31 juuli 2014

võib-olla läheb kõik hästi

võib-olla läheb kõik hästi.
võib-olla.

Gloria
Sattusin täna vanalinna jalutama Gloria restoranist mööda. Kunagi 2008. aasta veebruaris istusin Toomas Liiviga Viiraltis. See oli vist kogu minu Tallinna ülikooli õpingute aja ainuke kord, kus ma temaga mitteformaalselt kokku olin saanud. Tema jõi konjakit, mina tookordne tubli ja alati-kaine tüdruk, jõin kohvi koorega. Vestlus lõppes üldiselt kurvalt. Ta ütles, et ei kavatse mind minu magistritöö tegemisel eriti aidata, et otsigu ma endale uus juhendaja. See jutt pole iseenesest oluline.

Märksõna - konjak, Toomas Liiv ja väike nunnu Katrina, kes tavaliselt ei saa mitte kunagi aru, ja tookord ka ei saanud aru, miks Liiv korraga Gloriast rääkima kukkus. Aga tegi seda. Tingivas kõneviisis ja puha, et kui ta saaks, siis ta viiks kõige ilusamas õhtukleidis Katrina kõige paremate toitudega Gloriasse. Seda oli kuidagi kummaline meelde tuletada, kui läksin eile pool üksteist õhtul Gloriast mööda. Väljas istus poiss plikaga. Poisil khakivärvi teesärk üll, plikal kõige koledamad hallid tossud jalas, seljas minu meelest öösärgitaoline ürp. Jah, mu kallis Toomas Liiv. Ma enam ei tea, kas ma Gloriasse kõige uhkema õhtukleidiga minema peaks, aga sinuga kuskil mõnusalt konjakit või punast veini koos rüübata, vat seda tahaks küll, mu hea õpetaja.

30 juuli 2014

Muutused leti ees ja leti taga

Vahel tahaks ilusale geimehele öelda, et see luuletaja, keda te ostate, keda te kuulate luuleõhtutel, keda te tõenäoliselt unes näete, see luuletaja võib naistest kirjutada küll, aga... See ilus noor meesluuletaja, et ta on, et talle võib-olla vahel sobiks ka teiega rääkida muudest asjadest peale luule ja võib-olla ei pea te isegi lõppkokkuvõttes rääkimagi. Seekord jäi ütlemata.

Nagu näha kosjamooristun.

Ja mõned saavad hiina keele õpetajateks.

29 juuli 2014

Naine pomiseb oma elu välja

Tsukini.

Hambaniit.

Kadunud kohvikruus, mis jäi hambaarsti manu, sest ma lihtsalt kaotasin jälje ja aja ja elu.

Rätsepast klient - kaelas kuldsed käärid.

Ametüstiga klient - käes taoraamat.

Kersti. Sõbranna lapsega. Siuhke päris oma sõbranna, kelle jutustamine on aegajalt nii kiire, et hirmus hakkab.

Hästi palju mõtteid viikingist, kellele ma ilmselt tundun nüüd kindlasti napakas - ebaoriginaalne ja hull naine. Aga las ma siis olla.

Emotsioonidest ületulvav sõber, keda ma kuidagi aidata ei saa. Hormoonid. Rahunege. Nendega ei saa ju teisiti suhelda.

Naine, kellele ma jälle müüsin maha Kauri luulekogu. Eda Ahi luulekogu. Sest ma ütlesin need maagilised sõnad. Teate küll. Öelge teie ka.

Kauplus on koht, kus vahetatakse kõike. See ei ole kristlik - vahetan oma nõmeda vaimu, uue vaimu vastu.

Feisbukk on koht, kus tahaks pidevalt särada. Mittesäramise korral tekib kassiahastus. Naine, kellele soovitasin lugeda Glattauerit - tuli tagasi poodi ja tal oli meeles, et mina olin soovitanud. Adamsonile ei meeldi Mehis Heinsaare viimase kogu kohta kirjutatud igavad arvustused. Ma ei oska vaielda. Ega tõtt rääkida.

Tsukini.

Unustasin ennast pausile pooleks tunniks - kirjutasin viikingile kirja - imeilusat ja tobedat ja muidu. Ikka. Need vanad tüütud lood, mida püüad võimalikult uues kuues uuele inimesele edasi anda.

Otsisin eile klaasikojas kassi taga - sealsamas käisime jalutamas eelmise aasta sügise paiku - kass tuli ja hõõrus ennast jalgade vastu. Geist müüja teatas, et ei - toda imelooma klaasikunstipoes ei ole enam. Kopli. Kopli. Kopli. Istusin samal pingil, kus aasta tagasi olin pilti teinud magavast mehest. Kopli. Kopli. Kopli.

Pühapäeval - nägin jõhkralt seksikat stseeni. Ilus blond naine - lamas Pirita jalgratta- ja rulluisuraja kõrval - koer imetilluke muudkui hüples ümber tema ja neitsi naeris ja naeris ja naeris. Kui ma temast möödunud olin. Lähenesin talle eestpoolt, ta püüdis raamatut lugeda ja mõnules peni karjuva kohaloleku üle. Too tegi tema ümber tiire ja tiire ja tiire, tuli nuusutas minugi üle. Siis miskipärast vaatasin teda selja tagant. stringid olid näha ja imeilusaks treitud pepu, mille taustal härples ikka imearmas ülipisike koer.

Töö juures avastasin raamatu Wild Art. On hetki, kus ma saan aru, et mimesis pole ainuke, mida kunst teeb. Ta lahutab meid meie igapäevasest arusaamast. Ja see on ühteaegu hirmuäratav ja ülendav. Ühteaegu julm ja ilus. Aga pilte võite siit kaeda. Loodan, et näete ka siis, kui te feisbuklased pole.

Tsukini.

Siis tuli muidugi ka see pisike asi välja, et mul on raha otsas ja hambad on vaja korda teha. Jahp. Hambad tuleb kindlasti korda teha. Ja seda ma täna muide tegingi.

Herr Poirot järjejuttu võib kuulata järgi. Ja te ju teate, kuidas ma seda belglast armastan.

28 juuli 2014

Prouajoe´lik korrastatud maailm ilusas jalutuslikus Tallinnas

Vestlused. Inimesed. Aeg. Mingisugune hullumeelne endasse kinni jäänud ajatus või siis ajastus. Mida sa vajad? Keda sa vajad? Minu aju ei anna mulle mingit tagasisidet. Ta vaikib. Kurjad naised. Kurvad naised. Lastega naised. Lastetud naised. Loen Charles Dickensi "Suured lootused" inglise keeli. Vägev on lugeda. Ta on suurepärane karakterite looja. Ohkuidas mulle meeldib proua Joe, peategelase Pipi vanem õde, kes võtab endast viisteist aastat noorema venna enda juurde kasvama. Siuhke vanatüdrukulik iriseja, kes kõikide eelduste kohaselt ei peaks kunagi mehele saama. Aga arvestage sellega mehed, et just sellised saavadki. Ja kuidagi tulevad need naiskliendid meelde, kes tulevad poodi või baari oma valu välja elama. Ja nagu ei oskagi nendega õieti midagi pihta hakata. See on nagu seitsmeaastane Pip, kellele kõik teevad selgeks, kui ebavajalik ta on, alustades muidugi proua Joest endast. Loed ja loed ja tunned, kui ebareaalne see on, et inimesed kellegagi niimoodi käituksid.

Ja siis tuleb kõik muu ka meelde. See, kuidas mõnikord on võimatu öelda, et ärge rääkige nii, et teil ei ole õigust. Et siis tuleb hakata puudutama seda valusamat punkti: "Kuidas teie mees elab?" (tuleb välja, et tal ei ole meest) "Millal te plaanite last saada?" (ma vihkan seksi oma mehega, ja peale selle ta on lollakas ja lisaks kõigele muule on tal armuafäär ühe õpipoisiga, ja peale selle mulle tegelikult meeldib mu toatüdruk) Ebaviisakad. Isiklikud. Totakad küsimused. Mustvalgus - kaob halli sisse ära. Kaob küsimisse ära. Küsimused on muidugi võimalik niimoodi prouajoelikult alla suruda, sest küsimused on sageli millegi vastu, millegi ebamugava poolt, millegi seniteadvustamata lõksu kantud asi: "I didn´t bring you up to badger people´s lives out. It would be blame to me and not praise, if  I had. People are put in the Hulk, because they do murder, and because they rob and forge, and do all sorts of bad, and they always begin by asking questions."

Põhimõtteliselt olen minagi üks paganama suslik, nagu Murumees ütleb. Ma küsin ja ma vastan ja ma müün maha - selle vastuse, mis ma saan. Põhimõtteliselt - ma ei tohiks. Põhimõtteliselt olen ma röövel. Põhimõtteliselt kõik inimesed, kes vähegi julgevad küsida, on röövlid, sest vastamine eeldab aju olemasolu ja aju tekitab alati uusi tundmatuid seoseid. Asjad arenevad. Asjad muutuvad. Muutustega on raske kaasas käia. Muutused teevad haiget. On reeglid, mida tuleb järgida ja milleks saada.

