31 jaanuar 2015
Selle nädala kiirviirtiir
Naljakas on - ma ei ole nii palju rääkind nii paljude inimestega üle pika aja. Hea on. Loodan, et nad peavad vastu.
29 jaanuar 2015
mõningaid kahtlusi
* * *
Armastan seda imelikku tunnet
et ma ei tohi
sinu juurest ära minna
ehkki ma olen juba läinud
armastan seda tunnet edasi
armastan
juba sellepärast
et
ükskord ma jään
(võib-olla olen juba ammu enne kõiki neid minemisi jäänud ja ma lihtsalt ei teadnud seda)
Armastan seda imelikku tunnet
et ma ei tohi
sinu juurest ära minna
ehkki ma olen juba läinud
armastan seda tunnet edasi
armastan
juba sellepärast
et
ükskord ma jään
(võib-olla olen juba ammu enne kõiki neid minemisi jäänud ja ma lihtsalt ei teadnud seda)
27 jaanuar 2015
Je voudrais parler français
Töö juures on natuke hirmus. Jaa. Avastan siin igasugu asju. Eelkõige seda, kuidas ma vene keeles kirjutada EI OSKA. Jaa, kui inglise keele tase on ütleme C1, siis vene keele tase on mul tegelikult A2. Piinlik lausa. Ma arvan, et memmeke võiks mulle ikka korraliku peapesu ära teha - selle enesekeskse lolluse eest, mis tegeleb ainult eesti ja inglise keelega.
Aga praegu loen veel natuke prantsust. Väga mõnus on.
L'Homme Nu
(Paljas Mees, herr Valery Larboud Rejane, kes muudkui vaatab ilusaid mehi, hästi imelik ja hea on lugeda, veider, seisatad, mõtiskled ja lähed edasi, mööda muru ja mõistad korraga, et need mehed, keda eluaeg taga oled otsinud, need ilusa kehaga ja nii edasi tüübid, keda kohtad ikka, kohtad ehmudes, kohtad tagasi vaadates, kohtad kohe, ja ei mõista midagi ette võtta, steriliseeri nüüd ennast nende eest, istu maha lõika omad munajuhad ära, vaata, mis tunne see on, karda, karda maailmas kõike, enda ja teiste vastutustundetust, tunnet ka, tunnet ka, nii naljakas, et selline ogar mõte, Vassiljevi steriliseerimisjura nii palju tähendab, olukorras, kus me teame, et see ei ole normaalne-reaalne, see pole seda kunagi olnud, inimlikkus on vist ikka see, millest tuleks suuremas-laiemas plaanis rääkida, inimlikkus, mis eeldab seda, et ka naine võib olla vastutustundetu, et ka Naine võib valida Paljast Meest, ma siin kirjutasin oneginitest, tegelikult, ega ma olen ka naissoost Onegin kõigi oma totakate veidrustega. Muidu ma ei põrkaks järjepidevalt kokku teiste oneginitega)
Ton nom est un parfume qui se répand.
(Su nimi on parfüüm, mida nuusutada. Ja miks ei tohi niimoodi mõelda naine. Larboudil ta mõtles niimoodi, mõtles nagu Virginia Woolfigi kangelased, võimsa roheluse sees, otsis ahastades ilusat inimest, kellega korrakski kokku heita oma pilk, kellega lahustuda, kellega olla, kelleks hetkeks saada, keda armastada)
Mul on tunne, et Vassiljevisugused inimesed ei tea, kuidas toime tulla päriseluga. Vigadega, mida terve maailm on täis. Et nad tegelikult mõtlevad nagu too siin, selles loos, Fred Kassaki imelises "Jäämäes": Je préfère rester pour elle un iceberg. Ma eelistanuks temale olla jäämägi. Suurem osa minust vee all, väiksem osa temale näha. Ja siis tuleb ja põrkab see pagana jäämägi kokku terve ühiskonnaga ja minu meelest ka omaenda lollusega, armukadedusega, enesekesksusega, suutmatusega vaadata asju nii nagu need asjad on. Ohjah.
(papi on mul antisemiit (lisaks kõikidele veidratele pisut šovinistlikele kalduvustele) ja miskipärast, täna Holokausti aastapäeval tuleb see kõik meelde, ja imelik on, väga imelik, sest ma ei oska sellest kõigest miskit arvata, armastada tahaks, ikka armastada, aga vahel on see päris raske ja selle viimasega seoses tuleb meelde Sveta Grigorjeva tantsulavastus "Smells like Team Spirit", vaadata viit noort laval ja kohati armastad neid hullupööraselt, nad mängivad kukkumist, tantsimist, küll on nad arbuusidega, siis ilma poisid, plikad, ronivad üksteise otsas, kutsuvad sind publikust tantsima, ikka on see üks mäng ja siis see kummaline hetk, kus nad paluvad silmi avada, niimoodi, et valus poleks - armastada on nii paganama raske, sest silmi tuleb avada kogu aeg niimoodi, et teisel poleks valus ja ometi on, ja kui tüütu see on, kui nad kõik viiekesti korraga hakkavad laulma - seda ühte laulu, seda, mida võib kuulda oma ajus ja mõtetes, seda laulu, mis hiilgab ja sunnib vaest üheksaaastast poissi (ühte vaatajat Vdrugil) paluma, et see lõpeks, see 99 pudeli kukkumise laul ja kui sina vaatajana tunned, et ära tahaks, kohe tahaks, nüüd ainult jookseks, võtaks oma jalad alla ja jookseks, Eva-Maria Linder seal imelisel teatrikriitikapäeval ütles mulle, et enam mitte kunagi, mitte ühtegi sellist lavastust, kus on tunne, et jookseks ära, aga ei saa, uks on kinni, kui see lavastus on igav, siis jah, jookseks ära, jooksedki, kui näed, et need, kes on laval ei tea, mida nad seal tegema peavad, lavale tasub minna ainult siis, kui muud pääsu pole, kirjutama peab ka ainult siis, kui muud pääsu pole, aga ma ei ole ikka veel jõudnud sinna faasi, kus ma seda lõpuni tunnetaks, et muud pääsu pole - ja minu jaoks on alati olnud põnev jälgida just neid lavastusi, kus muud pääsu, kui eneseväljendus pole, ennast saab muidugi mitmel moel väljendada ja Sveta väljendab alati mingisugust tugevat rõhumise tunnet või siis küsimusi, mis on nii ebamugavad, et tahaks tõusta ja lahkuda, aga naljakas on see, et jääd paigale ja ootad mingit lahendust, et tulgu, mis tuleb, aga kuskil on kindlasti lahendus, mõtlen sellele ja see ajab segadusse, ohjah, ohjah, lahendus on vaataja enda sees, katharsis on vaataja enda sees, see, kui palju sa tead, julged maailma tunnetada, julged seda endale selgeks teha - ja Sveta pingutab alati piire, pingutab minu sees olevat mina, ka sellega, et ta sunnib mind kuulama kõige tüütumat laulu maailmas VÄGA KAUA AEGA JÄRJEST, sest juba oma diplomilavastuses ("Sõp Rus Est") viis ta mind endast välja looga, kus tema ema kutsus teda Sveaks, sest Sveta on liiga venekeelne nimi, ja see on ainult lugu, see on ainult üks väike looke paljude lugude seas)
Aga praegu loen veel natuke prantsust. Väga mõnus on.
L'Homme Nu
(Paljas Mees, herr Valery Larboud Rejane, kes muudkui vaatab ilusaid mehi, hästi imelik ja hea on lugeda, veider, seisatad, mõtiskled ja lähed edasi, mööda muru ja mõistad korraga, et need mehed, keda eluaeg taga oled otsinud, need ilusa kehaga ja nii edasi tüübid, keda kohtad ikka, kohtad ehmudes, kohtad tagasi vaadates, kohtad kohe, ja ei mõista midagi ette võtta, steriliseeri nüüd ennast nende eest, istu maha lõika omad munajuhad ära, vaata, mis tunne see on, karda, karda maailmas kõike, enda ja teiste vastutustundetust, tunnet ka, tunnet ka, nii naljakas, et selline ogar mõte, Vassiljevi steriliseerimisjura nii palju tähendab, olukorras, kus me teame, et see ei ole normaalne-reaalne, see pole seda kunagi olnud, inimlikkus on vist ikka see, millest tuleks suuremas-laiemas plaanis rääkida, inimlikkus, mis eeldab seda, et ka naine võib olla vastutustundetu, et ka Naine võib valida Paljast Meest, ma siin kirjutasin oneginitest, tegelikult, ega ma olen ka naissoost Onegin kõigi oma totakate veidrustega. Muidu ma ei põrkaks järjepidevalt kokku teiste oneginitega)
Ton nom est un parfume qui se répand.
(Su nimi on parfüüm, mida nuusutada. Ja miks ei tohi niimoodi mõelda naine. Larboudil ta mõtles niimoodi, mõtles nagu Virginia Woolfigi kangelased, võimsa roheluse sees, otsis ahastades ilusat inimest, kellega korrakski kokku heita oma pilk, kellega lahustuda, kellega olla, kelleks hetkeks saada, keda armastada)
Mul on tunne, et Vassiljevisugused inimesed ei tea, kuidas toime tulla päriseluga. Vigadega, mida terve maailm on täis. Et nad tegelikult mõtlevad nagu too siin, selles loos, Fred Kassaki imelises "Jäämäes": Je préfère rester pour elle un iceberg. Ma eelistanuks temale olla jäämägi. Suurem osa minust vee all, väiksem osa temale näha. Ja siis tuleb ja põrkab see pagana jäämägi kokku terve ühiskonnaga ja minu meelest ka omaenda lollusega, armukadedusega, enesekesksusega, suutmatusega vaadata asju nii nagu need asjad on. Ohjah.
(papi on mul antisemiit (lisaks kõikidele veidratele pisut šovinistlikele kalduvustele) ja miskipärast, täna Holokausti aastapäeval tuleb see kõik meelde, ja imelik on, väga imelik, sest ma ei oska sellest kõigest miskit arvata, armastada tahaks, ikka armastada, aga vahel on see päris raske ja selle viimasega seoses tuleb meelde Sveta Grigorjeva tantsulavastus "Smells like Team Spirit", vaadata viit noort laval ja kohati armastad neid hullupööraselt, nad mängivad kukkumist, tantsimist, küll on nad arbuusidega, siis ilma poisid, plikad, ronivad üksteise otsas, kutsuvad sind publikust tantsima, ikka on see üks mäng ja siis see kummaline hetk, kus nad paluvad silmi avada, niimoodi, et valus poleks - armastada on nii paganama raske, sest silmi tuleb avada kogu aeg niimoodi, et teisel poleks valus ja ometi on, ja kui tüütu see on, kui nad kõik viiekesti korraga hakkavad laulma - seda ühte laulu, seda, mida võib kuulda oma ajus ja mõtetes, seda laulu, mis hiilgab ja sunnib vaest üheksaaastast poissi (ühte vaatajat Vdrugil) paluma, et see lõpeks, see 99 pudeli kukkumise laul ja kui sina vaatajana tunned, et ära tahaks, kohe tahaks, nüüd ainult jookseks, võtaks oma jalad alla ja jookseks, Eva-Maria Linder seal imelisel teatrikriitikapäeval ütles mulle, et enam mitte kunagi, mitte ühtegi sellist lavastust, kus on tunne, et jookseks ära, aga ei saa, uks on kinni, kui see lavastus on igav, siis jah, jookseks ära, jooksedki, kui näed, et need, kes on laval ei tea, mida nad seal tegema peavad, lavale tasub minna ainult siis, kui muud pääsu pole, kirjutama peab ka ainult siis, kui muud pääsu pole, aga ma ei ole ikka veel jõudnud sinna faasi, kus ma seda lõpuni tunnetaks, et muud pääsu pole - ja minu jaoks on alati olnud põnev jälgida just neid lavastusi, kus muud pääsu, kui eneseväljendus pole, ennast saab muidugi mitmel moel väljendada ja Sveta väljendab alati mingisugust tugevat rõhumise tunnet või siis küsimusi, mis on nii ebamugavad, et tahaks tõusta ja lahkuda, aga naljakas on see, et jääd paigale ja ootad mingit lahendust, et tulgu, mis tuleb, aga kuskil on kindlasti lahendus, mõtlen sellele ja see ajab segadusse, ohjah, ohjah, lahendus on vaataja enda sees, katharsis on vaataja enda sees, see, kui palju sa tead, julged maailma tunnetada, julged seda endale selgeks teha - ja Sveta pingutab alati piire, pingutab minu sees olevat mina, ka sellega, et ta sunnib mind kuulama kõige tüütumat laulu maailmas VÄGA KAUA AEGA JÄRJEST, sest juba oma diplomilavastuses ("Sõp Rus Est") viis ta mind endast välja looga, kus tema ema kutsus teda Sveaks, sest Sveta on liiga venekeelne nimi, ja see on ainult lugu, see on ainult üks väike looke paljude lugude seas)
26 jaanuar 2015
Koristamishirmus ja vabaduses - Eda Ahi omas - "Julgeolekus" julges olekus
Millal ma koristan? Siis kui mu suur vend Tallinnasse tuleb. Vat see on see hetk, kui tuleb meelde, et võiks vist ära visata selle paar nädalat hallitanud kapsasupi (pelmeenidega onju) ja vaadata, mida annab teha igasuguste muude huvitavate asjadega - eluga näiteks. Noh, hirmsasti tahaks Rommile rääkida, et näeh - käisin seal luuleõhtul ja... ja tollel teisele ka ja, tollele teisele hilinesin, seal oli hästi malbe tüdruk, Ingel nimeks, kes meenutas kogu oma olemusega kõiki neid ilusaid inimesi, keda olen kohanud, oma malbuses. Kõige rohkem Väikest Printsi. Aga ma tean, et parem ei. Või kas ma peaks talle rääkima oma vanatädist, kes iga päev helistab, kellest ma tegelikult iga päev mõtlen.
Muide Eda ja Dorise luuleõhtul nägin Kristjan Haljaku tüdrukut Kätlinit. Nad on selline igavene paar, mõistatuslikult alati koos. Ja mitte sellises roosamannalises olemises, vaid kuidagi loomulikumalt, õigemalt, ma isegi ei oska seletada täpselt, et kuidas. Seal ma siis olen. Jah, olen ja Kätlin küsib, et kuhu ma tööle läksin ja nii edasi ja edasi. Ja mina hakkan vinguma, et sinna - sinna, kus inimesi ei käi, sinna, kus ma saan olla, vaikselt, omaette. Nokitseda prantsuse keele kallal ja igasugustelt asjadelt hinnasilte maha tirida ja teha nägu, et ma oskan, et ma mõistan, et ma olen kõikkeelne ja kõikvõimas. Ma nüüd enam päris kindel ei ole, et kas ma olen, aga püüan kõikkeelne olla.
Täna leidsin Chinua Achebe. Eile tarisin mööda linna, kus oli muide maha võetud Vintide näitus, et homseks üht teist näitust üles panna, Patti Smithi. Tundub, et pungivanaema läheb mulle üha rohkem korda, eriti pärast Junk Riotit. Ja tema raamat, mis on ka eesti keelde tõlgitud, on väga khuul, ausalt nagu, ei oleks elus arvanud, et seda nii mõnus lugeda on ja ette kujutada.
Eda Ahi loen. Ta on nii naljakas. Selles mõttes, et ma ei oleks elu sees uskunud, et keegi lihtsalt võtab sõnad lahti nende tavalisest veidrast asukohast, kisub huulte vahelt nähtavale. Selles on midagi veidrat, intiimset, ülireaalset - no lame nagu lest on me suhe (tõepoolest, kallis) ja kuidas seda kõike lugeda võib, nii et nali pole enam nali ja nagu oleks ka, jää veel siia, järjekordne mees (just nii, ei teisiti, on see naljakas, on see aus, on see ilus, ma ei tea, ma tunnen, kuidas veidral moel - Eda sõnad teevad vabaks, just sellised, mitte teistsugused, Liina omad seovad kokku, kinni, sõlmivad käed kellegi teise kätesse, aga Eda oleks nagu kirjutanud luuletuse vabadusest, just sellisest vabadusest, mis ei sõltu mitte ühestki muust vabadusest peale sinu enda sisemise vabaduse.
Loen seda luuletust (jah, olgem ausad, neil luuletajatel on kombeks olla vabakombeline, ja mores, mores, mores, on ikka kõige toorem, ka minul, olgem päris ausad)
Tatjana kiri Oneginile
ma teile kirjutan, mis enam.
kui oleksite noorem, kenam,
ehk võiks veel siiski läbi minna
see teie plaan. kuid mis sest ikka
- ma olen ju vaid külaplika.
kas pole nii, mu lahke isand?
te poleks ilmselt uskund eal -
kuid nüüd on minul üle visand.
mis teha, ahv on ikka ahv -
ükskõik, kas kuningas või krahv.
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.
*
Jälle, isiklikud lood, isiklikud meenutused.
Seda, et - mulle kohutavalt meeldib see luuletus. Ja mulle veel rohkem meeldib Onegin. Ma olen teda armastanud. Tõesti. Mul oli klassiõde, kes armus Hamletisse ja pärast seda tähendas tema jaoks kirjandus hoopis midagi muud. Aga mina - mina armusin Oneginisse. (ja enne toda Oidipusse, sest too meenutas mulle omakorda minu ema) Siiani kipun nendesse armuma. Ilusatesse, enesekesksetesse dändidesse, kelle tegelikkus haarab mind kaasa, aga kes ise - noh, neil on üsna ükskõik, kasma olen olemas või mitte.
Muide Eda ja Dorise luuleõhtul nägin Kristjan Haljaku tüdrukut Kätlinit. Nad on selline igavene paar, mõistatuslikult alati koos. Ja mitte sellises roosamannalises olemises, vaid kuidagi loomulikumalt, õigemalt, ma isegi ei oska seletada täpselt, et kuidas. Seal ma siis olen. Jah, olen ja Kätlin küsib, et kuhu ma tööle läksin ja nii edasi ja edasi. Ja mina hakkan vinguma, et sinna - sinna, kus inimesi ei käi, sinna, kus ma saan olla, vaikselt, omaette. Nokitseda prantsuse keele kallal ja igasugustelt asjadelt hinnasilte maha tirida ja teha nägu, et ma oskan, et ma mõistan, et ma olen kõikkeelne ja kõikvõimas. Ma nüüd enam päris kindel ei ole, et kas ma olen, aga püüan kõikkeelne olla.
Täna leidsin Chinua Achebe. Eile tarisin mööda linna, kus oli muide maha võetud Vintide näitus, et homseks üht teist näitust üles panna, Patti Smithi. Tundub, et pungivanaema läheb mulle üha rohkem korda, eriti pärast Junk Riotit. Ja tema raamat, mis on ka eesti keelde tõlgitud, on väga khuul, ausalt nagu, ei oleks elus arvanud, et seda nii mõnus lugeda on ja ette kujutada.
Eda Ahi loen. Ta on nii naljakas. Selles mõttes, et ma ei oleks elu sees uskunud, et keegi lihtsalt võtab sõnad lahti nende tavalisest veidrast asukohast, kisub huulte vahelt nähtavale. Selles on midagi veidrat, intiimset, ülireaalset - no lame nagu lest on me suhe (tõepoolest, kallis) ja kuidas seda kõike lugeda võib, nii et nali pole enam nali ja nagu oleks ka, jää veel siia, järjekordne mees (just nii, ei teisiti, on see naljakas, on see aus, on see ilus, ma ei tea, ma tunnen, kuidas veidral moel - Eda sõnad teevad vabaks, just sellised, mitte teistsugused, Liina omad seovad kokku, kinni, sõlmivad käed kellegi teise kätesse, aga Eda oleks nagu kirjutanud luuletuse vabadusest, just sellisest vabadusest, mis ei sõltu mitte ühestki muust vabadusest peale sinu enda sisemise vabaduse.
Loen seda luuletust (jah, olgem ausad, neil luuletajatel on kombeks olla vabakombeline, ja mores, mores, mores, on ikka kõige toorem, ka minul, olgem päris ausad)
Tatjana kiri Oneginile
ma teile kirjutan, mis enam.
kui oleksite noorem, kenam,
ehk võiks veel siiski läbi minna
see teie plaan. kuid mis sest ikka
- ma olen ju vaid külaplika.
kas pole nii, mu lahke isand?
te poleks ilmselt uskund eal -
kuid nüüd on minul üle visand.
mis teha, ahv on ikka ahv -
ükskõik, kas kuningas või krahv.
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.
*
Jälle, isiklikud lood, isiklikud meenutused.
Seda, et - mulle kohutavalt meeldib see luuletus. Ja mulle veel rohkem meeldib Onegin. Ma olen teda armastanud. Tõesti. Mul oli klassiõde, kes armus Hamletisse ja pärast seda tähendas tema jaoks kirjandus hoopis midagi muud. Aga mina - mina armusin Oneginisse. (ja enne toda Oidipusse, sest too meenutas mulle omakorda minu ema) Siiani kipun nendesse armuma. Ilusatesse, enesekesksetesse dändidesse, kelle tegelikkus haarab mind kaasa, aga kes ise - noh, neil on üsna ükskõik, kasma olen olemas või mitte.
24 jaanuar 2015
Muffinikriitikast isikliku eluni välja
Mul on nüüd siis hobid. Mulle kohutavalt meeldib Klausi kelner, kelle kaelal on tatoveering. Nii naljakas oli täna seal käia. Iga mõne aja tagant naeratasin talle nagu napakas, sest ma lihtsalt ei osanud teisiti. See on seesama poiss, kes mulle salvrätiku silmade puhastamiseks tõi, seekord ei näinud ta mind esimesena ja ei toonud, aga ilmselt jäin ma talle eelmisest korrast meelde ja minul on praegu selline totter heldimuseaeg, et nii kui ma teda näen, siis on kohe selline tunne, nagu ma lööks talle lihtsalt oma kohaloluga tohutult külge. Aga ainus, mis ma teha suutsin, oli lihtsalt vaimustunult öelda, et ta on fantastiline. Ja ta ongi. Ta nagu naeratab ja on võrratult ilus ja...
Igal juhul pärast Klausi käisin näitustel, mis on linnas üleval. Mõnus on käia.
MUFFINIKRIITIKAT ENNE TEATRIKRIITIKAT
Seda, et Kaarel Kurismaa muffini kell oli päris kummaline vaadata, tegi häält ja oli muffinikujuline. Vaatad, vaatad ja mõtled, aeg läheb, aga aeg pole nagu läinudki. Hommikul läheb ka sõõrikukohvikus sõõrikute söömiseks aega. Huvitav, kas nad teeks kunagi sinna ka, nurka kuhugi sõõrikusöömismeetri. Kurismaa on seal Otsa-kooli juures. Ilus väike mõnus aeg. Koos kõikide ülejäänud tuvide ja asjadega, millel kindlasti on nimi koht ja aeg, aga nagu näha pole neil sõõrikukohviku aega. Selline pisut turvaline ja lapsemeelne, kohati segadusseajav, miks peavad valged tuvid olema siin muffinimeetri juures ja kusjuures mitte päris tuvid, vaid ikka nagu sellisest kummalisest läikivast materjalist tehtud tuvid, jah päris võiks olla hiigelsuured helisevad muffinid ja neid süüa üritavad tuvid. Näitus ühesõnaga. Minge vaatama, kui on tunne, et... Teil on helisevaid muffineid ja tuvisid vaja näha - kõik on pastelsetes toonides.
Igal juhul juhtus veel midagi - teatrikriitika värk lavakas. Iseenesest toob see koht mulle alati meelde minu luhtunud dramaturgiks pürgimise. Ikka päris jube mõelda, kui luhtunud see oli. See oli umbes seesama jube tunne, mis mind iga kord kui ma mõnda kooli õpetajaks kandideerisin. Seekord - olin lihtsalt külaline. Täiesti tavaline, täiesti normaalne, täiesti selline nagu üks inimene peab olema, kui ta ei taha dramaturgiks ega näitlejaks. Ja teatrikriitikuks? Äkki ma tahan tõepoolest teatrikriitikuks. Kuigi jah.
Igal juhul pärast Klausi käisin näitustel, mis on linnas üleval. Mõnus on käia.
MUFFINIKRIITIKAT ENNE TEATRIKRIITIKAT
Seda, et Kaarel Kurismaa muffini kell oli päris kummaline vaadata, tegi häält ja oli muffinikujuline. Vaatad, vaatad ja mõtled, aeg läheb, aga aeg pole nagu läinudki. Hommikul läheb ka sõõrikukohvikus sõõrikute söömiseks aega. Huvitav, kas nad teeks kunagi sinna ka, nurka kuhugi sõõrikusöömismeetri. Kurismaa on seal Otsa-kooli juures. Ilus väike mõnus aeg. Koos kõikide ülejäänud tuvide ja asjadega, millel kindlasti on nimi koht ja aeg, aga nagu näha pole neil sõõrikukohviku aega. Selline pisut turvaline ja lapsemeelne, kohati segadusseajav, miks peavad valged tuvid olema siin muffinimeetri juures ja kusjuures mitte päris tuvid, vaid ikka nagu sellisest kummalisest läikivast materjalist tehtud tuvid, jah päris võiks olla hiigelsuured helisevad muffinid ja neid süüa üritavad tuvid. Näitus ühesõnaga. Minge vaatama, kui on tunne, et... Teil on helisevaid muffineid ja tuvisid vaja näha - kõik on pastelsetes toonides.
Igal juhul juhtus veel midagi - teatrikriitika värk lavakas. Iseenesest toob see koht mulle alati meelde minu luhtunud dramaturgiks pürgimise. Ikka päris jube mõelda, kui luhtunud see oli. See oli umbes seesama jube tunne, mis mind iga kord kui ma mõnda kooli õpetajaks kandideerisin. Seekord - olin lihtsalt külaline. Täiesti tavaline, täiesti normaalne, täiesti selline nagu üks inimene peab olema, kui ta ei taha dramaturgiks ega näitlejaks. Ja teatrikriitikuks? Äkki ma tahan tõepoolest teatrikriitikuks. Kuigi jah.
23 jaanuar 2015
Kuulan ilusaid mehi
Hetkel kuulan postpunki ja ilusaid ilusaid ilusaid mehi. Ian Curtis ju on. Vadim Ivanov ka. Ühesõnaga Joy Divison ja Junk Riot. Eile oli Eda Ahi ja muud inimesed ja nii oligi. Miskisel põhjusel on kõik asjad segi ja segiminemise ääre peal. Ja mul on kohutav igatsus oma vanade töökaaslate järele, aga samal ajal ka soov oma praeguses töökohas hakkama saada. Jõuaks need raamatud ümber hinnata. Natuke lugeda, natuke kirjutada, natuke magada ja siis ehk läheks palju asju, palju palju paremaks. Ja täna tuleb ilmselt ennast hulluks juua mineraalveest, sest...
Aga isegi mehi, neid pärismehi kirun ma sellise näoga.
21 jaanuar 2015
Rahauudiseid
Suhted rahaga - aina halvenevad. Kuidagi on minu deebetkaart võimsalt miinus 11,89 tekitanud. Kuidas? Ei tea. Ei tea. Suhted rahaga aina halvenevad, kusjuures selle kuu sissetulek oli 629 eurot, mis on palju raha, palju, palju, palju raha.
19 jaanuar 2015
Prantsuse keel ja Patti Smith
Rubriigist, mida teha oma naljaka ja pealetükkivalt hullu eluga. Ühesõnaga eelmine nädal polnud mul ainult see va gmaili-vapustus, millele tuleb ilmselt ka üks korralik avaldus politseisse teha. Eelmine nädal olin ma veel tohutult šokis sellest, et Prantsuse keele Instituudi tühistatud prantsuse keele tundide raha - lihtsalt kaob mingisuguse järjekordse avalduse taha, sest nad ei oska mulle paremat aega pakkuda.
Et vat.
Aga jah.
www.duolingo.ee
Kusjuures töö juures avastasin väga mõnusaid õpikuid, kust prantsust õppida.
Et vat.
Aga jah.
www.duolingo.ee
Kusjuures töö juures avastasin väga mõnusaid õpikuid, kust prantsust õppida.
18 jaanuar 2015
Kunstnikuvestlused
Käisin täna Tanja Muravskaja kunstnikuvestlusel vene muuseumis. Põnev ja natuke hirmuäratav oli see, et ta ei pidanud oma vanaema juures käimist osaks oma identiteedist, Tarääkis sellest nagu võlukapist. Minul pole enam minu venekeelset vanaema, kes mu suureks kasvatas. Aga minu jaoks on tema olemasolu - minu kui eestlase, venelase ja setu pärioluna - tohutult oluline. Minule on kõik need rahvused tähtsad, selles mõttes on isegi minu sini-must-valge natuke venelik, natuke setulik, mitte ainult eestilik. Mina kuulun sellesse, aga mitte ainult sellepärast, et minu isa on ja vanaisa oli eestlased. Ma ei saaks eksisteerida ilma oma vene-setu päritolu vanaemata kuidagi, ta on mulle õpetanud kartulite võtmist, koristamist, pühapäeviti kirikus käimist. Ehkki ta on surnud, on mu vanaema minu jaoks just läbi nende asjade teinud minust ka venelase. Otše naš sai mulle venekeelselt enne selgeks, kui ma seda eesti keeles õppisin. Seega - ma ei ole ainult eestlane, minu lipp pole ainult sinimustvalge.
Ja ma eeldan, et Muravskaja julgus ja tahe muuta oma näituse fookus - ukrainalikuks, võlumaailma tagaotsivaks (pärast pikka aega eesti rahvusluse uurimist), tuleneb sellest, et see osa tema identideedist (mis on küll väga isiklik, nagu minugi sünnipäevad, õigemini küll nimepäevad Võru õigeusu Jekateriina kirikus nüüd juba 13 aastat tagasi, sest mu vanaema elas nii kaua aega tagasi) teevad minust just selle võlumaailmaga vene päritoluga tüdruku. Kui see panna eesti lipu näituste konteksti, siis Muravskaja on ukrainlane, kes peab tähtsaks Eestit, mida võib nimetada oma kodumaaks. Minu meelest võiks teha just sellise näituse, kus uuritaks erinevaid tähtsaid asju erinevate päritoludega inimestel. Ja kui nad peavad kuhugi selle va eesti lipu panema, nagu Aljona Surzhikova dokfilmis "Sõjamäe - see ei ole meie maa", siis nad ka panevad selle sinna.
Rahvus - ei ole eraldi väärtus, ta on kultuuri edasi kandmine. Ja selles mõttes - mina isiklikult olen Muravskaja töödest puudutatud, sest ta küsib väärtuste järele, küsib sisu järele ja see on põnev.
Ja ma eeldan, et Muravskaja julgus ja tahe muuta oma näituse fookus - ukrainalikuks, võlumaailma tagaotsivaks (pärast pikka aega eesti rahvusluse uurimist), tuleneb sellest, et see osa tema identideedist (mis on küll väga isiklik, nagu minugi sünnipäevad, õigemini küll nimepäevad Võru õigeusu Jekateriina kirikus nüüd juba 13 aastat tagasi, sest mu vanaema elas nii kaua aega tagasi) teevad minust just selle võlumaailmaga vene päritoluga tüdruku. Kui see panna eesti lipu näituste konteksti, siis Muravskaja on ukrainlane, kes peab tähtsaks Eestit, mida võib nimetada oma kodumaaks. Minu meelest võiks teha just sellise näituse, kus uuritaks erinevaid tähtsaid asju erinevate päritoludega inimestel. Ja kui nad peavad kuhugi selle va eesti lipu panema, nagu Aljona Surzhikova dokfilmis "Sõjamäe - see ei ole meie maa", siis nad ka panevad selle sinna.
Rahvus - ei ole eraldi väärtus, ta on kultuuri edasi kandmine. Ja selles mõttes - mina isiklikult olen Muravskaja töödest puudutatud, sest ta küsib väärtuste järele, küsib sisu järele ja see on põnev.
Kontserdivärk
Tänane lemmikbänd on kindlasti Junk Riot. Kui ülejäänutega ei saand kuidagi sina peale, siis nendega kuidagi klappis, ehk liigagi hästi, jumala mõnus oli olla. Kuidagi väga iancurtislik tüüp tundus see nende peamees ja helikeel paistis kah Joy Divisioni moodi. Väga khuul ühesõnaga. Täiesti vene undergound ja täiesti kepsutamaajav. Ja aitäh Igorile, et ta mulle kontserdile minekut soovitas. Ma olen mittekontserdiinimene, ausalt, häämeelega läheks Sveta etendusi kaema, selmet kõrvakilesid purustavaid bände kuulama kuhugi külma kluppi. Aga täna näe, oli tore.
Ja muidugi oli ka selline bänd nagu Там и Тут, kellel on selline lauluke laulda pronkssõduri ära viimise lauluke pealkirjaks Апрельский грандж. Kommentaariks veel see, et muudkui lauldakse, et me ei allu provokatsioonidele, me ei allu provokatsioonidele. Ja autor pidas seda laulukest ikkagi liigvenemeelseks ja teravaks, et see ei ilmunuks elu sees eesti keeles. Kajar Pruul päris nii ei arvanud, tema meelest oleks veel teravamalt saanud. On kuidas on, ja ongi. Aga kummaline on ta ikkagi pisut.
Kõige viimane ja see, keda ma kuulama ei jäänud täna, oli PX Band. Aga jah, ma ei ole suuremasi kontsertide inimene. Jazzu olen Ivo kaasabil kuuland. See on äge.
Kõige viimane ja see, keda ma kuulama ei jäänud täna, oli PX Band. Aga jah, ma ei ole suuremasi kontsertide inimene. Jazzu olen Ivo kaasabil kuuland. See on äge.
17 jaanuar 2015
Vinged emotsioonid Vdrugilt
Kui keegi pole täna veel Vdrugile jõudnud, siis mina soovitan väga filmiprogrammi. Selles on oma ilu, oma võlu ja oma õudus. Sveta Grigorjeva tantsuetendus oli lihtsalt fantastiline, algas kukkumisest ja lõppes kukkumisega, 99 pudeliga, mis riiulilt kukkusid. Evi Pärna ja Olga Privise tehtud meediaanalüüs kaasaegses tantsus oli ka fantastiline ja õudne korraga, selles mõttes, et ma saan oma tädi Nadjast paremini aru, kui ta alati minu külla tulles (ta elab Lasnamäel), neab Eesti vabariiki, ja arvab, et siin ei tehta mitte midagi, kultuuri pole, et nõukaajaga kadus siit ka kogu kultuur ära. Kui kohalikus vene meedias lihtsalt on väike kultuurirubriik, siis jah, siis jah...
Aga õhtul jooksen siis Sputniku partyle, keegi tahab ehk kaasa tulla?
Aga õhtul jooksen siis Sputniku partyle, keegi tahab ehk kaasa tulla?
16 jaanuar 2015
kohutavalt aafrikalik asi
Jahp. Eile käisin sis vaatamas, kuidas pahapoiss vanamehe poolt surnuks külmutati ja Djiabuti saadeti. Öösel kaaperdas mingi vastik tüüp minu konto, tegi selle tühjaks kirjadest ja siis - noh nii läkski. Mul pole alles mitte ühtegi emaili. Kurat see ajab närvi.
Ja kõikidele mu vähegi mõistlikele tuttavatele saadeti vat selline meil:
Loodan et see jõuab sinuni õigel ajal. Ma reisisin Newcastle, Inglismaa ja minu siin oleku ajal mu dokumendid varastati koos passi ja krediitkaardiga mis olid mu kotis. Saatkond on nõus aitama lubades teha mul lend ilma passita, ainult, et ma pean maksma pileti ja hotellikulude eest. Minu üllatuseks avastasin et, ma ei pääse kontole ligi et vajalik raha välja võtta, kuna mul ei ole krediitkaarte. Võtsin ühendust pangaga, et probleem lahendada aga pank vajab andmete töötlemiseks aega. Pean kõik uuesti tegema . Kogu selle asja mõte et, teie abi palun on kojusaamiseks. Mõtlesin küsida väikest laenu mille ma muidugi tagasi maksan kohe kui koju saan. Pean olema järgmise lennu pardal . Kui saaksite Western Union kaudu raha saata oleks väga hea, kuna see on kiireim võimalus . Palun kui saaksite raha saata lähimast Western Union kontorist oleks see kõige mugavam, usun et 20 minutiga oleks raha kohal. Vabandan kõigi ebameeldivuste ja arusaamatuste pärast mida võin teile põhjustada. Võin saata teile juhised kuidas raha saata. Loodan teilt kiiret vastust.
tervitades
Katrina''
minesta või selle kõige peale ära.
Ja kõikidele mu vähegi mõistlikele tuttavatele saadeti vat selline meil:
Loodan et see jõuab sinuni õigel ajal. Ma reisisin Newcastle, Inglismaa ja minu siin oleku ajal mu dokumendid varastati koos passi ja krediitkaardiga mis olid mu kotis. Saatkond on nõus aitama lubades teha mul lend ilma passita, ainult, et ma pean maksma pileti ja hotellikulude eest. Minu üllatuseks avastasin et, ma ei pääse kontole ligi et vajalik raha välja võtta, kuna mul ei ole krediitkaarte. Võtsin ühendust pangaga, et probleem lahendada aga pank vajab andmete töötlemiseks aega. Pean kõik uuesti tegema . Kogu selle asja mõte et, teie abi palun on kojusaamiseks. Mõtlesin küsida väikest laenu mille ma muidugi tagasi maksan kohe kui koju saan. Pean olema järgmise lennu pardal . Kui saaksite Western Union kaudu raha saata oleks väga hea, kuna see on kiireim võimalus . Palun kui saaksite raha saata lähimast Western Union kontorist oleks see kõige mugavam, usun et 20 minutiga oleks raha kohal. Vabandan kõigi ebameeldivuste ja arusaamatuste pärast mida võin teile põhjustada. Võin saata teile juhised kuidas raha saata. Loodan teilt kiiret vastust.
tervitades
Katrina''
minesta või selle kõige peale ära.
Kõikkokku
Paluti kirjutada Vdrugist. Loodan, et saan hakkama. Hirmustore oleks üle pika aja artiklitada! Karlumps!
Saja-aastane koos elevandiga oli küllaltki igav. Koledad otsustusvõimetud rootsi mehed ja paksud julged rootsi naised ja impotendist tuumapommi väljalmõtleja. Noh, asju võib ka niimoodi vaadata.
Istusime Silveriga kohvikus ja naljakas oli, kohutavalt naljakas. Ja siis ta lubas ka mulle ilusaid mehi vaadata ja mina vastasin, et jah, et ma ei ole kindel kas mulle tema ilusad mehed meeldivad. Et väga tobe oleks olla mingi Mardiga, kes tahab Kristjanit. Isegi, kui ta toda alles poole aasta pärast tahtma hakkab, ikkagi on kuidagi tobe.
*
Päeval käisin lõunatamas Kuues Hernes. Lipsustatud mehed istusid lauas ja rääkisid. Tõusid püsti ja korraga teatas üks neist teisele, et väga tore on, et ta siia kutsuti ja too teine ütles, et jaa, et hea on head äri ajada. Ja esimene ütles selle kõige peale: "Sa hoolitsed minu eest nii kenasti, et tekib tunne, et olen sama hoolitsetud nagu naine."
Seal läks kõndimine üle talutavuse piiri. Piinlikkus tekkis. Aga mitte selline, vaid teistsugune. "Ära nüüd seda küll ütle."
Jah, ärgu ta nüüd toda küll ütelgu.
Kui ma kunagi armun ja päriselt armun, kas minust saab ka spioon, kui mees on spioon.
Aga mu seksuaalelust on Elite Daily pagana korraliku reportaaži teinud ka:
Saja-aastane koos elevandiga oli küllaltki igav. Koledad otsustusvõimetud rootsi mehed ja paksud julged rootsi naised ja impotendist tuumapommi väljalmõtleja. Noh, asju võib ka niimoodi vaadata.
Istusime Silveriga kohvikus ja naljakas oli, kohutavalt naljakas. Ja siis ta lubas ka mulle ilusaid mehi vaadata ja mina vastasin, et jah, et ma ei ole kindel kas mulle tema ilusad mehed meeldivad. Et väga tobe oleks olla mingi Mardiga, kes tahab Kristjanit. Isegi, kui ta toda alles poole aasta pärast tahtma hakkab, ikkagi on kuidagi tobe.
*
Päeval käisin lõunatamas Kuues Hernes. Lipsustatud mehed istusid lauas ja rääkisid. Tõusid püsti ja korraga teatas üks neist teisele, et väga tore on, et ta siia kutsuti ja too teine ütles, et jaa, et hea on head äri ajada. Ja esimene ütles selle kõige peale: "Sa hoolitsed minu eest nii kenasti, et tekib tunne, et olen sama hoolitsetud nagu naine."
Seal läks kõndimine üle talutavuse piiri. Piinlikkus tekkis. Aga mitte selline, vaid teistsugune. "Ära nüüd seda küll ütle."
Jah, ärgu ta nüüd toda küll ütelgu.
Kui ma kunagi armun ja päriselt armun, kas minust saab ka spioon, kui mees on spioon.
Aga mu seksuaalelust on Elite Daily pagana korraliku reportaaži teinud ka:
Sagittarius (November 22 to December 21)
Sagittarius are the masturbators of the group. Their strength and their weakness lie in their independence, thus, they have no problem admitting when they can (and will) do something better than you.
They are philosophers and adventurers and freedom lies at the very top of their list of things most coveted. They will have multiple sexual partners or spend weeks by themselves before committing to the wrong person.
Song to get it on: “Grindin'” by Pharrell.
14 jaanuar 2015
Sellised lõhnavad lood
Täna on see-eest tore päev ja palju palju tööd tehtud. Aga mulle isiklikult meeldib. Kohe vabam hakkab olla kuidagi.
*
Mõnikord on niimoodi, et õhtu naelaks saab Viru keskuse parfümeeria osakond.
Teinekord on niimoodi, et põhjanaelaks saab sõbra haarav pilk, mis sebib ilusaid inimesi ümberringi.
Kolmas kord saab lihtsalt ja koomiliselt palju naerda ja muud polnudki vaja.
*
Ma ikka veel ei tea, kuidas reageerida kirjale, mis küsib, et kas ma tunnen puudust omadusteta mehest. Ei tunne. Tähendab: ma ei tunne sellest puudust, et ma olen kuus kuud järjest nii mittenaine, et mul tekivad juba lesbilised kõrvalsuhted, et minuga kihlutakse minu kodupõrandale pissides (ja teatades, et ainult platoonilist armastust palun), et iga kord kui ma mõne omadusteta mehe luuleõhtule lähen, pean ma ta kuidagi taksot kasutades koju toimetama. Aga muidu nendest teistest omadustest tunnen küll puudust, sellest, et keegi viitsib kogu mu jura ära kuulata ja mind vastu naerma ajada ja minuga ühte rütmi nii kõnes kui elus sõbrana taga otsida. Aga noh, umbes seda teeb ka minu väga hea geisõber, kes muide kuulas paar tundi järjest minu tädi-Nadja-hala ja ajas mind ka rohkem naerma kui mõni omadusteta mees, keda jah, tuleb tunnistada, igatsen ikkagi taga.
*
Nagu ma ühele võrratule sõbrannale ütlesin, et mul läheb veel natuke aega, et kõikidest nendest inimestest, kes minust ei hooli, üle saada ja mitte nende peale kurvalt ja õnnetult järele kaeda, aga ma saan, sest vabandage väga, ma olen liiga tore ja armas, et olla lihtsalt keegi, kes on kuidagi alati kellegi jaoks olemas, isegi siis, kui too ei hooli ei endast, teistest, minust sealhulgas ka mitte üks raas.
*
Mõnikord on niimoodi, et õhtu naelaks saab Viru keskuse parfümeeria osakond.
Teinekord on niimoodi, et põhjanaelaks saab sõbra haarav pilk, mis sebib ilusaid inimesi ümberringi.
Kolmas kord saab lihtsalt ja koomiliselt palju naerda ja muud polnudki vaja.
*
Ma ikka veel ei tea, kuidas reageerida kirjale, mis küsib, et kas ma tunnen puudust omadusteta mehest. Ei tunne. Tähendab: ma ei tunne sellest puudust, et ma olen kuus kuud järjest nii mittenaine, et mul tekivad juba lesbilised kõrvalsuhted, et minuga kihlutakse minu kodupõrandale pissides (ja teatades, et ainult platoonilist armastust palun), et iga kord kui ma mõne omadusteta mehe luuleõhtule lähen, pean ma ta kuidagi taksot kasutades koju toimetama. Aga muidu nendest teistest omadustest tunnen küll puudust, sellest, et keegi viitsib kogu mu jura ära kuulata ja mind vastu naerma ajada ja minuga ühte rütmi nii kõnes kui elus sõbrana taga otsida. Aga noh, umbes seda teeb ka minu väga hea geisõber, kes muide kuulas paar tundi järjest minu tädi-Nadja-hala ja ajas mind ka rohkem naerma kui mõni omadusteta mees, keda jah, tuleb tunnistada, igatsen ikkagi taga.
*
Nagu ma ühele võrratule sõbrannale ütlesin, et mul läheb veel natuke aega, et kõikidest nendest inimestest, kes minust ei hooli, üle saada ja mitte nende peale kurvalt ja õnnetult järele kaeda, aga ma saan, sest vabandage väga, ma olen liiga tore ja armas, et olla lihtsalt keegi, kes on kuidagi alati kellegi jaoks olemas, isegi siis, kui too ei hooli ei endast, teistest, minust sealhulgas ka mitte üks raas.
13 jaanuar 2015
Igatsen inimesi, kes viitsivad kuulata minu vingumist
Täielik vanade töökaaslaste igatsus. Täielik täielik täielik. Kellele ma nüüd räägin, kuidas ma käisin Võrus metslehmasid vaatamas ja hobuseid ja papi ehitatud lautasid, kellele ma räägin Kauri kalanhoedest Võru lillekauplustes. Kuraasist on alles jäänud totaalne vaikus. Ja ma ei oska õpikuidki paigutada nii, nagu peab. Aga jah. Töö juures kirjutan päevikusse käsitsi, et mitte kõike, mis pähe kargab kõva häälega välja öelda, sest mine tea, mismoodi minu mõtetele reageeritakse. Ohkuitähtsad on inimesed, kellega oled ära harjunud. Hirmus, kui neid enam ei ole.
Eile öösel nägin vähemalt kella kaheni öösel unes skill buildereid, ehk inglise keele õppecd-sid. Kohutav. Mul ei ole kellegagi rääkida. Ja rahvast käib NII vähe. Ohjeesus. Paanika. Ahastus. Prantsust tuleks ilmselt õppima kukkuda, siis oleks vähemalt millestki rääkida, mis sobilik antud töökohale. Ei saa ju keeleõppe asjalikele inimestele luulet pähe määrida. Hirmus lugu. Hirmus lugu. Või siis lihtsalt leida need inimesed, keda huvitab mu vadistamishimu ja rääkimisputerdamine. Kedagi vist eriti ei huvita. Ohjeesus. Ahastus on totaalne.
Eile öösel nägin vähemalt kella kaheni öösel unes skill buildereid, ehk inglise keele õppecd-sid. Kohutav. Mul ei ole kellegagi rääkida. Ja rahvast käib NII vähe. Ohjeesus. Paanika. Ahastus. Prantsust tuleks ilmselt õppima kukkuda, siis oleks vähemalt millestki rääkida, mis sobilik antud töökohale. Ei saa ju keeleõppe asjalikele inimestele luulet pähe määrida. Hirmus lugu. Hirmus lugu. Või siis lihtsalt leida need inimesed, keda huvitab mu vadistamishimu ja rääkimisputerdamine. Kedagi vist eriti ei huvita. Ohjeesus. Ahastus on totaalne.
12 jaanuar 2015
Kõhuvalune unisus
Selline tunne, nagu oleks kuus lehma alla kugistanud ja nüüd tuleb kõiki seedida paar päeva järjest. Täna ei ole söönud, aga kõht on täis. Ja suur. Ja valutab. Ja selg ka. Hommikul koguni oksendasin kollast maohapet või midagi, sest mu organism ei suuda eriti teada, et mismoodi olla, kui on täis nuumatud rasvasest aga heast toidust ja kui seda on palju ja kui juurde on veel mõnikord hammustatud ka tohutult head kommi. Novot eksole. Nüüd lebab hapukapsasupp kenasti pliidil ja ootab, millal ma julgen teda sööma hakata, sest praegu on tunne, et ma tohin ainult juua ja palju juua, sest vastasel juhul lähen lihtsalt ülesöömisest lõhki. Ja und ka nagu ei tule. Lihtsalt valutab igalt poolt. Ohjah. Selline füsiloogia mul siis. Igasugune liigsöömine lõpeb suure pahandamisega, et kuidas sa siis nüüd niimoodi. Mina sinu keha ei pea ju vastu. Ei pea jah. Anna andeks. Ja töö juures tekib totaalne karutunne, magada tahaks. Noh ja nii ongi. Üksildane ja unine ja kõhuvalune. Aga pole hullu - küll kõik paika loksub. Lihtsalt süüa tuleks vähemrasvaseid asju, muidu võin varsti küll ennast seedehäirete pärast maha tappa. Näed, vanasti nälgisin, nüüd ülesöön. Progress. Eksole.
10 jaanuar 2015
Igasuguste tapmiste vastu
Ükskõik, kui nõmedalt, kui valesti, kui lollisti keegi sinuga käitub,
igal juhul ei ole sul õigust teda sellepärast maha lüüa. Ja nõmeda all
ei mõtle ma füüsilist vaid ikka vaimset vägivalda, mis võib tahes
tahtmata inimeste vahele tulla. Seoses Charlie Hedboga tahtsin lihtsalt
öelda. Tapmist ei õigusta ega peaks õigustama mitte miski. Kuidagi peab
läbirääkimisteni jõudma mitte tapmiseni. See, et moslemitel pole oma
hääletoru, nagu kristlastel on paavst, on minu meelest põhiline jama.
08 jaanuar 2015
Väljumised
Kui ma lõpuks pileti Võrru olin ostnud, kohtasin teel koju Benny Hilli moodi meest. Ainult tõmmum ja ehmunum ja kurvem, ehkki ta astus pagariärist välja. .
07 jaanuar 2015
Unenäod ja muutused
Ma ei hakka rääkima, mis mulle meeldib. See ikka, et päris väsinud ma pole, et tegutseda tahaks tervete päevade viisi. Muudkui hüpata, karata ja nii edasi. Täna tuleb valmis teha homne lõuna, et oleks mida süüa. Ja ma sain prantsuse keele kursustele ka. Issand kui tore. Teistmoodi? Ma ei tea. Eks näis. Asjad käivad. Inimesed käivad. Töö käib. Meeleolu on. Hetkel laes. Ma ei teagi miks.
Unes nägin tädi Nadjat. Miskipärast elas ta kuskil väga mõnusas ja soojas linnas. Bakuus? Vahemere ääres? Napolis? Firenzes? Kurattedateab. Ja siis ma läksin talle külla. Noh, eksisin ära. Lihtsalt eksisin ära ja järgmisel momendil - teate, seisangi seal keset kogu kupatust ja tunnen, nii nagu inimesed tunnevad - et ma ei karda eksinud olla. Sattusin vägevate-ilusate suvilate manu ja ikka ei olnud hirmus. Teate, ma tundsingi, et maailm on häid inimesi täis ja mitte keegi neist ei taha mulle liiga teha. Kurat see oli hea tunne. Ja see veider enesekindlus. Isegi mitte selline hirm, et mis nüüd saab, et mida mu tädike mõtleb, et äkki on totaalselt arust ära. Mõtlesin, et mis siis ikka. Kohtan inimesi, kes on kenad, ja küll nad aitavad. Küll me leiame üles selle ühise keele ja siis nad viivadki mind tädi juurde tagasi. Kohtasingi ühte võrratut abielupaari, kellel oli miskil imelikul põhjusel vähemasti seitse last. Vaatasin neid lapsi - kohe vaatasin, korralikult - istusin maha ja vaatasin. Tead, nad olid kõik väga ilusad. Ja suurem osa neist tüdrukud. Mees ütles, et ta tahtis ikka poegi ka teha, et sellepärast saigi nii palju lapsi tehtud. Mina aga lihtsalt seisin ja vaatasin. Ilmselt mõtlesin mingisugusele filmistaarile, kellel oli kuus poega ja üks tütar. Aga jah. Hirmu ei olnud. Imelik on unes seigelda veidra, lausa vastutustundetu enesekindlusega.
Hirmu ei ole ka minu uues töökohas. Tähendab - üha rohkem saan ma ühest asjast aru: Eestis on puudus pärisraamatupoest, kus töötaksidki õhinal filoloogid-spetsialistid, kelle juurde tahaks kohe minna, kelle arvamust küsida raamatute asjus.
Unes nägin tädi Nadjat. Miskipärast elas ta kuskil väga mõnusas ja soojas linnas. Bakuus? Vahemere ääres? Napolis? Firenzes? Kurattedateab. Ja siis ma läksin talle külla. Noh, eksisin ära. Lihtsalt eksisin ära ja järgmisel momendil - teate, seisangi seal keset kogu kupatust ja tunnen, nii nagu inimesed tunnevad - et ma ei karda eksinud olla. Sattusin vägevate-ilusate suvilate manu ja ikka ei olnud hirmus. Teate, ma tundsingi, et maailm on häid inimesi täis ja mitte keegi neist ei taha mulle liiga teha. Kurat see oli hea tunne. Ja see veider enesekindlus. Isegi mitte selline hirm, et mis nüüd saab, et mida mu tädike mõtleb, et äkki on totaalselt arust ära. Mõtlesin, et mis siis ikka. Kohtan inimesi, kes on kenad, ja küll nad aitavad. Küll me leiame üles selle ühise keele ja siis nad viivadki mind tädi juurde tagasi. Kohtasingi ühte võrratut abielupaari, kellel oli miskil imelikul põhjusel vähemasti seitse last. Vaatasin neid lapsi - kohe vaatasin, korralikult - istusin maha ja vaatasin. Tead, nad olid kõik väga ilusad. Ja suurem osa neist tüdrukud. Mees ütles, et ta tahtis ikka poegi ka teha, et sellepärast saigi nii palju lapsi tehtud. Mina aga lihtsalt seisin ja vaatasin. Ilmselt mõtlesin mingisugusele filmistaarile, kellel oli kuus poega ja üks tütar. Aga jah. Hirmu ei olnud. Imelik on unes seigelda veidra, lausa vastutustundetu enesekindlusega.
Hirmu ei ole ka minu uues töökohas. Tähendab - üha rohkem saan ma ühest asjast aru: Eestis on puudus pärisraamatupoest, kus töötaksidki õhinal filoloogid-spetsialistid, kelle juurde tahaks kohe minna, kelle arvamust küsida raamatute asjus.
Hulludest valimisteni
Alberto Moravia: "Hullud on alati kaasajaga kursis... Sest vaatamata haigusele ei lakka nad osa võtmast avalikust elust." (129-130) Ohjah. Mõni kaob kuhugi mujale ära.
*
Lihtsad rõõmud. Isetehtud hästitehtud lõuna soojas kodus ja imeilus päikseline talvepäev. Maailm on mõnikord väga väga mõnus koht. (Paitab kõhtu)
*
Tehke teie ka üks lemmikraamatuvalimine, ehkki Janar Ala lühiproosat ma nagu luuleks ei paneks, aga siiski. Võib-olla võidate potentsiaalse 10000 raamatut mahutava raamatukogu ehk Apollo e-lugeri.
*
Lihtsad rõõmud. Isetehtud hästitehtud lõuna soojas kodus ja imeilus päikseline talvepäev. Maailm on mõnikord väga väga mõnus koht. (Paitab kõhtu)
*
Tehke teie ka üks lemmikraamatuvalimine, ehkki Janar Ala lühiproosat ma nagu luuleks ei paneks, aga siiski. Võib-olla võidate potentsiaalse 10000 raamatut mahutava raamatukogu ehk Apollo e-lugeri.
05 jaanuar 2015
Erinemishirm
Paaniline hirm erineda. Marcellol on paaniline hirm erineda. Miks? Kuidas? Sõitsime Väikese Printsessiga trammis bussile ja seal ta siis oli - imeilus noor poiss lokkis juustega. Ja siis tuli Marcello meelde. See Moravio Marcello, keda ma loen. Ja siis tulid kõik need erinevad olemised meelde, erinevad viisid, kuidas välja näha ja erineda. Absoluutselt alati.
04 jaanuar 2015
Mõnikord toimub
03 jaanuar 2015
Selline lugu - sügavalt sööv lugu
Pošeeritud munad Nopis. Jah. Ma olen nende heast maitsest sõltuvuses. Avokaado. Jah. Avokaado. Sõida veel Tartusse jooma, käi Maial külas ja mõtiskle tema suguluse üle ühe teatud Tamjärvega ja siis juhtubki, et tahad avokaadot süüa.
02 jaanuar 2015
Hirmu ei ole, aga himu võiks olla
Nikerdamis- ja tähelepanelikkuse töö. Uus ja teistmoodi. Natuke hirmus on. Natuke hea.
01 jaanuar 2015
15sendine võlg
Aasta pole veel õieti alatagi jõudnud, kui mina jäin poes kassiirile 15 senti võlgu, minu selja taga, ema lapsega, ulatas talle selle 15 senti. Imelik on. Naljakas on. Selline ma siis olen. Ja kurdan, kui väike palk on. Tegelikult pole palgal hädagi. Detsembris veel eriti, okei, me ei räägi poepalgast, me räägime poepalgast pluss Pöffil teenitud lisarahast. See tegi kokku täiesti sorava summa. Vat. Aga jah. Sellised palgajutud täna siis, pole hullu, õpin toimetama sellega, mis on. Varem või hiljem, tuleb ju seda tegema hakata.
Tellimine:
Postitused (Atom)