Ajalugu ja aja lugu

Koroonaga oleme siis nüüd praegusesse järku jõudnud, kus võib Võrus käia. Jeei! Minu isa vist ikka igatses mind parajalt palju, nii nagu üks Karlsson parimais aastais julgeb igatseda. Meie puutusime elus esimest korda kokku majaühistuga ja hunniku jamadega ja töötamine-toimetamine kodus ehk Võrus on nüüd ka läbi proovitud. Natuke  on hirmus ja natuke ei ole ka. Imelik ikka. Pingutame, jookseme, kargame, teeme erinevaid asju ja üldse. Hea on see, et tänavu võtsin kaasa kõik oma diplomid kodust! Koolilõputunnistused ja diplomid. Tuleb välja, et keskas oli mu üksainuke kolm bioloogia, kõik ülejäänud olid neljad-viied, isegi kõige ebameeldivamate omadustega ajalooõpetaja  oli suutnud mulle tekitada kokkuvõtteks 4. See on siis loen sirgelt maha kõik ja dikteerin lauseid viis korda ja kirjutage paljun nüüd oma nn ajaloovihikusse, ilgus kuubis ikka, kui inimesed ei oska jutustada oma erialaseid teadmisi ümber, emotsioonita jauravad enda ette mingit hirmsat tühjust, millega ausalt öeldes minul mingit seost ei ole. Bioloogia õps oli hoopis teistsugune, igas mõttes palju meeldivam ja omal moel teravam ja tublim, kui enamus inimesi, kellega ma erialateadmisi kätte saades kokku  puutunud olen. Aga bioloogia ei hakanud mulle ikkagi niimoodi külge, nagu ajalugu. Mitte et see hirmsasti mu külge hakanud oleks. Aga igal juhul praegu, kui on võimalik vaadata põnevaid sarju Lucy Worsley juhatusel nii juutuubist kui ka ETV pealt, siis on kuidagi kummaline ja kuidagi hea, et vähemalt ühes riigis oskab keegi rääkida oma riigi ajaloost nii meeldivalt ja põnevalt, et pea hakkab ringi käima kõikidest Henry-dest, George-dest, Edwarditest. Arhitektuur, kunst, kirjandus - seotakse ilusaks kimbuks ajastute sisse ja siis tekib mingi väga vastik ebamugavustunne, et mismõttes! Eestis on ka ju ajalugu ja inimesed, kes seda läbi ja lõhkini tunnevad. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et on, kuigi ma võin eksida, sest teatavasti on meil humanitaarteadlastega ikka kuidagi valusasti, see projektipõhine ja õhinapõhine toimetamine. Asjad jäävad kuhugi seisma ja pooleli, keegi ei püüa mõtestada oma käitumist ja selle iseärasusi, mis muide tulenevad ikkagi meie ajaloolisest teadvusest. Oma hirmude sõnastamine ja mõtestamine võiks käia inimeseks olemise juurde. Sest hirmud ongi need deemonid, millest algavad kõiksugu kurjategemised minu meelest. Ja omakorda hirme kasvatatakse meie sees juba päris algusest peale. Kasvatatakse, sest me oleme osakesed suuremast ja valusamast maailmast, kui see, mis meid praegu ümbritseb. Aga jah. 

Päikesekuningast turundustegevuseni

Nii, nüüd siis juba mai tea kui kaua, kui kogu see maailm justkui seisab. Minul muidugi mitte ja mida pikemalt see niimoodi on, et ei tea, millal saab liikuma ja tegutsema, seda asjalikumaks ja kiiremaks kõik läheb. Imelik lausa. Hirmus lausa. Valus? Jah, isegi valus. Ei suuda kuidagi aru saada, kuidas inimesed räägivad kappide korrastamisest ja veel mingitest aiamaatöödest. No ei ole mul siin mingisuguseid paganama kappe ega aiamaad, kogu aeg on mingid raamatud kuhugi viia või kuskilt tuua. Mingid saatelehed, mingid õiendamised, seletamised, asjatamised. Ja nõnda edasi. Muudkui. Koguni nii palju on vaja ringi liikuda ja tegelda erinevate asjadega, et vahepeal läheb see eriolukord meelestki. Lihtsalt bussiga enam ei sõida tööle ja jala liigun ringi. Tädid võivad helistada nüüd suvalisel hetkel telefonile, umbes keskeltläbi kell 8.30 hommikul võib selline asi juhtuda ja umbes sellest hetkest võib alata tööpäev. Tuleb olla valmis. Inimesed on väga laisad kasutama arvutit ja tellima meie armsast e-poest. Sest pole aga hullu.