"Mrs Joe was very clean housekeeper, but had and exquisite art of making her cleaniness more uncomfortable and unacceptable than dirt itself." Seda rangust ja nõudlikkust annaks ümber rääkida küll. Seda teravust, mis võib oma olemasolus haiget teha rohkem kui miski muu siin maailmas. Aga võib-olla mõned inimesed, isegi õnnelikult abielus olles ei saa seda endale kuidagi lubada, seda mitteteravust, see käib lihtsalt nendeks olemise juurde. Ma ju ei tea. Karakter on selline. Samas ma ütlen ausalt, et meil on töö juures üks tüdruk. Selline korrektsus ise. Mina olen lohakus ise. Ja tema - noh tema - issand tema - mul tuleb sõnadest puudu. Muutub aina armsamaks ja toredamaks ja hellemaks, sest mul on tunne, et ta on õnnelik. Muidu käis ja surus oma korrektsust peale.

Minusugused naised. Hullud naised. 8ruudused naised, kes jumaldavad kirjutamist ja avalikkust, kellele selliseid vaja on? Ikka veel ei saa aru.  Hull mees Juhan Liiv. Eile käisin Viikingiga väljas. Maailmas on kindlasti ilusamaid mehi. Kindlasti. Aga üle pika aja nad räägivad minuga viisakalt ja ilusti vene keelt ja mis veel kõige imelikum - hoiavad käest kinni. Jalutavad läbi imeilusa linna ja tunnevad ennast minu kõrval mehisena, tähtsana, naljakas lausa, kuidas ma seda igatsen, et mõni mees tunneks ennast tõelise mehena minuga linnas ringi jalutades.

Kuigi seekord oli teistmoodi, meie olime teistmoodi. Aga midagi siiski oli. Midagi õrnmehelikku, mida ma ei oskagi päriselt seletada. Kõige toredam oli Juhan Liivi surmast rääkimine või temast üldse. Ta oli hull, ta lihtsalt oli ebanormaalne ja hull, kes uskus pärast venestamislainet, et kunagi saab olema Eesti vabariik. Hull, kes istus rongipiletita rongile, ja teatas, et ta on Poola kuningas. Ja visati sealt välja. Hull. Viiking vaatas mind. Vaatas. Vaatas ja korraga teatas mulle, et see on tore lugu. Noh, tegelikult ma ei tea, kas ta just seda tahtis öelda, et see on tore lugu. Aga see ongi tore ja vägev lugu. Me oleme sündinud hullusest.

(ahjaa - lugesin Vikerkaart - tundub, et arenen Lauri Tedre mõistmise suunas, see on üldiselt hea, eriti hea oli see hiinlase luuletus, ma usun, et me jääme oma väikse imeilusa keelega, mis isegi viikingile meeldib)

27 juuli 2014

Kuulume Suure Venna süsteemi

Ükspäev kukkus üks klient teisele kliendile Orwelli "1984" ümber rääkima. Hästi kummaline oli kuulata. Inimesi iseloomustab üldiselt lambapäisus päise päeva ja öise ahastuse ajal. Me võime mõelda küll, et meil ei ole Suurt Venda, kes sunnib meid hommikuti kätekõverdusi ja harjutusi tegema, aga kogu paganama meedia seisneb selles, kuidas inimestele nõu anda elamise osas. See ahastuslik jutt - kui õudne, kui numbriline, kui mitteinimlik on elu ühes romaanis, kõlab jaburalt - samahästi võiks kirjutada sellest, kuidas me peame olema mingisugused tänapäeval, lihtsalt selleks, et olla edukad.

Suur Vend pole mitte midagi muud kui süsteem, kuhu inimesed kuuluvad, süsteem, mis on juba ammu enne nende keelelisust, enne nende kõige tavalisemaidki taipamisi suurvennalik. Me oleme pärit maailmast, kus kuidagi tuleb geene alal hoida. Või siis meeme või mõlemaid korraga. Eestlane olla on uhke ja hää? Kas ikka on? Eestikeelne? Eestimeelne? Minu venekeelne vanatädi Lasnamäel keelaks mul hea meelega eesti keeles kirjutamise, sest tal on kogemusi, et kirjanikud saadetakse varem või hiljem asumisele. Ta eelistaks, et mu abikaas teeks mulle kiiremas korras lapse. 

Mul ei ole abikaasat, sest mul on tahtmine teha asju isemoodi, tahtmine olla isemoodi. Vahel ei saa ma seda isegi tahtmiseks nimetada - elu on kujunenud selliseks, et ma kirjutan, et mul pole abikaasat, et mul pole last Ehkki geenid hõikavad iga vähegi potentsiaalika poisi/mehe puhul, et võiks, peaks, on juba aeg. Ema tuleb meelde. Temal hakkasid nad ka kuskil 30ndates hõikama. Potentsiaalikaks osutus mu tark ja emotsioonikas papa. Kuigi abielus. Selliseid asju hormoonid ei märka. Nad märkavad potentsiaalikat geenikandidaati ja nad annavad endast võimsalt märku. 

Minu vanatädi ja tõenäoliselt suurem osa minu emapoolsest allesjäänud suguvõsast ei pidanud minu ema sellist käiku just kõige targemaks. Aga kes neid geene ikka pidurdada saab. Kui on otsustanud paljuneda, siis nad paljunevad. Nemad ongi Suur Vend. Nemad on minu isa jutu järgi naise vägi. Minu jutu järgi allesjäämistung. Välja vupsavad nad eerostena täiesti imelikes situatsioonides. Minu puhul ilusate blondide minust 4-6 aastat nooremate meestega koos olles. Praegu. Ema puhul vist natuke teistes oludes. "Hea mees," ütles ema isa kohta enne kui too vanaema, minu emaema nägi. Ja ega ta palju valetanudki. 

"Troonide mängu" kuningas Joffrey´d mänginud Jack Gleeson pidas ettekannet kuulsuse kohta. "Troonide mängu" pole ma telekast ega arvutist kaenud. Seega mingisugust arusaama või üldist mõtet ma sellel George R Martini hüperpopulaarselt sarjal ei näe, olen mingisuguseid stseenikatkeid kogemata telekast näinud. Ausalt öeldes seks ja vägivald on toredad või vähemasti populaarsed ja sellepärast olen ma alati tänulik, et selliseid raamatuid ilmub, mis panevad uuesti inimesed lugema ja rääkima omavahel. See, et kõik need raamatud mulle endale isiklikult ei meeldi, noh see käib ka asja juurde. 

Igal juhul Gleeson olles saavutanud kuulsuse selles sarjas teatas rahulikult, et see oli nüüd küll kummaline, kuidas tema ülikoolikaaslased püüdlikult ta naljade üle naersid ja ajakirjanikud tema sokifirmat uurisid. Eeskuju - selleks oli ta poolkogemata saanud - isegi seda tahtmata. Aga teate küll - mäletate seda geenidevärki, seda, et need peavad alles jääma. Naistel käib see üsna lihtsalt - otsivad kõvade geenidega ägedaid mehi. Mina ka! Mina ka! Eksole! Muudkui loete mu blogi ja olete minu geeniotsingutes peaaegu kindlad! Olge siis nüüd lõplikult kindlad. 

Aga nähtavalt kuulsad ja edukad - ongi heade geenidega, vähemasti mõnda aega, ärge nüüd pange pahaks ega solvuge. Kõik inimesed ei saa olla Mahatma Gandhid ja kõikidel inimestel on vähe võimalust mängida "Troonide mängus" häid või halbu tegelasi. Seega - mismoodi me siis endale partnerit, geeni edasikandjat valime? Edukuse järgi! Ja edukad inimesed valivad sama sokifirma, mis valis Charlie Chaplin, või valivad sama märkmiku, mis valis Ernst Hemingway, kirjutamiseks. Huvitav, kas edukad inimesed hakkavad kirjutama Ordi arvutitel, millel kirjutab Katrina praegust teksti. Või kannavad ereoranži nokamütsi nagu Mart Juur.

Igal juhul - meie Suur Vend on olemas nii Cosmopolitanis kui ka kõikvõimalikes filmides, raamatutes, igal pool, kus me leiame või võime leida endale eeskuju, mida järgida. Ja ta annab meile mõista, et me võime rohkem alles jääda, edukamad ja ilusamad olla, juhul kui me käitume nagu Mahatma Gandhid või Jack Gleesonid või Marilyn Monroe´d või printsess Dianad. Ohjah. Kas oleme?

Ja lõpptulemusena meeldib mulle see, mis Jack Gleeson ütles: "We need to fight against our human instinct to deify our role models, but also fight against our instinct to subjugate our own individuality in the process. Star gazing is one of the most profoundly human things one can do. But perhaps we must more frequently tear ourselves away from the mystery and beauty of the starry heavens above, and rather inspect, admire and foster the moral law within."

26 juuli 2014

Juhuslikult pealtkuuldud vestlus

Mees - vaatab enda ette maha. Ma ei teagi, miks ta siia poodi tuli. Joob väljas - oma kräudega, räägivad palju, räägivad vene keeles, mees vaatab ikka maha, ikka enda ette, lükkab oma sõbrale maksmiseks vee nina alla, põrutab must järjekorras mööda tolle pooleteistliitrisega, ulatab oma mündikesed kassaaparaadi tarvis kaaslasele, kes ostab veel natuke alkoholi, teatab mulle, et ta on sõbraga, et ta on. Ja siis seisab seal ukse juures, seisab ja vaatab häbelikult maha, vaatab kaua aega maha, või siis vähe aega ja korraga ütleb väikesele naisele, kes korrastab punastes vormiriietes limonaadi ja õllepudeleid müügisaalis, ütleb nii muheldes: "Ma teadsin, et ma ei saa sind kallistada ega suudelda, ma teadsin."
Ma naist ei näe.
"Ma teadsin, et see mees seal autos oli sinu mees."
Naine naerab. 
"Millega ta tegeleb? On ta ehitaja?"

25 juuli 2014

? Enesetutvustus

Niih. Et siis. Mul on vist väike probleem. Olen - Katrina Helstein, 6 aastat Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat ja kirjandusteadust tudeerinud, hiljem Nigeerias lastele kreeka müüte jutustanud vabatahtlikuna, viimased kuus aastat raamatupoes töötanud, võtnud teravalt sotsiaalkriitilistel teemadel sõna Eesti Päevalehe veergudel, kirjutanud raamatutest Sirbis, Müürilehes, helilaines, oma blogis, avaldanud luulet ja ilukirjandust Värske Rõhus, Loomingus ja Vikerkaares. Püsinud kirjanduslikult pinges viimased 21 aastat.

?

On see piisavalt hea enesetutvustus.

Huvitatus

"Mismoodi ta raha teenib?"

"Ma ei tea."

"Mismõttes sa ei tea?"

"See ei huvitanud mind. See ei huvita mind siiani. Või noh..."

"Mis sind üldse tema juures huvitas?"

"Sa tahad tõesti teada? Kas sa pole minu tänast juttu kuulanud või?"

(rääkisin sõbrale ühest uuest tuttavast)

Mõnikord huvitab mind inimese lõhn ja füüsiline lähedus rohkem see, kui palju ta raha teenib. Tähendab tal on kuradi head geenid, mis mu hormoonid ära tunnevad.

23 juuli 2014

Nicoletta Ceccoli


Üle

Tõenäoliselt toodan ma aegajalt üle oma ajusid. Mõtlen üle, unistan üle, tahan üle ja mida kõike veel. Lõpptulemusena olen vihane ja solvunud, mõnele muule asjale ja elule kuuluv, aga mitte see, kes teab, kuhu see minek ta viib. See minek, millel on kindlasti absurdi kuuluv naljamaik juures. Isale teatasin, et peaks õige kirjutama raamatu pealkirjaga "Kuidas Katrina juba 11 aastat Tallinnas mehele ei saa". Noh, mitte, et see nüüd nii oluline oleks, aga siiski. Kui palju neid härrasid on, kellest ma olen natuke unistand, kellega olen lootnud midagi aretada. Ja mitte tõuloomi, nagu te mõistate, ja lõpptulemus on ikka see, et ühed ei seksi, teised ei taha mind (ei näe mind üldse, ainult mu olematuid tisse) ja kolmandad ei ole minule mõeldud (avastavad, et neile ei meeldigi see morbiidik või üldse, ahjummel küll!).

22 juuli 2014

Hirm ürituste ees

Hirm igasuguste ürituste ees päädib lõpuks sellega, et jõuad kohale ja ei olegi nii hirmus. Kõiki eesolevaid tead enam-vähem ja kõik ongi korras. Ainult tööpäev - järgmisel päeval, võib pisut võdisema ajada ja närvi, aga muidu pole hullu midagist.

20 juuli 2014

Enesekriitikat

Puberteediealisus ja värki. Avastasin just, et olin ühele asjale peale jäänud oma hiiglamasuure auguga sukkpükstes. Nojah. Töökaaslane ütles selle kõige peale, et aga see olen ju mina, Katrina. Ma nagu ei oskagi ilma aukudeta sukkpükstes käia. Tõsi ta on. Isegi väga stiilseid sukkpükse pole olla. Lihtsalt vanad head pastlapüksid. Neid tuleks vist teisisõnu nimetada rahvamustriga sukad. Piinlik on ikka, kui iga mõne aja tagant avastad enda lohakuse. Noh jah. Sellepärast ongi inimestele minuga kerge. Ma kaldun mittemärkama nende lohakust, kuna minu lohakus on kilomeetrite taha näha.

19 juuli 2014

Harrastusajaloolastega Põltsamaal ja biseksuaalinduses

Krevetisöömisehetked on vahel need kõige võimsamad, eriti siis kui oled  vahepeal Eestimaa peal ringi sõitnud, töötanud, jutustanud ja natuke elusid lahti mõtestanud. Või noh, suhteid. Ega siin polegi eriti mõtestada. Ma vahel saan inimestega kokku, joon teed, kohvi, aega surnuks, mõtlen kõigele sellele, mis on. Enam ei julge mõelda sellele, mis võiks olla. Eesmärgipärasus pole just suuremasi oskus.

Käisin täna vanainimestele Grenaderi raamatuid müümas Põltsamaal. Väga omamoodi oli. Tegin ligi 90-stest onudest pilti ja tundsin ennast korraga natuke teisiti kui raamatupoes. Siuhke automaatne jutustamistung oli alla surutud. Küsimusi tekkis seevastu mustmiljon. Vaino Kallas oli kohal, keegi onu, kellel on hästi palju harrastusajaloolikke raamatuid ilmunud. Ja ohkuidas vanakesed vastu rinda prõmmisid ja endast head arvasid, ja seda ka uskusid, et eestlased on fašistid venelaste jaoks. Ma i teagi. Oleks kohe tahtnud arvama hakata, aga lõin käega. See on selline järjekordne mugavustsoon nimega stereotüüp, mida muide väga võimsalt toodab vene maffia Putin.

Ausalt öeldes oli päris naljakas olla. Seisin seal ja tundsin, kuidas mind on kistud mingisugustesse lugudesse. See on muidugi kohutavalt oluline, et me oleksime lugudes. Et meile antaks kaasa kasvõi üks lugu, mis koosneks meie perekonnas olevatest inimestest. Minul on lugu sellest, kuidas mu ema vaatab mind kahel jalal ringi ukerdamas vanaema-vanaisa talus, Obinitsas, ja puhkeb nutma. Viimased kuud on ta viibinud haiglas, rinnavähiravil, ega mind siis kogu aeg teda vahtima ei kista, ja ega ma siis seal haiglapalatis oma jalgadel käima ei õpi, ikka looduses, ikka memme ja taadi juures. Viimane sureb 1986. aastal. Paar aastat hiljem läheb ema. Minek, nagu te teate, pole ühegi ema jaoks lihtne, kes peab minusuguse rübliku jumalteabkelle hoolde jätma. Aga noh, milleks neid rüblikuid muidu saadakse, kui selleks, et küla nad enam-vähem inimesteks kasvataks.

Igal juhul omafestivalil tekkis mul täpselt samasugune mittehomotunne. Imelik lausa. Oleks kohe tahtnud vahele diskuteerida, et mis värk neil selle biseksuaalindusega on, et miks nad seda nii kompromiteerivalt ebamugavaks peavad. Noh, muidugi on ebamugav, kui su peika/pruta võib iga hetk endale vastassoost kallima kuskilt välja leiutada. Ja kuidagi lihthobiliselt. Ei ole küll ise selliseid asju kogenud. Mind on petetud ikka minu enda soost partneriga, mitte vastupidi. Aga jah. Mõtlema see mind kahtlemata tookord pani ja mitte vähe.

Need ka lood. Ehkki mitte sõja lood, aga minu meelest armastuses ja sõjas oli tegelikult kõik lubatud. Ja ilmselt ongi lubatud. Ja mitte vähe lubatud. Ohjah. Kusse minu paganama armastus on. Istun selles va autos, sõidan Tallinna poole ja haavun, seest tõmbub haavaks.

18 juuli 2014

Ahastamaajav ja ilus elu

Kõige mõnusam hetk on siis, kui tunned, et sind on nähtud, kuulatud, tähele pandud, mõistetud. Seda ei teki eriti tihti. Päris tihti on see paganama illusoorne. Mäletan, kuidas ma ühel hetkel kirjutasin herr Kle, et meie vahel on illussioonid. Ta ütles, et mina olengi paras illussioon. Kahe sga ja puha, igas mõttes ülekäte läinud, üle mõtete triblanud väike vihane naine. Vahel need illusioonid töötavad kahe osapoole heaks, ehk stereotüübid lisavad suhtele mingisugust imelist kindlustunnet. Sa tead, kuidas inimene sinu vastas käitub. Ja oled rahulik. Venelane venekeelselt, eestlane eestikeelselt ja nii edasi. Stereotüübid on mõnnad. Ja hirmsad ka. Olen nendega päris paljudele inimestele jalgu jäänud.

