mulapäevik post ja keset "Inimese kostüümi"

 ulme

ma ei oska ja tegelikult mõnikord ei taha ka. 

Olla

kuigi tahaks olla... 

Loen siin Jim Ashilevi raamatut "Inimese kostüüm" ja mõtisklen teemadel - kurvad lood, enesetapp, ennast lahutamatuks tunnistanud vanavanemad, Henryk, kes suudab närvilises olekus igasuguse kontrolli oma emotsioonide üle kaotada, jah, ta raibe on raibe, ja ma tean, et ma varem või hiljem reageerin tema jobususele veel hullemini, kui ma seda praegu teen, mõtlen ennast katki ja ründan teda ühel hetkel, sest ma ka ei saa oma emotsioone vaos hoitud, kui närviline hommik osutub jälle lõputuks vingumiseks teemal, et mitte keegi mitte midagi ei tee. see on siis, et ta ise ei tee, et ma ise ei tee, et me keegi ei tee, et meie juures ei ela ei minu vennanaist ega tema ema, et asjad saaks tehtud. tegelt ajab mind selline mitte keegi mitte midagi ei tee lihtsalt maruvihaseks, sest see on vingumine, vingumine, vingumine, vingumine  - on kaks varianti, kas ignoreerida probleemi või sellega tegelda. ma tean, et ma ise eelistan seda ignoreerimise asja alati, pea alati, eriti mis puudutab olmet. ja päriselt ma olengi ses mõttes hull inimene, et asjad lähevad meie kodus aegajalt koledaks-pahaks-hallitanuks ja siis tuleb tuhin koristada, kui vahepeal pole just Henryk neid asju koristama hakanud, ära koristanud. Ja mis sellega on? mitte midagi, elu on. inimene on. Inimest tema mitmekesisuses ei ole võimalik teisiti vaadata ega näha. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib võtta asju nii pindselt. 

Pindselt? 

Pinnapealseks pean seda, et me olemegi täpselt nii laisad nagu lasttakse või ise julgeme ennast lasta. Põrkekukkumine mingisse masendusse, millel pole otsa ega äärt ja siis kukud tagasi. 

Igatahes raamatust ka natuke. või siis sellest välja kukkunud mõttenatukestest. 

Ma olen elus mõelnud enesetapu peale vist mõned korrad. Mitte nii intensiivselt kui Jim Ashilevi - sest no mis ma seal ikka - vanaema suri ära, siis mõtlesin, et kurat peaks ennast ära tapma, ei ole kedagi, kes minust hooliks, isa ütles, et kui mõtled selle peale, siis mõtle, mis juhtub siis, kui sa ennast korralikult ära ei tapa, siis jääd maailmale koormaks, see ei ole hea, tõsi ta on, ei ole hea. Siis mõtlesin, et noh, vanaema kasvatas mind üles ja see oli suht suur asi tal mind suureks kasvatada, ma ei saa ennast lihtsalt ära tappa, sest teda pole enam. Päriselt - see võib kõlada imelikult, aga iga kord kui ma mõtlen selle peale, et äkki mind pole vaja, mõtlen automaatselt oma 66-aastasele vanaemale, kes avastas esiteks et ma eksisteerin ja see ei olnud tol hetkel hea uudis, sest isa oli mul ju abielus (siiani on sellesama toreda inimesega, kellega on alati olnud), teiseks, et mu ema, tema ainuke laps, sureb faking vähki kolmekümneneljaselt. Aga kui ma lõpuks sündisin, siis vanaema sisuliselt hakkas uuesti emaks ja kui ma seda õudukat Henryku emale räägin, siis tal läheb seest külmaks. Igatahes ma juba selle pärast ei tahtnud ennast ära tappa, et nad olid koos nii palju vaeva näinud, et ma olemas olen ja koolitun ja saan aina targemaks ja tublimaks, ilgelt nõme oleks kogu seda resurssi lihtsalt ära tappa. 4-5 aastat hiljem - pärast bakalaureuse kraadi saamist oli mul umbes sama tunne, et peaks - just nimelt peaks - ja see tunne oli nii jube, sest mingi osa minust oli juba täiesti teadlik, et see on võimatu, et ma ei saa ei oma emale, vanaemale ega ka isale midagi sellist teha. Psühholoog kirjutas depressiooniravi tabletid Võrus, mina ei julgenud neid võtta. Läksin notarisse ja lasin endale testamendi teha, sest isegi kui ma ennast ei tapa ära, siis ma võin vabalt mingi suvalise auto alla jääda poolkogemata. Ja nii läks, et mul oli 21-aastaselt testament tehtud, nii igaks juhuks. Praegu ma enam ennast ära ei tapaks, vähemalt ei ole olnud seda tunnet, aga see ei tähenda, et poleks ärevust, poleks ahistust, poleks tunnet, et olen täiesti üksi ja ilmselt jäängi täiesti üksi - hoolimata sellest, et mul on hetkel Henryk ja Tohver. Aga nagu elus ikka - kõik võib ühe hetkega muutuda. 

