Läbirääkimised (issand kogu aeg tuleb keegi meelde)

Shamy

Ma olen kella kolmeni hommikul vahtind "Suure paugu teooriat" ja vähemalt viis korda vaadanud Amy-Sheldoni suudlust.

Nohu ja Pentti

Kevadega seoses olen tekitanud endale nohu ja gripi ja muud ebamugavad nähtused, millega toimetulek on aegajalt nojah... Muidugi on keset nohuhooaega ja pidevat higistamist-mittehigistamist ja apteegikülastuse akti, mis seisneb selles, et teatan preilile vist-mitte-proviisorile, et mul on sitt olla, sest ongi - pea on suurt vesist tatti täis, kraadiklaas näitab 34, 5 (mis minu teada ei ole isegi palavik) ja nõrkus, nõrkus. Siis ma saan korraga aru, et naesterahval ei ole ilus avalikult ropendada ja korrigeerin: "Halb! Halb on olla."
Sellegipoolest pidi täna endale Pentti Saarikoski ostma, sest... Rahvaraamatus müüakse seda 4,25 eurot tükk. Nagu - ausalt ja ma igal pool räägin temast, et Penttisee ja Penttiteine ja nüüd on ta mul olemas ka - Penttikolmas. Nüüd saab äkki õige koha peal ka tema eesti keelde tõlgitud vasakpoolseid luuletusi tsiteerida kui vaja. Ja teate, enam nii halb polegi. Igal juhul jah... Kodus on soe ja turvaline ja keegi ei pea minu ülespaistetanud nina vaatama välja arvatud muidugi Pentti.

Kaktus

Väga ilus uni, kuhu ma sattusin koos selliste piiripoistega, et naerma ajab. Ja ei olnudki nii porno, kui see lõppkokkuvõttes võib kõlada. Igal juhul kuidagi kadus mu pass ära ja siis me pidime seda otsima hakkama, imeilusa piirivalvepoisiga, kes ei kandnud ei laigulist ega ka mitte khaki värvi riideid, meenutas hoopistükki kogu selle asjaga hra Igorit, kes minuga on hänginud. Pikk, laiade õlgadega, aga tumedapäine. Ja noh - pärast temaga suhtlemist, nojah, nii võib seda asja ka nimetada, muutusin selliseks kobrutavaks kaktuseks, millest hakkas välja tulema teatud hetkedel läbipaistvaid ussikesi, mis oli ilus, aga väga mürgine ja nõelav. (mmm... mõistukõne sellest, kelleks ma praegu olen saanud)
Ja tal oli kolekahju, et ma lahkuma pean. Oligi. Aga pidin, sest jumal teab, miks peab piirilt lahkuma.

Perekond Belier ja kurttumma Katrina sõna

Võimas, seisan keset kohvikuletti ja teatan neiule, et mul on seda valget asja vaja. Tundub, et minu eesti filoloogi bakalaureus ja kirjandusteaduse magister on roostetama läinud, sest ma ei lisa, et mis valget asja ja ei saa ise ka aru tükk aega, et valgeid asju letis on päris palju.
Neiu näitab smuutit.
"Ei!"
Neiu näitab salatit.
"Ei!"
Mina närtsitan ennast veel natuke ja lisan: "Ei, see on alkohoolne valge asi."
"Aaaa! Chevanet vahuvein!"
"Jaa."
Muidugi võib-olla ma eelhäälestasin ennast nutmaajavalt ilusale prantsuskeelsele kurttummade filmile, kus on inimesed võimelised hääldama välja väheseid sõnu. Ehk siis kurttumma Katrina sõna oleks valge. Mingit valget asja palun mulle. Ahjaa "Perekond Belier" on selle filmi nimi ja väga khuul oli ja väga palju sai nutta ja üldse.

*

Kinnine nina ja vanatädi, kes ahistab kõnedega, mille tagamõte on lihtsalt helistamine. Ma ei suuda. Ahjaa, täna olen terve päev maganud, maganud, maganud, maganud. Natuke Endspieli ja natuke Kivastiku viimast novellikraami. Hää on.

Mulle meeldivad vargad

ja ise meeldiks ka olla varas, aga ma ei oska. 

Just.