Töökaaslanna on mul venekeelne. Ausalt - ta on esimene ja ehk isegi ainus venekeelne tüdruk, kellega kokku puutudes tunnen tugevat intelligentsuse doosi. Teiste intelligentsus oli teistsugune. See oligi naiselik, tähelepanelik, pisiasjadele orienteeritud. Minu eelviimased venelannadest ühikanaabrid olid fantastilised tüdrukud, kellel praeguseks on lapsed-mees ja mingisugune minu jaoks lausa hämmastav elu olemas. Noh, mis seal salata, ma olen terve elu püüelnud eemale kõiksugustest toredatest asjadest, eriti isiklikest suhetest, mille puhul on väga oluline see, et inimesed paneksid tähele pisiasju. Hoolimist selle sügavamas ja isiklikumas tähenduses. Intiimsemas.

Peab tunnistama, et intiimsus on siiski kõikide paarisuhete aluseks. Mitte seks, mitte käest kinnihoidmine, vaid need kaks asja ühes. See omakorda on midagi, mida ei õpi, vaid mis on oma loomult kaasa antud. Võib-olla isegi alateadlikult suhetesse mahutatud. Seda ei koge raamatupoes ega sõpradega veini juues, seda ei koge ülikoolis ega pargis väga vinge poisiga maailma üle arutades, seda ei koge isegi kellegi voodis, kellegi kaisus, kui ta on sind võtnud või võtabki ainult hea sõbrana. Ja see on kurb, kui seda ei koge või selle kogemine on pidev kogematus või kogemata tulev tulv ei kuskilt. See ei ole lahtiräägitav. See on kuskil mujal. Ma natuke kogesin seda siis, kui ma olin ära.

Ikkagi. Alati. Me otsime mingisugust kummalist väljast tulevat pidet enda olemasolu kohta. Me otsime võimalust olla head ja ilusad inimesed. Isegi siis, kui ma ei suuda ega taha olla hea ja ilus kogu aeg. Isegi siis, kui ma tahan kasvatada kaenlaaluseid karvu, mitteseksida (enamasti!), lugeda kolmeni hommikul väga head raamatut, suruda oma väike nina kellegi kaissu, teades et too pole üldse too ja kus too just praegu on, kes too too on, persse, ma ei pea olema pidevalt. Ja ometi ma olen. Me kõik oleme mingis hämmastavas, hirmsas, ahastamaajavas intiimsusotsingus.

Ega see, kui püüad kellelegi endast mingit muljet jätta - sellist morbiidikust feisbukisõltlase muljet. Ega see vist kõigile ei meeldigi. Las ta siis mittemeeldida. Las ta siis olla.

Kokkuvõtteks: Mina kirjutan ka päris koledat blogi, kui mingi mees mulle haiget teeb. Aga ta ei pea mees ka olema. Täitsa võib töö olla või mingi asi. Ma ei julge neid päris värdjateks nimetada, sest vata, kui inimestega suhelda võib välja tulla, et nad on täitsa okeid, lihtsalt vat seda ühte asja, mida mul vaja on, pole neil kuskilt võtta. Ükskõik, misse võib olla, armastus, seksuaalsus, intiimsus, soojus, mingisugune geniaalsus, oskus minuga suhelda nii, et mul on naljakas ja mitte ainult tore. Tööga sama lugu, näiteks neil ei ole raha palga jaoks ja neil ei ole oskusi, et selgeks teha, milleks mina kasulik olen. Vat. Tavaliselt - noh, see on nagu rohkem suhtlemist nõudev ja äärmiselt keeruline, aga lõpptulemusena võib-olla isegi viljakandev (ma mõtlen juhul, kui me räägime mitte-suhetest) - tasub sellest rääkida. Rääkimine on kogu elu alus. Mitte blogi pidamine. Vahel on mul tunne muidugi, et see on vastupidi, sest ise hästi tark olla ja asjadest arvata on lõpmata lihtne või noh.... Minu puhul mitte alati, aga siiski. 

(Ahjaa, see on üks kirja osa ühele mu kirjasõbrale, aga ma arvan, et see võib ka teistele korda minna)

17 juuli 2014

Ülemõtlemise faas

Ülemõtlemise faas.

(midakõikemaomaväikseseluspoleärateinud, midakõikemaomaväikseselusolenärateinud)

16 juuli 2014

Ülerääkimisoskused - alarääkimisoskused

Miskipärast on niimoodi, et kõik pöörduvad minu poole, korraga kolm-neli inimest ja siis olen ma hädas, et kuidas ma ühele raamatuid müün, teisele raamatut otsin, kolmandale veel midagi teen. Vahel on mu aju lihtsalt umbes - püüdlikkusest. Aga noh, ja siis tuleb see lause, et te ikkagi otsige mulle see raamat üles, te ärge vinguge siin midagi, ega ma teie poes midagi ei leia. Noh, jah, igatepidi arusaadav ja mõistetav lause. Selline konkreetne ja nõudlik, millele ei oska ka midagi väga vastu vaielda. Nokutan pead ja ei oska leida, leian teised, kes leiavad. Jumal tänatud, et mul on kolleegid.

Mõned päevad on sellised. Mõned on teistsugused.


15 juuli 2014

Miks inimesed joovad?

Kurjad repliigid Chelsea Handlerilt: "I went out with a guy who once told me I didn't need to drink to make myself more fun to be around. I told him, I'm drinking so that you're more fun to be around."


14 juuli 2014

Enesekindlus

Kodu on enamvähem koristatud. Asjad tehtud. Nüüd tuleb vist välja mõelda mismoodi ma lähen grusiinide restorani hapukooresuppi sööma. Aga noh. Ma tõepoolest ei tea, mismoodi see käib. Selga panna? Mugavad riided ja näkku naeratada naeratus, sest meiki ma endale eriti teha ei oska. See on see ropp enesekindlus. Eile kaklesin isaga telefonis igasuguste seaduste pärast. Vanad nõukaaegsed arusaamad, mille olemasolu ajab mind  vahel no nii tigedaks, et tahaks füüsiliselt kallale minna kellelegi. Aga noh. Teate, ma arvan, et ma olen kuradi õnnelik inimene. Mulle on õpetatud, et inimestel on erinevad arusaamad, noh ütleme juba sellest ajast, kui vanaema oli olemas. Nendel isaga kahepeale olid ikka noh nii erinevad maailmad, et annab olla. Vanaema igapühapäevane kirik ja isa igalaupäevane ehitusplats. Mõlemal oli omamoodi religioon, mida ma omas vastuolus praegugi edasi kannan. Misse kirjutamine muu ole, kui minu isa töönarkomaania ja vanaema religioon ühtepanduna. Aga jah, sealt mu loll enesekindlus, et olen alati ilus. Ka meigita. Lihtsalt tööd tuleb teha. Hästi!

13 juuli 2014

Traditsioonilist

Emotsioone on vahel rohkem kui viissada. Inimesi. Armastust. Kõike. Ja ometi lõpuks laskub kõik tühja ja täiusliku olemiseni. Mees saadab mulle sõnumeid, imeilusaid, imepikki, ma naudin nendesse kadumist, nagu läheks kuhugi pakku. Mees võtab mu käest kinni ja me käime jalutamas ja me oleme pisut paljad ja me oleme pisut nii, nagu ma tegelikult pole kunagi kellegagi olnud, mees saab sellest aru, ta näeb mu totakat erutust, tal on naljakas. Minul on ka. See on hea tunne, kui on naljakas. Ja see on hea tunne, et ma ei pea mõtlema, et ma homme pean keegi talle olema või isegi täna. Ma ei taha olla. Ja ometi on mul kohutav hirm üksi jääda. Meeletu. Paaniline. Järgmisel päeval kirjutan pisikesi kirju, meeldetuletussedeleid kasutades ikka neid talumatult tehnilisi kanaleid. Teatan talle rahulikult, et olin kellegi teise kaisus. Tema teatab, et ju ma siis sain, mis otsisin. Ja ise tunnen piinlikkust, et ma otsisin ainult seda naljakat vabaduse tunnet. Head vabaduse tunnet, mille ta mulle endaga kaasa andis. Emotsioone on viissada, aga kõige rohkem rahulikku armastust.

12 juuli 2014

feisbukisõprus Lätetel

Maia rääkis Lätetel, et see on naljakas milline kummaline sõpruse liik on tekkinud. Feisbukisõbrad. Tõsi ta on. Inimesed, keda sa oled korra elus kohanud ja kes käituvad sinuga mingit moodi netisuhtluses. Sina käitud ka nendega. Laigid neid. Mina nägin elus esimest korda Jüri Kolki, kes mind kallistas, ja oli hiiglama õnnelik ja mina olin ka hiiglamaõnnelik. Ja siis ma tahtsin veel kogu Lukside peret näha, olid lubanud mingis kommentaaris olla Lätetel. Ei jõudnud. Ja ma olin kohe õnnetu. Aga jah. See on see korra aastas näeme päriselt ka - noorkirjanikud ja muud hullud. Ohjah.

