11 mai 2022

Hauakohtadest liivakastideni ja edasi-tagasi...

Mul on imelik värk. Viimased paar kuud olen näinud surnuaeda unes. Ikka ema ja vanaema haudu. Eks ta ole. Alati on nad kuidagi n-ö nihkega reaalsusest. Ses mõttes, et see ei ju võimalik, et lähed surnuaeda ja sisuliselt magad laipade peal, sest need on nagu voodid, kuhu magama heita, ma mõtlen hauad. Väga veider kontseptsioon muidu sellest, kuidas asjad minu ümber toimivad, kui aju teeb mingeid muid tegevusi ehk lahendab sisemisi segadusi. Veel natuke ja ma nägin unes ka seda, et minu hauakohad olid ära võetud, et nendele olid peale visatud uued hauakivid, mis olid nimedest tühjad. Igatahes mingi tobe venelaste sisse tulemise tunne tekkis. Meil on ju vanaema hauakivi n-ö valesti tehtud. Mitte Anastassia Jevimovna Helstein vaid ikka Helstein Anastassia Jevimovna peaks olema, ehk perenimi on vene hauakividel eespool, kõik on muidu kirillitsas. Nii et jah.

Niimoodi lendab sisse sõda minu alateadvusse ja teeb neid totakaid sõjalisi rünnakuid. Huvitav, kas ma hakkan ühel hetkel nägema unes liivakaste? Muidugi neid ma ei ole külastanud järjepanu 34 aastat, ükskõik kas vanaema, isa, vennanaise, elukaaslase või pojaga. Selle peale ma mõtlesin täna, kui olen näinud koos pojaga hoopis teistsuguseid olukordi kui kodus liivakastis. Iga päevaga muutub mängualadel käimine huvitavamaks. Eriti huvitav on see õhtuti, kui kohale tulevad ka kohalikud kümme pluss rüblikud, kelle keha on juba nii kõvasti arenenud, et nad suudavad ennast igasse võimalikku asendisse lükata-tõmmata ja Toffik on otsekui lummuses nende kiirest liikumisest ja sõnade pildumisvõimest. Ta ei suuda kiikuda ega isegi korralikult liivakastis mängida, lihtsalt silmad suured peas passib enda ümber toimuvaid sündmusi - no mina ka muidugi. Näiteks Koidu spordipargis on eeltiinekatest venelased (seal vastas asub Humanitaargümnaasium), kes võivad päris totakalt teineteist taga ajada ja siis korraga kilkab üks plika, et see kutt kutsus sind ju shljuhaks (lits, eksole eesti keeli), et ära toda taga aja, see-eest Kodu pargis on nunnud neljandikud ühisgümnaasiumist, kes räägivad miskipärast kehamassiindeksist ja kutsuvad kohati, kui keegi ei taha teha nende soovitut, geiks. Ja sellist haridust saabki minu üheaastane - silmad peas nagu kanast välja kukkuvad munad. Muidugi teda hämmastab tõenäoliselt ikkagi see, kui selgelt piiritletud on teiste laste liigutused või kui teadlikud nad on oma kehast, samas kui tema on endiselt seismise faasis. Ajabki ennast keset tuba püsti jalad harki ja seisab, seisab, seisab - nagu ootaks, et mis nüüd saab, ega midagi ei saa. Liikuda ei julge! 

Ükspäev käisime jällegi liivakastis tuulamas. Toffik lõugas nagu hull. Liivakasti teises otsas kukkus laps nutma, sest ta arvas, et Toffikul on mure. Aga ei mingit muret! Ta lihtsalt kommenteeris kõvahäälselt ümbritsevat ja seda teeb ta kodus ja tänaval täitsa vabalt, sest ta näeb, kuidas seda teeb päris tihti Henryk ja loomulikult mina ka. No mitte päris nii, et pargi teise otsa oleks kuulda, mida ma arvan näiteks Triin Paja viimasest luulekogust või kirjutamisest või vaikusest või müügist, kui minu jaoks põnevast protsessist või Henryku puhul siis viimastest Justice League´i filmidest või erinevustest Marveli ja Foxi filmide vahel või kiidulaulu mõnele heale filmile. Aga noh ju ta siis tahtis öelda, et siin on päris hea liiv, kas tead, väike beebi teisel pool liivakasti. Too sai muidugi aru, et ei ole siin mingit head liiva. Mingi hull emme pani lihtsalt tita liivakasti äärde ja too hakkas röökima. Aga jah siuke laululind on meie Toffik.  

