19 aprill 2021

Ahsee Mari Klein ja tema seks...

Ei teagi. Mul isa ka viimased aastad räägib, kuidas kõik ei saa olla lust ja lillepidu. No ausalt! Tema saab selliseid asju öelda. Hullumaja! Kogu elu kas tööd teinud 12-18 tundi järjest või lihtsalt armunud olnud ja õnnelik kah kohe sinna sisse ja vahele. Isegi mõne abieluvälise lapse saanud. Selle kõige kestel. Üldiselt rabajatel, ka töörabajatel juhtub. Ta nüüd toetab kogu hingest EKREt, sest... Jah... ja nüüd seletab sedasama, et kogu elu ei saa olla ainult naudingud. Mida kuradit? Mis ainult naudingud? Ma mõistan, et kristlaste jaoks võrdub seks sisuliselt ikkagi patuga, loe palun Eeva ja Aadama lugu. Mina kasvasin selle teadmisega nii umbes kogu lapsepõlve üles, vanaema kasvatas. Aga just see pooleldi perversene suhtumine seksi võibki inimese ühel hetkel panna teist inimest ahistama. Mu ateistist kommunistlikus riigis täiskasvanuikka jõudnud papa mõtleb vist ka, et seks on vajalik ainult laste saamiseks, unustades selle mitmepalgelisuse. Muide see intiimsuse aparaat hoiab inimesi koos. Aastakümneid. Nii kui leiad inimese, kellega julged olla ka seksikas, seksinälgas, nii lahendad kohe mitu muret korraga. Aga jah... Kõigile meeldib see Aadama Eeva jutt, ka neile, kes tegelikult ei ole sellega otseselt kokku puutunud. Nõukaaegne seksuaalkasvatus oli täpselt samasugune, seks olgu ainult laste saamiseks, muuks pole see mõeldud. Nagu me teame, siis ikka on küll. Miskipärast tuleb mulle meelde Marie Under ja tema Paaž Artur Adson, kes paaniliselt "parandasid" Marie seksikaid luuletusi, nii kui vanadusnõtrus kohale jõudis ja sukkade pärast, mis lõppeda ei taha, piinlik hakkas. Nojah. Eks seks tekitagi piinlikkust, sest see on ikkagi midagi nii intiimset ja lähedast, et annab olla. Samas see on olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Keegi ei või öelda, et inimesed, kas seksigu või seksigu ainult teatud eesmärkidel või ärgu seksigu. Kõige esiteks peaks selle ikkagi ära otsustama inimene, kes seda teeb või tegemata jätab. Oma tegude eest tuleb vastutada. Lapsi saada võib, aga ei pea. Hästi kasvatatud inimesed teavad, kuidas see kõik käib, neile ei pea midagi selgeks tegema. Selleks muide ongi seksuaalkasvatus. Mina pole kunagi tundnud ega teadnud enne Henrykut, et nüüd, see inimene, see aeg, see koht, et võiks. Ma olen sellest rääkinud, et nüüd võiks, et nüüd saaks, et äkki, see oli pidev kassitamine, ses tähenduses, et kas see inimene on mu peika? Kas me saame lapse? Kas ta kolib minu juurde elama? Kas me saame koos õnnelikuks? Selliseid küsimusi oli mul miljon enne Henrykut, temaga ei olnud see kassitamine teema, temaga oli küsimus, et millal me kokku kolime, millal me lapse saame, no õnnelikud olime juba ammu enne seda kui ma jõudsin küsida, et kas... Ja jah, õnnelik olemine koosneb väga paljudest erinevatest komponentidest. Intiimsuse jagamine on üks võimsamaid õnnelikuks olemise komponentidest. See paneb särama, see seob, see kinnistab, see tekitab kodususe ja õndsuse, mille kallal tööd teha ja millesse jääda. Mõnikord tahaks minna ajas tagasi ja öelda aitäh nii oma emale, isale kui ka vanaemale, sest tänu neile ma tean seda võrratut õndsust, mida jagada. Nemad on mulle osaliselt õpetanud lähedust hindama ja kasvatama. Iga lähedusega tuleb aga edasi minna ja igas läheduses tuleb minna täpsemaks ja tähelepanelikumaks ja mis seal salata diskreetsemaks. Sealt tulebki see vägi - see, et me ei tee haiget nendele inimestele, kes meie läheduses on. Ja samal ajal saame nendega koos olles aina teadlikumaks sellest, mis meid õnnelikumaks teeb. Ja jah, partnerite puhul tähendab intiimsus ja lähedus ka seksi. See on erinev ja mitmetahuline võimalus/võimalikkus, millega toimetada, aga alati on tegu läbirääkimisoskustega ja igasugu erinevate variantidega. Armastus, selline kõikehaarav ja igale poole ulatuv, annab meile võimaluse saada paremateks inimesteks. 

