Nehnäh

*
Satud nähtavaks ja kuuldavaks sel hetkel,
kui lõikad naerupahvakud välja
ja suurema naeratusegi enese suust,
mõtled, et olid kord elus,
et olid kord täiesti teisest puust,
aga lugusid tuli nagu Vändrast
elumaik sai nähtavaks
ja kuuldavaks
ja sina jäid enese lugudest nälga

Millal ma ennast hästi tunnen? Rasvatihasena

See on vist täitsa hea tunne, kui sõpradega istumise lõpuks on mul rasvatihase tunne.

Täpsemalt kommenteerida ei viitsi. Lihtsalt selline tunne. Jahp.

*
Kokkuhoiupoliitika kõiges: mehes, elukohas ja töös.

Ikka vähem, siis on parem. Olgu vähem, siis on väga hea. Alati.

Just praegu pidin kellelegi ütlema, et ei oma 8ruudusesse ma teda kutsuda ei saa. Eile käisime Toomas Liivi kodus. Väga äge oli käia. Eriti meeldis mulle vana mööbel. Nii hea, kui see on alles jäänud. Vanad kapid, vanad lood. Isver, kui hea on, kui inimestel on mida alles hoida. Aga jah, kokkuhoiupoliitika. Päris tihti tuleks sellest loobuda. Maailm on ilus. Maailm on vilju täis, tuleb lihtsalt õppida neid õigeid sööma ja nautima. Mitte karta. Papi tuleb mu 8ruudust täna kaema. Natuke hirmus on. Mis mul jälle kõik koristamata on?
No eiteagi enam. Pole hullu.

*
Imelik - üle kahe aasta juba oma kaheksaruuduses. Mõned mu sõbrad on käinud-näinud. Mõni mees ka käinud-näinud. See kaheksa ruutu on ikka paras eksootika - pole midagi öelda. Lõpuks nägi isa ka seda, ütles, et hingamisruumi sisuliselt pole ollagi, aga see on hea koht punkri jaoks, et juhul kui sõda peaks tulema. Aga minu jaoks kõik muu on ja selle muu üle olen ma õnnelik. Uus Maailm. Jalutuskäigukaugune töö. Raamatud. RR. Noh, tegelikult käisime vaatamas kas seda korterit, mida ma ära tahtsin osta. Hirmsasti oleks tahtnud minna elama ühetoalisse puitelamusse, mis oli ehitatud eelmise sajandi sitsitehase töölistele. Noh, siis see mu inseneerusest papa vaatas ja vaatas ja vaatas ja teatas, et kui vihmaveetorud ei toimi, kui fassaad on õudne, siis läheb tõenäoliselt kogu kupatuse peale umbes sama palju raha, kui laenumaksetele. Ja siuhksed rikkad pole me veel ollagi. Jahp. Lisateadmine: lisaks vabaks ja õnnelikuks saamisele, tuleb ka rikkaks saada.

Mida sa hing ihkad?

Kartusest üle saamine, kartuseks saamine, elu elamine õitsele minemine, ehmatus, ootamatus, eneseteadlikkus, haavatavus. Korter 22 900, 20ruudune, eluasemelaen, hirm, mis juhtub 10 aasta pärast, vend-vennanaine usuvad, et leian endale elukaaslase ja pole mõtet enne seda korterit osta. Ikkagi, mis siis juhtub, kui ei leia. Praegu tunnen end inetu, rumala ja absoluutselt ebaambitsioonikana.

Mis edasi?

*
Samas täna oli ka üle pika aja esimene töövestlus, kus ma tundsin, et mind hinnatakse.

Imelikud hetked, kus inimesed vaatavad sind töövestlusel ja mõtlevad, et kuidas seda rakendada, et sa oled. Et sellele konkreetsele töökohale ei saa, aga äkki mõnele teisele. Lisaks mõtlevad, et kust nad sind näinud on. Sina mõtled, et ise ka ei tea, kust nad sind näha võisid. Leti tagant, ajalehest, televiisorist. Isver. Nii palju kohti, kuhu võib sattuda poolkogemata või püüeldes. Siis aga tuleb meelde see pea nelja aasta tagune käik samasse kohta töökuulutuse peale. Jah, ilmselt nägid sealt. Ilmselt sellest olengi see tüdruk, keda teatakse. Sellegipoolest hea tunne on tulla ära töövestluselt. Kuradi hea tunne, teades, et seekord lisatööd ei saa, aga äkki on neil miskit pakkuda suveks kasvõi mõneks ajaks.

Raamatupoes

Päev algab karjuvast mehest ja lõpeb vähemkarjuva Richard Kullerkupuga.

*
See juhtub juhuslikult. On varem ka juhtunud, aga nüüd kohe teenib see maailma kõige teravamat ja täpsemat olemist. Nüüd teenib see inimsust, mida ta ei mõistnud endas olevat. Ta oli kade, ta oli õnnetu, ta oli teadmata miks arusaamatu enamus inimestele või vähemasti ta uskus ennast olevat. Teisteni jõudmiseks polnud temas piisavalt jõudu ja teistel polnud temani jõudmiseks tahtmist.

Sisemise säraga tüdruk ja särata tüdruk

Tundub, et meile on töö juurde üks väga ilus tüdruk võetud. Üks mees kutsus teda kohtamagi. Teine mees ütles, et näe, siuhkse säraga tüdruk. Mina käin ja seletan talle terve päeva oma pisikest olematut elu ümber. Eile, kui me vennaga Tallinna sõitsime, siis olin mina see jutustaja, seletaja, sagija, valutaja.

Nad tahaksid vist kõik seda elu elada, mis isa. Ei saa. Nad tahaksid kõik oma naist niimoodi armastada nagu isa. Ei saa. Naiivselt, ebareaalselt, dramaatiliselt, fantastiliselt. Mitte ühegi osaga ihust teravdatult ja hukkamõistvalt või rahulikult ja teadlikult, nagu nad seda praegu teevad.

Isa ütles, et mu sära on kadunud, see naiselik sära, mis varem ilmselt mehi ligi tõmbas. Ja on ka. Kuidagi kummaline on ilma selleta, kuidagi segadusseajav. Ju see armumine ikka teeb seda, mida on vaja, et teine justkui vastu armuks. Aga ei armunud ju. Ja ju see tunne, et ei armunud ju teeb vastu ka seda, et võtab selle enesekindluseraasu ja viskab vastu maad katki. Ei armunud ju. Ei armunud ju. Vaatad peeglisse ja näed sügavaid poore ja katkist näonahka ja seda tunnet: ei armunud ju. Väike hipiplika ei saanud kõiki oma tahtmisi, kas pidigi saama. Kasvatas pika patsi ja tunde, et asjad ei pruugi alati nii minna, nagu ta tahab. Ohjah. Juuksurisse. Võib-olla meigikoolitusse, võib-olla lihtsalt tundideks raamatukokku, võib-olla voodisse raamatuga. Võib-olla endaks.

Tuleb minna. Tuleb saada. Tuleb jääda. Nii vist oli see plaanis või kuidas.

Käänulised Tartuskäigud

Linnasõidud.


Poiss helistab - olen just just just tema peale mõelnud, nii nagu muuseas, et on üks selline, et talle võiks helistada, kui ma siin Tartus juba asun, aga ei. Helistab siis, kui ma Paidesse olen jõudnud. Helistab pärast lõunat empsiga. Hea poiss on. Selline, kes meenutab kõiki neid minu lapsepõlvekaaslasi, kellega ma puude otsas turnind olen. Mina räägin korteriostuplaanist. Et kolmkümmend juba, et isiklik tualettruum kuluks ära, et äkki annavad mulle ikka natuke laenu, isegi siis kui mu töökoht on selline, mitte kõige suurema palgaga, aga mis ma seal ikka, räägin, täitsa normaalne on.


Tahaks seda ka rääkida, et kodus on kõik korras. Ehkki vanem vend on suhteliselt endast väljas ja ega ma ka viimasel ajal suuremasi õnnelik ole. Punne täis ja segaduses, mis ei lõpegi vist otsa, aga pole hullu. Elus on veel palju tundeid, mis läbi tuleb teha, et selle va õige asjani jõuda. Tunded on head. Tolstoi kotipõhjas ja isa kodusest raamaturiiulist võetuna on ka hea. Vanem vend on ka hea, hoolimata sellest, et ta ennast kehvaks suhtlejaks peab ja mida kõike veel enda kohta arvab. Ta on tubli. Tehku mis tahab. Unustagu või läpakaid oma nõupidamisruumidesse maha, sõitku edasi-tagasi kakssada kilomeetrit. Olgu õnnetu. Olgu kohe väga õnnetu. Midagi minu vennas meenutab hullumeelset geeniust, kes pidevalt ennast üksindusse varjab. Ja segaduses on ta ka, kogu aeg kõikidest nendest ülinaiselikest olemisvariantidest. Mina lihtsalt kehitan selle kõige peale õlgu. Mu vaene Pierre "Sõjas ja rahus" õigemini küll Tolstoi Peterburis ei saa ikka veel aru, et ta on rikas. Tartu ülikool tundub kuidagi kummaliselt mitteatraktiivne. Mäletan neid varasemaid Tartuskäike, mis lõppesid tavaliselt unistades. Nüüd on ta lihtsalt ülikool, muud midagi. Minu tee on võib-olla ühel hetkel ka sinna, aga ta on kahtlemata keerulisem ja käänulisem tee, kui see eelmine kord, kui ma sinna magistratuuri tahtsin minna.

Luuletusi surmast

Mõista teadmist on vahel isegi olulisem kui midagi muud siin elus. Julian Assange. Imelik film. Ebamugavustunnet tekitav. Ei saa aru ja süütunne tekib sellest mittesaamisest. Pärale mittejõudmise paanikast.

*
su surm sigib
sõnade pragudes
ka surematus on seal
ta seisab teistes vagudes
ta lõhna talud-nead

su surm sünnib
sõnade taga
sunnismaiselt
õhkõrna naeratust
vilksatada lastes

su surm ihkab
headust ja nõidust
ja õnne ja seadust
su surm lõikab
su jõu maha
ja jätab ka

*
Demon est deum inversus.