12 september 2021

Oh onu Meini ja Katja

Kui Katja oli kakskümmend viis ja jõudis üle pika aja oma tühja ja külma koju, siis seisis tema koduukse taga naabrimees - kogu see tänav oli siis veel neid täis, kolmekümnendatel sündinuid. Tol hetkel oli too kaheksakümnele lähenemas vanamees. Silmad rõõmu täis ja üldse õnnelikud. Meini oli nimi. 

"Olete teie alles vägevad naised, Helsteinid," kostis ta "Ja ilusad, väga ilusad! Sinu vanaema oli ilus! Aga sinu ema! Sinu ema oli imekaunis inimene, selline et..." 

Meini silmad hakkasid kilama, Katja tõmbus tagasi. Ta mäletas toda imelikku aega, kui vanaemal oli rohkem austajaid kui oli oodata tolle vanusest. Nastja lihtsalt oli väga meeldiv inimene ja mitte ainult Katja jaoks. Seeneonu käis neil vähemalt paar aastat külas ja muudkui lootis, et ehk võetakse temagi nende kahe asjaliku naesterahva, Katja ja Nastja, kampa, aga ei võetud. Vanaema oli küllaltki rõõmus uute tutvuste üle, aga tal oli palju enamat vaja teha, kui järjekordset meest ümmardada. Ta ei tahtnud muidugi niimoodi seenonule öelda, seega ta hajutas seda ütlemist mitmete tulemiste peale ära. Seni kuni seeneonu päriselt ära kadus. Isegi Meini tundis Nastja vastu huvi, kui tema abikaasa suri, aga natukese aja pärast leidis ta endale uue proua, kes ka ära suri, selleks ajaks oli vanaema aga kulgemas dementsuse poole ja Meinil polnud temaga midagi eriti pihta hakata. 

"Aga sinu ema oli selline naine, et tõmbas rajalt maha sellise tähtsa nina, nagu su isa!" ütles Meini. Katja vaatas Meinit pisut ärevalt. Tähtsa mehe. Nojah. See ta oli, tähtsa mehe vallaslaps. Ei midagi muud, ei head ega halba. Naabritädid rääkisid ka niimoodi. Ja nii kogu tema elu. Isa oligi eriline. Selliseid inimesi oli väga vähe ja nendes oli kõike, 

"Kui ilus ta oli! Ja kui hea huumor tal oli!" 

Jah, kõik need toredad omadused, mis mehi naiste poole tõmbavad. Esialgu. Katja vaatas vanameest oma uksel ja tundis ennast imelikult. Tõenäoliselt nii tundis tema ema ka umbes kolmkümmend aastat tagasi. Mees polnud siis muidugi nii vana. Nii nagu ikka. Ta kehitas õlgu ja tahtis teada, et kas naabrimehel oli asja ka? 

"Einoh, lihtsalt tahtse üle vaadata, mis naabrinaane tett ka." 

Eks nad jah, kõik tahtsid. Meini ootas, et Katja isa  Katja maa koos majadega maha müüks. Ootas kärsitult, et lõpuks näidatakse ka nendele Helsteini naistele, et mehed võivad olla tegelikult ebausaldusväärsed ja hoolimatud, ootas, et Katja nagu enamus temavanuseid koliks Soome tööle koristajaks või hooldajaks või poemüüjaks, et ta käituks, nagu tal ei oleks isa, ema tal ju ei olnud. Ja ometi vaatas talle otsa selgete silmadega võib öelda, et isegi pisut jultunud noor naine, kes hoidis millestki kinni. 

Katja ei osanud seda maajuppi ja maja isegi korralikult kasutada. Ta oli ebapraktiline, rumal, ennasttäis, uskus, et temast saab kirjanik, aga temast sai lihtne poemüüja, klienditeenindaja ja selle teadmisega ta maadles viimased kolm-neli aastat. Ometi oli temas nii palju potentsiaali. Kõik need õppejõud, kes rääkisid sellest, et ta oli andekas. Oh! Andekas! Kui hästi ta neid esseesid kirjutas ja kui haaravalt võis rääkida ta mistahes raamatust, pikkides sisse omaenda pisiteooriaid, mis omakorda olid seotud kreeka mütoloogiaga. Selline ta oli kirjandusteaduse magister. 

Pärast ülikooli oli ta segaduses ja õnnetu. Õppimine oli meeldiv tegevus, eriti siis, kui ei pidanud mõtlema söögi peale või riietele või üldse asjadele. Katjale ei meeldinudki muudest asjadest peale heade raamatute eriti mõelda, keegi teine oleks võinud söömise või riietumise või raha peale mõelda. Ja eks see toimiski niimoodi kooli ajal. Esiteks sai mõelda ainult headest raamatutest, ehkki päriselus oli palju väga halbu ja noh mitte just kirjanduslikult väärtuslikke raamatuid, mida kõik ostsid väga palju ja neid tuli müüa täpselt samamoodi, nagu kirjanduslikult häid raamatuid. 

