28 juuni 2021

Beebiplärtsatus ja puuks

Kas te teate, kui naljakalt võib üks äsjasündinu kakada? Või kui ta on õppinud puuksutama, kui kõvahäälselt ta sellega hakkama suudab saada? Igatahes hra Tohver on kõvahäälse puuksutamise meister. Sellele eelnev kõva ulguv tiraad, et siin ta on ja nii väike ta on ja üldse ja. Henryk muide ei saanud täna öösel selle peale isegi magama jääda. 

Aga see kõik on ju tegelikult kodus täitsa lubatud, nn omainimeste vahel. Meie otsustasime aga ükspäev EKKMi väisata. Nagu ma siin juba rääkinud olen, siis kõige suurem igatsus on ikka muuseumide ja kunstinäituste järele mul kogu aeg. Muud ei teekski, kui aina käiks sellistes kohtades, samuti läheks vaataks mõne raamatuesitluse ka üle oma toreda titega, aga noh, vaatame toda asja. Nutta tihkuv titt võib mõnele ikka päris ette jääda, mõned minestavad ära tissiemmest ka. Nii et jah. Igatahes EKKMis oli täitsa tore näitus, mille ma sisuliselt läbi jooksin, nagu mõni hull kiire vanamees, kes läks pissile, aga avastas, et oli naiste tualetis ja kupatati sealt kiiresti minema. Mina avastasin, et ega ma vankriga näitusesaali eriti ei julge minna ja kui ma seal ringi tuigerdaks, siis teisele korrusele ikka ei pääse. Seega vanker seisis magava titega allkorrusel ja ootas oma paremat aega. Klutt tegi oma aktiivset und, kus kogu vanker väriseb ja titt teeb aegajalt häält, aga kui ligi astud, siis seal ta siis on magamisastmes esimeses või teises otsas, igatahes kummaski otsas ja mõtleb, et kas edasi minna või mitte. Seal ta siis on. Ülejäänud mõtlevad, et laps on ärkvel.
Igatahes seni kuni titt magas kohvikus jooksin läbi kaks korrust, millest kahjuks jäid uurimata videoinstallatsioonid, millele me tavaliselt Henrykuga koos erilist tähelepanu pöörame. Meelde jäi tükike Georgia O´Keefe`i "Making your unknown known" Killu Sukmiti tikandil. Ja muidugi Karl Pärsimägi naljakalt värvikad minu mõistes traditsioonilised pildid, mis kuidagi olid seotud selle ebakindlustundega, mis EKKMi maja võib tekitada. 

Titega otsustasime juua allkorrusel mahla ja olla. Rahulikult. No titt võttis ükshetke ette korraliku karjatuse, mille kestel ta surus oma igemed mu rinnale ja sõi sealt ligi pool tundi, üsna häälekalt, nii et iga lonksatus oli kuulda, ilmselt üsna kaugele ka. Prantslased kaugel välisõue nurgas läksid ilmselt näitust vaatama. Nende asemele ilmus väga stiilne noor ilus naine arvutiga ja hakkas tööd tegema ja mingil hetkel sa suitsetama. Mina tõusin üles ja liikusin EKKMi aia poole, väga õige hetk liikumiseks välialalt EKKMi juurviljaaia poole. Härra otsustas nimelt keset järjepidevat matsutamist ka suuresti puuksu lasta ja ka kakada, suure kuuldava plärtsatusega. Siuke lõbus seik siis. Gloriasse me ilmselt nüüd kolmekesti minna ei saa.  

