05 jaanuar 2022

Närvilised olud väärtuste muutumises

Hariduse tähtsus arengumaades ja selle tähtsus Euroopas või Ühendriikides - see, mis meile tundub nii elementaarne ja igapäevane, tüütugi, see, millel tegelikult pole suurt tähtsust, sest meid juhivad nagunii inimesed, kelle haridustase pole olnud määrav, saamaks poliitikuks ja juhtimaks rahvast. See on tegelikult kurb. Mitte ainult see, aga päris paljud teised asjad ka. Aga näiteks Aafrikas piisab mõned füüsikareeglist, et midagi kohekohe muutuks palju paremaks. Vähemasti filmi "Boy Who Harnessed the Wind", mida ükspäev kahekesti vaatasime ja tegime kiirjärelduse - hea on, kui mõni inimene ikkagi oskab päikeseenergiat kasutada ega tõmble vihmatantsu tantsida ega vaata, kuidas küla aeglaselt, aga kindlalt välja sureb. Igatahes mõtlema see kõik mind paneb, kui poiss ei saa külakoolis õppida, sest tema põllumehest isal pole raha, millega koolile maksta, kui kooli pannakse kinni, sest ikaldus tabab kõiki perekondi, mitte ainult poisi oma. William Kamkwamba perekonda ma mõtlen. Ja niimoodi see läheb. Läheb Malawis ja mitte ainult seal. Päris kurb oli vaadata. Pisarad tulid silma. Ja kõige veidram on see, et kõik see on enamasti, me räägime keskharidusest, põhiharidusest, meil siin Euroopas ju tasuta. Nojah. Mõnedel on natuke rohkem võimalusi, teistel vähem, aga siiski, siiski, siiski. Nii vähe võimalusi ei saa ju inimestel olla, kui Malawis oli nullindatel? Hull hull hull värk.





Mina siin oma ebakindlustundega, et mul ei ole mitte midagi ega kedagi ega üldse. Hulluks ajab. Tahaks korraga Võrus ja Tallinnas elada, tahaks, et poiss oskaks lisaks eesti ja vene keelele ka võru keelt, et temas oleks minu isa kangust ja Henryku südamlikkust. Kuidas see kõik ühte inimesse panna on eraldi küsimus, aga nii nii nii tahaks. On temas üldse seda materjali? Või ma kujutan seda kõike ette? Või on minus seda materjali? 

Emale muide öeldi, et pidin kasvama tubliks inimeseks, praegu on küll tunne, et olen kõigil jalus, välja arvatud Tohvril, kes pole jalus. Ja ta ikkagi on jalus, sest ta sündis minule, mitte mõnele teisele. Eks ta ole mitmetahuline ja mitmekäänuline otsekui elusolemise vägi, mis võib olla mõnel on tugevamalt sisse puhutud, mõnel kehvemalt. Ma vist enne seda, kui lapsepuhkusele jäin, sain kirja: 

Tänan Teid vahetu ja hingepuudutava kirja eest. Te olete oma uue tee otsinguid alustanud väga mõjuva siirusega, selles on jõudu ja eneseusku.

 

Meie koostöö võiks olla projekti- ja lepingupõhine. Kui meil on projektis vajalik tuge tekstianalüüsil, -kirjutamisel ja mujal, saame leppida kokku Teie tolle hetke ajavõimalusi arvestava koostöö.

Lapsega kodusoleku kõrval leiate kindlasti aega ka muuks tegevuseks, aga eks see selgub siis, kui need ajad käes on.

 

Seda kirja lugedes puhkesin nutma. Korraga, ehmatavalt, päriselt sain aru, et olen kogu aeg ennast alla hinnanud. Ja samamoodi ka müünud oma teenuseid, oskusi, iseenda aega. Aga noh 10 aastat tagasi poleks ma seda uskunud. Ja kümme aastat tagasi uskusin ma sedagi, et vaene kirjanik olla on jube khuul. Meeles on Kaur, kes oli minu meelest kõige ägedam inimene maailmas. Vaene kirjanik, kes valis õhtuti kirjutamise ja triikimise ja söögi tegemise vahel, sest noh vana maja Kalamajas ja selle suurepärane elektrisüsteem, et validki. Praegu me ka valime, et kas käime pesus või peseme riideid. Nii see käib. Kirjanik pole meist kumbki, lapse oleme saanud, sest tahtsime. Ometi nüüd on nii hirmus, mul ei ole nii hirmus tükk aega olnud, kui praegu. Kõik on hirmus. 