11 juuli 2014

Katastroofilised kehanööked - alati

Mu keha ei armasta mind endiselt. Isegi veini ei tohi juua. Kohutav. Mis mulje ma endast igal aastal Lätetel jätan? Joogise vanatüdruku mulje, kes kallistab igal võimalikul juhul Lauriitot. Aga olgu ta siis kallistatud. Olge te kõik kallistatud.

09 juuli 2014

Kurbus ja sitikad

Kui kurbuse sisse minna, siis ta vaatab oma teravate silmadega otse mu silmade sisse ja teatab, et kõik on korras või midagi. Teatab, et ma olen jällegi leidnud oma vana telesarja, millest me lapsena hullusime. Teatab, et ma ei seksigi kunagi, et ma ei armastagi kedagi kunagi ja see on kõige hirmsam ja julmem asi, mida teatada. Normaalsus, kuidas ta sisse langeda, milleks saada, on võimatu ja võitmatu. On kaasahaaratav ja haaramatu. Kurbus, millel on nimi ja kehaline tegevus või tugevus. Kurbus, mis tahab endasse haarata tol kummalisel hetkel, kui seisan Anders Härmi kureeritud näitusel Must Maja. Seal on üks tuba, kus on Anti Saare lause, ja seal on veel üks tuba, kus on sitikakate seintel, ilus tuba on. Vaatad Jasmina Cibicu tehtud videot Tito suveresidentsist ja vahid jõledaid tumesiniseid sitikaid, mis võivad tekitada foobiahoo. Huvitav, kas lõpuks on niimoodi, et inimesed ei suuda viibida isegi pildiga sitikast, näiteks tarakanist või prussakast toas, sest nad on niimoodi oma aju deformeerinud igasuguste telefonidega. See tundub neile jõle, õudne, vastik. Ma ei tea. Igal juhul tekkis mul tunne, et ma tahaks endale vana maja, mis mul tegelikult ka on, ja prussakatapeeti, mida mul pole. Sitikad ei jätnud mind ka Kanalas rahule, sitikakuju valandus klaasiäärele ja klaasiks, millest jõin palava ilmaga imehead valget külma veini. Sitikas oli tehtud klaasist. Ehted. Jahp - mul oleks vaja mõnda ämblikku oma kaelale ehteks.

Valgus pleegib juukseid kollasemaks ja meel on kummaliselt avatud kõigele. Mereinimene. Üksi inimene. Üksindus. Kaksindus. Segadus. Ma ei taha korraga kuhugi minna. Kõnnin Russalkani ja pöördun tagasi. Pöördun endasse. Kodus on paar Masingut, üks Talvik, Enno ja veel midagi - millel on kahtlemata nimi ja lõhn ja kõikehaarav omadus mind endasse võtta ja jätta. Kodus. Minu pisikeses kodus. Kurbus on ka. Mõtlen. Alati, kui tuleb kurbus, helistan või kirjutan Väikesele Printsile, eelmine kord nutsin telefonitorru, nutsin, et mulle tehti jällegi ära või ma ei ole ikka veel armastatud või mis nüüd saab. Ja ta kuulas, kuulas ja kuulas ega ta midagi eriti lohutavat ei öelnudki. Väiksed Printsid räägivad üldse vähe või noh, siis peab tõeliselt kõrgiks roosiks hakkama, et Väike Prints midagi ütleks. Noh midagi sellist, mis meelde jääb, midagi mis paigast lükkab. Nad lihtsalt on. Kui nad on, siis nad püüavad olla täielikult. Pühendunult. Muudkui käia ja kasta. Viimati oli ta mulle muidugi niimoodi käimas ja kastmas kuskil Nigeerias. Ja see on jõletüütu. Ta võiks mind käia ja kasta praegu ka, sest kurbus tuleb muidu ja teatab, et ma jäängi üksi, päris päris päris üksi ja oma väikestesse naljakatesse draamadesse.

Klassika ei ole hooajakaup

Kole lugu küll, aga vahel olen siiski herr IlusaKolleegi ja Poeedi poolt, võib isegi öelda, et herr Mihkel Muti poolt. Asjad tuleb kirjanduslooliselt paika rääkida, head asjad on alati kuskilt sügavamalt ja kaugemalt pärit, kui need, mida nüüd kutsutakse headeks asjadeks. Klassika - olgu see kirjandusklassika või muusikaklassika - igal juhul klassika, mis sõnastab natuke seda, mis on. Aga mitte palju ja seetõttu on seda hirmuäratav lugeda, sellega oma rütmi lieda.

Ometi - ja siin tuleb minu raamatupoodlus mängu - ei saa ma mitte midagi halba öelda nende asjade vastu, mis on mitteklassika, mis on praegu, mis räägivad praegusest, mis on haaratavamad just kaasaegsest keskkonnast lähtudes. Luuleraamatud ja proosaraamatud. Inimestele (neile, kes astuvad sisse või ligi või natuke endaks) raamaturiiulite juures, tuleb anda seda, mida nad suudavad lugeda, mitte seda, milleks nad alati võimelised pole. Lugemine on eelkõige ja kõige esiteks nauding, kui naudingut ei ole, siis ei ole ka järgmist diili. Mis ei tähenda seda, et kõik peaksid muutuma varjundite-haigeteks. Pigem tähendab see seda, et me peame endale selgeks tegema, kui kaugele keegi võib minna oma lugemisvajaduses ja oskuses. Oma piire tasub alati kombata.

Kui aru ei saa, siis ei tähenda see ju alati seda, et tegelikult konkreetne teos ei meeldiks, vaid pigem tähendab see midagi muud. Tähendab palju tugevamalt, kui arvata oskame. Minule meeldib hämarala, kus mu teadvus püüab lahti mõtestada midagi, aga ei pruugi selleni veel jõuda. Mõtestamine on aga kõige tähtsam, ongi see, mis teeb mingist kohast, mingist asjast millegi. Ja see pole vahel sõnastamine, vaid see on tunnetamine. Esialgu on see kõigest tunnetamine. Ja ma ei oska öelda, kui palju see tunnetamine üldse on võimalik, kui inimene ei tea või ei taha teada. 


08 juuli 2014

Kingitus

Mõnikord - see juhtub üsna tihti, aga siiski mitte piisavalt - kui mu ees seisab inimene, kes teatab, et ta väga raamatuid ei loe, sellise kerge ameerika aktsendiga ja ma tean, et temaga ei saa inglise keelele üle minna, sest ta tahabki eesti keelt osata. Ja ta jätkab, et kas see raamat, see on piisavalt põnev, et see läbi lugeda, ma vastan, et ikka, ikka, aga et äkki ta tahaks midagi kuulata. Et juutuubis on piisavalt eestikeelset ja head kirjandust, mida kuulata. Ja korraga kargab temaga jutustama üks ameerikaeestlasest laulupeoline, kes on suisa šokis, et näe noor mees nii hästi eesti keelt räägib, et kuidas siis nii hästi. Ja mees vaatabki uudishimulikku ja vastab tollele: "Eesti keel on kingitus, mille sain kaks aastat tagasi siin töötades, ma ei raatsi sellest niisama lihtsalt loobuda."

07 juuli 2014

Mõned asjad, mis on tähtsad

Ma arvan, et mul on uus lemmikfilm, "Harold ja Maude".

Nii, ma nüüd otsustasin pärast filmi "Harold ja Maude" autosid ärandama hakata. Neil tuli see nii lihtsalt välja. L lubas aidata. Vähemasti ühe auto varastame koos. Nüüd tuleb ta veel linnapuude äraviimise osas ka sisse rääkida, siis äkki saab päriselt ka seda naljakat tunnet tunda, kuidas inimene on ärandamiselus. Kas keegi tahab veel kampa lüüa? Lugu sarjast, vaata veel musta huumoriga vürtsitatud komöödiaid, muidugi oleks tore ka majade lammutamisel osaleda, kas või vaadeldes, ja regulaarselt enesetappu sooritada, mitte nii võimekalt kui Maude, aga siiski.

06 juuli 2014

Mõned päevad, mõned valud, mõned meemid

Tundub, et ma olen sattunud mingisse raamatumaailma, kus püsib veel ainult mu raseerimata säär ja hunnikus raamatuid, mis ma olen igalt poolt kokku ostnud ja lõhe, mille ma pidin ühte salatisse ujuma panema, aga kõht tundus parem koht. Vahel - seda ei juhtu tihti. Aga vahel tahaks lihtsalt küsida, et kas maailmas on inimesi, kes pole kellelegi haiget teinud või kunagi kelleltki haiget saanud. Loen "Legendaarset", vaatan "Augustikuud". Ja imelik on see, et need valupunktid tulevad aeglaselt, täpisteadlikult nähtavale. Šokeerides lugejat, vaatajat, kuulajat.