Igal juhul mingipäev vaatasin Lucy Worsley dokumentaali Versailles`st. Henryk mühatas kõrvalt, et mis kole mees see Päikesekuningas oli (sama võib öelda ju ka Peeter I kohta ja Sankt Peterburi kohta), et kui palju rahvast ikkagi pidi oma elu andma, et ta saaks oma võimu ja väge läbi arhitektuuri teistelegi näidata. Kui sul on tuju hea, siis käsi kokku löö... Eks ole? Ilus lauluke! Vägevad kuningad ehitavad selle peale katedraale, paleesid, linnu - aga mitte tuju pärast! Ikka sellepärast, et näidata, kui võimsad ja rikkad nad on, ikka sellepärast, et teised sama näitaks, ikka sellepärast, et nad korralikult oma ilupüüdlustele ja väele allutada. Ja siis 72 aastat valitseda, keda see huvitab, et Versailles`d ehitades suri ilmselt sadu ja sadu talupoegi. Vähemasti said nad koledast jahilossist võimsa võimu kantsi ja tunnistuse valmis ehitatud. See on lõpuks see, mis loeb. Ja loomulikult pealik, ehk inimelude kaotusest otsekui puutumatuks jäänud hra Päikesekuningas Louis XIV.

Mitte miski pole muutunud. Praeguseks ajaks on lihtsalt kõik see alam-ülem rafineeritumal kujul ikka alles. Kas kedagi huvitab, kas Rimi töötajad saavad Covid-19 või Maxima töötajad? Ikka need kassaliini omad. Või see 34aastane hiina arst, kes lubas, et see haigus muutub ainult hullemaks. Ma kardan, et sageli ei huvita see ka töötajaid. Muidugi ei taha keegi haigeks jääda ega surra. Keegi ei lähe tööle teadmisega, et ohkuitore nüüd võib haigeks jääda. Pigem minnakse tööle sellepärast, et seda tööd osatakse teha, et see töö on toonud leiva lauale, et see töö meeldib inimestele. Kuidagi imelik on, kui muidu alamaks kui mistahes muud ametit pidavaid klienditeenindajaid nimetatakse kangelasteks. Neid kangelasteks või ohvriteks nimetada on kuritegu. Nad teevad oma tööd ja iga töö juures, ka kõige lihtsama kojamehe ameti juures, on olemas töötaja väärikus, see ei tule alati palgast, see ei tule alati sellest, kuidas turundajad või personaliinimesed inimese tööd nimetavad. See on sügavam, keerulisem ja mitmeski plaanis sõltuv ka ühiskonna üleüldisest tähelepanemise oskusest.

Keegi annab meile töö, kui oleme töötajad. Minul on selleks minu otsene ülemus, kes otsib meile projekte, suhtleb erinevate inimestega, paneb silmad särama toredatel ja põnevatel kirjanikel andes neile inspiratsiooniallika. Pean tunnistama, et ma mõnikord ei saa alati oma ülemusest aru. Aga ma saan aru, et kui meil ei oleks häid raamatuid, siis meil ei oleks midagi müüa ega midagi teha. Ja see on kõige olulisem igasuguse töö puhul, et oleks midagi teha. Selles mõttes, et oleks sisend. Selliseid inimesi, kes suudavad luua kontseptsioone või uusi ideesid. Jah, Päiksekuningaid, Peeter Esimesi, isegi minu isasuguseid keskmiselt suure ehitusfirmajuhte, kes lähevad magama kell 12 öösel ja näevad und uutest ägedatest ehitistest ja võidavad konkursse, mis toovad tema ehitajatele raha lauale, selliseid on vähe. Ja peab tunnistama, et ega neid ei saa kunagi liiga palju olema, sest muidu ei oleks inimesi, kes töö ära teeks. Keegi peab ju projekti ellu viima. Selleks on ehitajad, kirjanikud, toimetajad, projektijuhid. Aga seal muide asi ei lõpe!

Vähemasti raamatute puhul ei lõpe asi kunagi tänapäevases kapitalistlikus maailmas, kus paljud kirjutavad, ei saa lõppeda töö kirjutise avaldamisega. Siit hüppavad sisse turundajad ja muidugi, nagu ma eelnevalt mitmeid kordi olen rääkinud, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees jne jne. Kui me raamatut või autorit kuhugi sellistesse kohtadesse ei saa, siis võib raamat väga vaevaliselt tekitada järgmise raamatu. Ses mõttes kirjanikud võivad uskuda küll, et ainuüksi sellest piisab, et neist räägib ERR, et neil on palju häid sõpru, aga ei piisa. Kunagi ei piisa. Nii Tõnu Õnnepalu kui ka Andrus Kivirähk on ilmselt viimased sellised kirjanikud, kes ei vaja turundust kui sellist. Nad lihtsalt on jõudnud oma tegevusega nii kaugele, et kui ilmub nende raamat, siis me saame sellest varem või hiljem kuskilt teada.

Eelmisel aastal tekkis mul muide hra Õnnepalu puhul tunne, et ta ongi nüüd endale palganud raamatute kirjutamiseks päkapikud. No kuidas on võimalik ilmutada ühe aasta jooksul kolm raamatut. Mõnus on muidugi, et kõik need raamatud on targa inimese raamatud. Mõtisklused tekitavad hubase meeleolu ja koha tunde. Aga siiski! Paljuvõitu? Vähevõitu?

Kahjuks ei saa enamus kirjanikke sellest aru, sest nad on elanud suurema osa teadmises, et ainuüksi nende hunnitust isiksusest piisab, et kõik nende raamatuid ostaks ja nõnda see kopikas peakski tulema nende juurde. Ei tule. Ei ole ilmselt kunagi tulnud. Lihtsalt nõukaaeg andis valelootuse selles osas. Nagu ta andis valelootuse ka selle osas, et tööinimese töö on tähtis. On küll tähtis, aga kui valikuid on palju, siis ainsaks indikaatoriks lõpliku otsuse tegemisel on turundustegevus. Mängud hindadega, saated, põhjalikud artiklid jah, mõnikord isegi artikkel Eesti Naises. Siiani on meeles, kuidas kõik käisid pool aastat Kristiina Ehini luuletusi ostmas, kui temast oli ilmunud portreelugu sealsamas. Enne seda ei kippu ega kõppu.

Kui te arvate, et teistmoodi oleks toidutööstuses või toidukaupluste osas, siis te eksite. Maximasse tullakse, sest keegi on kuhugi sildi üles pannud või telesse reklaami tellinud. See keegi on tavaliselt turundusinimene, minul ka minu hea kolleeg ja kohati ka ülemuse funktsioone täitev tegelane. Ilma temata poleks mõndasid meie müüke kindlasti mitte. Olukorras, kus igast poest võib osta korraga 100 erinevat uut raamatut või leiba või jogurtit või hoopistükkis lõhnaseepi, on igal inimesel metsikult raske orienteeruda või mõnes piirkonnas asub kõrvuti Prisma, Rimi, Selver, Comarket, Deli, Grossi pood, leida endale oma lemmikkett või millestki alustada... Noh, kui klient läheb poodi, siis juba on võimalus, et ta jääb selle poe kliendiks, juba on võimalus, et meie tehtud valikud on õiged. Juba! Meie all mõtlen ma turundajaid. Ehk loomulikult tuleb maksta klienditeenindajatele väärikat palka, aga eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et te saaksite klienditeenindajatele väärikat palka maksta ehk turundajad peavad suutma inimesi enda juurde meelitada, aga see on raske tegevus.

Olles nüüd otseselt seotud ka turundustegevusega, uudiskirjadega, kampaaniatega, tean ma väga hästi, kui oluline on ka iga poeketti enda turundustegevus. Nii kui turundajad ei viitsi, oska ega taha tegelda raamatutega ja nende esiletõstmisega, nii need jäävadki laoruumi kopitama. Seda ei või aga endale kohe kuidagi lubada. Mitte keegi meist. Olgu tegu siis raamatutega, jogurtitega, ükskõik millega. Kõige olulisem on nii-öelda energiavahetus. Annan kümpsi saan miskit head vastu. Aga miks ma peaks selle kümpsi andma, kui mu vastas on minule tundmatu asi (raamat, jogurt, leib). Ahjaa seoses leivaga tuli vanatädi Nadja meelde, issand, kuidas ma sain sõimata, kui ma talle vale leiva poest tõin. Vat selline lugu.

Turundus pole niisiis tegelikult midagi muud, kui üks propagandaviise. Ja eks selle meistrid ongi olnud pisut autokraatlikud või türanlikud tüübid. Päikesekuningas pani ikkagi jala maha, tegi Prantsusmaast just sellise, nagu talle oli vaja, kasutades kavalusi ja nippe, mida meiegi kasutame, et oma asja ajada edasi, veel paremini.

Montaaž

Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.

Töö käib.

Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.

Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.

Aga jah.

Töö käib mu head!

Ajumassaaž ehk elu montaaž.

Natuke negatiivselt või siis jällegi positiivselt

Inimesed räägivad oma produktiivsusest ja veel mingisugustest asjadest. Loen ja kuulan ja mõtlen, et kui ma siin ühe asja tegemata jätan, siis hakkab jama pihta. Ei müüda raamatut. Meie raamatut. Peab kogu aeg mõtlema ette ja taha ja kiiresti, palju kiiremini, kui võib-olla et ise olen harjunud mõtlema. Nüüd. Justnimelt praegusel ajal. Muidu juhtub suuremat sorti jama. Jamade eest meid muidugi ei kaitse midagi. Papa ja vist iganädalane kirikuskäik on õpetanud mind vaatama elule nii, et kui mingi jama on lahti, siis ise olen süüdi. Süüdi võib olla kõiges. Selles, et oled naisterahvas, aga mitte selline ennastvuntsiv preilna, vaid siuke teksastes ja enamasti higi järgi haisev, sest kas teate palju raamatuid peab mõnikord kahe päeva jooksul karpi toppima ja välja saatma? Palju, väga palju. Ise oled süüdi, kui töötad klienditeenindajana ja ei tule rahadega välja ja ei saa makstud oma pisikest ühetoalist korterit ja sukkpükse, nii oli 2013. aastal. Ise oled süüdi, kui menstruatsioonivalud oksele ajavad. Ise oled süüdi, kui sitt on olla. Ise oled süüdi, kui müüke pole korralikult tehtud. Ise oled.

Noh, ma arvan, et me kõik oleme süüdi. Mõnede asjade eest lihtsalt vastutan rohkem, kui teiste eest. Ja samas. Päriselt. Ausõna. Kõike ei jõua. Ei pea jõudma, aga oleks soovituslik. Lihtsalt nii on.

Igal juhul David Quemmani raamatu "Hüpe" lugesin läbi. Ja tõesti! Päriselt. Ilma naljata. Ta väitis, et inimesed on nagu röövikud puudel, meid on kuradi palju sündinud. Ja tõesti! Päriselt! Ilma naljata. Sellepärast hakkabki loodus vastu, sellepärast mõtlebki loodus välja selliseid toredaid viiruseid. Esimesed, kes surevad, on need, keda majandus enamasti kõige vähem vajab. Vähemasti kõik väidavad, et neid vajatakse kõige vähem. Klienditeenindajad, kullerid, arstid, õpetajad jne. Inimesed, kes töötavad inimestega. Inimesed, kes võtavad kõik need paganama viirused vastu, töötlevad neid oma kehas ja nii ongi, kaovad. Ja siis oma suurte miljonitega ja igasuguste muude vidinatega päästavad maailma IT-tüübid, leiutades roboteid, kes neid teenindaks. Võttes aeglaselt ära inimeselt kogu vastutuse, kogu süütunde, öeldes talle, et ta võib olla loll, paks, laisk. Kõik need head sõnad. Kõik need head sõnad.

Pole inimest. Pole inimest.

On kuradi süütunne. Kas IT-inseneridel muidugi tekib pähe mõte, et äkki paneks robotisse süütunde? Ebaluse? Kahtluse?

Viirusest eufooriani

Loen ligi kuuesajaleheküljelist raamatut erinevatest viirustest. Äsja avastasin, et kirjutaja on minust 36 aastat vanem onkel, kes on suur osa oma elust tiirutanud Aafrikas ja Bangaldeshis, Austraalias ja ajanud taga nii Ebola, Hendra, Nippahi kui ka muude viiruste jälgi. Miks mõned viirused on nakkavamad ja teevad rohkem liiga, miks mõned asjad on keerulisemad ja teevad veel rohkem liiga. Imelik on. Polegi nii hirmus, aga tegelikult on veel hirmsam. Tööd on palju. Saab veel rohkem olema. Loodetavasti. Igapäevane värk. Pingutame nii palju kui jaksab. Imelik on olla. Kiire ja ebamugav. Umbne ja tolmune ja palju pesemata nõusid ja asju ja üldse. Aga pole hullu. Kunagi polegi eriti midagi hullu, ainult töö on ja nüüd siis viirus ka.

Täna pidi õue jalutama minema.
Noh mina saan selle tiiru tehtud, aga kulla ei saa.

Midagi pole teha.
Püsime kodus nii palju kui võimalik.

Avastasime HBO-st "Eufooria". Täiesti hullumeelne peaks vist ütlema, et teismeliste draama. Aga kui vaatad, kuidas kellegi süda kistakse puruks tema lihase isa poolt, kes sureb või muutub narkomaaniks või pettub tema emas. Või kellegi süda tõmmatakse ribadeks, sest ta leiab kümneselt oma isa pornovideod, kus lugupeetud ja armastatud papa seksutab ringi alaealiste plikakeste ja poisikestega.
Ja seda kõike saadab võimas kaameratöö, head näitlejad, kummastav, lausa hullumeelne atmosfäär. Nagu oleks keegi otsustanud kirjeldad ilu, mitte elu. Igal sajal juhul on nii elu kui ka ilu valus. Teismelised armuvad, teismelised väärtarvitavad teineteist, teismelised jätavad maha, teismelised nõuavad rohkem kui teised inimesed nii elult kui ka endalt. Mina arvan, et minu teismeiga sai otsa Nigeeriast tagasi tulles, kui ma läksin tööle ja pidin enda eest peaaegu täielikult vastutama hakkama, ei tulnud see mul sugugi lihtsalt ega kergelt. Aga midagi selles peateismelises oli, mis meenutas mind. Kohmetut, poisilikku, aga ikkagi väga väga väga ilusat inimest. Zendayal tuli portreteerimine hästi välja, aga ta oli samas ikkagi korralik hall hiir kõigi nende kirevate ballikleidiliste ilusate inimeste keskel. Iga seriaali osa tekitab vastikust ja põnevust korraga. See läbib mõtet, aga samas on visuaalselt nii võimas, et jõuab kuhugi alateadvusse ka. Kaader, kaadri haaval laotakse üles maailma, mis on kellegi valusid, hirmusid, ihasid täis.

Kuidas kirjutatakse Kafka...