12 aprill 2021

Kuklas kummitav mõte


Ausalt öeldes on see vastik. See pidev hirm, et midagi juhtub, ja see, et ma olen süüdi, see tunne, mis ei lakka minu kuklasse õhkamast, et ma ei ole piisavalt hea, et ma ei tee piisavalt palju, et kõik asjad on halvasti. Muidugi ei saa ma sellest üle ja ei ole kunagi saanud. Sellest tundest, et minu tegemistest ja tööst pole kunagi piisavalt, ma pole piisavalt hea, piisavalt kiire, piisavalt tubli. See trummeldab ikka veel minu sees. Kiiresti ja suuresti endalegi ootamatult olen ma olnud viimased aastad selles faasis, võib-olla juba tollest hetkest peale, kus ma esimest korda Tallinna ülikoolis ebaõnnestusin. 

Ebaõnnestumistega nagu te teate on nii, et kui need juhtuvad, tuleb endalt küsida, miks. Ja kui teil on hea ja hoolitsev papa või mamma, siis ta küsib, et mis sa valesti tegid, mitte, et teised on süüdi. Minu isa ja tädi Nadja põhiline erinevus ongi/oligi selles, et tädi Nadja teatas kõikide asjade peale, et keegi on minu peale kade, aga isa küsib alati, et mis sa ise tegid, mis läks sinu tegevuses valesti, järgmine kord niimoodi teha ei tohi. 

Esineda olen tegelikult kogu elu armastanud. Vahel on see olnud tüütu, igav, sest seda on olnud liiga palju teha ja tegelikult mul pole olnud piisavalt endast anda, sisu on vähem, kui esinemiseks tarvis. Selle peale tuleb  mulle meelde Lennart Peebu teatristuudio, kus hakkasin sügavamalt mõtlema sellele, et mis mind paelub esinemises. Ja isa on mulle öelnud, et mulle meeldib meeldida. Kellele see ei meeldiks? Ja suuri sõnu annab teha igal meeldidavajajal. See on lihtne, aga sisukaid sõnu, nii kirjutada, kui mõelda, kui teha on ikka raskem. Ja fakt on see, et igakord ei tulegi välja, igakord ei ole nii nagu oled unistanud, et oleks. Vähemalt minul on niimoodi, ma ei tea, kuidas teistel on. Lihtsalt sellest tuleb üle olla, et tule välja. Ei tulnud too Suliko Liivi korraldatud esinemine ja asi ka välja 2005. Oli piinlik. Võib-olla on siiamaani piinlik, et ma ei ole osanud väljaspool oma tungivalt lehvivaid lootusi olla kõige ilusam, kõige targem, kõige nähtavam. No ei osanud. Sisu peab olema - enne kui kuhugi jaurama joosta. Seda õpetas mulle ka kuus aastat humanitaariat. Siiani on meeles need viimased kuud, kui pidi magistritööga ühele poole saama. Olema endast tublim, ma ei olnud. Vähemasti mul ei olnud seda tunnet, et oleksin endast tublim. Ehkki ma võisin paista endast tublimana. Sain isegi väga hea, nagu mu magistritöö juhendaja selle kohta ütles, kui ma mõni aasta tagasi põdesin, et mis kirjandusteadust ma siin teind olen. Järjepidevalt muidugi pole teinud, nagu ma pole ka järjepidevalt kirjutanud.

Raamatute müümine on mind muidugi õpetanud pidevalt nägema oma piiratust. See kollanoka värk muide ongi entusiasm ja vaimustus ja arvamine, et oled geenius, aga tegelikult oled suvaline natuke andekam suhtlev tegelane, aga selleks, et seda asja hästi teha, pead tundma inimeste loomust, minema sisse inimeste igasugustesse isikuomadustesse ja puutuma kokku erinevate klientidega ja olukordadega. Raamatute kirjutamisest või esinemisest pole ma kunagi mõelnud nii vigadepõhiselt mõelnud, ja iga kord, kui midagi on ebaõnnestunud kas kirjutades või esinedes olen tagasi põrganud ja kartnud uuesti proovida. See muide eristabki mind kirjanikust ja esinejast, kes teavad detailselt, mis parim justnimelt selles loomisrohkes olemises. Muidugi see vigadepõhisus ajab hulluks, see ei lase öösiti magada, see tekitab paanikahoogusid, midagi selles meenutab mulle magistritöö tegemist. Ma ei ole olnud kunagi elus nii paanikas ja vastu seina surutud, nagu 2009. aasta kevadel, täpselt selline tunne oli, et ma lähen lolliks, et ma ei oska olla normaalne ja korralik, et ma vean kõiki, jaa, ka oma tookordset üht kahest lemmikõppejõust Toomas Liivi alt, ka oma magistritööjuhendajat alt. 

