28 detsember 2019

Narva, narva, narva, narva, narva

Ruum. Aeg. Liikumine. Vanad, lõputud tööstusrajoonid, millesse on pandud kogu maailma võimalikkus ja võimalused. Asume Ludwig Knoopi tööstusrajoonist viiesaja meetri kaugusel, või kaugemal või lähemal, igal juhul umbes nii kaugel on meist sellesama Knoopi rahadega ehitatud Narva Aleksandri kirik. Hunnikus punastest tellistest hooneid, hunnikus stalinstlikku arhitektuuri, hunnikus hruštšovkasid, bastioneid, veehoidlat, mis on kole, kui must öö, Bublik kohvikut, Paul Kerese kaunist kuju, Puškini büsti (ja too pole siin ju kunagi oma elu ajal käinudki, see on lihtsalt asjaarmastajatest, riimihimulistest kohalikest luulehuvilistest kantud büstike). Aga jah.

Täna, eile, üleeile ja homme oleme Narvas. Nuusutame toda Ivangorodi lõhna teispool piiri ja mõtleme selle peale mitu kirikut, mitu imeilusat maja oleks olemas, kui poleks Teist maailmasõda või vabastajaid. Meie - Henryk ja mina. Kusjuures mingi võimas, lausa ulmeline uudishimu kandis mind siia linna 2014. aastal. Seekord olen vist mitu korda targem, tublim, antsakam, tunnetan  kuidagi terviklikkust paremini. Tegime tiiru. Tegime koguni kolm tiiru. Esiteks jõudsime oma poolvalmis hotelli, siis käisime üsna veidras pisikeses kohvikus nimega Bublik Puškini uulitsal ja vaatasime toda pisut hipsterlikku nunnundust ja mõtlesime, et ohoh Carbanora ja talvemenüü pearoog, siit need tulevad. Noh... Jah... Need jäidki tulema-olema. Ses mõttes, et mõlemad olid suhteliselt jahedad ja makaronidel oli mingi imelik makaroni-viga, ei olnud need pooltki mõnusad, head, vapustavad vapianolikud või isegi mõne täitsa tavalise Tallinna kohviku omad, vaid mingi poolullike oli kogemata kööki sattunud. Henryk tegeles umbes samasuguse veidrusega, mis kujutas endast mingit kalkuniasja, urrr... Külm supiliha, mille kõrvale oli tõstetud kolm külma kartulit ja seal me siis olime, kaks lolli gurmaani, kes olid kogemata sattunud küllaltki armsa kujundusega nunnusse kohvikusse, kus söögikõlbulikuks osutus seenepirukas, tõsijutt! See omakorda meenutas neid überpõnevaid pirukaid, mida saab Nikolai-kohvikust Tallinnast nagu kolm korda kallimana. Hmm... Ühesõnaga, sööge ainult seenepirukat ja jooge peale Kellukest, siis ei ole te millestki ilma jäänud .

Linn on muidugi kummaliselt pime. Imetore Olafitaoline moodustis ilmselt peaväljaku kõrval ja Paul Kerese nummi-kuju läheduses läheb täistuledesse ikka no väga hilja. Kerese lähedal on muide lilleputka ka, mis on minu meelest lahti kakskend neli seitse, ka jõulude ajal. Igal juhul on see üks kummaline asi, kuidas inimesed armastavad lausa plaaniliselt ja südamlikult palju lilli kinkida, eriti meesinimesed naisinimestele, eriti kui ollakse tülis. Mõnikord kingitakse ka imetoredaid autosid ja siis mõnikord ei võta naised ikka ei lilli, autosid ega mehi tagasi. Peavad endast lugu ja otsivad kellegi parema, võib-olla isegi lillede,autode ja nii edasita.



Igal juhul esimene õhtu möödus lõpeks ikkagi Netflixi saatel! Järgmisel hommikul tuiskasime nagu kaks meest Narva linnusesse ja seal oli väga väga nummi! Ses mõttes, et seal oli puusepp ja päris sepp ja nahakunstnik (Henryk sai endale übernummi märkmiku!!! nagu jaa!) ja väike apteegipidaja ehk tegelikult kõrtsmik ja puuhobune ja vene piir ja rusuv torni tippu viiv trepp ja Saaremaa lugu, millest me kumbki Henrykuga, mandri-eestlastena kunagi miskit lugenud polnud. Ahjaa! Räägin siis teile ka! Esimese maailmasõja ajal vallutasid sakslased Saare- ja Muhumaa - nii korralikult et sisuliselt said saarlastest uued pärisorjad, teopäevadega ja rendinõudmistega, nagu vanal heal keskajal, võib isegi öelda, et veel hullemini. Nii keelati meestel metsadest (omaenda metsadest!!!!) ulukeid jahtida, merest (omaenda merest) kala püüda, mandril lisaraha tarvis tööl käia, suurem osa põllust tulevast tuli totakatele sakslastele anda. Samal ajal kui mandril valmistuti Vene keisririigi vastu sõtta minema ja omariiklikusega pihta hakkama, said saarlastest orjad, kes ei saanudki teada, mida mandrieestlased plaanisid-kavatsesid. Nii et kui lõpuks toimus Saaremaal mobilisatsioon, siis mitte keegi ei tahtnud kuhugi sõdima minna. Täpselt enne seda sõdimise asja hakati oma lollidele sakslastele vastu ja pärast nälgimist ja üldse õudust ei tulnud kellelgi pähe tegelda mingi vabadussõjaga. Uputati oma orjapidajaid. Muidugi jõudsid karistussalklased üsna varsti Saaremaale ja nii pidi Poska tegema üsna ebameeldiva otsuse, pidi mõningad vastuhakkajad vangi panema ja mõningad siiski mobiliseerima. Päeva lõpuks sai Eesti vabaks ja päris paljud said seetõttu endale pärast Vabadussõda päris oma kodu. Igal juhul jah - üks küllaltki verine ja õudukas näitus torni tipus, kust avaneb vaade Venemaale ja meie sugugi mitte üksüheselt mõistetavale Eesti ajaloole. Mina seistes valge aluspluusi ees, mida on läbinud kolm kuuli, mis kandja suure tõenäosusega surmasid, suutsin miskipärast mõelda selgeltnägijatele, et nad vist ei saa üldse muuseumides käia, sest lolliks minemise võimalus ja inimeste valu ja õuduse tajumise võimalus on ikka päris võimekas sellistes kohtades.

Aga!

Päev jätkus Astri keskuses, kus investeerisin raha venekeelsetesse raamatutesse, mida võiks lisaks omamisele ka läbi lugeda. (umbes sama probleem on mul ka ülihea eesti kirjanduse ja teoreetiliste tekstidega, võiks jõuda lisaks omamisele, ka omandamiseni). Astri ja Fama kaubanduskeskused asuvad põhimõtteliselt kaubandustänaval, muide Fama kaubanduskeskus asub ilmselt Fama bastioni kohal, mida muidugi ei eksisteeri enam, sest Põhjasõda ja muud toredad asjad, Võib ilmselt lisada, et ka needsamad vabastajad ja Teine maailmasõda. Kogu see tänav on palistatud koledate ja vähemkoledate kortermajadega, mille küljes asuvad erinevad poekesed, ja nii kohe kenasti erinevate keskusteni välja. Enamasti on seal riietebutiigid, aga on ka lillepoekesi, saapaparandajaid, kellapoekesi, lastepoode ja nii edasi ja  nii edasi. Ma ei mäleta seda oma viieaastatagusest Narvast. Aga selles on midagi nunnut ja armsat. Inimesed kasutavad omaenda korteri ruumi, selleks, et müüa-müüa-müüa, seda mis nad ise on otsustanud tuua kuskilt müügiks. See on ettevõtlik!

Tänane hommik algas Narva Aleksandri kirikus ja tegi minu elu mõnes mõttes pööraseks! No kust leiad sellise toreda eestluse eest seisva proua? Räägi mulle. Aleksandri kirik ei seisa õnneks-kahjuks ainult eestluse eest, vaid ka pidevjoone eest, mida nimetatakse ajalooks, mis ei peaks katkema, nende elanike arvelt, kes siin kunagi elasid. Selles mõttes on Narva ju ikkagi mitte ainult bastionite ja endiste vene sõjaväelaste linn, vaid eestlaste, võimsa tekstiilitehase, Ludwig Knoopi linn, kus põhimõtteliselt rajati esimest korda 1857. aastal toimiv linnak tehasetöölistele! Kus esimest korda tegid töölised streigi 1872. aastal, et esitada tehase omanikele nõudmisi ja kus tööliste nõudmisi ka arvesse võeti! Võimas tööstuse ajalugu! Loomulikult tuli neile eestlastest ja sakslastest luteriusulistele oma kirik ka teha! Ja siia tulid ka ju ingerisoomlased, kes olid harjunud käima oma kirikutes! Praeguseks peetakse Aleksandri kirikus kolmes keeles teenistusi! Eesti, soome ja vene keeles. Eesti ajal ja vene ajal pidi oskama siin linnas kolme keelt: eesti, vene ja saksa keelt. See oli igati loomulik ja õige. Viis aastat tagasi nad ehitasid seda imeilusat minu meelest puhtalt paekivist hoonet või betoonist, igal juhul halli, nii seest, kui väljast uuesti üles! Ja nüüd peetakse seal palvusi, on seal imetore muuseum, mis on küll minu jaoks kurbuse keskpaik, sest sellist kapitaalset kadumist, nagu Aleksandri kirikus on võimalik näha Narva kirikute osas, ei tea ma küll kuskil mujal. Kuigi noh, mis see Vilnius muu ole, kui kirikute kadumise-kaotamise koht. Ja sünagoogide kadumise-kaotamise koht. Kurb hakkab. Vastik hakkab. Proua leti taga oli omamoodi naljakas, veider, liiga palju jutustav, sõbralik, üksildane. Sõitke palun siia, rääkige temaga eesti keelt, ta on teie tuleku üle rõõmus, ärge kartke, tellige temalt installatsioon, sest see on lihtsalt vägev, kuidas Eesti ajalugu mööda võlve edasi-tagasi jookseb, kuidas Jeesuse lugu ja püha Franciscuse lugu uue tähenduse saab. Ta on tore! Ta on armas!

Eelmisel päeval olime kogemata sattunud ühte käsitööasutusse, kus meile müüdi maha väike magnet. Teravsiniste silmadega, väga sümpaatne mees, kes suhtles ainult vene keeles andis meile põhjaliku ülevaate ühest minu ja Henryku meelest üsna koledast hoonest, mida peetakse Narva uhkuseks. Tuleb välja, et see veepaagiga kaheteistkorruseline hoone ehitati Narvasse 1957. Veepaaki oli vaja, sest keegi ei teadnud täpselt, kuidas see veevärk siin toimib pärast kogu linna hävitamist, alles jäid vaid bastionid, Kreenholmi linnak, mõned sõjaga seotud hooned, püssirohuhoone näiteks, kus on praegu Narva kunstigalerii. Aga veevärk toimis, ilma veepaagita, ja nii saigi selleset ilmselt selle linna üks koledamaid (minu meelest!), aga mälestusväärsemaid monumente veevärgile! Igal juhul lisaks tolle Tallinna maantee ja Puškini uulitsa ristis asuva majast ma nüüd nii palju küll ei arva, kui käsitööasutuse mehe soovitusest minna Victoria kasemattide bastionisse. See oli hää soovitus! Esiteks tuli need kasematid (mis ei ole kasematid, vaid on sisuliselt viide itaaliakeelsetele sõnadele kaetud maja ehk casa matte ehk varjatud hoone, varjend) muidugi üles otsida! Ehk kena jalutuskäik mööda Narva promenaadi kalamehed silme ees ja hunnikus narvakaid ja vähemnarvakaid kah silme ees ja siis jõudsimegi Pimevärava 3 kohale, joviaalse piletimüüjani, kes teatas, et ega me kahe tunni pärast ekskursioonile ei taha minna, ei tahtnud, ronisime aga Rootsiaegsetesse kaevikutesse ja kohtusime iga mõne aja tagant üsna hirmsate inimkujudega, kelle juurde räägiti kena ajaloojuttu audiogiidist ja seal me siis olime Henrykuga. Minul oli ausalt öeldes natuke isegi hirmus, sest kokku puutuda selliste ajalugudega ja lihtsalt lugudega ja mannekeenidega, kes päriselt olid täpselt sellistes poosides, nagu sõja ajal, väljaspool sõda, see tekitas väga palju erinevaid emotsioone, muidugi oleks vähem hirmus olnud suure kambaga, aga üksi ma sinna minna küll poleks julgenud, see on umbes nagu see selgeltnägija särk, kitsas niiske ruum, mille olemasolu on vajalik tegelikult olgem ausad ainult sõja ajal ja siis ka kahel põhjusel, et ennast kaitsta ehk joosta varjendisse või vaenlast rünnata pisikestest aukudest. Muidu on see lihtsalt koobas, kuhu lendavad talveuneks terved nahkhiirtekolooniad. Kõige hirmsam oli ilmselt see Teise maailmasõja aegne olukord, kus inimesed pidid kolossidega ronima unele just siia perede viisi, sest teate küll vabastajad tulid ja vabastasid linna barokiajast nagu niuhti. 
Igal juhul üks raputavamaid ja hirmsamaid elamusi, mis mina siin reisil läbi olen teinud.