Kokku olen puutunud emaga, kes õpetab oma väikest tüdrukut niimoodi viisakaks. Tüdruk ütleb: "Anna see kollane kühvel." Ema kostab "Kollane kühvel? Kuidas sa seda minu käest küsima peaksid? Ikka, et emme anna palun mulle see kollane kühvel." "Jaa." Laps saab kühvli. "Ja nüüd peaksid ütlema, suur aitäh, emme." "Jaa" kostab väike inimene. Mu meelest jube kihvt ja naljakas, kuidas emad oma lapsukesi õpetavad. Selle kõige peale tuleb muidugi meelde see Work In Techi koolitus, kus räägiti soorollidest ja soopimedusest ja igast värkidest, mis tegelikult on üliolulised, et mõista laiemalt meie ühiskonna võimalusi kasvamiseks ja arenemiseks. Ja ka justnimelt töötamise võimalusi ka pärast laste sündi. Huvitav artikkel on näiteks see. Igatahes tahaks näha, kuidas see minu elus töötama hakkab, et rakendada mees lapsehoidmisele, et saaksin ise mingitki karjääri teha. 

Aga üks selline üsna vastik käitumine oli näha politseipargi mängualal, kus liivakasti roninud väike tüdruk sai väiksest poisist kiusatud. Ealised iseärasused, nagu selle kohta kaasema-kolleeg Eva. Väikese tüdruku käest haarati nagu niuhti liivavorm, mis oli kohalik vara, mitte poisi oma. Ja minul olid seekord silmad nagu taldrikud. Ega ta sinna enam mängima küll ei tahtnud jääda. Vaeseke. Toffikul oli muidugi kama kaks. Täiesti kama kaks. Teda huvitas võrkaed ja koer pargist ja inimesed, kes istusid pingi peal ja olid suuremad, kui need, kes tegid titedraamat tema pool võrkaeda. Miskipärast leiab ta kõik puutükid ja käbid ja oksakesed palju huvitavamad olevat, kui värvilised ja luitunud plastikmänguasjad. No kui need teevad häält, siis on need tema jaoks ka huvitavad. 

Igatahes eile näiteks tuiskas läbi pool Kodu pargi mängualast. Ma ei kavatsenudki teda liiva seest välja tõsta, sest ta oli lihtsalt nii asjalik. Kuulsin küll kuklas, kuidas Toffiku isa Enrique seletab, et aga see on ju NII must ja lapsel on ju nii... Kindlasti on must ja kindlasti leiab siit asju, mis ei ole kõige hügieenilisemad ja pindu keelde ka ei taha ju keegi saada, aga mis ta siis tegema peab. Istuma viksilt ja viisakalt ja mõtlema, et mis selle totaka liivaga veel teha annab, kui ta ei oska isegi veel korralikult kaevata? Tehku seda, mida oskab. Sest varem või hiljem läheb see aeg ka tema jaoks üle ja ta hakkab tegema muid asju. 

Igatahes jah. Lapsed õnneks ei oska endale auku kaevata. Nad oskavad olla kurjad ja nad oskavad olla ehmunud ja nad oskavad olla kõvahäälsed.  