Mõnikord on mul logistik-arvestajana töötades sama tunne, täpselt samasugune endapiitsutamine käib, täpselt samasugune paanika ja hirm, et äkki ma ei oska, äkki ma ei ole piisavalt hea, et äkki on mingid asjad valesti kuskil, et äkki... Ja asjad on muide alati valesti, isegi siis, kui arvad, et nad kõik õigesti või hästi. Ja seda ei tasu südamesse võtta, asjadega tuleb tegelda, ei tohi paanikasse sattuda, et tohi mõelda, et äkki mina ei oskagi, oskad ikka. Saad hakkama. Oled sellest jamast üle. Nagu ikka. Meile ei anta kanda mitte ühtegi risti rohkem, kui me jaksame kanda. Huvitav on ka see, et kui seda hirmutunnet ei ole ja hakkamasaamist sealjuures, siis me ei tahagi oma tööd teha. Me tahame ära minna asjadest ja inimestest, sest ei ole huvitav, või vähemalt piisavalt stimuleeriv. Kui aga ei näe oma tegevuse tulemust kohe, mis muide iseloomustab nii teadust kui ka kirjutamist, siis on raske seda teha edasi niisama entusiastlikult kui raamatute müüki. 

22 märts 2021

Mõtteid eelmisest elust tänapäevaseni välja

 Või et sajanditagune daam mõtiskles teemal peenis ja naisekeha? Ma ise mõtisklen selle üle. Tuksun ja mõtisklen. Vaatan Kanuti gildi maratoni ja tuksun või siis luksun - kehalisuse ebamääraseks muutumine. Miskipärast on inimese ajus sordiini all kehalisuse aim. Sealjuures on ettekujutus alati magusam, kui see päris olukord, päris võimalikkus. Nagu suudlus oli/on alati just selles alguspooles - teismelisena palju huvitavam, kui see pärissuudlus. Möhhh tuleb mulle meelde see esimene suudlus Pärnu mnt 59 ühika koridoris tolle poisiga, kes justkui oleks pidanud mu poiss olema, aga ei olnud ta midagi, juba järgmisel aastal oli tal tema päristüdruk ja mina olin vist õnnetu. Kas olin? Ma siis muidugi ei saanud aru, et suudlus oli reetnud, et me ei jää kokku, et tema on kuskil tema päristüdruk. Imelik mõelda lausa, kui palju keha meile ütleb meie jaoks õigete inimeste kohta. Süljenäärmed näiteks. 


21 märts 2021

Jumalate võitlused

Kirik oli tähtis, üks tähtsamaid kohti linnas. Nastja kulutas raha kanadele ja kirikule - nii neli korda kuus kirikus ja kord kvartalis kanadele. Kommid ja šoks tuli muidugimõista poodi jätta, kui nad kahekesti Katjaga sinna sattusid. Nastjale tuli meelde, kuidas nad Karlaga erinevates kirikutes käisid. Üldiselt oli see kõik nii nii vana asi. Ta üritas meelde tuletada, miks ta oli otsustanud valida kõikide meeste seast just selle ilusa, ujeda, temast kuusteist aastat vanema eestlase. Jah, kui nad Aleksandriga kokku kolisid, siis oli see hirmus, üks hirmsamaid asju tema elus. Aleksander oli Nastja-vanune, küla kõige nägusam noor mees, keda ihaldasid nad kõik, aga tema sörkis sabas Nastjal. Ja siis ta abielluski selle mehega - abiellus kohe ja pettus kohe. Keegi ei saanud täpselt aru, miks nad lahku hakkasid elama. Igal juhul ühel päeval kolis Nastja tagasi oma vanemate juurde. Ema üritas ikka tüdrukule selgeks teha, et mismõttes, nii hea partii. 

Nastja oleks otsekui külma dušiga pihta saanud, kui nad esimest korda ühte heita püüdsid, talle meenusid need rahutud nõudlikud käed, see suur kõvastanud jube peenis, mis tegi haiget, niimoodi haiget, et ta oleks võtnud kätte ja... Miks talle keegi sellest ei rääkinud? Mis asi see oli? Milleks see vajalik oli? Aleksander oli ilus, aga tundetu, mühaklik, nagu mõni hull hobune. Nastja tundis end vägistatuna, nii nagu oleks keegi talle sisse lükanud noa. Ja talle oli räägitud põhjalikult, et tegu on patuga, millest me kõik sünnime. See oligi julm ja inetu - ta oli ju kõigest kaheksateistaastane ja ta pidi seksima, ta pidi endalegi tundmatu keha kellelegi usaldama, kes ei osanud hoolida temast veel vähem tema õrnast naisekehast. Aasta oli 1937. Ta elas väikeses külas, ta oli küllaltki tuttav piibliga, kus küll räägiti mõnes kohas naise kikkis rindadest, kui kaunitest õuntest, aga see oli ka kõik.