Ahjaa. Narva linnuse restoran, on muidu nunnu, aga kui tellida südamlik borš, siis tuleb arvestada, et see on jahtunud, nelgi maitsega ja maksab tegelikult palju rohkem, kui ühe borši eest oleks sobilik küsida. Muidugi võib borši südamlikkus tulla sellest, et see on tehtud kanasüdametest, ja hind ka. Ehk kuus eurot. Peab tunnistama, et jah! See-eest on see raskete toolidega tore restoran käsitööõlledega restoran, nii et kui söögis võib pettuda, aga ei pea, siis käsitööõlus kindlasti mitte! Mis puudutab, aga tõeliselt toredat ja armsat söögikohta, siis absoluutselt armas ja kujunduselt jabur, selline vene täielik uusrikaste ülepakutus, mida võib kohata nii mõneski toredas muusikavideos, iluskoledate sahisevate kaskedega õlimaale, mida ääristavad kuldsed ornamentidega raamid, täis Maius Grill. Kujundus on täis nuumatud klišeedest nagu see hani, kelle maksast saab foie gras´d, aga söögid! Keele viivad alla! Tõeliselt head! Mina sõin parti chutney kastmega, Henryk armeenia šašlõkki, issand kui hea! Nagu nii nii nii nii hea! Kohale minna ja järele proovida, kohe! Teenindus on muidugi ainult vene keeles ja me juhtusime pealt nägema täna ka ühte õnnetut tragöödiat pisiplikaga, kes polnud pooltki nii pisi-pisi! Lapsuke oli ennast tualetti lukustanud, nii nagu täiskasvanud, et lähed pissile ja paned ukse kinni, aga välja ta sealt pääseda ei osanud, sattus hüsteeriasse, karjus, nuttis, ei saanud aru, kuidas sealt välja tulla. Natukese aja pärast keeras ennast ikka sealt välja. Ema tahtis last veel natuke õpetada, et lähme proovime veel lahti teha, aga ei... Nii see jäi.

21 detsember 2019

Mõnikord, mitte alati, aga mõnikord

Asju, mis kõik korraga juhtuma peavad on mõnikord rohkem, kui inimest, kes kõiki neid asju korraga tegema peab. Mind näiteks. Pöffi filmidest ma enam ei kirjuta, sest see on see vana-vana-vana asi nüüd juba. Vahepeal suri mu põhikooli klassijuhataja ära, käisin Superministeeriumis raamatuid müümas, lõpetasin eelmise kuu arvepidamist ära, Panin kokku Raamatulaada raamatud, käisime neid väga edukalt rahvusraamatukogus müümas, töötasin üle, töötasin veelkord üle. Ses mõttes, et kui oled kogu nädala jõudnud koju, kell 22.00 ja natuke enne seda ja tööle läinud mõnikord kella 8.30ks või varasemaks ajaks, siis on pehmelt öeldes ikka natuke sitt olla küll ja kui siis avastad kogu seda asja tehes, et nii palju asju on veel tegemata, nii palju vigu on tehtud sellel paralleelrapsimises, siis hakkab paha ja sellel nädalal pole ma muud teinud kui nutnud, haigeks jäänud, lihtsalt jooksnud mingite raamatutega mööda linna ja tundnud seda, kuidas mind on liiga vähe ja tööd on liiga palju. Kõik võivad mulle selle peale öelda, et ise olen süüdi, sest tõepoolest ise olengi süüdi, kõikides maailma asjades, ka oma tegemistes ja tegematajjätmistes. Nagu mu kallid vanemad räägivad, et kas sa oled ka moodsasse töökiusu sattunud. Suure tõenäosusega ei ole, aga minu positsioon on suht nõme. Ma päris tihti võtan enda peale rohkem, kui ka kanda jõuan ja see tähendab tegelikult väsimust. Mõnikord igatsen tagasi raamatupoodi, kus tänu oma töömesilase ametile, sai lihtsalt müüdud asju kindlate kellaaegadega, mitte kella 22.00ni ja siis arvavad kõik, et ma peangi istuma oma arvuti taga ja tegema arveid selle kellani, samas kui, samas kui... Iga päev peab, sest noh... Aga eks ma pean natuke ise selle kõik läbi mõtlema ja ära mõtestama. Kui ma vähegi tahan Henrykuga titte ja päris omaenda sooja-mõnusat kodu, siis ei ole mul ju mõtet tegelda mingite absurdsete enesepiinamismehhanismidega, mis ei too kasu lõppkokkuvõttes ei minu tööandjale ega ka minule endale.

Jah. Mõnikord on tunne, et sellele peole ei taha minna, sest ma olen haiglane ja mulle tegelikult ei meeldi peod inimestega, kellel on täiesti täiesti ükskõik, kui raske mul on.

01 detsember 2019

Pöff koerafilm ja superkangelasefilm

Mõningatel juhtudel tekib tohutult ebamugavustundeid, kui keegi suure suuga lubab Uruguay Kaurismäkit või Ari Asteri "Jaanipäeva" või ulmekat, aga lõpptulemus on ikka midagi muud, midagi palju vastikumat või paremat või hirmsamat, kui meile lubati. Selle postituse eesmärk on ilmselt rääkida filmidest, mis mulle Pöffil  natuke närvidele käisid, ei saa öelda, et nad kunstiliselt mõjuvad poleks olnud, vähemalt mõned neist, aga ilmselgelt minu filmikeele oskused on piiratud, nagu meil kõigil kultuuri ja inimestega suhtlemise osas. Ikka oleme pärit Euroopast, vaadanud viimased kakskümmend viis aastat ameerika filme ja seetõttu on need meile lihtsamad vastu võtta ja mõista.

Koera surm - vastikud vastikud vastikud väikekodanlikud enesekesksed jobud

Selle filmi sissejuhatus oli natuke naljakas. Kusjuures seda ju eriti tihti ei juhtu, et keegi kutsub filmirahva lavale ja teatab hästi rahulikult, et ärge meid siis tomatitega loopige, lugu on ikkagi kurb, lugu on ikkagi surnud koerast, lugu on kindlasti mitte Aki Kaurismäki lugu, nagu uruguailased ise loodavad, et see on. Matias Ganz on minu jaoks meile näidanud tõenäoliselt Uruguay keskklassi jobusid, kes peavad väikest veterinaarfirmat, kellel on väike oma kodu, küllaltki rikas ja hoitud tütar, kelle teenijanna käib nende maja koristamas ja mingi kõikjaleulatuv rahulolu sellest, et nad on endaga hakkama saanud, neil on kõik olemas. Ja ega ei saagi öelda, et neil poleks midagi millega rahul olla. Ainus, mis neid veel iseloomustab, on lollus, enesekesksus, rahulolu, suutmatus tunnistada oma vigu. Loomakirurg tapab oma hooletuse tõttu kogemata operatsioonil õnnetu koera, kelle omanikud ei saa teda küll kohtusse kaevata, aga suudab korraldada päris korraliku Kolgata läbi feisbuki ja nõnda ilmub loomakliiniku ette hunnik rahvast, kes protesteerivad lolli ja ükskõikse arsti vastu. Et see pole ainuke, mis väikekodanlastega juhtub nende enesearmastuses. Lisaks sellele röövitakse nende kodu tühjaks ja nad, loomakirurg ja tema kaasa, peavad kolima tütre juurde keldrisse, põhimõtteliselt sellesama teenijanna kõrvale, kes nende kodu käis vahepeal koristamas. Loomakirurgi abikaasa kahtlustab teenijat oma kodu röövimises ja ei saa seda kahtlust kuidagi endale hoitud, nii et tema tütar märkab oma keskealise ema paanikahoogusid. See omakorda lõpeb sellega, et vanem daam varastab teenijanna telefoni ja see kaob ära kogu õhtuks, mis omakorda paneb muretsema teenijanna armastatu... Ja siit algab järgkordne põrguring, mida abielupaar läbi peab tegema. Kõik algas, veelkord tuletan meelde, koera surmast. Ja lõpeb inimese tapmisega. Väga vastik film, mis ilmselt ütleb nii mõndagi Ladina-Ameerika klassiühiskonna kohta, mis on tugevalt mõjutanud inimeste üksteise tajumist ja käitumist endast nõrgematega, olgu tegu kodu leidnud kodutu koeraga või hoopistükkis teenijanna armastatuga, kõik vajaksid justkui tähelepanu ja hoolt, aga alati on inimesi, kes seda pakkuda ei oska. Vastik film inimloomuse varjupoolest.

Supernaine või supermees! 

Kiilakas, võib öelda, et isegi kole mehelik naine Suparna päästab kohalikke noori tüdrukuid jõhkrate vanameeste käest, hoolitseb oma haige ema eest ja tšillib ringi kahe suht koleda Sri Lanka kutiga India ookeani ääres. Natuke meenutab mind vanuses 8 kuni 12 aastat, natuke hiljem ka, aga siis natuke teistmoodi! Poistega onniehitusel! Igal juhul ühel päeval avastab üks Suparna sõpradest, et tema töökohas on kokku pandud viirus, mis suure tõenäosusega ähvardab maailma hävitada. Mis põhjusel? Kuidas? Ahjaa! Režissöör ja peaosatäitja tulid ka kaugelt maalt kohale ja enne filmi vaatamist seisis daam, kellel tegelikult on pikad ilusad juuksed ekraani ees ja teatas, et loodust tuleb kaitsta, et see on väga oluline! Nii resoluutne ja nii läbi ja lõhki ühte maailma ja selle koosolemist esindav daam ajas mind isiklikult itsitama! No päriselt! Samahästi võiks propagandafilme tegema hakata, et loodus on tähtis, suurte loosungitega. Ma ei taha öelda, et see poleks tähtis, aga seda polnud näha filmis, et miks ja kuidas loodus on tähtis. See maailmapäästmise hurraafilm, milliseid me oleme hollywoodlikus kastmes kõikvõimalikul kujul saanud, olgu see Supermani või mõne muu kangelasega seotud, ei rääkinud meile asjast, millest tegijad arvasid, et see peaks rääkima. Iga mõne aja tagant puud justkui sosistasid ja Suparna rääkis, kui oluline on loodus ja et seda on talle õpetatud, aga sellel sõnamulinal polnud mitte midagi pistmist korrastamise, puhastamise, uurimise, loodusega tutvumisega.

See kõik oli mingisugune mögin, millele vahepeal jooksid vahele kaadrid poolpaljast mustanahalisest mehest, kellel olid püksid rebadel ja laul huultel. See nägi välja nagu väga halb üheksakümnendate muusikavideo. No selline video, kus tegijatel polnud tõesti üldse raha, ainult natuke ja käsikaamera tarvis. Mehe eesmärk on mulle siiani müstika, millest ei saa üle ega ümbert. Ta oli kole ja justkui suhtles puudega enda ümber ja jõega ja taimedega maas. Ja tantsis ja kandis veel koledamaid pükse. Mõtlesin, et äkki on ta mõni triksteri laadne tegelane, kes varem või hiljem satub Suparna loosse, aga ta ei sattunud, ta oli sealt eraldi ja ühel hetkel ta veel tapeti isegi ära. Miks? See on jällegi kultuurliselt minule nii erinev asi, tundub nagu oleks tegu vana-kreeka koorilauljatega, aga ma ei usu, et see on sellega seotud. Kui kõik mu tekstis tundub loogiline, siis filmis see kõik ei olnud loogiline ega orgaaniline ega üksteisega seotud.

Üks Suparna sõpradest on seotud imeilusa noore näitsikuga, kellega ta tahab abielluda. Meesnäitleja on tõenäoliselt kolmekümnendates, endiselt kole ja paljastab iga mõne aja tagant oma suure lihava kõhu kaamerale, ja ta peab ette kandma oma keskealistele küllaltki heal järjel vanematele, et kus ta öösel oli. See paneb jällegi silmad siruli filmi passima. Isegi minu täiskasvanud sõbrad, kes vanemate juures elavad, ei peaks nagu rääkima, et mida nad öösel tegid, aga jah. Eurooplane minus, ameeriklane minus... Seda nad räägivad, kui ma neid asju vaatan.

7 inimest tõenäoliselt kahekümne viiest- kolmekümnest lahkuvad seansilt. Ei jaksa. Ei jaksagi! Ja mina lasen ka jalga, sest ma ei julge oma segaste küsimustega läheneda filmitegijatele. Ka usuritaalid ajavad mind segadusse, tuletades Aafrikat meelde. Sujeewa Priyalal on teinud meie jaoks kahtlemata ühe võõrastava ja kohati igava ja arusaamatu filmi "Suparna - naine teiselt planeedilt". 

Aga jah! Superkangelased Sri Lanka moodi!

30 november 2019

4 filmi Pöffilt! Lastekas, tiinekate värk, rahvuskonservatiividele, erootika

Aga jah. Kopp-kopp harjutus, kus kohtud oma kalli kalli kalli vanaemaga teispoolsusest. See on vist selle nädala kõikjaleulatuv emotsioon, millega tegelda. Aga! Pöff jätkus ka. Ilma selliste raputavate tundmusteta, nagu mu isiklik elu mulle mõnikord pakkuda võib. Jätkan filmidest kirjutamist paari sõnaga, et edasi anda head, ebamugavat, naljakat, jaburat. Mis puudutab vestlusi pärast filmi või enne filmi, siis absoluutselt alati on need vestlused seotud minu jaoks filmi headuse, igavuse, paljuütlevuse või mittemidagi ütlevusega. Kui filmitegijad peavad rääkima filmi sisu ümber või filmi eesmärki ümber, siis on see ikka päris naljakas olukord. Filmi mõistes kurb ja ebamugav ja lausa halvav, aga siiani on meeles, kuidas me ühe tuttavaga olime filmi ära vaadanud ja mina jäin vestlust kuulama ja siis see tuttav küsiski, et mis selle filmi mõte oli, et mida nad seal öelda tahtsid või mida tegid. Ja siis mina muidugi räägin pikalt ja põhjalikult, et mida nad kõike arvasid filmi näitavat. On kaks äärmust, kas oma kunstiteost alahinnatakse ja arvatakse olevat pedagoogiline epistel või siis oma kunstiteost ülehinnatakse ja arvatakse näitavat laiemat tendentsi ja inimlikku tunnetust, mõistmata, et tegelikult ei jõuta kaugemale tollest konkreetsest situatsioonist, sest asjatundmatule oli arusaamatu, mida ikkagi öelda taheti/tahetakse, ja isegi asjatundlik kehitab õlgu. Lugusid saab rääkida väga erinevat struktuuri kasutades ja väga erinevalt inimestele ja probleemidele lähenedes. Igal juhul paneb Pöff sügavalt mõtlema lugude jutustamise kunstile nii pildis kui ka sõnas kui ka lihas, mis ekraanidel liigub, kas režissöör on ikka suutnud panna toda hullu vaimu inimese sisse või mitte ja on näha, et õnnetu näitleja on oma rolli mängides üksi, tal pole ei kaamera näol ega ka mitte tausta näol, mõtestatut vaimu sees. Ta on tühi kest.