09 mai 2022

Imelik, imeline emadepäev

Emadepäev. Nojah. Selline ta on 8. mail, sel aastal. Või oli. Või on ikka veel. Näiteks aastal 2020 mõtlesin, et oleks võinud emaks saada 16. aprillil 2020. Ei saanud. Loodus võttis omad sõrmed ja tõmbas minust välja selle pisikese südame, mis lakkas tuksumast. Emaks olemisel on nii mitu mõõdet pärast seda. Keegi ütles, et iga aasta tunneb, kuidas ta vananeb lapse sünnipäevi pidades. Mina et - ohkuidasoleks tahtnud näha oma vananevat ema. Seega ma tajun, et vanaks kasvamine on suur privileeg, mida tuleks julguse ja enesearmastusega vastu võtta. Alternatiivkulu ütleks mikroökonomist või midagi. Sulle antakse midagi, aga midagi võetakse ära ka. Alati on võimalik, et nii olnuks parem, nagu varem, aga alati on võimalik, et nii oleks halvem. 

Mitmetahuline, mitmemõõtmeline maailm, kus elame ja kus võitleme mõnikord iseenda, mõnikord tingimustega meie ümber. Mõnikord teadmatusega, kuidas asjad võiksid veel hullemini olla. Ja õnneks nad tegelikult ei ole hullemad ega paremad - nad on nii, nagu nad kujunevad pärast meie otsuse tegemist ehk alternatiivkulu on mis tahes otsustamise lahutamatu osa. Igatahes tuleb mõista, et me teeme otsuseid, et maailm lihtsalt ei pane meid olukordadesse, mis on ebamugavad ja vastikud. Meie otsustame, kes me oleme ja kus me oleme. Ka mina, ka praegu elutoa diivanil seda teksti kirjutamas. Poeg voodis unenägudes ringi seiklemas. 

* * *

Naabritädi Enele

Kõik need võrratud tädid, kelle olemasolu on kantud mälupiltidesse. Lootusesse, mis on niidiga kinni homses. Kui mu poiss saaks vaid teada, kui põnev oli elu 60-70-80 aastat tagasi. Või mis põnev? Hirmus? Me elame ikkagi Eestis. Enamus meie vanavanemaid on näinud sõda või käinud sõjas või surnud sõjas. Kogu aeg kerib mõte nagu lõngakera lahti. Vanaemad teadsid, teavad, teadnuks. Läks ära üks vanaema - suured lokid ja terased silmad ja nobe rohenäpp - kõik me pisike aed on tema soojust täis. Nagu ei kunagi varem - sest järgmisel aastal on seda soojust vähem - on keegi teine või äkki pole teistki - kes aias askeldaks. Sel aastal on mu pojal juba teised sirelid pungumas ja õide minemas, tädile jäid eelmise aasta sirelid viimasteks. Tädi - vanaema - nii siiralt ja armsalt ootas ta õitsemist meie väikesel Herne tänaval.  


05 mai 2022

Punane niit minu poja peas

 inspireeritud Triin Paja "Ürglinnust". 

Punane

poja juustes on punast

kui vaatan akna poole

toa pimedusest

nõnda nagu olen 

unistanud

viimased kolm 

vennalast punapäiseks

nagu nende ema

nii saab poja juustesse 

punane minema

aga võib-olla mitte

otse tema isa habemest

otse tema vaarema

tumepunasest lokist

mitte minust

mis minust

süsimust oli minu 

memme pea nooruses

otse pojasse

nii niidina

nendeks (punaseks)