minu iseärasus on see, et ma tean, et muutused tulevad nagunii, tahad sa seda või ei taha, oled valmis või ei. Ja hoolimata sellest, et ma pean ennast Amburiks - jaa, ma natuke usun astroloogiasse, isegi seal on palju pullikakat, aga siiski - siis ma ei armasta muutusi. Ja no kuna suurem osa minu elu algaastatest koosneski sellest, et toimus mingi järsk muutus, pööre teise järel, siis mõnikord ma paaniliselt kardan, et see tuleb kõik ja siis jällegi, et mitte midagi ei muutu enam kunagi -noh näiteks, et ma ei õpi midagi juurde, ei käi enam kunagi välismaal reisil, ei kirjuta maailmakuulsat luuletust või romaani, ei abiellu (mis muide on olnud selline - nii ja naa küsimus mu peas), ei saa rohkem lapsi, ei kirjuta ühtegi ülilahedat seriaali kirjandusinimeste kohta, nii äge oleks, eksole, nagu see Emily Dickinsoni seriaal Appleis, ei proovi veelkord töötada poole kohaga õpetajana, ei müü rekordiliselt palju raamatuid välimüükidel, ei tööta ühelgi töökohal, kus palk oleks näiteks 6000 eurot pluss kuus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ei muuda mitte midagi - ei eesti kirjandust, ei kirjanduse müüki eesti keeles, ei haridusmaastikku, ei tele- ega filmimaastikkus, ei integratsiooni ega veel mingit mustmiljonit asja, millel on tähedus. 

Igatahes see hirm on mõnikord isetäituv, mõnikord on see midagi täiesti veidrat. Henryk näiteks suudab mulle juba mingi 7-8 aastat järjest selgeks teha, et ta ei lähe kuhugi. Siiamaani pole läinud ja seda muutust pole tulnud. Seega hetkel suitsiidiks põhjust pole. Ja ma ei tea, kas ka pärast tema ära minemist oleks/ on. Lihtsalt nii on. 

Seega kõik see ärevus, mis on seotud sellega, et ma ei oska midagi, mul pole seda kunagi olnudki, et ma ei oska midagi, sest see pole ükshetk mitte midagi tähendanud, see mitte oskamine. See, mispärast näiteks Jim Ashilevi ennast kolmeteistaastaselt selles raamatus ära tahtis tappa, seda polnud. Ma oleks ilmselt tema asemele endale liiga tahtnud teha siis kui ta pidi nii kaua ja põhjalikult oma esmasündinust ja naisest eemal olema. See oleks olnud see hetk. Minus puudub ambitsioon? olen eluaeg tahtnud midagi justkui saavutada, aga pole sellega kuhugi jõudnud, võib-ola ei jõua ka. Saavutada? 

Kogu aeg on tunne, et teised oskavad seda paremini kui mina. Jõuda õigetesse kohtadesse ja olla hoitud. Vähemalt Jim oskab seda paremini, samas, justnimelt samas - kõik on ikka veel arenemises, ka mina.  Aga olen minagi hoitud - natuke teistmoodi. Hoidis ema, hoidis memm, hoiab isa, hoiab mees. Ja ma võiks neid kõiki ka ise hoida. nii ehk naa. 

ema, külahullud, ruumi loomise värk

 täna on mu emal sünniaastapäev. 

Võib-olla peaks rääkima unistuste linnast ja unistustest? Nii igaks juhuks, et me ära ei unustaks, kus me oleme ja kuhu me läheme. Iga kord kui mul jookseb juhe kokku lähen ma oma sünnikoju, kus kui asi oleks natuke teisiti, elaks mu ema, võib-olla oleks tal praeguseks kanad ja kass ja koer ja lilli täis aed ja võib-olla mõned kartulivaod ja natuke kapsapeenraid, kasvuhoone, värskendatud mustsõstrad, pannkoogid lapselapsele ja suur suur armastus.