Ja ta nägi oma ema Jevdokiiat metsikult armununa võõrasisasse Pavlisse kogu oma lapsepõlve. Midagi seal oli - kirglik täieõiguslik endale nõutamine, millest ei sündinud mitte ühtegi last. Pavel hakkas silma tegema temale, Nastjale, niipea, kui tollel kasvasid rinnad ja tema taevassinised silmad muutusid hiigelsuurteks ja nii kauniteks, et süda lõi kiiremini, mitte ainult Pavlikul. Pavlik jõi - ta oli abiellunud Jevdokiiaga pärast seda, kui Nastja isa Jefim oli põllul kopsupõletikku surnud. Oli abiellunud endast viis aastat vanema rikka lesega, sest nii sai ta endale suure talu ja loomi ja mida kõike veel. Oli abiellunud, sest nii sai ta kindlustatud. Ja oh see hull Jevdokiia oli tema suurde punasesse habemesse ja juuksepahvakasse veelgi süvenenumalt armunud. Ta ei näinudki muud. Jevdokiial oli kolm last, kes olid kõik tema abielust setu mehe Jefimiga. Setud. Oh need setud. Mõneski mõttes hoopis teistsugused kui venelased.

Igal juhul pärast üsna jubedaid kogemusi Aleksandriga, otsustas Nastja, et ta lõpetab selle jama ära. Et ta ei taha enam kellelegi mehele minna. Aitab. Ta läheb hoopis tööle ja uurib maailma, ta sõitis nii Narva kui ka Riiga erinevatesse vabrikutesse tööle, et lihtsalt sellest sõgedast ja tema jaoks ebamugavast tundest lahti saada. Et natuke elada linnanaistega, kes ehk teadsid seda vanainimestevärki kuidagi teisiti, kui seda piiblis kirjeldatakse, just nendes karmides peatükkides. Kes ei pidanud seda millekski jõledaks ega kohutavaks. Itsitavad plikad erinevates ühikatubades koondusid tema ümber ja rääkisid erinevates keeltes kõigest, ka töölisliikumistest ja tantsuõhtutest ja natuke meestest ka. Nastjal oli piinlik, et ta oli abiellu heitnud niisama, ilma igasuguse eelneva läbi mõtlemiseta, tuisanud Aleksandri manu ja unustanud, et see kõik, mis teistele tundub uhke ja kena, et selle kõige taga on veel mingisuguseid asju, millest tal tegelikult oli aimu, kui ta vaatas itsitavaid külatüdrukuid, kes tulid kirikust koju punaste laikudega kaelal. Aga see kõik oli temale võõras, ta ei saanud sellega liiga pikalt tegelda, oli palju põnevamaid asju, kui see kehaline, piibelgi oli põnevam, kui see veri, mis tuiskas noorte meeste ja tüdrukute soontes ringi. Nastja jaoks oli see võõras, õudne, imelik. 

Alles kümmekond aastat hiljem hakkas ta sellest verest aru saama. Alles siis hakkas ta seda mõtestatult kasutama. Ja jah, see juhtus Karlaga, juhtus nii imelikult ja ootamatult, et ta ei saanud enam arugi, et kuidas see kõik üldse oli võimalik. Karl kohtus temaga täiesti juhuslikult turupäeval Obinitsas, kohtus 1951. aastal. Karli juuksed hakkasid aeglaselt hõrenema, aga pilk oli läbitungivalt kurb. Midagi sellist polnud Nastja kunagi oma elu jooksul kohanud. Ja see metsik rahu, ajal, mil kõik kartsid midagi, nii eestlased, venelased kui ka setud. Kõik olid mures. Ajal, mil paljud ähvardasid isegi teda, Nastjat Siberiga, sest ta oli sakslastega läbi käinud, et päästa külasid. Nastja seisis kanamunadega turul ja ootas, et keegi ostaks, mitte midagi erilist. Ta tuligi ostma, hästi säilinud vanem mees, kelle silmades oli midagi muud kui nendes vene meeste silmades, kes olid harjunud jooma ja peksma. Pavlik ei peksnud, aga ohkuidasta jõi! Aleksandrit ei saanud Nastja niimoodi tundma õppida. Aga nii palju, kui ta mäletas, siis nad kõik käitusid nõnda. Jõid! Ja üldse mitte vähe, vaid päris palju. Karla ei joonud. Ehkki oli põhjust, nad olid oma talust redutama aetud, ta otsis oma kohta koos vana viiuldava isa, Andrusega. Ja ta ikka veel ei joonud, kandis valget särki ja maapõhjani ulatuvat rahu. Kui nad teineteisega põhjalikumalt tutvuma hakkasid, siis mõistis Nastja, et rahu oli seotud luteriusuga, nii nagu Nastja rahu oli seotud õigeusuga. Nad mõlemad rahustasid end maha kirikus. Ükskõik, mis kole aeg neid ka ei ümbritsenud, nemad olid sellest üle tänu Jumalale. Olgu see siis luterlik või õigeusklik. 