Hullumeelsed üheksakümnendad 
Minu armastus või õigemini lojaalsus Balti riikide suhtes on igal juhul oluline olnud praktiliselt igal Pöffil, nii ka seekord! Kindlasti pidi jõudma vähemalt ühele leedu või läti filmile. Eelmistest aastatest on mul sügavalt meeles see hirmus-ilus film õest-vennast, kelle vanaema üles kasvatab kuskil kolkakülas, nende emast, kes nad sisuliselt on maja jätnud mingi inglise tüübi pärast Londonis. Suurekskasvamise lugu, mis häirib mingil tasandil siiamaani, kus õde ei taha ilma jääda oma vennast ja valetab tükk aega koolile ja kõigile oma vanaema surma kohta. Aga lugu looks! Jelgava 94 on midagi palju jaburamat ja palju vähem traagilist ja meenutab oma stilistikalt kui ka laadilt toredat filmi "Mid90-s". Ehkki peaosatäitjaks on neljateistaastane Janis, kelle põhilisteks kaaslasteks on maruslised pesemata juustega nahktagides pikajuukselised poisid ja varem või hiljem hakkab ta välja elama oma alla surutud iha marulise muusika järele. Tüdrukud ei kuulu teemasse, sest Janisel tekib alati ninaverejooks, kui mõni meeldivam naisisend teda suudelda üritab või kallistada tahab. Igatahes tore ja armas lugu sellest, mida minagi olen kuulnud ajast enne youtube´i ja spotify´id, kus inimesed hangeldasid suurte rahade ja väikeste rahade eest endale mustal turul plaate ja kassette, et oleks hea ja mõnus. Janis on andekas, seda teavad kõik tema klassiõed ja tema õpetajad ja ta ise, aga tal ilmselt hakkab igav tolles totras ajas, kus Jelgava on täis venelasi ja 89 plehku pannud vangi. Imelik aasta see 1994. Eestis läks põhja laev Estonia, Lätis lasi Jelgavas, Pärnu-suuruses linnakeses, vanglast jalga 89 mõrtsukat, varast, röövlit, vägistajat. Seegi tükike reaalsust tuleb filmi kaasa ja Janis sõidabki tõenäoliselt narkodiilerite-röövlitega natuke aega mööda linna oma murtud jalaga ringi. Ja kõik elasid selle üle, meie elasime selle ka üle, meie väike Võru linn. Ahiküttega koledaks kulunud väikesed korterid, mille tapeedid tõmbuvad seintelt maha, mille koridorid haisevad kuse järele ja on veelgi jõhkramad. Need väikesed koledad puust majad on Võrus küll maha võetud kahjuks või õnneks, mul on siiani meeles oma klassiõe kodu. Natuke on ka meie "Päevad, mis ajasid segadusse" meeleolu. Natuke on musta metalit. Mitte midagi liiga palju või ülepakutult. Lihtsalt suureks tuli kasvada, hoolimata sellest, et vanemad arvasid, et teavad paremini, kuidas üks väike veider Janis peaks oma elu elama. Ja muide, vanemad teavad alati paremini, kuidas nende maimukesed peaksid elama. Ehk tuummõte, on sama, kui teil on kodus teismeline, minge vaadake filmi, hingake sisse ja välja ja mõistke, et see faas tuleb kindlasti üle elada. Kui te olete teismeline, siis see faas tuleb kindlasti läbi elada. 

Kriitiline tantsuline film Euroopast 
Kuna eelmisel aastal olime supervaimustuses Jessica Woodworthi ja Peter Broseni filmist "Belgia kuningas", siis lootused, et "Paljasjalgne keiser" meid vaimustab ja kaasa tõmbab, olid ikka väga väga suured. Nojah. Hea, et me Henrykuga aegajalt käime vaatamas Sõltumatu Tantsu Lava toredaid ja vahel igavaid liikumislavastusi, kus tuleb rohkem mõelda ja mõistada, kui tavaliselt balleti vaadates või sõnalavastusi kaedes. See Tito saar, kus omal ajal puhkasid kõikvõimalikud kuulsused alates Brežnevist lõpetades Elizabeth Tayloriga, see pani kohe mõtlema, et miks on seekordne tegevus just sellel saarel ja miks me seekord ei kohtu naljakate Balkani poolsaare põliselanikega, nende elutruuduses, vaid kopitame steriilses hoitud muuseumlikus keskkonnas. Ja võib-olla oligi tegu natuke liiga mitmetasandilise veiderdamisega seekord, ei saanud loota naerutamisele, vaid pidi mõtlema pidevalt allhoovustele, mis on seotud Euroopa Liidu kui sellisega. Sellega kaasneb väga palju ebamugavaid ja võib isegi öelda, et vastikuid omadusi. Üks nendest võib vabalt olla pealetungiv rassism ja lollus, mida ümmardatakse/kummardatakse igal pool, noh Eestis on vähemalt 20 protsenti elanikkonnast EKRE poolt, kes kardab homosid, immigrante, seda, et kliimasoojenemine on päris. Ja siia filmi on küllaktki teatraalselt, aga vägagi mõjusalt need 20 protsenti eurooplasi/eestlasi jne sisse pandud, need saavad siin filmis võimule. Neil on muide palju lihtsam võimule saada, kui kõhetul, poliitiliselt korrektsel, hallil, intelligentsel, aga ilma igasuguse karisma ja julguseta tegelasel, kes tahaks kaitsta täiesti tavalist inimest, kes mis seal salata võib osutuda homoks, mitteeuropiidseks, veganiks, keskkonnakaitsjaks, loomakaitsjaks jne. Filmis on muidugi see Nicolas III, see kohalik keiserlike juurtega tähtis mees, kellel puudub karisma, aga on vastav päritolu, mis sobib rahvuskonservatiividele. Kes võiks vaadata? Rahvuskonservatiivid, hra peaminister Ratas, kes nagunii peab tegema hetkeseisuga ringtantsu erinevate huvikonfliktidega seoses. 


Kui subtiitreid ette loetakse! Ja pisarad tulevad ka! 
Justfilmil käisime ka! Jaa! Jubeäge oli! Ses mõttes, et igal aastal üritan vaadata vähemalt ühte-kahte serbia-horvaatia filmi, mingi hingeline sugulus on mul nende rahvastega. Slaavlane minus ikka pulbitseb selle maailma järele, mida õnneks on natuke siiski kaitsta püütud. Seal vähemalt, alles on jäänud mingi ürgne olemine. Kuna seekord sai kuulata horvaatia keelt sellises armsas lastekas nagu "Minu vanaisa on tulnukas", siis kobisime Henrykuga juba kell kaks päeval kinno, ja me polnud ainukesed, kohale tulid ka pisikesed ja vähempisikesed enamasti vanematega filmihoolikud. Kohal oli ka selgehäälne Inga Lunge, kes luges subtiitreid ette kogu saalile ja mõjus selliselt kuidagi väga armsalt. Henrykul hakkas igav. Minul oli põnev, sest lugu oli kaotusest ja sellest, kuidas sellest kaotusest välja tulla võimalikult hästi. Samuti sõprusest vanaisaga! Öelge mulle nüüd, et see ei olnud minu film. Mul oli ka ju sõprus vanaemaga! Ikka jubekihvt on, kui üks väike metallist robotike õpib koos toreda teismelise tüdrukuga sõprust tundma ja teismeea rõõme ja valusid. Kusjuures raske on seda filmi kuidagi teisiti kirjeldada. Väike, tundub, et veidi veider ja saamatu tüdruk, kellel pole koolis sõbrannasid, avastab ühel hommikul, et vanaisa ei ole, vanaisa on tüdrukule tohutult tähtis, aga teda pole! Ta leiab oma geniaalse vanaisa keldritoas tulnuka, kellega koos hakkab ta vanaisa otsima, ja mis seal salata, leiab! See on seiklus üle jõe ja seiklus üle mägede ja ilusasse lossi jõudmine. Kellele? Tegelikult alla kümneaastastele! Kuigi minagi istusin filmi vaadates pisarad silmis, sest nii kurb oli, ja oli ka! 

Seks ja muusad
Noja siis tulevad need teised filmid, mida tasub vaadata hilja õhtul, väga hooliva kaaslasega, kellele meeldib kirjutada ja lugeda, sest see film on temast ja võib-olla ei ole ka. Ses mõttes "Tezuka Barbara" on lugu kirjanikust (meeskirjanikust!!!), kes kohtub poolkogemata imeilusa Barbaraga, keda vaadates silm puhkab ja aju hakkab lakkamatult töötama. Sellised naistegelased hämmastavad mind alati, sest nad on targad, andekad, joovad nagu mehed, nad on palju ilusamad, kui enamus mehi, ja ometi nad ei kirjuta ega loo midagi. Nad elavad mingit kummalist heidiku elu, ehkki mehed nimetavad neid muusadeks ja tahavad endale naiseks saada, ei saa nad endale tegelikult selliseid naisi lubada, sest selliste naiste eest tuleb hoolitseda, neile tuleb tähelepanu pöörata, neile tuleb anduda täiesti teistsugusel moel, kui tavalistele naistele, sest nad on muusad. Mälu tütred. Barbarast õhkub erootikat, jultumust, barbaarsust, tumedust, tänavaelajalikkust. Ta ongi kõike seda, mida me tahaksime olla, aga ei ole kunagi. Mina vähemalt mitte. Kirjanik avastab, kuidas ta aeglaselt eemaldub lugupeetud kirjaniku rollist rentslikirjaniku rolli. Õigemini ta ise avasta seda, vaid tema agent ja tema sõbrad näevad, kuidas ta aeglaselt langeb põhja, sinna tänavanurka, kus Barbara täie õnnega konjakit trimpab, nagu hull, pakitükk tagumiku all ja meel täis mõtteid, mida ei saa pidama. Barbara suudab tsiteerida rahuga Paul Verlaine´i ja kogu kohtumine tundub kui kohtumine Arthur Rimbaud ja Paul Verlaine´i vahel, kes muide olidki armukesed. Enfant terrible Rimbaud, kes suutis luua ainsa, aga kirjandusajalugu igaveseks muutva luulekogu "Hooaeg Põrgus. Illuminatsioonid". Verlaine, kes vaimustus oma muusast, võttis kätte püstoli ja püüdis poissi tappa, sai selle eest 18kuuse karistuse. Igal juhul ka kirjanik püüab Barbarat tappa, kes sarnaneb väga oma loomult Arthur Rimbaud´ga. Erootiliselt pinev ja mõtlemapanev lugu, mis viib meid vist meeste kõige veidramatesse fantaasiatesse, võib-olla ka naiste. See hetke, kus kirjanik avastab, et ilus naine, keda ta plaaniliselt suudleb, on tegelikult mannekeen või koer, on jabur ja vastik korraga. Igal juhul põnev vaatamine, mitte ainult kirjandusgurmaanidele, vaid ka erootikafännidele. Kuhu võib aga muusa oma ülevuses ja jultumuses inimese viia? Kirjaniku? No seda tasub kindlasti uurida filmist! 

29 november 2019

Kopp-kopp... ja surnud tulid

Pöff jätkub. Loovkirjutamiskursus jätkub. Teatristuudio jätkub. Veel jätkub. See nädal olen püüdnud veel mõned filmid ära vaadata. Emotsioonid on jooksnud lakke ja sealt alla, nagu hiigelsuured kolakad mustad rändrotid, kes kogemata on pesitsema jäänud inimestega majja. Ja kogu aeg keegi karjatab täiest kõrist, et rott, rott, rott. Keegi inimene majas.

Teatristuudio on väga põnev paik. Juba eelmisel aastal näitlejameisterlikkusest osavõtmine pani mind mõtlema oma viienda klassi Katrina Helsteiniks olemisele. Selline pisike, uudishimulik, õpihimuline, teravakeelne. Muidugi kõiksugu rahvaülikooli ja koolitamiste asjad on mõneti pealiskaudsed ja natuke valusad seetõttu. Ometi juhtub minuga praktiliselt alati teatristuudios midagi, mis natukeseks paneb kohe enda peale mõtlema, et kes ma olen ja kuidas ma olen ja kuidas ma siiani olen endaga läbi või hakkama saanud. See ei ole olnud lihtne ülesanne, sellest olen ma ka aru saanud, viimasel kolmel tööaastal Heas Loos. Endaga läbi saada. Ennast võtta nii nagu ma olen.

No olgem ausad, mõnikord on väga raske ennast armastada sellisel kujul nagu oleme, nagu meid meie ema-isa ilmale lõid. Vähkkasvaja geenide, pisikeste tisside, paksude prillide, mingi resoluutse peaaegu et ükskõikse tundmusega enda riietuse-välimuse suhtes ja siis kohtudes inimestega, kes näiliselt tunduvad täiuslikud ja endaga toime tulevad. Näiliselt. Rõhutan seda alati. Teise sisse ju ei näe, enda sisse ja enda peale ka ei näe. Ometi just siis, kui kõik tundub korras ja normaalne olevat, kuigi peab tunnistama, et see aasta on veelgi raskem aasta kui eelmine aasta, juhtub see minuga, see sisemine katkiminemisraksatus, nagu oleksin puu, keda on tükk tükk aega erinevad karmid tuuled räsinud, siia ja sinna ja peaaegu vastu maad surunud, nüüd aga tuleb see üks väike tuulekene, peaaegu nähtamatu ja lükkab mu lõplikult ümber, oma väiksuses kõikvõimas.

Endas ja oma kehas pettumine on midagi veel jubedamat, kui oma töövõimekuses ja nutikuses pettumine. See on palju valusam. Midagi, mis paneb tegelikult nutma. Aga te ju teate seda, et Helsteinid ei nuta, nad teenivad edasi! Raha, inimesi ja üldse - kohustused on tähtsamad, kui emotsioonid, valud, asjad, muidugi kõik see jama, mis ühel hetkel välja on jäänud tulemata, tuleb kuskil mujal välja. Kõik see rumalus, ahastus, ebamugavus. Ma arvan, et mul kindlasti on olnud mingi periood ka depressioon, aga hetkel mul seda ei ole. Ainult katus sõidab mõnikord. Ja sellega toime tulemine, on omaette kunsttükk. Ahjaa, viimati sõitis katus justnimelt teatristuudios.

Sest nii kui kehastuda või isegi ette kujutada, siis juhtub see, et on juhtunud. Kopp-kopp ja vanaema tuli. Kopp-kopp ja isa tuli. Kopp-kopp ja muud tegelased tulid. Kopp-kopp... Igapäevane rahu sai rikutud. Kopp-kopp...

23 november 2019

Pluss veel 4 filmi Pöffilt 2019

Peab jätkama filmide kirjutamise lainel! Muide muid asju teen ka, seepärast jõudsin sellel töönädalal vaatamas käia ainult kaheksat filmi! Nädalavahetusel teen oma filmipassimise teistpidi tasa! Olgem mureta!


Kus on kodu, kus on kodukoht! 
Jure Bavlovici teos "Matriarh" tekitas minus sisukokkuvõtet lugedes palju põnevaid tundeid. Noor naine ja vanem naine. Ema ja tütar. Minu puhul siis tädi Nadja ja mina. Vanaema ja mina. Muidugi nendel naistel oli väidetavalt mõni kana ka kitkuda, minul oli tädi Nadja juures kohe mitu kana, mida kitkuda, sealt tagasi tulemine oli otsekui põrgust tagasi tulemine. Nii palju vastikut, ebamugavat ei olegi vist kuskil kellegi juures tundnud. Mõnikord oli ta õnneks täitsa inimlik ka. Issand kui palju võimalusi, et üles ehitada Saksamaalt korraks vähihaiget ema vaatama sõitnud Jasna lugu või siis Jasna ja Anka lugu. Minu peas on mitu erinevat vastikut ja vähemvastikut, naljakat ja vähemnaljakat lugu, aga! Esiteks on otsustatud elada vaese Daria Lorenc-Flatzi ehk peategelase Jasna kuklas ja näos kaameraga kogu filmi aja kinni. Teiseks ei saa me isegi aru, miks on otsustanud kümme aastat kodukülast eemal olnud, Saksamaal elav horvaatlanna tulla ikkagi kodukülla Horvaatiasse, ilma mehe ja ilma alla kümneaastaste lasteta. Miks? Miks? Mis lugu meile räägitakse. Vestluses pärast esilinastust autori ja peaosatäitjaga, kellest olengi üsna kauni ja kehva pildi teinud, tuleb välja see, kuidas nad on tahtnud kujutada inimesi, kes on Horvaatiast ära kolinud Saksamaale, Inglismaale ja nii edasi, kaotanud juured, kaotanud enda, kuidas nad ei saa enam aru oma emast-vanaemast, kodukülast. Aga see kõik on nii kohmakas ja tobe ja pisut rumalgi, kuidas kõik see jääb kaamera fookusest välja, kuidas me ei oska päeva lõpuks muud mõelda, et jah vanainimeste eest on raske hoolitseda. Ma ei taha öelda, et see film poleks vajalik, aga ma tean, et kindlasti on võimalik kirjutada põnevam stsenaarium kahe naise äkilisele dialoogile. Eks minu vanatädi suurim etteheide minule oligi, et ma ei ole enam venelane, et ma ei oska enam rääkida selles keeles. Ja eks ma ise tundsin/tunnen ennast siiani selles oskamatuses kohati süüdi, kaugenemises, kui sellises. Aga sellele pole vastavat lugu või filmi veel loodud, mis mind päriselt puudutaks. Lood ruumist, kust lahkutakse vägivalla või mõne hirmsa asja pärast, neid oleme me ju palju näinud. Aga lugu kosmopoliitsest maailmast, kus tegelikult tõeline kodu asub meie peades ja me sageli unustame selle ära, see paneb mõtlema. Ühesõnaga mõte hea, teostus pähh...

Kanatapja elu endises Saigonis

Ega see "Tukkuv linn", see Vietnami film, võistlusprogrammis, pole ka just kõige parem-ilusam asi, mida näha-kuulda-vaadata. Ometi on selles midagi nunnut! Suur osa filmist, kujutab endast kanatapjast (selline amet on vanas Saigoni linnas siiani olemas) poisi arengut. Kaadrit lindude tapmisest tekitavad pehmelt öeldes ebamugavustunnet. Ühes mahajäetud majas autodest ja inimestest tuikuva kesklinnas elavad narkodiilerid ja kanatapja! Narkodiilerid parajad enesekesksed jobud ei saa aga tükk aega aru, et nad pole ainsad elanikud selles majas. Ja kui nad lõpuks saavad, siis ei ole õnnetul kanatapjal asu, ta saab igapäevaselt peksa ja pahalase tellitud lits, keda regulaarselt vägistatakse leiab tee õnnetu kanatapja ellu ja siis on pahalastel veel suurem põhjus poiss läbi peksta ja teda alandada. Ausalt öeldes, kuskil keegi ütles, et tempokas ja põnev film. Tõttöelda oli siin nii palju staatikat, et see oli igav ja tüütu tükk aega, kuigi see Vietnami elu-olu on ikkagi põnev vaadata, nagu Aafrika naiste imeilusad kleidid. Kõige veidram vaatepilt oli oma kanasulgedekitkumisvanniga mööda tänavaid ringi jooksev ilus peategelane, kes iga mõne aja tagant saadi kaadrisse vannis ligunevana või õues vihma käes ligunevana. Miskipärast tuli mul selle vaatepildi peale meelde, kuidas kõikvõimalikes minu majandusalastes juutuubivideodes räägitakse sellest, et tuleb tekitada endale mitu raha sissetulemisvoogu. Kui sa oled päev otsa õnnetuid kanu tapnud ja kakelnud raha eest, mida inimesed sulle linnutapu eest ei anna, kohtud narkodiileritest jobudega, kes nõuavad sinult kana õhtusöögiks, peksavad sind selle eest, et nende lits sinu juurde kipub tulema, siis noh pole vist võimalik mingit lisaäri sinna juurde tekitada, eksole. Imelik. Igal juhul selle filmi puhul olime meeldivalt üllatatud kenadest tibupoegadest ja tegelikult väga armastusväärset kanamammist, kes oli kaunilt kaadrisse saadud. Kanatapja armastab kanu rohkem kui inimesi, nagu soome filmis paar aastat tagasi armastas eutaneerija loomi kõige rohkem siin maailmas. Kui püändini jõuame, siis võib öelda, et kuidagi on jõudnud see film eesti laste (olgem ausad minuvanuste) armastatud tegelase Leopoldi juurde. Tuletagem siit meelde "Kõige suurem sõber". Eriti seetõttu, et kaval kanatapja on küll nelja mehe vastu üksi, aga oskab ka neist lõpuks kanad teha üsna sõna otseses mõttes. Ja ütleks, et staatiline ja vaikne filmi peategelane (kuum eesti kutt eksole, aga tegelikult korralik vietnamlane) mõistetavamaks ja põnevamaks. Isegi ütleks, et kui teile meeldivad tibupojad ja julmused, siis minge filmi vaatama. 


Rabavalt ilus film koledatest asjadest

Zoltan Nagy film "Vaikne vaikus" rabas mind. Tihedad, ilusad kaadrid orkestrist, ilusatest noortest ja tublidest muusikutest ja jõhker valus lugu ühest suurest pettumusest. Ungari lugu, aga võib ka mõne teise maa lugu olla,. Zoltan Nagy tegi põhjalikku uurimustööd enne kui otsustas lühifilmide meistrina, et nüüd on aeg esimeseks debüütfilmiks. Kaasas oma tiimi kriminalistid, psühholoogid, töötas läbi metsikutes kogustes materjali teemal laste ahistamine. Otsis naispeaosatäitjat tüdrukut käies erinevates laagrites, kohtudes ligi 2000 erineva tüdrukuga, et film oleks selline, nagu talle on vaja. Olles muusikute perekonnast pärit pidas kõige loomulikumaks seda, et kogu juhtum leiab aset justnimelt orkestris! Kõige hirmsam seda filmi vaadates oligi selle nii kõrge kunstiline tase, et me tegelikult ei saa aru kelle pooli valida. Filmi keskne tegelane on viiulisolist David, keda mängib ilusate näojoontega Major Erik. Uustulnuk orkestris ehk neljateistaastane Nori räägib Davidele, et Davidi mentor ja orkestrijuht Frigyes lööb talle külge. David ei suuda seda uskuda. Ja see ongi uskumatu, sest Mate Gabori mängitud tegelane on nii sõbralik, nõudlik, professionaalne ja meeldiv orkestrijuht, et see ei saa olla tõsi. Ja kui me filmi vaatame, siis me ei võigi lõpuni kindlad olla, kes on süüdi. Lulu Bognari esitus Norist ajab segadusse, sest temas on küllaltki mitu kihti, lisakihi saame tema pisut pahatüdrukulikust hoiakust, mis mind segadusse viib. Ta justkui manipuleeriks enda ümber erinevate inimestega ka Davidiga. See kui kaunilt ja lõpuni hoitakse üleval pingeid ja ebamugavustunnet on rabav. Nii muusika kui ka imekaunid filmikaadrid toetavad mingit terviklikku tunnetust, mis filmist tekib. See meenutab mulle minu jaoks ühte mu lemmikfilmi Ungarist "Delta", kus režissöör sama oskuslikult tihedat pinget üles ehitab. Ühesõnaga Ungari on stiilne. Eriti pingeliste ilusate filmide ülesvõtmisel. Kes seda vaadata võiks? Kõik!

Armastatud Takashi Miike ja tema karakteritel põhinev märul

Tjaa! Kaksikud on totaalselt sisse võetud Takashi Miikest! Nagu totaalselt! Ei saa öelda, et mina oleks. Võimalik, et olen tema filme ka varem näinud, aga kuna tal neid nagu Vändrast saelaudu tuleb, siis ei pruugi ma lihtsalt seda kõike mäletada! Igal juhul! Lugu on naljakas ja verine ja jabur ja üldse. Lugu on "Esimene armastus", mis algab üsna õnnetu poksijast poisiga, kes saab teada, et tal on ajuvähk. Nõnda kahekümnendate alguses ja väga nunnu ja väga õnnetu longib ta mööda tänavat kuni talle jookseb vastu hullumeelne tüdruk, kes pageb millegi või kellegi eest, tüdrukule jookseb järele aga vanem mees ja nõnda kasutades poksija reflekse lööb ilma korralikult konteksti süvenemata poksija vanale mehele õigesse kohta, nii et too kukub ja ei tõusegi enam püsti. Kuulates muidugi poiste juttu kõrvalt, siis mõnikord selline žanrimääratlus nagu maffiafilmid jaapani või koreakastmes tekitab tahtmise mõelda kõikidele nendele Vana-Kreeka asjadele, millega me oleme kokku puutunud oma kirjandustundides, kindlate tüpaažide taasesitus, mis on paroodia kõikide ameerika gängsterifilmidele. Igal juhul minge, vaadake, te ei kahetse. Vihane õbluke pikajalgne oma elukaaslase eest kätte maksev kaunis naine, gängsterihakatis, kes ei taha gängsteriks jääda, aga avastab end ühel ilusal päeval võimekalt inimesi tapmas nii nelja kaupa, äraostetav politseiülem, heroiinist sõltuvuses noor tüdruk, keda ajab taga hallutsinatsioonina teda tema lapsepõlves väärkohelnud isa. Ja oh kui palju muid tegelasi, kelle karakter on põnevalt lahti kirjutatud erinevate liigutuste kombinatsioonina filmilinal. Kes seda filmi vaatama peaks? Kõik pisut hullumeelsed õudukate vaatajad, aga ka täitsa tavalised inimesed, kes peavad lugu heast koledast naljast ja vähemkoledast karakterikoomikast.

4 Pöffi filmi

  1. Selle aasta Pöff on teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Ahjaa. Minul läheb kuueteistkümnes aasta Pöffi filme vaadates! Olen olnud lihtsalt huviline, vabatahtlik, ja nüüd siis Henryku kaasa. See viimane tähendab kutseid avagalale ja lõpugalale. Sel aastal hämmastas Pöff sellega, et jubekihvt algus oli! No pidigi olema! BFMikas Jim Ashilevi kokku kirjutatud lavastus-lugu on viide klassikafilmidele. Ja see Pierre Richardi pojapoja Kristjan Lüüsi versioon kohmakast pikast blondist mehest musta kingaga, see oli vaatamist väärt! Tempokas! Ilus! Nauditav! Päriselt neid sõnu on olnud väga raske kasutada tavaliselt avagala puhul, mis on muudkui veninud ja veninud ja ei ole miskit muud kui üks kooliaktuse osa olnud, kus koolitüdrukud tantsivad ja etlevad luuletusi, mis neile tegelikult ei meeldi. Olgu meeldivad, aga ei jää meelde vaatajatele. Mis on mul meeles 2015. aasta avagalast? Mustvalge gruusia film, millele oli kohale toimetatud orkester, sest see oli see esimene! See oli see eriline. Ja Henryk muidugi ka. Hoidsime käest kinni ja hinge ka, et kuidas me kahekesti hakkama saame. Aga saime.


Ahjaa! Mis vahe on Pierre Richardil ja Kristjan Lüüsil?
Mitte eriti palju!

Südamlik sissevaade Casablanca kahe naise ellu

Igal juhul avafilmist rääkides! See oli võimas draamafilm. Lugu oli lihtne ja seda oleks vabalt võinud väga halvasti näidelda, kirjutada, luua kaameraga, aga mitte midagi sellist ei juhtunud. See oli küllaltki staatiline seisundifilm Maryam Touzani film "Adam". Filmi lõpuni ei ole selge, et miks selle pealkiri on Adam. Rase naine koputab erinevatele ustele ja tahab tööd. Imekaunis Nessrine Erradi mängib Samiat, kes otsib puhke- ja tööpaika enne sünnitust. Teda märkab pisike Warda pagariäri teisel korrusel, kes elab koos lesest ema Albaga pagariäris-kodus. Esialgu kutsub umbuskne Alba Samia lihtsalt enda juurde magama ja ütleb igal hommikul, et ärgu too enam tagasi tulgu. Suure kõhu ja lapseootuse ebamugavustunnetega noor naine lepib sellega, aga poeb aeglaselt oma vanaema pagarioskustega Warda ja Alba südamesse ja mitte ainult, pagariäri hakkab tänu Samia töökusele ja nutikusele õitsema. Mind ennast hämmastas selle filmi puhul eheduse hetk, mida kaks näitlejannat ideaalselt kehastada suutsid, nende suhte sisse põimub nii palju õrnust, et see lausa jahmatab. Alba peab silma vaatama oma leinale, mida ta pidevalt alla on surunud ja tähelepanelik hoolivus Samia suhtes teeb ta nähtavalt pehmemaks ja hoolivamaks nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Samia peab tegelema oma veel sündimata lapse ja tõenäolise lapse ära andmise võimalusega ja Warda tantsiskledes nende mõlemi vahel tajub korraga Samia olemasolus oma ema Alba vabanemist või siis vabastamist. Mõlema naise kaastundlikkus ja tähelepanelikkus teineteise suhtes puudutab. Nad on otsekui õed. Ahjaa! Kaunil lesel Albal, keda kehastab Lubna Azabal maroko-hispaania päritolu belglanna, on ka suurte vuntsidega jahutoojast austaja, kes leevendab kummagi naise dramaatilisi hetki, oma püüdliku kuramaažiga ja muudab filmi meeleolu võluvaks. Aga jah! Vaadakem, kui kuskilt leiate, sest see film paneb euroopa naised mõtlema, võimalustele, mis meile antud, ja samas ka araabia naiste tugevusele ja jõule. Nagu Alba austaja ütleb, vaprusele!

Kui inimesed oskavad juukseid pügada 

Väga võimas ja fantastiline oli Homayoun Ghanizadehi film "Karvased lood"! Kes oleks arvanud, et pärsiakeelne islamifundamentalistide juhitud ja uraani rikastav riik Lähis-Idas, suudab produtseerida esiteks sellise režissööri, teiseks sellise filmi! Miskipärast me siin Henryku parima sõbrannaga kartsime, et kukume vaatama mingit mai teagi külaelu? Kuigi kui nüüd Wikipedia lahti keerutada, siis kultuuri ja tehnoloogiat neil siiski on, isegi uraani rikastamine eeldab kultuuri ja tehnoloogiat, julmust ka, aga siiski, kultuuri ja tehnoloogia! Igal juhul kogu lugu tiirleb ümber viisteist aastat juuksurisalongis töötava Daneshi, kelle eluunistus on saada lõppude lõpuks maailmakuulsaks, olgem nüüd natuke ausam! vast ikka Iraani kuulsaimaks filminäitlejaks ja ta on sõna otseses mõttes kõigeks valmis, et selleks saada. Kui see lugu oleks lihtsalt unistavast kolmekümnendates mehest, siis see lugu oleks lihtne. Aga see mees on näinud metsikult filme, tema fantaasia lendab kiiremini, kui oleks oodanud-osanud-arvanud-näinud. Esialgu oleme sisse tõmmatatud meeskarakteritesse, kelleks on kliendid, keda pestakse metsikult ja põhjalikult ja pügatakse umbes sama jultunult, millise teatraalse kiirusega muudetakse täitsa hullu soenguga vanamehed normaalse soenguga vanameesteks. Või kuidas väriseva käega Casablanca filmist sissevõetud seitsmekümnendates habemeajaja ajab kogu aeg kogemata klientidel vuntsid ära ja selles on midagi jaburat, naljakat, võimsat. Kuidas juuksurisalong täitub iga päev jõledatest meeste karvadest, mis lükatakse keset tuba asuvat kanalisatsiooniauku, kuidas üks juuksur leiab iga päev oma tuunikalakonservist pikki juuksekarvu. Ja see kõik on reaalia, see, mis toimub aga Daneshi peas, kellele on eraldatud väike filmivaatamise, sisuliselt, kapp, on ulmeliselt kaunis maailm, mis on pärit Hollywoodi filmiklassikast. Miks seda filmi tasub vaadata? Ikka sellepärast, et meelde tuletada, kui hästi filme on tehtud, ja teiseks, kui hästi on võimalik teha üks kurb orvulugu, põnev krimilugu, naljakas juuksurilugu, kaunis armulugu, võimas suurekskasvamise lugu, väga verine ja õudne lugu ühes kindlas võttepaigas paralleelselt ühe peategelase läbi, juuksurisalongist välja minemata, võtteski selle endale piiriks. Seda filmi vaadates suutsin mõelda ainult meie heale armsale Sandrile, kes on just selliste filmide pärast festivalidel käikski. Tõeline pärl, millest Varssavi filmifestival aru sai ja andis režissööridebüüdi teinud Ghanizadehile eripreemia! Aga jah. Seda kahjuks enam ei näidata.

Surmale määratu ja külarahvas
Igal aastal üritan minna kindlasti vähemalt ühele Aafrika-filmile. Just nimelt Aafrika filmile, kus peaosatäitjad on päriselt musta mandri inimesed. Ma lihtsalt jumaldan neid värvikirevaid kleite, seda pisut laperdavat inglise või prantsuse või hoopistükkis araabia keelt. Seda mõneski mõttes ürgset olemist ja mitte nagu kolonialist, mis ma nagunii olen, vaid kui Aafrikas olnu. Need inimesed võivad olla väga julmad teineteise suhtes ja ka meie suhtes, aga nad ei saa olla olgem päris ausad samasuguses olukorras nagu eestlased või eurooplased, keda sünnib nii vähe ja kelle puhul üheainsa lapse sünd on erakordne sündmus. Nemad peavad algusest peale võitlema elu eest omaenda vendade-õdede kõrval. Mõnikord saadetakse nad juba päris lapsena tänavale erinevaid asju müüma, plätusid näiteks, et oleks vanematele abi nende suureks kasvatamisel. Sudaan pole selles suhtes erand, selles riigis on iive 2,6 protsenti, ehk lapsi aina sünnib ja sünnib ja sünnib. Kuigi lugu, millest ma seekord kirjutan, on erandlugu. Filmi pealkiri kõlab nagu James Deani elulugu "Sa sured kahekümneselt" . Olgu ma tean, et James Dean suri kahekümneneljaselt, aga ausalt öeldes pikas perspektiivis neli aastat siia-sinna. Lugu sellest, mis juhtub perekonnaga, kui külasse tulnud prohvet ennustab, et nende pojale surma kahekümneselt. Vanematel on juba Downi sündroomiga poeg. Sellest päevast alates kannab ema musta, pereisa kolib ligi kahekümneks aastaks külast ära. Poeg Muzamil kannab teadmist oma surmast kaasas põhimõtteliselt kahekümnenda eluaastani, ema ei julge teda isegi kooli õppima viia, arvab, et poiss sureb ära. Küla naerab poisi üle ja põlgab teda hetkeni, mil koraani õpetaja saab poisi enda juurde kooli ja avalduvad Muzamili intellektuaalsed võimed. Tal on isegi tüdruksõber, kes unistab Muzimiliga abiellumisest ja lastest, aga noort meest haarab hirm ainuüksi mõttest, et ta saab varsti kakskümmend. Muzamili elus toimub aga nähtav nihe, kui ta külapoes abistades, peab viima islamiusus keelatud alkoholipudeli palju reisinud, suitsetavale vanamehele, kelle onni-maja kutsutakse Inglase majaks. Kohtumine inimesega, kes on läbi reisinud suurema osa Aafrikast ja käinud ka Pariisis ja Euroopas, kelle kodus on palju raamatuid ja filmiprojektor koos suure hunniku filmilintidega, lükkab nihkesse kogu Muzamili elu ja mis seal salata, ka surma! Filmi tempo on rahulik, aga pidev liikumine noore mehe surma poole, mis on külaühiskonnas ilmeksimatu fakt, on omal moel kafkalikki, eriti jabur on see olukorras, kus valitakse valmis isegi hauaplats, kuhu ta maha  matta. Kas vaadata? Jaa, kui huvitab Aafrika!

Näitlejameisterlikkus ja kerjused
"Marionett" on film mehhiko maffiast ja kerjustest ja kuuba näitlejast Ernestost. Maffiat on muidugi vähevõitu. Ja julmust. Aga põnevat sissevaadet kerjuste ellu ja näitleja meisterlikkusse on see film täis. Ernesto avastab metroos, kuidas ilus kerjustüdruk valetab! Ta läheneb kerjustüdruk Belenile ja nii kaks päeva järjest. Kerjustüdruku omanikud ehk mehhiko maffia peksab Ernesto läbi ja hiljem otsib ta üles, et selgeks saada, mida nende parim kerjus õigemini teha võiks, et Ernesto ei saaks aru, et Belen valetab. Ernesto räägib, kuidas vales peab alati terake tõtt olema ja lõpetab näitlemisõpetajana mehhiko maffia kerjustele. Kuna ma ise käin praegu ilmselt maikuuni välja Tallinna Rahvaülikooli teatristuudios, siis minu jaoks on see viis, kuidas Ernesto räägib rolli sisse minemisest ja kujutluspiltidest ja karakteriloomest ülihuvitav ja veel huvitavam on vaadata, kuidas erinevad tegelased tema ümber õpivad austama oma valesid. Mõnes mõttes ongi selles filmi filosoofiline mõõde! Igas kunstiteoses peab olema tõtt, mitte ainult karakteris, mitte ainult kirjatükis, mitte ainult filmis. Igal pool. Just see eheduse maitse lisab kunstiteosele lisamõõtme! Kuigi peab tunnistama, et see ei olegi eriti huvitav, kuidas näitlejaks olemisest rääkiv film, peab rääkima ka maffiast. Selles on midagi tüütut ja üsna klišeelist. Natuke liiga palju olen seda noor mees tuleb ja võtab ära vanema võimsa mehe noore ilusa armukese lugu kuulnud-lugenud. Natuke liiga palju olen neid Dominico Torrico sarnaseid maffiabosse näinud. Ehkki üks lause sellest maffiabossi suust tekitab minus hirmu taolist! Maffiabossi naist ei huvita midagi muud, kui ainult maja, kus elada. Maffiabossi naine saab emaks kõikidele armukeste sünnitatud lastele. Maffiabossi naine usub, et tema mees ei ole midagi muud, kui lihtlabane advokaat. Maffiaboss usub, et ta on piisavalt hea näitleja oma naisele. Kas on? Kas see, kui inimesed peavad omaks võtma kellegi illussioonid või valed või ringi liikuma nendes, kas see teeb kellestki näitleja? Hea näitleja? Või kõik ümbritsevad lihtsalt kardavad plaaniliselt vahele jääda oma tegelike tunnetega ja ei saa oldud. Igal juhul filosoofilisemad ja poeetilisemad kohad filmis tekitasid mõnusa äratundmise ja meenutasid Lennartit, meie juhendajat teatristuudios.

02 november 2019

Mõtlemapanev kirjutamiskuu

Inimese kehalisus on ikka üks imelik asi. Oluline on, et kõik funktsioneeriks, nii nagu vanasti, nii nagu kuus-kümme aastat järjest. Nii kui juhtub, et midagi muutub, toimub lausa plahvatuslik vihahoog enda suhtes. Et mida paganat ma jälle või kus jälle midagi juhtus. Jälle! Tegelikult on vaimuga samamoodi, kui mõistad ühel hetkel, et ei ole sellega piisavalt tegelenud ja see on nõrgemaks jäänud ja see võib jääda nõrgemaks, kui pole piisavalt lugenud, kirjutanud, filosofeerinud, keeli õppinud, elu üle mõtisklenud, leidnud motiveeriva ja  arendava töö, ühesõnaga, kui tekib tunne, nagu sumpaks lõputus paigalseisus kuhugi poole, kuskilt ära, aga soo muudkui tõmbab endasse ja sina oled paigalseisus. Jaa!

Üle pika aja sattusin Musta Lakke. Kohtusin Ingridiga. Vaatasin päriselus Oyvindile silma. Tundsin korraga, et olen natuke nagu õiges kohas. Eks see kirjanduse värk ja luuletajate värk ja kirjanike värk on minu jaoks pühamast püham värk. See on midagi sellist, millega olen ise tahtnud kogu elu tegelda, aga ei ole osanud. Midagi on selles õhku jäänud. On inimesed, kes teavad, et nad on kirjanikud, luuletajad, kirjanduskriitikud, kirjandusteadlased. Või isegi, kui nad ei tea, siis nad igapäevaselt tegelevad sellega, annavad endast parima, loovad ruumi, aega, kohta, mõtlemist, ümbrust - sõnaga, ise. Esialgu täiesti mitteteadlikult. Ma olen selles kindel, et see ei ole teadlik valik, see on otsekui sisemine sund, mis liigutab mingis suunas. See kui edukaks selles suunas saadakse on inimeste enda töö vili, siis tuleb muutuda teadlikuks ja tubliks.

