik viitsinud pärast pressifilmi vaatamist filmist mitte midagi kirjutada, sest tema sõnad ja teksti ilu on tähtsamad, kui see, et inimesed saaksid filmi kohta kohe midagi teada ja kinno seda vaatama tulla. Jällegi kui arvustus ilmub neli nädalat pärast filmi esilinastust, siis on hilja kassaedust või selle puudumisest rääkida. Selleks ajaks on kinos kogemata eesti filmi otsa sattunud kümme inimest ja mis huvi peaks olema meil maksumaksjatel lisaks filmi tootmiskuludele maksta ka tühjade saalide eest? Või Apollol seda teha? Inimesed, kes ei maksa pileti eest, ehk esilinastusel olijad ei peaks minema arvele kui vaatajad. Nad ei panusta tegelikult ju filmi kinos jätkamisse. Film peab olema sündmus – aga selleks, et see oleks sündmus – peab tegema kõvasti eeltööd. Raha näitab meile seda, kui suureks sündmuseks on film tehtud. 

Kokkuvõttes jõuame ikkagi pensionärideni, kellel on aega päeval kinos käia ja kes panevad kinno minemiseks raha kõrvale. Ka emadeni pisikeste lastega, kes vajavad tuulutust, ka lasteni, ka teismelisteni, kellele tuleb õpetada filmide vaatamist, jah, ka keerulisemate filmide vaatamist, aga seda ikkagi ja alati lihtsamalt hoomatavate filmide taustal.  Kuidas saada inimesed kinno? Kuidas raamatupoodi? Tee midagi, mis on lihtsamalt hoomatav ja sealtkaudu näita keerulisemaid filme. Saadki kinno või klassiruumis õpetajat kuulama.

Miskipärast tundub mulle, et Andrei Liiamets on viimased 30 aastat elanud Nõukogude Liidus, kus nagu me mäletame, oli pidevalt defitsiit ja pidi minema kinno vaatama seda, mis näidati, või lugema raamatut, mis poes oli. Tänapäeval võime valida, mida me vaatame või tarbime.  

ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas.