30 november 2019

4 filmi Pöffilt! Lastekas, tiinekate värk, rahvuskonservatiividele, erootika

Aga jah. Kopp-kopp harjutus, kus kohtud oma kalli kalli kalli vanaemaga teispoolsusest. See on vist selle nädala kõikjaleulatuv emotsioon, millega tegelda. Aga! Pöff jätkus ka. Ilma selliste raputavate tundmusteta, nagu mu isiklik elu mulle mõnikord pakkuda võib. Jätkan filmidest kirjutamist paari sõnaga, et edasi anda head, ebamugavat, naljakat, jaburat. Mis puudutab vestlusi pärast filmi või enne filmi, siis absoluutselt alati on need vestlused seotud minu jaoks filmi headuse, igavuse, paljuütlevuse või mittemidagi ütlevusega. Kui filmitegijad peavad rääkima filmi sisu ümber või filmi eesmärki ümber, siis on see ikka päris naljakas olukord. Filmi mõistes kurb ja ebamugav ja lausa halvav, aga siiani on meeles, kuidas me ühe tuttavaga olime filmi ära vaadanud ja mina jäin vestlust kuulama ja siis see tuttav küsiski, et mis selle filmi mõte oli, et mida nad seal öelda tahtsid või mida tegid. Ja siis mina muidugi räägin pikalt ja põhjalikult, et mida nad kõike arvasid filmi näitavat. On kaks äärmust, kas oma kunstiteost alahinnatakse ja arvatakse olevat pedagoogiline epistel või siis oma kunstiteost ülehinnatakse ja arvatakse näitavat laiemat tendentsi ja inimlikku tunnetust, mõistmata, et tegelikult ei jõuta kaugemale tollest konkreetsest situatsioonist, sest asjatundmatule oli arusaamatu, mida ikkagi öelda taheti/tahetakse, ja isegi asjatundlik kehitab õlgu. Lugusid saab rääkida väga erinevat struktuuri kasutades ja väga erinevalt inimestele ja probleemidele lähenedes. Igal juhul paneb Pöff sügavalt mõtlema lugude jutustamise kunstile nii pildis kui ka sõnas kui ka lihas, mis ekraanidel liigub, kas režissöör on ikka suutnud panna toda hullu vaimu inimese sisse või mitte ja on näha, et õnnetu näitleja on oma rolli mängides üksi, tal pole ei kaamera näol ega ka mitte tausta näol, mõtestatut vaimu sees. Ta on tühi kest.

Hullumeelsed üheksakümnendad 
Minu armastus või õigemini lojaalsus Balti riikide suhtes on igal juhul oluline olnud praktiliselt igal Pöffil, nii ka seekord! Kindlasti pidi jõudma vähemalt ühele leedu või läti filmile. Eelmistest aastatest on mul sügavalt meeles see hirmus-ilus film õest-vennast, kelle vanaema üles kasvatab kuskil kolkakülas, nende emast, kes nad sisuliselt on maja jätnud mingi inglise tüübi pärast Londonis. Suurekskasvamise lugu, mis häirib mingil tasandil siiamaani, kus õde ei taha ilma jääda oma vennast ja valetab tükk aega koolile ja kõigile oma vanaema surma kohta. Aga lugu looks! Jelgava 94 on midagi palju jaburamat ja palju vähem traagilist ja meenutab oma stilistikalt kui ka laadilt toredat filmi "Mid90-s". Ehkki peaosatäitjaks on neljateistaastane Janis, kelle põhilisteks kaaslasteks on maruslised pesemata juustega nahktagides pikajuukselised poisid ja varem või hiljem hakkab ta välja elama oma alla surutud iha marulise muusika järele. Tüdrukud ei kuulu teemasse, sest Janisel tekib alati ninaverejooks, kui mõni meeldivam naisisend teda suudelda üritab või kallistada tahab. Igatahes tore ja armas lugu sellest, mida minagi olen kuulnud ajast enne youtube´i ja spotify´id, kus inimesed hangeldasid suurte rahade ja väikeste rahade eest endale mustal turul plaate ja kassette, et oleks hea ja mõnus. Janis on andekas, seda teavad kõik tema klassiõed ja tema õpetajad ja ta ise, aga tal ilmselt hakkab igav tolles totras ajas, kus Jelgava on täis venelasi ja 89 plehku pannud vangi. Imelik aasta see 1994. Eestis läks põhja laev Estonia, Lätis lasi Jelgavas, Pärnu-suuruses linnakeses, vanglast jalga 89 mõrtsukat, varast, röövlit, vägistajat. Seegi tükike reaalsust tuleb filmi kaasa ja Janis sõidabki tõenäoliselt narkodiilerite-röövlitega natuke aega mööda linna oma murtud jalaga ringi. Ja kõik elasid selle üle, meie elasime selle ka üle, meie väike Võru linn. Ahiküttega koledaks kulunud väikesed korterid, mille tapeedid tõmbuvad seintelt maha, mille koridorid haisevad kuse järele ja on veelgi jõhkramad. Need väikesed koledad puust majad on Võrus küll maha võetud kahjuks või õnneks, mul on siiani meeles oma klassiõe kodu. Natuke on ka meie "Päevad, mis ajasid segadusse" meeleolu. Natuke on musta metalit. Mitte midagi liiga palju või ülepakutult. Lihtsalt suureks tuli kasvada, hoolimata sellest, et vanemad arvasid, et teavad paremini, kuidas üks väike veider Janis peaks oma elu elama. Ja muide, vanemad teavad alati paremini, kuidas nende maimukesed peaksid elama. Ehk tuummõte, on sama, kui teil on kodus teismeline, minge vaadake filmi, hingake sisse ja välja ja mõistke, et see faas tuleb kindlasti üle elada. Kui te olete teismeline, siis see faas tuleb kindlasti läbi elada. 

Kriitiline tantsuline film Euroopast 
Kuna eelmisel aastal olime supervaimustuses Jessica Woodworthi ja Peter Broseni filmist "Belgia kuningas", siis lootused, et "Paljasjalgne keiser" meid vaimustab ja kaasa tõmbab, olid ikka väga väga suured. Nojah. Hea, et me Henrykuga aegajalt käime vaatamas Sõltumatu Tantsu Lava toredaid ja vahel igavaid liikumislavastusi, kus tuleb rohkem mõelda ja mõistada, kui tavaliselt balleti vaadates või sõnalavastusi kaedes. See Tito saar, kus omal ajal puhkasid kõikvõimalikud kuulsused alates Brežnevist lõpetades Elizabeth Tayloriga, see pani kohe mõtlema, et miks on seekordne tegevus just sellel saarel ja miks me seekord ei kohtu naljakate Balkani poolsaare põliselanikega, nende elutruuduses, vaid kopitame steriilses hoitud muuseumlikus keskkonnas. Ja võib-olla oligi tegu natuke liiga mitmetasandilise veiderdamisega seekord, ei saanud loota naerutamisele, vaid pidi mõtlema pidevalt allhoovustele, mis on seotud Euroopa Liidu kui sellisega. Sellega kaasneb väga palju ebamugavaid ja võib isegi öelda, et vastikuid omadusi. Üks nendest võib vabalt olla pealetungiv rassism ja lollus, mida ümmardatakse/kummardatakse igal pool, noh Eestis on vähemalt 20 protsenti elanikkonnast EKRE poolt, kes kardab homosid, immigrante, seda, et kliimasoojenemine on päris. Ja siia filmi on küllaktki teatraalselt, aga vägagi mõjusalt need 20 protsenti eurooplasi/eestlasi jne sisse pandud, need saavad siin filmis võimule. Neil on muide palju lihtsam võimule saada, kui kõhetul, poliitiliselt korrektsel, hallil, intelligentsel, aga ilma igasuguse karisma ja julguseta tegelasel, kes tahaks kaitsta täiesti tavalist inimest, kes mis seal salata võib osutuda homoks, mitteeuropiidseks, veganiks, keskkonnakaitsjaks, loomakaitsjaks jne. Filmis on muidugi see Nicolas III, see kohalik keiserlike juurtega tähtis mees, kellel puudub karisma, aga on vastav päritolu, mis sobib rahvuskonservatiividele. Kes võiks vaadata? Rahvuskonservatiivid, hra peaminister Ratas, kes nagunii peab tegema hetkeseisuga ringtantsu erinevate huvikonfliktidega seoses. 


Kui subtiitreid ette loetakse! Ja pisarad tulevad ka! 
Justfilmil käisime ka! Jaa! Jubeäge oli! Ses mõttes, et igal aastal üritan vaadata vähemalt ühte-kahte serbia-horvaatia filmi, mingi hingeline sugulus on mul nende rahvastega. Slaavlane minus ikka pulbitseb selle maailma järele, mida õnneks on natuke siiski kaitsta püütud. Seal vähemalt, alles on jäänud mingi ürgne olemine. Kuna seekord sai kuulata horvaatia keelt sellises armsas lastekas nagu "Minu vanaisa on tulnukas", siis kobisime Henrykuga juba kell kaks päeval kinno, ja me polnud ainukesed, kohale tulid ka pisikesed ja vähempisikesed enamasti vanematega filmihoolikud. Kohal oli ka selgehäälne Inga Lunge, kes luges subtiitreid ette kogu saalile ja mõjus selliselt kuidagi väga armsalt. Henrykul hakkas igav. Minul oli põnev, sest lugu oli kaotusest ja sellest, kuidas sellest kaotusest välja tulla võimalikult hästi. Samuti sõprusest vanaisaga! Öelge mulle nüüd, et see ei olnud minu film. Mul oli ka ju sõprus vanaemaga! Ikka jubekihvt on, kui üks väike metallist robotike õpib koos toreda teismelise tüdrukuga sõprust tundma ja teismeea rõõme ja valusid. Kusjuures raske on seda filmi kuidagi teisiti kirjeldada. Väike, tundub, et veidi veider ja saamatu tüdruk, kellel pole koolis sõbrannasid, avastab ühel hommikul, et vanaisa ei ole, vanaisa on tüdrukule tohutult tähtis, aga teda pole! Ta leiab oma geniaalse vanaisa keldritoas tulnuka, kellega koos hakkab ta vanaisa otsima, ja mis seal salata, leiab! See on seiklus üle jõe ja seiklus üle mägede ja ilusasse lossi jõudmine. Kellele? Tegelikult alla kümneaastastele! Kuigi minagi istusin filmi vaadates pisarad silmis, sest nii kurb oli, ja oli ka! 

