27 august 2021

Kui kõik ajab nutma ja tiir teeb tuju paremaks

 Nii emotsionaalselt ebastabiilne ja unetu pole ma vist oma elu jooksul kunagi olnud. Tegelikult ikka olen küll. Unetuse perioodid on mind saatnud juba vist kümmekond aastat. Et reaalselt ärkangi üles kell 2 või 3 hommikul ja siis ei saa tunde magama jääda, titt ei puutu asjasse, titt norskab samal ajal mõnes teises toas või kohas ja tunneb ennast inimesena. Mina vaatan tühja pilguga toas ringi ja mõtlen, et mis meist saab. Noh, üks lause, mis keegi ütleb, vallandab pisarate voo, mis ei lõpe ega lõpe. Vahetad titel mähkmeid ja muudkui nutad, et kui kuradi saamatu, loll, ja kõikides asjades ebapraktiline ja mida kõike veel oled. Ja noh kellegi lause ei ole see esimene kord, mis nutma ajab. Näiteks enne tita sündi ajas üks täitsa ametlik kiri ka nutma, lihtsalt istusin keset tuba ja muudkui nutsin, et kui hästi võib mulle kirjutada täitsa võõras inimene, kes ei tea minust mitte kui midagi, lihtsalt mingi suvaline 8 aastat vana arvamusartikkel, millest keegi praegu ilmselt ei hooli, aga mina istusin ja nutsin. Mul oli nii palju potentsiaali - nii 10 aastat tagasi, aga ma pole sellest vist pooltki ära kasutada suutnud. Enamasti olen selle maha jalutanud või lugenud või mõelnud, mitte tahtlikult ega teadlikult endast vaid kuidagi uduvines, nagu pidevalt unistades millestki, mille olemasolust ei teadnud ma enne Tohvri sündi suurt mitte midagi. Ja see ajab nutma ja see ei lase magada ja see on hirmus, samal ajal ei saa ka midagi eriti selle kõigega pihta hakata. Nagu öeldaksegi minevikus tehtud otsuseid ei saa kahetseda, tulevikuks tuleb ette valmistuda ja mitte karta. Mina muudkui kardan, muretsen põen. Mõtlen üle. 

Täna, üle pika aja tegin palju pikema tiiru linnas. Käisime raadiomaja juures, sealt sibasime Rotermani kvartalisse, sealt edasi Veenuse klubi eest Tammsaare parki ja lõpeks koju. Iseenesest see polnud suur ring, aga rahvast oli reede õhtul palju väljas ja ma korraga tundsin, et olen võõras linnas turistiks. Tuled ja rahvas ja kõndimiskiirus ja üldse - kõik igal pool vahvalt jutustamas ja seletamas minu ümber isegi prantsuse keeles. Ma ei ole enam see tüdruk, kes võib istuda õhtuti suvalistes baarides ja rääkida kõigest ja eimillestki kõikide ja eikellegagi, lugeda ja mittelugeda toda raamatut, mis ma kaasa haarasin kuskilt riiulinurgast. Ma olen teine. Ja eks mu unistused ole ka teised, kui kümme aastat tagasi või kakskümmend. On kuidas on. Igatahes, midagi selles käigus tuletas mulle meelde, et hoolimata kõigist raskustest, mis kaasnevad lapsega, hoolimata sellest, et ma tegelikult kümme aastat tagasi ei osanud mõelda ennast emaks, et ma kümme aastat tagasi olin hoopis teistmoodi, kui praegu ja suure tõenäosusega oleks ma vaadanud seda tulevikku, kui midagi sellist, mis minuga küll kindlasti ei juhtu. Aga see on juhtunud, pole midagi öelda. Ja nüüd tuleb sellega toime tulla, enam ei saa lapse kombel isegi voodi alla ronida, kui mingit kohustust peab täitma. Nii ta on. Peab rahulikult edasi pingutama ja tööd tegema nende asjadega, mida oskan teha. 

Ahjaa. Pilt veel mõnedest headest asjadest mu elus. Uus imetamisjope. Toimib soojal sügispäeval ja toimib vihmasel sügispäeval tavalise jopena. Mõnus. 

