24 november 2022

Titepuhkus on otsakorral ja nüüd, jah nüüd!

 Töö. Kaks inimest tööl. Kodu. Laps. Asjad omandavad täiesti uue tähenduse viimase poole aasta valguses. Tibu. Kõige ilusam. Kõige tillem. Kõige tüütum. Kõige armsam. Ja nii see käib. Kuidas sõime saadakse õigeaegselt? Ikka veebruaris sündides ja pooleteise aasta pärast augustis sõime minnes. Varem pole võimalik, hiljem ka mitte. Kes titte vahepeal hoiab? Jumal seda teab. 

05 november 2022

Mõtteid...

 See hetk, kus oled justkui ennast ülebroneerinud. Toimetad asjadega, mida on palju rohkem, kui oleks osanud oodata. See aasta algas õpetajaks saamise koolitusega, läks edasi IT-koolitusega, paralleelselt tegelesin prantsuse keele ja väiksemat sorti mikroökonoomika koolitusega. Kõigele lisaks käisin start-upiinimestega kohtumas TTÜ lähedal. Imelik on aga see, et paljude asjadega pole ma eriti kuhugi jõudnud. See esialgne emotsioon väsitab niimoodi ära, et lausa hirmus on. Tunne on, et igale poole peaks jõudma, kõike peaks tegema. Tegelikult peaks rohkem paarile asjale keskenduma ja mitte igale poole jõudma. Keeruline värk. 

Eriti keeruline on Work in Techiga. Ma ei teadnudki, et mul on nii lihtne ignoreerida oma sisetunnet, et IT on see koht, kuhu tahaks varem või hiljem varba vahele saada. Kuidas muidugi varvas vahele saada, on eraldi küsimus. Eriti praegu. Teise. Õigemini küll kolmanda töö kõrvalt. Hoeh.... 

10 oktoober 2022

 Kurb on. Kohutavalt kurb. 

24 september 2022

Tegevusrägastik

 Uus töökoht. Natuke raske on. Natuke elevil olen. Natuke närvis olen. Natuke solvunud olen. Kõike natuke. Enda peale, oma ajakasutuse peale, kõige peale. Elu on selline. Lihtsalt on. Minu eelmisel töökohal oli kõige raskem see, et keegi täpselt ei teadnud, mida inimene tegi enne mind. Ja temal oli juba uus töökoht ja kuna ta oli niivõrd spetsiifiliste oskustega tegelane, siis ei teadnud ka mina täpselt, kust alata. Mul läks vist poolteist aastat, et mõista oma funktsiooni piisavalt, siis valasin ma selle muidugi omakorda üle kõikide teadmistega, mis ma olin kogunud varem kuskilt, ja saingi sisuliselt veelgi tublimaks raamatumüüjaks, kui ma enne seda olin olnud. Ja kui ma lapsepuhkusele läksin, siis kirjutasin lahti kõik oma tegevused, nii hästi kui see minusugusel võimalik oli, üles. Loomulikult tuli tööle uus inimene, kellel on minust hoopis teistsugused oskused ja kes lihtsalt mõjubki üliefektiivse ja ägedana. Minust noorem, uljam jne. Ja ta ütles mulle, et sellest nimekirjast oli tal kohe palju kasu. 

Nüüd on mul tegelikult umbes samasugune olukord. Ainult et see töö, mida hetkel teen, on teistsugune ja eeldab rohkem mind, kui raamatute müümine eeldas mind ja minu sisu. Ikkagi on mingid elementaarsed asjad kuskil õhus rippumas ja ma pean lihtsalt käima kolleege varjutamas. Ütlen ausalt, et iga uus karjäär on selles osas päääris vastik. Või isegi kõrgem ametiaste, pääris ilge. Aga eks tuleb kuskilt alustada, et kuhugi jõuda, eriti oluline on see pisikese lapse kõrvalt. Henryk on ülitubli ja aitab mind igas plaanis. Mina pean ennast aga igas mõttes paremini ajastama. Loomulikult tahaks, et kõik oleks ette ja taha ära tehtud. Et kellelgi oleks mulle mingi nimekiri asjadest, mida pean ära tegema, kaasa antud, aga ei ole. Ja see ei peaks mind tegelikult endast välja viia ega õnnetuks tegema. Nagu see mind tegi õnnetuks tol esimesel mälestusväärsel aastal Heas Loos. Nimekiri inimestest, kes minuga suhtlema pidid/peavad ei olnudki nii pikk, lihtsalt see tegevusrägastike tühjus, ehmatas mind ikkagi ära. Ja pärast muidugi tuleb välja, mida kõike ma ei teinud. 

Pole hullu. Kuskilt tuleb alustada ja kuhugi tuleb jõuda. 

Ahjaa, see mu tööle minemise bussipeatuse vaade. 


05 september 2022

probleem: ei suitseta

 just mingipäev rääkisin kohviku-Merlega, et kuda see suitsetamise värk. Minul näiteks, kui ma just ennast oimetuks pole joonud, ei ole suitsetava Henryku-Ra jne kompanii kõrval kunagi tekkinud tunnet, et peaks sotsiaalselt suitsetama. Henryku õemees on küsinud, et kuidas see üldse võimalik on, et ma ei suitseta, sest sisuliselt vanasti siis kolm neljandikku Novoditest suitsetas, ja mina istusin Henryku isaga aias söögilaua taga ja üritasin rääkida. Ja nii see käis, see meie värk. Minul oli/on siiani kuidagi imelik suitsetajate keskele imbuda ja rääkida nii et mingi asi lendab näkku. Ja eks see tite omamine teeb selle pahe minu jaoks veelgi ebamugavamaks, eelmisel aastal eriti... 

30 august 2022

Mõtlen, et see ei ole päris. Teen nii, et sellest saab päris. Päris Hilton

 See hetk, kus oma tööd alustad mõttega, et see ei ole ju päris. Ma ei hakka seda päriselt tegema. Noh. Nii alustasin ma kunagi Ülemiste Apollos raamatumüüjana. Nüüd on see mittepäris kestnud 13 aastat. Ja see on üheaegselt päris veider ja absurdselt valus tunne, et ma justkui olen unistanud ja elanud kahes paralleelmaailmas. See ei juhtu minuga, see pole minu moodi, see ei saa olla mina. Aaa... Nüüd see olengi mina, kas ma tahtsingi see olla. Või oli mul muid plaane? A see on tegelikult päris äge olla. Kuulge, mulle vist natuke sobib niimoodi ja natuke mitte. Eks ta ole. Natuke sobib ja natuke mitte. Üldiselt mees on mul tore, aga natuke liiga närviline ja sellest johtuvalt mõnikord päris kuri ja ebameeldiv ka. Näiteks Toffik ei tohi paljusid asju teha, sest tema papa kardab, et mis kõik juhtuda võib. No nii võib ju elu elamata jääda, kui Toffiku papa muudkui kardab. Aga samas on keegi, kes teda hoiab ja nunnutab ja armastab ja üldse on temaga nii nii nii hea. Ja täpselt samasugused tunded on mul mõnikord, kui mõtlen müügitööle ja kirjutamisele, kui mõtlen natuke Kaurile, kes võttis kirjutamise südamega ette 10 aastat tagasi ja jäigi seda tegema. Müügitöö on natuke teistsugune. Natuke vähem haavav, aga ka seda on võimalik halvasti teha, lausa kohutavalt, lausa nii et sulle öeldakse, et kas oled siin või lähed ära. 


Vaatasin eile "Sandmani" ja olin šokis. Kalliope lugu hõivas mu meeled täielikult. Kas ka mina võin vägistada muusat? Noh jah. Me kõik, kui tahame, et kõige paremad lood meieni jõuaks, peame eelkõige enda kallal vägivalda kasutama. 

27 august 2022

kui riided ei lähe selga...

seoses sellega, et septembrist lähen tööle, hakkasin oma garderoobi üle kaema. Issand, kõik mu kõige ilusamad kleidid ei lähe mulle lihtsalt selga ja see on õudukas kuubis! täna lausa pahandasin toffikuga, et mismõttes. ja ta ei osanud mulle selle kõige peale maad ega mütsi öelda. ma ei tea nüüd, mismoodi ma inimeste ja inimesehakatiste sekka lähen. Riideid ei ole. jalanõusid on üks paar, mida kannan kogu aeg ja mis on koledad ja katkised ja mu jalad on vist nende kandmisest koledad ja lamedad ja katkised. hoeh. 

aga meid tabas ka see täpihaigus. hullvärk. 


01 august 2022

kodutöid ja värki

 Mul on vist selline lugu, et hull värk. Istun kodus ja mõtlen, et midagi peaks tegema. Kusjuures teen ka ja üldse mitte vähe. Aga vahel on ikkagi raske ennast millelegi suunata. Kõik, ma ise ka, on haavatav ja katki tehtav ja  nii edasi. 

Endast palju


Klienti hoida 

Rõõmustada meelt

Jutustada keelt

Kui väga vaja

Kannustada 

Eesti keelt 

Kah kui vaja


Kardan pisut 

Olla ise

Seepärast tiim

On tähtsam

Kui ainult minu 

Pallivise


Tunnen 

Bitse-baitse

Derridad ja Toomas Liivi

Keelt kord

Juurde õpin

Siis jälle kaitsen


Prantsust õpin, eesti-vene

Ikka inglist 

Oskus see on igavene

Ainult siis kui praktiseerid

Ennast keeles sheerid


31 juuli 2022

Haigusest Viini

 Mingi aeg kirjutasin kuhugi endale, et tee endale selgeks Euroopa ajalugu, Aafrika ajalugu, Venemaa ajalugu, Hiina ajalugu jne jne. Selline pikk nimekiri asjadest, mida peaks teadma. Ja siis ma sattusin eile kenasti Simon Montifiore üliägeda BBCs tehtud dokumentaali peale Viinist. Silmad läksid vahtimisest pahupidi ja sellest ka, et mu aasta ja kolmekuune ei saanud magada, sest nohu haaras ta endasse ja nõnda lõpetasime kolmekesi diivanil Habsburgidest, Savoy prints Eugene´ist, Mettenbachist, Nikolai I-st jne jne kuulamise ja vaatamisega. Endiselt. Printsess Sissi ja tema ülimõtekas viis ennast näljutada, sest ämm ei lase teda omaenda laste eest hoolitseda. Jne. Jne. Ja loomulikult Boris von Uexkulli päevikud, mis mind panevad Napoleoni nägema hoopis uues valguses. Mäletan toda mälestusväärset kirjanduseõpetajat, kes rääkis, kui tore võib olla individualistlik geenius või olin ma ise 2000ndatel üks paras individualist, kes puutudes kokku päriseluga 2008 avastas, et ta ei tea maailmast sittagi ja ei osanud ja ei oska siiani korralikult raamatuid lugeda ja dokke vaadata, et mõista maailma paremini. Pole nagu tükk aega mõistnudki mitmetahulist maailma enda ümber. Ja ilmselt ei hakkagi mõistma niipea. Igatahes see nagu lükkas jällegi mingi nägemise asja lahtisemaks. Ja kohe tuli ka meelde töökaaslase tütar, kes luges lapsest saadik kuldset kuningate-kuningannade sarja. Kindlasti oli tal oma arusaam Habsburgidest ja Grimaldidest ja veel nii mõnestki võimsast suguvõsast, et saada ise võimsaks tubliks nooreks naiseks. 


26 juuli 2022

Minu kodu - minu Võru

Kas on üldse lahendusi väikse rahvaarvuga riigis, kus kõik aina Tallinna-kesksemaks muutub? Tegelt uurisin võimalusi Võrru kolimiseks. Siiani on see olnud suhteliselt ulmeline mõte, sest Henryk on mul sotsiaalne loom ja ilma sõpradeta ja filmiõhtuteta ja korraliku (k)ära käimiseta ta mul eriti ei funktsioneeri. Lihtsalt. Nii on. Võrus ei ole korraliku kino, korralikku teatrit, korralikku kohvikut, mis oleks lahti iga päev ja teenindaks mõnuga nii teismekaid, kultuurihuvilisi, kui ka muidu antsakaid tegelasi. On Võrumaa muuseum, mis on ka lahti kolmapäevast pühapäevani. Kulduuramaja, mis näitab filme, üle-eestilisi ettevõtmisi (mis võivad varieeruda püstijalakomöödikutest tõsiste näidenditeni) ja näitusi, mida mina isiklikult jumaldan Võrus külastades väisata, titega ja titeta. On. Maikuu lõpus käisin Igor Kotjuhi kuulamas Headreadi raames Kellerteatris ja siis ta ütles, et Võru on turistilinn, et seal pole kultuurile kohta. Kuidagi valus oli seda kuulata. Seisin siis natuke tohlakalt seal etenduse lõpus ja tundsin, et olen haiget saanud. Ma ise olen ju kultuur, läbi ja lõhki, missiis, et ma ei ole Võrust liiga palju kirjutanud. Ja millest ma siis olen kirjutanud. Eimillestki. Kõigest. Nagu need esseistlikud eesti autorid ikka. Esseyer. Proovima. Proovin kirjutada. Proovin elada. 

25 juuli 2022

Prints Võluv

 Hull värk. Kaks nädalat Võrus. Null Work in Techi asja. Null Kideocalli asja. Null mind asjalikus mullis. Või noh asjalik oli pööningult kaks kaubikutäit vanakraami alla tuua, mis kõik sirgelt prügimäele viidi. Asjalik oli emaga jutustada asjalikel teemadel. Käia sünnipäeval, olla tiss sealsamas, olla üksi ja kaksi ja kolmi ja üldse. Olla. Vaadata norra seriaali teemal emad, kes tahavad tütreid mehele panna, või iseennast läbi Võru või poega läbi ´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´´+üü. Võite kaks korda arvata, kes selle üüratu ülakomade jada mulle siia tekitas. 

Ja keegi tassib igast kivi mööda maad ja ilma, et ikka oleks selline aednikud tunne. 




08 juuli 2022

Kuidas õppida asju kasutama, mida sa ostad...




 See dopamiin, mis ajju jõuab, sest korraga mõtled, et ohoh, selle raamatu sain kätte, mingi hetk võiks läbi lugeda. See mõnutunne, mis sinusse voolab teadmistest, mida sa tegelikult pole kätte saanud. Oh... Ja ilusad inimesed tahavad sind endale naiseks saada, sest sa oled NII tark. Ja sul sünnivad ilusad ja targad lapsed, sest ILUSAD ja TARGAD saavad sinuga lapsi. Jne. Jne. No tegelt nii ongi. Kusjuures petab ära küll, tunne on, et oled mitte lihtsalt raamatu ostnud, vaid targemaks ka saanud. 

06 juuli 2022

Ostuloogika ehk ostuloogia või kuidas seda eesti keeli öeldagi

 Loen praegu enda raamatukogust ehk ostetud raamatutest sellist asja nagu Martin Lindströmi "Buyologyt". Täitsa hull raamat. Miks me siis asju ostame? Sellel, lisaks hädavajadusele, on palju põhjuseid, eriti, kui me räägime kapitalistlikust maailmast, kus kõik kogu aeg midagi ostavad. Häid raamatuid? Halbu raamatuid? Spordiriideid? DVD-sid? Riideid? Kunstitarbeid? Kursusi, mida külastada virtuaalselt? Ja me tegelikult ei loe raamatuid? Ei tee sporti? Ei vaata filme? Kanname ainult teatud riideid? Ei joonista? Ei viitsi õigel ajal kursustel kohal olla? Igatahes on see huvitav asi küll. No natuke olen vastuseid saanud oma mittelugemisele. 

01 juuli 2022

Ära küpsenud mamma

peast küpse tunne on. 

See titega kodus olemise värk on suht jõhker mõnikord. Eriti kuumaperioodidel ja kui tal juhtub olema mingi kasvuspurt ja näiteks pargis, kui toreda musta mulla asemel leiad oma kluti rusikas koerasitta. Jeei! Kusjuures mitte mööda mingeid põõsaid, vaid täitsa sellises kohas, kus isegi emaks olemata oleks võinud täitsa sita sisse istuda. Kena pärn ja mööda jalutavad koerad. Mingi päev Henryk ütles, et jah, nüüd kohe kirjutad Veerenni gruppi, et koerad ei tohi kakal käia ja pissida ja üldse. Ise mõtlesin ka, et on selliseid hulle, kes kirjutavad, et mingi oma koertega peesse, et situvad siin igal pool ja on nõmedad. Noh jah. Ausalt öeldes nüüd vist tahaks küll kuhugi kirjutada, et lõpetage oma koera situtamine pärna all, kus vabalt võiks piknikku pidada mitte ainult mammad tittedega ringi joosta, sest seal on vaja. 


Ahjaa. Eile oli ka see tore päev, kus pärast topless tissitamist vaatasin ilma kardinata aknast välja ja mu pilk kohtas keskealist meie tänaval mööduvat meest, kellele ma olin tõenäoliselt üsnagi noh paljas vaatamine. Ja nüüd, kus ma iga mõne aja tagant leian, et peaks veel midagi tegema, lisaks lapse kasvatamisele, on kogu aeg tunne, et aeg saab otsa. Kohe. Kohe. Kohe. Eile sattusin Start-Up ettevõtetega kommunikatsiooni töötuppa, üliäge! Suur aitäh kaasamast Liis! 


No ja Work In Techi rühma tööülesanded: nii need IT-kursused kui ka karjääriehitamise värgi kursused, on lihtsalt nii ägedad asjad, mida juurde õppida. Seda kõike ei saaks muidugi esiteks ilma Toffikuta, sest tänu temale on mul võimalik ja vajalik mõelda tulevikule hoopis teisiti, kui näiteks 12 aastat tagasi. Või 15 aastat tagasi. Imelik on möelda, et selle aasta septembrist saadik olen ma Tallinnas elanud 19 aastat. Ja suurema osa sellest ajast olen unistanud kirjutamisest. Nüüd unistan kodukontorist.



Hull  värk.



20 juuni 2022

Kodus on hea...

 Kodus on hea. Mujal veel paremgi. Kus muidugi praeguseks on minu kodu? Herne tänaval? Raudtee tänaval? Seda vaikset sisemist suminat on mu meel täis ja titt magab end välja siinsamas minu kõrval - oodates kasvamise kiiruse suurenemist. Nad kõik ootavad, et nad saaks maailma vallutada, ilusamaks ja targemaks minna. Jõudu täis ja kirglikumaks. Me kõik oleme need. Isegi kui me ei ole need. Vennapoeg ütles oma õpetajale, et Katrina Helstein - jah mina, kui too nõudis naisluuletajaid üheteistkümnendike käest sügisel. Nagu isa selle kohta armastab öelda, et Tallinnas oled sa üheksas, Võrus esimene. Isegi kui sa pole parim, oled sa siin parim. Nii ta on. Tallinnas oled sa üheksas. New Yorgis sajaüheksas. New Delhis tuhande üheksas. Igatahes sellest tuleb mööda vaadata, et mitmendal kohal sa oled. Sisse tuleb vaadata, et mida sa tegelikult nendel kohtadel teed. Ema võid sa olla, aga milline. Oma lapse jaoks ikka parim, aga alati võiks parem olla. Nii ta on. Elu. 

18 juuni 2022

Tädiks olemise värk

 

Pepu püsti ja aeda korrastama!

Alates jaanuarist ehk siis juba viimased pool aastat olen nobedasti endale ja titele ja Henrykule tegevust otsinud. See pole just suurem asi värk, kui titt ei saa areneda ja mina ka kõngun oma mitteteadmistesse. Hirm on. Hirm oli eelmisel aastal selle eest, et mind lihtsalt visatakse titega tänavale. Hirm on selle ees, et ükshetk saab raha otsa. Aga samas - hirmul on suured silmad. Julge hundi rind on rasvane. Kõik need suurepärased väljendid, mis annavad mõista, et asjad polegi kõige hullemad. Vähemalt mitte minu asjad. Niimoodi seletas meil elu Eha Klaassen - iga kord kui sattusin klassi ette ja pidin ümber rääkima peatükki bioloogiast või geograafiast ja alustasin vestlust sellest, et ei tea, kas ka hakkama saan. Elus ongi nii, et tuleb hakkama saada. Teha pole midagi, joosta pole kuhugi. Nüüd ja praegu. Need ja ainsad asjad, millega toimetada ja tegutseda. 


13 juuni 2022

Hirmsad asjad

Natuke hirmus on. Sain eelmisel nädalal oma tööandjaga kokku ja korraga mõistsin, et mind ei taheta enam tagasi, et kohta mul enam sisuliselt pole. Õnneks kuulume suurde gruppi ja kuhugi mind ikka võib sokutada. Aga üha enam saab selgeks see, et noh klienditeenindajaks olemine, kes füüsiliselt peab olema ühe koha peal, ei ole minu jaoks enam väga mõistlik tegevus. Tahaks midagi suuremat ja paremat. Ja tahaks, et see oleks võimalik, mitte ainult unistustes, vaid ka päriselt. Loen Kristi Saare asju ja tunnen, et on võimalik, et tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Aga unistama peab. Lootma peab, tegutsema peab. Koos pojaga ja ilma. Igatahes. Alati. 

Igatahes koos partneriga. Loodan, et me tuleme Henrykuga toime ka siis, kui päriselt läheb keeruliseks nii rahaliselt kui ka muidu. Samas, äkki ei lähe. Äkki lahendame selle järgmise paari aasta jooksul ära. Selle problemaatika kodukontori ja autojuhilubadega. Ses mõttes, et ma olen nüüd vist juba kuus aastat prantsuse keelt õppinud, samal ajal pole mul isegi juhilube. Aga eks see kõik tuleb omal ajal. Nagu ikka. Ses mõttes, et teadmine, et mul oleks nagu juhilube vaja, et normaalselt eksisteerida pendelkodanikuna Tallinna ja Võru vahel, nagu ma tegelikult tahaks eksisteerida.  