27 juuni 2021

Grammid ja kilogrammid

Midagi pole märkimisväärselt muutunud - ainult mõned lisagrammid meil mõlemal - nii lapsel kui ka minul. Loodetavasti mitte eriti kauaks. Oleme. Elame. Mõtleme. Ja nii edasi. Ometi mõne jaoks on mõned lisagrammid otsustava tähtsusega. Lapse jaoks on need elumõõtvad ja tugevust meenutavad grammid. Need, mis teevad temast ja tema närvisüsteemist töötava-toimiva närvisüsteemi. Seepärast laps ka sööb. Naise jaoks võivad tunduda tema liigsed kilod või ka grammid kohutavalt suured, no nii suured, et mõni hakkab ennast nende pärast näljutama, teine teeb veel igasugu muid asju. Igatahes Elvina asus palavale võitlusele emmekilode vastu. 

Naine pidi. Erinevalt mehest pidi naine tegema süüa, koristama tuba, olema ilus, imetama last - korraldama oma tulevast karjääri, kuhu mitte keegi teda tööle võtta poleks julgenud, sest ta on naine ja kogu tema elu on seotud väikese elusolendiga ja tolle olemasolu kui haigusega. Naine peab. Naisel on kohustus. Naine on. Nii ta oli/on. Igatahes. Nii see oli. Jahmatus, mille sisse Elvina sattus oligi seotud just selle ilus olemise osaga. Naise füüsiline ilu oli seotud ilusate juustega, mis kõik ühel titehetkel välja kukkusid ja tekitasid naises lisastressi. Naine ei jaksanud pidada-olla. Elvina avastas, et ta peab alati ennast ja mis seal salata ka teisi ületama omas ilus, aga aeg oli halastamatu, lisaks sellele, et kilod lisandusid tema tegelikult kaunile kehale, lõikasid kortsud tema nägu, hõbestusid juuksed tema peas, aeg rebestas ta silmadesse vananemise haavad, mis tegid talle haiget rohkem kui miski muu. Ta teadis ja tundis, et ta oligi nüüd osa olemise mitmemõõtmelisusest. Kuidagi talumatu oli leppida naiseks olemise varjamatu pealtnähtavusega. Imetamine olgu nähtamatu, nii nagu naise kaalgi, sest ta on inetu, kui ta on lapse saanud või ülekaaluline või üldse. Eks me kõik ole kuidagi ja me olemegi, peame olema. 


24 juuni 2021

Täiuslikud hetked titega

Tegelikult on on täiuslikke hetki ka. Nii täiuslikke, et nende sõnadesse panemine ajab nutma. Üks olulisemaid on see, kui tunnen end kuuluvat lapsega kokku. Me oleks nagu sõnatult moodustanud tiimi, tema on minu kõige tähtsam ja mina tema oma. Seda on kõige lihtsam tunnetada näiteks jalutuskäikudel, siis kui toimub see aeglane magama jäämise moment. Seisad keset linna kõige kavalamat melu ja vaatad oma pisikese poisi täiuslikke näojooni ja tema suu ei matsutagi mõnuga kumbagi su tühjaks imetud rindadest, sa tunned, kuidas rahu valgub tema palgesse, mitte lihtsalt piimast, mis su seest temasse voolanud ja seetõttu paljusid tema tundeid ja tunnetusi muutnud, vaid miskisest kõrgemast ja toredamast olemisest pärit vaikuse sees on temale justkui vajalik sinu lähedus, sinu keha, sinu siinolu. Ja klutt saab aru, kui me loen feisbuki postitusi mobiiltelefonist, skrollin nagu hull Instagrammi, vahetan lehekülgi lehekülgede järel raamatus, teen ühesõnaga teistsuguseid liigutusi, kui oleks oodanud suhtlemisolukorrast. Ega just väga meeldiv ole telefoni näppiva inimesega suhelda päriselus või sellisega, kes närviliselt raamatut loeb või... Tohvrike nõuab täielikku tähelepanu ja armastust. Kui aga leian selle kontsentreeritud hetke, kus kõik asjad on eemal ja alles on ainult väike inimene minu kätel, siis võib juhtuda midagi imetaolist - hetkeks ongi olemas ainult minu pisike poiss. 