 
Nüüd oli ta nagu peata kana. Ta veel ei teadnud, et see kanapäisus kestab veel mõned aastad. Võib-olla ehk kogu elugi. Sellisel ajal ei päästnud teda tema ilu ega ka mitte huumorimeel, kõik ilmselt nii emalt kui ka isalt kaasa haaratud. Aga praktilist meelt polnud tal kuskilt võtta. Mõnikord aitas see tuhm praktilisusest eemal pilk teda igasuguste ebameeldivate inimeste eest kaitsta. Ka nüüd kaitses see teda Meini eest. Ta ei saanud aru, mida vanamees tahtis ja ta lasi tal olla. Nii nagu ta oli lasknud paljudel inimestel oma elus olla. Ja nood, mõistnud, et nad ei saa talle ligi, jätsid ta varem või hiljem rahule. Kas see nüüd tegelikult ka hea oli, oli eraldi küsimus. Mõnikord ta mõtles kõikidele nendele, keda ta ei osanud vaadata uudishimuliku pilguga. Ja see hirmutas teda, kui paljudest inimestest ta oli ilma jäänud, sest ta oli nii kaua ainult endast mõelnud. Aga ta ei osanud teisiti. Ta jätkas oma  eksistentsi täpselt sellisel kujul - egoistina. 

Meini läks segaduses mehena koju. 



09 september 2021

Gaasipoisid ja ärevushäire, vaktsiin ja selle toime

Eelmine nädal oli niisiis jumalhalasta üks totakamaid unetusenädalaid, mis mul olnud on. Kujutate ette, et teil on peaaegu, et ideaalne laps, kes piiksatab vaid hädade korral ja tunneb ennast ebamugavalt pehmelt öeldes üsna harva ja siis tema ülinärviline mamma ei ole võimeline magama sisuliselt rohkem kui kaks tundi järjest ööpäevas ja siis väikese nudimisega suudab oma aju ära rääkida ka mõneks kahekümneks minutiks päevas, aga titt magab nagu muiste - öösiti 8-9 tundi tissitamispausiga järjest, nagu poleks tal probleeme. No hetkel väga ei olegi, ainult see gaasivärk, aga sellega tegeleb ta päeval piisavalt ja kui on tegeldud, siis on ta valmis pikali heitma ja magama nagu nudinups.

Igatahes. Unetus. Ärevushäired. Töönarkomaania. Kõik need suurepärased asjad, mis mind on enne titte iseloomustanud umbes noh kümmekond aastat. Kuskil keegi tark ja tähtis psühholoog-filosoof märkis, et kuidagi tobe on, et ühte kasti topitakse hinge päästmine ja töökoht. Või elukaaslane ja hinge päästmine. Jumal on ikka täitsa eraldi kategooria - hinge päästetakse ikka teiste vahenditega kui tööga või hästi toreda partneriga. Kui ainult need kaks jätta, siis on vaimne olemine ikka suht kakaduu või papagoi, kes muudkui kordab ainult teatud sõnu  ja mis seal edasi ei arene seetõttu ka ei paremale ega vasemale. Mul isa rääkis kogu lapsepõlve, et naisel peavad olema nii haridus kui ka hobid ja nendega tuleb pidevalt tegelda, sest kui titt sünnib, siis millegi muuga peale tite ei jõua tegelda. Kui nüüd päris aus olla, siis ma nagu millegi muuga kui müügitöö pole osanud oma aega sisustada, ülikooli ajal, mitte millegi muuga peale kirjandusteaduse ja müügitöö. Nii et natuke nadi on see kõik ikka ja ebameeldiv ja totakas. Aga mis seals ikka. Eks titt anna arukust, mitte arutust. Paneb iga päev mõtlema, mismoodi seda elus olemist nautida ja samal ajal ka endale mingi sisemine jõu ja ilu tagavara tagada - nii füüsilise söögi kui ka liikumise näol, samas ka raamatuid lugedes. Natuke tuleks rohkem suhelda ka. 

Igatahes. Põnev on, kui saad mõne inimesega kokku ja ta on üliandekas näiteks kirjanik, aga ülla-ülla mitte ainult. Eks sellesse kategooriasse kuulub näiteks Armin Kõomägi ja minu kulla särasilmne Kairi Look või üks mu imeline sõbranna poognast, kes päriselus on arst, aga mõnikord kirjutab luuletusi ja haikusid, kuidagi nagu tossu välja ajamiseks, et enam-vähem normaalseks jääda. Eks ma pean ka natuke mõtlema, et mis mind naeratama paneb ja kas see, et ma naeratan ja ei teeni selle pealt kohe raha, tähendab seda, et ma olen üks kõvasti kehvem, kui näiteks mu lapsepõlvesõbranna (praegu on ta tuttav, mitte Belliisi, kes küll ka karjääri teeb hetkel), kes on muljetavaldavat karjääri teinud viimased viisteist aastat.  

