Perifeeria. Minu ajus toimub ikka veel küsimus perifeeria kohta. Ääremaa? Tuumast eemalasuv ala. Mis on tuum? Mis on perifeeria? Alati, kui kohtun inimestega, kes ei ole minu moodi (ja andke andeks, ma kohtan neid oma töö juures iga päev, ma olen klienditeenindaja), siis taipan, et näe, selle inimese tuum ei asu samas asjas, kus minu tuum. Aga fakt on see, et intelligentsel, mõtleval (vahel ka mittemõtleval, vaid intuitiivselt tegutseval) inimesel (kunagi ehk saame öelda, ka olendil, loomal) on olemas tuum. Asi, mille ümber ta kasvatab oma olemuse. Ja siis need äärealad, kus on midagi muud, midagi, mis on talle endale natuke võõras, aga siiski veel oma, piisavalt oma, et sellega suhestuda veel. Kui kaks tuuma saavad kokku. Kaks päriselt oma rahvuse/ religiooni/ maailmavaate jne esindajat saavad kokku, siis on neil lihtne omavahel suhestuda. Kui aga saavad kokku erinevate rahvuste/religioonide/maailmavaadete esindajad tekib probleem ja kui nüüd päris aus olla, siis tekib see sel hetkel, kui hakatakse vehkima/käituma/olema stereotüüpide järgi või oodatakse, et nüüd löövad kõik need jubedad omadused välja, mida on räägitud muslimide, venelaste, homode, naiste, meeste ja nii edasi kohta. Vat siit tekivadki möödarääkimised, eklektilised koosolemised, mille lõppeesmärk ei ole tekitada koosruumi, vaid tugevat ja valusat eraldust, võõrandumist, mis on veel hullem, kui see, mida on näha Micheal Haneke filmides või Karl Marxi vabrikuteesides.
Ma isiklikult arvan, et praegusel ajal on kõige suuremaks inimkonna probleemiks see, et inimesed tekitavad peaaegu nimme endale olukorra, kus neid ei kuulata. Nad on kõik otsekui eraldi grupid, tunnetamata ja sõnastamata täpselt oma tuuma ja kartes seetõttu teiste tuumasid. Kui ei ole dialoogi, vaid on üle terve tänava karjuvad hääled, siis ei ole ka ühist aega-ruumi. Seda ühist aega-ruumi või tõttöelda ühist ruumi on vaja tekitada. See ongi kõikide dialoogide ja suhestumiste põhiline süsteem. Põhiline mäng, mille sisse on pandud pisut eneseteadvust. Pisut inimlikkust. Astu oma väiksesse teadmistealasse - astu perifeeriasse, astu ebamugavustsooni ja näe, kes sa tegelikult oled või palju sa sind ümbritsevast maailmast tegelikult tead ja mida sa tegelikult elult tahad. Seda muide on kohutavalt raske teada. Ja seetõttu ongi sõjad, vägistamised, hirmud, ahastused, aktsepteeritakse ainult enda isiklikke tühje nägemusi naistest/meestest, aga mitte neid inimesi endid, kellega tuleb suhestuda, et asjad meie ümber toimiks. Inimesed pole õppinud leppima teistsuguste tuumadega, kui nad ise on. See tekitab tohutult palju ebakindlust ja ebamugavust - aga just neis erinevustes sünnibki koosolu ja hea tunne sellest, kui osata ainult neid teistsugususi esiteks teadvustada, tähendab minna üle enda peas asuva teadmisteliini ja astuda tõepoolest ebamugavustsooni. Inimene olla ongi ebamugav.
