29 november 2021

muutused, muutused, muutused

Titt on niisiis suuremaks muteerunud. Süüa tahab mitu korda rohkem, kaasa arvatud tissi. Mängida tahab mitu korda rohkem. Magada tahab mitu korda vähem. Aeglaselt avastab ta viise, kuidas ennast ühest toast teise lükata. Kuidas toimivalt naeratada, nutta, karjuda, naerda, nii et kõht mugisedes paisub ja väheneb. Selline ta on ja selleks ta ongi suuteline. Sahtleid üritab innukalt lahti lükata, aga hetkel veel ei jõua. Nädal aega on jäänud 7kuuseks saamiseni. 

Ja minule hakkab kohale jõudma unepuudus, millega mind on õnnistatud iga päev. Miskipärast ei jää kutt magama enam nii noh normaalselt, et kuus tundi järjest ja muudkui magab, nagu notistunud. Talle on magama jäämine tõeliselt keeruline tegevus. Teiseks kui ta lõpuks jääb, ärkab ta öösel vähemalt kaks korda üles ja magama saab minna pool üksteist või kell üksteist või pool kaksteist. Esimene uni kestab kuskil 4 tundi, teine uni kestab 2 tundi ja siis toimub nii öelda unelonksutamine, mis on üks jõhkramaid viise magamiseks. Henryk norskab, nagu jaksab. Ja mina toimetan, nagu võib. Ja pärast on järgmine päev nagu kole kummitus, miskist ei saa aru ja ise olen ka nagu... jah... 

Vanadest Äripäevadest välja lõigatud asjakesed, mida ma olen titele ette lugend. Nüüd ei saa sedagi eriti, sest titel on toas liiga huvitav. 



18 november 2021

Mida materiaalset? Ka raamatud on materiaalsed

Laps. Või üldse elu. Ma olen siin alati rääkinud kui vähetähtis tundus mulle enne 2012. aastat materiaalne külg ümber minu. Ma ei saanud tükk aega aru, et kõik need lauad ja toolid ja teeserviisid maksid kunagi päris palju raha. Just need, mis mul kodus on või minu isa kodus või kellelgi teisel. Madrats, mida ei saanud endale oma miinimumpalga eest osta, ostsin poroolonist seljaaluse, et kuidagi toime tulla kaheruudusel pinnal laudnaril. Nii ta oli. Nii ta on siiani minu peas, see teadmine, et kuidagi tuleb toimetada oma elu materiaalse heaoluni, ehkki kaua aega ei saanud ma üldse aru, miks see nii tähtis on. Laps. Eks ta muudab väga paljusid asju. Ja samas mõned asjad lihtsalt jäävad sellisteks, nagu nad on. Ega me siin Henrykuga suuremasi koristajad ja korraldajad ole. Tuleme kuidagi toime. 

Ehkki - hommiku- ja lõunasööki korraldan ma, et ei peaks teel tööle midagi kuskilt R-kioskist rabama, olgu see kohv või siis mõni saiake - kui ikka iga hommik tilgutada 2-5 eurot hommikusöögile ja siis veel 4-7 eurot lõunasöögile tuleb arvestatav summa kokku kuu lõpuks ja ei ole imestada, et kuhu need 100 eurot läinud on, ütleme nii, et hommikusöögi peale läheb maksimaalselt 5 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus ja kokku ongi 100 eurot, siis võtame lõuna kah maksimaalse hinna 7 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus  - jälle 140 eurot ja niimoodi saadki 240 eurot kuus, mis on läinud sellistele kuludele, mis oleks võinud vabalt olemata olla. Muidugi oleks võinud selle kõige peale tulla enne titte, aga jah, eks meil Henrykuga võtabki kõik aega, titte tegime ka ligi kolm aastat enne, kui ta suvatses päriselt tulema hakata. Nii see on. Igatahes - praegu on mu lugemislaual Toomas Liivi luulekogumik aastast 2003, Äripäevad, dr Alexander Elderi "Börsikauplemine kui elatusallikas"  ja Ursula Le Guini "Pimeduse pahem käsi". 

Mõnikord on täitsa inimese tunne, kui juba hakkan aru saama Äripäeva žargoonist ega tunne ennast viimase idikana, kes püüab selgusele jõuda, et mis üks või teine sõna või firma endast kujutab. Olen igatahes otsustanud, et enamus kodus olevaid raamatuid tuleb läbi lugeda, kõik Äripäevad, mis ma hullusehoos olen endale soetanud ligi aasta-kaks-kolm-neli tagasi ka muide, juurde ei tohi osta, sest ruumi tegelikult ka ei ole ja aju võiks natuke koormata kõikide nende teadmistega, mis mind huvitanud on. Pluss mõnedest raamatutest võiks ka pärast lugemist loobuda Uuskasutuse kasuks või kuidagi, et ruumi oleks ja mind ka oleks. Gerda Kordemets rääkis küll päris kurjalt kirjastuste ja kapitalismi üldtõest, et trükitakse üle, aga samas ütles oma intervjuus Vikerraadios välja ka midagi, millele ma ei olegi lähenenud nii. Ütles, et raamatud on nagu taara, mille sees kantakse teadmisi ja siis kui teadmised on käes, võib ju ka taarast loobuda? Eksju? No ei tea. Bibliofiil, nagu ma olen, mitte logofiil nagu peaks olema, vaid ikka bibliofiil. Mis kasu on raamatutest, mida keegi ei loe, mis ootavad oma korda? No tegelikult on nad head mürasummutajad ja hea sisekujunduselement, aga lisaks sellele, on nad kindel pelgupaik, kui mure tundub suuremaks minevat ja kõike endasse haaravat. Teadmistest ma isegi ei hakka rääkima. Need toestavad ümbrust ja tekitavad hea tunde. Igatahes, mis puudutab seda bibliofiilset elementi, siis tuleb tõdeda - just nimelt tõdeda, et Leo Luksi välja toodud irooniline viide sellele, kuidas tema sõbrad-tuttavad tulevad raamatuesitlusele, et osta raamat ja saada autogramm, aga mitte see läbi lugeda ja ta isegi vist? Teisipäeval Utoopias rääkis, mina kuulasin läbi voogedastuse titt tissil ja tundsin ennast täitsa tähtsana, titt oli ka kaasatud. 

Kutt tõmbleb põrmandul nagu hull  ja karjub, õigemini kuulab oma häält ja püüab selgusele jõuda, et mida ta sellega öelda tahab, selle häälega ja mina loen talle kõva häälega Äripäevasid ette. Ja kui ma seda ei tee, siis laulan talle mõnda toredat Raimond Valgre laulu või lasen tal kuulata Vikerraadiot. Tissitamine on ikka veel täiesti teema. Sellega leevendatakse oma unepuudust ja ollakse üldse ülitoredad. 

* * * 

sõnad lähevad sassi

hirm on ja ahnus ka

nagu börsikauplemise õpik teavitab

hirm, et kaotame kõik

ahnus, et võidame kõik

ja nii käib see kogu elu

hirm, et kaotame koha

kus oleme kodus ja armastatud

ahnus, et oleks neid 

kohti korraga mitu

kus oleme kodus ja armastatud


mitte et meid oleks mitu


*  * * 

laps karjub täie jõuga  nii

nagu oleks hunnik minu loetud

Äripäevasid alla neelanud

kõik räägivad kord saneerimisest

siis pankrotist

ja mina mõtlen, et mida teha

elu on ikka veel 

üks saneerimine

kulude optimeerimine

söögi tegemise õppimine

eelarvestamine

nagu oleksime mõni

äriettevõte


selle peale ütleks mu isa ilmselt

nii ongi

mees aga, et kus jäi implusiivsus

et tuleme kohale ja 

teeme mida tahame

et seda võiks ju ka


kogu aeg tuleme kohale ja 

teeme, mida tahame

saneerimata, optimeerimata, 

kulu eelarvestamata. 

17 november 2021

Luuletus ja mõttetibud

Uni saab otsa. Mina saan otsa. Elu saab otsa. Kõik saab otsa. Elu sellisel kujul, nagu see oli enne Henrykut, enne koolilõppu, enne vanaema lõppu, enne puukentsefaliiti kümneaastaselt, enne ema surma, enne sündi ja nii edasi, ja nii edasi ja nii edasi. Kõige raskem on endale peeglisse vaadata ja mõista seda, kes ma olen ja kelleks ma saanud olen viimase kolmeteistkümne aasta jooksul, kindlasti muutub midagi ka järgmise aasta jooksul, kui mu väike  poiss vaatab mind põrandalt hoopis teistmoodi kui sündides. Elu enne Tohvrit. Elu enne Tallinnasse kolimist. Elu enne ülikooli lõppu. Elu enne Nigeeriasse minemist. Elu enne... 

Ja elu pärast. 

Nii elu pärast midagi või kellegi elu pärast võitlemine. Elu. 

*   *   *

Kõik läheb mööda

ja kõik jääb alles

punased silmad 

sellel jääkülmal õhtul 

kui sõitsime klassiekskursioonilt 

otsejoones koju

mu koju, mu koju

isegi mu vanaema

jääb alles

tollel klassiekskursiooni õhtul

ma jõudsin koju

mu koju, mu koju

isegi tema sügav uni  jääb alles

ja uksekell, mis ei tööta

ja võti, mis ei ava ust

sest uks oli suletud haagiga

isegi see tunne

et ma ei saa 

kunagi koju

mu koju, mu koju

isegi need külmunud

sõrmed, mille sisse 

on pandud 

elusolemise hirm

 jäävad alles

nagu kisav, väike 

rõõmust, ahastusest

uudishimust

pooleaastane põnn

jääb alles

minu jaoks 

kodus ja võõras

kohas korraga

vanaema läks magama

alati vara

seepärast ei kuulnudki ta 

minu ulgumist

akna taga

kui lumekristallid

mu ümber särasid

ja ma kaevu juures nutsin

kui soe noor naine 

surus mu enda vastu

ja vanaema ärkas üles

ja kutsus mu tuppa

jooksin rõõmuga

koju, mu koju, mu koju

mis on siiani alles 

katkise aknaga

kodu, mu kodu, mu kodu. 


Eduard Viiralti illukad Juhan Jaigi "Võrumaa juttudele" 

10 november 2021

Kasvab

Läksin täna ära. Kodust ära. Eile käisin ka ära. Poiss on suur. Poiss on tugev. Poiss sööb iseseisvalt ära mõne lusikatäie tittedele mõeldud putru või miskit muud, mis on samahea, kui see puder. Varsti pole tissi isegi mitte lohutuseks vaja, sest kõht on pilgeni täis korralikku veiselihatükikest ja suvikõrvitsat ja muid toredaid asju. Ahjaa Äripäeva tükikesi või mõnda muud head paberit, mida annab süüa, kui sõrmekesed ainult suudaksid uuristada ennast kenasti raamatulehekülgedesse, aga seda nad ju tegelikult ei suuda ega ka tee. 

Istun Tommi Grillis, mida mäletan juba sellest ajast, kui elasin Pärnu mnt ühikas, millest nüüdseks on tehtud miskit muud. Püüan kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Tegelikult ei kirjuta ma hetkel miskit. Lihtsalt mõtlen, mida sellega pihta hakata. Selle kummastava kõrvusttõstva äreva rõõmuga, millel on ainult üks allikas - poeg. Täna pöördusin tema poole hüüatusega: "Poja!" ja kohe tõusis pilk. Ma ei oskagi teda teisiti kutsuda kui nõndamoodi. Ega ta Tohvrile ei reageeri, vaatab pärast päris mitmendat hüüdu, et ohoh, mingi hüütakse, aga vist mitte mind. Olen liiga nunnu ja liiga väike, et mind hüütaks "Tohver", ikka poja, pojake, kullapai, kringlisai tahaks olla.


Minu kõrvallauas istuvad noor naine ja mees ja räägivad, räägivad, räägivad. Võrumaal nad kõneleks. Samasuguse alguse ärevusega, nagu mina Tohvri puhul, teadmatusega, et mis edasi saab. Nagu mina üldse ja samas tugeva enesekindlusega, mis mind mõnikord haarab. Samasuguse enesekindlusega.