Jumal muutis nad ka teineteise suhtes kannatlikuks. Nastja ei oodanud suuri imesid nende nende abielust ja ometi see ime sündis Jelena näol. 1950ndate algus oli kõige ilusam aeg Nastja elus. Nii abiellumine kui ka laps panid ta õitsema, nii nagu mitte ükski teine asi enne polnud teda õitsema pannud. Ta mõistis, et see tuli mehe rahust ja tema rahust. Ja ehkki need rahud asusid erinevates kirikutes, olid need loonud nendele ruumi, milles ringi liikuda koos, nii et keegi ei oleks neile haiget teha saanud. Jama oli muidugi siis kui Jelenat või siis ladinapäraselt Helenat pidi ristima. Nad läksid  tülli. Kummagi Jumal tundus neile kõikvõimsana. Nastjale tundus tema jumal nii kõikvõimas, et neli nädalat pärast sünnitust haaras ta oma imikust tütre sülle ja läks kahe-kolme kilomeetri kaugusele õigeusklikkusse kirikusse, et Helena seal ära ristida. Karl oli just-just oma autojuhi ametis teise külasse sõitnud, ta ei pannud isegi tähele, kuidas see kõik tema naisel nii kiiresti juhtuda sai. Ühel hetkel küsisid külamehed, et mis ta äsja sünnitanud naine seal tolmusel teel titt tissi otsas teeb. Karla teadis väga hästi, mis ta tegi, ja oli ehmunud. Ta teadis, et oli võtnud endale kange naise, aga sellise, kes tegelikult oleks pidanud kodus olema ja ennast koos titega hoidma, a selmet jalutas oma sünnitusest haige kehaga lihtsalt edasi-tagasi viis-kuus kilomeetrit oma pühakotta, sellist, ta poleks osanud oodata. Tema uhke Nastja, kes ei lubanud mitte kellelgi ega millelgi endale pähe istuda. Karl sõitis neile kahele kiiresti järele. Tema silmaterad. Tema kullakesed. Tema Nastja. Ja see tobe õigeusklik Jumal. 

Karl muidugi teadis abielludes, et nende peres on suurim otsustaja Nastja, alati. Nastja teadis, et mis seal ikka. Rahulikud on nad koos vaid oma Jumalat uskudes. Ja tegelikult teadis ta seda nüüd ka, pärast Jelena surma, ta teadis, et kui miski teda maha rahustab, siis on see Jumal. Seepärast pidi ta oma väikse lapselapse samuti Jumalasse uskuma panema. 


08 märts 2021

Kus paganas see võõrasema oli...

Midagi Nastja sees tihenes. Midagi muutus klombiks. Nad ütlesid küll, et lõikavad selle temast terariistadega välja ja tema rippuvad kunagi last toitnud rinnad said kriipsudeks kehal. Nii nagu Leenal. Algul oli hirmus. Isegi saunas käia oli hirmus. Piinlik oli ka. Hea, et need mehed lõpuks teda ignoreerisid. Ta oli sama ergas ja rõõmus, sest oli põhjust, tal oli laps - päriselt temast sõltuv imeline väike olend, kes tundis ennast hästi. Tal oli tütretütar. Tal polnud õigust olla nõrk, katki, kurb. Neil kellelgi polnud selleks mingit õigust. Isegi mitte sellel mehel, kes oli tema tütrest teinud ema. 

Aga tihenemine ja surematud halvaloomulised rakud kasvasid ta sees hoolimata Nastja elurõõmust. Ainus, millesse ta uskus, oli jumal. Kuigi, mis Jumal see oli, kes ta tütre viis. Milles lõppkokkuvõttes oli tema laps süüdi? 

Ja milles tema oli süüdi? 

Muld lõhnas hästi ja maasikad ja kanasitt sobitus ka sellesse idülli, kus kord nartsissid, tulbid, siis jällegi võõrasemad, astrad, hiigelgladioolid, mõned võhumõõgad, jasmiinid oma lõhnaga maailma lõid. Nastja käed põimisid ruumi pidevalt lisategevusi, millega neid kahte toita, millega ümbrust ilusamaks teha. Seda kõike oli ta maal ka teinud. Linnas oli kõik, kuidagi teistmoodi, aga samas üdini samamoodi. Ta ei saanud aru Nadjast, kes elas Lasnamäe paneelikas ja maksis üüratuid summasid keskkütte eest ja ei saanud kasvatada ühtki toitu ise ega lille. Pidi aga sööma seda, mis neile anti, mitte seda, mis oleks hea olnud. 