Eks ma ju töötan ka müügi alal juba nüüd siis üksteist aastat, isegi kui klienditeenindustööd raamatupoes ei peeta enamasti müügitööks, see siiski on seda. See on esimene aste müügitöös. Mõista oma kauba väärtust ja klienti, tunnetada tolle erivajadusi, mõnikord isegi intuitiivselt. Aga jah, oleks ma osanud seda kõike endast teada näiteks viisteist aastat tagasi või kümme aastat... Või isegi seitse aastat tagasi. Ma arvasin ikka, et minust saab kirjanik, kirjandusteadlane, luuletaja. Tegelikult olin/olen juba müügiinimene. Ja ikkagi tuleb meelde see esimene unistus. Esimene unistus, mis on alati seotud kirjutamisega, võib-olla see ongi unistuse eesmärk, mitte unustada iseennast. Unistustes olen ma täiuslik inimene, praegu olen ma ka omamoodi täiuslik inimene.

Aga inimene on endagi jaoks üks müstiline olend, kelle sisse ei näe, enne kui sinna sisse ei lähe. Ja sinna sisse tuleb minna ise. Julgelt. Mõnel on seda julgust, mõni aga ehmatab ära. Võib-olla mina olen endast ära ehmunud, võib-olla minu tee on teistsugune. Ei tea. Igal juhul Stephen Kingi lugesin ja korraga, ehmatades, mõistsin, et on keeruline kirjutada. Et mul vist tegelikult puudub selleks julgus. Aga jah. Eks see on ikka hea, kui on olemas mingisugune tegevus, mis pole päris sama, mis töö, pigem ikka hobi, aga mis tekitab umbes samasuguse tunde, nagu oleksin kodus või lapsepõlves. Turvaliselt. 

30 oktoober 2019

Elektrikatkestus, kirvesepp, lauamäng, Stephen King

Võru. Jaa, see koht, kust ma pärit olen. Pisike linn. Peaaegu nähtamatu linn. Kunagi oli see lihtsalt mingi ala erinevate riikide vahel - eikellegimaa! Siia ei tulnud ei eestlased ega venelased ega setud ega lätlased ega liivlased. See oli lihtsalt soine ala. Nüüd, kus elekter sügistormis elektriliinid paigast nihutas, oli see jällegi midagi sarnast. Soine ala erinevate riikide vahel, kus võib-olla elavad inimesed ka. No tegelikult elab siin sisuliselt kogu minu pere. Minu vennad, minu vanemad ja minu imearmsad vennalapsed, kes pole veel pesast välja kasvanud. Aga elatud on siin ju ka enne. Minu isa ja tema isa ja tema isaisa ja nii edasi. Minu ema ja tema ema, okei nende esiemad elasid teispool piiri, rääkisid kord setu, siis vene keelt. Rääkisid hääst südamest teineteisega lihtsat keelt ja õpetasid teineteist ube ja herneid ja kõrvitsaid kasvatama, sest paast, too õigeusklike imeasi, tuli üle elada. Võru.



Kohtusime laupäeval Peeter Reemaniga tolle kirvenäitusel Võru Kandle näitusesaalis. Henryk sattus vaimustusse. Mina ei osanud kohe midagi, siis saime teada, et "Tõde ja õigus" kirved olid just sellelt sepalt pärit. Kuulasime ja noogutasime. Nii nagu see ikka käib. Henryk ulatas visiitkaardi ja sa vastu visiitkaardi. Midagi selles kokkusaamises oli imelist. Inimestega kokku saada, keda kogu elu oled näha tahtnud. No, tegelikult mina toda seppa küll väga näha ei oleks tahtnud. Aga see vaimustus, mis sirab filmiinimese silmades, kui ta saab teada, kellegi kohta, kes on loonud lisaatribuudi filmide tarvis, on lausa noh imeteldav. Henrykul tuleb see imetlemine ja imestamine suuremas jaos paremini välja ka kui minul. Mina on kriitiline, kortsutan kulmu ja korisen tsipa hullumeelse moodi. Korisen muidugi sisemiselt. Väliselt lihtsalt tekib selline ujeduse ja veiderdava juhmuse segu. Et tahab ta nüüd siin olla või mitte. Henrykul ei teki sihukest momenti ka, tal on huvitav. Või vähemasti on tal sugestiivne omadus inimesi jaurama panna mistahes teemal. Isegi Marko Mihkelsoniga (omamata suuremat huvi poliitika vastu) oli ta suuteline põhjalikult filmidest rääkima, nii nagu lupsti PÖFFi avamisel. Mina muudkui imestan, kuidas ta selline on, aga näe! Absoluutselt alati!

Ja lapsukestega sai tormises laupäevaõhtus kihvtisti Dungens and Dragonsit mängitud. Paraku sattusime olukorda, kus kõik USA parimad sarjad on selle mängu ilu ikka noh päris kõvasti uhkemaks teinud. Kui ikka kolm tundi järjest koletisi tappa ja ennast punapäiseks võitlejakääbuseks kujutada, kelle nõrkus on suguiha, mida ei saa kohe kuskil kuidagi mängus väljendada ,siis... Jah, igal juhul tundub The Big Bang Theory (Suure paugu teooria) mitmeid kordi paremas seisus oma mänguga. Eriti siis, kui õnnetu Sheldon sunnitakse oma tegelasega muutuma intiimseks Amy tegelasega. Teate küll, kes te olete selle sarja fännid, või ei tea, kui te ei ole selle sarja fännid. Igal juhul see kõle seenevihm ja hall-hall ilm, mis läbi naha kuhugi sügishingesügavustesse poeb, tundub selle kõige taustal palju huvitavam, kui koletiste tapp. Aga eks ta ole. See kõik käibki muide suureks kasvamise juurde. Teed asju, mis sulle meeldivad, need ei pruugi sinu kakskend aastat vanemat tädi väga huvitada, aga sina, kes sa neid asju teed, oled tema jaoks huvitav. Sina oled talle peaaegu oma beebi ehkki noh, mis oma beebi sa talle ikka oled. Sinu pärast on ta võimeline igasugu mänge mängima, sest põnev on teada saada, mis sina teed.


Kõige tipuks jagan teiega muidugi oma toredat loovkirjutamises kirjutatud luuletust!

Inspiratsiooniks muidugi Stephen Kingi raamat "Kirjutamisest":

"Püsige pidevalt põneval teel!"
ütles ta mulle ikka ja veel.
"Saagu te sõnadest õnne ja armu!
Tulgu te lugudest teistelgi tarmu!"

23 oktoober 2019

Mannapuder

Ega see puder polnudki veel valmis, aga ometi ta oli. See meenutas kõiki neid lapsepõlvehommikuid lasteaias, kui päike tegi tiiru läbi kardinate põrandale ja kappidele. Ja vanemad olid juba läinud ja mannapuder maitses hea. Ja see puder tuletas haiglat meelde, kuhu ta oli sattunud kuu aega tagasi. Tuletas talle podisedes meelde, et ta keha on nõrk, et ta keha vajab hoolitsust, et tema vajab hoolitust, aga tänane hommik ja homne ja ülehomne ja nii edasi lähebki mööda enda eest hoolitsedes.

Naine seisis akna all ja vaatas toda tuumapommi üle elavat rohelist taime, kes vajas samuti hoolitsust. Mõnikord tundus, et see roheline pundar vajab vaid tähelepanelikku pilku ei midagi muud. Temale naine ju putru ei keedaks või kohvi või teed. Mehele ja endale ikka.

Mõnele makstakse selle eest raha, et ta hoolitseb. Mitte palju. Hoolitsemist peetakse osaks inimlikkusest. Naine ei tea, kas see on alati niimoodi, et osa inimeseks olemisest on enda ja teiste eest hoolitsemine. Ja siis kui ei hoolitse enda eest piisavalt hästi või sinu eest ei hoolitseta, siis pannakse teised inimesed haigekassa raha eest hoolitsema.

Puder oli osa haigekassa raha eest saadud hoolitsusest.

Ja see nagu oleks korraga raputanud, naiselt küsinud, et kas ta ikka hoolitses enda eest piisavalt.

*  *  *

Tänase Tallinna rahvaülikooli loovkirjutamise harjutus. Imelik, kui edev ja ekstravertne ma siiski olen. Oh, kuidas mulle meeldib publik. No ega ma muidu poleks isegi mõelnud, et mis mannapuder ja üldse mis hetk minu päevas. Ja eks see blogipidamine on ka paras publiku tagaotsimine. Igal juhul tuli kirjeldada tänast päeva, kus tegelikult juhtus väga palju, aga see palju oli nii väheoluline. Ei juhtunud midagi üleliia rõõmustavat ega hirmsat ega head ega halba. Juhtus see igapäevane olemine. Inimeseks. Oli õiendamist. Oli kurjustamist. Oli absoluutselt kõike ja eimidagi. Mitte pussugi. Ütleme otse välja - oli midagi väga imelikku ja ilusat selle loo kirjutamise enda sees. Ja selles võõrastele ettelugemises. Ja selle seedimises. Pärast pidi Henrykuga isegi tiiru tegema, et maha rahuneda. Sest korraga oli mu loo sisse kirjutatud tükike mu isiklikku valu, mis osutas olulisele. Aga see ju nii ongi, et see, mis kõige valusam, kui teda piisavalt vaadata, näitab ka seda, mis soe, hell, hea, mis viitab inimeseks olemisele ja selle ilule. Miskipärast tuleb vanaema meelde. Aga ta tuleb vist praktiliselt alati.

22 oktoober 2019

* * *

Miskipärast täna, kui ma töölt koju tulin ja vist juba teist päeva järjest muudkui loen ja kirjutan, hoidsin silme all toda Intsikurmu tüdrukut, toda, kes minu ja Henryku vastas istus tolles Tallinn-Põlva rongis. Toda, kes mõtiskles kõvahäälselt sõbrannadega sellest, milliseid pükse ta endale jalga panna ei taha. Toda, kes ütles et mõned nendest püksidest teevad temast ema sarnase. See on päris jabur ja päris naljakas lause. "Mai taha välja näha nagu mu ema!" selline teismelisea viimaste aastate lause, millel pole miskit pistmist sellega, mis ta lõpuks võib tahta. Mina ka ei tahtnud väga paljusid asju enne kahekümnendat eluaastat, mõned aastad hiljem ka. Miskipärast. Aga lõpuks saame kõike seda, mida me ei tahtnud. Geneetika muide, ei vea tavaliselt vähemalt välimuses, eriti alt.

Ahjaa! See tuli ka meelde, kuidas need teismekad, kahekümnendate alguses noorukid karjusid tollel Intsikurmu kannatusteteel ehk Põlva rongijaamast Intsikurmu telklasse, et kus kurat on internet ja kas nad peavadki ilma elektrita telgis magama ja üldse pime hakkab. Selle aasta Intsikurmu oli lisaks sellele, et ta oli pime, ka külm. Õhk kobrutas läbi naha ja riiete, nii nagu ta seda ikka teeb. Mõtlematult. Aga korraga. Nii sekundiks selgus minulegi, et nad on vist natuke nooremad kui mina ja natuke rohkem sõltuvad oma nutikast asjandusest, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui isegi sellest sõltun. Nagu oma surnud emast, vanaemast, isegi oma vanatädist, kelle säravad silmad mind ikka kuskil või kuhugi kannavad. Nemad on mõnikord minu nutikad telefonid, mis viivad mind täpselt sellesse hetke, kus on just see muusika, just need lõhnad. Ja too kaheldamatu mõnus lapsepõlveaeg. Ahjaa...

Minu üks veidramaid hobisid on osta kord kuus vist kuukirja "Magija i krasota" ja seda tollesama tädi Nadja kombel, kes elas Lasnamäel, nüüd aga on kalmistul juba varsti aasta. Sellesama tädi kombel tudeerida. Mõnedest sõnadest ma vist päris lõpuni aru ei saa, aga mõned lood on omamoodi armsad ja huvitavad. Näiteks too vanaema, kes kardab on lapselapse pärast, kes on tüdruk ja kannab AINULT pükse ja üldse! Nii ei saa ju korralikult mehele. Kuhu see küll kõlbab! Ja siis vastatakse vaesele lugejale, et soostereotüübid on muutunud, aeg on teine. Laps, ka tütarlaps, võib kanda kauneid (no see on ju tegelikult iga tänapäevase tütarlapse garderoobis olemas) liibuvaid pükse, mille pärast ei pea poisid talle isegi kleidi alla vaatama, võib kohe... Aga loomulikult ei pea! No olgu seda nad seal ajakirjas ei kirjutanud, et liibuvad seksikad püksid tõmbavad poisse niigi ligi. Aga tõmbavad, me teame seda niigi. Igal juhul on tädile või siis noh vanaemale isegi palvesalmike antud, mille sisukokkuvõte on see, et armas jumal, aita mul toime tulla maailmaga, mis minu ümber aina muutub ja muutub. Huvitav, kui Ekrele mõni sellise palve annaks või isegi minule endale, mis siis küll saaks.

Eile tolle kirjutamisasja pärast - sai isegi Walter Zapp üles leitud! Uhke värk! Spioonikaamera on leiutatud Nõmmel, Valdeku tänava majas number 32, Walteri leiutatud. Imelik värk! Miskisepärast on mu memmeke kuidagi mind sellele reale viinud. Võib-olla peaksin isegi sellel real asuma. Real, kus on võimsad eesti kuulsused, võib isegi öelda, et maailmakuulsused. Aga mis ma neist seal ikka. Või teie...

Lugesin lõpuks läbi Tõnu Õnnepalu raamatu "Aaker". Avastasin oma ajusoppides ringi tuhlates, et olen kokku puutunud loodusarmastajatest kirjanikega ja kirjandusega ka varem, et tavaliselt inimesed, kes suudavad jälgida pingsalt ja põnevusega enda ümbrust, suudavad sellest ka hästi kirjutada. Muidugi on neil ka aegade jooksul midagi sinna kolpa ka muud mahutatud, kui lihtlabaselt ümbruse jälgimine. Ses mõttes, et Õnnepalu hämmastab mind oma bioloogi taustaga ikka päris kõvasti ja tekitab mingi lisaõhina.