11 juuni 2022

Pea huugab homofoobiast

Mõni päev on emotsioone rohkem, mõni päev vähem. Aga ma lihtsalt ei jaksa selle traditsioonilise perekonnaga jahmerdada. Selles mõttes, et siuke kopp on ees, et minu isa mind ka ei jäta selles naine on naine ja mees on mees jamaga. Saadab selliseid arvamusartikleid, et vastik on. Aga noh. Las saadab. Las kujutab endale ette, et see on okei, et perekond on tähtis. Keegi pole kunagi öelnud, et perekond pole tähtis. Miskipärast kui keegi räägib armastusest, siis hakkab kohe pihta see, et kas seks on armastus? No nii ja naa. Eks ole. Me kõik teame, et nii on ja naa on. Üldiselt, kui enam-vähem monogaamsesse suhtesse jõuda, siis tundub ikka nii, et on jah. Üks osa sellest mitmetahulisest spektrist, kus avaldatakse armastust. Enne seda võib see olla lihtsalt oma ihade rahuldamine. Aga jah. Armastus on ikka märksa mitmetahulisem - selline tunne on, et n-ö perekonnakaitsjad. vahel tahaks küsida, et millise perekonna, no isa käest ma ei hakka küsima, et millist perekonda ta kaitseb? minul on olnud siiani tunne, et kas olen või ei ole osa sellest nende dikteeritud süsteemist, vahel on tunne, et mitte kellestki, ja mitte ainult minust, vaid teistest oma lastest ka, ei hoolita põrmugi, aga noh las see olla inimeste südametunnistusel, sest kõikide edude taga on ohverdused. ja me peame sellega leppima, et kõik inimesed on ainult inimesed, kaasa arvatud meie vanemad. 

08 juuni 2022

Leedut ähvardatakse

hirmus on. 

jätkavad liikumist mingi totaka ruumi loomise poole. 

ja need idioodid - need Saksamaa ja Prantsusmaa vaatavad kõrvalt - noogutavad, et jah sellised lood. 


05 juuni 2022

Mingi päev räägiti raadios sellest, kuidas väikseid kuketibusid gaasitatakse. Toitsin samal ajal poega ja mõtlesin, et ikka ilged loomad oleme. Kanast tahame ainult muna ja tema pojast teeme gaasitatud tibu. 

01 juuni 2022

Kui kõik oskused ja oskamatused on põhja vajutatud

On, kuidas on. Inimesed on keerulised, aga mõnikord on nii, et mida keerulisemad nad on, seda tähtsamaks nad kokkuvõttes osutuvad. No minu elus on keerulisi isiksusi päris palju. Alustame kasvõi minu isast. Enamasti täitsa normaalne vana, aga vahetevahel kõige olulisem inimene kogu maailmas, minu maailmas. Lihtsalt seda, et kas minagi tema jaoks oluline olin/olen, kipun ikka mõistatama. Ja ega tal teiste lastega sama jama. See on see, kui elueesmärk on teha oma asja. Lapsed vaatavad sind ikka, nagu mõnda kolli või tudikest, kes ilmub justkui maapõhjast välja. No mina päris ei vaata, aga ma tean, et lisaks tööõnnetusele, mis ma tõenäoliselt ikkagi tema jaoks olen, olen ma ka tema laps. Kõik tema lapsed küsivad aeg-ajalt seda küsimust, et kas nad ikka on vajalikud oma sünniperele. 

Või Toomas Liiv? Vist pole olnud ühtki nii keerulist tegelinskit minu kirjandusteadvuses. Okei - Kaur Riismaa kaldus ka keeruliste poole, aga siis ta võttis naise! Igatahes vahetas mu hea ülemus Tiina Kaalep (ka mitte just lihtsakoeline inimene) töökohta. Imelik on see, et ta on ilmselt esimene inimene, pärast ülikooli, kes võttis mu tööle ja vajutas kõik mu oskused ja oskamatused põhja kirjastuses Hea Lugu ja see on midagi, mille peale poleks isegi osanud tulla, et ma oskan arveid teha, logistikat ajada, natuke turundada, müüa, tegutseda täiesti uutel tasanditel, mis puudutab raamatuid. Kõik see oli alguses tohutult raske ja  valus, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Toffiku ootamisele koju jäädes tundsin korraga, et äge oli, aga ka väga raske, ses mõttes, et tagasi sellisel kujul nagu ma olin, minna küll ei saa. Lapsel peaks ikka ema olema ja mitte 12 tundi järjest klienditeenindaja-müügiinimene, nagu ma ennast vähemalt neli aastat seal firmas nägin. Igatahes võimalus oli mulle antud ja seda võimalust kasutasin ma enda arenguks. Suur aitäh, Tiina! 

31 mai 2022

Eneseabi luuletusi

 See hetk! 

Saa informaatikuks

Saa küünetehnikuks

Saa rikkaks

Saa kuulsaks

Saa ilusaks

Saa arhitektiks

Saa robootikuks

Saa kirjanikuks

Saa luuletajaks

Saa emaks

Saa tütreks

Saa õeks

Saa vanaemaks


Võta informaatik

Võta küünetehnik

Võta rikas

Võta kuulus

Võta ilus

Võta arhitekt

Võta insener

Võta robootik

Võta kirjanik

Võta luuletaja

Võta ema 

Võta tütar

Võta õde

Võta vanaema


Ahjaa! 

Juba pool aastat mõtlen,

mis edasi saab,

mis edasi võtab 

mu endasse

tõmbab soolikatesse

otsekui seeditava

seedimatu toidu

ja lükkab välja

või pimesoolde

või vereringesse


* * *

Poiss nutab, 

sest ma ei luba

tal kätte saada

nii paljusid asju

lausega:

"Sa oled veel väike!"

Ta on aasta vana

ja iga kord 

tundub talle endale,

et sellest piisab

oh kui minu moodi 

ta on. 


29 mai 2022

Toimetamisvärk

Kui üle pika aja saad teksti toimetada, mis ei ole sinu oma! 

Inimese tunne tekib! 

27 mai 2022

Jõuda teha enamat, kui olen enda meelest jõudnud ja teen edaspidigi

 See imelik hetk, kus kohtad endast nooremaid, julgemaid - tegelikult üldse mitte väga huvitavaid, aga siiski toredaid inimesi Headread laval - ja mõistad, et kui sa oleksid olnud vähegi julgem kümme-kaksteist-kolmteist aastat tagasi, siis oleks sul ehk ka midagi öelda olnud. Ikka tuleb meelde see Doris Kareva kiri mulle, kes ma olin kuueteistaastane Võru tüdruk, teil on keeruline ja huvitav sisemaailm. Igatahes eile verinoorte esinemisel taipasin korraga, et oli jah. Nüüd on sellest keerulisest sisemaailmast saanud Toffik, kelle ümber tiirleb kogu mu arm ja hirm ühtäkki korraga. 

Eile oli see ka vahva, et üle pika aja nägin hästi toredaid kirjandusinimesi, ja mul polnud poissi kaasas, et vaadake, mul on poiss. Olin mina ja täitsa ise ja omaette olin ja hea oli. Iija Kiva kuulasin - vene keeli ja puha - hea oli kuulata. Vene keelega on mul erilised suhted, nagu siinolijad teavad, see on nagu oma keel. Ongi lahku kirjutatuna ema keel. Tõenäoliselt see esimene, mida kuulsin, kui lootevees loksusin ja olemasolu poole liikusin. Me käime Kodu pargis jalutamas ja mänguplatsil - seal on venemaalanna, kelle poeg on minu pojast poolteist kuud noorem Makar. Ilus väike põngerjas, kelle suudab Toffik alati mingi imelikul põhjusel nutma ajada. Miks? Siiani pole selge. Igatahes väga vahva klutt on. Ja ema on ka tal vahva. Moskva kandist pärit. Kahjuks veel eesti keelt ei oska. Igatahes sain teada, et Uus-Veerennis elavad venelased ja ta ka kurtis, et mänguväljakud on seal kuidagi üksluised, aga ümberringi on vene inimesed ja see teeb elu kuidagi koduseks. Ta vist harjus nii paar korda minuga suheldes Kodu pargis ära, et on olemas ka mõni vene keele valdaja seal ühises pargis. Tunne oli küll selline, et kutsuks inimese festivalile, et äkki kohtub seal teistmoodi venekeelse seltskonnaga. Aga samas, kui Ija Kiva ütles seal, et ta jälestab hetkel venemaalasi, siis jah, poleks olnud vist eriti kohane temaga sinna ilmuda. Ja kas ta oleks üldse saanud? 

Täna kasutasin natuke naljakat väljendit Henrykust rääkides: mul pole sellist mees, kes suudaks (tegelikult olgem ausad, tahaks) mammutit koju tuua, järelikult pean selle ise ära tooma. Ja see ei ole halb, et see nii on. Ma olen endale sellise inimese kõrvale valinud ja väga tore inimene on. Kõigis oma mitmetahulistes külgedes mõjub mulle tihti nagu külm vesi - värskendavalt. Järelikult pean vastavalt ka käituma ehk olema ärksam, julgem, tegusam. Igal juhul toimetan Kideocallis ja Work in Techis. Nii palju asju on, mida uurida ja mida teha! Saaks - teeks veel rohkem neid asju. 


Mitte karta! Tegutseda! Julgelt edasi! 

26 mai 2022

Kui raha on tähtsam kui need teemad, mis varem huvitasid

Ulmeliselt hea on olla. Kuulan Work In Techi loenguid ja olen vaimustatud tugevatest ilusatest töökatest tublidest julgetest naistest, keda meile näidatakse ja öeldakse sealjuures, et ära põe, võta ennast kokku, mine edasi.  Ise olen tegelikult natuke juba väsinud, aga samas no kuidagi teisiti ei saa ega oska. Samas olen leidnud ka mingeid armsaid ja võib-olla hetkel ka pisut totakaid, aga minu jaoks vajalikke videoid, mida vaadata. Näiteks hirmsasti meeldib mulle ALUX. COM.  

See hetk, kui avastan riiulist 2019. aasta Aafrika-teemalise Vikerkaare. Mida kuradit? Käisin ilmselt kolm-neli nädalat pärast selle ostmist ringi ja patsutasin kenasti peale ja teatasin, et näe, ma ka loen Aafrika-teemalist kirjandust. Mul on selline asi olemas. Ma tunnen selle vastu huvi. Ja nii edasi ja nii edasi. Ei tunne ju, kui ei loe. Jeesus küll! Mul on enesepilt vanusest 12. Ja ma ei ole seda muutnud pikemat aega ehkki tegelenud olen küll taimede müügiga, küll kookide müügiga, küll raamatute müügiga. Hull värk! Kodu on kõik paksult raamatuid täis. Olgu Võrus või Tallinnas. Ikka olen üks suur raamatusõber. Ma olen pigemini bibliofiil kui lugeja. Aga sellest hakkan vist praegu aru saama ja see teeb natuke isegi haiget. 

Keegi pole veel rääkinud sellest, kuidas saada targemaks-paremaks inimeseks. Kõik on rääkinud töö tegemise vajalikkusest mingis kindlas sfääris. Praegune sfäär. 


 

11 mai 2022

Hauakohtadest liivakastideni ja edasi-tagasi...

Mul on imelik värk. Viimased paar kuud olen näinud surnuaeda unes. Ikka ema ja vanaema haudu. Eks ta ole. Alati on nad kuidagi n-ö nihkega reaalsusest. Ses mõttes, et see ei ju võimalik, et lähed surnuaeda ja sisuliselt magad laipade peal, sest need on nagu voodid, kuhu magama heita, ma mõtlen hauad. Väga veider kontseptsioon muidu sellest, kuidas asjad minu ümber toimivad, kui aju teeb mingeid muid tegevusi ehk lahendab sisemisi segadusi. Veel natuke ja ma nägin unes ka seda, et minu hauakohad olid ära võetud, et nendele olid peale visatud uued hauakivid, mis olid nimedest tühjad. Igatahes mingi tobe venelaste sisse tulemise tunne tekkis. Meil on ju vanaema hauakivi n-ö valesti tehtud. Mitte Anastassia Jevimovna Helstein vaid ikka Helstein Anastassia Jevimovna peaks olema, ehk perenimi on vene hauakividel eespool, kõik on muidu kirillitsas. Nii et jah.

Niimoodi lendab sisse sõda minu alateadvusse ja teeb neid totakaid sõjalisi rünnakuid. Huvitav, kas ma hakkan ühel hetkel nägema unes liivakaste? Muidugi neid ma ei ole külastanud järjepanu 34 aastat, ükskõik kas vanaema, isa, vennanaise, elukaaslase või pojaga. Selle peale ma mõtlesin täna, kui olen näinud koos pojaga hoopis teistsuguseid olukordi kui kodus liivakastis. Iga päevaga muutub mängualadel käimine huvitavamaks. Eriti huvitav on see õhtuti, kui kohale tulevad ka kohalikud kümme pluss rüblikud, kelle keha on juba nii kõvasti arenenud, et nad suudavad ennast igasse võimalikku asendisse lükata-tõmmata ja Toffik on otsekui lummuses nende kiirest liikumisest ja sõnade pildumisvõimest. Ta ei suuda kiikuda ega isegi korralikult liivakastis mängida, lihtsalt silmad suured peas passib enda ümber toimuvaid sündmusi - no mina ka muidugi. Näiteks Koidu spordipargis on eeltiinekatest venelased (seal vastas asub Humanitaargümnaasium), kes võivad päris totakalt teineteist taga ajada ja siis korraga kilkab üks plika, et see kutt kutsus sind ju shljuhaks (lits, eksole eesti keeli), et ära toda taga aja, see-eest Kodu pargis on nunnud neljandikud ühisgümnaasiumist, kes räägivad miskipärast kehamassiindeksist ja kutsuvad kohati, kui keegi ei taha teha nende soovitut, geiks. Ja sellist haridust saabki minu üheaastane - silmad peas nagu kanast välja kukkuvad munad. Muidugi teda hämmastab tõenäoliselt ikkagi see, kui selgelt piiritletud on teiste laste liigutused või kui teadlikud nad on oma kehast, samas kui tema on endiselt seismise faasis. Ajabki ennast keset tuba püsti jalad harki ja seisab, seisab, seisab - nagu ootaks, et mis nüüd saab, ega midagi ei saa. Liikuda ei julge! 

Ükspäev käisime jällegi liivakastis tuulamas. Toffik lõugas nagu hull. Liivakasti teises otsas kukkus laps nutma, sest ta arvas, et Toffikul on mure. Aga ei mingit muret! Ta lihtsalt kommenteeris kõvahäälselt ümbritsevat ja seda teeb ta kodus ja tänaval täitsa vabalt, sest ta näeb, kuidas seda teeb päris tihti Henryk ja loomulikult mina ka. No mitte päris nii, et pargi teise otsa oleks kuulda, mida ma arvan näiteks Triin Paja viimasest luulekogust või kirjutamisest või vaikusest või müügist, kui minu jaoks põnevast protsessist või Henryku puhul siis viimastest Justice League´i filmidest või erinevustest Marveli ja Foxi filmide vahel või kiidulaulu mõnele heale filmile. Aga noh ju ta siis tahtis öelda, et siin on päris hea liiv, kas tead, väike beebi teisel pool liivakasti. Too sai muidugi aru, et ei ole siin mingit head liiva. Mingi hull emme pani lihtsalt tita liivakasti äärde ja too hakkas röökima. Aga jah siuke laululind on meie Toffik.  

Kokku olen puutunud emaga, kes õpetab oma väikest tüdrukut niimoodi viisakaks. Tüdruk ütleb: "Anna see kollane kühvel." Ema kostab "Kollane kühvel? Kuidas sa seda minu käest küsima peaksid? Ikka, et emme anna palun mulle see kollane kühvel." "Jaa." Laps saab kühvli. "Ja nüüd peaksid ütlema, suur aitäh, emme." "Jaa" kostab väike inimene. Mu meelest jube kihvt ja naljakas, kuidas emad oma lapsukesi õpetavad. Selle kõige peale tuleb muidugi meelde see Work In Techi koolitus, kus räägiti soorollidest ja soopimedusest ja igast värkidest, mis tegelikult on üliolulised, et mõista laiemalt meie ühiskonna võimalusi kasvamiseks ja arenemiseks. Ja ka justnimelt töötamise võimalusi ka pärast laste sündi. Huvitav artikkel on näiteks see. Igatahes tahaks näha, kuidas see minu elus töötama hakkab, et rakendada mees lapsehoidmisele, et saaksin ise mingitki karjääri teha. 

Aga üks selline üsna vastik käitumine oli näha politseipargi mängualal, kus liivakasti roninud väike tüdruk sai väiksest poisist kiusatud. Ealised iseärasused, nagu selle kohta kaasema-kolleeg Eva. Väikese tüdruku käest haarati nagu niuhti liivavorm, mis oli kohalik vara, mitte poisi oma. Ja minul olid seekord silmad nagu taldrikud. Ega ta sinna enam mängima küll ei tahtnud jääda. Vaeseke. Toffikul oli muidugi kama kaks. Täiesti kama kaks. Teda huvitas võrkaed ja koer pargist ja inimesed, kes istusid pingi peal ja olid suuremad, kui need, kes tegid titedraamat tema pool võrkaeda. Miskipärast leiab ta kõik puutükid ja käbid ja oksakesed palju huvitavamad olevat, kui värvilised ja luitunud plastikmänguasjad. No kui need teevad häält, siis on need tema jaoks ka huvitavad. 

Igatahes eile näiteks tuiskas läbi pool Kodu pargi mängualast. Ma ei kavatsenudki teda liiva seest välja tõsta, sest ta oli lihtsalt nii asjalik. Kuulsin küll kuklas, kuidas Toffiku isa Enrique seletab, et aga see on ju NII must ja lapsel on ju nii... Kindlasti on must ja kindlasti leiab siit asju, mis ei ole kõige hügieenilisemad ja pindu keelde ka ei taha ju keegi saada, aga mis ta siis tegema peab. Istuma viksilt ja viisakalt ja mõtlema, et mis selle totaka liivaga veel teha annab, kui ta ei oska isegi veel korralikult kaevata? Tehku seda, mida oskab. Sest varem või hiljem läheb see aeg ka tema jaoks üle ja ta hakkab tegema muid asju. 

Igatahes jah. Lapsed õnneks ei oska endale auku kaevata. Nad oskavad olla kurjad ja nad oskavad olla ehmunud ja nad oskavad olla kõvahäälsed.  



09 mai 2022

Imelik, imeline emadepäev

Emadepäev. Nojah. Selline ta on 8. mail, sel aastal. Või oli. Või on ikka veel. Näiteks aastal 2020 mõtlesin, et oleks võinud emaks saada 16. aprillil 2020. Ei saanud. Loodus võttis omad sõrmed ja tõmbas minust välja selle pisikese südame, mis lakkas tuksumast. Emaks olemisel on nii mitu mõõdet pärast seda. Keegi ütles, et iga aasta tunneb, kuidas ta vananeb lapse sünnipäevi pidades. Mina et - ohkuidasoleks tahtnud näha oma vananevat ema. Seega ma tajun, et vanaks kasvamine on suur privileeg, mida tuleks julguse ja enesearmastusega vastu võtta. Alternatiivkulu ütleks mikroökonomist või midagi. Sulle antakse midagi, aga midagi võetakse ära ka. Alati on võimalik, et nii olnuks parem, nagu varem, aga alati on võimalik, et nii oleks halvem. 

Mitmetahuline, mitmemõõtmeline maailm, kus elame ja kus võitleme mõnikord iseenda, mõnikord tingimustega meie ümber. Mõnikord teadmatusega, kuidas asjad võiksid veel hullemini olla. Ja õnneks nad tegelikult ei ole hullemad ega paremad - nad on nii, nagu nad kujunevad pärast meie otsuse tegemist ehk alternatiivkulu on mis tahes otsustamise lahutamatu osa. Igatahes tuleb mõista, et me teeme otsuseid, et maailm lihtsalt ei pane meid olukordadesse, mis on ebamugavad ja vastikud. Meie otsustame, kes me oleme ja kus me oleme. Ka mina, ka praegu elutoa diivanil seda teksti kirjutamas. Poeg voodis unenägudes ringi seiklemas. 

* * *

Naabritädi Enele

Kõik need võrratud tädid, kelle olemasolu on kantud mälupiltidesse. Lootusesse, mis on niidiga kinni homses. Kui mu poiss saaks vaid teada, kui põnev oli elu 60-70-80 aastat tagasi. Või mis põnev? Hirmus? Me elame ikkagi Eestis. Enamus meie vanavanemaid on näinud sõda või käinud sõjas või surnud sõjas. Kogu aeg kerib mõte nagu lõngakera lahti. Vanaemad teadsid, teavad, teadnuks. Läks ära üks vanaema - suured lokid ja terased silmad ja nobe rohenäpp - kõik me pisike aed on tema soojust täis. Nagu ei kunagi varem - sest järgmisel aastal on seda soojust vähem - on keegi teine või äkki pole teistki - kes aias askeldaks. Sel aastal on mu pojal juba teised sirelid pungumas ja õide minemas, tädile jäid eelmise aasta sirelid viimasteks. Tädi - vanaema - nii siiralt ja armsalt ootas ta õitsemist meie väikesel Herne tänaval.  


05 mai 2022

Punane niit minu poja peas

 inspireeritud Triin Paja "Ürglinnust". 