ja natuke minu unistuseks

saab mu 

tegelikult tumedapäine

pisut päevitunud

üheaastane

oh tahaks 

seda kärtsakat tuld

mis mu vennanaises

minu vaarema 

Jevdokiia armus 

punahabemesse

Pavlisse Setumaal

sada aastat tagasi 

ei ühtki last

vaid armastus

too lese oma

mis punase niidina

neid kokku sidus


ohkuidasarmastas

ta tütar

minu vanaema

teadis rääkida

ohkuidasarmastas

rohkem 

kui memme

setukeelset isa

ohkuidasarmastas

seda kärtsu punast

nagu minagi 

kärtsu punast 


03 mai 2022

Kolonialistid põlisrahvaste maal - Patti Smith

Ei olegi enam tükk aega kirjutanud siin sellest, et mis mulle ei meeldi. Negatiivsusest plahvatav daam, nagu ma siin olen. Istun kodus, õpin hommikuti prantsuse keelt, kasvatan karvjuvat titte, kellele meeldiks juba ringi jalutada kahel jalal, aga mis sa teed, kui veel päriselt ei oska ja iga nurga peal värisema kipud, kui kindlus pole veel täielikult jalgadesse voolanud. Kasvamise värk! No mul ka. Näen küll või õigemini loen küll ilusate kujunditega Patti Smithi pooleldi luuletuslikku "Pühendumust", kus peategelannaks kaunis Eesti päritolu juut-katoliiklane (kogu oma jõleduses, sest noh jah...). See hetk, kus mõistan, et Patti ei tea eestlastest (ega ukrainlastest ega valgevenelastest ega lätlastest ega jorubatest ega suahiilikõnelejaist ega uiguuridest) sittagi. Ja see tuleb sellest, et ta asub keelkonnas kolonialism. Hea ja kurb on olla eestlane, sest me peame korraga asuma keelkonnas kolonialism (inglise, vene, saksa, prantsuse, rootsi, poola keel - kõik on keskit kuskil kunagi koloniseerinud, endale omaseks kokku klohminud, ainult juudid on neist katsumata endaks jäänud ja seepärast nad ongi need veidrikud, need nn välja valitud rahvas, mis valitud, valimata, eelolijad, eikeskid. 

Nii et lugesin kiiresti läbi, vaimustusin mõningatest keelemängudest, üldiselt olin suht õnnetu, sest eesti tüdruk võiks olla ikkagi eesti tüdruk, võib-olla isegi mõni hiie austaja, kindlasti mitte katoliiklane (pigemini luterlane või hoopistükkis õigeusklik) ja isegi kui pisut juut, siis sellest kõigest hoolimata eestlane. Selline enesekeskne ja natsionalistlik tõbras olengi, et kui tuleb Eestist, siis olgu vähemalt eestlane. Aga Patti ju ei tea eestlastest sittagi, mis siis et vaatas "Risttuules" ja mõtles, et ohkuiilus film. Kaaderdades kaaderades paika oma mõttelõngasid. Need kolonialistid kõnnivad ka mõnikord nagu mõned äsjasündinud tited ringi, hoiavad tasakaaluks kõikvõimalikest diivanitest ja toolidest kinni (nende enda keel, millega maid vallutada) ja loodavad, et nad on aru saanud, millestki, mis neid ümbritseb. Ei usu. 

28 aprill 2022

Väiklane kodanik ja raamatud

Unenäod - pilk sinna reaalsusse, mis on kõhu ja pealae vahel, mis annab tunda ja mõjub mõnikord, kui jahmatav äratuskell, piinates minu maailma kõikehaaravust. Või noh labasemalt väljendudes annab mõista, et olen suht sitt inimene olnud ja elanud sisuliselt mugavas surnutele mõeldud magamistoas. Mitte elusatele, mitte elule, mis on muutuses. Ja selle koha pealt peaks ikka natuke mõtlema, et mis edasi või kuidas. Lugesin Tõnis Vilu Loomingu Raamatukogu luulekogu. Tõesti keeleliselt väga täpisteaduslik - huvitav on ka see, et ära hakkab kaduma see mingi sotsiaalne rõhutuse tunne, asemele tuleb kerge melanhoolia, mis võib meid kõiki iseloomustada ja sealt, just nimelt sellelt pinnalt võib minna juba mõnda teise ruumi, minna teiste inimeste ruumi, tekib mingi üldistusvõime, mille sisse laguneda. Ehk natuke võib mul piinlikki olla, et olen teda väiklaselt mitte just ägedaks luuletajaks tembeldanud. 