Muide otsustasin, et sellel sügisel teengi kõiki neid asju, mida olen tahtnud pikka aega teha. See on siis loen raamatuid, kirjutan ja õpin prantsuse keelt. Vahepeal lükkan käima mõne Tedtalki kõneleja ja kuulan, mida põnevat nad räägivad majandusest, loen ehk mõne endale pähe määritud Äripäeva ka läbi ja mõned majandusraamatud ka. Ja vene keel! Hoeh. Ühesõnaga jätkata.

17 oktoober 2019

Taasalustada iseenda eksistentsiga

Lõpetaksin hea meelega enda ära. Aga ei oska. Enda lõpetamine. Oma sõnade ja vaikuse taga otsimine olukorras, kus tegelikult ei ole vaikust  ega ka mitte sõnu, vaid olengi täies elujõus mina. On imelik ja jube ühteaegu. Seega tuleb ennast teadlikult alustada - taasalustada, nii nagu eesti keeli tegelikult tuleks öelda. Alustada kirjutamist, alustada mõtlemist, lugemist, prantsuse keele õppimist. Taasalustada endaks olemise kummastavat, peaaegu laulvat kirjutamist. Millest? Kellest? Kuidas?

Septembri lõpp oli tegelikult kole. Korraga sain aru, et olen täiesti üksi. Inimene ongi oma valuga täiesti üksi. Isegi, kui ta osaliselt jagab seda kõige kallimate inimestega, on ta ikkagi iseenda valu ori või partner. Mõned asjad ei kuulu läbirääkimisele, nad lihtsalt juhtuvad, on. Keegi ei tule mulle rääkima sellest, et ma pean selle kõigega toime tulema, et ma saan hakkama. Ma ei saa. Ma lihtsalt hetkeks murdun. Seisan keset pimedat Tallinna tänavat, millel hunnikus kauneid sügislehti, ja tunnen korraga, et olen piinavalt üksi. Ja mitte kedagi, mitte kunagi, mitte parimateski unenägudes ei tule, ei ole, et ma olengi päriselt ilma. Millest? Tähtsusest. Ja inimesele on tähtis tunda ennast vajalikuna. Ma ei oska isegi täpselt sõnastada, mis see paneb mind end tähtsana tundma kellegi elus. Mõnikord lihtsalt see, et keegi olgu see mu isa või Henryk, hoiab mul käest kinni. Nii see muide toimubki. Keegi hoiab mul käest kinni. Siis ongi kohe vähem valus. Kergem. Isegi kui on valus. Hirmus. Niimoodi et pisarad tulevad.

Ja kõige selle peale tuleb muidugi vanaema meelde. Muide eile sai ta 101aastaseks. Eile näitasin töökaaslasele minu memmekest nooruses. Milliseid kelmid silmad! Milline julge naeratus! Milline kummastavalt minulik olek, mille ta ilmselt pärandas esiteks mu emale, siis minule. Me oleme need prillidega Hermione' id. Noh minu ema ja mina. Vanaemal õnnestus prillidest eemale pääseda. Selline daam oli ta ja vahepeal laudapreili.

Igal juhul oktoobri alguses tekkis mul probleem tegelikult väga olulise küsimusega! Mina olin hetkeks Henryku tüdruksõber. Ainult Henryku tüdruksõber ja selles kõiges on midagi vastikut. Olla oma paganama rolli ori. Nojah. Mulle meeldib olla klienditeenindaja, logistik. Ma ei julge ennast viimasel ajal nimetada kirjandusteadlaseks, luuletajaks või... No ei ole! Või olen? Või mis? Tantsukriitik. Seegi vabatahtlik tegevus, mida enamasti keegi ei märkagi, et teen.

Aga jah. Uusalustada. Taasalustada.

Identiteedi sidumine oma rolliga on midagi kummalist ja valusat, midagi, mille peale ei tulegi muul moel, kui seda identiteeti küsimuse alla sättides. Uurisin mingi päev Martinique´i ajalugu ja sattusin nègritude' i ja crèolitè peale. Seoses prantsuse keele õppimisega, kus olen otsustanud, et teen endale selgeks, mis n-n maakondades mu kallis armas Prantsusmaa siis koosneb. Igal juhul oleme eurooplastena, kuidagi lihtsamini identifiteeritud. Meil on kergem ennast nimetada eestlasteks, prantslasteks, soomlasteks - ja nii edasi. Isegi valgetel ameeriklastel on see lihtne. Aga mõned näed - hakkavad vastu. Õiendavad. Saavad haiget. Teevad haiget. Kõike iseendale ja omasugustele. Siltidega ja siltide puudumisega.

Kuidagi eriti teravalt tuleb see kõik esile seoses Martinique´iga. Ja mina tundun kõigi nende logistika-arvepidaja-müüja asjaga justkui kaotanud oma sideme loomisvõimega. Kirjutamisega. Kirjandusteadusega, mis muide on olnud tugevasti osa minuks olemisest. Aga jah. Kapitalism surub auku. Või ma ise ennast.

Ahjaa. Meelike Saarna loovkirjutamisse läksin Tallinna Rahvaülikooli. Väga põnev on.

10 september 2019

Skripka ja Nuuskmõmmikust vaarisa

Ajaline määratlus, millest kinni haarata ja mille kallal natuke tööd teha, on kuu. Unenäod keelduvad mind vist juba mõnda aega külastamast, aga lõpuks nad tulid. Võib-olla nad käivad muidu ka, aga mõnikord tundub, et nad ei jää mällu tiirlema ja vastuseid otsima, et miks nad on sellised. Aga sellised nad on. Näiteks nägin ma viimati unes kevadet. Täisõites õunapuid ja muid puid, mis olid kaaperdanud kogu mu lapsepõlvetänava - võtnud enda alla kõik puud, mis kasvavad Võru Raudtee tänaval ja tekitanud neid juurde. Istusime kahekesti autosse ja läksime - kuhu? Ma ei olegi selles sada protsenti kindel, et tean vastust või isegi küsimust. Istusin töökaaslasega autos, mis liikus Metsa tänavat pidi Soo peale - teate küll, kui olete Võrus käinud, mu endise põhikooli manu, kuskil kadus mul auto ära ja nägin väikest poissi, kümneaastast või nooremat omaenda treitud istepinke müütamas. Käsitöö. Kõndisin mäest üles ainult selleks, et avastada, et nüüd tuleb kõnniteele ronida sügavast orust, mööda mäge. Ah teate küll lõunaeestlased, mismoodi see välja näeb, aga siiski on see midagi muud, kui oleksin ette kujutanud. Mu armas unenäoseletaja annab vastuse, et kõik need on hääd ended. Ju siis, kuskil mu sees võib mõni hää enne peidus olla.

Isa usub ikka veel minusse mingi laitmatu teadlikkusega, et ehk on minus mõni ime peidus. Ei tea, võib-olla raiskasin kõik oma ime aastad ära ja nüüd olen vana ja kole ja varsti juba keskea ületanud daam. Neeh! Isegi kui olen keskea ületanud, ühel hetkel, siis kui mul vähegi on sisse mahtunud toda helsteinilikku peaaegu igaveseks vananemiseks mõeldud eliksiiri, siis koledaks ma ilmselt ei saa ja päriselt vanaks ka mitte. Viimased paar päeva olen mõelnud taadi peale. Taadi isa peale. Ikka Andrus Helsteini peale - kui ma tema pilti näen oma vaimusilmas ja oma vanaema silmi ehk Andruse mini silmi, mis täituvad mingist imelikust rahu- ja õnnetundest, kui ta taadi isast rääkis, siis hakkab mul kuidagi imelik. See lotu-lotu müts, mis meenutab Nuuskmõmmiku mütsi see suurvuntsilikkus, mis kasvab otse taeva poole, see muhe ja kaval naeratus, see 1871 sündimisvõimalikkus, skripka, skripka ehk viiul tema kõikidel piltidel. Teda polnud ilma tema viiulita, see oli vist temaga kaasas isegi siis, kui ta magas. Igaks juhuks. Ja ikka paneb ta mind imestama, kust selle sai? Mõne külamuusiku käest? Või tõesti sai ta nõnda hästi läbi Vana-Antsla mõisnikega? Kui siis miks ta sai nendega läbi? Kõik need küsimused ei lakka. Või kuidas sai mu taadi isa endale üldse naist võtta, kui ta oli sisuliselt ikkagi paras külamoosekant, mitte midagi enamat! Käis mängis pilli, muud miskit. See Lotta papa pidi ikka paraja kreepsu saama, kui sai teada, et tema tütreke sellisele läheb. Pole ei maad eimiskit. Ainult mingi pill. Pill...

On ainult pill või sõna või pintsel või idee või programmeerimisoskus. Kui palju see aeg ikka elu meie ümber muudab. Maa ei tähendagi enam rikkust või noh, see võib olla lisarikkus, põhiline rikkus seisneb oskuses tööd teha, luua, endast parim anda. Ja et see parim oleks ikka kõigi parimatest parim ja looks lisaks veel kellelegi tööd ja leiba. Egas see pillimängimisoskus oli tõenäoliselt minu memme jaoks ka midagi sellist, mis kaitses söömata jäämise eest. Või vähemasti hoidis aju virge, sest eks vaimutoit ju teegi seda. Lõi mingi lisareaalsuse sellele igapäevasele ja tavapärasele reaalsusele. Andis lootust, et elu pole lihtsalt hakkamasaamine vaid see on säramine ka nendes lohisevates vanades pükstes ja talupojalikkuses.

05 august 2019

Seesinane

Seesinane suvi on olnud üks võrratu olend. Ei olegi puhkust eriti võtnud, aga mõni nädal on täitsa puhkusetunne. No kui ikka sõita mõnda ilusasse vanasse mõisa raamatuid müüma või kasvõi looduskaitse seltsi inimeste juurde Vana-Vigalasse või lihtsalt mõnikord Henrykuga Paldiskisse, kahekesti, tasakesti, rahuliselt. Ja vahepeal lugeda proua Obama naljakalt armsaid presidendi kaasisendi Valge Maja lugusid, siis jällegi Liisa Perandi novellitikukesi, siis Hasso Krulli "Euroopat", tekib täitsa nagu inimese tunne või nii, ehkki tuleb tunnistada, et kõik pisut väsitab ja koormab. Mitte müüa on raske töisel-suvisel ajal. Ehkki pean tunnistama käsi südamel, et väga äge on müüa. See siin surev amet ju. Keegi enam ei jaksa maksta raha inimkontakti eest, kes on muide palju ebameeldivamalt lõhnav, rääkiv, reageeriv, erinevalt automaatsest kassaaparaadist. Minagi eelistan ju osta toda sööginatukest automaatkassast, mitte inimese käest. Võõras inimene tekitab stressi, ega omagagi pole lihtsam, toogi tundub hirmutav, võib vahel hirmuäratavamgi olla.
Ahjaa. Võõrastest inimestest rääkides. Miskipärast kukuvad erinevad tüübid kaksikutega jutustama. Eriti lõi see sellel nädalavahetusel välja, kui me kolmekesti Intsikurmul käisime. Küll leidis meid vanem daam Maksimarketi juurest üles ja kukkus rääkima, kuidas talle meeldib hirmsasti telkida, et ta on oma mehega kogu elu telkimas käinud 40 aastat abielu, eks ole, ja oi kui toredad matkasellid me siin kolmekesti oleme. Ja ega kaksikud pole pahad, nemad ikka jutustavad vastu. Kohvisabas kohtusime ühe noormehega, kellele vanemad, kunstnikest vanemad, olid talle nimeks pannud Unn. Täitsa ära ehmatas. Pärast telki kokku pannes, saime tuttavaks Mardiga. Ja nii ta on. Kõikjal tulevad inimesed ligi. Nagu oleks kogu ilm huvitatud pisut teineteisenäolistest pirakatest meestest. Pisut. Muide isegi minu töökaaslane teeb kaksikutel vahet.

Aga jaa. Pilt sellest, kuidas me kõmbime viiekesti Soontaganale. Üks müstilisemaid nädalavahetusi, mis meil Henrykuga seni olnud on. Tundus, nagu oleksime kaks nädalat puhanud. Tegelikult kestis see kõigest kaks päeva, sõitsime Rumbasse, sealt Vana-Vigalasse, sealt Soontaganale. Soontaganal müttasime läbi soo ja katsusime taliteed pidi käia. Väga kihvt ja väga teistmoodi tundus, kui tavaliselt. Meie Henrykuga tabasime end pisut totakast situatsioonist. Et jah. Meie oleksime mõelnud, et soo? Mis soo? Soo on soo! Siit me läbi ei lähe ja uurimust ei korralda, et mis seal soo keskel on. Aga meie hea sõber ütles, et lähme, uurime sood. Ja seal me siis olime, viiekesti, pluss kaks armsat peni, kellele meeldib ka soos mütata. Vajusime paiguti põlvini mutta, paljajalu, silmad peas süttinud. Midagi maagilist. Ei teagi, mis see täpsemalt on, midagi ehedat, ei oskagi öelda, kuidas see läbi naha ja üle meelte lendab. Midagi kaunist, mis teeb inimesest inimese looduse keskel, ei peagi täpselt teadma, mis me seal sookailude ja jõhvikate keskel tegime, sinikad irevel meie poole kaemas. Meie - inimesed. Temake - loodus. Päike täistuuridel. Parmud säärtes kinni. Nõgesed jalgu katsumas. Meie aga läksime, läksime, läksime.

Keskpäeval lugesin üle pika aja luuletusi, neid Hasso Krulli omi ette. Kartmata, et ei julge, et ei oska, et kus mul see keel või sõna antud, et kas tulen toime. See on naljakas, kuidas mõnes seltskonnas, tunned ennast kodus. Ei ole mingi eriline loodusinimene ega mõni stsenaristist filmifanatt ega luuletaja ega kirjanik, lihtsalt mina, armastan lugeda luuletusi ja rääkida vene keeles ja üldse mõnikord lihtsalt olla. Nii mina, kui mina enam üldse olla saab. Ja tundub, et teised olid ka teised, nii teised, kui üldse olla said. Kartmata. Nagu oleks kaks nädalat ära olnud.