Aga eks see väärtuste muutumine ajas ja elus ongi ilmselt midagi, mille tajumine tekitab mitte lihtsalt segadust vaid vahel isegi paanikat, et mis edasi, et kuhu ma oma eluga niimoodi veel jõuan, et minu jaoks on siiski materiaalsel ümbrusel suurem tähtsus, kui mõnel teisel asjal siin elus. See paanikatunne tekib avastusest, et rahast ei piisa, et mul puuduvad oskused, et oma haridust ära kasutada, et ma kardan olla nutikas ja kiire ja mitmekülgne, sest eks mulle ole mu inseneridest vanemad õpetanud ühe asjaga korraga tegelda. Mis puudutab muide humanitaare, siis mida mitmekülgsem, seda vahvam sa oled, tuleb lihtsalt sellega arvestada. Rohkem keeli, rohkem võimalust uurida erinevaid raamatuid, rohkem lähenemisnurki, rohkem rõõmu tegutsemises. Muidugi peab minema kõiges sügavuti, mis ette võetud. Isegi raamatute müügis peab ennast lõhkuma viimseni, et mõista paremini, kes sa oled ja kuhu sa lähed. Nii lihtsalt on aus. Ja see viimane on midagi, mida õppisin oma vanematelt, kes on eluaeg oma oskusi müünud. 


Igatahes lisaks sellele tuuletaltsutajale Williamile lugesin veel üht raamatut Aafrikast ja seal oli samuti silme all haridus ja selle puudumine. See omakorda näitas justnimelt väärtuste muutumise murrangu valu kahe tüdruku sees. Üks murdus, teine paindus. Lugesin ja tundsin, kuidas inimene ühel hetkel taipab, millised sead on tema harijad-valged ja muud teha ei suuda, kui loobuda söögist, joogist, elust - aeglaselt ja täpselt. Nõnda tegi Tsitsi Dangarembga raamatus "Närvilised olud" - Nyasha. Langes omaenda läbinägelikkuse ohvriks. Erinevalt Tambust, kes elas selle vastiku teadmise üle, et valge inimene hävitas tema šona keele ja seeläbi tegelikult ka eneseteadvuse ja kultuuri paigutades asemele omaenda kultuuri ja teaduse, rahulikult, ülbelt, enesekeskselt. 


Nagu umbes see härra aeglaselt muudab mu elu mitmetahulisest, teistmoodi mitmetahuliseks. Igatahes. Hirm on. Hormoonid möllavad. Hirm on. Elektriarve ajab kah nagu Nyashat Zimbabwe ajalugu oksendama. Aga pole tegelikult hullu. Peab oma hirmust läbi minema. Umbes nagu mõni "Cobra Kai" sarja peakangelane. Soovitan ühesõnaga lugeda ja mõista aja närvilisust ja enda närvilisust. 




24 detsember 2021

Üliselvehall

 Viimased paar kuud vaatasime Henrykuga "Superstore" i ehk eesti keeli peaks seda nimetama "Ülikauplus" või "Üliselvehall" või "Ülipood". Käisime üle pika aja kodus, Võrus ja siis mu vanemad rääkisid sellest, mida nad televiisorist vaatasid. No "Õnne 13" on nende meelest puhta alla käinud. Seal juhtub liiga palju. Liiga palju! See ajab lausa naerma. Mina rääkisin aga oma uuest lemmikseriaalist poest ja miski liigahtas. Isa kaasa ütles, et jaa just sellest ongi meie elus puudus, tavalise tööinimese tegemistest ei tehta ühtki filmi ega ka mitte seriaali, kõik on mingist koroonast ja mingist pidevalt kõnel olevast asjast, mitte aga üleüldiselt eluolust. Kõik topitakse sisse. No ütleme otse välja minu jaoks on ikka oluline, et kõik topitaks sisse. "Ülikaupluses" on kõik asjad sees, nii hirmväike emaduspuhkus, piima pumpamine koristamiskapis koos Allahi poole palvetajaga, keda häirib rinnapumba hääl. Kõiksugu muid probleeme on samuti lahti kirjutatud, aga samas on juures ka mingi naljatamiskoht, millega silmitsi seista. Vaatasin seda ja kuidagi kummaline oli olla. Ja mõnus ka. Ülimalt mõnus. Apollo klienditeenindusaeg tuli meelde. Lemmiktegelasteks olid aga Garrett ja Dina - oma veidi arusaamatult enesekesksetes suhetes. 


