29 november 2016

Proovikivi

Nii see käib. Minemine ja jäämine. Seismine keset vana tuba. Isaga pea kaks tundi telefonis rääkimine. Ootamine. Kadumine. Kaotamine. Ladumine ja laotamine. Inimene. Loom. Koer - kelle ma tagaselga nimetan pontuks. Pöff - juba tollest esimesest Tallinna-aastast - 2003. eksole, siiani tähtis kulduurasündmus. Kes oleks muidugi kolmteist aastat tagasi arvand, et ma istun õhtuti voodil ja suudlen kuldlokilist lühifilmide festivali kunstilise programmi valijat kuklasse. Elu lihtsalt on selline - pooleldi utoopiline. Asjad ei lähe alati, nii nagu ma tahan ja mina ka ei lähe alati nii nagu peab - lonkan ja puhisen, nagu vana katkiste hammastega hobune. Küsin haldjatelt nõu ja kirjutan iseendale ettekirjutusi sellest, mida peab tegema ja mida võib teha ja mis homme tuleb ja mida võiks veel mingi päev teha. Lõpptulemusena on asjad ikkagi natuke teistmoodi, kui nad varem olid ja mina olen ka muutunud nende asjade pärast või just nende samade asjade kiuste.

Minemine ja jäämine. Olemine ja olematukskulumine.

Aga jah.

Tahtsin veel kilgata, et minu lemmikfilmid siis Pöffi aegu:

1) "Põhiseaduse alusel" - Horvaatia lugu ajalooõpetajast transvestiidist, kes nutab õhtuti imeilusas kleidis oma armsat kaasat Bobot taga. Ikka Boriss ja ikka flöödimängija, kes kõrivähist katkisena ära suri. Ja siis selle õnnetu maha jättis. Kohal kogelev stsenarist, kes tahtis hirmsasti rääkida, kuidas ta queeridest filmi tahtis teha.

2) "Lahutamatud" - imeilusatest siiamikaksikutest tüdrukut, kes avastavad, et neid saab lahti lõigata, et nad polegi külahullud, kes elu lõpuni teisega kokku on seotud. Kohal imeilusad laulvad itaallannad.

3) "Caina" - laibaäraviskaja-naine, kes hoiab rannad puhtad moslemitest ja aafriklastest - seni kuni tema juurde pöördub üks seesama immigrant, kelle vastu tekib tal omast arust absurdne loomalik iha. Kohal kogu itaaliakeelne kamp otse Napolist.

4) "Idapoolne bisniss" - kui Cervantes oleks saanud tänapäeval filmi teha oma kangelasest Don Quijotest, siis täpselt selline ta olekski välja näinud, nagu Constantin Puscasu, kõhetu prillidega ja rasvaste juustega veider laulukoorisell, ja tema armas Sancha Panzo oleks välja näinud nagu Ion Sapdaru, ümmargune veidra olemisega tegelinski, kes  tahab süüa ja raha teenida võimalikult kiiresti. 

16 november 2016

Motivatsioonikirju

Minu kirjandusteaduse magister, vabatahtlik tegevus kui ka töökogemused toetavad minu kandideerimist muuseumisse. Minu magistritöö "Eestimaa kui topose konstrueerimine Gustav Suitsu luulekogus "Elu tuli" ja Ernst Enno luulekogus "Uued luuletused", kus ma uurisin luule interiorisatsioon ja eksteriorisatsioon mehhanisme kirjanduses. Ehk siis kuidas mõjutab luule luulevälist elu ja kogemust. Eks sama sa uurida ka Eduard Vilde proosas. Sain eesti vanemat ja uuemat proosat lapata ja ennast kirjanduseluga kurssi viia viis ja pool aastat Apollo raamatupoes klienditeenindajana töötades.

Minu jaoks on kirjanduslik tegevus alati seotud otsese suhtlemisega, mille käigus inimesed saavad enda kohta rohkem teada ja sedamoodi loovat uut reaalsust. Nii kirjanik kui ka lugeja avastavad lugedes-kirjutades uutmoodi olemist. Mulle meeldib teha avastusi koos teiste inimestega. Olen korraldanud luuleümarlaudu, mis kujutavad endast luuletuse teemadel rebimise-kirjutamise-joonistamise töötubasid. Niimoodi suhestuvad uuema ja vanema kirjandusega ka täiskasvanud kirjandusest kaugedki inimesed uuel tasandil. Selleks on vaja vaid head keskkonda ja julget juhendajat.


Lastega olen tegelenud vabatahtliku töö raames. Õpetasin Nigeerias kohalikele lastele kreeka müüte ja eesti kultuuri. Avasime koos kaasvabatahtlikuga näidendeid tehes, pilli mängides ja lugusid rääkides erinevatest hõimudest pärit ingliskeelsetele lastele oma euroopalikku tausta ja eesti maastikku kaks ja pool kuud järjest. Hiljem käisime ka eesti koolides Nigeeriat tutvustamas ja jagamas nigeeria laste kirju eesti lastele, et neil oleks uued kirjasõbrad. Usun, et eesti kirjandus ja kultuur ei ole ainult eestlastele, vaid seda tuleb jagada kõigile, kes kasvõi kogemata meie riiki satuvad. Muuseumitelgi on selles osas palju ära teha.