18 august 2021

Siis kui titega kooselu on, nagu oleks Ansipiks hakanud ja teataks pidevalt oma rahvale, et te olete kohe kohe rikkad, või noh oletegi rikkad

 Olen viimasel ajal mõelnud, et mul võiks olla sammuloendur, sest mobiiltelefoni pidevalt pepu peal kanda lihtsalt ei jaksa. Titte ja igast muud manti võiks/peaks kandma, et siis saaks teada, kas ma ikka teen 10 000 sammu päevas või mitte. Praegu teen oma mobiililoenduriga 4000-5000 sammu, kuigi hommikud algavad tantsuliste praktikatega. Kuulame Tohvriga ära kolm Grand Corps Malade´i laulu. Esimene on muide see me lemmik Pas essentiel, mis kevadel raadiost tuli ja millest Erle Loonurm mõnuga rääkis. No misse mitteoluline või mittevajalik ikka on - eluvajalik, söömisega seotu või magamisega või liikumisega. Mul on muidugi titega hullem karantiin, kui mistahes muu asjaga siin elus. Ta ju peaaegu nagu mõni haigus, raamatuid saab lugeda, tantsida saab, laulda saab, mõnikord isegi mõne mõistlikuma teksti kirjutada, aga üldiselt tegeled n-ö terveks saamisega, ehk titele iseseisvate oskuste tekitamisega. Praegu ukerdab üksi põrandal ja mõtleb, kui palju tuleks karjuda, et emps arvutist püsti tõuseks ja tema manu jookseks. Üldiselt väga palju polegi vaja teha. Igatahes täna ta magas nagu mõni musumopsti - korralikult kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis sai tissi, sealt edasi kella seitsmeni välja. 

Mina muidugi avastasin umbes kell pool kaksteist, et tore lugu küll, tuba on võimatult kuumaks läinud, seda pole mulle keegi rääkinud, et posttitt nii masendavalt paha lugu selle temperatuuri tajumisega on. Mul on kogu aeg palav. Jah, olen ülekaaluline. Vanal heal ajal oli mul kaalu kuuskend või alla selle , nüüd on see praktiliselt 72 või rohkem kilo. Seda on paljuvõitu ja eks see teebki hingamise ja olemise raskemaks. Kõik muidugi selleks, et mu titt tunneks ennast inimesena, kui mu rinnad temasse elunektarit eritavad. No see eritamine on ikka kiire kiire. Vaene laps peab tegelema põhimõtteliselt kolme mini-aiavoolikuga, mis kas suhu või näkku pritsivad ja eks ta ole natuke õnnetu ka nendega suhestudes, suheldes. Pirtsutab, sest pritsib. See avalikus kohas imetamine ongi sellepärast paras õudukas, kui tissist lendab piima ja titt on üsna õnnetu, sest ei saa sealt miskitki inimlikult kätte. 



Muide see hurraaga, et emme on siin kõva jalutaja, jutt on mul natuke tagasi tõmbanud. Kaks nädalat tagasi mõtlesin, et miks mind üldse selle tite emaks koordineeriti, kui ta on minuga niii õnnetu. Või õigemini minul on tunne, et ta ei saa kuidagi kohe hakkama. Ja ega ei saagi, eriti mingites olukordades üldse mitte midagi teha ja ma näen, kuidas inimestel minu ümber on piinlik või ma kujutan seda endale ette. Piinlik sellepärast, et mu poeg nutab? No tegelikult on see valesti sõnastatud, piinlik on mul ikka sellepärast, et ma ei tule titega toime, et ta hakkab nutma. Titu aga peabki ju mõnikord nutma ja ka ise hakkama saama oma eksistentsiga, magama panemisega ja olemisega kord vankris, kord hällis, kord põrandal, ka minu süles, kui tal on ebamugav ja ebameeldiv. Ja loomulikult see väljendub tema nutus, ta peab aktsepteerima, nagu ka mina pean aktsepteerima, et mõnikord on ebamugav, sest elus ongi ju mõned hetked ebamugavad. Õigemini on väga harvad hetked päris sellised, nagu mulle meeldib, nagu mulle mugav on või hea on. Ausalt! 

Näiteks räägiti eile põhjalikult Vikerraadios naiste Alzheimerist, mis on seotud unepuudusega. Viimasel on aga otsene seos haigusega. Unepuuduses oleme kahel põhjusel, sest tited sünnivad ja keegi peab nende eest hoolitsema, ja kõik eeldavad naised peavad olema need öised ärkajad, samuti eeldavad ka kõik, et naised peavad hoolitsema vanade ja väetite eest. Sest noh nad on märksa empaatiavõimelisemad. Meil peres on mu meelest Henryk see empaatiavõimelisem ja tite rahustamisega tuleb ta paremini toime mõnes olukorras, samuti laseb ta titel mõnikord üürata ka, ei rutta kohe nõudma, et naine tiss paljaks, lapsel on paha olla. Mina ise ruttan,  tegelt peaks ka sülle võtma ja lohutama või WC-s mähkusid vahetama. Praegu olen lasknud titel üürata põrandal viis minutit, ilma teda otseselt lohutama kippumata, isegi lutti pole suhu toppinud, seal ta siis on, ohkab, vaatab ringi ja hakkab ise lahendusi otsima. Sellist asja saab muidugi ainult kodus korraldada, mitte linnas või kaupluses või jumal teab veel kus. 

Igatahes - aktsepteerida ebamugavusi ja nendele reageerimist - seda on isegi ministrihärradel raske teha, palju kergem on öelda, et vaadake palun numbreid, me oleme Euroopa rikkaimate riikide hulgas varsti, kui väikesed inimesed samal ajal vaevlevad sisuliselt tehnoloogilise progressi ja suuremate muudatustega, mis neid ees ootavad. Beebidega on ka nii - ma võin ju Tohvrile öelda, et ohkuitubli ta on, suudab kahe käega mängu asju käes hoida ja pea ees ühest vaiba otsast teise ennast lükata, aga see tundub talle jube nähtamatu ja mõttetu progress, kui ta muidugi ühel hetkel taipama hakkab, et mis selle progressi taga on, siis ta ilmselt on esialgu ehmunud. Nagu suurem osa ehitajaid ja klienditeenindajaid kolib Soome suuremale palgale, selmet otsida uusi väljakutseid või tegelda edasi õppimisega, mõnel juhul on see ka võimatu, sest inimesed on lihtsalt lastega, kes vajavad süüa ja hoolt, mida ausalt öeldes 60 euroga kuus väga ei saa korraldada. Aga jah. Mina tunnen ennast nagu Ansip 2013. aastal ja Tohvrike on nagu lihtrahvas, kes küsib, et kuhu see suur progress ja majanduslik edu kaovad, kuhu see sisse söödud piimušk läheb. 

Aga kahel eelmisel nädalal näitas Tohvrike iseloomu ja jultumust kõikvõimalikel hetkedel tissi nõuda, eks ma ole talle ka seda tissinatukest andnud, et inimene tunneks ennast inimesena. Aga näiteks reedel käisime vanalinnapäevadel niimoodi, et istusin Harju tänaval pingil ja tissitan kutti umbes kolgend minutit ja edasi arvasin, et saame Šnellide äärde minna ja saimegi, aga kutt tundis ennast ikka imelikult, nii et kui me kahekesti lõpeks Telliskivvi jõudsime, siis surusin titele jälle oma tissi suhu. Helistasin Henrykule, kes teatas mulle, et võta no inimene lihtsalt sülle, mis tal su tissist kogu aeg, tõenäoliselt on gaasipoisid kõhu vallutanud ja seal ma siis olin ukerdasin mööda Telliskivi titt kukil ja tiss taskus, titt oli üsna õnnetu ja mina olin ka. Aga mingil hetkel sai kõik jälle korda. Lihtsalt titega mööda ilma jalutades tuleb kogu aeg tõdeda, temal on tema rütm ja sellega ei tohi niisama mängida ega sellesse üleolevalt suhtuda, sest see lõppeb lihtsalt kõva tüliga majas ja tundega, et midagi on valesti nii minus, kui ka tites. 