Igal juhul praegu teda pole. Ja võib-olla, kui ta oleks olnud, siis poleks mul kirjandusteadlase magistrikraadi ja paljusid muid asju, mis mul hetkel on. Aga vahel ma ikkagi igatsen teda – täna on see päev, kui see on kuidagi kohustuslik natuke tema peale mõelda. Ta oleks saanud 73. Ja ma ei tea isegi, missugune ta praeguseks välja oleks näinud. Räägitakse, et ta oli väga ilus ja suutis kõik inimesed enda ümber naerma panna, ka kõige rõvedamal rinnavähiga võitlusperioodil olevat ta itsitanud musta huumorit haiglas. Jah, kodus ta nuttis, sest ta oleks ju ka tahtnud näha mind sirgumas.

Igal juhul, nagu enamus lihtinimesi, oli ka mu ema autotu ja mina olen meie pere must lammas. Isa lastest ainult minul pole juhilube ega autot. Mees ja laps on. Ja mehel pole ka juhilube. Millisest unistuste Tallinnast mina räägin? Mina, kirjandusega sisuliselt elu aeg  kommertslikult tegelenu. Igatsen Tallinna, kus saaks jalutada kujundatud roheluses ühest imelisest raamatutega kohvikust teise. Eriti Tallinna ülikooli tänaval, Narva maanteel! Ja teha seda kõike teadmisega, et ma ei jää auto alla, Bolti tõukeratta alla ja samas saan nautida ka värsket õhku. 

Mind pani üsna sügavalt mõtlema, kuidas üks poemüüja rääkis nn külahulludest, kes teda seal asfaldikõrbes väisavad. Ongi! Külahull. Ajalehes on kirjutatud, kuidas autojuht ajab päise päeva ajal alla noore mehe ülekäigurajal rohelise tulega, eksib vähemalt 10 seaduse vastu ja miskipärast saab ta endiselt inimesi alla ajada. On hull olla see külahull, aga kui muud ei jää üle, siis oled see külahull. Lihtsalt küsimus on, kas me tegelikult ka räägime Kristiine ristmikul ülekäigusillast? Kuidas sealt ratastooliga või lapsevankriga üles sõita ja alla sõita on? Kas me lihtsalt ei võiks mingites kohtades sõidukiiruse sättida ise 30 kilomeetriks tunnis? Miks ma pean oma lapsega jalutama mööda Magasini tänavalt lasteaeda ja seal pisikesel tänaval otsustab keegi sõita 60 kilomeetrit tunnis? Loomulikult oleks mõistlik sõita see 15 minutit jalutades   2 minutililise kiirusega autoga, eriti nüüd, kus ma tean, et minu lapse ja minu elu ei loe midagi, sest meil pole autot. 

See ruumi loomise osa, mis ei koosne ühest mullist teise mulli jooksmisega või siis enamus juhtudel auto vuramisega punktist a punkti b. Loomulikult me võime teha nii, et inimesed elavad ainult endale valitud punktides ja vahepeal ei teegi midagi muud, ei jaluta, ei söö, ei räägi juhuslike põnevate tegelastega kohvikus, õues, ühistranspordis juttu. Ma ütlen ausalt, et ma olen kuidagi väga meeldivalt üllatunud tänahommikuse reisi üle, isegi selle justkui vampiiride rünnakuks valmistuva vanadaami üle, tuli välja, et küüslauk on hea vererõhu alandaja. Olen õnnelik, et hetkeks ma tegelesin kellegi teise eksistentsiga ja mitte enda omaga. Nii tihti teeme seda, nii veidralt ja valusalt läheneme iseendale oma ekslevas üksinduses, et teised jäävad kuulmata ja nägemata ja siis oleme kurjad, kui nad korraga mingite oma arusaamiste ja maailmadega kohale ilmuvad ja meid justkui ründavad?

Lill - ootamatu lill

 elu on lill, nii lill, nii lill, ootamatult ja ilusti lill - 

mina elan hetkel maailmas, kus on kaks linna ja elu

või noh - praegu ei ole mingit lille, on üks igavene ellujäämispüüd, kusjuures kui nüüd päris aus olla, siis lõpuks, varem või hiljem pidime siiani ka jõudma, et oleks ellujäämispüüd. 

sõber sõudis lennukiga Tallinnasse, tõenäoliselt tulevane abikaasa käevangus (lootust on), lähme teda kaema Saint Vittusesse, kus me 7. mail 2025 Lõuna-Koreasse ära saatsime. Ilus oli tookord - saatsime ta sinna loomulikult raamatuga Silvia Ilvesest (sest ta on ju kõige imelisem naine meie seltskonna kroonikas, muudkui juhtub temaga asju, ja aina juhtub ja juhtub, nüüd lubas, et mõnda aega ei juhtu, et juhtus abielluma või nii)

Igatahes see sõber, eksole, ükspäev, eksole, sattus pildile oma praeguse elukaaslasega niimoodi, nagu vat abielluks, jesver, abielluks, upsi, abielluks ja vat siis ma olin küll natuke selline äraolevalt tige üleseletav hulluke. Aga jah! Nii ta on. 