20 detsember 2021

Sõbrad

 Ega midagi polegi muutunud

Ainult kell tiksub teisiti

Süda tuksub teisiti

Ja mina olen väsinum

Ja õnnelikum ja hallipäisem 

Kui aasta tagasi

Sa jäid mu sisse pidama

Nii nagu ei keegi teine

Kunagi enne sind

Peatasid hetkeks aja

Olin laps, kes muudkui rääkis

Kõigile oma surnud vanemast

Kellelegi ei läinud korda

Sina nutsid koos minuga

Ja korraga sain ma aru

Et mulle ka ei lähe korda

Juba pikemat aega

Pole vanaema mulle korda läinud

Aga kuna mitte keegi

Mitte kunagi polnud nutnud

Minu pärast

Võtnud aega et süveneda

Millessegi millel tegelikult pole tähtsust

Vanaema läks alati edasi

Jultunult, julgelt, haruharva

Nuttes kord esimese mehe surma pärast

Siis teise mehe surma pärast

Siis tütre surma pärast

See ei läinud talle korda

Või läks nii palju

Et muutis ta nii tugevaks 

Ja julgeks ja teistsuguseks

Mitte kunagi uhkeks

Vaid töökaks ja tubliks ja kokkuhoidlikuks

Ja sina lihtsalt tulid 

Ja tuletasid teda minusse

Tilgutasid tema jõudu minusse

Isegi kõige raskemal hetkel

Sind südamest vihates

Ei ole ma tahtnud sinust päriselt ilma jääda

Isegi kompsusid kokku korjates

Hinges maru millist polnud tundnud

Tükimat aega

Isegi siis lootsin et

Ja võib-olla sa ei olegi kõik see

Mida olen lootnud

Aga sa oled mulle tagasi andnud mu enda

Mitte leina varjus kõndiva tüdruku

Keda keegi ei armastanud

Sa lihtsalt raputasid mu lahti vanadest räbalatest

Igaühel võiks olla keegi, kes seda teeb

Haiget on nii lihtne saada

Ja oma valus peesitada 

Ohkuilihtne

Ohkuiabsurdseltlihtne

Aga on vähe sõpru

Kes mind niimoodi kaasa elades 

Endasse tagasi on toonud

Mu kallis, mu armas

Nii lihtne on pugeda kurbusse peitu

Nii nii nii lihtne

Aitäh et oled

Suurem, targem, ilusam, parem, 

Kui ma oodanud oleks osata

Aitäh et oled sõber, mees, isa mu pojale



15 detsember 2021

Kui titt hakkab Tuhkatriinuks

Titega kodus olemine on omaette ooper või teater või miskit vahepealset. Ma vist pole nii dramaatiliselt, kõvahäälselt, laulvalt ja nii edasi viimased neli-viis aastat üüranud, kui ma nüüd seda teen. See lõbustab ja rahustab. Tunnen ennast natuke nagu Donald Trump. Kasutan lihtsaid manipuleerimisvahendeid, et rahvas ikka mind valiks. Tegelikult valitakse mõnikord mängukanniks kõrvits. Ju siis teatakse, et kuskil siin on potentsiaalselt olemas kuldne tõld, mis viib kuhugi pidusse, kus ei pruugi olla printsessi ega printsi - vaid kus lihtsalt on ägeee! 



01 detsember 2021

Kui magamine tuleb

Nojah. Muutused? Ühel hetkel on su vastsündinud võimeline magama mistahes müras ja tunneb ennast igati inimesena, ka siis, kui võib-olla täiskasvanud inimenegi küsib, et kas seda oli vaja. Näiteks kell 11 magamaminemist kellegi sünnipäevapeol, siis kui veel kuus kuud ja nädal vana oled. Närviline, pahandamist täis sehkendamine, mille sisse on pandud pisut segadust, valdab maad, kui sa püüad siis last järgmistel päevadel enam-vähem kell 9 magama panna, mehe lemmiksari taustaks või mõni film, mis kiirgab otse tema silmadesse. Ja ikka veel ei mõista sa, et tegu on juba täitsa suure inimesega, kes vajab täitsa palju und. Vajab hommikuti ja vajab lõunati ja vajab öösiti. Kusjuures öösiti ei tohiks talle tissi enam pakkuda, see rikub teie mõlema uned ära. Ja rikubki. Tüüp ripub tunnike või kaks tissi otsas, aga tegelikult oli tal lihtsalt vaja mähkusid vahetada, et elu oleks elamisväärsem ja siis püsiks uni ka. Täna öösel sai ta magatud 7 tundi järjest. Ei piuksu, ei kraapsu, ei pahandust, ei miskit. Lihtsalt  - viimased kaks õhtut on kaheks tunniks enne magamaminekut valmistume kõik kolmekesti magama minekuks. See on siis toidame last esialgu unepudruga, siis tissiga. Vahetame mähkud, peseme peput, korraldame  ühes tükis sooja pidžaama taolise asja selga. Räägime, seletame, musitame, kallistame, mitte ei müra, vaid kiigutame. Ja eks ta ühel hetkel annab alla ka. Eile andis täitsa kaks ja pool tundi hiljem alla. Ja magas ohkuihästi. 