Punane

poja juustes on punast

kui vaatan akna poole

toa pimedusest

nõnda nagu olen 

unistanud

viimased kolm 

vennalast punapäiseks

nagu nende ema

nii saab poja juustesse 

punane minema

aga võib-olla mitte

otse tema isa habemest

otse tema vaarema

tumepunasest lokist

mitte minust

mis minust

süsimust oli minu 

memme pea nooruses

otse pojasse

nii niidina

nendeks (punaseks)

ja natuke minu unistuseks

saab mu 

tegelikult tumedapäine

pisut päevitunud

üheaastane

oh tahaks 

seda kärtsakat tuld

mis mu vennanaises

minu vaarema 

Jevdokiia armus 

punahabemesse

Pavlisse Setumaal

sada aastat tagasi 

ei ühtki last

vaid armastus

too lese oma

mis punase niidina

neid kokku sidus


ohkuidasarmastas

ta tütar

minu vanaema

teadis rääkida

ohkuidasarmastas

rohkem 

kui memme

setukeelset isa

ohkuidasarmastas

seda kärtsu punast

nagu minagi 

kärtsu punast 


03 mai 2022

Kolonialistid põlisrahvaste maal - Patti Smith

Ei olegi enam tükk aega kirjutanud siin sellest, et mis mulle ei meeldi. Negatiivsusest plahvatav daam, nagu ma siin olen. Istun kodus, õpin hommikuti prantsuse keelt, kasvatan karvjuvat titte, kellele meeldiks juba ringi jalutada kahel jalal, aga mis sa teed, kui veel päriselt ei oska ja iga nurga peal värisema kipud, kui kindlus pole veel täielikult jalgadesse voolanud. Kasvamise värk! No mul ka. Näen küll või õigemini loen küll ilusate kujunditega Patti Smithi pooleldi luuletuslikku "Pühendumust", kus peategelannaks kaunis Eesti päritolu juut-katoliiklane (kogu oma jõleduses, sest noh jah...). See hetk, kus mõistan, et Patti ei tea eestlastest (ega ukrainlastest ega valgevenelastest ega lätlastest ega jorubatest ega suahiilikõnelejaist ega uiguuridest) sittagi. Ja see tuleb sellest, et ta asub keelkonnas kolonialism. Hea ja kurb on olla eestlane, sest me peame korraga asuma keelkonnas kolonialism (inglise, vene, saksa, prantsuse, rootsi, poola keel - kõik on keskit kuskil kunagi koloniseerinud, endale omaseks kokku klohminud, ainult juudid on neist katsumata endaks jäänud ja seepärast nad ongi need veidrikud, need nn välja valitud rahvas, mis valitud, valimata, eelolijad, eikeskid. 

Nii et lugesin kiiresti läbi, vaimustusin mõningatest keelemängudest, üldiselt olin suht õnnetu, sest eesti tüdruk võiks olla ikkagi eesti tüdruk, võib-olla isegi mõni hiie austaja, kindlasti mitte katoliiklane (pigemini luterlane või hoopistükkis õigeusklik) ja isegi kui pisut juut, siis sellest kõigest hoolimata eestlane. Selline enesekeskne ja natsionalistlik tõbras olengi, et kui tuleb Eestist, siis olgu vähemalt eestlane. Aga Patti ju ei tea eestlastest sittagi, mis siis et vaatas "Risttuules" ja mõtles, et ohkuiilus film. Kaaderdades kaaderades paika oma mõttelõngasid. Need kolonialistid kõnnivad ka mõnikord nagu mõned äsjasündinud tited ringi, hoiavad tasakaaluks kõikvõimalikest diivanitest ja toolidest kinni (nende enda keel, millega maid vallutada) ja loodavad, et nad on aru saanud, millestki, mis neid ümbritseb. Ei usu. 

28 aprill 2022

Väiklane kodanik ja raamatud

Unenäod - pilk sinna reaalsusse, mis on kõhu ja pealae vahel, mis annab tunda ja mõjub mõnikord, kui jahmatav äratuskell, piinates minu maailma kõikehaaravust. Või noh labasemalt väljendudes annab mõista, et olen suht sitt inimene olnud ja elanud sisuliselt mugavas surnutele mõeldud magamistoas. Mitte elusatele, mitte elule, mis on muutuses. Ja selle koha pealt peaks ikka natuke mõtlema, et mis edasi või kuidas. Lugesin Tõnis Vilu Loomingu Raamatukogu luulekogu. Tõesti keeleliselt väga täpisteaduslik - huvitav on ka see, et ära hakkab kaduma see mingi sotsiaalne rõhutuse tunne, asemele tuleb kerge melanhoolia, mis võib meid kõiki iseloomustada ja sealt, just nimelt sellelt pinnalt võib minna juba mõnda teise ruumi, minna teiste inimeste ruumi, tekib mingi üldistusvõime, mille sisse laguneda. Ehk natuke võib mul piinlikki olla, et olen teda väiklaselt mitte just ägedaks luuletajaks tembeldanud. 

Ahjaa. Seoses sellega, et kuulan mikroökonoomika loenguid courseras (kogemata suutsin isegi maksta selle eest!), tuletas see mulle kirjandusasja meelde. Kirjutamine on selline üldine tegevus, mida kõik me armastame teha. Miskipärast. Kõik me on muide tavaliselt ka lugejad, ka mõtlejad, ka mina. Kirjutamine on igati tore harjumus, millele kinnitada teisi harjumusi külge. Samas, kui kirjutavad nii paljud inimesed, ja kirjutamine on n-ö paljude jaoks teema, siis tekib ikkagi küsimus, et kas pole tegu üle pakkumisega? Kirjutama peab muidugi ja peab palju, et saaks hästi kirjutatud teksti kätte, aga enamasti ei pea ju kõike avaldama. Või peab? Olen ise aru saanud, et mõned tekstid ja tekstiloojad on minu jaoks natukeseks ajaks ammendunud. Nad on nagu moest väljas. 

Jürgen Rooste kirjeldas siin mingipäev, kui valus oli lugeda Leo Luksi arvamust tema luulest eelmise luuleaasta valguses. Rooste on tubli! Minu jaoks ta on inimesena üks inspireerivamaid ja julgemaid tegelasi, keda tean ja ma ei oska kedagi teist tema asemel ette kujutada. Ta on nagu vanem vend kõikidele noortele luuletajatele (olles sealjuures ise luuletaja ja eeskuju)! Ta on kogu oma ekspressiivsuses tohutult jõuline ja tohutult haavatav korraga. Teda tuleb armastada ja karta korraga, mingit keskmist teed ei ole. 

Aga jah, kaldusin kõrvale teemast, raamatuid tuleb välja anda, aga ennast välja andes tuleb pidevalt tsenseerida. Ses mõttes - nagu kõikide kunstidega on - kui ei pea, ära jumala eest tee. Kui ei pea luuletama, ära jumala eest luuleta, kui ei pea kirjutama, ära jumala eest kirjuta (või kirjuta kaubanduslikke tekste, kasuta oma joie de vivre, et vahendada suurepärast eesti kirjandust või hääd tantsu või kasvõi kirjelda absurdse ja kauni põhjalikkusega köögimööblit, et sellel oleks ostjaid), kui ei pea, ära tee muusikat, kui ei pea, ära laula, kui ei pea, ära tantsi. Tee kõike seda endale, sest mida rohkem sa oma tekste ja asju jagad, seda rohkem seda on, ja seda vähem tähtsaks ja vajalikuks inimesed sinu tekste ja muusikat jne jne peavad. Sa muutud igavaks, see on seotud alati inimeseks olemisega. Tujud ja tunded, nagu üks laul ütleb. Tegelikult mood. Midagi on mingi hetk moes ja siis läheb see moest välja. Kuigi näiteks Hasso Krull tundub mulle klassika. Või Stephen King või Umberto Eco või Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu (ehkki tema raamatuid müüakse ka odavamalt viimasel ajal). 

See ilge jama paberi osas, mis iseloomustab uute raamatute hindasid, võib olla justnimelt tsensuur, mis aitab meil vähendada raamatute füüsilist hulka. Ja ehk see annab täiesti uue võimaluse meil teha raamatuid. Ehk saame me nendega ka täiesti uuel moel kontakti, ehk pole neid enam vaja müüa igast nänni kõrval või restorani sees, vaid nad muutuvad taas olulisteks ja seetõttu millekski enamaks, kui nad on. 

24 aprill 2022

Oblomovist õpetajakutseni ja tagasi...

 Lõpuks jõudsin Ivan Gontšarovi "Oblomovi" läbi. Ja eks see oli omaette lugu, kui see Mihhalkovi film. Väga kihvt oli hoolimata mingist kolmest-neljast kuust, mis mul sellele kõige läbitöötamiseks läks, lõpetada 414 leheküljelise raamatu lugemise. Hingasin sisse ja välja ja tundsin ennast inimesena. Nii inimesena, kui saab end tunda tegelane, kes ärkab koos titega täiesti normaalselt üles kell viis hommikul või eile kell kolm hommikul - ja kõik on vaikne ja rahulik. Mõtlen nendele väikeste laste emadele ja imikute emadele, kes ei saa liikuda välja keldritest ega ka muudest kohtadest. Mõtlen sellele palju ja valusalt. Aga ega mõtlemine aita. Aitab tegutsemine ja toetamine ja üldse. 

Mõnes mõttes käitume Henrykuga nagu kaks Oblomovit, teisalt jällegi mitte. Tahaks kogu aeg enda asjast eemale ja kaugemale minna, kuhu eemale ja kaugemale? Lisaks "Jah! Õpetajaks!" programmile lisasin oma õppeplaanidesse "Work in Tech"-i. Keeruline? Jap! Tegelikult on imelik, kuidas IT-ga kokku olen puutunud. Või noh, omast arust olen selles jube algaja, aga tuleb välja, et mingi vähemalt 6 aastat arvuti taga istumist õpetab arvutiasjandust küll. Ehkki suurem osa ajast olen nagu mõni segadusse aetud lambuke, keda mingi koeranähvits juhtima peab. Nii ta on. Igatahes. 

Eile ja üleeile käisin siis viimasel kohtumisel õpetajaks unistajatega. Tundub, et olin oma rühmas üks nooremaid ja kõik olid naised. Kas ma tegelikult tahan õpetajaks? Eriti selliste viiendike õpetajaks? Või gümnasistide karjatajaks? Noh... Jah! Või noh... Ei! Selles mõttes - see paganama õppimise õpetamine on jube keeruline protsess. Kuidas õpetada viiendikule, et mitte ainult eesti keelt, vaid ka üleüldiselt töötamisse suhtumist? Et ta naudiks õppimise protsessi? Isegi seda, kui ta midagi ei oska, isegi seda naudiks ta? Kuidas? Nii palju küsimusi tekib ja nii ebamugav on! Igatahes - istusin seal nende daamide seas, kes kõik kas on oma lastega juba vähemalt lasteaeda jõudnud. Ja tundsin korraga, et väga imelik värk. Kas mul jätkuks kannatust aastakümneid lastele selgeks teha, et pole hullu, said täna kolme, aga miks sa täna kolme said, analüüsime. Ära ole õnnetu! Proovime veel kord, küsi sõbra käest abi ja küsi minu käest abi ja... Elu, eks ole! Elu!

Igatahes! Kolmapäeval käisin üle pika aja koolis ja kohtusin vastavate isenditega, nagu seda on lapsed ja ehmatasin ära. Päriselt. Aga kui muud üle ei jää, siis lähengi kooli ja toimetan seal, nii palju nagu jaksan. Tööd tuleb teha ja töö tuleb ära teha, ka see töö, mille lõpptulemus on hunnik rahvast, kes keelduvad uskumast arstiteadusse. 