See üks musti neljapäevasid nägi mul selline välja: 

Jalutama ei julge ma enam väga minna, eriti poodi, viimased paar korda on lõppenud katastroofiga. No ausalt, kui titt ikka keset poeskäiku kõva häälega nutma pistab sest on tissitu, siis on VÄGA vastik. Eks ma siis käin tiss tite suus mööda poodi ringi ja otsin hommikuputru taga, vaatan, kuidas minuealised või minust kümmekond aastat vanemad vene paarike, ülimeigitud naine ja tolle suvepükstes mees mind suurisilmi passivad ja naine pomiseb omaette, et kuidas seda asja siin siis nimetatakse ja lükkab oma meest järgmisse riiulivahesse umbes sellise lausega, et missa kurat passid, tissi pole varem näinud või. Too vaatab oma naist ikka väga kohkunult. Titt aga nutab mis hirmus, kui tissitamine kahekümnendal minutil otsa saab ja ta kõht on endiselt tühi, aga minul puudub julgus minna kohvikusse teda mõistlikult toitma, mõtlen, et äkki pargis. Pargis ei saa titt tissi kätte ja karjub nii mis hirmus. Ja nii hargnebki kurblaul kõva viiskümmend minutit, kui ma Henrykuga telefonisidet hoides ja titat süles, vankrit toidukraamiga ees, kodu poole ronin. Muidugi olen ostnud süüa, liiga palju. Vankrit on raske lükata ja eelmisel nädalal 6,21 kilo kaaluv poisijurakas, kes on kolme kuuga visanud rohkem kui kümme sentimeetrit pikkust, ei ole ka just kerge kanda. Rääkimata tissitamisest. Pargis on kõik pingid kinni, võimalus on istuda oma peatäit välja magava joodiku kõrvale. No ja ma loodan, et tüüp saabki oma peatäie välja magatud, aga ei just siis, kui mul on titt magusalt tissi matsutab, ärkab too peatäie tüüp üles ja kukub seletama, et tal on prillid kadunud, et kõik varastatakse ära, kui aus inimene, keset tööpäeva pargipingil magab. No tore on. Magab! Lõpuks läheb ta pingi taha vett laskma, mina haaran tite, kes ei saa aru endiselt, et miks ta tühja kõhtu ei täideta ja röögib täiest kõrist, loodan muru peal kuidagi tite tissile saada, ta on juba nii endast väljas, et ta ei  jaksa enam. Ilmselt on poes söödud piim tema kõhtu ka gaasid toonud ja ta vaeseke tahab nagunii rohkem süles olla, kui vankris. Ühesõnaga endast väljas ja õnnetu jõuan koos telefon otsas rippuva Henrykuga, kes muide teeb asjalikult tööd, kuulab mind ja nutvat Tohvrikest, koju. Korraga tunnen ennast nagu täislaks idioot. Oli mul sinna poodi vaja minna kõiki neid asju ostma. Ausalt. Oli või. Sel hetkel luban, et ma enam mitte kunagi ühtegi lisalast ei saa, sest ma teen talle ju päriselt, kogu aeg haiget. Muidugi täna näiteks magas laps peaaegu 4 tundi järjest päeval, ja ma oleks selle aja jooksul saanud käia igal pool, aga ma ei käinud. Kartsin ärkamist ja karjumist ja gaase ja seda, et titel pole tissi ja üldse. Kõik see paanikavärk päädis sellega, et ma lõikasin veel paar korda küünte asemel sõrmi lühemaks. Nii et mul on viimased kaks nädalat üsna nigel olla. 

Neuroloog ütles muidugist selle peale, et see on normaalne titt läheb ühest kohast teise ja see tekitab temas stressi ja ebamugavust, vanal heal ajal titt lihtsalt magas selle ühest kohast teise minemise maha. Nüüd ta lihtsalt karjub selle maha või siis närviliselt lutti imedes, imeb maha. 

Pilt sellest, kuidas meie Pirita linnaosa käest hõbelusika kätte saime. Ikka kolmekesti ja koroonalikult ehk kroonulikult. Ukse tagant lipsas sisse noor naine teksastes, küsis kluti nime ja ulatas meile liigse tseremooniata hõbelusika koos kommipakiga, lausus lihtsalt, et olete hõbelusikale järgi tulnud ja siis, et palju õnne. No kolm kuud õnne juba. Hetkel on õnn põrandal ja magab. 