Katja otsustas oma sünnipäeval ette lugeda, õigemini tõlkida Tuhkatriinut ja seal nad siis olid kahekesti valge laudlina ääres, detsembris, väljas oli külm, lumine, võib isegi öelda, et natuke päiksepaisteliselt külmilus, aga sees oli soe pliita ja kõik need pärastsünnipäevased tunded, et saigi tehtud, imeline söömaaeg ja õnnelik laps, kes tundis, et ta on tähtis. Mõnus oli. Laps oli avastanud raamatud. Kuidagi kiiresti ja jahmatavalt - miskipärast olid need märksa olulisemad mõnikord, kui vanaema või kartulimardikad või umbrohu kitkumine või kanade karjatamine. Laps hakkas muutuma kellekski teiseks, kui oli Leena ja kui on Nastja. See oli hirmuäratav ja ilus korraga. Ja Tuhkatriinu lugu ajas nad mõlemad miskipärast nutma, kuigi, kus pagan see kuri võõrasema oli? Memm kehitas õlgu. Tema ei teadnud. 

Katja kasvas suureks ja korraga endalegi ehmatuseks avastas, et seda tal polegi enam kuskilt võtta vanaema, kes oli õnnelik, sest ta sai oma lapselapse õnnelikuks teha. Vanaema, kes teadis, missugune oli Katja olnud enne seda hetke, kus ta lugema õppis. Vanaema, kes oli ühtaegu rõõmus ja hirmunud, kui tema lapselaps uusi ja tema jaoks võrratult uueilmelisi asju juurde õppis, koolis, kuhu temal polnud viimased 65 aastat endal õppimiseks asja. Katja mäletas toda imelikku hetke, kus vanaema oma ühe ja neljandiku kopsuga haiglavoodis lebades teatas talle, et laps ainult õppigu, õppigu, õppigu, kui see võimalus on talle antud, tuleb seda võimalust ka kasutada. Mis lapsed? Lapsi saab ka hiljem. Mis mees? Mees võib tulla ka hiljem. Olgu lihtsalt see teadmine, et sa oled õppinud. Ja olgu õppimine, olgu või eluaeg. 


06 märts 2021

Uni läheb ära, kohe

Kell polnud palju, magada oli jäänud veel mõni tund, aga Leena ei suutnud enam magada. Mõtted lendasid ta peast sisse ja välja, nagu mõned linnud, kes toitsid oma pisikesi poegi, tema sees oli ka nii hirm, kui ka lootus, mõlemaid tuli mõtetega toita, et ellu jääda. See kõik oli toimunud liiga kiiresti. Ta oli kohanud inimest, kellega oli hea. Ta polnud enne teda mitte kedagi sellist kohanud ja ilmselt enam pole aega ka kedagi sellist kohata. Nad lubasid talle veel paar kuud. Need olid kohutavad kuud. Ta lebas lootustega haiglas, lebas teadmisega, et ehk annab veel midagi päästa. 

Ta naeris ja püüdis teisi naerma ajada, aga ta ei olnud näinud oma last mõnikord kaks-kolm nädalat. Too kasvas nagu pisike kiirekasvuline taim. Ema ikka ütles, et Jelena on kõige tähtsam, et pisike tüdruk taltub ja küünitab tema poole, kui Jelena kohale jõuab. No, nad kasvavad ju nii kiiresti, neil pole aega küünitada kellegi ega millegi poole, nad on ju lapsed, väiksed, kiired, nad ei saa paigal seista oma arengus, oodata, et millal ema saab vaatama tulla nende esimesi kahel jalal seismisi, sõnu, ronimisi mööda vanu palkpõrandaid. Isa oli öelnud enne surma, et ta ei tea, kust see laps tuli, see laps on hull laps, et Jelena polnud nii väiksena nii energiline ja jultunud kunagi olnud, aga see laps, see hull-hull laps ronis igalt poolt välja ja igale poole ja ta ei olnud veel kaheaastanegi. 

"No kust sa sellise said," küsis vanaisa Karl oma tütrelt. No kust ta sai, mõtles Jelena. Need tema vanemad, nad mõlemad, olid nii stoiliselt rahulikud ja mõistlikud inimesed, et lausa imelik oli, et ta oli leidnud endale poolkogemata mehe, kes oli võimeline tema pärast öid üleval olema, kes oli täis energiat, millega kokku puutudes läks Jelena lihtsalt põlema. Ja laps oli täpselt samasugust tuld täis, mida ei olnud võimalik vaos hoida, seda pidi lihtsalt panema õigesse kohta põlema, siis see soojendas kõiki, ka tema õnnetut vana isa Karli. 

"Tead, ta isa on täpselt samasuguse iseloomuga," kostis Jelena korraga. '

"Nurjatu mees on, nurjatu..." kordas vanaisa Karl. 