Järgmine kord ehitame onni. Öösel kiljus muide üks põder meie telgi juures. Hirmul olid suured silmad. Meist mitte kaugel röögatas ilves. Hirmul olid veel suuremad silmad. Aga üldiselt oli elus olla. Natuke lapsemeelselt. Natuke nii nagu kaua aega pole olnud.

* * *
tol targal päeval
kui aeg
tirib haavad lahti
ja päriselt peab
peeglist nägema
kurjusekortsutust
valuvagusid
hargnemist näos

tol päeval kui
enam ei saa
süüdistada
ema või isa
või konteksti

tol päeval
kui tuleb vastutada
iga tegematajätmise
iga väljamineku
iga rumala sõna
iga ülbuse hakatuse
eest

siis kui enam
ei saa
millegi taha
millegi eest
põgeneda

siis oledki
saanud
oma tegeliku
tasu


18 juuli 2019

Sagadi ja mõrvalood

Seoses maikuus, 27. kuupäeval ilmunud "Risti soldati mõistatusega" sõitsime meiegi - Henryk, kolleeg Meeli ja mina Sagadisse kuritöödest lugusid kuulama ja kaema, kaema, kaema, kaema lossi. Nüüd aga endalegi imestuseks tabasime end suurepärasest situatsioonist. Keset nädalat, keset tööd, saime oma argistest mõtetest kuhugi 17. sajandi lõppu või 19. sajandi teise poolde ronida, ilma et naeru kinni pidada oleks suutnud kohati. Meie vahva Sagadi krimka lipsustatud autor Ain Kütt rääkis naljakaid ja võikaid seiku erinevatest eesti mõisatega seotud kuritegudest. 

Seisusekohaselt talupoegi kooriv ennast aadlikuks ostnud mulk Jaak Kissast näiteks. Valerahategijatest vennaksed Rennenkampfid, eriti see kõige vanem, kes Piiteris otse rahapressi kõrval töötas! Oh seda rikkaks saanud Rakvere mõisa, mille puhul polnud sugugi kindel, kust see rahakene küll kohale jõudis ja sai! August Friedrich von Kotzuebue, kes lisaks sellele, et oskas imelisi näidendeid kirjutada ja tänu kellele on üldse alguse saanud eesti näitekirjandus, saadeti Balti kubergmangust Immanuel Kanti linna Köningsbergi, kus ta ajas oma ilmselge venemeelsusega kõik inimesed lihtsalt hulluks. Solvas, solvus, kirjutas paskville koledast Preisimaast ja tegi, mis talle aga pähe kargas, et oleks ikka suur Tsaari-Venemaa. Ja muidugi lasti ta selle peale maha! Kogu Euroopa oli kas šoki seisundis heas mõttes või halvas mõttes. Heas mõttes olid olukorraga rahul ikka preislased, pahandasid venelased ja austerlased. Ühesõnaga väga vahva ja kaasahaarav öömuuseum oli! Silmad lõid kohe särama. 
  

Aga siit siis minu vaatamisväärne Henryk pilguga tiigile. Tegi printsessi! 

Ja loomulikult peategelasest raamat, mis tegi modelli!

Kogemata sattusime ka Viitna kõrtsi, mis figureeris mu mõni kuu tagasi loetud raamatus "Vana mees tahab koju". Väga ehe kogemus oli. Järgmine kord teame, kus peatuda.

15 juuli 2019

Poistest ja metsast

Keerukuju minu enda sees ja aeg. Ma olen juba piisavalt vana, et mõista, et kõike, mida ihaldan, ei saa ma endale lubada. Kas kellelgi peaks minust seepärast kahju olema või rõõmus? Ei pea! Ükskõik võib kõigil olla ja ongi tavaliselt. Naljakas on ennast peeglist vaadata ja mõista, et nii ongi. Siin ma olengi. Tundmatuses ja tuntuses - endaga koos ja endast eraldi.

Käisime kodus.

Põrandad ja seinad lagunevad ja pragunevad. Põõsad kaotavad igasuguse piiri oma olemises, ei lase isegi väravast sisse. Isa võttis hekikäärid ja sõitis rõõmuga sisse minu kallisse looga elupuusse ja tundis, et siit algabki tema võimu ja olemise kehtestamisvägi. Selline ta on. Ta laseb mul olla. On alati lasknud, aga seal, kus muutun jaburaks või hulluks või ei piira miskit, võtab kätte ja hakkab piirama. Ja siis me veel kakleme ka, Henrykul on alati jubenaljakas vaadata, kuidas meie telefonikõned on lõputud jauramised poliitika, elu-olu, inimeste, tööde ja asjatamiste üle. Mul on kuidagi parem minna ja olla seal, kus on mu papa. Fanaatiline ja totakas mõnikord. Mõnikord helge ja soe. Mõnikord range ja nõudlik. Mõnikord vaimustunud. Minust? Endast? Kihvtidest projektidest, mis pähe kerkivad! Majadest? Mõisatest? Aga jah, kui ta üks hetk otsustab, et talle meeldib miskit - siis ei  takista mitte miski ega keegi teda selle poole liikumast. See on lausa naljakas kui järjekindel ta võib olla. Ja totakas. Umbes nagu mina! On vaja... Ja midagi muud üle ei jäägi, kui et on vaja!

Teda iseloomustab mingi lõputu rahulikkus ka. Selle taga on pilved ja tusatujud ja hirmud ja muud asjad, millest meie, lapsed, väga harva midagi näinud oleme. Allhoovustena on see teda läbi elu kandnud ja minagi olen kohati tunda saanud värelevat ebakindlust. Ja ta on meist ka vaimustuses. Meie jõust ja väest, mis seest välja kasvab. See on igal ühel isemasti. Mul on kolm venda ja ükski neist ei sarnane teisele ja mina võin väga poisilik olla ja lõnguda läbi põõsaste ja angervaksade silmad täis toda liikumise vaimustust, mina sarnanen oma poisilikkuses poistele küll, aga nondele, kellega ma onne ehitasin ja veesõda mängisin. Väike, enesekindel ja pisut jõhker tüdruk. Henryk on mu kõrval puhta korralik poisike, kes pigem mängib korralikke videomänge ja on õigel ajal kodus. Mina ei olnud kunagi õigel ajal kodus. Ja poisid olid mulle alati ainult parimad sõbrad. Kõige meeldivamad T-särgid olid suured ja lohvakad, kust polnud näha mu aeglaselt arenevaid tisse, mis tekitasid ebamugavustundeid. Ja Backstreet Boys oli peale kribatud. Lohvakad ja laiad dressipüksid olid teised lemmikud, et keegi ei näeks toda ilusaks arenevat säärt. Nii see elu läheb. Vanaema ütles ikka, et kõige hullemad on mehepojad, et mehi tuleb siin ilmas kõige rohkem karta. Kartsin ka. Poisse ei kartnud. Poisid olid ägedad. Siiamaani on.

Üle-eile kui olime korjanud lilli ja poolel Tamula ringil ja Henryk kartis karusid ja oli õnnetu päikese pärast, mida oli liiga palju, tundsin korraga, et jaa, sellist tukslevat pool-lapselikku elu tahaksin minagi elada, võib-olla igavesti, võib-olla ainult sellel aastal, võib-olla kohati, nagu tirtsti keset pikemat aastat. Oh kuidas mulle meeldib see väike armas päris meie Tamula ring, kõiksuguste lillede ja kõiksuguste loomadega, kelledest karusid võib ka kohata. Aga ma ei suuda neid karta. Pole kunagi suutnud midagi metsas karta, sest mõnikord tundus see mulle märksa turvalisem, kui pikkade majade rida.

01 juuli 2019

Agulist maailma ja tagasi

Lihtlabane hirm, et midagi läheb valesti. Ja alati läheb. Tee, mis tahad, ka siis kui ei taha midagi tahta, või keegi olla või kuidagi olla. Lugesin lõpeks läbi Napoli-romaanide sarja teise raamatu "Lugu uuest perekonnanimest". Imelik, kui hästi võib kirjeldada toda veidrat seisundit, mis tabab ehk päris paljusid unistajaid või neid, kes on lootnud, et kuuluvad kuhugi, mida võiks nimetada eliidiks? Mina ei arva end eliidiks kuuluvat. Pole selleks vastavaid omadusigi, tähelepanelikkust oma välimuse ja sisemuse suhtes.

Lapsena tähendas iga pühapäev patukahetsust, et mida kõike ma valesti olin teinud, kuidas ma vanaema sõna ei kuulanud, kuidas ma elasin oma hullumeelset täiesti maniakaalset lapseelu. Natuke naljakas on praegu mõelda, et mida on ühel seitsmeaastasel või kümneaastasel kahetseda? Eksistentsi? Patust oleme me sündinud kõik. Aga vähemalt oleme me sündinud. Keegi on jaksanud meid luua. Tahtnud meile elu anda. Olgu see ema või isa või mõlemad. Elu sisse puhumine pärast seda, kui eksistents teravalt oma lõhnade ja kohustustega sisse lendab, on juba teine teema. Lapsena ei tajugi midagi peale teiste inimeste ja nõudmiste teiste inimeste eest ja käest. Mina vähemasti olin selline ja mingil tasandil olen siiani. Nõuan.

Aga no, mida nõuda oma juba ammu pensioniea ületanud vanematelt või õdedelt-vendadelt või kaasalt? Tegelikult mitte midagi. Ainult seda, et kõik oleks hästi, et nad oleks hoitud, et nad oleks terved, et nad räägiks, kui midagi oleks kuskil kuidagi halvasti või ebamugavalt, et ei peaks muretsema, et nendega on valusasti või halvasti. Jah! Nii see on. Kui oli tädi Nadja, kes iga mõne aja tagant nõudis tähelepanu, siis see tähelepanu nõudmine ehmatas. Kui on aga oma vanemad, kes ei julge ausalt öelda, mis nad vajavad, siis ehmatab see ka. Tahaks nagu õigemini ja paremini käituda, paremini hoolitseda inimeste eest meie ümber, aga ikkagi ei oska. Ega see hoolitsemine on ka ju mitme otsaga asi. Mõnikord osutub see pealetükkivaks ja koledaks.



Aga loen siin Elena Ferrante Lenuccia elulugu, kus tüdruk, too Napoli agulitüdruk tabab end mõttelt, et siin ta on uksehoidja tütar, kelle isa on viis aastat, ema kaks aastat koolis käinud, kes suurema osa oma elust on maganud lahtikäival diivanil, kelle ainsaks unistuseks on ülikool, sest seal on päris oma voodi, päris oma laud, päris oma raamatud ja kõik tasuta, sest ta on piisavalt tark ja tubli, et need oleks tasuta. Imelikud lihtsad olulised asjad, millega elu muutub-moondub. Eks ma sain elus esimest korda külmkapi ja madratsi väärtusest aru, siis kui mul polnud ei külmkappi, madratsit, riiulit, kardinat, mitte midagi. Ise sain aru. Kõik maksab raha. Kõige eest tuleb varem või hiljem, ühel või teisel moel tasuda. Aga sellest aru saamine võtab aega, see nõudmine, et tulgu ja olgu ja minu oma - on omal moel täiesti jabur, täiesti midagi sellist, millega peaksin tööd tegema, aga näe - ma ei oska. Pole vist kunagi eriti mõelnud, kuidas see käib.

"Mid90s" film on täpselt samasugune raha ja sõpruse ära tabamise film, nagu Lenu ja Lila sõprus. Korraga, mingil veidral hetkel polegi midagi muud tähtis, kui see, et su sõber, sõbranna, kallim, ema, õde, vend, isa, vanaema, sõbranna vanaema, kolleeg oleksid terved. Istute seal haiglakoridoris ja hoiate hinge kinni, et kõik oleks korras, et meel oleks korras, et rõõm oleks korras. Ja tegelikult pole tähtis, kui palju raha või aega või mistahes pingutust on selleks vaja, et kõik oleks korras. Imelikult armsad kaadrid filmis, imelikult armsad kaadrid elus, imelikult armsad kaadrid raamatus. Kui sõbranna ütleb, et ta ei taha, et sa ära kaoks, või sõber, või ema või isa või poeg või tütar. Imelik tunne, et kellelegi on mind vaja. Ja siis ei loe, mis eliiti ma varem või hiljem kuulun.

Mäletan toda imelikku tunnet põhikooli ajal, kui mind vaimustas kogu eesti luule, aga mul polnud ühtegi inimest kellega sel teemal rääkida. Ja mõnes mõttes siiani pole, sest praegu ma enam ei oska rääkida ega kirjutada korralikku luulekriitikat ehk isegi raamatuist ei oska ma seda teha, aga ma oskan raamatuid nautida. See on imelik, valus veiklev tunne, see tekitab elusolemise emotsiooni. Nagu ma ei saa heast proosatekstist üle joosta kiiresti, sest see väsitab mind. Ma pean eemale seisma ja seedima teksti täpsust ja tihedust ja samal ajal kõikehaaravat sõnamõnu. Pean. See kehtib ka väga hästi kirjutatud filosoofiliste tekstide puhul. Kirjandus kui selline lükkab mu eemale neist inimestest, keda ma armastan, lükkas vanaemast, lükkab isast, Henrykulgi on minuga raske. Eks mu vanematel on teiseteisega raske, sest nad mõlemad armastavad kirglikult ja kumbki omal moel ehitamist ja konstrueerimist sõna otseses mõttes. Neid haaravad endasse majad. Mind sõnad. Henrykut filmid ja mõnikord metal-muusika.

Aga mõnikord toovad need erinevad asjad ka inimesi kokku. Jah. Kuulun kirjandusteadlaste kantsi ka siis, kui ei tegele sellega juba ammu aktiivselt. Müün raamatuid. Ilmselt jään seda veel pikemaks tegema. Püüan ja püüdlen selle poole, et neist lahti saada ja nendeks saada.