Imelik lausa. Kui lapsega mõistlikult käituda, siis käitub ta vist ise ka päris mõistlikult vastu. Kõik räägivad muidugi kohutavatest kaheaastastest. Eks näis ühesõnaga. 



29 november 2021

muutused, muutused, muutused

Titt on niisiis suuremaks muteerunud. Süüa tahab mitu korda rohkem, kaasa arvatud tissi. Mängida tahab mitu korda rohkem. Magada tahab mitu korda vähem. Aeglaselt avastab ta viise, kuidas ennast ühest toast teise lükata. Kuidas toimivalt naeratada, nutta, karjuda, naerda, nii et kõht mugisedes paisub ja väheneb. Selline ta on ja selleks ta ongi suuteline. Sahtleid üritab innukalt lahti lükata, aga hetkel veel ei jõua. Nädal aega on jäänud 7kuuseks saamiseni. 

Ja minule hakkab kohale jõudma unepuudus, millega mind on õnnistatud iga päev. Miskipärast ei jää kutt magama enam nii noh normaalselt, et kuus tundi järjest ja muudkui magab, nagu notistunud. Talle on magama jäämine tõeliselt keeruline tegevus. Teiseks kui ta lõpuks jääb, ärkab ta öösel vähemalt kaks korda üles ja magama saab minna pool üksteist või kell üksteist või pool kaksteist. Esimene uni kestab kuskil 4 tundi, teine uni kestab 2 tundi ja siis toimub nii öelda unelonksutamine, mis on üks jõhkramaid viise magamiseks. Henryk norskab, nagu jaksab. Ja mina toimetan, nagu võib. Ja pärast on järgmine päev nagu kole kummitus, miskist ei saa aru ja ise olen ka nagu... jah... 

Vanadest Äripäevadest välja lõigatud asjakesed, mida ma olen titele ette lugend. Nüüd ei saa sedagi eriti, sest titel on toas liiga huvitav. 



18 november 2021

Mida materiaalset? Ka raamatud on materiaalsed

Laps. Või üldse elu. Ma olen siin alati rääkinud kui vähetähtis tundus mulle enne 2012. aastat materiaalne külg ümber minu. Ma ei saanud tükk aega aru, et kõik need lauad ja toolid ja teeserviisid maksid kunagi päris palju raha. Just need, mis mul kodus on või minu isa kodus või kellelgi teisel. Madrats, mida ei saanud endale oma miinimumpalga eest osta, ostsin poroolonist seljaaluse, et kuidagi toime tulla kaheruudusel pinnal laudnaril. Nii ta oli. Nii ta on siiani minu peas, see teadmine, et kuidagi tuleb toimetada oma elu materiaalse heaoluni, ehkki kaua aega ei saanud ma üldse aru, miks see nii tähtis on. Laps. Eks ta muudab väga paljusid asju. Ja samas mõned asjad lihtsalt jäävad sellisteks, nagu nad on. Ega me siin Henrykuga suuremasi koristajad ja korraldajad ole. Tuleme kuidagi toime. 

Ehkki - hommiku- ja lõunasööki korraldan ma, et ei peaks teel tööle midagi kuskilt R-kioskist rabama, olgu see kohv või siis mõni saiake - kui ikka iga hommik tilgutada 2-5 eurot hommikusöögile ja siis veel 4-7 eurot lõunasöögile tuleb arvestatav summa kokku kuu lõpuks ja ei ole imestada, et kuhu need 100 eurot läinud on, ütleme nii, et hommikusöögi peale läheb maksimaalselt 5 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus ja kokku ongi 100 eurot, siis võtame lõuna kah maksimaalse hinna 7 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus  - jälle 140 eurot ja niimoodi saadki 240 eurot kuus, mis on läinud sellistele kuludele, mis oleks võinud vabalt olemata olla. Muidugi oleks võinud selle kõige peale tulla enne titte, aga jah, eks meil Henrykuga võtabki kõik aega, titte tegime ka ligi kolm aastat enne, kui ta suvatses päriselt tulema hakata. Nii see on. Igatahes - praegu on mu lugemislaual Toomas Liivi luulekogumik aastast 2003, Äripäevad, dr Alexander Elderi "Börsikauplemine kui elatusallikas"  ja Ursula Le Guini "Pimeduse pahem käsi". 