Aga jaa, ärevushäired väljenduvad suutmatusega magama jääda või lihtsalt lugeda või lihtsalt kirjutada või lihtsalt teha neid asju, mis mulle meeldivad, mitte, mis teistele meeldivad. Teha tööd, mitte nii et mul oleks otsekui suur telliskivi alla neelatud ja ma püüaks seda seedida. Teha seda rõõmuga ja lobedalt ja kiiresti ja isegi mitte sellepärast, et seostan oma tegevust mingisuguse kõrgema eesmärgiga, vaid lihtsalt mõnuga toimetades. Eks see kõik tuleb jällegi eeskujudest - mul ju vanemad enamasti tegelevad korraga ühte asja ajades ja ega neil sõpru ega muud elu olegi peale perekonna, mis kõik haaratud perefirmasse. Minagi olen seal n-ö sekretäripraktikal olnud, aga noh, mis ehitusinimene mina olen. Kuigi võiks olla. Seal ikka päris head palgad. Igatahes - eks see olegi meie taak, et kuidas toime tulla pea kohale tõmbuvate tugevate mustade pilvedega, mis muide vajavad samasugust lahti harutamist nagu iga haav, mis inimesel tekib ja mädanema võiks minna. Nii et mu perearst teatas, et kas ma ikka tegin kõiki neid psühholoogi harjutusi ärevushäire vastu. See pani mind suvalisel hetkel asju paanikahoos välja oksendama. Kui tiir füüsisele peale tehtud teatas mu perearst, et nüüd on aeg psühholoogi külastada. Ja seal ma siis olin. Kolme saatelehe asemel kasutasin ühte, sest noh tööd oli teha vaja. Jess! 

Igatahes - magamatuna on lapsega tegelemine tõeline katsumus. Eriti jõhkralt väljendus see reedel, kui titt vajas suhtlevat mammat, aga mamma ei mäletanud enam, kuidas olla, sest noh - unepuudus oli raevukas. Kui ikka kaks tundi magada saab, siis on pehmelt öeldes kakaa. Ja mu kulla töötav elukaas pidi esiteks kuulma karjuvat titte teisel pool toru, teiseks paanilist mind teisel pool toru. Jõhker hullumaja, eksole. Kõik see nende gaasipoiste pärast, kes tegid vehkat, aga unetus ei tee vehkat. Vastik-vastik-vastik. See kõik võis olla muidugi ka sellest, et ma näpin öösiti nutitelefoni ja mõnikord söön nagu vana nälgas hunt kõik, mis kätte mahub, kuigi peaks piiri pidama ja mõtlema, et kasse magusaisu ikka on korralikult põhjendatud ja kuhu need kilod kõik lähvad tite sisse? Arsti juures käisime oligi peaaegu 7 kilo teine, ei ole veel paks beebs, täitsa sellist saledat joont hoiab, ei söö magusatest saiakestest või kommidest pungil emme tissi, ei-ei. Ootab viisakalt hommikuni ja siis vaatab, mis saab. 

Ahjaa. Hakkan aeglaselt vaktsiinivastastest aru saama. Käisime eile hommikul perearstil ja meid torgiti vaktsiiniga, mis vaktsiiniga, läks juba meelest küsida. Kõik kulges enam-vähem normaalselt, kuni kolm-neli tundi hiljem hakkas pihta tõeline õudukas. Titt röökis mu kõrvakiled paigast ja ma ei saanud tükk aega aru, et kas need on need suurepärased gaasipoisid või mis temaga juhtunud oli. Lihtsalt selline teatritekvisiidi tunne tekkis. Punane nägu täis maailma kõige suuremaid õnnetusi ja üldse. Esmakordse lapsevanemana mõtlesin läbi kõik oma menüü, esiteks süüdistan nüüd natuke seeni, vähemasti seda arvas Henryku õde, et seenepoisid peaks minu menüüst vehkat tegema, sest neid on isegi täisinimesel raske seedida rääkimata rinnatoitu saavast tegelasest. 

Mõtlesin, et ei ole mõistlik rinda ka pakkuda, sest härra on mul ju küllaltki hapukapsas ja ta reaalselt kukkus tissi peale nutma, ega tahtnud seda kuidagi lohutuseks võtta, Mina tuulasin kolm tundi ringiratast meie pisikeses korteris ringi kuni seljavaluni. Tunnike sellest titt magas, lõpuks helistasime lastearstile Mustamäel, kes tuletas meelde, et vaktsiin ja selle mõjud kestavad 48 tundi pärast manustamist. Huhhh! Ja kõige lihtsam on last rahustada arvake ära millega? Tiss suhu ja asi ants! Hoeh! Siit moraal tiss aitab kõige vastu! Loodame, et tissitame veel pikalt. Vaene poiss. Aga vähemalt ta magas mõni hetk ja tundis ennast tegelikult täitsa hästi. Ehkki minul hakkasid käed ja selg ikka päris kõvasti valutama. 

Jaa, me ikka veel ei ole harjunud kandelinaga ja meile korraldatud kandekotiga on ka raskusi, varsti harjub emme juba kord ühel, siis teisel käel titte mööda linna vedama ja ei piuksu ka, et raske on, sest mis raske, lihas kasvab ja titt on rahulik. Muide, kui ma piisavalt kiiresti kõnnin, siis titt võib täitsa süles magama jääda ja siis saab ta nagu niuhti vankrisse toppida. Gaasipoisid poisist välja vurtsutatud ja meel trennist rahulik. 

Igatahes allpool pilt tuvidest ja titest, kes tuvidega magades kohtus. See oli see tore laupäev, kui ma avastasin, et jess 2 tundi ööund on ikka vähe küll. Täiesti vampiiri tunne tekkis, päike võttis silmad peast. Ja tunne oli kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi, kus on voodi ja siis jällegi, aga poisile on vaja värsket õhku, poisile on vaja värsket õhku, värsket õhku, värsket õhku. 



