Erinemishirm

Paaniline hirm erineda. Marcellol on paaniline hirm erineda. Miks? Kuidas? Sõitsime Väikese Printsessiga trammis bussile ja seal ta siis oli - imeilus noor poiss lokkis juustega. Ja siis tuli Marcello meelde. See Moravio Marcello, keda ma loen. Ja siis tulid kõik need erinevad olemised meelde, erinevad viisid, kuidas välja näha ja erineda. Absoluutselt alati.

Mõnikord toimub

normaalsuse küsimus Alberto Moravia põhjal mõnes Bertolucci filmis niimoodi. Ja ma filmi ei näe hetkel, aga normaalsuse küsimust loen Ülar Ploomi tõlkes.

Selline lugu - sügavalt sööv lugu

Pošeeritud munad Nopis. Jah. Ma olen nende heast maitsest sõltuvuses. Avokaado. Jah. Avokaado. Sõida veel Tartusse jooma, käi Maial külas ja mõtiskle tema suguluse üle ühe teatud Tamjärvega ja siis juhtubki, et tahad avokaadot süüa.

Hirmu ei ole, aga himu võiks olla

Nikerdamis- ja tähelepanelikkuse töö. Uus ja teistmoodi. Natuke hirmus on. Natuke hea.

15sendine võlg

Aasta pole veel õieti alatagi jõudnud, kui mina jäin poes kassiirile 15 senti võlgu, minu selja taga, ema lapsega, ulatas talle selle 15 senti. Imelik on. Naljakas on. Selline ma siis olen. Ja kurdan, kui väike palk on. Tegelikult pole palgal hädagi. Detsembris veel eriti, okei, me ei räägi poepalgast, me räägime poepalgast pluss Pöffil teenitud lisarahast. See tegi kokku täiesti sorava summa. Vat. Aga jah. Sellised palgajutud täna siis, pole hullu, õpin toimetama sellega, mis on. Varem või hiljem, tuleb ju seda tegema hakata.

Luuletusi tänavu

Terve eilse päeva vaatasin telekat nii et silmad grillis. Täna ei suutnud purgiski paigal istuda, aga nina on otsas nagu veetilkla. Külm on igal pool olla. Õhk haarab oma kummalisse mittesooja sülle ja tekitab tunde, et elada tahaks. Ise ka ei saa aru, mismoodi või kuidas või mis, aga tahaks. Eile tuupisin Usa osariike ja Aafrika riike pähe. Lihtsalt kuidagi tekkis tunne, et on vaja geograafiliselt maailma tunnetada, kirjutada, lugeda ja tunnetada. Natuke raske on see tunne. Nagu tõmbaks kohe maapinna sisse. Aga kui minna, siis minna täiega, nagu üks kelner Mustas Puudlis iga asja peale, mis ma tellisin ütles, et täiega hea burks. Siis ma vist seisin viivu ja mõtlesin, et kas see nüüd täiega sakib või täiega skoorib, et mu vastas on tõenäoliselt minust kaksteist kuni kümme aastat noorem kutt, kes kasutab liigselt sõna täiega. Ja siis tuli mulle meelde minu isiklik klient, kes avastas, et minu lause head olemist ei ole üldse nii tore nagu head aega või nägemist või veel midagi. See on ju ka täiega minu lause. Aga jah. Kohe näha, et ma ei söö silmadega, vaid ikka kõrvadega. Ütleme nii et seda hoolitsust ja tähelepanu, et keegi mulle igal pool tooks prillide puhastamiseks lapi, noh, seda võib ainult unistada, et tuuakse. Jah. Nii palju siis minu vingumisest.


Sinusse armuda, minu elu

nii nagu sa oled
õhtutundidel, kevadel,
öösel ja nendel hapukatel hetkedel
kui minus pole enam seda
armastusväärsust
kui mu ilu ei lõika enam
kellelgi silmi peast
ja mina ei ole enam see,
kelle pärast mehed
ja mõned naisedki ehk
südame rinnust ja
kõik võtaks ja annaks et

sinusse armuda, minu elu
kui võõrad inimesed ja omad
tähendavad kokku puutudes
kümme korda rohkem kui enne

sinusse armuda, minu elu
kui mõistan, et minul on
toetuspunkte ka siis
kui mul pole
traditsioonilist meest, last
suurt  maja, suurt autot

sinusse armuda, minu elu
läbi vennatütre õnne
kui talle meeldibki
lilla pärlikee Jõuluvanalt

sinusse armuda, minu elu
kui minu vana isa
surnuaial seistes
mõistab hetkeks
oma elupusle kokku panna

sinusse armuda, minu elu
kui minu süda murdub
nähes maailma kõige
tavalisemat meest
kes ei oska muul
moel olla kui kirjutades

sinusse armuda, minu elu.

Võimalusi on liiga palju
et see viib valikuhüsteeriasse
kuhu kõikjale
kelleks kõigeks
mismoodi kõike
ja lõpuks ikkagi

taandub kõik
ühele kummalisele
vastavastatud vanatädile
Ühendriikides
kes sündis nüüd juba
108 aastat tagasi
Võrumaal
viiuldajast vaarisale
esimeseks tütreks

ja siis korraga on
ehmatavalt selgelt näha
mu kauguseigatsuste
taustsüsteemi
millega igapäevaselt
toime tulla

(võimalusi ongi liiga palju
alati, kõikidel)

*
võpatad enesekindlusest
hulluks

tormad laua taha
ja kirjutad

lahti maailma
vaikuse
vaikuseks

John Cage
pöörab hauas
esimese külje

et näidata
oma
vaikusenaeratust

või siis lihtsalt
koljut

Võrus olemine

Uned on mõnusad, eriti need, mida kodus magatakse, päriskodus. Ja vanaemad on ka mõnusad. Geenid on ikka täitsa tore värk. Ja papa - minu vana vana papa on kõige toredam üldse. Ohjah, nüüd tuleb vennanaine vennalastega üles otsida ja üle vaadata.