Tõsiste, lausa enneolematult tähtsate silmadega vaatab ta mulle otsa või on ta need sulgenud usalduse märgiks. Ta tõmbub magamislootuses mu kõhul kerra ja korraga on tunne, et ta teab. Ja ta tõepoolest ka teab, kuidas asjad käivad, kuidas inimesed elavad, on, suhestuvad, hingavad. Ta teab seda aistilisel moel. Ta teab seda justkui läbi minu keha. 

Need usalduslikud hetked on kohati naljakad ka. Ükspäev, keset toda kätel olemise uinumise protsessi lihtsalt puhusin poisi sulgenud silmadele ja reaktsioon on väga naljakas. Ta avas silmad ja kortsutas seda tehes oma pisikesi kulmusid. Ta ei saanud aru, mis toimus, kust tuli see imelik tuuleke, mis oli ilmselt küllaltki soe. Õue minnes oli see alati kuidagi kummaline ja teistmoodi, nüüd tundus see kuidagi liiga ligi. Ühesõnaga segaduses poiss kaes minu poole ega mõistnud, et mismõttes. 

Ahjaa veel üks täiuslik hetk oli. Pärast pikemat jalutuskäiku seisatas meie korteri ukse ees hiigelsuur pea poolesajakilone valge koer. Õigemini istus teisel pool tänavat meie koduukse vastu maha. Omanik muudkui tiris ja tiris toda lipendava keelega loomikut enda poole, aga too ei olnud nõus kuhugi minema. Mina haarasin vankrist oma pisipoja. Omanik teatas üle tee, et koerale meeldivad lapsed, et ilmselt ta haistis otse kaugelt meie pisikest poissi ja tahtis seisatada. Nii tutvustasimegi suurele koerale ehk Viikingile oma pisikest poissi ehk Tohvrit. Loodan, et nad kohtuvad veel, et neist saavad väga head sõbrad nagu Tjorven ja Pootsmann. Igatahes - Henryk oli paanikas, kui ma suure koerasuu juurde tõstsin meie pisikese poisi, aga muud mul ju üle ei jäänud. Ma nägin juba kaugelt Viikingi heatahtlikke silmi ja suurt rõõmu, kui meie pooleteistkuune kutt teda sai jälgida. Imekaunis, imetõeline tundub see hetkede hetk, kus laps õpib tundma maailma täiesti erakordsel elusolenditega kokkupuutumise moel.

Kõige toredam oli üks laupäev, kus poiss jällegi minu kõhul magama jäi ja Henryk omakorda minust kinni haaras. See oli kergelt matrjoška värk. Minule tundus see kokku kuulumise tunne väga võimas. Olime üks väike pere. Olemegi, lihtsalt läbi selle füüsilise tunnetuse lisandub otsekui üks lisapitser selle tõestuseks. 

22 juuni 2021

Palavus ja "See"

 Kell on kuus hommikul ja kuskil me lähedal lastakse korralikku tränsmuusikat. Õhk on veel talutavalt mõnussoe, minu poisid magavad oma vaikset poiste und. Tegelt teeb tituk läbi une igast hääli ja see oli esialgu harjumatu ja hullumeelne, kui aktiivne võib olla väikeste beebide uni. 

Hetkel on meil raske. Nagu kõikidel inimestel on ka meil palav. Mõeldagi pole võimalik kui palav. Eesti palavus on kõrvetav. Kui ma oleks praegu Nigeerias oleks see vähemalt niiske. Meil siin jah... 

Laupäeval proovisime kolmekümnese kuumakraadiga mööda Pärnu maanteed Beebikeskuseni jõuda. Ikka üks hull koht, kuhu jõuda. Kuumus pärlendas näos. Titt lebas vankris. Kahekesti oli see märksa lihtsam. Henryk juhtis vankrit ja mina käisin keset hõõguvat asfalti käna. Nii et siiani valutavad käelabad ja jalgadel on kriimustused ja üks suur sinikas. Ainus, mis mind justkui lohutas, oli, et poiss vähemalt oli vankris, mitte minu süles, hoolimata sellest, et oleks lõtva võinud olla ka minu süles ja tissil, sest teate küll, palav, paha, õuduskuup ja nii edasi. Lipendava tissiga naine olen - olengi. Igatahes jah. 

Lutiküsimus on muutunud janu küsimuseks. Last tuleb joota-toita, et tal poleks janu. Üldiselt on see kõik üsna õudne minu ümber ja minu sees. Vett nagu te ise tunnete on üha vähem päeva jooksul tõmbub vee olemasolu aina väiksemaks. Poisil tulevad juustest välja lootevedeliku tükid, näos, eriti otsmikul oli neid ikka hunnikute kaupa. Miskipärast on need nähtavale tulnud alles praegu, nägu muutub, täpselt selliseks, nagu see nägu olema peaks, aga natuke tuleb oodata.

Eileõhtune jalutuskäik lõppes pooleldi karjuda tihkuva titukiga keset Koduparki. Lugu lihtne. Janu hakkas. Mina tegin omast arust jumala normaalse jalutuskäigu, aga lapse jaoks oli see janutekitav jalutuskäik. Endal on paksu inimese tunne, Kehast voolab vähem vedelikke välja. Imelik on. Tissid ei olegi enam igal momendil tituki jaoks tilkuma valmis. No pole enam nii palju asju, mida tilkuda. Õhk tarretab me ümber - surudes meid natuke rohkem vastu maad, mis päeval on tohutult soe. Ahjaa, praegu kui siin räägin, jooksis minu alt läbi hall rott, kes ilmselt samasuguse ulmelise tagaotsimise maania all vaarub. 

Eile lasime titel teha nudisti, et ta mähkmetes lööbeid ei saaks. Väga lihtsalt suve hooajal tekkima, temale täitsa sobis pooleteist tunni jooksul suutis kaks korda voodimatile, ekstra ühel poolt kilest, pissida. Seega nälgas ega ka mitte janus ta meil polnud. 

Ära sai vaadatud Apple TVst "See" - üliäge ulmesari, kus ringi jookseb Henryku lemmik Jason Momoa, kes hoolitseb oma perekonna eest Baba Vossina, pimedate maailmas, kus vaid mõned sünnivad sõna otseses mõttes nägijatena. Soovitan vaadata, täitsa toreda tunnetusega. Meenub natuke Xena ja... Aga siiski mitte. Henryk arvas, et sinna sisse on surutud pisut "Troonide mängule" omast karakterite ja inimeste ülesehitust. Põnev ja kaasahaarav. Kõige armastusväärsemad on kaksikutest kangelased Kofun ja Haniwa. Minu meelest inimloomuse kaks vastandlikku poolust, millest kasvab ülejäänud ruum ja inimlikkus välja. Lugu hakkabki nende sünnist pihta. Kumba isa eelistaksite teie? Seda, kes teid suureks kasvatas, või seda, kes on bioloogiliselt teie isa. Kumba? Mõlemas on tuttavlikkust, aga kumbki neist on valmis teie nimel surema. Põnev ja filosoofiline igatahes. Eks need isad võivad ka muud sümboliseerida, kui seda, mida me arvame neid sümboliseerivat. 

Igatahes - allpool näha haavatud jalad. Hoiame lippu kõrgel ja anname endast parima, head sõbrad. 