Ahjaa. Seoses sellega, et kuulan mikroökonoomika loenguid courseras (kogemata suutsin isegi maksta selle eest!), tuletas see mulle kirjandusasja meelde. Kirjutamine on selline üldine tegevus, mida kõik me armastame teha. Miskipärast. Kõik me on muide tavaliselt ka lugejad, ka mõtlejad, ka mina. Kirjutamine on igati tore harjumus, millele kinnitada teisi harjumusi külge. Samas, kui kirjutavad nii paljud inimesed, ja kirjutamine on n-ö paljude jaoks teema, siis tekib ikkagi küsimus, et kas pole tegu üle pakkumisega? Kirjutama peab muidugi ja peab palju, et saaks hästi kirjutatud teksti kätte, aga enamasti ei pea ju kõike avaldama. Või peab? Olen ise aru saanud, et mõned tekstid ja tekstiloojad on minu jaoks natukeseks ajaks ammendunud. Nad on nagu moest väljas. 

Jürgen Rooste kirjeldas siin mingipäev, kui valus oli lugeda Leo Luksi arvamust tema luulest eelmise luuleaasta valguses. Rooste on tubli! Minu jaoks ta on inimesena üks inspireerivamaid ja julgemaid tegelasi, keda tean ja ma ei oska kedagi teist tema asemel ette kujutada. Ta on nagu vanem vend kõikidele noortele luuletajatele (olles sealjuures ise luuletaja ja eeskuju)! Ta on kogu oma ekspressiivsuses tohutult jõuline ja tohutult haavatav korraga. Teda tuleb armastada ja karta korraga, mingit keskmist teed ei ole. 

Aga jah, kaldusin kõrvale teemast, raamatuid tuleb välja anda, aga ennast välja andes tuleb pidevalt tsenseerida. Ses mõttes - nagu kõikide kunstidega on - kui ei pea, ära jumala eest tee. Kui ei pea luuletama, ära jumala eest luuleta, kui ei pea kirjutama, ära jumala eest kirjuta (või kirjuta kaubanduslikke tekste, kasuta oma joie de vivre, et vahendada suurepärast eesti kirjandust või hääd tantsu või kasvõi kirjelda absurdse ja kauni põhjalikkusega köögimööblit, et sellel oleks ostjaid), kui ei pea, ära tee muusikat, kui ei pea, ära laula, kui ei pea, ära tantsi. Tee kõike seda endale, sest mida rohkem sa oma tekste ja asju jagad, seda rohkem seda on, ja seda vähem tähtsaks ja vajalikuks inimesed sinu tekste ja muusikat jne jne peavad. Sa muutud igavaks, see on seotud alati inimeseks olemisega. Tujud ja tunded, nagu üks laul ütleb. Tegelikult mood. Midagi on mingi hetk moes ja siis läheb see moest välja. Kuigi näiteks Hasso Krull tundub mulle klassika. Või Stephen King või Umberto Eco või Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu (ehkki tema raamatuid müüakse ka odavamalt viimasel ajal). 

See ilge jama paberi osas, mis iseloomustab uute raamatute hindasid, võib olla justnimelt tsensuur, mis aitab meil vähendada raamatute füüsilist hulka. Ja ehk see annab täiesti uue võimaluse meil teha raamatuid. Ehk saame me nendega ka täiesti uuel moel kontakti, ehk pole neid enam vaja müüa igast nänni kõrval või restorani sees, vaid nad muutuvad taas olulisteks ja seetõttu millekski enamaks, kui nad on. 

24 aprill 2022

Oblomovist õpetajakutseni ja tagasi...

 Lõpuks jõudsin Ivan Gontšarovi "Oblomovi" läbi. Ja eks see oli omaette lugu, kui see Mihhalkovi film. Väga kihvt oli hoolimata mingist kolmest-neljast kuust, mis mul sellele kõige läbitöötamiseks läks, lõpetada 414 leheküljelise raamatu lugemise. Hingasin sisse ja välja ja tundsin ennast inimesena. Nii inimesena, kui saab end tunda tegelane, kes ärkab koos titega täiesti normaalselt üles kell viis hommikul või eile kell kolm hommikul - ja kõik on vaikne ja rahulik. Mõtlen nendele väikeste laste emadele ja imikute emadele, kes ei saa liikuda välja keldritest ega ka muudest kohtadest. Mõtlen sellele palju ja valusalt. Aga ega mõtlemine aita. Aitab tegutsemine ja toetamine ja üldse. 