01 aprill 2022

Ei miskit pole juhtunud, ainult üks suur sõda

 Näed. Saigi märts läbi, ilma et ühtegi tähelepanekut oleks tahtnud teha igast asjade kohta. Ja sõda muudkui käib. Ja poiss muudkui kasvab. Ja Henryk on närviline. Ja mina loen Igor Taro arvamisi koos Teet Kalmuse arvamistega sõjast ja mitte lihtsalt arvamisi, mõnikord ka infot, mis on vürtsitatud teatud julgustuse ja optimismiga. Igor räägiks nagu mõnele vanale kamraadile, et vat, kuidas tiblasid täristatakse. Ja täristatakse. Teet Kalmus seevastu püüab näidata, kuidas tiblad on rahahädas ja rublal pole väärtust ega asja. Mina mõtlen, et ohjumalkuiõudne on tööle tagasi minna. Kas keegi üldse tahab mind? Poiss on lihtsalt nii supernunnu, et see on ko-hu-tav ja va-lus! Allpool Noblessneri ArtCafe väljapanek.


25 veebruar 2022

Signe Kiisk ja Kati Tikenberg - stressist ja hirmust, konspektid ja lisakirjed minult koolituse "Jah! Õpetajaks!" raames

Signe ja Katiga puutusin kokku juba Apollo ajal. Tol mälestusväärsel 2013. aastal, kui mul oli see artikkel rahapuudusest ja üldse. Ega see kokku puutumine nägi üpris ulmeline välja, tuleb tunnistada. Ma kusjuures ei saanud isegi aru, et ma olin ühe töökaaslase varvastel tatsunud, see on siis, tema autoriteeti pidevalt õõnestanud, kuni Signe ja Kati meie juurde varjutama jõudsid. Ja siis kõik see nende koolitamise värk, kus ma teoorias ülihea olin, aga praktikas paras... Noh mitte just nii hea! Enda jälgimine ongi kõige raskem. Palju keerulisem, kui näiteks Kristi Saare või Britterneweini jälgimine Instas. 

Minu meelest mul tulebki see loengutes lobisemine ja teoretiseerimine palju paremini välja, kui praktiline elu, sest teate küll, praktikas on nii palju muutujaid, millega kohanemine on tegelikult tõeline pähkel. Ja eks ta suhtlemises ongi kõige kõige kõige keerulisem. Mõnikord ei märka isegi konflikti, sest sinu jaoks pole see konflikt, vaid lihtsalt suhtlemine teise inimesega, kes on võib-olla juba tükimat aega sinu peale pahane, sest sa oled väikest sorti paks elevant tema isiklikus portselanipoes. Minu meelest see teebki õpetajaks olemise nii keeruliseks. Või üldse igasugune suhtlemisega seotud olukord võib tekitada tohutult palju stressi. Ja kõige hullem on see, et selle teise inimese jaoks, mitte sinu jaoks. 

Igatahes seoses õpetajakoolitusega on lisandunud veel üks lisakiht teadmisi, millega enda jälgimise osas aina targemaks minna. 

  • Kuidas ära tabada stressi kriitiline piir? - Unehäired on esimene indikaator, et kuskilt nurga tagant hakkab lähenema depressioon. Kui ikka korralikult välja puhata ei saa, siis ongi võimatu normaalselt jälgida oma käitumist ja teistele normaalselt reageerida. 
  • Kui oskame oma käitumist piisavalt hästi reflekteerida, siis oskame ka elada stressivabamalt. 
  • Peas on olemas nii toetavad mõtted kui ka piiravad mõtted. Neid ei saa panna kokku kui positiivseid või negatiivseid mõtteid, need pigem sõltuvad olukorrast, mõni mõte on mõnes olukorras toetav ja teises piirav. Tuleb aga nendest mõtetest aru saada. 
  • Õpetaja hirmud peegelduvad klassiruumis. Lapsed skännivad miimikat, hääletooni, nad peegeldavad tagasi meie ootusi. Milliste mõtetega tööpäeva alustan? Selliselt vaatavad ka lapsed meile vastu. 
  • Tulevikku peab planeerima, tuleviku pärast ei tasu muretseda. Planeerimisel ja muretsemisel on vahe. Planeerimise puhul asub inimene tegutsema, muretsemise puhul ta lihtsalt kogub negatiivset emotsiooni endasse. Kusjuures sellele oponeeris Jüri Kolk Kaisa Lingiga rääkides Gogolis.  Muretsemine on tegelikult mõnes situatsioonis ikkagi vajalik, sest ta laseb auru inimesest välja, mis on tore. Eks meile sellepärast meeldivadki luuletused, ilukirjandus, kunst, teater, tants jne jne. Mõnikord on vaja, et sõnastataks ära meie haavatavus, hirmud, ahastus, ängistus. Selles mõttes, et kogu aeg ei saa ju ülipositiivne olla. Ei peagi, aga kui kooliõpetaja on pidevalt ahastuses ja paanikas, siis eks see lõpeb sellega, et tema lapsed lihtsalt ei kuula tema sõna ja sõidavad tast ühte ja teist pidi üle. Ehk siis tegelikult on luuletajal, kirjandusteadlasel või kirjanikul üpris raske olla õpetaja. Samas minu meelest võib neid töid teha paralleelselt. Jakob Liiv Juhan Liivi vend oligi pedagoog mitte luuletaja, kuigi luuletusi kirjutas temagi. Mõtlema paneb see asi igatahes. Ma ausalt tahaks loota, et ka kirjanik võib n-ö normaalne inimene olla. 
  • Mitte vaadata/lugeda/kuulata seda, mis mu hirme toidab. Keerata kinni oma sotsmeedia kanalid. Ei teagi, kas seegi on päris õige, aga ilmselt tuleks lihtsalt olla vähem tundlik paljude asjade suhtes, hoida oma selg sirge. Praeguses olukorras, kus Ukrainat rünnatakse, on see eriti huvitav mõte, aga eks see käib ka asja juurde, et peab olema üle oma olukorrast või vähemalt näitama, et oled üle, et see ei ole praegu see, millega me tegeleme, et oleme siin ja praegu olukorras, mitte juba võitlemas Putini sõjaväelastega. 
  • Oma piiranguid ei tohi teistele pähe panna. Ehk kui sul mingi tüdrukuga deitides õnneks ei läinud, siis edasi ei räägi, et tegu on lolli inimesega. Edasi ütled seda, mis oli väga hea selle kohtamise juures. Ise olen märganud, kuidas jube mõnus on, kui inimesed ei räägi teistest inimestest halba või õigemini lasevad kogeda teist inimest ise ja teha oma otsuseid ise. Sama olukord kehtib ka klassikomplektide kohta. 
  • Isetäituv ennustus on selle põhimõtte puhul kõige halvem lõpptulemus. Esiteks selekteerib su aju välja just selle, mis su tuttav sulle välja tõi. Et kui tead mingi inimese kohta midagi halba ja hakkad seda plaaniliselt ootama, siis kogu su miimika, kehahoiak, hääletoon - kõik ütleb sellele inimesele, et sa teda kardad ja tema hakkab ka kartma ja siis noh... Teiseks jõuab käitumine nii kaugele, et oled pinges ja ega sel teisel inimesel või inimrühmal polegi sinuga midagi pihta hakata, võib-olla, kui sul on natuke väiksemat sorti aju, siis võtad kätte ja teed teisele liiga ka. Selles mõttes on tõenäoliselt päris nõme, kui puutume kokku rassismi või homofoobiaga ja siis vastavalt sellele hakkame inimestega nõmedalt käituma. Lihtne on öelda, ta ju homo või ta ju must või ta ju venelane, seega ta pole inimene, ta võib isegi põlema pista, teda võib mõnitada. Mind eelmise aasta kevadel šokeerinud uudis Normunds Kindžuli surmast, mitte tavalise inimese surmast vaid 30aastase meditsiinitöötaja surmast. Mees käis politseis, kes ei kaitsnud teda.  
  • Kokkulepped tuleks teha juba esimeses tunnis ja neist kinni pidada nii palju, kui võimalik. Ja neid kogu aeg meelde tuletada ja lapsedki tuletavad neid meelde. Kokkulepped võiks teha koos - lapsed peaksid osalema kokkulepe tegemises. Alati peaks nende suhtes olema toetav hoiak, mis tugineb 1) iseendasse lugupidav suhtumine 2) õpilastesse lugupidav suhtumine 3) koolisüsteemi lugupidav suhtumine. Selliselt formeerub turvaline ümbrus. 
  • Tegelikult tasuks teha ka iga teema kohta, antud juhul küll õpetajaks saamise kohta eraldi tabel, kus on kirjas toetavad ja piiravad mõtted iseenda kohta, teiste kohta ja organisatsiooni kohta. Sealjuures tuleks lahti võtta kõik need mõtted ja uurida, kas tegu on faktiga (midagi, mida ei saa muuta, mis nüüd ja praegu toimub, mis on) või tegu on tõekspidamisega (subjektiivne, isiklik arvamus asja kohta). Inimene mõtleb tõekspidamistes. Kuidas vabaneda piiravatest mõtetest? (olgu nad siis faktid või tõekspidamised) 
  • Fakt, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) kuidas suhtud probleemi? (mismoodi seda näed, seda olukorda, mis su ümber toimub 2) Mis võimalusi see olukord loob? 3) Mida sellest olukorrast õppida? 
  • Tõekspidamine, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) Kas see tõesti on nii? või sa mõtled, et see on nii? Kust see mõte tuleb? Vaidlusta see mõte! (noh, näiteks, et see klass on raske klass) 2) Mis võimalusi see mulle loob? 3) Mida see on tulnud mulle õpetama?
  • Piirava mõtte eesmärk on meid hoida ohtude eest. Mõnikord on olukord nii ohtlik, et tulebki põgeneda. See on okei. Lihtsalt kõike, ka põgenemist tuleks teha mõtestatult. 
  • Negatiivne kogemus - saab alati reflektsiooniga toetavaks mõtteks teha. Mida mina oleks saanud teha teisiti? Järgmine kord teengi teisiti. 
  • Me ei saa alati valida, mida me teeme, siis peab valima seda, millise tundega me seda teeme. Toetav mõte juhib meie tegevust. Tunne tuleb alati mõtlemisest. Seega ükskõik, mis me n-ö tegema peame mõtleme selle mõnusaks. 

22 veebruar 2022

Ennastjuhtiv õppija - Kriste Talvingu teine loeng

 Oluline aspekt viimasest konspektist oli minu meelest just see, et enam ei vajata tehasetöölisi, kellele ütled, et nii ja nii on vaja kätt liigutada ja siis ta liigutabki nii ja nii kätt umbes kogu aeg. Et on nii-öelda väga nutikas ja tark juht, kelle alluvuses töötavad sisuliselt tööriistad, mitte aga inimesed oma peaga. Viimased sõnad kõlavad tänapäeval päris jaburalt. Sellegipoolest on vajalik, et laps suudaks ennast ise juhtida. Miskisepärast tuleb mul meelde see viies klass Võrusoo põhikoolis, kus ma päriselt avastasin õppimise. Aga see selleks! Jätkan konspekti jagamist. 