Esinemisjulgust olen kogunud ka Luulelahingus, Jüri Üdi klubis ja oma tekstide esitamisel erinevatel luuleüritustel. Samuti kaitsesin 2013. aastal oma arvamust väikeste palkade osas (artikkel Eesti Päevalehes "Mina, klienditeenindaja") Arvamusfestivalil. Sotsiaalse närvi ja paljastuslike tekstidega olen muutnud paljusid inimesi enda ümber nähtavamaks. Usun, et suudaksin ka muuseumi nähtavamaks teha.

Viimased kaks aastat mu praeguses töökohas, keeleõppematerjalide poes Allecto AS on õpetanud korrektsust ja ametlikumat suhtlemislaadi. Võtame tellimusi vastu kirjalikult ja suuliselt – mõlemal juhul tuleb olla täpne kirjutaja ja suhtleja, et klient olgu ta lapsevanem või õpetaja saaks kätte omasoovitud materjalid. Minu ametlikumast kirjalaadist ja oskusest suhelda pedagoogidega võib muuseumis kasu olla.
 

09 november 2016

Asjad, mille olemasolus, olen kindel ja asjad, mille olemasolu kadumist kardan

Asjad, mille olemasolus ma ei kahtle. Pisike peavalu. Kirjutamishimu, mis asendub mõnikord kohatise kohmakusega inimlikkuses ja surmlikkuses. Asjad toimivad kuidagi teisiti, kui me neid harjunud oleme toimetama. Kirjutamine, vaikimine. Enese suureks või väikseks surumine lihtsalt selleks, et midagi oleks vastavuses millegi muuga. Ma ei tea. Minu elu ei ole päris minu surm ega vastupidi, kõikvõimalikkustesse sattumine ei ole veel kõikvõimalikuks saamine. Ma kõnniks sust mööda, aga ma ei saa, me oleme pandud kahekesti ühte suunda kõndima. Ma kõnniks su poole, aga see aeg on juba möödas. Me kõnnime koos. Mõnikord sa ühmad kõndides, et mul on karvased jalad ja vana naise kiunuv hääl, mina, et sul on su suitsune lõhn ja see veider kõikide asjade reklaamlauseteks lausumine. Isegi mina võin tunduda sinu kõrval (eriti kui sa räägid) eriti ilus ja tark ja armastusväärne. Muidugi on võimalik, et ma ei ole seda ühti, aga kes sellest mulle räägiks. Suundume kahekesti öhe või hommikusse, nägu rõõmu ja mingit enneolematut õnne täis.


Täna oleme me need. Pikajuukselised, hullud, kõvahäälsed kirjutajad. Sina kirjutad linateost, mina kirjutan mingit väga põnevat arhailisusse mattund naeratust kuskilt Odysseuse aegadest välja, teadlane ikkagi. Homeros ei ole minu parim sõber - aga miskit tema tegelastes paneb mind ikka mõtlema. Ehkki tuleb tunnistada - mitte nii põhjalikult kui see vana hea Sophakles ja tema imeline hullumeelne Oidipus. Filosoofiat ei oska ma rääkida, aga minu jaoks on just too kuningas, too kõike õigesti teinud inimene, too filosoofiline tippteos - ilmselt küünikud saaksid tast palju rääkida või klähvida, nii nagu nad seda vanasti tegid. Nii nagu minagi. Kuskil keskkooli esimestel aastatel arvasin asju kaduvat sellesse Sophaklesesse.


Aeg põrutab mööda, aga mina sinust ei, ikka sinu poole, isegi siis kui ma sinu kõrval kõnnin. Teisiti ma ei oska. See on naljakas, kuidas töö tegemine tähendab lõpuks seda, et sinul oleks olemas töö. Arhaililsest Penelopest - saab Katrina, kes pingutab väga, et tegelda teiste asjadega, samas kui sina oled seal - lõpuks ometi, üle pika aja - kontserdil, ilma minuta. See teeb merehaigeks. Tõusen voodilt. Ajan kiiresti püksid jalga ja lähen, ise endale teadvustamata kuhu. Suul ainult üks lause: "Ma olen iseseisev naine - mul on imetore elukaaslane." Midagi sellist, mida ma endale seni korrutan, kuni kõik mu sees läheb sassi. Sa jõuad koju koos vennaga - too naerab mu paanikahoogu. Mul endalgi on piinlik, aga ma olen iseseisev naine, mul on imetore elukaaslane, kes sattus sõpradega hääle kontserdile.