Seks ja muusad
Noja siis tulevad need teised filmid, mida tasub vaadata hilja õhtul, väga hooliva kaaslasega, kellele meeldib kirjutada ja lugeda, sest see film on temast ja võib-olla ei ole ka. Ses mõttes "Tezuka Barbara" on lugu kirjanikust (meeskirjanikust!!!), kes kohtub poolkogemata imeilusa Barbaraga, keda vaadates silm puhkab ja aju hakkab lakkamatult töötama. Sellised naistegelased hämmastavad mind alati, sest nad on targad, andekad, joovad nagu mehed, nad on palju ilusamad, kui enamus mehi, ja ometi nad ei kirjuta ega loo midagi. Nad elavad mingit kummalist heidiku elu, ehkki mehed nimetavad neid muusadeks ja tahavad endale naiseks saada, ei saa nad endale tegelikult selliseid naisi lubada, sest selliste naiste eest tuleb hoolitseda, neile tuleb tähelepanu pöörata, neile tuleb anduda täiesti teistsugusel moel, kui tavalistele naistele, sest nad on muusad. Mälu tütred. Barbarast õhkub erootikat, jultumust, barbaarsust, tumedust, tänavaelajalikkust. Ta ongi kõike seda, mida me tahaksime olla, aga ei ole kunagi. Mina vähemalt mitte. Kirjanik avastab, kuidas ta aeglaselt eemaldub lugupeetud kirjaniku rollist rentslikirjaniku rolli. Õigemini ta ise avasta seda, vaid tema agent ja tema sõbrad näevad, kuidas ta aeglaselt langeb põhja, sinna tänavanurka, kus Barbara täie õnnega konjakit trimpab, nagu hull, pakitükk tagumiku all ja meel täis mõtteid, mida ei saa pidama. Barbara suudab tsiteerida rahuga Paul Verlaine´i ja kogu kohtumine tundub kui kohtumine Arthur Rimbaud ja Paul Verlaine´i vahel, kes muide olidki armukesed. Enfant terrible Rimbaud, kes suutis luua ainsa, aga kirjandusajalugu igaveseks muutva luulekogu "Hooaeg Põrgus. Illuminatsioonid". Verlaine, kes vaimustus oma muusast, võttis kätte püstoli ja püüdis poissi tappa, sai selle eest 18kuuse karistuse. Igal juhul ka kirjanik püüab Barbarat tappa, kes sarnaneb väga oma loomult Arthur Rimbaud´ga. Erootiliselt pinev ja mõtlemapanev lugu, mis viib meid vist meeste kõige veidramatesse fantaasiatesse, võib-olla ka naiste. See hetke, kus kirjanik avastab, et ilus naine, keda ta plaaniliselt suudleb, on tegelikult mannekeen või koer, on jabur ja vastik korraga. Igal juhul põnev vaatamine, mitte ainult kirjandusgurmaanidele, vaid ka erootikafännidele. Kuhu võib aga muusa oma ülevuses ja jultumuses inimese viia? Kirjaniku? No seda tasub kindlasti uurida filmist! 

29 november 2019

Kopp-kopp... ja surnud tulid

Pöff jätkub. Loovkirjutamiskursus jätkub. Teatristuudio jätkub. Veel jätkub. See nädal olen püüdnud veel mõned filmid ära vaadata. Emotsioonid on jooksnud lakke ja sealt alla, nagu hiigelsuured kolakad mustad rändrotid, kes kogemata on pesitsema jäänud inimestega majja. Ja kogu aeg keegi karjatab täiest kõrist, et rott, rott, rott. Keegi inimene majas.

Teatristuudio on väga põnev paik. Juba eelmisel aastal näitlejameisterlikkusest osavõtmine pani mind mõtlema oma viienda klassi Katrina Helsteiniks olemisele. Selline pisike, uudishimulik, õpihimuline, teravakeelne. Muidugi kõiksugu rahvaülikooli ja koolitamiste asjad on mõneti pealiskaudsed ja natuke valusad seetõttu. Ometi juhtub minuga praktiliselt alati teatristuudios midagi, mis natukeseks paneb kohe enda peale mõtlema, et kes ma olen ja kuidas ma olen ja kuidas ma siiani olen endaga läbi või hakkama saanud. See ei ole olnud lihtne ülesanne, sellest olen ma ka aru saanud, viimasel kolmel tööaastal Heas Loos. Endaga läbi saada. Ennast võtta nii nagu ma olen.

No olgem ausad, mõnikord on väga raske ennast armastada sellisel kujul nagu oleme, nagu meid meie ema-isa ilmale lõid. Vähkkasvaja geenide, pisikeste tisside, paksude prillide, mingi resoluutse peaaegu et ükskõikse tundmusega enda riietuse-välimuse suhtes ja siis kohtudes inimestega, kes näiliselt tunduvad täiuslikud ja endaga toime tulevad. Näiliselt. Rõhutan seda alati. Teise sisse ju ei näe, enda sisse ja enda peale ka ei näe. Ometi just siis, kui kõik tundub korras ja normaalne olevat, kuigi peab tunnistama, et see aasta on veelgi raskem aasta kui eelmine aasta, juhtub see minuga, see sisemine katkiminemisraksatus, nagu oleksin puu, keda on tükk tükk aega erinevad karmid tuuled räsinud, siia ja sinna ja peaaegu vastu maad surunud, nüüd aga tuleb see üks väike tuulekene, peaaegu nähtamatu ja lükkab mu lõplikult ümber, oma väiksuses kõikvõimas.

Endas ja oma kehas pettumine on midagi veel jubedamat, kui oma töövõimekuses ja nutikuses pettumine. See on palju valusam. Midagi, mis paneb tegelikult nutma. Aga te ju teate seda, et Helsteinid ei nuta, nad teenivad edasi! Raha, inimesi ja üldse - kohustused on tähtsamad, kui emotsioonid, valud, asjad, muidugi kõik see jama, mis ühel hetkel välja on jäänud tulemata, tuleb kuskil mujal välja. Kõik see rumalus, ahastus, ebamugavus. Ma arvan, et mul kindlasti on olnud mingi periood ka depressioon, aga hetkel mul seda ei ole. Ainult katus sõidab mõnikord. Ja sellega toime tulemine, on omaette kunsttükk. Ahjaa, viimati sõitis katus justnimelt teatristuudios.

Sest nii kui kehastuda või isegi ette kujutada, siis juhtub see, et on juhtunud. Kopp-kopp ja vanaema tuli. Kopp-kopp ja isa tuli. Kopp-kopp ja muud tegelased tulid. Kopp-kopp... Igapäevane rahu sai rikutud. Kopp-kopp...

23 november 2019

Pluss veel 4 filmi Pöffilt 2019

Peab jätkama filmide kirjutamise lainel! Muide muid asju teen ka, seepärast jõudsin sellel töönädalal vaatamas käia ainult kaheksat filmi! Nädalavahetusel teen oma filmipassimise teistpidi tasa! Olgem mureta!


Kus on kodu, kus on kodukoht! 
Jure Bavlovici teos "Matriarh" tekitas minus sisukokkuvõtet lugedes palju põnevaid tundeid. Noor naine ja vanem naine. Ema ja tütar. Minu puhul siis tädi Nadja ja mina. Vanaema ja mina. Muidugi nendel naistel oli väidetavalt mõni kana ka kitkuda, minul oli tädi Nadja juures kohe mitu kana, mida kitkuda, sealt tagasi tulemine oli otsekui põrgust tagasi tulemine. Nii palju vastikut, ebamugavat ei olegi vist kuskil kellegi juures tundnud. Mõnikord oli ta õnneks täitsa inimlik ka. Issand kui palju võimalusi, et üles ehitada Saksamaalt korraks vähihaiget ema vaatama sõitnud Jasna lugu või siis Jasna ja Anka lugu. Minu peas on mitu erinevat vastikut ja vähemvastikut, naljakat ja vähemnaljakat lugu, aga! Esiteks on otsustatud elada vaese Daria Lorenc-Flatzi ehk peategelase Jasna kuklas ja näos kaameraga kogu filmi aja kinni. Teiseks ei saa me isegi aru, miks on otsustanud kümme aastat kodukülast eemal olnud, Saksamaal elav horvaatlanna tulla ikkagi kodukülla Horvaatiasse, ilma mehe ja ilma alla kümneaastaste lasteta. Miks? Miks? Mis lugu meile räägitakse. Vestluses pärast esilinastust autori ja peaosatäitjaga, kellest olengi üsna kauni ja kehva pildi teinud, tuleb välja see, kuidas nad on tahtnud kujutada inimesi, kes on Horvaatiast ära kolinud Saksamaale, Inglismaale ja nii edasi, kaotanud juured, kaotanud enda, kuidas nad ei saa enam aru oma emast-vanaemast, kodukülast. Aga see kõik on nii kohmakas ja tobe ja pisut rumalgi, kuidas kõik see jääb kaamera fookusest välja, kuidas me ei oska päeva lõpuks muud mõelda, et jah vanainimeste eest on raske hoolitseda. Ma ei taha öelda, et see film poleks vajalik, aga ma tean, et kindlasti on võimalik kirjutada põnevam stsenaarium kahe naise äkilisele dialoogile. Eks minu vanatädi suurim etteheide minule oligi, et ma ei ole enam venelane, et ma ei oska enam rääkida selles keeles. Ja eks ma ise tundsin/tunnen ennast siiani selles oskamatuses kohati süüdi, kaugenemises, kui sellises. Aga sellele pole vastavat lugu või filmi veel loodud, mis mind päriselt puudutaks. Lood ruumist, kust lahkutakse vägivalla või mõne hirmsa asja pärast, neid oleme me ju palju näinud. Aga lugu kosmopoliitsest maailmast, kus tegelikult tõeline kodu asub meie peades ja me sageli unustame selle ära, see paneb mõtlema. Ühesõnaga mõte hea, teostus pähh...

Kanatapja elu endises Saigonis

Ega see "Tukkuv linn", see Vietnami film, võistlusprogrammis, pole ka just kõige parem-ilusam asi, mida näha-kuulda-vaadata. Ometi on selles midagi nunnut! Suur osa filmist, kujutab endast kanatapjast (selline amet on vanas Saigoni linnas siiani olemas) poisi arengut. Kaadrit lindude tapmisest tekitavad pehmelt öeldes ebamugavustunnet. Ühes mahajäetud majas autodest ja inimestest tuikuva kesklinnas elavad narkodiilerid ja kanatapja! Narkodiilerid parajad enesekesksed jobud ei saa aga tükk aega aru, et nad pole ainsad elanikud selles majas. Ja kui nad lõpuks saavad, siis ei ole õnnetul kanatapjal asu, ta saab igapäevaselt peksa ja pahalase tellitud lits, keda regulaarselt vägistatakse leiab tee õnnetu kanatapja ellu ja siis on pahalastel veel suurem põhjus poiss läbi peksta ja teda alandada. Ausalt öeldes, kuskil keegi ütles, et tempokas ja põnev film. Tõttöelda oli siin nii palju staatikat, et see oli igav ja tüütu tükk aega, kuigi see Vietnami elu-olu on ikkagi põnev vaadata, nagu Aafrika naiste imeilusad kleidid. Kõige veidram vaatepilt oli oma kanasulgedekitkumisvanniga mööda tänavaid ringi jooksev ilus peategelane, kes iga mõne aja tagant saadi kaadrisse vannis ligunevana või õues vihma käes ligunevana. Miskipärast tuli mul selle vaatepildi peale meelde, kuidas kõikvõimalikes minu majandusalastes juutuubivideodes räägitakse sellest, et tuleb tekitada endale mitu raha sissetulemisvoogu. Kui sa oled päev otsa õnnetuid kanu tapnud ja kakelnud raha eest, mida inimesed sulle linnutapu eest ei anna, kohtud narkodiileritest jobudega, kes nõuavad sinult kana õhtusöögiks, peksavad sind selle eest, et nende lits sinu juurde kipub tulema, siis noh pole vist võimalik mingit lisaäri sinna juurde tekitada, eksole. Imelik. Igal juhul selle filmi puhul olime meeldivalt üllatatud kenadest tibupoegadest ja tegelikult väga armastusväärset kanamammist, kes oli kaunilt kaadrisse saadud. Kanatapja armastab kanu rohkem kui inimesi, nagu soome filmis paar aastat tagasi armastas eutaneerija loomi kõige rohkem siin maailmas. Kui püändini jõuame, siis võib öelda, et kuidagi on jõudnud see film eesti laste (olgem ausad minuvanuste) armastatud tegelase Leopoldi juurde. Tuletagem siit meelde "Kõige suurem sõber". Eriti seetõttu, et kaval kanatapja on küll nelja mehe vastu üksi, aga oskab ka neist lõpuks kanad teha üsna sõna otseses mõttes. Ja ütleks, et staatiline ja vaikne filmi peategelane (kuum eesti kutt eksole, aga tegelikult korralik vietnamlane) mõistetavamaks ja põnevamaks. Isegi ütleks, et kui teile meeldivad tibupojad ja julmused, siis minge filmi vaatama. 


Rabavalt ilus film koledatest asjadest

Zoltan Nagy film "Vaikne vaikus" rabas mind. Tihedad, ilusad kaadrid orkestrist, ilusatest noortest ja tublidest muusikutest ja jõhker valus lugu ühest suurest pettumusest. Ungari lugu, aga võib ka mõne teise maa lugu olla,. Zoltan Nagy tegi põhjalikku uurimustööd enne kui otsustas lühifilmide meistrina, et nüüd on aeg esimeseks debüütfilmiks. Kaasas oma tiimi kriminalistid, psühholoogid, töötas läbi metsikutes kogustes materjali teemal laste ahistamine. Otsis naispeaosatäitjat tüdrukut käies erinevates laagrites, kohtudes ligi 2000 erineva tüdrukuga, et film oleks selline, nagu talle on vaja. Olles muusikute perekonnast pärit pidas kõige loomulikumaks seda, et kogu juhtum leiab aset justnimelt orkestris! Kõige hirmsam seda filmi vaadates oligi selle nii kõrge kunstiline tase, et me tegelikult ei saa aru kelle pooli valida. Filmi keskne tegelane on viiulisolist David, keda mängib ilusate näojoontega Major Erik. Uustulnuk orkestris ehk neljateistaastane Nori räägib Davidele, et Davidi mentor ja orkestrijuht Frigyes lööb talle külge. David ei suuda seda uskuda. Ja see ongi uskumatu, sest Mate Gabori mängitud tegelane on nii sõbralik, nõudlik, professionaalne ja meeldiv orkestrijuht, et see ei saa olla tõsi. Ja kui me filmi vaatame, siis me ei võigi lõpuni kindlad olla, kes on süüdi. Lulu Bognari esitus Norist ajab segadusse, sest temas on küllaltki mitu kihti, lisakihi saame tema pisut pahatüdrukulikust hoiakust, mis mind segadusse viib. Ta justkui manipuleeriks enda ümber erinevate inimestega ka Davidiga. See kui kaunilt ja lõpuni hoitakse üleval pingeid ja ebamugavustunnet on rabav. Nii muusika kui ka imekaunid filmikaadrid toetavad mingit terviklikku tunnetust, mis filmist tekib. See meenutab mulle minu jaoks ühte mu lemmikfilmi Ungarist "Delta", kus režissöör sama oskuslikult tihedat pinget üles ehitab. Ühesõnaga Ungari on stiilne. Eriti pingeliste ilusate filmide ülesvõtmisel. Kes seda vaadata võiks? Kõik!

Armastatud Takashi Miike ja tema karakteritel põhinev märul

Tjaa! Kaksikud on totaalselt sisse võetud Takashi Miikest! Nagu totaalselt! Ei saa öelda, et mina oleks. Võimalik, et olen tema filme ka varem näinud, aga kuna tal neid nagu Vändrast saelaudu tuleb, siis ei pruugi ma lihtsalt seda kõike mäletada! Igal juhul! Lugu on naljakas ja verine ja jabur ja üldse. Lugu on "Esimene armastus", mis algab üsna õnnetu poksijast poisiga, kes saab teada, et tal on ajuvähk. Nõnda kahekümnendate alguses ja väga nunnu ja väga õnnetu longib ta mööda tänavat kuni talle jookseb vastu hullumeelne tüdruk, kes pageb millegi või kellegi eest, tüdrukule jookseb järele aga vanem mees ja nõnda kasutades poksija reflekse lööb ilma korralikult konteksti süvenemata poksija vanale mehele õigesse kohta, nii et too kukub ja ei tõusegi enam püsti. Kuulates muidugi poiste juttu kõrvalt, siis mõnikord selline žanrimääratlus nagu maffiafilmid jaapani või koreakastmes tekitab tahtmise mõelda kõikidele nendele Vana-Kreeka asjadele, millega me oleme kokku puutunud oma kirjandustundides, kindlate tüpaažide taasesitus, mis on paroodia kõikide ameerika gängsterifilmidele. Igal juhul minge, vaadake, te ei kahetse. Vihane õbluke pikajalgne oma elukaaslase eest kätte maksev kaunis naine, gängsterihakatis, kes ei taha gängsteriks jääda, aga avastab end ühel ilusal päeval võimekalt inimesi tapmas nii nelja kaupa, äraostetav politseiülem, heroiinist sõltuvuses noor tüdruk, keda ajab taga hallutsinatsioonina teda tema lapsepõlves väärkohelnud isa. Ja oh kui palju muid tegelasi, kelle karakter on põnevalt lahti kirjutatud erinevate liigutuste kombinatsioonina filmilinal. Kes seda filmi vaatama peaks? Kõik pisut hullumeelsed õudukate vaatajad, aga ka täitsa tavalised inimesed, kes peavad lugu heast koledast naljast ja vähemkoledast karakterikoomikast.

4 Pöffi filmi

  1. Selle aasta Pöff on teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Ahjaa. Minul läheb kuueteistkümnes aasta Pöffi filme vaadates! Olen olnud lihtsalt huviline, vabatahtlik, ja nüüd siis Henryku kaasa. See viimane tähendab kutseid avagalale ja lõpugalale. Sel aastal hämmastas Pöff sellega, et jubekihvt algus oli! No pidigi olema! BFMikas Jim Ashilevi kokku kirjutatud lavastus-lugu on viide klassikafilmidele. Ja see Pierre Richardi pojapoja Kristjan Lüüsi versioon kohmakast pikast blondist mehest musta kingaga, see oli vaatamist väärt! Tempokas! Ilus! Nauditav! Päriselt neid sõnu on olnud väga raske kasutada tavaliselt avagala puhul, mis on muudkui veninud ja veninud ja ei ole miskit muud kui üks kooliaktuse osa olnud, kus koolitüdrukud tantsivad ja etlevad luuletusi, mis neile tegelikult ei meeldi. Olgu meeldivad, aga ei jää meelde vaatajatele. Mis on mul meeles 2015. aasta avagalast? Mustvalge gruusia film, millele oli kohale toimetatud orkester, sest see oli see esimene! See oli see eriline. Ja Henryk muidugi ka. Hoidsime käest kinni ja hinge ka, et kuidas me kahekesti hakkama saame. Aga saime.


Ahjaa! Mis vahe on Pierre Richardil ja Kristjan Lüüsil?
Mitte eriti palju!

Südamlik sissevaade Casablanca kahe naise ellu

Igal juhul avafilmist rääkides! See oli võimas draamafilm. Lugu oli lihtne ja seda oleks vabalt võinud väga halvasti näidelda, kirjutada, luua kaameraga, aga mitte midagi sellist ei juhtunud. See oli küllaltki staatiline seisundifilm Maryam Touzani film "Adam". Filmi lõpuni ei ole selge, et miks selle pealkiri on Adam. Rase naine koputab erinevatele ustele ja tahab tööd. Imekaunis Nessrine Erradi mängib Samiat, kes otsib puhke- ja tööpaika enne sünnitust. Teda märkab pisike Warda pagariäri teisel korrusel, kes elab koos lesest ema Albaga pagariäris-kodus. Esialgu kutsub umbuskne Alba Samia lihtsalt enda juurde magama ja ütleb igal hommikul, et ärgu too enam tagasi tulgu. Suure kõhu ja lapseootuse ebamugavustunnetega noor naine lepib sellega, aga poeb aeglaselt oma vanaema pagarioskustega Warda ja Alba südamesse ja mitte ainult, pagariäri hakkab tänu Samia töökusele ja nutikusele õitsema. Mind ennast hämmastas selle filmi puhul eheduse hetk, mida kaks näitlejannat ideaalselt kehastada suutsid, nende suhte sisse põimub nii palju õrnust, et see lausa jahmatab. Alba peab silma vaatama oma leinale, mida ta pidevalt alla on surunud ja tähelepanelik hoolivus Samia suhtes teeb ta nähtavalt pehmemaks ja hoolivamaks nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Samia peab tegelema oma veel sündimata lapse ja tõenäolise lapse ära andmise võimalusega ja Warda tantsiskledes nende mõlemi vahel tajub korraga Samia olemasolus oma ema Alba vabanemist või siis vabastamist. Mõlema naise kaastundlikkus ja tähelepanelikkus teineteise suhtes puudutab. Nad on otsekui õed. Ahjaa! Kaunil lesel Albal, keda kehastab Lubna Azabal maroko-hispaania päritolu belglanna, on ka suurte vuntsidega jahutoojast austaja, kes leevendab kummagi naise dramaatilisi hetki, oma püüdliku kuramaažiga ja muudab filmi meeleolu võluvaks. Aga jah! Vaadakem, kui kuskilt leiate, sest see film paneb euroopa naised mõtlema, võimalustele, mis meile antud, ja samas ka araabia naiste tugevusele ja jõule. Nagu Alba austaja ütleb, vaprusele!

Kui inimesed oskavad juukseid pügada 

Väga võimas ja fantastiline oli Homayoun Ghanizadehi film "Karvased lood"! Kes oleks arvanud, et pärsiakeelne islamifundamentalistide juhitud ja uraani rikastav riik Lähis-Idas, suudab produtseerida esiteks sellise režissööri, teiseks sellise filmi! Miskipärast me siin Henryku parima sõbrannaga kartsime, et kukume vaatama mingit mai teagi külaelu? Kuigi kui nüüd Wikipedia lahti keerutada, siis kultuuri ja tehnoloogiat neil siiski on, isegi uraani rikastamine eeldab kultuuri ja tehnoloogiat, julmust ka, aga siiski, kultuuri ja tehnoloogia! Igal juhul kogu lugu tiirleb ümber viisteist aastat juuksurisalongis töötava Daneshi, kelle eluunistus on saada lõppude lõpuks maailmakuulsaks, olgem nüüd natuke ausam! vast ikka Iraani kuulsaimaks filminäitlejaks ja ta on sõna otseses mõttes kõigeks valmis, et selleks saada. Kui see lugu oleks lihtsalt unistavast kolmekümnendates mehest, siis see lugu oleks lihtne. Aga see mees on näinud metsikult filme, tema fantaasia lendab kiiremini, kui oleks oodanud-osanud-arvanud-näinud. Esialgu oleme sisse tõmmatatud meeskarakteritesse, kelleks on kliendid, keda pestakse metsikult ja põhjalikult ja pügatakse umbes sama jultunult, millise teatraalse kiirusega muudetakse täitsa hullu soenguga vanamehed normaalse soenguga vanameesteks. Või kuidas väriseva käega Casablanca filmist sissevõetud seitsmekümnendates habemeajaja ajab kogu aeg kogemata klientidel vuntsid ära ja selles on midagi jaburat, naljakat, võimsat. Kuidas juuksurisalong täitub iga päev jõledatest meeste karvadest, mis lükatakse keset tuba asuvat kanalisatsiooniauku, kuidas üks juuksur leiab iga päev oma tuunikalakonservist pikki juuksekarvu. Ja see kõik on reaalia, see, mis toimub aga Daneshi peas, kellele on eraldatud väike filmivaatamise, sisuliselt, kapp, on ulmeliselt kaunis maailm, mis on pärit Hollywoodi filmiklassikast. Miks seda filmi tasub vaadata? Ikka sellepärast, et meelde tuletada, kui hästi filme on tehtud, ja teiseks, kui hästi on võimalik teha üks kurb orvulugu, põnev krimilugu, naljakas juuksurilugu, kaunis armulugu, võimas suurekskasvamise lugu, väga verine ja õudne lugu ühes kindlas võttepaigas paralleelselt ühe peategelase läbi, juuksurisalongist välja minemata, võtteski selle endale piiriks. Seda filmi vaadates suutsin mõelda ainult meie heale armsale Sandrile, kes on just selliste filmide pärast festivalidel käikski. Tõeline pärl, millest Varssavi filmifestival aru sai ja andis režissööridebüüdi teinud Ghanizadehile eripreemia! Aga jah. Seda kahjuks enam ei näidata.

Surmale määratu ja külarahvas
Igal aastal üritan minna kindlasti vähemalt ühele Aafrika-filmile. Just nimelt Aafrika filmile, kus peaosatäitjad on päriselt musta mandri inimesed. Ma lihtsalt jumaldan neid värvikirevaid kleite, seda pisut laperdavat inglise või prantsuse või hoopistükkis araabia keelt. Seda mõneski mõttes ürgset olemist ja mitte nagu kolonialist, mis ma nagunii olen, vaid kui Aafrikas olnu. Need inimesed võivad olla väga julmad teineteise suhtes ja ka meie suhtes, aga nad ei saa olla olgem päris ausad samasuguses olukorras nagu eestlased või eurooplased, keda sünnib nii vähe ja kelle puhul üheainsa lapse sünd on erakordne sündmus. Nemad peavad algusest peale võitlema elu eest omaenda vendade-õdede kõrval. Mõnikord saadetakse nad juba päris lapsena tänavale erinevaid asju müüma, plätusid näiteks, et oleks vanematele abi nende suureks kasvatamisel. Sudaan pole selles suhtes erand, selles riigis on iive 2,6 protsenti, ehk lapsi aina sünnib ja sünnib ja sünnib. Kuigi lugu, millest ma seekord kirjutan, on erandlugu. Filmi pealkiri kõlab nagu James Deani elulugu "Sa sured kahekümneselt" . Olgu ma tean, et James Dean suri kahekümneneljaselt, aga ausalt öeldes pikas perspektiivis neli aastat siia-sinna. Lugu sellest, mis juhtub perekonnaga, kui külasse tulnud prohvet ennustab, et nende pojale surma kahekümneselt. Vanematel on juba Downi sündroomiga poeg. Sellest päevast alates kannab ema musta, pereisa kolib ligi kahekümneks aastaks külast ära. Poeg Muzamil kannab teadmist oma surmast kaasas põhimõtteliselt kahekümnenda eluaastani, ema ei julge teda isegi kooli õppima viia, arvab, et poiss sureb ära. Küla naerab poisi üle ja põlgab teda hetkeni, mil koraani õpetaja saab poisi enda juurde kooli ja avalduvad Muzamili intellektuaalsed võimed. Tal on isegi tüdruksõber, kes unistab Muzimiliga abiellumisest ja lastest, aga noort meest haarab hirm ainuüksi mõttest, et ta saab varsti kakskümmend. Muzamili elus toimub aga nähtav nihe, kui ta külapoes abistades, peab viima islamiusus keelatud alkoholipudeli palju reisinud, suitsetavale vanamehele, kelle onni-maja kutsutakse Inglase majaks. Kohtumine inimesega, kes on läbi reisinud suurema osa Aafrikast ja käinud ka Pariisis ja Euroopas, kelle kodus on palju raamatuid ja filmiprojektor koos suure hunniku filmilintidega, lükkab nihkesse kogu Muzamili elu ja mis seal salata, ka surma! Filmi tempo on rahulik, aga pidev liikumine noore mehe surma poole, mis on külaühiskonnas ilmeksimatu fakt, on omal moel kafkalikki, eriti jabur on see olukorras, kus valitakse valmis isegi hauaplats, kuhu ta maha  matta. Kas vaadata? Jaa, kui huvitab Aafrika!