"Tere!"
"Tere!"
Pikkade peaaegu kulliküüntega, küllaltki lühikese kleidi, värvitud huulte, silmade ja juustega naine vaatab läbitungivalt vistrikulise paksude prilliklaasidega kartulikoorekarva juustega kõhna raamatumüüjanna poole ja tolle müüjanna ilmselgeks jahmatuseks teatab: "Ma otsin Marie Heibergi armastuskirju."
Müüjanna ajab silmad pärani.
"Heibergi kirju?"
"Jaa!"
"Ses mõttes, et..."
"Sellest teisest poest öeldi, et see raamat peaks siin olema."
"Oot, kuidas... Kuidas raamatu pealkiri oligi...On?" Müüjanna tunneb end ebamugavalt. No ta ju peaks teadma, et neil on poes Marie Heibergi kirjad. Ta on ju luulehuviline. Ei ole võimalik, et ta ei tea, et need on ilmunud, et need on olemas. Tüdruk peaaegu, et väriseb oma teadmatuse tunnistamishirmust. Paanikataoline noot kerkib ta pähe ja ehk ka sellesse viisi, kuidas ta silmipimestavat ehkki pisut liiga lühikeses kleidis noort naist enda vastas vaatab. Nagu mingi...
"Pealkiri...!" kostab too veelkord, "on Marie Heibergi armastuskirjad, EKSA väljaanne, teate küll. Eelmises poes ei teadnud müüja, kuidas kirjutatakse Kafka. Tundub, et teie ei tea, kes on Marie Heiberg."
"Tean küll!" ütleb tüdruk justkui oma eksistentsi õigustades, "Aga raamatu pealkiri on "Üks naine kurbade silmadega"".
"Selge! Sel juhul otsige see palun üles. Mul on seda kohe vaja, mitte nädala pärast. Muidu oleksin e-poest ostnud, teate küll!"
Müüjanna uurib arvutis raamatu pilti ja on ikka veel pisut šokis nii raamatust, ostjast kui ka kombineeritud olukorrast. Korraga tuhiseb poodi kõrgetes kontsades, kiskjalike küüntega pikk blond naine, kes astub ligi Heibergi-otsijale "Kas leidsid selle Heibergi juba üles või, Miša? Meil on siin kaubanduskeskuses pediküüri aeg! Me ei tohi hilineda! See on üks kallimaid pediküüre ja kui võimas see saab olema meie saunapeol, kui me ilmume välja imeilusate jalakestega kõikide nende inimeste keskele!"
"Rahu! Müüja otsib. Ega kõik ei saagi teada, kes on Marie Heiberg. Üks kummaline võrukesest luuletajanna, kes armus eesti ilusaimasse kirjanikku - Michelsoni, kirjanduse paavsti."
Müüjanna on arvutis kinni, kardab sealt peadki tõsta, sest ta ei tea ikka veel, kuhu see õnnetu raamat pandud on. Üks tükk kogu poe peale, üksainuke.
"No aga küüned! Saad sa ikka aru või? Peale selle Oliver eeldab, et ilmud kohale ilusana, mitte mingi Marie Heibergiga."
"Muidugi, Ella, ilmun ma kohale ilusana, see ei peaks takistama mul doktorikraadi saamast, et ma ilus olen või maniküüritud või pediküüritud. Oliver teab seda."
"Tegelikult pole sellel kraadil ju tähtsust. Päriselt! Tööle sind ju sellepärast ei võeta ei ülikooli ega tavakooli ja muuseumisse sa ju minna ei taha ega mõnda teadusasutusse. Milleks see kõik? Selle õnnetu doktorikraadiga pole sul tegelikult mitte midagi teha. Ja Marie Heiberg? Keda huvitab Marie Heiberg? Eestlasi huvitab või? Vaevalt! Kõiki aga huvitab ilus noor naine oma suguküpsuse kõige pakitsevamas eas."
Ella on provatseeriv. Miša teab seda. Ta lööb selle jutu peale käega, kuigi teab, et sõbranna küünilisuses on terake tõtt. Mitte kedagi ei huvita... Luuserid! Sellepärast tulebki küüned teravaks ja silmad säravaks ja üldse teritada.
"Mind küll huvitab Marie Heiberg," kostab hiirekesetaoline müüjanna leti tagant.
Miša vaatab teda põlglikult. Vastutustunnet pelgav, pisike irisev loomake leti taga.
"Jah, teiesuguseid huvitab ja minusuguseid huvitab. Kus see raamat siis on?"
"Ma ei tea, ilmselt biograafiate all, seal on..."
"Ilmselt tõesti."
Ella vaatab Mišat ja itsitab.
"No päriselt Miša, pediküür!"
"Jah, Ella! Pediküür on mõnele kindlasti huvitavam kui eesti kirjandus."
Müüjanna läheb raamatut taga otsima ega naase pikemat aega.
Miša aga jätkab: "Kindlasti on ka sellele luulehuvilisele müüjannale maniküür, eriti võõraste hästiriietatud naiste maniküür, palju huvitavam, kui eesti kirjandus. Ja tahab ta seda või mitte, aga ta on sama pealiskaudne ja jõle nagu sinagi, mu kallis Ella!"
"Mina ja jõle?"
"Nojah... Su isa ilmselt lööks su maha, kui ta kuuleks, et sa ei tunnegi üksikasjalikku huvi eesti kirjanduse, kultuuri ja rahva vastu, et oh kuidas sa küll võid, et mitte tunda huvi Marie Heibergi vastu, ikkagi sama kandi tüdruk, ikkagi võrukene..."
Itsitavad kahekesti.
Ella aga jätkab: "Ja peale manitsemist loeks mu kallis papa ajalehti edasi ja tunneks poliitika ja propaganda vastu rohkem huvi kui Tammsaare "Tõe ja õiguse" vastu või hoopis fs-i luule vastu või Kristel Algvere oma vastu või... Ja niimoodi nagu näha jäävadki eestlased alles... Igavesti ja totakalt oma rinnale kloppides, et ohkuiuhke on olla eestlane, lugemata klassikat, käimata teatris, näitustel... Aga päriselt! Miša! Jõle?"
"Ikka!"
Müüjanna jõuab võidurõõmsalt kohale ja ulatab Mišale raamatu. Too tõmbub pingule.
"Kus te seda hoidnud olete?"
"Riiulis."
"Näha  jah... Mis riiulis? See on ju tolmust koledaks läinud!"
"See on ainuke eksemplar."
"Jah... ainuke eksemplar. Piinlik peaks olema selliseid raamatuid müüa. Mis seals ikka! Allahindlust saate teha?"
"Kümme protsenti?"
"Asi seegi."

