Ma olen imelik - olen alati olnud. Jah, mõnikord ma sõna otseses mõttes haisen, näen välja, nagu oleksin tulnud tõenäoliselt keskmiselt suuremalt südaöiselt reivilt (eriti siis, kui Toff on otsustanud tissitamist magamisele eelistada, jaa, ta on mu ainuke laps) - see on siis üleni higine, veidralt riides, tundub, et varsti üldse ühiskondlikult magama kukkuv, ja mõnikord, ilma Toffikutagi otsustab mu aju mind viimased 7-8 aastat kostitada hirmumõtete ja ärevushoogudega - nii et magada ei saa - ja järgmisel päeval näen endiselt välja, nagu oleks südaööst hommikuni nagu hull kuskil tantsinud. Võimalik, et see on perimenopaus? Või kuidas nad seda asja kutsusidki. Igatahes nii on. On juunis-juulis, aga ka septembris, oktoobris, ühesõnaga kõikidel kuudel.
Mõnikord on mu ärevushood põhjendatud, mõnikord on need lihtsalt osa sellest neuromaailmast, kuhu ma kuulun. Ma isegi ei viitsi enam uurida, miks ja kuidas. Vaata ülevalt poolt. Igatahes kõigest sellest hoolimata tahan saada õpetajaks. Seekord. Ma ei ole üleliia entusiastlik - sest kui päris aus olla, siis lihtsalt ei jaksa.
Aga tean, et peab. Toffiku pärast, õpilaste pärast, enda pärast ja nii õõnsalt, kui see ka ei kõla, minu väikse Eesti pärast.
Katsed Tartu ülikooli läksid nii: 79,5 punkti - sain sisse õpetaja erialale.
Katsed Tallinna ülikooli läksid nii: 72,25 punkti - sain sisse õpetaja erialale
Ja ma ei tea, kuidas ma selle kõik üle elan sessioonõppes. Lähen Tallinna, isegi kui see saab olema suht jube asi.