Igatahes püüan toime tulla oma kalli titaga. Ta on tegelikult väga tubli. Mina pean aktsepteerima tema hädaldamisi ja tema peab toime tulema mõttega, et kõik asjad pole alati nii nagu ta tahaks, et need oleks. Ilmselt sellepärast ta mulle antigi, et ma oleks veel parem inimene ja mis seal salata palju kannatlikum ja rahulikum ja empaatiavõimelisem, kui mul kombeks on olnud olla. 


13 august 2021

Sarjade minutid ja...

Ma vist hakkan aru saama, miks see minu humanitaaria haridus on nüüd korraga kasulik. Või see, et ma koolis laulsin, joonistasin, kirjutasin, jutustasin, etlesin, näitlesin, tantsisin või olen viimastel aastatel kirjutanud tantsust vabatahtlikkuse alusel ja piletite eest. See paneb maailma laiemalt nägema ja titele ette laulma ja tantsima ja üldse. Titte muidugi rohkem kui viisteist minutit ühes meeleolus hoida ei saa. Magada hetkel veel suudab kauem kui mini-viisteist minutit. Praegu on ta ainult kolmekuine, aga tundub juba nagu tõeline vanamees. Umbes nagu mõni Roy Kent mõnest "Ted Lasso" seriaalist. 

Muide rääkides seriaalidest, siis avastasime Henrykuga natuke rohkem kui kuu aega tagasi sellise seriaali nagu "Hea koht" praegu jookseb TV 6 pealt, aga muidu on täiesti saadaval ka Netflixis. See on nagu filosoofide "The Big Bang Theory", lihtsalt kahjuks on peategelaseks ainult üks filosoof, üks suht vastik ravimimüüja, seltskonna eliit ja pisivaras Floridast. Igatahes paneb see laiemalt mõtlema headuse kui kontseptsiooni üle, millele on aegade algusest peale vastust otsitud. Lahendus on huvitav. Soovitan vaadata, kõige paremad hooajad on esimese hooaja lõpp, teine hooaeg, kolmanda lõpp ja neljas hooaeg. Kihvt, kuidas kord John Mill ja siis jällegi Immanuel Kant või hoopistükkis Aristoteles endale oma ruumi leiavad. Imelik, et isegi igapäevases seriaalisajus, mis tundub olevat mõeldud lihtsalt inimeste olmekasutuseks, võib leida filosoofilisemat sisu. Äge oleks, kui meil ka keegi teeks seriaali, kuhu oleks justkui kogemata, aga tegelikult väga tahtlikult mahutatud kirjandusteadlasest Madis Kõivu uurija, teoloogist Uku Masingu uurija, filosoofist Jakob von Uexkülli uurija jne jne. Võiks ju! Aitab sellest "Õnne 13"-st natuke võiks toimetada ka intellektuaalsematel teemadel, mis sunniks uudistama lugusid ja mõttelõngasid raamatuist. Igatahes jah, see nišš on meil puudu! 

Mis puudutab titte, siis mingi osa temaga koos olemisest on olnud paras peavalu. Justnimelt gaaside tõttu. Poes käimised ajavad hulluks ja hirmunuks. Tegelikult tahaks hirmsasti jõuda Baltijaama kalaletti, aga no kuidas. See on tõesti eraldi küsimus. Hoiame muidugi selliselt raha kokku ja üleüldiselt korraldatud, mida vähem poodi jõuame. Sellegipoolest. Paksuks lähen ju niimoodi! 



02 august 2021

Alandlikkust ja teadlikkust õpib kogu elu

Oskused, mille omandamine võtab mõnikord päris pikka aega. Kui ma 18aastaselt Tallinna ülikooli tulin, see on siis nüüd juba pool elu tagasi, olin sellist ulakat entusiasmi täis, et see peegeldub minust ikka iga mõne aja tagant tagasi. Entukas elevant nagu ma olen. Väliselt väike, aga hingelt suur ja kohmakas ja mõnikord omal veidral moel ka väga totakalt käituv. Suur olla ei tähenda alati tark olla. Ehkki elevandid on targad, nii emotsionaalselt kui ka muidu. Ja nad ei unusta. Kusjuures mina võin seda teha küll. Nimed ja näod ei käi alati minu peas kokku ja ma olen päris korduvalt endale sellega häbi teinud. Meenutan vist selles osas toda Rootsi printsessi, kellel need ka kokku kleepusid ja erinevaid kooslusi meenutasid. Henryk ütleb, et ma olen sotsiaalne piraaja, et ma olen poes kõikidel inimestel ees ja igal pool mujal ka, sest ma lihtsalt ei märka mitte midagi ega kedagi muud, kui oma Tohvrikest ja Henrykut. Nii ta on. Ma olen vist selline päris algusest peale olnud. 

