Lill - ootamatu lill

 elu on lill, nii lill, nii lill, ootamatult ja ilusti lill - 

mina elan hetkel maailmas, kus on kaks linna ja elu

või noh - praegu ei ole mingit lille, on üks igavene ellujäämispüüd, kusjuures kui nüüd päris aus olla, siis lõpuks, varem või hiljem pidime siiani ka jõudma, et oleks ellujäämispüüd. 

sõber sõudis lennukiga Tallinnasse, tõenäoliselt tulevane abikaasa käevangus (lootust on), lähme teda kaema Saint Vittusesse, kus me 7. mail 2025 Lõuna-Koreasse ära saatsime. Ilus oli tookord - saatsime ta sinna loomulikult raamatuga Silvia Ilvesest (sest ta on ju kõige imelisem naine meie seltskonna kroonikas, muudkui juhtub temaga asju, ja aina juhtub ja juhtub, nüüd lubas, et mõnda aega ei juhtu, et juhtus abielluma või nii)

Igatahes see sõber, eksole, ükspäev, eksole, sattus pildile oma praeguse elukaaslasega niimoodi, nagu vat abielluks, jesver, abielluks, upsi, abielluks ja vat siis ma olin küll natuke selline äraolevalt tige üleseletav hulluke. Aga jah! Nii ta on. 

Praegu oleme torupagulased Võrumaal! 

Ei teagi kui kauaks. 

Naabrinaise vaatame üle ja naudime natuke oma mulli minekut Võrus. Kusjuures minu 41 on siis suureks kasvamise aasta. Peab selgeks tegema torustikuasjad ja muud imelikud värgid, nii et keegi teine neid minu eest selgeks tegema ei hakka. Vat nii on. 

murusurm meie maakodus

 see on natuke nõme, et me võrus väga pikalt elada ei saa ja praegu ei ole ka eriti pingutanud selle nimel, et saaks siin elada omaenda rütmi ja olemisega - igatahes puudu on metsikus koguses puid ja põõsaid, mingi tohutu suur ja räigelt looma- ja putukavaenulik keskkond on see - mis siis, et see mu naabritele ja sugulastele jubedalt meeldib, aga ma lihtsalt istutaks kõik paksult täis pirni-, õuna-, ploomi-, kase- ja kirsipuid ja igast sorti põõsaid jne jne jne. 

kus me elame

 millises kesklinnas te elate

natuke agulipiirkonnas

mis on täis

erihäälelist linnulaulu, 

köetavate korstende haisu

metsporgandite ja naatide

pisikesi valgeid õisi ja nende

magusat lõhna

koos rakvere raipe ja nõgestega

kahasse

35ruuduste korterite niiskuse

ja mingi võrratu 

vanaegse rõõmu sees 

elame

ilma korraliku muruplatsita

sest pole siiani välja mõelnud, 

kuidas korralikult niita,

aga õpime

kui ei õpi, õpetab elu

või naabrinaine, kes uriseb

sest perenaine peab teadma

kuidas asjad käivad

naine on tark. 

Kas on? 

keegi ütleb, et minionid 

on kõik poisid, 

sest nood võivad kõik

lollid olla

aga naised / tüdrukud ei või

tegelikult ju võiks

ja mina olengi

loll

puhta loll

mingites hetkedes

tahaks kõik üles loendada

 et teised teaksid ka

ma olen naine ja ma olen mingites hetkedes 

loll

puruloll

hommikutihedus

 prõkkav vaikuse põristus mööda kivitihedat linna

ikka issi juurde, ikka issi juurde

hommikuti kui issi on juba läinud oma aeda tööle

siis on äratus kurb

poeg istub diivanil ja ootab

ma ei ole kindel mida 

pedagoogilist juhatust läbi elu

nagu ma isegi

et kuidas saada - inimeseks, kirjanikuks, emaks... 

aga eks ikka minuga siis 

või minul endaga siis

ja mina olen nagu laskurkorpuses ja suure tangi sees

pommitan üha tihenevate küsimustega 

ja kasvava ärevusega, et kuidas see keel ja mõtlemine

kuidas see kõik tuleb

aga ta tulemata ei jää

minul ei jäänud ja tema isal ka mitte

isegi geeniuurija teatas, et kõik on hästi

isegi vähigeeni pole sees 

lihtsalt kõik võtab aega

ja aeg läheb nii kuradi kiiresti, et imelik hakkab

jookseb, tsolgutab ennast minu kehast eemale

võtan oma poja sülle, et ta riidesse panna

igal hommikul, kui lähme kahekesti aeda

ma tahan teda veel hoida

aga tegelikult on kogu aeg hirm

et ta pole piisavalt kiire oma arengus

ja see vastuolu kasvab minus aina

hoida, lahti lasta, hoida, edasi utsitada üksi minema

kallistada kogu hommiku multikat vaadates 

hoida hoida hoida hoida hoida hoida

ja ma ikkagi ei oska

küsimused kui tugevad padrunid lagunevad mu lapse näkku

ja ta ehmatab ära

emme, kui ma päiksesse vaatan, läheb pupill väikeseks, onju

sa ju rääkisid

ammu ammu

ütleb ta mu rahustuseks

sest mul on kogu aeg hirm

ja kas see teadmine

et pupill läheb väikeseks 

aitab teda?

Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: 

Hall - hell

 Tunnistan, et vahel üleplaneerin

iga oma päeva

ülesheerin

tunnistan, et sa ei ole alati minu lemmikinimene

ja mu poeg ka mitte

aga te olete üdini omad

lihtsalt ma ei tea kui kauaks

elu on nii palju õpetanud

ja nii vähe

hoidma suhteid ja ennast ja teisi

alati võib midagi plahvatada

katki minna

ja see ei juhtu ainult sõjakoldeis

see juhtub meie endi sees

olime need ilusad ja noored

ja korraga 

hallid tihedad karvad lõikuvad peadligi

nagu oleksin hakanud neljakümneselt vanaemaks

ja miski selles halluses meeldib mulle

rohkem kui see pitskleit 

või läbimõeldud ilu

mida keegi kasvatab

juukseid värvides, nägu värvides

aga ma tean

et mitte kõik ja mitte alati

ei armasta seda pärismind

minu halluses

kohal käimine on pool võitu

august 2025

 Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima? 

Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed. 

Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga! 

mai 2026

hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep.