Uus on juba päris pikka aega vana

 Aeg läheb kiiresti, ilma  et ma oleks korralikult läbi mõelnud, mis teen ja mismoodi. Lihtsalt teen. Mul ei tule see alati väga hästi välja, aga siiski midagi tuleb. Õpetamine? No empaatiavõimet ja kiirreageerimisoskust annab veel pikalt treenida. 

Täna üle pika aja sain kokku oma toredate õpetajatega eelmisest aastast. Õpetajatega, kes on otsustanud, et nad peaksid koolis olema ja nad ongi. Minagi olen nende seas oma magamata öödega, kus otsitakse tissi taga ja surutakse end issi lõua alla, sest seal on kindlustunnet rohkem kui küll. Aga ütlen ausalt, aju on sellel aastal rohkem mõtteid täis, kui eelmisel aastal, mina olen rohkem toimetamas, kui eelmisel aastal. Kogu aeg minu peas see küsimus, et millal Toffik rääkima hakkab, kuidas teha tunde, nii et õpilased ise tahaksid õppida, mitte nii et ma hüppan ees ja nad ei jaksa ükshetk kuulata, kuidas õppida ülikoolis nii, et oleks õpitud ja läbi mõeldud ja ära tehtud, aga hetkel on küll tunne, et enamus asju tegemata ja segased ja hullud omamoodi. Aga eks see kõik läheb aja jooksul paika, ka mina lähen. 

Olen aeglane õppija. Kogu aeg tuleb vanaema meelde. No loomulikult tuleb, sest tal oli just just see moment, kus ta sai teha asju täpselt siis, kui sai teha. Tegi rahulikult. 

Septembrikuus on ilmselt kõik jälle uus...

Ma olen imelik - olen alati olnud. Jah, mõnikord ma sõna otseses mõttes haisen, näen välja, nagu oleksin tulnud tõenäoliselt keskmiselt suuremalt südaöiselt reivilt (eriti siis, kui Toff on otsustanud tissitamist magamisele eelistada, jaa, ta on mu ainuke laps) - see on siis üleni higine, veidralt riides, tundub, et varsti üldse ühiskondlikult magama kukkuv, ja mõnikord, ilma Toffikutagi otsustab mu aju mind viimased 7-8 aastat kostitada hirmumõtete ja ärevushoogudega - nii et magada ei saa - ja järgmisel päeval näen endiselt välja, nagu oleks südaööst hommikuni nagu hull kuskil tantsinud. Võimalik, et see on perimenopaus? Või kuidas nad seda asja kutsusidki. Igatahes nii on. On juunis-juulis, aga ka septembris, oktoobris, ühesõnaga kõikidel kuudel. 

Mõnikord on mu ärevushood põhjendatud, mõnikord on need lihtsalt osa sellest neuromaailmast, kuhu ma kuulun. Ma isegi ei viitsi enam uurida, miks ja kuidas. Vaata ülevalt poolt. Igatahes kõigest sellest hoolimata tahan saada õpetajaks. Seekord. Ma ei ole üleliia entusiastlik - sest kui päris aus olla, siis lihtsalt ei jaksa. 

Aga tean, et peab. Toffiku pärast, õpilaste pärast, enda pärast ja nii õõnsalt, kui see ka ei kõla, minu väikse Eesti pärast. 

Katsed Tartu ülikooli läksid nii: 79,5 punkti - sain sisse õpetaja erialale. 

Katsed Tallinna ülikooli läksid nii: 72,25 punkti - sain sisse õpetaja erialale 

Ja ma ei tea, kuidas ma selle kõik üle elan sessioonõppes. Lähen Tallinna, isegi kui see saab olema suht jube asi. 

ei olegi jõudnud öelda, et keeruline lugu selle sahmimisega. Võtsin täna kätte "Eesti novell 2021". imelik hakkas. ikka selle Lilli Luugi pärast. Sveta Grigorjeva räägib temast igal pool. Lugesin selle ühe teksti läbi. Ei olnud nii vaimustuses, aga sest pole hullu. Ega siis kohe ei peagi vaimustuma. Saab lihtsalt olla - nii isegi olla. Kogu see aeg, mil olen kirjutanud, mõelnud ja nii edasi, olen otsekui olnud teel kuhugi - endalegi arusaamatusse kohta. Loen nüüd raamatut "Teadlik õpetaja" - inimene, kes ma kindlasti hetkel ei ole - teadlik õpetaja. Käisin ükspäev ühte asendustundi andmas ja oh see oli hästi ette valmistatud. Tipsud toimetasid nii asjalikult, et hirmus lausa. Algul siis tunnitöö, siis paaristöö, siis töövihik ja mina koperdasin ühe õpilase juurest teise juurde. Kõige keerulisem oli see paaristöö, mõnikord ei tahtnud nad sugugi paaris olla ja said isegi pahaseks, kui pidid kirjutama, millisest ägedast jalgpallurist kogu meedia räägib. Tülli läksid. Naljakas ja nunnu. Igatahes - aju on mul küll vist see matkaja aju - sünteesida meeldib mitu korda rohkem, kui suurelt ja laialt analüüsida. Pisikestest asjadest üks suur asi kokku klapitada. Ja nüüd - olen sellest kõigest üha teadlikum.