Titepuhkus on otsakorral ja nüüd, jah nüüd!

 Töö. Kaks inimest tööl. Kodu. Laps. Asjad omandavad täiesti uue tähenduse viimase poole aasta valguses. Tibu. Kõige ilusam. Kõige tillem. Kõige tüütum. Kõige armsam. Ja nii see käib. Kuidas sõime saadakse õigeaegselt? Ikka veebruaris sündides ja pooleteise aasta pärast augustis sõime minnes. Varem pole võimalik, hiljem ka mitte. Kes titte vahepeal hoiab? Jumal seda teab. 

Mõtteid...

 See hetk, kus oled justkui ennast ülebroneerinud. Toimetad asjadega, mida on palju rohkem, kui oleks osanud oodata. See aasta algas õpetajaks saamise koolitusega, läks edasi IT-koolitusega, paralleelselt tegelesin prantsuse keele ja väiksemat sorti mikroökonoomika koolitusega. Kõigele lisaks käisin start-upiinimestega kohtumas TTÜ lähedal. Imelik on aga see, et paljude asjadega pole ma eriti kuhugi jõudnud. See esialgne emotsioon väsitab niimoodi ära, et lausa hirmus on. Tunne on, et igale poole peaks jõudma, kõike peaks tegema. Tegelikult peaks rohkem paarile asjale keskenduma ja mitte igale poole jõudma. Keeruline värk. 

Eriti keeruline on Work in Techiga. Ma ei teadnudki, et mul on nii lihtne ignoreerida oma sisetunnet, et IT on see koht, kuhu tahaks varem või hiljem varba vahele saada. Kuidas muidugi varvas vahele saada, on eraldi küsimus. Eriti praegu. Teise. Õigemini küll kolmanda töö kõrvalt. Hoeh....