03 september 2021

Siis kui mamma jääb haigeks ja siis kui Sannul on sünna

Nõudmised endale on hetkel minimaalsed. Klutt toimetab peaaegu, et ise omas hällis ja saab vist hakkama. Mul on hetkel kuum piim meega ja hunnikus villaseid riideid seljas. Jalavann ja suured klimbid ninast väljas. Kõrv huugab, pea paks, keha kerge higikorraga igalt poolt kaetud, alapalavik, see on siis alla 36kraadine palavik, kurk valutab. Me siin Henrykuga ükspäev jooksime rongile nii et titt vankris ja minul minimaalselt riideid seljas. Või noh, mida tähendab minimaalselt riideid seljas keset toda suurepärast sügisaugustit, mida nimetati nii mõnelgi pool septembriks, tuul tiirutas päikse ja vihmaga kahasse ümberringi. Isegi kui sul on seljas pikk pikk kampsun ja kaelas enam-vähem toimiv rätt, siis pärast jooksuharjutusi Koidu tänaval, et jõuda Keila rongile, oled  kaelast seljani lihtsalt korralikult higi täis ja meel on natuke ärev. See sõit on natuke nagu väljasõit, teistele külla minek, titele näitame uusi inimesi, kelleks on teiste inimeste lapsed. Päev enne seda käisime ujumas ja klutt avastas uue beebi. Ohmilline õnneseen ta oli, kui märkas, et ainult peeglis pole titt, vaid mujal ka on titt. Tüdruktitt, aga noh ikkagi titt. Selline titt, kes teeb teistsugusi liigutusi, kui see, kes on peeglis ja on üldse igas mõttes mitu korda põnevam, sest ta on vees. See viis mõttele, et äkki näitaks veel mõnda titte - näiteks 4 titte Keilas, kellel on hiigelõu, millel ringi saaberdada ja asju tõsta-lükata-tõmmata, suviti basseininatuke ja mõnus  puudest ja põõsastest ääristatud teenurgake, mida mööda koju sõita. Puhta Bullerby laste tunne tekib seal alati. Igav ei peaks neil seal olema, aga nagu ikka, kui on kohati idülliline, siis on ka natuke marutamist. Nii see käib. Igatahes titele meeldis, titele meeldis nii palju, et pärast veel 4 lisalapse nägemist jõudis ta koju täiesti rammestatuna ja kukkus voodisse magama endalegi ilmselt imestuseks kuueks tunniks, seda aega oli muide ka minul vaja, et koguda ja ennast inimesena tunda. Siiski, siiski või nagu venelased ütleks sosiski, sosiski - lõpetasin kerge ebamugavustundega ja pisut haiglasena, esmaspäeval tolklesin titega muide mööda Telliskivi ka ringi, aga nii kenasti tolklesin oma tuult läbi laskva kampsikuga, et teisipäeval pidin jalgu kuumas vees leotama ja titte pisut teistmoodi hoidma, kui mul tavaliselt kombeks, ehk mingit laulu, horisontaalasend ja iga mõne aja tagant magamisminutid.

Aga! Ilusaid asju juhtus ka! Meie übernunnu Sannu sai 31. Ta on üks nendest hästi toredatest inimestest, kellega ma tänu Henrykule sõbraks olen saanud. Ja ta on olemas. Lihtsalt niisama. Tema juures on hästi mõnus filmiõhtutel käia ja jutustada ja olla ja ta on lihtsalt hästi hästi tore. Mõnikord irooniliselt tore ja siis natuke eneseirooniliselt tore ja üldse. Ühesõnaga - ma väga loodan, et ükshetk saab ta oma filmi valmis ja siis te saate ka teada, kui tore ta on. Seniks on nii, et eelmisel aastal avastasime Henrykuga, et ta on nii tore, et talle võiks korraldada üks üllatussünnipäevapidu ja nii me siis asusimegi seda kõikide teiste samasuguse mõtte peale tulnutega ellu viima. Ei olnud just väga uhke see eelmisel aastal, aga see ikkagi oli tore, et rahvas tuli kohale ja hoolimata tollest totakast koroona-värgist. Süüa oli eelmisel aastal vähe, sest see toidukoht, mis pidi kell üksteist kinni minema tookord, unustas meile mainida et kokk läheb minema juba kell kaheksa, just siis, kui mu kullad vene märulilt tagasi tulid. Midagi me seal kiirkorras kokku krabasime, aga mu õnnetu Henryk istus ja mõtles ainult oma korisevale kõhule ja minul ei olnud enam võimalik talle midagi söödavat kuskilt tuua. Totakad. Sel aastal läks rohkem õnneks, söögi eest vastutasime ise! Ja Sannu tuli sõna otseses mõttes röövida. Kuna mina istusin kodus ja leotasin jalgu kuumas vees ja samal ajal jõin kuuma piima meega. Asi, mida on väga tore teha, kui oled haige, see piima joomine, aga mille tagajärjed laktoositalumatule on puhitatud kõht ja puuks, mida kuuleb tõenäoliselt linna teise otsa. Mina, kes ma ei saanud seekord kodust välja minna, otsustasin korraldada oma versiooni risotost. See on kurkumiga - seepärast ka nii kollane ehk vaadake ise siit alt. Mina seisin Tohvriga kenasti kõigile vaatamiseks maja ees ja ootasin silmadest kinniseotud Sannut, kellele palju õnne soovida. Ja nii saigi kaasa antud see minu risoto, mis Henrykule hirmsasti meeldib ja kalli nii minult kui ka hra Toffikult. Peole ei jõudnud, aga pidu oli priima! Vähemasti seda ma kuulsin hiljem nii Sannult kui ka Henrykult. Mõnikord on jumala imeline osaleda lihtsalt meeldivate inimeste elus risoto näol. See söögitegemine oli ka väga õpetlik. Klutt lihtsalt passis mind mõnda aega, siis hakkas ulguma, siis tõstsin ta sülle, siis näitasin, kuidas ma seeni ja riisi liigutan pajas. Meil on muidugi nii, et nii kui see keetmine päris põhjalikuks muutub täitub terve korter soojaga. Kuna meil on suhteliselt väike elamine, siis on korraga väga soe ja kõik higistavad. Igatahes mu väike kallis poiss pidas päris hästi vastu, et ma kogu aeg talle silma ei vaadanud, laulnud, teda kussutanud, vaid tegelesin hakkimise ja korraldamisega. 