Ahjaa - ja seal üleval, seal mu sängis lebab ikka veel üks tore armas "Informatsioon" ja see läheb iga päevaga aina huvitavamaks. Informatsioon kui viirus, mida me endas kanname. Richard Dawkins, kellest üks mu sõber nii sissevõet oli, ja tolle kuulus "Isekas geen", mis tuleb läbi lugeda, et meemide temaatikale pihta saada. Vahel tundub, et ma olen pigem meemide kui geenide kandja. Kellele ma seda va oma geeni ikka niiväga edasi anda suudaks. Noh, teate küll, kui sugu teha ei armasta või ei saa  või suuda või juhuslikult on see, kellega seda sugu tehakse samast soost, kui sa isegi, siis ei saa ju geene eriti kergelt edasi anda. Meeme saab. Seda, kuidas asjad käivad, seda, kuidas tuli põlema panna (ojaa, Prometheus tahaks ikka olla).

Eile, kui ma sõitsin Kamahausi ja püüdsin elusalt tagasi tulla, sest seal oli tõepoolest suurepärane Kamaburger, aga mu organism ei ole praegu valmis vastu võtma mitte ühtki rasvast liha. Nii et see irdub mööda mind laiali ja ma seisan pärast mõnusat istumist keset tänavat ja otsin paaniliselt põõsast. Keha reageerib millelegi. Ja ma ei ole ikka veel selgusele jõudnud, mis see on millele. Pühapäev, neljapäevane öö vastu reedet ja eile. Minu geenid tahavad mulle öelda, et varsti neid pole. Või ei taha?

05 juuli 2014

Liiu ja Ii

Enesetapjalik kiindumus elusse, nii võis ta seda nimetada, või noh nimetamata jätta. Ta seisis juba teist tundi järjest toa alumises otsas ja kartis midagi. Noh, tegelikult te ei imesta selle üle, mida ta kartis. Ennast - surma, teda - tema surma, mees lamas voodis, suurte avatud silmadega, mingid märgid, ta ei teadnud täpselt millised, ta lihtsalt tundis neid õhus, nagu vahel tuntakse kõrbelõhna ja siis tuleb välja, et naaber kõrvetas parasjagu pannkoogi põhja, mitte oma naine või mees või veel keegi. Ta oli siin töötanud juba kakskend aastat, ta teadis, mida teha, kui tuli pahteldada terveks inimeste füüsist, aga nende vaimu ega hingega ei osanud ta suurt midagi teha. Jah, sellel mehel oli kahtlaselt veider sõbranna, isegi mitte naine, selline pikkade kohavate teravpunaste juustega ja kargas alati sisse, hoogsalt, rõõmsalt, noh, kohati isegi siivutult. 

"Vabandage, Marii."

Kust kurat ta teadis tema nime, ahjaa sildid, sildid, sildid, sildid. Marii juba vihkas kõiki silte, mida inimesed mõnusalt poeleti taga või siis siin selles paganama haiglas kandsid, sildid, sildid, sildid. Mis kasu neist oli? Kas ta tundis ennast sellepärast selle kiitsaka ja tõesti ebanormaalse naise läheduses hästi, kui too teda eesnime pidi hüüdis. Ta tundis end võõrana, kellel polnud õigust teada mitte midagi Iivani elust, aga kes ometi oli ametikohustuste tõttu siia määratud, vaatlema seda pikkade võrksukkades jalgadega naist. Jah, ta ei teadnud isegi ta nime. Ainult juukseid ja jalgu, juukseid ja jalgu - mis tulid Iivanile seltsiks. Marii jalutas alati uksest välja, kui tuli see naine. 

"Anna-Liia, Anna-Liia..." Peale ukseklõpsatust oma selja taga kuulis ta seda, kuidas Anna-Liia otsekui lagunes tükkideks Iivani suul. 

"Ma ei suuda enam..."

"Ooot... oot... mida sa ei suuda?" see jutt algas alati niimoodi, just peale seda kirglikku ja jõhkrat suudlust. Anna-Liia tegi seda alati, ta ei suutnud ennast kunagi täielikult vaos hoida, ta kiratses kirest ja ta teadis, et seda on peaaegu võimatu välja elada Iivani peal, kes nagu me kõik näeme. Jah, ka teie vaadake, kahvatut alati raseeritud, alati valusat ohet täis ja ehmumist ja ooteärevust ja hirmu ja veel midagi nägu. Me näeme seda tõusmas üles tugevate lainjate ja teravate pilkude kaudu, mis saadetakse Anna-Liiale. 

"Ma ei suuda enam..."

Muidugi teadis Anna-Liia väga hästi, mida mees ei suutnud. Otsustada, armastada, olla, kirele vastata ja ega ta ei saanud öelda, et ta ise oleks olnud teistsugune. Otsustada, armastada, olla, elu kirele vastata omapoolse kirega, mitte hirmuga. Anna-Liia oleks juba ammu pidanud otsustama, mitte lahkuma sellest paganama palatist igal õhtul kui kell tiksus tema rolli teise kohta, mitte valetama kõigile, kus ta oli, mitte tegema seda, mida ta tegi. Iivan oli kogu oma täiuslikkuses Liiu kõige suurem saladus. 

Nende kohtumine oli toimunud kummalistel asjaoludel, et Liiu mäletas siiani, kuidas ta ei teadnud endale omaenda loomise ja loovuse kohta leida, Juhani oli päevad otsa tööl, Lilli kasvas nii aeglaselt ja koledalt, kõik need paganama naabrinaiste jutud, lood, mis teda tüütasid surmani, ja siis ühel ilusal päeval astus tema koduväravast sisse see kummaline mees. Seljas kitarr ja suur suur seljakott täis luulet. 

"Ega teil..." alustas ta tookord, lõpetamata lauset, imetledes kõige kaunimaid lillepeenraid, pisikese roosasse mähitud tüdruku sõstrasilmi, naise taljet, millesse sisse kroogitud maailma kõige ilusamad lilled, just Iivan arvas tol hetkel otsekui vaimusilmas nägevat, et eelmises elus polnud Liiu muud olnud kui üks suur suur korv tulipunaseid lupiine ja selles elus, iga ümberpööramise kestel, kukkunuks justkui tema pehmest valgest kehast välja tükk eelmist elu, nii lõhnana kui ka lillena, ainult et neid lilli nägi vaid Iivan.

Liiu seisis krapsakalt aiamajakeses tupsutas väikse tütre uinumisele ja pöördus Ii poole, selliselt kutsus ta Iivanit. 

"Ei ole, aga ma mõtlen välja, et kuidas oleks," vastas ta kerge irooniavõtmega. Tal ei olnud plaaniski meest aidata ja samas ta vajas nii väga vabadust ja korraga nähes enda ees üdini tolmunud kaltsakaks kõnnitud pükstes ja hiigelsuures sallis meest, korraga, tahtis ta ise olla see tolmunud kaltsakas, tahtis tükki nendest seiklustest, mis jäid maha tol hetkel, kui ta ütles jaa või oli see see esimene kord, kui Juhani ta kinno viis, või see teine kord, kui nad vaatasid seda tobedat koske, mis tol hetkel ei olnud üldse tobe, Liiu lihtsalt vihkas vahel seda, et ta oli naine või üldse inimene, kellel olid vajadused. Need piirasid ta ümber, nagu Juhani emagi, kes iga mõne aja tagant tuli Liiule riideid tooma. 

"Noh, Cosmos kirjutati, et see olevat ilus..."

Jaa... Jaaa... Jaa...

Häda oli selles, et ükskõik, mis Liiule selga ka ei topitud, oli see alati ilus, sest Cosmos või Eesti Naises või Lilithis või veel mingisuguses jubedas ajakirjas oli miski ilus ja Juhani jaoks oli see oluline, et kui ta viib oma naise välja, sis on mida viia. Jah, sealt need võrksukad ja lupiinide lõhnad ja roosad-roosad kleidikesed, mis ei tulnud üldse mitte Liiu ihust, nagu oletas Iivan teda esimest korda silmates, need tulid äärmiselt pragmaatiliselt ja läbimõeldult Liiu ämmalt ja tema toredalt abikaasalt. Jah, kõik rääkisid, et Juhani olevat raha kokku ajanud üheksakümnendatel üle ja läbi laipade, aga sel kõigel polnud tähtsust, sest keegi seda tõestada küll ei saanud. Juhani oli hea mees. Juhani oli tark mees. Kui Liiu teda esimest korda kohtas, pidi ta jahmuma. Oh seda jõudu, mis sealt välja purskas. Aga mitte nii nagu kõik Liiu noortel sõpradel, vaid nagu täismees vahtis ta Liiu silmi, Liiu keha, Liiu väljakujunemata lähedusevajadust, ta oli nii vait ja ta oli nii teadlik sellest, mis Liiu tahtis. Mitte nagu Iivan, kes haaras endasse Liiu kui printsessi pirueti. Jah, kindlasti, nõnda arvas Iivan, pidi Liiu lapsepõlves ka balletti tantsima.