19 juuni 2021

Tituki reisid ja lutiproblemaatika

 See hetk, kui härra Tohver otsustab lihtsalt tissut tõmmata nagu see oleks mõni mai teagi nöör, mille otsas on kelluke või midagi ja minul on valus. No nii kuradi valus, et hakka karjuma. No tegelt nii kõvasti ta ei tõmba ja teine asi on ka see, et ma olen valu suhtes noh enam-vähem mingis ajalises nihkes, see jõuab minuni alati kuskil-kunagi hiljem, siis aga jõuab. Tissid tunduvad läbi tõmmatuna, nad ongi läbi tõmmatud. Kõikvõimalikke avalikke kohti, kus olen titte imetanud: Lembitu park, Beebikeskus, Tammsaare park, Politseipark, Pärnu maantee Kalevi peatusest Väike-Tallinna peatuseni, Tondi pisut urkalik koht, mis mulle väga meeldis, Kristiina tänav Uues maailmas, Solarise esine, kus titt ennastunustavalt tissi tiris nii 45 mintsa järjest, bussis number 16, kui me keeruveerudes sõitsime alla, üksi vankriga, nii et vankrit pidi hoidma, titte pidi hoidma, ennast pidi püsti hoidma, tite silmad olid nagu tõllarattad, ah et selline asi on ka olemas, et mingi liikumine autoga on jah olemas, aga selline suur elukas nagu buss, Viru keskuse Roberts Cafe, kus kaks prouat mu kisava tite peale üsna sapiseid pilke heitsid, minu peale ka, lastehaigla koridor, kus tiss pikalt välja tolgendas ja arst teatas, et imetamistoad on ka olemas, ka haiglas, teel lastehaiglasse perearstile kontrolli (siis sain aru, kuidas see kahekilomeetrine jalutuskäik umbes neljakordsena minu vanaemal võis olla, kui ta otsustas, et tema pisike tütar hakkaku õigeusklikuks), üldiselt see tissi omamine, mille sees on titetoit, teeb kuidagi enesekindlaks jalutajaks suvel. Kogu aeg panen endale kirja, et kuhu võiks minna täna või homme või mõtlen selle peale, et mismoodi see käia võiks. Igatahes on tite toitumus minu eraldi hobiks saanud lisaks pikamaajalutuskäikudele, mis võiks kindlasti veel pikemad olla. Ometi tahaks pesu pesta, aegajalt endale süüa teha ise, mitte panna kõik elukaaslase õlule, kes muide tunneb ennast süüdi, sest ta käib tööl ja ei ole kodus mulle abiks. Aga noh, varsti tuleb pikem puhkus, äkki saab siis kenasti kuskil Eesti teises otsas kaks nädalat järjest titte passida ja ehk isegi mõne põõsa marju ära süüa ja üldse ennast hoopis teistmoodi tunda. Aga jah, rääkides lutiproblemaatikast, siis tegelikult on see päris kõvasti seotud sellega, et laps ei saa ju aru, kui palju on piisavalt palju ja imeda meeldib talle ju väga, suurepärane ellujäämisrefleks, millega igapäevaselt titena toimetada, samas elus ta juba on, süüa saab, mõnikord väikeste vahedega poolteist-kaks-kolm jne tundi järjest. Kõik muudkui soovitasid, et titele üks korralik lutt muretseda ja mina mõtlesin, et miks kuradi pärast kõik ämmaemandad ja imetamisnõustajad nii palju sellise asja vastu, nagu lutt on. Ja loomulikult hakkas mul aeglaselt ka kohale jõudma, miks see niiviisi on. Selle taga polegi ju muud, kui tänapäeva inimeste mugavus. Või siis imbetsillus? No mina võin ka olla paras imbetsill olukorras, kus ma satun oma nn mugavuse ohvriks ja ma ju satun  mõnikord. Eks me kõik satu varem või hiljem. Kui ikka vastsündinule iga asja peale lutt anda, süvenemata mähkmeproblemaatikasse või sellesse kas tal on janu või kõht tühi võib väga lihtsalt elusast titest teha surnud tite. Lutt peaks olema kõige viimane asi, millega titte lohutada, aga jube mugav on, kui saab siis linna peal vastavat pargipingikest otsides titale lutt suhu toppida, et oleks korralikult topitud ja hoitud ja üldse. Ja siis kui vastav pingike leitud, tiss välja ja titele suhu, et ta rahuneks ja tunneks ennast inimesena ja tema pisike kõht täituks elunektarist. Juhul kui ma pole öelnud, siis meie titt on täielikult rinnapiima poiss - see on siis, et vett me talle joogiks ei anna. Vee peab ta nii kuumadel päevadel nagu praegu minu tissi kaudu välja imema ja ta tuleb sellega ideaaalselt toime, sest ta on tubli ja kiire poiss. Tänavatel ei kohta ma imetavaid emasid, mis tundub kuidagi loogiline, palju mõistlikum on tissi anda poollamavas asendis eriti esialgu, kus enamasti sünnitusest rebenenud alakehaga, ongi raske istuda, minul polnud istumisega probleeme, minu tõmbab poiss päris kõvasti vastu keisrilõike haava oma pisikeste jalakestega, nüüd on need juba pikemad ja tõmbab mujal. Igatahes lutt teeb minu elu paremaks, aga ma pean jälgima, et mitte liiga heaks, sest nagu te mõistate, ei ole see kellelegi eriti kasulik, kohe kindlasti mitte minu väiksele klutile. Kõik, mis klutile on paha, ei saa hea olla minulegi. Igatahes muutun aina julgemaks iga päevaga ja käigud klutiga on ka seda mõnusamad, et ta saab aru, et emps noh jah... on emps ja tema jalutuskäikudega tuleb toime tulla. Tissu on lähedal, järelikult kõige hullemad need ju olla ei saa, kuigi ütleme otse välja - see haisu värk on ikka ilgus mõnikord ja sellega toimetamine on omaette lugu. Olgu see Tondi mahajäetud majade juures, kust mitte kaugel - allpool pildilt näha - asub ka lasteaed, mis ilmselt toimetab nende mahajäetud majade haisuga umbes samamoodi, kui Tohver, et ignoreerib nii palju, kui jaksab. Sealsamas ka Pärnu mnt - issand kui tolmune ja tundub, et kogu Tallinn tuleb suviti lükata põhjaliku teedeehituslaviini alla. Kõikjal, kus emme ja Tohver käivad keegi lõhub ja sekeldab. Päris hirmus lugu, ütleme otse välja. Aga suures liikluses, nii nagu see on meie lähedal, tundub kõik see mitmeid kordi jõledam. Tolm, automürin, heitgaasid ja titeke selle keskel. Ei mingit rohelust ega rahu, nagu oleks lootnud. Igatahes lutt aitab, aga ta ei asenda tissi. 