Mõnikord on täitsa inimese tunne, kui juba hakkan aru saama Äripäeva žargoonist ega tunne ennast viimase idikana, kes püüab selgusele jõuda, et mis üks või teine sõna või firma endast kujutab. Olen igatahes otsustanud, et enamus kodus olevaid raamatuid tuleb läbi lugeda, kõik Äripäevad, mis ma hullusehoos olen endale soetanud ligi aasta-kaks-kolm-neli tagasi ka muide, juurde ei tohi osta, sest ruumi tegelikult ka ei ole ja aju võiks natuke koormata kõikide nende teadmistega, mis mind huvitanud on. Pluss mõnedest raamatutest võiks ka pärast lugemist loobuda Uuskasutuse kasuks või kuidagi, et ruumi oleks ja mind ka oleks. Gerda Kordemets rääkis küll päris kurjalt kirjastuste ja kapitalismi üldtõest, et trükitakse üle, aga samas ütles oma intervjuus Vikerraadios välja ka midagi, millele ma ei olegi lähenenud nii. Ütles, et raamatud on nagu taara, mille sees kantakse teadmisi ja siis kui teadmised on käes, võib ju ka taarast loobuda? Eksju? No ei tea. Bibliofiil, nagu ma olen, mitte logofiil nagu peaks olema, vaid ikka bibliofiil. Mis kasu on raamatutest, mida keegi ei loe, mis ootavad oma korda? No tegelikult on nad head mürasummutajad ja hea sisekujunduselement, aga lisaks sellele, on nad kindel pelgupaik, kui mure tundub suuremaks minevat ja kõike endasse haaravat. Teadmistest ma isegi ei hakka rääkima. Need toestavad ümbrust ja tekitavad hea tunde. Igatahes, mis puudutab seda bibliofiilset elementi, siis tuleb tõdeda - just nimelt tõdeda, et Leo Luksi välja toodud irooniline viide sellele, kuidas tema sõbrad-tuttavad tulevad raamatuesitlusele, et osta raamat ja saada autogramm, aga mitte see läbi lugeda ja ta isegi vist? Teisipäeval Utoopias rääkis, mina kuulasin läbi voogedastuse titt tissil ja tundsin ennast täitsa tähtsana, titt oli ka kaasatud. 

Kutt tõmbleb põrmandul nagu hull  ja karjub, õigemini kuulab oma häält ja püüab selgusele jõuda, et mida ta sellega öelda tahab, selle häälega ja mina loen talle kõva häälega Äripäevasid ette. Ja kui ma seda ei tee, siis laulan talle mõnda toredat Raimond Valgre laulu või lasen tal kuulata Vikerraadiot. Tissitamine on ikka veel täiesti teema. Sellega leevendatakse oma unepuudust ja ollakse üldse ülitoredad. 

* * * 

sõnad lähevad sassi

hirm on ja ahnus ka

nagu börsikauplemise õpik teavitab

hirm, et kaotame kõik

ahnus, et võidame kõik

ja nii käib see kogu elu

hirm, et kaotame koha

kus oleme kodus ja armastatud

ahnus, et oleks neid 

kohti korraga mitu

kus oleme kodus ja armastatud


mitte et meid oleks mitu


*  * * 

laps karjub täie jõuga  nii

nagu oleks hunnik minu loetud

Äripäevasid alla neelanud

kõik räägivad kord saneerimisest

siis pankrotist

ja mina mõtlen, et mida teha

elu on ikka veel 

üks saneerimine

kulude optimeerimine

söögi tegemise õppimine

eelarvestamine

nagu oleksime mõni

äriettevõte


selle peale ütleks mu isa ilmselt

nii ongi

mees aga, et kus jäi implusiivsus

et tuleme kohale ja 

teeme mida tahame

et seda võiks ju ka


kogu aeg tuleme kohale ja 

teeme, mida tahame

saneerimata, optimeerimata, 

kulu eelarvestamata.