16 oktoober 2020

Süstemaatiline empaatiavõimetus ja kukkumisvõimekus

Vanaema sünnipäev täna siis. Nii nagu ikka. Ligi 20 aastat tuleb seda pidada sünniaastapäevaks. Elu läheb edasi. Või siis sedasi. Eile käisime Henrykuga Tartus. Väga teistmoodi päev oli. Puhkusepäev. Hommikul, kell kaheksa rongi peale, me pole nii vara isegi tööpäevadel kuhugi minema pidanud. Õnneks polnud see õnnetu Kitseküla peatus liiga kaugel, aga rahvast tavalisel tööpäevahommikul oli seal pilgeni pilgeni. Imelik lausa, et nii palju. Muidugi puhkava inimese silmad näevad ka natuke rohkem kui tööle ruttaja või asjaliku inimese silmad. Näevad väikesi koeri ja suuri koeri. Tegelikult näeme neid Henrykuga kahe peale kogu aeg igal pool, keset tööpäeva saadame mõne toreda pildi oma kaaslasele kõnelustaskusse feisbukis, et oleks toredam ja mõnusam kõikide nende paljude kohustuste ja valude keskel parem olla. Peab. 

(pilt Joosep Susi etenduse "Memm" algusest 15.10.2020)

Aga näe vabamal päeval võib lisaks koertele lisanduda toredate seinamaalingute märkamine, mõni vingem vanatädi ei jää kahe silma vahele. Kõik on otsekui käeulatuses ja fantaasia edasiarendamise kauguses. Imelik ja ilus on kõik korraga. Ja õige ka. Päris õige. 

Käisime siin üks kolmapäev Musta laega saalis, Kirjanike majas. Hea õhtu oli. Adam, Veronika ja Oivind esinesid. Korraga tolle esinemise sisse vaadates kuulsin endas oma ülemuse pisut üleolevat häält. Rahalist, praktilist, kahe jalaga maa peal olevat, lausa nõudlikku. Ajupestud inimese tunne tekkis. Enne seda õhtut ehk paar aastat tagasi olid nad kolmekesti tabanud end mõttelt, et ohoh, oskame kirjutada, isegi kõik ühes keeles, eesti keeles, võiks kirjutada ühe raamatu koos. Tavaline käsmukate värk, lähevad mingil hetkel mõnele mõnusale olemisele rannakülla, umbes samasugusse nagu Viinistu, aga mõeldud on see peaaegu et eranditult ainult luuletajatele, kirjanikele ja tõlkijatele. Võib-olla samamoodi kulka poolt ehk sisuliselt maksumaksja raha eest rahastatud olemine kuskil mõnusas kohas. Tegid siis mõne aja pärast projekti, et sõita kaheks nädalaks Oivindi kodusaarele esinema. Oh kui kadedaks see tegi, esinesid, muljetasid, avastasid, et tahavad kirjutada koos raamatu. Kirjutasid jälle projekti, said raha raamatu jaoks. Ja selle esinemise eest Musta laega saalis said ka raha. Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, et jah... Muudkui projekt ja projekt ja raha tuleb, muidugi nagu alati teatud inimestele ja teatud inimeste otsuste tõttu. Samas kui Veronika oma ilusa maalähedase häälega norrakeelseid rahvalaule laulma hakkas ja Adam iirilikul viisil viiuldama kukkus, siis ma sain ka sellest aru, et mingis paralleelreaalsuses makstaks sellele kontserdile pääsemise eest 20 eurot või rohkemgi, mitte 2 eurot, nagu see Musta laega saali sisse jalutamine meil on. Ja maksaks selle eest ikka sadakond või enam inimest. 

