täna on mu emal sünniaastapäev.
Võib-olla peaks rääkima unistuste linnast ja unistustest?
Nii igaks juhuks, et me ära ei unustaks, kus me oleme ja kuhu me läheme. Iga
kord kui mul jookseb juhe kokku lähen ma oma sünnikoju, kus kui asi oleks
natuke teisiti, elaks mu ema, võib-olla oleks tal praeguseks kanad ja kass ja
koer ja lilli täis aed ja võib-olla mõned kartulivaod ja natuke kapsapeenraid,
kasvuhoone, värskendatud mustsõstrad, pannkoogid lapselapsele ja suur suur
armastus.
Igal juhul praegu teda pole. Ja võib-olla, kui ta oleks
olnud, siis poleks mul kirjandusteadlase magistrikraadi ja paljusid muid asju,
mis mul hetkel on. Aga vahel ma ikkagi igatsen teda – täna on see päev, kui see
on kuidagi kohustuslik natuke tema peale mõelda. Ta oleks saanud 73. Ja ma ei
tea isegi, missugune ta praeguseks välja oleks näinud. Räägitakse, et ta oli väga
ilus ja suutis kõik inimesed enda ümber naerma panna, ka kõige rõvedamal
rinnavähiga võitlusperioodil olevat ta itsitanud musta huumorit haiglas. Jah,
kodus ta nuttis, sest ta oleks ju ka tahtnud näha mind sirgumas.
Igal juhul, nagu enamus lihtinimesi, oli ka mu ema autotu ja mina olen meie pere must lammas. Isa lastest ainult minul pole juhilube ega autot. Mees ja laps on. Ja mehel pole ka juhilube. Millisest unistuste Tallinnast mina räägin? Mina, kirjandusega sisuliselt elu aeg kommertslikult tegelenu. Igatsen Tallinna, kus saaks jalutada kujundatud roheluses ühest imelisest raamatutega kohvikust teise. Eriti Tallinna ülikooli tänaval, Narva maanteel! Ja teha seda kõike teadmisega, et ma ei jää auto alla, Bolti tõukeratta alla ja samas saan nautida ka värsket õhku.
Mind pani üsna sügavalt mõtlema, kuidas üks poemüüja rääkis nn külahulludest, kes teda seal asfaldikõrbes väisavad. Ongi! Külahull. Ajalehes on kirjutatud, kuidas autojuht ajab päise päeva ajal alla noore mehe ülekäigurajal rohelise tulega, eksib vähemalt 10 seaduse vastu ja miskipärast saab ta endiselt inimesi alla ajada. On hull olla see külahull, aga kui muud ei jää üle, siis oled see külahull. Lihtsalt küsimus on, kas me tegelikult ka räägime Kristiine ristmikul ülekäigusillast? Kuidas sealt ratastooliga või lapsevankriga üles sõita ja alla sõita on? Kas me lihtsalt ei võiks mingites kohtades sõidukiiruse sättida ise 30 kilomeetriks tunnis? Miks ma pean oma lapsega jalutama mööda Magasini tänavalt lasteaeda ja seal pisikesel tänaval otsustab keegi sõita 60 kilomeetrit tunnis? Loomulikult oleks mõistlik sõita see 15 minutit jalutades 2 minutililise kiirusega autoga, eriti nüüd, kus ma tean, et minu lapse ja minu elu ei loe midagi, sest meil pole autot.
See ruumi loomise osa, mis ei koosne ühest mullist teise mulli jooksmisega või siis enamus juhtudel auto vuramisega punktist a punkti b. Loomulikult me võime teha nii, et inimesed elavad ainult endale valitud punktides ja vahepeal ei teegi midagi muud, ei jaluta, ei söö, ei räägi juhuslike põnevate tegelastega kohvikus, õues, ühistranspordis juttu. Ma ütlen ausalt, et ma olen kuidagi väga meeldivalt üllatunud tänahommikuse reisi üle, isegi selle justkui vampiiride rünnakuks valmistuva vanadaami üle, tuli välja, et küüslauk on hea vererõhu alandaja. Olen õnnelik, et hetkeks ma tegelesin kellegi teise eksistentsiga ja mitte enda omaga. Nii tihti teeme seda, nii veidralt ja valusalt läheneme iseendale oma ekslevas üksinduses, et teised jäävad kuulmata ja nägemata ja siis oleme kurjad, kui nad korraga mingite oma arusaamiste ja maailmadega kohale ilmuvad ja meid justkui ründavad?