  • Motivatsioon on eraldi teema! Sisemine motivatsioon on hea, väline on tegelikult paha. Palju on neid nn viielisi õpilasi, kes tegelikult mitte millestki mitte midagi eriti ei tea. Sisemine motivatsioon on see, kui võtame automaatselt mingit tegevust mõnuga! Sellega on jumala tšill nendes ainetes, mis meile meeldivad. Kusjuures minulegi on matemaatika viiendas klassis väga meeldinud! Ma vist käisin isegi maakondlikul matemaatika olümpiaadil just põhikooli esimestel aastatel. Mismoodi motiveerida ennast tegema asju, mis ilmselgelt ei tule kohe-kohe minu juurde, vaid millega tegelemine võtab tõsiselt aega. Ja vahepeal on tunne, et vana perse, mis nüüd edasi saab... Umbes nagu mul tekkis ülikoolis kirjandusteadust õppides, päris vastik tunne, kui kompad pimeduses omaenda võimekuse piire ja seda teed sa ju kogu oma elu, kui sa just Oblomov pole! 
  • Ennastjuhtiv õppija oskab enda tegevust ja käitumist juhtida - ehk ta tabab ära, kui on motivatsioonipuudus ja hakkab sellega tegelema. 
  • Motivatsiooni aitab suurendada - hästi valitud eesmärk! Ehk tagasi minnes tunni struktuuri juurde, tuleks see niimoodi paika panna, et lapsed näeks, kuhu tund liigub, mis on nende tegevuse eesmärk. Samas peaks õpetaja pidevalt jälgima, kas lapsed saavad temast aru, kui palju on neil eelteadmisi, mille külge kinnitada uut infot ja õpetaja peaks olema valmis iga kell struktuuri pisut muutma. 
  • My role as a teacher is to evaluate the effect I have on my students. It is to know my impact, it is to understand the impact , and it is to act on this knowing and understanding. 
  • Mina ja õpilane - peab õpetama õpilast ennast ise aitama, et nad oskaks ennast kodus ise aidata. Huvitav oli see, et Kriste Talving tõi välja statistika, kus oli kirjas, et mis kõige rohkem mõjutab õpitulemusi: kodu, vanemad, kooli juhtkond, õpetaja, õpilane ise. Ja loomulikult arvasime me kambakesti, et kodu ja vanemad on ikka kõige suurema mõjuga, aga ei tegelikult on kõige suurem mõju õpilasel endal. See tähendab, et kooli kõige olulisem ülesanne on õpetada last õppima. 
  • Järjepidevalt tuleb lapsele kõikides kooliastmetes õpetada, kuidas õppida. Mida on oluline, aga kuidas on kõige tähtsam! 
  • See õpetada õppima käib kaasas kõikides aineõppe olukordades. 
  • Aktiveerid eelteadmised!
  • Raamat, mida võiks ilmselt minusugused uurida, on "Kuidas õppida õppima?"
  • Enesetunne on ülioluline!
  • Üle lugemine ei aita! Teksti või videoga töötamise strateegiline plaan peaks olema paigas lapsel, kui ta üritab midagi meelde jätta. 
  • Kõige olulisem on ennastjuhtiv õpetaja. Iseenesest on seegi ju omaette õppimisvõimalus. 
  • Ära kiida oma õpilast, vaid kirjelda tema tegevust ja temas toimunud muutusi ja protsessi, milles ta õpib. 
  • Lase õpilasel, kes tegi kodutöö ära ja selle ette luges, kirjeldada, et mismoodi ta seda tegi. Kui ta on edukalt ülesande lahendanud, siis küsi, kuidas ta selleni jõudis ja  las selgitab ülejäänutele oma strateegiat. Ka siis kui asi on kehvasti tehtud, tuleks lasta lapsel selgitada, et miks nii läks ja et järgmine kord võiks äkki paremini minna. 
  • Lugeda võiks ka "Õpime üheskoos õppima". 
  • Õpilasele tuleb õpetada iseendasse sõbralikku suhtumist. 
  • Testi puhul tuleb alati edasi minna, kui kohe ei tule vastust ühele või teisele küsimusele. 
  • Koostöine õppimine soodustab motivatsiooni. 
  • Kõige hullem kuritegu on see, kui sa ei tea, et teed midagi valesti. Sellepärast tuleb reflekteerida ja mõtiskleda oma tegevuse üle. Mitte ainult õpetajatel, aga neil eelkõige, sest nende tegevus mõjutab põhimõtteliselt kogu ühiskonda varem või hiljem...

21 veebruar 2022

Kriste Talvingu õpikorralduse muutumine ja selle muutumise vajalikkus - konspekti taoline asi

 Kuna sellel nädavahetusel viibisin taas sellisel koolitusel nagu "Jah! Õpetajaks!", siis tahaksin jagada minu jaoks huvitavaid mõtteid, mis olen saanud juba neljalt koolituspäevalt erinevatelt väga põnevatelt lektoritelt! Õpetamine ja pedagoogika on omaette maailm, mille kohta on kindlasti palju raamatuid, mida läbi lugeda! Igatahes mina meenutan endale praegu ülikooli tudengit, kes kõik õppejõu sõnad püüab üles kirjutada ja meelde jätta. 

Aga nagu ikka... 

Teate küll!

Igatahes alustan sellistest minu jaoks ahhaa-lausetest, mis on tegelikult täitsa nagu talupojatarkus, aga kui sa tegeled ainult kiirete olukordade lahendamisega ja muudkui eneseotsingutega, siis lõpptulemus võibki olla suhteliselt nutmaajav ignorantsus töökorralduse ja õpikorralduse parandamise osas. 

Kriste Talving ja tema imeline loeng õpikorraldusest ja selle muutumise vajalikkusest

  • Uus teadmine hakkab eelmise teadmise külge! See ongi põhjus, miks õpetajad uusi tunde algavad küsimustega, millele me üldjuhul teame vastust. Sinna juurde saab lisada neid teisi teadmisi. Kusjuures eriti kavalad õpetajad võtavad uue teema puhul kätte ja lasevad lastel endal küsimused õpetajale teha ja siis saavad nad teada, kui palju lapsed teavad...  Igatahes õppija seisukohalt on see ju väga mõistlik käitumine! 
  • Kokkulepped - alati peab alustama kokkulepetest, seda mainis ka Signe Kiisk, et nii kui ta oli kokku leppinud koos lastega ehk läbi rääkinud, mismoodi tunnis käituda, siis oli kohe mitu korda lihtsam tunnis õpetada. Võib kohe panna kirja esimesel tunnil ja kokkulepetel viidata, alati, kui kumbki kokkuleppijatest märkab rikkumist. Ja need peaksid olema mõlemapoolsed ehk need võiks tegelikult läbi arutada ja ka ise teha järelandmisi, kui õpilased omapoolsed kokkulepped või vaidlused välja toovad.
  • See, mis tunnis toimuma hakkab, võiks-peaks olema etteennustatav. Ehk õpilased võiks teada, mis neid ees ootab iga kord, kui tund algab, ehk õpetaja peaks tegema korraliku sissejuhatuse tunni strukuuri, et mis õpilasi tunnis ees ootab.
  • Igatahes tuleb meeles pidada et: kui õpilasel on häda ja su plaan lendab puu taha, sest me ei tea, kust tulevad õpilase teadmised, siis on see täiesti okei. 
  • Motivatsioon - see on kvalitatiivne siis, kui õpilane ise tunneb, et tal on seda vaja.
  • Õpetajaks olemine - on väga teadlik töö iseendaga
  • See algab sellest, et kui olete rusikaga lauale löönud ja karjunud, sest tahate, et asjad saaks kiiresti tehtud, siis tegelikult laps sellises närvilises keskkonnas ei õpi. Stressiärevuses ei toimu õppimist. Rõhk on teadmistel, mitte kiirusel, millega õpilased need teadmised kätte saavad. Oluline on mittenähtav ehk see, mis toimub inimese peas.
  • Peame aru saama, et kogu meie tegevus mõjutab õppija psüühikat. Meie lahendused peaksid olema pikemaajalised, vaeva tuleb rohkem näha.
  • kuidas teadmised meie sisse tekivad õpib kõige paremini see, kellel on selg märg ehk ta on endast  andnud kõik. 
  • lapsi hoidvalt tuleks neid tööle stimuleerida. 
  • algatusvõime peab tulema lapsest, sest selliseid inimesi, mitte mutrikesi tehasesse, vaid neid, kes suudavad probleeme ise näha ja lahendada vajab meie praegune süsteem kõige rohkem
  • tegeleme üldpädevustega
  • Oma lapsi tuleb tundma õppida - oma ainet saab neile kõige paremini selgeks teha läbi selle, et seostad seda nende lemmiktegevusega ehk hobiga, näiteks Ott Tänak hakkas matemaatikat hoopis uue pilguga vaatama pärast seda, kui nägi selle otsest seost autoralliga! 
  • Liikumine aitab keskenduda ja asju meelde jätta. (aastal 2006 tõusid mu lapsed ikka iga mõne aja tagant toolist püsti, et hiljem edasi õppida. Kusjuures toimus teatud rahunemine. 
  • See lause "Ma ei ole selles eriti hea" - ei ole õige selles mõttes, et see ongi väljakutse, mis õpilane peab vastu võtma ja millega silmitsi seisma. Mina ka ei olnud kudumises hea, aga sai see tehtud ja sai palju tehtud, sest meil oli lihtsalt super tööõpetuse õpetaja Karmen Luiga! Las õpilane leiab oma motivatsiooni selles! Päriselus ei ole ju niimoodi, et ma ei ole eriti hea ajajuhtimises... Võtame selles aines lõdvemalt... 
  • Samas olin väga hea (ehk viied ja neljad) geograafias ja bioloogias põhikooli ajal, aga väga vähe on sellest kõigest meeles, sest Eha Klaassen oli üsna karm ja kuri ja meil läks tema peale vaatamiseks rohkem energiat, kui nende ainete õppimiseks. Seda tõi välja ka Kriste Talving, et jah kõik viied füüsikas, praegu puudub igasugune teadmine sellest... 
  • Õpetajal toimub pidev eneseanalüüs, mille käigus võib otse õpilastelt küsida, et mis teile meeldis, miks ei meeldinud, kui vastus on, et on raske ja tegin vigu, siis patsatagu õpetaja enda õlale, sest saigi selja märjaks aetud. (oluline on muidugi, et poleks liiga raske, kus ei ole motivatsiooni mitte kui midagi teha) 

16 veebruar 2022

Titemajandus üheksandamal kuul ja tite vastupidavuse proovitunnid

  Nii... Sellel aastal oli mul siis selline valentinipäev. Või sõbrapäev. Igatahes poisile suutsin teda söögitoolist välja tõstes sinika tekitada ja sain sellest alles hiljem aru, kui mähkusid vahetama hakkasime. Klutt kukkus nutma päris haledalt, aga kuna ta on väga vastupidava loomuga, siis nigu niuh jäi rahulikumaks ja rahulikumaks, kuni tal oli täitsa kama kaks, mis aia tal seal vasakul reiel on ja tegeles oma titendusega võimsalt edasi. 

On mida väikeselt inimeselt õppida, eksole! Ma ei teagi, kas ma andeks sain, aga igatahes ei kavatsetud selle ühe tühja sinika pärast nutma jääda, sest mis titt ma olen, kui ma isegi maailma tundma ei õpi. 