12 juuni 2021

Titt ja seriaali passimised

Esmapilgul tundub, et ma olen üleüldse hulluks läinud ja ehk olengi. Tunde ja tunde läheb tite peale ja enda peale ei jää vahel nagu minutitki. kui laps tegutseb omaenda mõttemalli sees, siis tundub mõnikord, et ma ei oskagi muul moel teda lohutada, kui tissi tema suhu toppides. No see oleks, et igakord, kui mu laps saab haiget topin talle pitsat või kohukesi või midagi sama mittetervislikku kurku, selmet temaga rääkida. Mida teha väikse inimesega, kui sa ei oska temaga rääkida. Tema kehakeel ja olemine on ikka veel omamoodi müstika. Kuigi täna juhtus see hea asi, et võtsin ta sülle ja tundsin, et ta rahuneb minu süles. Ja rahuneski, esialgu imes natuke aega tissi, aga natuke hiljem lihtsalt kukkus unne. Ja kui tiss ja uni olid läbi, siis kobis meie kõrvale diivanile lamama ja tundis ennast ikka päris inimesena, sest me muudkui jutustasime "Lupin" taustaks. 

Ahjaa rasedana alustasin "Wataha" ehk "Piiri" või siis "Karja" vaatamist ja titega koos lõpetasin selle vaatamise. Natuke on need sarjade vaatamise õhtud Henrykuga ikkagi kihvtid ja mõnusad. Tekitavad mõnusa koosolemise tunde, ka siis kui pinged on laes ja tuleb leppida igast sorti asjadega. No partner pole selles süüdi, aga ta on esimene, kes tavaliselt saab vastu päid ja jalgu, sest ta asub lihtsalt kõige lähemal selles ruumis, kus minu kurjakssaaminegi. Titaga saab aegajalt paariks tunniks kodust välja minna, aga üldiselt mitte iga päev ja mitte eriti kaugele, sest ta vajab suureks kasvamiseks tissi. Oluline värk, see tissitamise värk. Tegelt tahaks titaga kunstinäitusele minna, aga ma ei teagi, kuidas see välja peaks nägema ja ma ei ole sada protsenti kindel, kuidas näiteks Kumusse näitusele saada imetamist vajava väikse jõnglasega, kes võib saada päris kurjaks, kui emme oma tissi kohe paljaks ei koori. Täna me ei skoori, täna me ei skoori, ei vanu ega noori, sest paljaks me ei koori, sest paljaks me ei koori... ühtki tissi ega tussi ega muudki. 

Igatahes tite kõrvalt tuleb ennast ikka kuidagi lõbustada. Ma muidugi võiks lõbustamise asemel Äripäevasid lugeda, mis mul kõik pooleli ja hunnikus. Mina tegelen aga HBO ja Netflixi sarjadega. igatahes Wataha oli väga valus ja kihvt sari. Muidugi vastne ema Katrina muud teha ei suutnud, kui nutta ja nutta ja nutta, sest iga mõne aja tagant näidati väikesi poisse või tüdrukuid, kes põgenesid kas emadega või üksi üle Ukraina-Poola piiri Poola ja sealt edasi Euroopasse, vabasse maailma. Olgu nad siis ukrainlased, tatarlased, tšetšeenid või kasahhid või... See põgenemine ise ei tundu eriti meeldiv olukord, aga siis kui seda elavad läbi lapsed, siis... Mõnikord näitaks kõikidele rahvuslastele selliseid jubedusi, et nad ennast korralikult kokku võtaks ja lakkaks selliste jamade puhul ütlema, et iga roju oma koju. Kui iga roju saaks olla oma kodus, siis ei sureks ta poolel teel jälkide ja inimvaenulike tüüpide tõttu poolel teel sihtriiki ära või ei saadaks oma neitsist tütart oma riigist lahkuma täpselt samal põhjusel. No ei saadaks ja ei teeks. Peategelane Rebrow jääb ainsana ellu Karja ehk Wataha ehk poola piirivalve suvilapeol ellu. Kõik tema kamraadid lastakse lihtsalt õhku. Siit algab hargnema 6 aastat kestev lugu, mille lõpplahendus meid kõiki jahmatab ja samas, kas jahmatab. Headuse sildi all tuuakse ukrainlasi Poolasse orjadeks ja nood ei saagi midagi valida, peavad toime tulema sõna otseses mõttes jobudega. Soovitan kõigil vaadata ja mõelda. Leiate Telia HBOst. 

Praegu alustasime minu lemmikmehe ehk Omar Sy sarja "Lupin" teise hooaja vaatamist. Ma ausõna ei teagi. Omar Sy on lihtsalt imemees minu jaoks. Ilus. Suur. Soe. Meenutab mulle kuidagi kogu olemuselt minu lapsepõlvesõpra Ragnarit. Sari on kihvt ja sudaani-madagaskari päritolu prantslane Omar Sy on veelgi kihvtim. Lihtsalt jumaldan tema mõnusat olemist. Lihtsalt jumaldan teda ennast ka. Jumaldan. Fakt. Lupin jookseb hoopistükkis Netflixis. 