"Aga ei ole, eks ta oli õnnetu ja eks mina ka ja... Aga ta on teistmoodi, ta pole nagu Jura või Borja või Anton või... Mitte ükski nendest, ta on hoopis teistmoodi, ta on täis sellist indu ja jõudu, mis ei lase tal paigal olla. Nii kui ta liiga pikalt ühe koha peal on, siis hakkab tal halb. Eks Katja on ka selline. Pole midagi teha, isa." 

"Jah, see paganama suguvõsa ongi neil selliseid täis. Juba sinu vanaisa, minu isa rääkis, et tasa ja targu, tasa ja targu, aga näe, siin sa mul oled, igati korralik tasa ja targu tütar, aga leiad endale sellise hullu mehe. Pealegi naistemehe."

"Isa, ära nüüd niimoodi." 

"No, mis ma siin teistmoodi. Sa ikka tead, kuidas ema sul siin nuttis, kui Katja sündis. Ja siis veel see haigus... Ju see kõik tuleb sinule, sest sa ei ole olnud hea inimene. Sa oled mu tütar, aga sa ei oska mõelda mõnikord üldse nii nagu korralikud Helsteinid, metsa poole oled. Anna andeks, et ma niimoodi, aga see laps on ka parajalt metsa poole. Ei püsi ta purgikski paigal, ei hakka ilmselt kunagi püsima, sõgedaks läheb."

"No, ma ei tea, ta on minu oma, minu pisike, minu kõige kallim, temas on kõik see, mis ma ise tahtnuks olla. Natuke rohkemgi. Ja tead küll, talle on lubatud suuri tegusid teha." 

"Millest sa seda järeldad? Sellest mustlasnaise jutust? Et nüüd peab see paika? Et sinu haigus, sinu rinnavähk peab paika ja korraga peab paika ka see, et su tütar teeb suuri tegusid? Et temast saab hea inimene. Kallis laps, temast võib saada ükskõik, mis inimene, aga sina võiksid ju elama jääda? Ellu jääda?" isa võttis tütrel käest kinni, nii nagu siis kui Jelena veel päris väike oli, nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta ise veel oli viiekümnendates, noor mees. Ta oleks endast kõik andnud, et tütrele veel elujõudu anda. Mis kasu sellest väiksest plikast oli, kui tema tütrekeselt võeti elujõud ära, kui tema tütreke sai vähi. 

"Sa ju tead seda, et ma tahakski, et nii peakski. Ja loodame, et nii saabki, et mulle on antud. Aga ma jäin ju pika peale, ma oleks pidanud selle kohe ära lõikama. Aga kas sa tead, mis tunne on mõelda oma rindade lõikumisest kolmekümne ühe aastase naisena?" 

Vana mees seisis natuke veel oma kepi najal ja vaatas oma last, vaatas ähmaste haigete silmadega, ta teadis, et temalegi pole rohkem antud, et see võib jääda tema viimaseks aastaks. Ta teadis, et tema tütar peab selle kõigega üksi toime tulema, nagu paljude asjadega enne ja pärast tema surma. Tema tütar pidi leidma endale Võrus töö, tema tütar pidi kolima sellesse pisikesse majja tollel raudteega paralleelsel tänaval, tema pisike armas tütar pidi leidma endale mehe, aga isegi kolmekümneselt oli see liigraske ülesanne, tema tütar, tema pisike armas väike tütar. Karlal endal oli see võtnud aega pool sajandit, et lõpuks Nastja leida, aga tema oligi aeglasem, kui see setu-vene päritolu Nastja ja ega toogi kiire polnud leidma endale pärast Teist ilmasõda meest. Hea et nad leidsid teineteist.

"Ei laps, ei tea... Ei saakski teada."  



19 veebruar 2021

Loomikud ja inimesed nendega, need audiovisuaalikud, kes pole tegelikult hoolikud