29 juuni 2014
28 juuni 2014
Katrina keha Kadriorus
Hommikud. Varahommikud. Kella kaheksast. Kui keha pole veel teinud tutvust iseenda sees oleva vaimuga või oli see vastupidi. Nad ei tee koostööd. Nad toimivad päris tihti eraldi. Kuigi keegi päriselt seda ette ei kujuta, et kuidas mingi naise keha toimib eraldi naise vaimust. Nad peaks ju nagu üks olema. Keha ja vaim ja noh, naisel on nad kindlasti rohkem üks kui mehel. Ma kurat ei tea. Minul igal juhul on decartes´lik keha/vaimu binaarsus. Perifeeria on kuskil sääl vahel, kus vaim, kes/mis on tegelenud vaimutsemise ja vaimsusega, tabab end olukorrast. Kõhklevast. Ebamugavast. Lausa hirmtundlikust olukorrast. Keha jookseb rütmist välja. Kui kohviku Jan Kaus jääb ostmata, sest see maksab 2,2 euro asemel 3,2 eurot ja kaks kohvi saab ostetud, mille keha kiiremas ja võimsamas korras keset Kadriorgu välja oksendab, võib-olla isegi vaimuga koostöös. Minu keha pole kofeiiniks kell üksteist hommikul Kadriorus valmis. Minu keha teatab mulle korraga, et ta on olemas. Vaimust hoolimata või vaimuga koostöös. Ma ei ole ikka veel kindel. Vaim üritab endiselt keha ignoneerida. Keha teeb ponnistusi, et vaim teda märkaks. Ja tavaliselt ta märkab. Päeva lõpuks on keha rohkem kohal, kui miski muu siin maailmas. Näiteks mu jalad valutavad, võib-olla sellepärast, et ma jalutasin jällegi Vabaõhumuuseumist jaanilaupäeval oma kesklinna toakesse. Lihtsalt tulin ja tulin ja udu langes mu kohal nagu mantel seljale-kätele-jalgadele, kõigele mis ma olin. Tulin vaimujõust kannustatuna, aga nüüd valutan kehajõust. Nüüd. Nii nagu keha vahel teatab mulle, et ta on keegi/miski, mis toimib teistel tasanditel teistmoodi, kui ma tahaks, toimib ilusana, toimib naisena, toimib tähelepanu vajavana. Toimib. Ja siis lakkab korraga olemast-toimimast nii nagu vaimule oleks vaja. Lakkab hoidmast sees seda kofeiinilist kihvti, mille laiem eesmärk oleks mõjuda vabadusena minu sees. Või seda pikamaaideed, mis on minus alati tekitanud puhta vabaduse tunnet. Vaim vajab vabadust, keha piirab seda. Alati. Noh ja täna hommikul pärast seda, kui olin lugenud oma mustaks katsutud Benjamin Walteri jalgrattasõitu, mis lõppes gravitatsiooni tunnetamisega, sest temalgi on rohkem jalgrattasõiduidee kui jalgrattasõit käsil, tundsin ma kuidas keha keset Kadriorgu teatas mulle: "Hommikud on toredad. Kofeiin on tore. Aga suures koguses vabadust/kofeiini/pikka maad kõndida - noh selleks tuleb igapäevaselt trenni teha."
27 juuni 2014
Teadusest tavateadvusse
Et siis kirjandusteadusest tuleks vist tavateadvusse vupsata. Hunnik tekste tuli sellepärast, et mul on puhkus. Loen raamatuid. Olen haige. Olen majaomaniku peale tige, sest meil polnud pikka aega sooja vett. Täna käisin lõpuks sooja duši all, aga no loomulikult mitte meie kodu duši all. Elu on priima. Ausalt. Juuksed saigi puhtaks.
26 juuni 2014
Kui sa ei saa tuttavaks stereotüüpse naisega, mida sa siis teed, mees
Tähendab mulle meeldib küll, kui ma saan enam-vähem aru, kellega ma suhtlen, olgu see töö juures või mujal. Aga sildistamised või hetked, kus mingi tüüp peab mind ülimas mõttes Naiseks, kes muud ei taha, kui parajat jagu seksi, tekitavad vastikustunde, mida ei ole võimalik isegi mitte järgmisel päeval enda seest välja saada. Siis tahaks lihtsalt mingist uksest välja joosta. Ahistamine on selle asja nimi - tuleb välja, et väga edukalt on võimalik seda ka feisbukis praktiseerida. Lisa endale mingi plika (või siis kergelt kolmekümnendatesse jõudev naine) sõbraks, kirjuta talle imeilusaid tšätte, kus su grammatika ja rääkimisoskus vohavad:
(jah, on hetki, kus ma isegi eeldan, et minu vastas on naljakas ja tore ja huvitav asjadest vaimustuses mees, isegi intelligentne, aga no, vahel ma muidugi mõistan, et seda on lihtsalt liiga palju palutud)
Ja kuna ma olen juba hakanud virisema teemal mehed ja kuidas nad naistest ühte või teist ootavad, siis võib ju ära rääkida ka kogemused portaalis www.okcupid.com , kus härrad minu käest üsna otse küsivad, et kas ma üheöösuhtest olen huvitatud. Teate mehed, mul on seksiga isegi suure armastuse korral probleeme, mis tõenäoliselt tähendab seda, et armastuseta on mul sellega veel rohkem probleeme. Nii et seekord tõsiasi, et inimene on elanud pea kolmekümneseks ei tähenda seda, et ta tahab kõigiga ringi ameleda. Ehkki võib-olla räägime pärast kolmekümnendat sünnipäeva veel. Minu ema rääkis, mitte küll kõige mõistlikuma valikuga (abielumehega, keda ootas kodus lisaks naisele kaks last), aga ju ta siis ei osanud kellegi teisega niimoodi tunda ennast. Ja ega mina väga palju ei erine pirtsakatest ja hirmasatest Helsteinidest. Vanaisal võttis ligi viiskend aastat, et endale naine saada. Vanatädi ei abiellund kunagi, muidugi oli ta see imelik aastakäik, millest eriti palju ei räägita, see 1913. sündinu. Vanaema ootas pärast teisest mehest lahkuminekut ligi 16 aastat, et taat endale meheks saada. Aga jah. Sellised ajaloolised mõtted.
Mitte et meestel sellel va rindel parem oleks - neilt nõutakse ju raha. Eks mu hea sõber K oli ka parasjagu napakas teatades mulle, et tema eluarmastus R jättis ta raha pärast maha. Pean ma lisama või küsima, et kuidas see niimoodi võib olla, et kas see üldse niimoodi on. K on sedavõrd teistmoodi inimene, et enamus naisi hoolitseks tema eest kümnel käel, lihtsalt sel põhjusel, et ta on andekas, tark, ilus ja nii edasi. Ainult kõige sellega kaasneb see nõme omadus, et ta on seda kõigiga ja ta ei hooli või vähemasti ta ei oska välja näidata seda, et ta hoolib AINULT Rist Rile. Nii et siit ka reaktsioon.
Olen kuulnud, et meestele esitatakse selliseid küsimusi:
Kas korter on? Jaa. Kolmetoaline.
Tõenäoliselt teab mees väga hästi ka seda, et tal pole mitte lihtsalt korterit, vaid tal on terve elu. Tal on isegi töökoht.
Kas auto on? Jaa.
Kas minu jaoks on ka auto? Ei, aga liisime.
Kas maakodu on? Jaa.
Kas kaks korda aastas Türki või Egiptusesse sõita jõuab? Siinkohal oleks paslik vastata jaa.
Ja nüüd mina annan ühe mehe mõtted edasi, mis vilkusid minu arvutiekraanilt paar päeva järjest vastu, seni kuni ma ta lihtsalt kustutasin oma nn sõprade nimekirjast.
(jah, on hetki, kus ma isegi eeldan, et minu vastas on naljakas ja tore ja huvitav asjadest vaimustuses mees, isegi intelligentne, aga no, vahel ma muidugi mõistan, et seda on lihtsalt liiga palju palutud)
Ja kuna ma olen juba hakanud virisema teemal mehed ja kuidas nad naistest ühte või teist ootavad, siis võib ju ära rääkida ka kogemused portaalis www.okcupid.com , kus härrad minu käest üsna otse küsivad, et kas ma üheöösuhtest olen huvitatud. Teate mehed, mul on seksiga isegi suure armastuse korral probleeme, mis tõenäoliselt tähendab seda, et armastuseta on mul sellega veel rohkem probleeme. Nii et seekord tõsiasi, et inimene on elanud pea kolmekümneseks ei tähenda seda, et ta tahab kõigiga ringi ameleda. Ehkki võib-olla räägime pärast kolmekümnendat sünnipäeva veel. Minu ema rääkis, mitte küll kõige mõistlikuma valikuga (abielumehega, keda ootas kodus lisaks naisele kaks last), aga ju ta siis ei osanud kellegi teisega niimoodi tunda ennast. Ja ega mina väga palju ei erine pirtsakatest ja hirmasatest Helsteinidest. Vanaisal võttis ligi viiskend aastat, et endale naine saada. Vanatädi ei abiellund kunagi, muidugi oli ta see imelik aastakäik, millest eriti palju ei räägita, see 1913. sündinu. Vanaema ootas pärast teisest mehest lahkuminekut ligi 16 aastat, et taat endale meheks saada. Aga jah. Sellised ajaloolised mõtted.
Mitte et meestel sellel va rindel parem oleks - neilt nõutakse ju raha. Eks mu hea sõber K oli ka parasjagu napakas teatades mulle, et tema eluarmastus R jättis ta raha pärast maha. Pean ma lisama või küsima, et kuidas see niimoodi võib olla, et kas see üldse niimoodi on. K on sedavõrd teistmoodi inimene, et enamus naisi hoolitseks tema eest kümnel käel, lihtsalt sel põhjusel, et ta on andekas, tark, ilus ja nii edasi. Ainult kõige sellega kaasneb see nõme omadus, et ta on seda kõigiga ja ta ei hooli või vähemasti ta ei oska välja näidata seda, et ta hoolib AINULT Rist Rile. Nii et siit ka reaktsioon.
Olen kuulnud, et meestele esitatakse selliseid küsimusi:
Kas korter on? Jaa. Kolmetoaline.
Tõenäoliselt teab mees väga hästi ka seda, et tal pole mitte lihtsalt korterit, vaid tal on terve elu. Tal on isegi töökoht.
Kas auto on? Jaa.
Kas minu jaoks on ka auto? Ei, aga liisime.
Kas maakodu on? Jaa.
Kas kaks korda aastas Türki või Egiptusesse sõita jõuab? Siinkohal oleks paslik vastata jaa.
Ja nüüd mina annan ühe mehe mõtted edasi, mis vilkusid minu arvutiekraanilt paar päeva järjest vastu, seni kuni ma ta lihtsalt kustutasin oma nn sõprade nimekirjast.
- kolmapäev
Antiperifeeria - Grigorjeva ja Ivanov
Vene ja eesti kirjandus Eestimaal on mõlemad teineteise suhtes, vähemasti Anneli Mihkelevi Nüpli ettekande tähenduses perifeersed. Ja ma ei ole üldse kindel, et kas see tegelikult vastab reaalsele olukorrale. Filimonovist kirjutatakse-räägitakse, teda loetakse. Ühesõnaga ta on tõlgitud eesti keelde.Andrei Ivanovist ka muide. Jelena Skulskajast räägitakse ka. Ja arvestades Igor Kotjuhi võimast tõlkimismaaniat ja luulearmastust ja üldse eesti kirjandusest vaimustumist, siis vene keelde on meid ka päris kõvasti tõlgitud. Ikka "Eesti disain", ikka "Eesti disain".
Ivanovi muide ei peeta eesti omaks, või tuleks rõhutada, et ta ise peab oma mentaalseks kodumaaks vene kirjandust, ta ei suhestu eesti kirjandusega oma tekstideks, ehkki mina vaidleks sellele küll vastu ja mitte vähe. Juba see viis, kuidas Andrei Hvostov nimetab selle aasta aprilli-mai Vikerkaare kriitikarubriigis Ivanovi dissidentlikuks kirjanikuks, paneb mõtlema, kui palju mittemeie Ivanov on. Minu jaoks suhestub meie kirjandus nende inimestega, kes kirjutavad meie riigist, meie maast, omaenda vaatenurga alt.
Seega ka kriitiline suluseisulik "Harbini liblikad" - mis räägib Eesti vabariigist kahekümnendatest 1939. aastani, on minu jaoks eesti kirjandus. Selles puudub see ruske ja tähelepanuvääriv iha tagasi minna ja näha, et kõik oli ilusam, nii nagu see on Jaan Krossil. Vaesed? Neid ei ole. Rikkad? Neid ei ole. Jaan Krossil. Aatelised inimesed on. Hirmuäratav oli Harbini liblikaid lugeda märtsis, Krimmi sündmuste taustal, teadlik olles sellest, kui vähe inimestel on kõike seda, mis neil võiks olla. Viibides ise sootsiumi ülemises alamhierarhias, meenutades oma loomult Boriss Rebrovi. Selleks muide ei pea olema venelane, et tunda ennast emigrandina, samal ajal ei pea olema ka riigivastane, et väljendada selgelt ebamugavustunnet teatud asjade suhtes.
Järelikult - tahes või tahtmata suhestub Ivanovi kirjandus eesti kirjandusega, ta avab Eestimaad uue nurga alt, venekeelselt, venelastest, aga siiski minu jaoks ka kirjanduslikus plaanis eesti kirjandusena. Harbini liblikaid lugedes ei teki tunnet, et ta tahaks tagasi midagi, mida nimetatakse impeeriumiks. Sama ka "Peotäis põrmu" lugedes. Reaaliat on väga sügavalt ja tunnetuslikult edasi antud. Tallinn. Eesti. Mida veel nimetada eesti kirjanduseks, eesti-vene kirjanduseks, kui mitte meid ümbritsevate reaaliate sündmustega seotult Eestimaaks ümberrääkimist. Ja miks see peaks korda minema, et enamus kirjeldatavaid inimesi on ikkagi venelased? Nad on osa Eesti riigist varsti juba üle 50-60 aasta. Nii hirmuäratav, kui see ka poleks, on nad minu jaoks eestimaalased-eestlased. Ka Andrei Ivanov on seda, kuigi ta ei räägi eesti keelt. Aga tema tekstid räägivad muuseas ka eesti keelt.
Mõtlemapanevaks osutus Sveta Grigorjeva liigitamine. Eestlane? Venelane? Ma nüüd täpselt aru ei saa. Ingrid-Staub Velbaum arvas Sveta Grigorjeva olevat poosivenelase. Grigorjeva on alustanud eesti keeles ja ta ei kavatsegi tõenäoliselt kunagi päriselt vene keelele üle minna, ehkki mõned tekstid võivad olla loodud ka vene keeles. Minu jaoks ongi ta see murdepunkt, see anti-dialoogi kehastus kahe erineva inimrühma vahel. Kõige paremini väljendub see tema enda esimeses tantsulavastuses, mis toimus Kanuti gildis 2012 oktoobris. Kaks väravat. Kaks meeskonda - eestlased ja venelased, keskel Sveta Grigorjeva, keda pekstakse jalgpalliga mõlemalt poolt. Tundub ta teile ohvrina?
Pluss veel mõlema poole etteheited tema vene päritolule ja eesti päritolule. Ühtede meelest on ta okupant, teiste meelest on ta fašist. Dialoogi ei toimu, võitlus toimub. Selles mõttes on Sveta Grigorjeva üks hirmuäratavamaid luuletajaid-tantsijaid. Ta rõhutab oma olemasoluga dialoogipuudust, ja kui Hasso Krull viitab Grigorjeva mitmehäälsusele, siis kas see mitte ei tähenda seda, et temas ongi kõik need hääled päriselt korraga sees. Jürgen Rooste on mulle eravestluses öelnud, et Grigorjeva armastab ausust. See on hirmuäratav, kui palju ta seda armastab. Temast on seetõttu minul väga raske kirjutada. Ma jään krampi teda kaema ja sõnagi ei tule suust.
Sest ausalt öeldes on päris raske kirjutada sellest, kuidas inimene peabki laveerima nii eestlaste kui venelaste vahel, ellu jääda püüdes, tundes end mõlemas kohas võõrana. Natuke nagu Andrei Ivanov. Sellegipoolest - täiesti grigorjevalik.
Ivanovi muide ei peeta eesti omaks, või tuleks rõhutada, et ta ise peab oma mentaalseks kodumaaks vene kirjandust, ta ei suhestu eesti kirjandusega oma tekstideks, ehkki mina vaidleks sellele küll vastu ja mitte vähe. Juba see viis, kuidas Andrei Hvostov nimetab selle aasta aprilli-mai Vikerkaare kriitikarubriigis Ivanovi dissidentlikuks kirjanikuks, paneb mõtlema, kui palju mittemeie Ivanov on. Minu jaoks suhestub meie kirjandus nende inimestega, kes kirjutavad meie riigist, meie maast, omaenda vaatenurga alt.
Seega ka kriitiline suluseisulik "Harbini liblikad" - mis räägib Eesti vabariigist kahekümnendatest 1939. aastani, on minu jaoks eesti kirjandus. Selles puudub see ruske ja tähelepanuvääriv iha tagasi minna ja näha, et kõik oli ilusam, nii nagu see on Jaan Krossil. Vaesed? Neid ei ole. Rikkad? Neid ei ole. Jaan Krossil. Aatelised inimesed on. Hirmuäratav oli Harbini liblikaid lugeda märtsis, Krimmi sündmuste taustal, teadlik olles sellest, kui vähe inimestel on kõike seda, mis neil võiks olla. Viibides ise sootsiumi ülemises alamhierarhias, meenutades oma loomult Boriss Rebrovi. Selleks muide ei pea olema venelane, et tunda ennast emigrandina, samal ajal ei pea olema ka riigivastane, et väljendada selgelt ebamugavustunnet teatud asjade suhtes.
Järelikult - tahes või tahtmata suhestub Ivanovi kirjandus eesti kirjandusega, ta avab Eestimaad uue nurga alt, venekeelselt, venelastest, aga siiski minu jaoks ka kirjanduslikus plaanis eesti kirjandusena. Harbini liblikaid lugedes ei teki tunnet, et ta tahaks tagasi midagi, mida nimetatakse impeeriumiks. Sama ka "Peotäis põrmu" lugedes. Reaaliat on väga sügavalt ja tunnetuslikult edasi antud. Tallinn. Eesti. Mida veel nimetada eesti kirjanduseks, eesti-vene kirjanduseks, kui mitte meid ümbritsevate reaaliate sündmustega seotult Eestimaaks ümberrääkimist. Ja miks see peaks korda minema, et enamus kirjeldatavaid inimesi on ikkagi venelased? Nad on osa Eesti riigist varsti juba üle 50-60 aasta. Nii hirmuäratav, kui see ka poleks, on nad minu jaoks eestimaalased-eestlased. Ka Andrei Ivanov on seda, kuigi ta ei räägi eesti keelt. Aga tema tekstid räägivad muuseas ka eesti keelt.
Mõtlemapanevaks osutus Sveta Grigorjeva liigitamine. Eestlane? Venelane? Ma nüüd täpselt aru ei saa. Ingrid-Staub Velbaum arvas Sveta Grigorjeva olevat poosivenelase. Grigorjeva on alustanud eesti keeles ja ta ei kavatsegi tõenäoliselt kunagi päriselt vene keelele üle minna, ehkki mõned tekstid võivad olla loodud ka vene keeles. Minu jaoks ongi ta see murdepunkt, see anti-dialoogi kehastus kahe erineva inimrühma vahel. Kõige paremini väljendub see tema enda esimeses tantsulavastuses, mis toimus Kanuti gildis 2012 oktoobris. Kaks väravat. Kaks meeskonda - eestlased ja venelased, keskel Sveta Grigorjeva, keda pekstakse jalgpalliga mõlemalt poolt. Tundub ta teile ohvrina?
Pluss veel mõlema poole etteheited tema vene päritolule ja eesti päritolule. Ühtede meelest on ta okupant, teiste meelest on ta fašist. Dialoogi ei toimu, võitlus toimub. Selles mõttes on Sveta Grigorjeva üks hirmuäratavamaid luuletajaid-tantsijaid. Ta rõhutab oma olemasoluga dialoogipuudust, ja kui Hasso Krull viitab Grigorjeva mitmehäälsusele, siis kas see mitte ei tähenda seda, et temas ongi kõik need hääled päriselt korraga sees. Jürgen Rooste on mulle eravestluses öelnud, et Grigorjeva armastab ausust. See on hirmuäratav, kui palju ta seda armastab. Temast on seetõttu minul väga raske kirjutada. Ma jään krampi teda kaema ja sõnagi ei tule suust.
Sest ausalt öeldes on päris raske kirjutada sellest, kuidas inimene peabki laveerima nii eestlaste kui venelaste vahel, ellu jääda püüdes, tundes end mõlemas kohas võõrana. Natuke nagu Andrei Ivanov. Sellegipoolest - täiesti grigorjevalik.
25 juuni 2014
Seksikas aine minu raamaturiiulil - ikka informaatika, informaatika
Jalad on sinepipulbrist soojaks aetud. Silmad on kõikidest Ahmatovatest krõlli vaadatud. Siin ma siis olen. Müstiliselt küsiäratav ja loen James Gleicki "Informatsiooni", mis algab ikka bittide autori Claude Shannoni mainimisega. Nii Mari Tarvas kui ka Ene-Reet Soovik rääkisid seksikatest ainetest ülikoolis, mis aitavad inimestel paremini oma filoloogi haridust kasutada. Ega kedagi see va Jaapani ajalugu nagunii ei huvita või Inglismaa ajalugu. Lugu on ägedam. Eesti ajalugu? No mis seal siis juhtub, kui meil on tsipake jobusid ja kari küüditatuid. Aga jah mõned bitid minu meelest ei jõuagi kunagi kohale nendeni, kelleni nad peaks jõudma. Lüngad? Soov elada võimsas teadmatuses? Seksikas tundub aegajalt ka lihtsalt loll.
(üleblogiseerimine, vabandust, ravin ennast haigustest ja püüan äge olla)
Gripimaailma tolm ja liivaterad
Aju on ilmselt mingisuguse külmumisastme saavutanud. Otsin oma soojustavaid asju taga. Terve laud on täis raamatuid, mis tuleks läbi lugeda. Herr Pilter seisab sealsamas üleval, mitte laual, sest ka voodis tuleb asju lugeda ja voodi asub mul parasjagu pea kohal. Läbi sai loetud. Lõpuks. Kes meist oleks eales arvanud, et asjad lähevad varem või hiljem täppi või täkkesse, kui ainult piisavalt tööd teha. Ei tea. Kunagi ei või teada. Ma ei tea juba mitu päeva on külm vesi sooja vee asemel kraanist tulnud ja kuhu ma ennast pesema peaks viima. Igal juhul tean, et nüüd tuleb jällegi kanamunade söömise hooaeg. Eksju. Sirelilillas Värskes Rõhus Anti Saar on läbi loetud ja mõte tekitab paljut muud ka kui seda, mis tema raamatu puhul tundus olevat nagu tõene, nagu aus, nagu nii... Nii et AntiSaar kardab tolmurulle või mõni minu sõber kardab krudisevat liivatera varba all, kui toas ringi käia. Minul on vist mõlemaid selle 8 pluss 4 ruutu korteri peal olemas. Nüüd on ka väikest viisi gripipisikuid. Mitte palju, aga siiski.
Tellimine:
Postitused (Atom)