Elagu Sannu! Loodan, et järgmine aasta saab ta vanemaks sama võimsalt! Ja siis tahaks Tohvriga osa saada kogu krempeldusest! 




See ülemine pilt on muide üks armas tegelinski Telliskivist. Sinna võib täitsa vaatama sõita - väga kihvtid graffitid. 

27 august 2021

Kui kõik ajab nutma ja tiir teeb tuju paremaks

 Nii emotsionaalselt ebastabiilne ja unetu pole ma vist oma elu jooksul kunagi olnud. Tegelikult ikka olen küll. Unetuse perioodid on mind saatnud juba vist kümmekond aastat. Et reaalselt ärkangi üles kell 2 või 3 hommikul ja siis ei saa tunde magama jääda, titt ei puutu asjasse, titt norskab samal ajal mõnes teises toas või kohas ja tunneb ennast inimesena. Mina vaatan tühja pilguga toas ringi ja mõtlen, et mis meist saab. Noh, üks lause, mis keegi ütleb, vallandab pisarate voo, mis ei lõpe ega lõpe. Vahetad titel mähkmeid ja muudkui nutad, et kui kuradi saamatu, loll, ja kõikides asjades ebapraktiline ja mida kõike veel oled. Ja noh kellegi lause ei ole see esimene kord, mis nutma ajab. Näiteks enne tita sündi ajas üks täitsa ametlik kiri ka nutma, lihtsalt istusin keset tuba ja muudkui nutsin, et kui hästi võib mulle kirjutada täitsa võõras inimene, kes ei tea minust mitte kui midagi, lihtsalt mingi suvaline 8 aastat vana arvamusartikkel, millest keegi praegu ilmselt ei hooli, aga mina istusin ja nutsin. Mul oli nii palju potentsiaali - nii 10 aastat tagasi, aga ma pole sellest vist pooltki ära kasutada suutnud. Enamasti olen selle maha jalutanud või lugenud või mõelnud, mitte tahtlikult ega teadlikult endast vaid kuidagi uduvines, nagu pidevalt unistades millestki, mille olemasolust ei teadnud ma enne Tohvri sündi suurt mitte midagi. Ja see ajab nutma ja see ei lase magada ja see on hirmus, samal ajal ei saa ka midagi eriti selle kõigega pihta hakata. Nagu öeldaksegi minevikus tehtud otsuseid ei saa kahetseda, tulevikuks tuleb ette valmistuda ja mitte karta. Mina muudkui kardan, muretsen põen. Mõtlen üle. 

Täna, üle pika aja tegin palju pikema tiiru linnas. Käisime raadiomaja juures, sealt sibasime Rotermani kvartalisse, sealt edasi Veenuse klubi eest Tammsaare parki ja lõpeks koju. Iseenesest see polnud suur ring, aga rahvast oli reede õhtul palju väljas ja ma korraga tundsin, et olen võõras linnas turistiks. Tuled ja rahvas ja kõndimiskiirus ja üldse - kõik igal pool vahvalt jutustamas ja seletamas minu ümber isegi prantsuse keeles. Ma ei ole enam see tüdruk, kes võib istuda õhtuti suvalistes baarides ja rääkida kõigest ja eimillestki kõikide ja eikellegagi, lugeda ja mittelugeda toda raamatut, mis ma kaasa haarasin kuskilt riiulinurgast. Ma olen teine. Ja eks mu unistused ole ka teised, kui kümme aastat tagasi või kakskümmend. On kuidas on. Igatahes, midagi selles käigus tuletas mulle meelde, et hoolimata kõigist raskustest, mis kaasnevad lapsega, hoolimata sellest, et ma tegelikult kümme aastat tagasi ei osanud mõelda ennast emaks, et ma kümme aastat tagasi olin hoopis teistmoodi, kui praegu ja suure tõenäosusega oleks ma vaadanud seda tulevikku, kui midagi sellist, mis minuga küll kindlasti ei juhtu. Aga see on juhtunud, pole midagi öelda. Ja nüüd tuleb sellega toime tulla, enam ei saa lapse kombel isegi voodi alla ronida, kui mingit kohustust peab täitma. Nii ta on. Peab rahulikult edasi pingutama ja tööd tegema nende asjadega, mida oskan teha. 

Ahjaa. Pilt veel mõnedest headest asjadest mu elus. Uus imetamisjope. Toimib soojal sügispäeval ja toimib vihmasel sügispäeval tavalise jopena. Mõnus. 