Mõned arvavad, et see on ülbus. Näiteks Ülemiste Apollos klienditeenindajana töötades tabasin end sellest olukorrast, kus teadsin, et jah, see vist on nõme, kui ma arvan normaalseteks inimesteks ainult kirjandusest ja kõrgkultuurist huvitujaid ja näitan seda aktiivselt ka välja. Vist. Aasta siis oli 2008. Mul läks päris pikka aega enne kui ma ka teistsuguseid inimesi aktsepteerisin. Ei pidanud ennast seetõttu paremaks, et näe, olen tänu isale ja Eesti vabariigile saanud sellise ja sellise hariduse, mul on olnud aega ja raha, et end selles osas arendada, mul on olnud isegi ringitraitamise aega, mil ma pole täpselt aru saanud, mida oma eluga pihta hakata. Vaatan oma häid kursakaaslasi eesti filli ajast. Kõik on kuskil põnevas kohas tööl ja kuhugi oma karjääriga jõudnud. Mitte et minu karjääril eriti midagi viga oleks, lihtsalt ma tunnen, et võiks enamat, aga olen selle kõik saavutamata jätnud, sest minus puudus õigel hetkel piisavalt uudishimu erinevate eluvaldkondade vastu. Nüüd on see tekkinud majanduse ja kokanduse ja loomulikult viimasel ajal eriti aktuaalse lapsekasvatuse osas. Isegi see koduökonoomika on minu jaoks tsipa keeruline värk. 

Igatahes midagi selles kõiges meenutab mulle mu elu esimest suurt pettumust, milleks oli õigeusk. Kõva kisa ja mehkeldamine ei teinudki mind kõige paremaks usklikuks, isegi palvetamine ei andnud piisavalt rahu, sest lihtsalt mõnel pühapäeval ei saanud kirikusse minna, sest naistel on teadagi päevad. Isegi päikese poole mediteerimine ei aidanud, midagi läks lõplikult katki ja on selles osas siiani rikkis plaadina mu sees katki. Luule tekitas sellise kohalolu-meditatsiooni tunde, aga seegi on hakanud aeglaselt katki minema, sest ma ei tunne, et ma selles keeles enam rääkida tahaks. Enesekesksus on selles asja nimi. Sotsiaalse piraaja kohmakus ja rabedus on selle asja teine nimi. Kusjuures Henryk peegeldab mulle seda kõige rohkem tagasi, temal on tema rabedad kohad, minul on minu omad. Kunagi ütles üks mu hea sõber, et vaata, et sa siis nii tobedalt ei käitu. Ikka käitusin. Jätsin minemata kuhugi, jätsin ette helistamata. Ma pingutan palju, et teha kõiki asju nii hästi kui jaksan. Või märgata mustust või enda lohakust, aga vahel on see ikka raske. Lohakas olen. See on selline loominguline lohakus, mis mõnikord ajab inimestel lihtsalt härja punaseks, Henrykul eriti ja minul on sellepärast piinlik, eks ma püüa ennast parandada, aga samas tekitab teatud sorti segaduses elamine-olemine minus kindlustunde, sest ma ise näen selles omaenda korrastatust. See on sarnane allpool olevatele puudele. Nad kõik kasvaksid justkui ühest juurest ja seetõttu on maaliliselt teineteises kinni - nii nagu mõtted, mis arenevad üksteise poole ja moodustavad omaenda mustri ja olemise. Nüüd oskan isegi puid teistmoodi vaadata, kui ütleme 10 aastat tagasi. Ümbrus üldse tundub selle võrra rikkam. Aga nagu ma juba kirjutasin siin, siis enamasti lähtub see alati minust endast, mitte kellestki teisest ja ehk sealt tulevadki põrked ja põrgatused, millega igapäevaselt toimetada.