Ma pingutan kõigest väest, et ikka iga päev vankriga jalutamas käia, sest tituk peab saama värskes õhus viibida ja ega see tema emale ka halba ei tee, kui ta natuke kaugemale oma nina otsast vaataks. Ma nüüd võtan ennast kätte ja püüan leida olulist teavet teemal emme ja beebi jooga kohta. Samuti tahaks iga päev kasvõi paar rida kirjutada. Muidugi, kes mu vanaema-ema lugu tahaks lugeda, siis sellega on pisut sant, aga eks ma püüan ikka. Lisaks nagu ma just ütlesin Äripäevad ja natuke majapidamistöid, tite kõrvalt, kes võib ikka korralikult endast välja minna, sest emps ei anna tissi või ei suhtle temaga korralikult, aga eks ma õpi. See emaks saamise protsess on ikka ulmelisuse kuup. Täna ka. Titt lihtsalt kisab ja siis peab kõik asjad maha pillama ja teenima oma väikest kuningapoega. Poolikult pestud nõud, poolikult pestud pliit. Isa muidugi vibutab kuskil mu sees oma nimetissõrme ja teatab, et peaks ikka kõiki majapidamistöid tegema. No ma teeks ka, kui klutt ei vajaks tissi ega kallistust ega lähedust päev otsa. Ma muidugi pean õppima temaga kõvahäälselt vestlema, et ta tunneks mu lähedust ja tegema oma asju, siis on ta rahulik ka. Igatahes. Püüan tite kõrval ellu jääda ja asju juurde õppida. Kui ma siit mõne enam-vähem talutava tekstiga välja ilmun või mõne raamatu läbi loen, siis on ehk inimese moodi olla ka. Hetkel tunneb ennast enam-vähem inimesena ehkki algses faasis titt. 



04 juuni 2021

Jalutuskäikude Katrina ja tema titt


Jaa. Selline ma olen. Tahan endale järeltulijat. Ega see tulija polegi kõige hullem ega ka mitte kõige parem. Väike, igerik, minu nina ja ümmarguse näoga, ennast pisut paksuks söönud jõmm on ta. Mingitel hetkedel tohutult kallis, mingitel hetkedel õuduskuupide kuup. Mingitel hetkedel tegelane, kelle olemasolu on nii väsitav, et paha hakkab. Mingitel hetkedel on mu enda olemasolu väsitav. Tissid eritavad piima, sest mu hälli lähedal on titt. Und pole, sest ma mõtlen, kas mu neljakilone titt ikka veel ei ärka, kuigi tal võib kõht täitsa tühi olla. Jne. Jne. Mind ka pole. Sellel nädalal käisime esimest korda raamatupoes ja kahes kinos ja tegime üldse ürgselt tähtsaid Katrina-asju, isegi vanalinna sattusime, kus ohsaimet saab sõita täitsa mõnusalt mööda mittemunakive ja ringi vaadata ilusaidmaju. Täna  jäin keset imetamist lihtsalt magama ja nii mööduski üks kõva 45 minutit, millele järgnes teadmine, et kutil on ju kõht piisavalt paksult piima täis, et me tohime jalutama minna. See meie minek on alati läbirääkimine, et kas ta tohib ja kas ta tahab minuga jalutama minna. Tegime täna veel ka õhtuse jalutuskäigu, ohsedatitte, kui ta korraga taipas, et õues on ikka väga mõnus olla pärast kella üheksat õhtut, silmad sirasid ja mõte lendas, nii kui klutt taipas, et ohoh... mingid olendid laulavad ehk linnud. 


03 juuni 2021

Hull värk. Ikka titega

 Hull värk. Ei teagi, kuidas oma vaest titte jälle aidata. Tuleb olla mõnda aega ehk palju aega Suur Tiss ja vestluspartner, ma muide ei ole suuremasi vestluspartner. Tissiks olemisel on palju miinuseid ka. Nimelt lähen paksult piima täis ja siis kõlisen ringi nagu mõni piimavabrik, aga nii see on.