18 august 2021

Siis kui titega kooselu on, nagu oleks Ansipiks hakanud ja teataks pidevalt oma rahvale, et te olete kohe kohe rikkad, või noh oletegi rikkad

 Olen viimasel ajal mõelnud, et mul võiks olla sammuloendur, sest mobiiltelefoni pidevalt pepu peal kanda lihtsalt ei jaksa. Titte ja igast muud manti võiks/peaks kandma, et siis saaks teada, kas ma ikka teen 10 000 sammu päevas või mitte. Praegu teen oma mobiililoenduriga 4000-5000 sammu, kuigi hommikud algavad tantsuliste praktikatega. Kuulame Tohvriga ära kolm Grand Corps Malade´i laulu. Esimene on muide see me lemmik Pas essentiel, mis kevadel raadiost tuli ja millest Erle Loonurm mõnuga rääkis. No misse mitteoluline või mittevajalik ikka on - eluvajalik, söömisega seotu või magamisega või liikumisega. Mul on muidugi titega hullem karantiin, kui mistahes muu asjaga siin elus. Ta ju peaaegu nagu mõni haigus, raamatuid saab lugeda, tantsida saab, laulda saab, mõnikord isegi mõne mõistlikuma teksti kirjutada, aga üldiselt tegeled n-ö terveks saamisega, ehk titele iseseisvate oskuste tekitamisega. Praegu ukerdab üksi põrandal ja mõtleb, kui palju tuleks karjuda, et emps arvutist püsti tõuseks ja tema manu jookseks. Üldiselt väga palju polegi vaja teha. Igatahes täna ta magas nagu mõni musumopsti - korralikult kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis sai tissi, sealt edasi kella seitsmeni välja. 

Mina muidugi avastasin umbes kell pool kaksteist, et tore lugu küll, tuba on võimatult kuumaks läinud, seda pole mulle keegi rääkinud, et posttitt nii masendavalt paha lugu selle temperatuuri tajumisega on. Mul on kogu aeg palav. Jah, olen ülekaaluline. Vanal heal ajal oli mul kaalu kuuskend või alla selle , nüüd on see praktiliselt 72 või rohkem kilo. Seda on paljuvõitu ja eks see teebki hingamise ja olemise raskemaks. Kõik muidugi selleks, et mu titt tunneks ennast inimesena, kui mu rinnad temasse elunektarit eritavad. No see eritamine on ikka kiire kiire. Vaene laps peab tegelema põhimõtteliselt kolme mini-aiavoolikuga, mis kas suhu või näkku pritsivad ja eks ta ole natuke õnnetu ka nendega suhestudes, suheldes. Pirtsutab, sest pritsib. See avalikus kohas imetamine ongi sellepärast paras õudukas, kui tissist lendab piima ja titt on üsna õnnetu, sest ei saa sealt miskitki inimlikult kätte. 



Muide see hurraaga, et emme on siin kõva jalutaja, jutt on mul natuke tagasi tõmbanud. Kaks nädalat tagasi mõtlesin, et miks mind üldse selle tite emaks koordineeriti, kui ta on minuga niii õnnetu. Või õigemini minul on tunne, et ta ei saa kuidagi kohe hakkama. Ja ega ei saagi, eriti mingites olukordades üldse mitte midagi teha ja ma näen, kuidas inimestel minu ümber on piinlik või ma kujutan seda endale ette. Piinlik sellepärast, et mu poeg nutab? No tegelikult on see valesti sõnastatud, piinlik on mul ikka sellepärast, et ma ei tule titega toime, et ta hakkab nutma. Titu aga peabki ju mõnikord nutma ja ka ise hakkama saama oma eksistentsiga, magama panemisega ja olemisega kord vankris, kord hällis, kord põrandal, ka minu süles, kui tal on ebamugav ja ebameeldiv. Ja loomulikult see väljendub tema nutus, ta peab aktsepteerima, nagu ka mina pean aktsepteerima, et mõnikord on ebamugav, sest elus ongi ju mõned hetked ebamugavad. Õigemini on väga harvad hetked päris sellised, nagu mulle meeldib, nagu mulle mugav on või hea on. Ausalt! 

Näiteks räägiti eile põhjalikult Vikerraadios naiste Alzheimerist, mis on seotud unepuudusega. Viimasel on aga otsene seos haigusega. Unepuuduses oleme kahel põhjusel, sest tited sünnivad ja keegi peab nende eest hoolitsema, ja kõik eeldavad naised peavad olema need öised ärkajad, samuti eeldavad ka kõik, et naised peavad hoolitsema vanade ja väetite eest. Sest noh nad on märksa empaatiavõimelisemad. Meil peres on mu meelest Henryk see empaatiavõimelisem ja tite rahustamisega tuleb ta paremini toime mõnes olukorras, samuti laseb ta titel mõnikord üürata ka, ei rutta kohe nõudma, et naine tiss paljaks, lapsel on paha olla. Mina ise ruttan,  tegelt peaks ka sülle võtma ja lohutama või WC-s mähkusid vahetama. Praegu olen lasknud titel üürata põrandal viis minutit, ilma teda otseselt lohutama kippumata, isegi lutti pole suhu toppinud, seal ta siis on, ohkab, vaatab ringi ja hakkab ise lahendusi otsima. Sellist asja saab muidugi ainult kodus korraldada, mitte linnas või kaupluses või jumal teab veel kus. 