Eile käisime toiduostujahil. Siis suutsin ka titega Gustavi kohvikusse jääda (issand, kui kallis! vastlakukkel 2,80 eurot, vaat... no enam-vähem originaalne oli ka) ja siis tite täiesti üles sulatada suht jahedas Solarise keskuse vestibüülis. Tõmbasin ta soojakotist ja kombest (ta kombest väljas arvab, et tal on sõber kombe) välja ja pea tilkus vett ja müts oli märg ja selg ka... Ootasime oma onu, kes töötab Artises ja sisuliselt võib olla samahästi (geneetiliselt, eksole) minu armsa poja isa, kui tema kaksikvend ehk minu elukaaslane. Oititt oli õnnelik ja nautis ja jahtus maha aeglaselt - vaadeldes samal ajal keerdtreppe ja eskalaatorit ja tavalisi treppe ja rahaautomaati ja inimesi ja nende seljas olevaid riideid ja näitust ja jällegi oma onu ja mind. Muide onule väga meeldib, see on siis, et ta tunneb ennast hirmus tähtsana, kui ta tohib lapsevankrit juhtida, ja see on minu meelest hirmus nunnu ja ma ka alati lasen tal seda teha. Henryku ja tema kaksikvenna ema arvab, et onu Ra teeb kuiva trenni. Loodetavasti! 

Kultuurselt pärast filmi...

Ükspäev kirjutas siin Kaspar Viilup, kuidas Netflixi saab nautida kodus ka ja kinno ei pea ju minema. Noh, ma oleks sellega nõus olnud, ütleme 10 aastat tagasi, kuid samas võib-olla ka mitte, igatahes enne Henrykut võis teha selliseid järeldusi, praegu enam nagu ei ole võimalik. Igasugune kinoskäik on minu tutvusringkonnas midagi ülierilist, üliilusat, vaimustavat, toredat - no minu elukaaslase maailmas küll. Loodetavasti ka minu poja maailmas ja minu maailmas. See tunne, et sa ei istu anonüümselt oma kodus diivani peal ja ei tee vahelduva eduga pause, sest netflixi saab kinni panna igal hetkel, see on lausa hämmastav minu jaoks. See tunne, et mul peaks olema pärast filmi vaatamist arvamus, et ma peaks märkama detaile, mõtestama filmi ülejäänud ümbruse kontekstis. See tunne. 

Ei pea isegi olema filmitudeng, võib olla filmifänn. Sama lugu on põnevate näitustega, hea muusikaga, võrratu kirjandusega. Luulega ka muide! Kui saad kokku inimestega, kes on näinud samu asju, kuulanud samu asju, lugenud samu asju, siis tekib selline laiem perspektiiv, mis toob lähemale selle koha, kus me parasjagu viibime, need inimesed, kes ühte teist või kolmandat vaadanud, kuulanud, lugenud on. Seda vist nimetatakse kultuursuseks või kultuuriks. Ja seda väga mugavalt ainult kodus diivanilt ikkagi ei saa. Nagu mu kehalise kasvatuse õpetaja mulle kunagi ütles: "Ka sport on osa kultuurist." Ja minu meelest ka vestlus, mis väljub feisbukist, messangerist, telefonist - võib olla paaritunnine ja kino uksel ja ajab minusugust titemammat mõnikord lihtsalt pöördesse, kuigi 6 aastat on juba selgeks teinud, et siin ma nüüd siis olen. 

Härrad-preilid-prouad filmihuvilised on ka seal, kus nad on, ja räägivad, räägivad, räägivad. Samasugune situatsioon tabab ilmselt mind ka mõnel kirjandussümpoosiunil, mõnel festivalil, mõnikord kohtudes toredate etenduskunsti inimestega jne jne. Kõik räägivad suurest narratiivist ja et mingi hull peaks kirjutama tänapäeval viieosalise tõe ja õiguse, noh üks väärt mees kirjutas mu meelest peaaegu, et tõe ja õiguse ehk "Serafiima ja Bogdani". Tegelikult saavad suured narratiivid alguse ka väikestest tekstidest, piltidest, muusikapaladest - siis kui me suudame neist omavahel rääkida, neid mõtestada kaasaega sisse rääkides, nende kaudu olla ühenduses oma sõpradega, sugulastega, ka vaenlastega. Mõnele meist isegi ei meeldi "Serafiima ja Bogdan" või minu meelest on supernarratiivseks võimalik mõelda ka Marit Ilisoni tekkmantlid või Kirke Kangro delikaatset elevanti või seesama rokk Hasso Krulli tekst (mis oma sisult paistab välja kui peaaegu, et satanistliku metalbändi laul), see on viimasest luulekogust "Ava": 


Kultuur on koosolemise tunne, kokkujäämise võimalikkus. Kultuur on see, et sa pahandad minuga praegu, sest sa oled kristlane ja sind solvab see luuletus (mis läheb edasi ja kus inkvisiitor piinab Jeesust ja Maarjat). Kultuur on võimalus kuhugi kuuluda ja võimalus öelda, et sulle ei meeldinud, et sa tahaksid midagi paremat, et see ei kõnetanud sind, sest... Ja parem on seda teha kohe pärast kultuurielamuse nautimist, mitte väga palju hiljem. 

Minu jutu mõte on, et Kaspar Viilup, minge palun metsa, kui te arvate, et Netflix on kultuur sellisel moel, nagu on teater, kino, etenduskunst, kui selline. Metsas võite vaadata oma Netflixi. Mina teie asemel läheks kinno ja tuleks sealt koos sõbraga-sõpradega välja ja räägiks, kuidas oli. Päriselt, kuidas oli... Hea oleks kui saaksite seda juttu arendada eesti filmi taustal, aga noh... Kui ei saa, siis ei saa! 

Titt ei ole mul veel kultuuriga kokku puutunud, peab vist Smuuli konverentsi kuulama viima. 

14 veebruar 2022

Fännin täiega Kristi Saare kontot, tule ka lugema!

 Hullumeelne, kuidas mulle hetkel läheb korda Kristi Saare instagramm Kristiinvesteerib. Jeesus! Ägedad stoorid, kus saab kohe mitu korda targemaks. Mida mina tean õigusest? Õigustest? Ma olen küll palgast ja muudest asjadest rääkinud, aga ma ei ole sisuliselt rahatargalt rääkinud, sest pool mu tööturul olemise ajast olen olnud niiöelda rahapaja ja elukoha ja jumal teab veel mille otsingul. Siiani olen. 


10 veebruar 2022

Oblomovlikult toiduni jõudes

 Oblomovi filmi vaatasime... Kokkuvõte - Stolz on nagu Instagrammistaar, kes tahab kõigile näidata, kui õigesti ta sööb (paljasporgand, eksole), kui palju tal on raha, sest ta käib pidevalt reisil, ostab endale uusi riideid, ostab iga aasta endale veelgi uhkemaid ja vägevamaid asju igalt poolt, ühesõnaga teavitab oma kontol, kui hästi tal läheb. Eks ma ka nii feisbukis kui ka instas, pole midagi öelda, muudkui teavitan. Ma muidugi teavitan ka ebamugavusi, aga mitte nii tihti! Ikka tahaks olla parem, ilusam, võimsam - hüpersuperägedam. Sest noh - selline võistlemise tunne, lõputu ameerika keskkoolifilm, milles ma mitte kunagi päriselus osalenud pole. Ma olin nii veider tüdruk, et minuga ei saanud võistelda ja ma ise ka ei osanud kellegagi võistelda, sest kõik teised olid minu jaoks mingi eriti suur müstika, ülikoolis arvasin, et on aeg olla kõige targem ja ilusam, noh... Ei olnud, aga aru ma sellest küll tol ajal ei saanud. Noh kirjutasin enamasti teistest paremini, lugesin justkui rohkem, aga tegelikult magasin, magasin, magasin, magasin, magasin - ligi 20 aastat und ja siis tuli pisike Tohvre ja ütles, et aitab... Võta oma asjad kokku. Aitab Oblomov olemisest, är maga, tegutse, aga ega see Oblomov on üsna mõnus olla. Tohvre muidugist ei meenuta hetkel küll kuidagi Stolzi, aga mine teda tea. 

Igatahes hommikuti püüan ikka nii endale kui ka Henrykule süüa teha. Mõnikord kukub täitsa hästi, mõnikord on kah, aga avastanud olen seda, et kui Henryk mulle ikkagi ütleb, naine, sa ju oskad, siis ma oskan enam-vähem igasugustest toiduainetest kokku keeta enam-vähem toitva asja, justnimelt asja, sest enamasti ei tea ma isegi, mis asi see täpselt on. Pooleldi keedetud, pooleldi praetud, erinevate maitseainetega maitsestatud. 

Näiteks eile õhtul alustasin oma magamaminekut sellega, et jätsin ööks hauduma Rimi kirjud oad ja Rimi odrakruubid. Need ootasid nii 8-10 tundi minu ärkamist ja pidid lisaks veel keema ligi tund aega enne, kui omandasid enam-vähem tarbitava pehmuse. Üldiselt mulle väga meeldivad need imelikud kruubid-oad jne asjad, mis natuke seovad meid kokku talupoegliku päritoluga, mille üle võiks olla uhke. Ja ma ikka ostan neid päris suures koguses, aga siis läheb jälle mõneks ajaks meelest ja paar nädalat sööme pastat, risotot, kartuliputru erinevate kastmetega, seeni või kana kas tomati või paprikaga. Aga mis puudutab odrakruupe, siis nad on üliodavad ja väga põnevad söömisel, eriti kui neid näiteks persilladega maitsestada. 

Ühesõnaga kirjud-oad - selline 100 grammi, odrakruubid - selline 200 grammi - öö läbi keetmiskõlbulikuks ära ligundada, siis tunniks ajaks potti, kuhu võib juurde visata tsipake porgandit, tsipake kartulit, kui te pole kõva peerukott (mina näiteks olen), siis ka pool salatisibulat, samas võib selle visata ka praepannile, kus võib praadida kanafileed, koos paprikaga või tomatiga (ühest täitsa piisab, aga võib olla ka kaks tükki, ise võite vaadata, mismoodi see kõik koos välja näeb). Kui pannil on toimunud selline mõnus praadimine võite potist pannile visata ka odrakruubid, porgandid, kirjud-oad, kõike seda korralikult segades ja segades ja segades lisada perssillade ja ongi valma. 

Katrina ja Henryku lõuna.

Kui olete eriti hea perenaine, siis olete toonud turult maitserohelist (koriander, roheline sibul, petersell, aga lisan veel, et mina ei ole) ja saate selle veel lisaks peale puistata, et teie mees ja teie oleksite eriti hästi söönud ja vitamiinidest pungil. Mina isiklikult pean olema, sest ma olen hiigelsuur tiss hommikuti, lõuna ajal, õhtuti, öösiti. Siis ka kui on paanika, et midagi on valesti, et ai on. Ai on. Midagi pole teha - maailma tundmaõppimisel esineb päris tihti ai-ai-aid. Näiteks miskipärast kerkib maast või peakohalt mingisugune kummuti terav nurk välja ja härrasrahvas jõuab just-just selleni oma pisikese peakesega. 

Allpool Einar Vene pilt, mida käisime Henryku emaga vaatamas. 

Igatahes mõnikord nn emapuhkusel olles tekib tunne, nagu oleksin Oblomov. Keset päeva saab päris põhjalikult põõnatud.