Igal juhul huvitav oli jälgida oma kadedust ja viimase 3-4 aastase töö vilju. Selles mõttes, et kui küüniliseks ja nõudlikuks teeb iga kuu aruande kokku panemine, täpsustamine, et kui palju ühele või teisele raamatule raha sisse panna tuleb ja kui palju temast lahti tuleb saada, et esialgu trükikuludki tasa teha ja kuidas mõni raamat ei müügi ennast kunagi kasumlikuks ja seisab ja ootab ja ei leia oma ostjat. Kusjuures minu meelest on iga raamatut omal moel vaja, aga tuleb olla ettevaatlik selle tiraaži osas. Ja väga tähelepanelik selle moodsuse ja klassikalisuse osas. Ja inimestel, sest nad on lollid egoistid, on enamasti tunne, et kui neil on mure, siis see mure on kõikidel teistel inimestel ka ja et teistel on veel empaatiavõimet, kui neil sinu muret pole, et nad tajuvad su muret. Elu on mulle õpetanud, et mõnikord on su oma perekonnal ja kaasalgi suht savi, kuidas sa tunned, sest neil on omad võitlused ja valud. Ei saa eeldada, et maailm jookseb meie sisemiste valudega kaasa. Maailmal on üldiselt ükskõik. Isa on seda mulle kogu aeg öelnud. Kui ma olin noorem, siis oli see natuke hirmsam, jõhkram, valusam - teadasaamine, noh näiteks keskas, kui vanaema ära suri, mu kekaõps lihtsalt kirjutas mulle 2 suurde päevikusse, sest ma ei jõudnud õigel ajal suusatamas käia. Tunnistusele miskipärast mitte. Keegi ei saanud tollel veerandil tunnistusele kekahinnet. 

Ja nii on kogu elu. Kedagi ei huvita, kas sul on valus, kõiki huvitab, kas sa saad neid piisavalt teenida, neile piisavalt anda. Kas rahaliselt või andeliselt või oskuslikult. Siinsamas Vaatasin Anna Levandi dokfilmi, seda sarja osa, mis Aljona Surzhikova tegi, ja seal oli täpselt see lause. Sportlastele mõeldud, aga tegelikult täiesti eluline ja igapäevane lugu. Anna Levandi vaatas oma andekat poega, Arletit ringi uisutamas, ja teatas talle: "Su jalg valutab, ma saan sellest aru, ma mõistan seda. Aga kui sa esined, siis mitte kedagi ei huvita, kas su jalg valutab, sa ise pead teadma, kuidas jalale vähem haiget teha. Kehahoiak peab olema alati enesekindel ja julge, mitte kedagi ei huvita, et sul on valus." Ja see ongi päriselu. Naljata, ausalt. 

Mis õpetatakse iluuisutajale kõige esiteks selgeks? Kukkumine! Alati tuleb edasi uisutada. Alati! 

Ja ilmselt on sama lugu ka heade raamatute tegemisega. Peab aru saama, mida tegelikult vajatakse, sellest saadakse aga üsna halvasti aru, sest päris tihti tegeldakse raamatuid tehes omaenda soovide ja unelmatega, mitte sellega, mida nn klient soovib. Vanasti tegeldi ehk isegi vajadustega, sest noh mingis süsteemis ei tegelda klientide soovidega, vaid vajadustega. Plaanimajandus, eksole. 

Kuigi ma tegelikult, kui saaks tegeleks rohkem vajaduste kui soovidega, sest soovid/ihad/tahtmised ja nende täitumine, teevad meid laisaks, mugavaks ja tegelikult sõna otseses kui ka kaudses mõttes haiglaseks. Mõtleme küll, et ohkui hea, saab selle raamatu pakiautomaadist kiiresti kätte, aga see jätab meid inimestena tühjemaks, sest me ei kohtu teise inimesega teispool letti, me ei suhtle ja seekaudu jääb meil osa inimeseks olemise rõõmust saamata. Lihtsalt jääbki. Jah, meile võib meeldida nimetada end introvertideks, aga reaalses elus, on väga tervitatav puutuda kokku hoopis teistmoodi inimestega, kui me oleme, ja see on muide äärmiselt lihtne, kui minna poodi, muuseumisse, kohvikusse, lihtsalt tänavale ja naerata toredale mehele või naisele tema koera või kassijalutuskäigu peale. See teeb meid tegelikult rikkamaks. Hoopis teistmoodi. See on nagu hea raamatu lugemine, muidugi võib alati sattuda ka halva otsa, aga nagu eelpool öeldud, mitte kedagi ei huvita, et kukkusid maha, tuleb püsti tõusta ja edasi uisutada, sest selline ongi elu. 

Tundkem elust rõõmu, kallid! Elust ja inimestest, täpselt nii kauaks, kui meile kumbagi antud on. Järgmise karantiinini, eksole.