Igatahes - aktsepteerida ebamugavusi ja nendele reageerimist - seda on isegi ministrihärradel raske teha, palju kergem on öelda, et vaadake palun numbreid, me oleme Euroopa rikkaimate riikide hulgas varsti, kui väikesed inimesed samal ajal vaevlevad sisuliselt tehnoloogilise progressi ja suuremate muudatustega, mis neid ees ootavad. Beebidega on ka nii - ma võin ju Tohvrile öelda, et ohkuitubli ta on, suudab kahe käega mängu asju käes hoida ja pea ees ühest vaiba otsast teise ennast lükata, aga see tundub talle jube nähtamatu ja mõttetu progress, kui ta muidugi ühel hetkel taipama hakkab, et mis selle progressi taga on, siis ta ilmselt on esialgu ehmunud. Nagu suurem osa ehitajaid ja klienditeenindajaid kolib Soome suuremale palgale, selmet otsida uusi väljakutseid või tegelda edasi õppimisega, mõnel juhul on see ka võimatu, sest inimesed on lihtsalt lastega, kes vajavad süüa ja hoolt, mida ausalt öeldes 60 euroga kuus väga ei saa korraldada. Aga jah. Mina tunnen ennast nagu Ansip 2013. aastal ja Tohvrike on nagu lihtrahvas, kes küsib, et kuhu see suur progress ja majanduslik edu kaovad, kuhu see sisse söödud piimušk läheb. 

Aga kahel eelmisel nädalal näitas Tohvrike iseloomu ja jultumust kõikvõimalikel hetkedel tissi nõuda, eks ma ole talle ka seda tissinatukest andnud, et inimene tunneks ennast inimesena. Aga näiteks reedel käisime vanalinnapäevadel niimoodi, et istusin Harju tänaval pingil ja tissitan kutti umbes kolgend minutit ja edasi arvasin, et saame Šnellide äärde minna ja saimegi, aga kutt tundis ennast ikka imelikult, nii et kui me kahekesti lõpeks Telliskivvi jõudsime, siis surusin titele jälle oma tissi suhu. Helistasin Henrykule, kes teatas mulle, et võta no inimene lihtsalt sülle, mis tal su tissist kogu aeg, tõenäoliselt on gaasipoisid kõhu vallutanud ja seal ma siis olin ukerdasin mööda Telliskivi titt kukil ja tiss taskus, titt oli üsna õnnetu ja mina olin ka. Aga mingil hetkel sai kõik jälle korda. Lihtsalt titega mööda ilma jalutades tuleb kogu aeg tõdeda, temal on tema rütm ja sellega ei tohi niisama mängida ega sellesse üleolevalt suhtuda, sest see lõppeb lihtsalt kõva tüliga majas ja tundega, et midagi on valesti nii minus, kui ka tites. 

See üks musti neljapäevasid nägi mul selline välja: 

Jalutama ei julge ma enam väga minna, eriti poodi, viimased paar korda on lõppenud katastroofiga. No ausalt, kui titt ikka keset poeskäiku kõva häälega nutma pistab sest on tissitu, siis on VÄGA vastik. Eks ma siis käin tiss tite suus mööda poodi ringi ja otsin hommikuputru taga, vaatan, kuidas minuealised või minust kümmekond aastat vanemad vene paarike, ülimeigitud naine ja tolle suvepükstes mees mind suurisilmi passivad ja naine pomiseb omaette, et kuidas seda asja siin siis nimetatakse ja lükkab oma meest järgmisse riiulivahesse umbes sellise lausega, et missa kurat passid, tissi pole varem näinud või. Too vaatab oma naist ikka väga kohkunult. Titt aga nutab mis hirmus, kui tissitamine kahekümnendal minutil otsa saab ja ta kõht on endiselt tühi, aga minul puudub julgus minna kohvikusse teda mõistlikult toitma, mõtlen, et äkki pargis. Pargis ei saa titt tissi kätte ja karjub nii mis hirmus. Ja nii hargnebki kurblaul kõva viiskümmend minutit, kui ma Henrykuga telefonisidet hoides ja titat süles, vankrit toidukraamiga ees, kodu poole ronin. Muidugi olen ostnud süüa, liiga palju. Vankrit on raske lükata ja eelmisel nädalal 6,21 kilo kaaluv poisijurakas, kes on kolme kuuga visanud rohkem kui kümme sentimeetrit pikkust, ei ole ka just kerge kanda. Rääkimata tissitamisest. Pargis on kõik pingid kinni, võimalus on istuda oma peatäit välja magava joodiku kõrvale. No ja ma loodan, et tüüp saabki oma peatäie välja magatud, aga ei just siis, kui mul on titt magusalt tissi matsutab, ärkab too peatäie tüüp üles ja kukub seletama, et tal on prillid kadunud, et kõik varastatakse ära, kui aus inimene, keset tööpäeva pargipingil magab. No tore on. Magab! Lõpuks läheb ta pingi taha vett laskma, mina haaran tite, kes ei saa aru endiselt, et miks ta tühja kõhtu ei täideta ja röögib täiest kõrist, loodan muru peal kuidagi tite tissile saada, ta on juba nii endast väljas, et ta ei  jaksa enam. Ilmselt on poes söödud piim tema kõhtu ka gaasid toonud ja ta vaeseke tahab nagunii rohkem süles olla, kui vankris. Ühesõnaga endast väljas ja õnnetu jõuan koos telefon otsas rippuva Henrykuga, kes muide teeb asjalikult tööd, kuulab mind ja nutvat Tohvrikest, koju. Korraga tunnen ennast nagu täislaks idioot. Oli mul sinna poodi vaja minna kõiki neid asju ostma. Ausalt. Oli või. Sel hetkel luban, et ma enam mitte kunagi ühtegi lisalast ei saa, sest ma teen talle ju päriselt, kogu aeg haiget. Muidugi täna näiteks magas laps peaaegu 4 tundi järjest päeval, ja ma oleks selle aja jooksul saanud käia igal pool, aga ma ei käinud. Kartsin ärkamist ja karjumist ja gaase ja seda, et titel pole tissi ja üldse. Kõik see paanikavärk päädis sellega, et ma lõikasin veel paar korda küünte asemel sõrmi lühemaks. Nii et mul on viimased kaks nädalat üsna nigel olla. 