"Ei, kussa sellega, ma olin meie tänava kõige vingem puude otsa ronija. Poisid ka ei julenud nii kõrgele kaskede otsa ronida kui mina," ütles ta, "Lihtsalt praegu... Juhani on mulle kõik andnud... Kõik... Ainult mitte ühtegi puud, mille otsa ronida."

"Ma ei suuda enam... Jää palun minuga, mina otsin sulle puu, mille otsa ronida."

Liiu istus seekord keset palatit plasttaburetil. Ja ta teadis, et Juhani arvas, et Liiu käib iga õhtu joogas ja tegelikult oli ta käinud iga õhtu Iivanit hoidmas. Ta teadis, et tegelikult sureb Iivan varsti päriselt ka kopsuvähki, ta teadis, et ta ei saa Iivani juurde jääda. Ta teadis, et enne kui Iivan talle puu leiab, sureb ta ära. Ja just sellepärast istuski ta igal õhtul täpselt kell neli siin.

Hermeslikud lood

Ikka veel Nüplist kõneldes. Ikka veel kirjandusest kõneldes. Ikka veel asjadest kõneldes, mis tähtsad. Ikka veel perifeeriasse põigates. Võib-olla ma eksin, aga me keegi ei taha olla perifeeria. Veel vähem tahame olla kahe väga tugeva tuuma vahel, või nendest sündinud. Minu meelest kõige paremini iseloomustab seda kahest erinevast tuumast sündimise teemat viimase Värske Rõhu Carolina Pihelga tõlgitud Yahya Hassani luuletus "Lapsepõlv", eriti kolm selle viimast rida:
KOOLIS EI TOHI ME ARAABIA KEELES RÄÄKIDA
KODUS EI TOHI ME RÄÄKIDA TAANI KEELT
HOOP KARJATUS NUMBER
(lk 28)

Perifeeria on see koht, kus tilpneb tavaliselt tegelane, kes teeb midagi, mida ta teha ei tohi. Aga see, mida teha ei tohi, see, mis on tabu, see on tavaliselt määratud mingisuguse konkreetse tuuma poolt, millel on oma arvamus. Sellel ringitolkneval tegelasel on ka oma arvamus, mis erineb teda ümbritsevatest tuumadest ja mis ometi suudab ennast tõlkida mõlemasse tuuma. Tegelane, keda peetakse üldjuhul triksteriks.

Minu lemmikjumal kreeka mütoloogias on Hermes. Tema ongi see, kes tilpneb asjade vahel, mis on lubatud ja mis ei ole. Selles hirmsas hallis tsoonis, kus enamus inimesi ei julge käia, kust enamus inimesi laseks võimalikult kiiresti jalga. Ebamugavustunne. Hirm. Eksimisvõimaluste paljusus. Tõlkida araabia keelest (kultuurist, inimlikkusest) lähtudes taani keelde (kultuuri, inimlikkusesse). Tema ongi see, kes äsjasündinuna varastab Apollolt (sellelt va kunstide ja arstide jumaluselt, oma poolvennalt) terve karja loomi. Miks? Sest ta loomusesse on kirjutatud varastada, vahetada, karjatada. Sünnist saadik. Ilma igasuguste teistsuguste variantideta. Ja mis seal salata - ta oskab seda ideaalselt.

Pärast Apollo raevuhoogu, mille käigus ta otsib oma poolvenda kõikvõimalikest kohtadest koos oma kaotatud karjaga, leiab ta tolle lüürat mängimas. Imeline pill! Imeline oskus seda õigel ajal õigele jumalusele (ikkagi kunstide jumalus eks ole) mängida! Milline imeline atribuut! Apollo saab oma pilli, millega teda kõikvõimalikes kohtades koos portreteeritakse ja Hermes va kaubanduse jumal saab oma karja, mida edasi võimsamateks aineteks vahetada.

Sellel lool on muide palju võimalikke tähendusi minu jaoks. Aga eelkõige nii müüja kui ka tõlkija (kui ka tegelikult igasuguse looja) seisukohalt on minu meelest kõige parem ja tähendusrikkam see, et Hermes sõna otseses MÕTTES TEAB, mismoodi oma venda Apollot maha rahustada, mis on see vahetuskaup karja vastu, millega too leppida võiks. See on väga suur oskus. Seda peab evima mitte ainult kaupmees, vaid igaüks, kes tahab vähegi oma oskusi müüa. Ta peab teadma, mida inimesele tema vastas vaja võib minna. Ja mitte kartma, vaid selle välja pakkuma. Just nimelt hallis tsoonis, olles varas (sest seda ju Hermes ka oli) peab ta välja käima asja, mis teenib edaspidi Apollot.

Suhtle.

Ole enesekindel.

Tea, mida sa müüd/annad/vahetad.

Ole trikster.

Ära karda.

Nad armastavad sind või sinu kaupa nagunii liiga palju, et sellest loobuda.

Sellised Hermese lood.

Küsimus muidugi jääb, et mida peab tegema Hassan, et mismoodi peab ta selgeks tegema, et ta on hallis tsoonis, et ta ei ole ei taanlane ega araablane. Ja ometi on mõlemat! See on väga vastik, aga väga kindel küsimus. Just sellepärast ongi vaja trikstereid, müüjaid, vahendajaid, neid, kes ei ole ei taanlased ega araablased. Ja ometi on mõlemat! Kõike! Neid, kes ei ole ei seda ega teist, kes on rännul, kes on kohatud ja seekaudu kohalikud. Need, keda kardetakse, ja need, kes ise ei näita välja oma hirmu. Hermeseid. Sõna otseses mõttes. Apollode ja igasugu muude õigluse, ilu ja hea eest seisjate vastas. Ainult hermesed suudavad noile vastu anda asju, mida vajatakse.

Ene-Reet Soovik rääkis ühest toredast tõlkeluulesarjast, mis ilmus 1971-1990 aastani. Minu meelest üks imelisemaid ja vingemaid asju, mis tolle raamatusarja olematusest kõneldes (kuigi tiraaž oli võimas 5000 eksemplari mõnel juhul), räägib, on see, et keegi ei teadnud sellest enne rääkimist. Tõlkimine nagu ka enamus muid asju, mis vahendab midagi, mis loob midagi, mis kehtestab oma loodava kaudu mingi konkreetse kauba, väärtuse, mida edasi anda kas poes, raamatus või veel kuidagi, peab olema põhjendatud. Ja kui raamatusarja kokkuvõttev pealkiri on "Nõukogude luule", siis pole see minu jaoks piisavalt põhjendatud.

Kolossid on kahtlemata vajalikud, aga ainult kolossides ringi aeleda iga jumala päev, ei taha keegi, aga kui midagi muud ei pakuta, siis vahetevahel tuleb ka sellega leppida, et meil on ainult kolossid. Läänes on olnud ka võimsad riidebrändid, mida inimesed kanda tahavad, kuhu on juurde kirjutatud, mis, miks ja kuidas see kantakse. Täpselt samamoodi toimib minu jaoks ka luule ja selle tõlkimine. See on seotud tõlkijabrändiga. Selle hallis tsoonis ringisilkava enesekindla ja ennast kehtestava Hermesega. Eesti võimsamad tõlkijad, kelle tekste ja kelle tekstivalikut tahaks ikka ja alati lugeda, on tegelikult väga palju. Anti Saar. Ene-Reet Soovik isegi, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Hendrik Lindepuu, Mati Sirkel jne jne jne. Nende nimi annab mõista, et meie käes on see kirjandus, mida on vaja lugeda. Minu jaoks nad toimivad tuuma loojatena. Eesti kirjandust on läti keelde võimsalt ja samasuguse enesekindla hermesena tõlkinud Guntars Godinš. Läti keelest eesti keelde pole niisuguseid tõlkijaid, keda tahaks kindlasti lugeda. Miks? Sest neis pole seda va hermeslikku enesekindlust ja jultumust.

Mida ma eelöelduga siis kokkuvõtvalt tahaks ära märkida: julgege viibida hallis tsoonis ja välja pakkuda kasutades ära kogu oma isiksusepagasit seda, mis teil pakkuda on. Usaldage oma intuitsiooni ja Apollod on õnnelikud.

Surma märguandeid (loodame siiski, et mitte)

Sellenädalane kolmas mitteseedimine ehk kassi kombel oksendamine. Tundub, et ma ei saa oma kehaga mitte kuidagi läbi. Ta kohe ei armasta mind. Ja ma ei tea, mida temaga teha. Ei joonud, ei käinud peol. Sõin normaalseid asju ja jõin täiesti tavalist kohvi. Tuleb vist arsti juurde minna. Keha on koletüütu. Ei oska süüa, seedida, seksida, valutab igalt poolt, pragundab hambaid ja annab kogu aeg märku, et midagi on viltu. Ohjah.