Tuba oli täis asju, nagu minagi, nagu me kõik. Totakaid ja vähemtotakaid asju, mille tähtsusest said arud alles siis, kui toda asja taga igatsema kippusid. Eelmisel nädalavahetusel käisime Kiek in De Kökis linnaloomi vaatamas. Meelde tuli miskipärast Võru linn ja selle linnaks kujunemise lugu, kus kõik linna ehitatud majad ja nonde abihooned olid otsekui pisikesed talud. Eks toda saa näha ju hra Kreutzwaldi muuseumit kaedes, et mismoodi linnaelanik, eriti rikas, elada võis. Hunniku abihoonetega ja peamajaga, ega see väga palju Mõniste talumuuseumist ei erinegi. Tallinn on loomulikult palju pikema ajalooga. Inimesed on siin kambakesti ikka tõenäoliselt tuhatkond aastat elanud. Reval või Ree faal. Ehk kaljust alla langenud imekaunis ja uhke metskits, keda oma loomaaeda tahtis võtta taani prints või oli see keegi teine auväärne aadlik. Igal juhul jah, hästi kihvti ja põhjaliku tasuta giidi otsa sattusime kogemata sõbrapäeval. Viie euri eest oli kuidagi hästi tore ja armas ringi konnata maailmades, mis tegelikult pole üldse kadunud. Inimesele ikka meeldib loom, praegu on loom küllaltki dekoratiivses seisus, teda tuleb vaadata. Vanasti teda söödi, sest noh, ütleme otse välja, kõige lihtsam põhjas rauda saada on lihast. Ja muid vitamiine ka, sest on lihtsalt. Palju sa ikka neid mustsõstraid moosistad või juurikaid keldrites hoiad. Fakt on see muidugi, et osa Eesti elanikest tulid juurikate keldrites hoidmisega paremini toime kui teised, sest õigeusus on teadagi pikem paastuaeg kui luteri usus ja natuke teistsugused inimesed ka, seetõttu. Igal juhul vanasti osati loomast, keda on hoitud, kasitud, armastatud jne jne, palju rohkem võtta, kui tänapäeval. Miskipärast tuleb silme ette Marina Abroamovitš, kes Veneetsia biennaalil lehmakonte pesi. Nüüd juba 23-aastatagune üritus, mis kuidagi kangastub mu silme ette, kui kõige ehedam meeldetuletus sellest, kuidas me ei oska ega suuda enam kõike kasutada loomast-loomadest, et meie audiovisuaalne esteetikavajadus tapab täielikult meie mingis tähenduses üliolulise võime võtta asju praktiliselt, maapealselt. 

Me sõltume asjadest, mis on suured, süsteemsed ja hoolimatud, vastavalt sellisele sõltuvusele käitume ka enda ümber olevate olenditega, inimestega sarnaselt, sama jõhkralt kui feisbukk või mõni suurorganisatsioon, mis tüdib kiiresti ja tahab uuemat ja paremat, nagu me isegi, nagu aeg, mis surub meid pidevalt uutesse oludesse tänu meie enda lõputule vajadusele uute asjade ja uute elamuste järele. Me ei oska tegelikult oma tarbimises lõpuni minna. See nunnu kass, keda oleme eluaeg nunnutanud, paksu kere ja suurte haledate silmadega sööks meid ära, kui me ära sureksime ja keegi meie keha enne tema nälgajäämist ei leiaks. Sheldon Cooper (see mu lemmikmees ühest seriaalist) ütleks selle kohta, et aga nii ongi õige. Ja just seda võib kohata Kiek in de Köki näitusel edasi tagasi ringi tuigerdades, kus arheoloogid ja ajaloolased on näidanud loomaluudest tehtud esemeid, loomanahkadest tehtud imeilusaid tapeete, natuke hirmus ikka, et keegi surnud tegelane laiakslitsutuna kellegi rikka inimese kodus seinakaunistusena ripub. Ja kusjuures, kuidagi armsam tundub see mulle siiski sellest, et loomast ei kasutata kõike ära, et miski temast visatakse lihtsalt minema, sest see on nagu tehtud-kasutatud juba. Inimlikul tasandil ei tahaks olla see narts, ei tahaks, et keegi teinegi oleks see narts. 

Ma natuke kardan, et ei oska alati piisavalt palju seda, mida oskas mu vanaema, tõenäoliselt teadis ka mu ema, teha. Samuti võin ilmestada oma juttu isa abikaasast, kes teeb mu 74aastasele (varsti, eksole) isale parajaks tolle äia pükse, see on siis kindlasti pool sajandit või 40 aastat vanu pükse. Midagi selles tegevuses endas on piinlikult armsat ja ilusat. Ja nad ei tee seda sellepärast, et nad oleks mingid erilised rohelised ja mõtleksid iga päev sellele, kuidas hoolitseda Maa heaolu eest. Ei! Nad on sellised inimesed olnud kogu elu. Võib-olla sellepärast, et nad juhuslikult sündisid mõned aastad pärast sõda ja kõike ei olnudki, võib-olla sellepärast, et nad hoiavad raha kokku ja mingis mõttes ka aega, aga nad tekitavad minus tohutut respekti. See ei muide üldse mitte halb traditsioonilisus. See on täitsa korralik ja hea traditsioonilisus, mida võiks rohkem tagasi igatseda kui neid teisi asju. Aga jah, kuidas anda elu asjadele, mis jäävad alles loomadest, inimestest, kõigest meie ümber, kuidas need teha vajalikuks? Ega Henryku ema on ju põhimõtteliselt samas olukorras. Allpool siis ilusad portreepildikesed loomaluudest. Imetlegem. Loogem. Lootkem, et oskame sellest plastikuajastust lõpuks maiselt ja praktiliselt välja tulla.