Mõnes mõttes käitume Henrykuga nagu kaks Oblomovit, teisalt jällegi mitte. Tahaks kogu aeg enda asjast eemale ja kaugemale minna, kuhu eemale ja kaugemale? Lisaks "Jah! Õpetajaks!" programmile lisasin oma õppeplaanidesse "Work in Tech"-i. Keeruline? Jap! Tegelikult on imelik, kuidas IT-ga kokku olen puutunud. Või noh, omast arust olen selles jube algaja, aga tuleb välja, et mingi vähemalt 6 aastat arvuti taga istumist õpetab arvutiasjandust küll. Ehkki suurem osa ajast olen nagu mõni segadusse aetud lambuke, keda mingi koeranähvits juhtima peab. Nii ta on. Igatahes. 

Eile ja üleeile käisin siis viimasel kohtumisel õpetajaks unistajatega. Tundub, et olin oma rühmas üks nooremaid ja kõik olid naised. Kas ma tegelikult tahan õpetajaks? Eriti selliste viiendike õpetajaks? Või gümnasistide karjatajaks? Noh... Jah! Või noh... Ei! Selles mõttes - see paganama õppimise õpetamine on jube keeruline protsess. Kuidas õpetada viiendikule, et mitte ainult eesti keelt, vaid ka üleüldiselt töötamisse suhtumist? Et ta naudiks õppimise protsessi? Isegi seda, kui ta midagi ei oska, isegi seda naudiks ta? Kuidas? Nii palju küsimusi tekib ja nii ebamugav on! Igatahes - istusin seal nende daamide seas, kes kõik kas on oma lastega juba vähemalt lasteaeda jõudnud. Ja tundsin korraga, et väga imelik värk. Kas mul jätkuks kannatust aastakümneid lastele selgeks teha, et pole hullu, said täna kolme, aga miks sa täna kolme said, analüüsime. Ära ole õnnetu! Proovime veel kord, küsi sõbra käest abi ja küsi minu käest abi ja... Elu, eks ole! Elu!

Igatahes! Kolmapäeval käisin üle pika aja koolis ja kohtusin vastavate isenditega, nagu seda on lapsed ja ehmatasin ära. Päriselt. Aga kui muud üle ei jää, siis lähengi kooli ja toimetan seal, nii palju nagu jaksan. Tööd tuleb teha ja töö tuleb ära teha, ka see töö, mille lõpptulemus on hunnik rahvast, kes keelduvad uskumast arstiteadusse. 


01 aprill 2022

Ei miskit pole juhtunud, ainult üks suur sõda

 Näed. Saigi märts läbi, ilma et ühtegi tähelepanekut oleks tahtnud teha igast asjade kohta. Ja sõda muudkui käib. Ja poiss muudkui kasvab. Ja Henryk on närviline. Ja mina loen Igor Taro arvamisi koos Teet Kalmuse arvamistega sõjast ja mitte lihtsalt arvamisi, mõnikord ka infot, mis on vürtsitatud teatud julgustuse ja optimismiga. Igor räägiks nagu mõnele vanale kamraadile, et vat, kuidas tiblasid täristatakse. Ja täristatakse. Teet Kalmus seevastu püüab näidata, kuidas tiblad on rahahädas ja rublal pole väärtust ega asja. Mina mõtlen, et ohjumalkuiõudne on tööle tagasi minna. Kas keegi üldse tahab mind? Poiss on lihtsalt nii supernunnu, et see on ko-hu-tav ja va-lus! Allpool Noblessneri ArtCafe väljapanek.