murusurm meie maakodus

 see on natuke nõme, et me võrus väga pikalt elada ei saa ja praegu ei ole ka eriti pingutanud selle nimel, et saaks siin elada omaenda rütmi ja olemisega - igatahes puudu on metsikus koguses puid ja põõsaid, mingi tohutu suur ja räigelt looma- ja putukavaenulik keskkond on see - mis siis, et see mu naabritele ja sugulastele jubedalt meeldib, aga ma lihtsalt istutaks kõik paksult täis pirni-, õuna-, ploomi-, kase- ja kirsipuid ja igast sorti põõsaid jne jne jne. 

kus me elame

 millises kesklinnas te elate

natuke agulipiirkonnas

mis on täis

erihäälelist linnulaulu, 

köetavate korstende haisu

metsporgandite ja naatide

pisikesi valgeid õisi ja nende

magusat lõhna

koos rakvere raipe ja nõgestega

kahasse

35ruuduste korterite niiskuse

ja mingi võrratu 

vanaegse rõõmu sees 

elame

ilma korraliku muruplatsita

sest pole siiani välja mõelnud, 

kuidas korralikult niita,

aga õpime

kui ei õpi, õpetab elu

või naabrinaine, kes uriseb

sest perenaine peab teadma

kuidas asjad käivad

naine on tark. 

Kas on? 

keegi ütleb, et minionid 

on kõik poisid, 

sest nood võivad kõik

lollid olla

aga naised / tüdrukud ei või

tegelikult ju võiks

ja mina olengi

loll

puhta loll

mingites hetkedes

tahaks kõik üles loendada

 et teised teaksid ka

ma olen naine ja ma olen mingites hetkedes 

loll

puruloll

hommikutihedus

 prõkkav vaikuse põristus mööda kivitihedat linna

ikka issi juurde, ikka issi juurde

hommikuti kui issi on juba läinud oma aeda tööle

siis on äratus kurb

poeg istub diivanil ja ootab

ma ei ole kindel mida 

pedagoogilist juhatust läbi elu

nagu ma isegi

et kuidas saada - inimeseks, kirjanikuks, emaks... 

aga eks ikka minuga siis 

või minul endaga siis

ja mina olen nagu laskurkorpuses ja suure tangi sees

pommitan üha tihenevate küsimustega 

ja kasvava ärevusega, et kuidas see keel ja mõtlemine

kuidas see kõik tuleb

aga ta tulemata ei jää

minul ei jäänud ja tema isal ka mitte

isegi geeniuurija teatas, et kõik on hästi

isegi vähigeeni pole sees 

lihtsalt kõik võtab aega

ja aeg läheb nii kuradi kiiresti, et imelik hakkab

jookseb, tsolgutab ennast minu kehast eemale

võtan oma poja sülle, et ta riidesse panna

igal hommikul, kui lähme kahekesti aeda

ma tahan teda veel hoida

aga tegelikult on kogu aeg hirm

et ta pole piisavalt kiire oma arengus

ja see vastuolu kasvab minus aina

hoida, lahti lasta, hoida, edasi utsitada üksi minema

kallistada kogu hommiku multikat vaadates 

hoida hoida hoida hoida hoida hoida

ja ma ikkagi ei oska

küsimused kui tugevad padrunid lagunevad mu lapse näkku

ja ta ehmatab ära

emme, kui ma päiksesse vaatan, läheb pupill väikeseks, onju

sa ju rääkisid

ammu ammu

ütleb ta mu rahustuseks

sest mul on kogu aeg hirm

ja kas see teadmine

et pupill läheb väikeseks 

aitab teda?

Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: 

Hall - hell

 Tunnistan, et vahel üleplaneerin

iga oma päeva

ülesheerin

tunnistan, et sa ei ole alati minu lemmikinimene

ja mu poeg ka mitte

aga te olete üdini omad

lihtsalt ma ei tea kui kauaks

elu on nii palju õpetanud

ja nii vähe

hoidma suhteid ja ennast ja teisi

alati võib midagi plahvatada

katki minna

ja see ei juhtu ainult sõjakoldeis

see juhtub meie endi sees

olime need ilusad ja noored

ja korraga 

hallid tihedad karvad lõikuvad peadligi

nagu oleksin hakanud neljakümneselt vanaemaks

ja miski selles halluses meeldib mulle

rohkem kui see pitskleit 

või läbimõeldud ilu

mida keegi kasvatab

juukseid värvides, nägu värvides

aga ma tean

et mitte kõik ja mitte alati

ei armasta seda pärismind

minu halluses

kohal käimine on pool võitu

august 2025

 Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima? 

Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed. 

Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga! 

mai 2026

hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep. 

Võru imelised hetked

 Polegi kaua siia südant puistanud. Meil on kiire. Tohvril, Henrykul ja minul. Viimased 7-8 kuud on läinud haavade ravimiseks ja uue tee leidmiseks. Ma ei tea, kuidas järgmised kuud lähevad.

Ravisime Henryku lojaalsusest tekkinud haavu. Eriala, ruumi ja aja haavu. Eks mulgi neid olnud. Loen Kristi Saare finantsvabaduse raamatut ja seal räägitakse, et unustage ära see kuradi missioonitöö, et hirmsasti usute millessegi, aga raha ei saa sittagi selle eest. No okei. Mina ütlen seda. Seepärast muide tulebki osaliselt kinni maksta meie kultuur: kirjandus, sport, muusika, kunst, tants, teater. See on ruumi loomise ja hoidmise seisukohalt oluline. Et oleks võimalik eestikeelselt seda uurida teatrites, kinodes, kohvikutes, lokaalides jne jne. Et see oleks jätkusuutlik, et oleks võimalik teha lugusid, et need peegeldasid meie aega ja ruumi ja samas suudaksid maailmast kinni võtta need kunstivõtted, kuidas maailma peegeldada. 

Igatahes siin me oleme oma peaaegu 2 nädalat Võrus aju ja keha puhanud. Ehkki mul oli kodukontor ja tegelikult mingil hetkel rohkem tööd kui tahaks, aga Munamäel käidud, Võrumaa muuseumis käidud ja kohtutud 18aastase noormehe  6000 aastat vana skeletiga. Ja see naljakas asi ka, et tegelikult olen ma aastakümneid käinud Krümmeri kooli aladel, ilma et ma selle peale üldse oleks tulnud, sest 1995. aastal sai sellele kohale ehitatud Võrumaa muuseum. Isegi kooli ajal sai siin käidud ja isamaa sõjast kuuldud. Hoeh. Jällegi aeg, ruum, mis tegelikult mõneski mõttes erineb sellest, mis mulle või Henrykule koolis õpetatud. Mine tea, kuidas Tohver veel neid asju õppima hakkab.

Tore oli käia ka Kubija spaas elus esimest korda Tohvrikesega, sest see kõik on meid kogu aeg ümbritsenud. Minu laps on vajanud ruumi ja aega kasvamiseks ja maailma nägemiseks. Oleks tahtnud Tamulale tiiru teha... Aga noh, järgmine kord.

Sääsed sõid meid nagu jaksasid, vennanaine tegi mulle imelist kukeseenekastet. Elu lõhnas väga hästi nii Viitinal kui ka mujal. Meie olime rõõmsad. Vahepeal pahandas Tohvrike, sest jälle pidi minema minema onu Rommi ja imelise onutütre Beti juurest.