Näitlejameisterlikkus ja kerjused
"Marionett" on film mehhiko maffiast ja kerjustest ja kuuba näitlejast Ernestost. Maffiat on muidugi vähevõitu. Ja julmust. Aga põnevat sissevaadet kerjuste ellu ja näitleja meisterlikkusse on see film täis. Ernesto avastab metroos, kuidas ilus kerjustüdruk valetab! Ta läheneb kerjustüdruk Belenile ja nii kaks päeva järjest. Kerjustüdruku omanikud ehk mehhiko maffia peksab Ernesto läbi ja hiljem otsib ta üles, et selgeks saada, mida nende parim kerjus õigemini teha võiks, et Ernesto ei saaks aru, et Belen valetab. Ernesto räägib, kuidas vales peab alati terake tõtt olema ja lõpetab näitlemisõpetajana mehhiko maffia kerjustele. Kuna ma ise käin praegu ilmselt maikuuni välja Tallinna Rahvaülikooli teatristuudios, siis minu jaoks on see viis, kuidas Ernesto räägib rolli sisse minemisest ja kujutluspiltidest ja karakteriloomest ülihuvitav ja veel huvitavam on vaadata, kuidas erinevad tegelased tema ümber õpivad austama oma valesid. Mõnes mõttes ongi selles filmi filosoofiline mõõde! Igas kunstiteoses peab olema tõtt, mitte ainult karakteris, mitte ainult kirjatükis, mitte ainult filmis. Igal pool. Just see eheduse maitse lisab kunstiteosele lisamõõtme! Kuigi peab tunnistama, et see ei olegi eriti huvitav, kuidas näitlejaks olemisest rääkiv film, peab rääkima ka maffiast. Selles on midagi tüütut ja üsna klišeelist. Natuke liiga palju olen seda noor mees tuleb ja võtab ära vanema võimsa mehe noore ilusa armukese lugu kuulnud-lugenud. Natuke liiga palju olen neid Dominico Torrico sarnaseid maffiabosse näinud. Ehkki üks lause sellest maffiabossi suust tekitab minus hirmu taolist! Maffiabossi naist ei huvita midagi muud, kui ainult maja, kus elada. Maffiabossi naine saab emaks kõikidele armukeste sünnitatud lastele. Maffiabossi naine usub, et tema mees ei ole midagi muud, kui lihtlabane advokaat. Maffiaboss usub, et ta on piisavalt hea näitleja oma naisele. Kas on? Kas see, kui inimesed peavad omaks võtma kellegi illussioonid või valed või ringi liikuma nendes, kas see teeb kellestki näitleja? Hea näitleja? Või kõik ümbritsevad lihtsalt kardavad plaaniliselt vahele jääda oma tegelike tunnetega ja ei saa oldud. Igal juhul filosoofilisemad ja poeetilisemad kohad filmis tekitasid mõnusa äratundmise ja meenutasid Lennartit, meie juhendajat teatristuudios.

02 november 2019

Mõtlemapanev kirjutamiskuu

Inimese kehalisus on ikka üks imelik asi. Oluline on, et kõik funktsioneeriks, nii nagu vanasti, nii nagu kuus-kümme aastat järjest. Nii kui juhtub, et midagi muutub, toimub lausa plahvatuslik vihahoog enda suhtes. Et mida paganat ma jälle või kus jälle midagi juhtus. Jälle! Tegelikult on vaimuga samamoodi, kui mõistad ühel hetkel, et ei ole sellega piisavalt tegelenud ja see on nõrgemaks jäänud ja see võib jääda nõrgemaks, kui pole piisavalt lugenud, kirjutanud, filosofeerinud, keeli õppinud, elu üle mõtisklenud, leidnud motiveeriva ja  arendava töö, ühesõnaga, kui tekib tunne, nagu sumpaks lõputus paigalseisus kuhugi poole, kuskilt ära, aga soo muudkui tõmbab endasse ja sina oled paigalseisus. Jaa!

Üle pika aja sattusin Musta Lakke. Kohtusin Ingridiga. Vaatasin päriselus Oyvindile silma. Tundsin korraga, et olen natuke nagu õiges kohas. Eks see kirjanduse värk ja luuletajate värk ja kirjanike värk on minu jaoks pühamast püham värk. See on midagi sellist, millega olen ise tahtnud kogu elu tegelda, aga ei ole osanud. Midagi on selles õhku jäänud. On inimesed, kes teavad, et nad on kirjanikud, luuletajad, kirjanduskriitikud, kirjandusteadlased. Või isegi, kui nad ei tea, siis nad igapäevaselt tegelevad sellega, annavad endast parima, loovad ruumi, aega, kohta, mõtlemist, ümbrust - sõnaga, ise. Esialgu täiesti mitteteadlikult. Ma olen selles kindel, et see ei ole teadlik valik, see on otsekui sisemine sund, mis liigutab mingis suunas. See kui edukaks selles suunas saadakse on inimeste enda töö vili, siis tuleb muutuda teadlikuks ja tubliks.

Eks ma ju töötan ka müügi alal juba nüüd siis üksteist aastat, isegi kui klienditeenindustööd raamatupoes ei peeta enamasti müügitööks, see siiski on seda. See on esimene aste müügitöös. Mõista oma kauba väärtust ja klienti, tunnetada tolle erivajadusi, mõnikord isegi intuitiivselt. Aga jah, oleks ma osanud seda kõike endast teada näiteks viisteist aastat tagasi või kümme aastat... Või isegi seitse aastat tagasi. Ma arvasin ikka, et minust saab kirjanik, kirjandusteadlane, luuletaja. Tegelikult olin/olen juba müügiinimene. Ja ikkagi tuleb meelde see esimene unistus. Esimene unistus, mis on alati seotud kirjutamisega, võib-olla see ongi unistuse eesmärk, mitte unustada iseennast. Unistustes olen ma täiuslik inimene, praegu olen ma ka omamoodi täiuslik inimene.

Aga inimene on endagi jaoks üks müstiline olend, kelle sisse ei näe, enne kui sinna sisse ei lähe. Ja sinna sisse tuleb minna ise. Julgelt. Mõnel on seda julgust, mõni aga ehmatab ära. Võib-olla mina olen endast ära ehmunud, võib-olla minu tee on teistsugune. Ei tea. Igal juhul Stephen Kingi lugesin ja korraga, ehmatades, mõistsin, et on keeruline kirjutada. Et mul vist tegelikult puudub selleks julgus. Aga jah. Eks see on ikka hea, kui on olemas mingisugune tegevus, mis pole päris sama, mis töö, pigem ikka hobi, aga mis tekitab umbes samasuguse tunde, nagu oleksin kodus või lapsepõlves. Turvaliselt.