Neuroloog ütles muidugist selle peale, et see on normaalne titt läheb ühest kohast teise ja see tekitab temas stressi ja ebamugavust, vanal heal ajal titt lihtsalt magas selle ühest kohast teise minemise maha. Nüüd ta lihtsalt karjub selle maha või siis närviliselt lutti imedes, imeb maha. 

Pilt sellest, kuidas meie Pirita linnaosa käest hõbelusika kätte saime. Ikka kolmekesti ja koroonalikult ehk kroonulikult. Ukse tagant lipsas sisse noor naine teksastes, küsis kluti nime ja ulatas meile liigse tseremooniata hõbelusika koos kommipakiga, lausus lihtsalt, et olete hõbelusikale järgi tulnud ja siis, et palju õnne. No kolm kuud õnne juba. Hetkel on õnn põrandal ja magab. 

Igatahes püüan toime tulla oma kalli titaga. Ta on tegelikult väga tubli. Mina pean aktsepteerima tema hädaldamisi ja tema peab toime tulema mõttega, et kõik asjad pole alati nii nagu ta tahaks, et need oleks. Ilmselt sellepärast ta mulle antigi, et ma oleks veel parem inimene ja mis seal salata palju kannatlikum ja rahulikum ja empaatiavõimelisem, kui mul kombeks on olnud olla. 


13 august 2021

Sarjade minutid ja...

Ma vist hakkan aru saama, miks see minu humanitaaria haridus on nüüd korraga kasulik. Või see, et ma koolis laulsin, joonistasin, kirjutasin, jutustasin, etlesin, näitlesin, tantsisin või olen viimastel aastatel kirjutanud tantsust vabatahtlikkuse alusel ja piletite eest. See paneb maailma laiemalt nägema ja titele ette laulma ja tantsima ja üldse. Titte muidugi rohkem kui viisteist minutit ühes meeleolus hoida ei saa. Magada hetkel veel suudab kauem kui mini-viisteist minutit. Praegu on ta ainult kolmekuine, aga tundub juba nagu tõeline vanamees. Umbes nagu mõni Roy Kent mõnest "Ted Lasso" seriaalist. 

Muide rääkides seriaalidest, siis avastasime Henrykuga natuke rohkem kui kuu aega tagasi sellise seriaali nagu "Hea koht" praegu jookseb TV 6 pealt, aga muidu on täiesti saadaval ka Netflixis. See on nagu filosoofide "The Big Bang Theory", lihtsalt kahjuks on peategelaseks ainult üks filosoof, üks suht vastik ravimimüüja, seltskonna eliit ja pisivaras Floridast. Igatahes paneb see laiemalt mõtlema headuse kui kontseptsiooni üle, millele on aegade algusest peale vastust otsitud. Lahendus on huvitav. Soovitan vaadata, kõige paremad hooajad on esimese hooaja lõpp, teine hooaeg, kolmanda lõpp ja neljas hooaeg. Kihvt, kuidas kord John Mill ja siis jällegi Immanuel Kant või hoopistükkis Aristoteles endale oma ruumi leiavad. Imelik, et isegi igapäevases seriaalisajus, mis tundub olevat mõeldud lihtsalt inimeste olmekasutuseks, võib leida filosoofilisemat sisu. Äge oleks, kui meil ka keegi teeks seriaali, kuhu oleks justkui kogemata, aga tegelikult väga tahtlikult mahutatud kirjandusteadlasest Madis Kõivu uurija, teoloogist Uku Masingu uurija, filosoofist Jakob von Uexkülli uurija jne jne. Võiks ju! Aitab sellest "Õnne 13"-st natuke võiks toimetada ka intellektuaalsematel teemadel, mis sunniks uudistama lugusid ja mõttelõngasid raamatuist. Igatahes jah, see nišš on meil puudu! 

Mis puudutab titte, siis mingi osa temaga koos olemisest on olnud paras peavalu. Justnimelt gaaside tõttu. Poes käimised ajavad hulluks ja hirmunuks. Tegelikult tahaks hirmsasti jõuda Baltijaama kalaletti, aga no kuidas. See on tõesti eraldi küsimus. Hoiame muidugi selliselt raha kokku ja üleüldiselt korraldatud, mida vähem poodi jõuame. Sellegipoolest. Paksuks lähen ju niimoodi!