04 juuli 2014

Jagamise hetked

See on naljakas, kuidas inimesed vaatavad tagasi. See on naljakam, kui te arvata oskate. Nad vaatavad sügavale silma sisse. Vaatavad kummalise naljaka olemisega, kui öelda neile päris südamest. "Head käsitööd!" "Head joonistamist!" "Head itaalia keelt!" "Head eesti keele grammatikat!" Ja siis nad tunnevad, et oma ostukihelust ja unistusi tuleb minuga jagada. "Ei, see on kingitus!", "Noh, ma tahan oma tütrele Itaaliasse külla minna!" "See on ühele imetoredale lätlannale, kes tahab Tartu ülikooli eesti keelt õppima minna!" ja nii need lood sünnivad. Neist kummalistest hetkedest, kui inimene vaatab mulle otsa ja tunneb, et ta peab hetkeks oma maailma jagama. Ja ta ei saa kunagi teada või saab ehk, kui tänulik ma talle olen selle jagamise eest.

*
Järeldus. Iga ostu taga - vähemasti raamatupoes - on unistus, millestki, mis võiks olla intellektuaalselt kohal. See on imeline tunne, kui käsitöö kasvab kätesse, kui joonistamine paneb mõtlema, mis edasi saab, kui itaalia keel viib oma lapse juurde, nii kauge maa taha, kui grammatika aitab täita kellegi unistust, kellest sa hoolid. Miks me muidu poes käime? Ikka unistuste täitmiseks. Miks me muidu müüjannaga räägime asjadest, mis meile tähtsad on? Ikka selleks, et ta aitaks leida selle õige või siis vähemasti püüaks leida selle õige.

Naljakas on see, et see pole nii ainult poes. See on ka koolis. See on ka haiglas. See on ka kõikides muudes kohtades. Vahel me teame, kus see õige asi on. Vahel me ei tea. Vahel me kujutame endale ette, et me teame. Vahel on vaja lihtsalt inimest, kes ütleks selle viimase ja lõpliku sõna. Isa, kes otsib pojale kinki, aga saab lõpuks endale Ernst Enno luulekogu.

Kõige raskem on minna teise inimese sisse. Teise inimese muresse ja seal temale päriselt abiks olla. Kõige kõige kõige raskem.

02 juuli 2014

Luuletamisest muidu

Penid sebisid jalgratta. Mina lugesin lipsuga mittehipsterist luuletust Genklubis. Imelik oli. Mulle on öeldud, et ma ei ole luuletaja, et mu tekstid ei ole piisavalt tugevad. See on natuke hoidnud mind igasugustele ajakirjadele tekste ja ennast igale poole luuletusi lugema saatmast. Noh, kui ikka eesti esipoetess ütleb, et seda ei ole, siis tekib selline imelik tunne, selline peadpööritav segadus, selline kerge ahastus. Ja siis loed ja mõistad, et ei olegi äkki, aga kirjutad ikka edasi, kirjutad kõigest hoolimata. Või noh ei lakka kirjutamast. Nagu kutsud võib-olla ei õpi kunagi kuidagi teistmoodi rattaga sõitma kui külgkorvis või korvis, nii minagi unistan kirjutamisest ja lugemisest ja mõtlemisest. Unistan ikka veel. Aga täna oli kuidagi hämmastavalt tore, seal Genklubis. Tundsin, et olen habras, väike, romantiline, lollakas, tugeva ja jõulise Kelly Turki kõrval. Tal olid isegi palju tugevamad ja pikemad tekstid. Naermaajavamad. No, mis seal ikka. Tuli olla väike, habras ja vähemnaljakas. Lihtsalt tuli. Aga ma tundsin, et sain hakkama. Aitäh, Gristel Jaasile, et ta mind lugema kutsus.

Väike vihane naine

Mitte kunagi ei tasu liigselt õnnelik olla, suurte blogivaatajate arvu üle. Igaks juhuks. Aga ma ei viitsi. Õnnelik olen ikkagi. Väike vihane naine on alati õnnelik, kui keegi märkab tema väiksust, vihasust ja naisesust.

Kui Apollo oleks olnud klotside jumal, siis palun väga, tehke teie temaga, mis iganes tahate. Apollo on meditsiini ja muusade jumal. Nii et jah, ma usun Apollosse. Ma usun sellesse, mida ma teen. Inimestega ja inimestele. Ja ma tean, et võin haiget teha. Teengi. Ja ma tean, et võin ravida. Ravingi.

01 juuli 2014

Laulupeolistega ja odavad luuleraamatud

Pressisime ennast täna töökaaslasega puupüsti bussi, kus seisid laulupeolised. Rõõmu ja mõnusat olemist täis. Ütlesid, et ruumi on, ruumi on. Minu paksud prillid olid korraga pilgeni udu täis. Üks kena inimene ütles, et ta võib prillid ära pühkida, et tal on juba bussiklaasidega kogemus olemas.

Mina vaatasin talle rõõmsalt otsa, sest udu siiski hajub, ja rääkisin loo: "Meil käis täna poes vat selline ilusate suurte silmadega väike tüdruk, noh, ütleme 4-5 aastat vana ja ma mõtlesin, et teen talle komplimendi: "Oh kui suured silmad!" Ja ajasin oma silmad ka suureks. Plika vaatas minu poole ja teatas: "Aga tädil on väikesed!" Tõsi ta on miinusprillid teevad silmad väikeseks ja nüüd tuleb välja, et nad on veel udused ka!"

*
Töö juures on nii paljudel klassikalistel headel luuleraamatutel ale. No näiteks Ernst Enno "Rändaja õhtulaul" või Heiti Talviku "Legendaarne". Ma olen siuhkest õndsat rõõmu täis, et käin ja muudkui jutustan kõigile oma töökaaslastele ja muidu poodi sattunud inimestele, et näe, Andrus Kasemaa peaaegu, et ainult 2 euro eest. No tulge. Ostke. "Ankruketi lõpp", Ilmar Laaban, eesti sürrealistide isa, kõigest 3 euro eest. No mine ikka hulluks. Nii äge on. 

Töökaaslase reaktsioon: "A mul on kodus Anna Haava. Tahad ma müün selle sulle kolme eurtsi eest?" 

Miks ka mitte? Ikkagi Anna Haava.

(Kohe näha, et inimene töötab õige koha peal) 

Kui sa kardad üliemotsionaalset naabrit ja kui sa oled vana

Mõni päev olen otsekui otsaette kirjutatud sõnumiga: teile-preili-kavatsen-rääkida-ära-terve-oma-elu. Teie mõistate mind! Te olete samuti noor, nagu mina kunagi olin, ja ilus! Ja ma kuulan. Kuulan pikikõrvu ja pikisilmi, kuulan, sest ma ei oska muud teha. Kuulan naist, kes kardab naabrinaisele külla minna, et öelda, mitte saata mingit kaarti, vaid öelda, et ta on olemas, et ta on siin, et ta on muide samas trepikojas, viimased 20 aastat, et nad on alati olnud, et nende lapsed on koos mänginud, et tal on kahju, et tolle mees, et... Aga ma jätan selle talle ütlemata, ma ei saa ju inimesele öelda, et miks te raiskate 95 senti mingile tobedale kaardile, miks te ei võta oma julgust kokku ja ei koputa uksele, et öelda, et... Sest me oleme eestlased. Meie ei nuta pargis koeraga. Meil pole kombeks. Pole kunagi olnud. Ja me ei lähe kellegi juurde, et olla talle toeks. Me oleme väärikad.

Nojah.

Lepime sellega.

*
Täna õnnestus ühel venekeelsel tädil kõndida päris meie poe teise otsa ja küsida minu kolleegilt, kes müüb enamalt jaolt plaate ja filme, et kus siin on pood, kus müüakse toole ja küünlaid surnuaiale. Vene keeles, kerge ukraina aktsendiga. Töökaaslane ei teadnud, mida selle kõige peale kosta, kutsus mu kohale. 
'
Mutike oli minule õlani ja poole kõhnem kui mina. Üleni kortsus ja kena rätikuga, mis pähe seot. Vaatas mulle oma säravate silmadega otsa ja teatas oma häda, et ei leia seda toolide-küünalde poodi ülesse. Ütlesin siis talle, et lähme kahekesti, et küll me koos leiame.

"Teate kaks korda olen siin käinud ja see teine kord teadsin täpselt, kus pood on. No teadsin, aga täna näet... Piinlik lausa!"

"Pole hullu ega me ka alati ei tea, kus kõik poed on, Kristiine on ju nii suur," vastasin mina. Jõudsime lõpuks Jyski.

"Noh, nüüd oleme õiges kohas," teatas tädi.

"Jaa, oleme küll," kostsin mina.

"Nüüd võin ma juba ise uurida," arvas proua.

"Parem otsime teile ikka müüja üles."