Praegu oleme torupagulased Võrumaal! 

Ei teagi kui kauaks. 

Naabrinaise vaatame üle ja naudime natuke oma mulli minekut Võrus. Kusjuures minu 41 on siis suureks kasvamise aasta. Peab selgeks tegema torustikuasjad ja muud imelikud värgid, nii et keegi teine neid minu eest selgeks tegema ei hakka. Vat nii on. 

murusurm meie maakodus

 see on natuke nõme, et me võrus väga pikalt elada ei saa ja praegu ei ole ka eriti pingutanud selle nimel, et saaks siin elada omaenda rütmi ja olemisega - igatahes puudu on metsikus koguses puid ja põõsaid, mingi tohutu suur ja räigelt looma- ja putukavaenulik keskkond on see - mis siis, et see mu naabritele ja sugulastele jubedalt meeldib, aga ma lihtsalt istutaks kõik paksult täis pirni-, õuna-, ploomi-, kase- ja kirsipuid ja igast sorti põõsaid jne jne jne. 

kus me elame

 millises kesklinnas te elate

natuke agulipiirkonnas

mis on täis

erihäälelist linnulaulu, 

köetavate korstende haisu

metsporgandite ja naatide

pisikesi valgeid õisi ja nende

magusat lõhna

koos rakvere raipe ja nõgestega

kahasse

35ruuduste korterite niiskuse

ja mingi võrratu 

vanaegse rõõmu sees 

elame

ilma korraliku muruplatsita

sest pole siiani välja mõelnud, 

kuidas korralikult niita,

aga õpime

kui ei õpi, õpetab elu

või naabrinaine, kes uriseb

sest perenaine peab teadma

kuidas asjad käivad

naine on tark. 

Kas on? 

keegi ütleb, et minionid 

on kõik poisid, 

sest nood võivad kõik

lollid olla

aga naised / tüdrukud ei või

tegelikult ju võiks

ja mina olengi

loll

puhta loll

mingites hetkedes

tahaks kõik üles loendada

 et teised teaksid ka

ma olen naine ja ma olen mingites hetkedes 

loll

puruloll

hommikutihedus

 prõkkav vaikuse põristus mööda kivitihedat linna

ikka issi juurde, ikka issi juurde

hommikuti kui issi on juba läinud oma aeda tööle

siis on äratus kurb

poeg istub diivanil ja ootab

ma ei ole kindel mida 

pedagoogilist juhatust läbi elu

nagu ma isegi

et kuidas saada - inimeseks, kirjanikuks, emaks... 

aga eks ikka minuga siis 

või minul endaga siis

ja mina olen nagu laskurkorpuses ja suure tangi sees

pommitan üha tihenevate küsimustega 

ja kasvava ärevusega, et kuidas see keel ja mõtlemine

kuidas see kõik tuleb

aga ta tulemata ei jää

minul ei jäänud ja tema isal ka mitte

isegi geeniuurija teatas, et kõik on hästi

isegi vähigeeni pole sees 

lihtsalt kõik võtab aega

ja aeg läheb nii kuradi kiiresti, et imelik hakkab

jookseb, tsolgutab ennast minu kehast eemale

võtan oma poja sülle, et ta riidesse panna

igal hommikul, kui lähme kahekesti aeda

ma tahan teda veel hoida

aga tegelikult on kogu aeg hirm

et ta pole piisavalt kiire oma arengus

ja see vastuolu kasvab minus aina

hoida, lahti lasta, hoida, edasi utsitada üksi minema

kallistada kogu hommiku multikat vaadates 

hoida hoida hoida hoida hoida hoida

ja ma ikkagi ei oska

küsimused kui tugevad padrunid lagunevad mu lapse näkku

ja ta ehmatab ära

emme, kui ma päiksesse vaatan, läheb pupill väikeseks, onju

sa ju rääkisid

ammu ammu

ütleb ta mu rahustuseks

sest mul on kogu aeg hirm

ja kas see teadmine

et pupill läheb väikeseks 

aitab teda?

Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: