22 juuni 2017

Kus on pärisajakirjandus, kes päriselt hoolib?

Üle pika aja kinos päris enda valitud filmi vaatamas. Andrzej Wajda "Järelkujutist" - ma pole vist tükk aega nii põhjalikult nutnud, kui selle filmi ajal. Ah, mis seal ikka nutta, naerust ja naerukõverast saab kõiksusi välja mõelda, aga mingist hirmsast üksindusest välja kasvavast nutust on seda väga raske välja võtta. Kõiksuste asemele tekib hirmutunne. 1984 võib olla kahesugune - see Nõukogude Liidu sarnane äbarik või hoopistükkis suurkapitalistide suunatud äbarik. Mõlemal juhul tunned ebamugavat vastikust inimeste suhtes, kes ei oska olla tähelepanelikud, hoolivad, nägevad. "Järelkujutises" kohtume tihti just selliste inimestega, aga eks me kohtu nendega tänapäeval ka, kui nad mõnitavad olgu siis klienditeenindajaid, loomakaitsjaid, feministe, remmelgakaitsjaid - samal ajal kaitstes oma positsioone, oma õigust, oma võimu, oma väge, oma ehmatavat rumalust, oma veel jubedamat üksildust. Siis tekibki tahtmine lihtsalt nutta seni, kuni põrandasse tekivad järved ja jõed.

Miks viiakse inimesed selleni, et nad peavad sõna otseses mõttes telkima puu all? Miks keegi neile ei räägi sellest, mis toimub? Kus on kommunikatsioonijuhid? Ajakirjanikud? Ausalt öeldes vihastan ennast viimasel ajal juba lihtsalt sellepärast seaks, et kõik problemaatilised lood sünnivad mingi inimese arvamusavaldusest, mida tuleb pikalt laialt lugeda. Siis kui tahad teistsugust arvamust või kommentaari lugeda - peab ootama järgmise päeva lehte. Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis. Ja kuna minul puudub kogu informatsioon, ehk lugedes Haabersti linnaosa vanema pikka jutlust palju neil toda ristmikku tarvis läheb (ta on lipsustatult pildile pandud, et ta sõnal ikka väärust oleks), siis tekib mul lihtsalt tunne, et keegi valetab, sest tal on lihtsam valetada, kui tegelda probleemiga. Me ei tea ju, kes need inimesed seal remmelga all on, meil on mingi Merlis Nõgene, kes sõimab remmelga all istujaid maksuvõlgades ullikesteks,mis muide ei ole üldse relevantne puukaitsmisega, vaid näitab tema enda kitsarinnalisust ja rumalust. Mõnikord saadaks lihtsalt kõik need inimesed, kes teisi kuidagiviisi sõimavad klienditeenindajateks Rimisse, proovigu oma meelsust ja arvamust välja näidata olukorras, kus tuleb toime tulla kõige iseäralikumate klientidega, kes võivad haiseda, olla hoopis teised, homod näiteks, kanda mingeid imelikke riideid. Kui aga igale inimesele öelda, mis sa tast ta välimuse põhjal arvad, siis arva ära kaua sa oma äri pead.

Kus on see artikkel, mis annaks meile kätte erinevad vaatepunktid kokkusurutud kujul, kus me hakkama lõpuks mõistma, mis tegelikult toimub? Kus? Minul ausalt öeldes pole 8tunnise viiepäevase töönädala kõrvalt võimalik sõita kõikidele volikogu istungitele ja küsida õigeid küsimusi õigel ajal. Kus on see inimene, kes sellega saab hakkama? Muidu hakkame varem või hiljem elama Andrzej Waijda kangelane filmist "Järelkujutis". Kus on objektiivne kodanikust hooliv meedia? Ma ei näe seda.

15 juuni 2017

Kuidas sa julged olla kirjanik või luuletaja, kirjanik ja luuletaja?

Ma olen alati armastanud kirjandusüritusi. Neis on omamoodi pühalikkust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Need, kes päriselt kirjutada tahavad, nad on nagu hõljuvad, võimatud olendid, kellest ei saa üle ega ümbert. Nad nagu seisaks iseendast väljas. Või nii hirmsasti enda sees, et ainult nende varikeha on näha. Triin Soomets kuulub nendesse võimatute olendite ridadesse, kes nagu seisaks oma kehast väljas.

Ma ei ole tükk aega ka saanud postitada tekste kirjandusõhtutest.

Seekord see juhtus Püändis, mis minu jaoks on märksa meeldivama atmosfääriga, kui kõrge laega Kirjanike maja saal. No on. Pole keskit öelda. Võib-olla on midagi minu kõrgete lagede ihalusest jäänud lapsepõlve. Minu isiklik kirik kah, sinna kaugele kaugele Võrumaile, ortodokssust taga ajama või selle eest seisma.

Kaasa sibas Sädeme daamidele uutest ja headest filmidest rääkima, mina kribasin väheke seda kummalist ja pisut pingsat juttu üles, mis Mathura ja Triin Soomets, kahasse Doris Kareva, Eeva Pargi ja veel mõne inimesega rääkisid. Ikka Soometsa selleaastasest kirjandussaagist "Targa ja rumala jutud", Allikäärse kirjastuse väljaantud.

Jutt on pikem - seepärast on see liikumine.
Luuletus on paigalseis - seepärast on see pilt.

Vähemasti Triin Soomets arvab oma tekstides sellist loogikat väljakasvavat. Ei tea. Mõlema puhul toimub ühel hetkel nagu kasvamine või kasvatus või muutus või muudatus. Midagi nagu lõikaks lahti meeled ja keeled ja veidra vähe mõtlemapaneva vaikuse meie seest. Jutt on liikumine, luuletus on paigalseis.

Oma tekstides lahendab ta endale olulisi küsimusi, lootes, nagu meiegi paljud loodame, et nõnda ehk laheneb kellegi teise küsimus ka. Aga mingi konkreetse lugeja peale - ta ei mõtle. Kirjandus pole kaup, arvab ta. Või siiski on? Inimene otsib rohtu oma kurbusele? Inimene otsib rohtu oma rõõmule? Inimene otsib rohtu oma elule teiste eludes ringi sumbates, teiste lugudes ringi tantsides.

Ja ometi - pärast kõiki neid otsinguid - jääb üksi. Oma intelligentsi või selle puudumisega, oma enesekindluse või selle puudumisega. Mäletan seda veidrat hirmutunnet kirjutamise ees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli magistratuuri. Ma ei ole kunagi rohkem vihanud kirjutamist kui tol hetkel arvuti taga sitsides ja lootes, et ma lahendan oma nägemise päriseks ära. Tegelikult ei lahendanud ma palju, aga see vajadus mõista oma sisemisi tundeid seoses teatud tekstidega ja seda kõike kirjalikult väljendada nii et see kellelegi korda läheks, tundes teravalt oma oskuste vähesust, teadmiste puudumist, ajas mind omamoodi hulluks. Siiamaani ajab. Imelik on, et on inimesi, kes julgevad raamatuid avaldada, kes tahavad et neid ligi 200 000 inimest loeks, 2000 enam-vähem mõistaks, kolm neist päriselt aru saaks.

Imelik on, et on olemas kirjanikud, kes ei karda, kes lihtsalt peavad looma, ilma ei saa ja nii ongi. Minus tekitab loovus - selline, kus tuleb kokku panna maailm, kas oma sõnadega või oma kätega, paanikahoo. Ses mõttes, ma tean, et ma olen suuteline välja mõtlema ja looma maailmu, mis kõnetavad mitte ainult mind, vaid teisi ka, aga mul tekib kramp. Ma hakkan mõtlema kahtepidi. Kuidas see asi, mis ma teen, püsib ja otseselt kasulik on? Ja siis tekib mul hirm, et see ei ole kasulik,et see on ainult minule vajalik. Klienditeenindaja, müügijuhi, projektijuhi või kellena iganes ananb olla - nii et tegelikult kohe näed, et jah, julgen öelda, julgen torkida, julgen uskuda, et olen oma alal spets.

Julgen. Julgen. Isegi, kui ma mõnikord ei ole. Ikka olen. See on kuidagi objektiivsemalt tajutav, kui kirjutamine, mis on ainult minu oma.

13 juuni 2017

Ideaalse ilma ihalus, Uuka Kulgari lugu

Teatavasti see juhtub vahel. Mõned tekstid - omamoodi naiivsuses, kõikehaaravas inimesearmastuses või vihas, sest see on lihtne, tunderikas olukord, kus kohtame kurje ja häid, ilusaid ja inetuid, veidraid ja selgeltpositsioneeritud tegelasi - tekitavad mingit hämmastavat, sooja äratundmist. See on nagu, kui kohtad inimest, kellega on nii hea, et mõtled, et kuidas sa temaga üldse kokku said, ja alles nüüd, et te olete ju nii vanad tuttavad, et te olete ju koolivennad vanast vanast ajast. No tegelikult te ei ole. Tegelikult käitub ta üsna sedamoodi, nagu sulle mugav on, aga ta on lihtsalt samasuguse taustaga. On see armastus või on see sõprus. Igal juhul see juhtub jahmatavalt kiiresti, jahmatavalt veidralt ja see muudab - suhtumist, mõtlemist, elu meie ümber. See on üks naljakamaid ja veidramaid asju, mis saab olla. Lihtsalt ongi. Punktus. Mõnikord on olukord umbes samamoodi raamatutega. Nad meenutavad mingisuguseid inimesi, mingisugust mõttelaadi, millega viivuks või päris pikaks ajaks oleks nagu kokku puututud, aga ei mäleta, millas või kuidas või kellega see juhtus.

Arnold Susi "Uuka Kulgar, metsa poeg" on just üks nendest raamatutest, mille üleüldine, peaaegu, et hirmuäratav kurjus-headus, meenutab mingisel imelikul põhjusel mulle mu 1940ndatel sündinud eesti keele ja kirjanduse õpetajat, isa, vanaema, minu magistritööd, minu magistritööjuhendajat, mind ennast, kes ma mõtlesin, et huvitav, kuidas me mõtlesime selle Eesti riigi välja, või mismoodi on võimalik rääkida rohelisest maailmavaatest, Rail Balticust ja veel väga paljudest teistest asjadest, kuidas kõik asjad moodustavad mingisuguse kindla rütmiga imeilusa ja lihtsa koosluse.
Miskipärast  on mul tunne, et see raamat võiks meeldida lastele, kümme pluss, kui ka täiskasvanutele, kellel on kalduvus endas kanda idealistlikku last. See võiks ärritada võib-olla ainult natuke loodusinimesi, ka mind, sest me kõik teame, et pisut hunte ei tee kunagi paha, kui jutt on looduse tasakaalust. Või kui ei tea, siis ilmselt tasuks natuke guugeldada ja raamatuid lugeda. Alati pole see kõige hirmsam, kui keegi süüakse ära, sest tõenäoliselt see keegi sööb näiteks jõed olematuks, nonde olemasolu on sõltuv, aga suurtest tugevatest puudest, mis oma juurtega maad kinni hoiavad ja jõesängi. Näiteks Yellowstone´s lasti vabaks 13 hunti, kes oma söömisharjumustega, muutsid keskkonda. Ei olnud enam nii palju hirvi ega muid loomi, kes ei lasknud sõna otseses mõttes kasvada suureks ja  tugevaks pisikesi puid. Ökosüsteem võitis. 

Ometi ei räägi Uuka Kulgar ju sellest. 

Kuigi sellest ka, sellest ka. 

Ärkamisaegset parema ilma ihalust on selles raamatus kohe mitme mehe, lapse ja  looma jagu. Ja võib-olla just sellepärast tulebki seda lugeda. Lihtsalt selleks, et loota, et on olemas see keegi või miski, mis/kes paneb meid tegema paremaid asju meie metsikuses, kes näeb võimalusi ja teistmoodi lähenemisviisi. On-on. Võib-olla see ongi Heli Susi ruudulises ülikonnas nukk, ma ei tea. Võib-olla me kõik oleme mõnikord kui Mühkamid või Koonuisandad, ma ei tea. Mõnikord ehk need edevad oravakuningad, siis jällegi tragid sipelgapealikud, siis hundid. Võib-olla on see kõik üks lihtne lugu sellest, kuidas ellu jääda ja targemaks saada, kaotades ja kadudes, aga targemalt, iga kord.