Lugemisprofessionaal ja insener

Raamatupood. Letis paksude prilliklaasidega, pisut vistrikuline kahekümnendates müüjanna. Tema vastas vanem mees.

"Tere! Mul oleks vaja lugemislauda ja lugemislampi ja lugemistooli ja kümmet kõige paremini kümneaastastele tüdrukutele sobivat raamatut."

"Tere! Lauda, lampi ega tooli meil pole, aga kümme raamatut leiame lihtsalt."

"Oot-oot-oot! Mismõttes pole? Te olete ju raamatu ja raamatutega seotud asjade müügikoht. Mismõttes teil pole lauda, lampi ja tooli? See on ju elementaarne lugemisvarustus! Mõeldud eriti algajatele lugejatele, kelleks on minu kümneaastane Mirri!"

Neiu teiselpool letti naeratab ja kostab: "Aga lugeda saab ju pargipingi peal, voodis, köögis, enne kui ema teeb valmis kõige parema koogi maailmas, õues, enne kui kõik peenrad saab umbrohtudest puhtaks kitkutud, diivani peal, sealsamas, kus telekatki vaadatakse, mõnikord on telekas isegi taustaks, poejärjekorras, hambaarsti ootetoas, vahetunnis pingi peal või seistes, bussis, kui pole veel kohale jõudnud, rongis, kaubanduskeskuses, kus on inimesed, keda jälgida ja pingid, millel istuda, põhimõtteliselt igal pool saab lugeda! Poosi saab ise valida! Lamades võib lugeda! Istudes! Kõndideski! Seistes!"

"Vaadake teie olete professionaal! Minu lapselaps on algaja! Ta vaatab köögis ema, aias lilli, diivanil telekat, voodis und, arvutilaual arvutit, poes järjekorda, koolis teisi lapsi, kaubanduskeskuses riideid, rongis telefoni ja telefonis videosid. Pingi peal ka videosid. Talle on vaja lugemiseks lugemislauda! Muud midagi! Siis ta loeks lugemislaua juures! Nii et kus on lugemislaud siin teie juures!"

Tüdruk võpatab pisut.

"Me oleme raamatupood. Me ei müü mööblit."

"Mismõttes ei müü? Vaadake Amazon, kui ma sinna sisse toksiks, et mul on tarvis kümme raamatut kümneaastasele tüdrukule ja lugemisvarutus, siis ma saaksin kõik kohe kätte! Ja mina vana rumal inimene tulin täiesti tavalisse poodi, täiesti tavalist lugemisvarutust ostma! Nagu päriselt! Niimoodi jääte te oma tulevastest klientidestki ilma!"

Tüdruk ohkab.

"Kuidas teie loete raamatuid?"

"Mina? Miks mina peaks raamatuid lugema! Ma olen seitsekümmend viis aastat vana, viimased nelikümmend viis neist töötanud insenerina, enne seda ma muidugi lugesin, lugesin palju, lugesin klassikat! Balzac ja Shakespeare ja loomulikult Charles Dickens ja teate ikka toda vana vana "Maailm ja mõnda" sarja! Aga rohkem pole selleks aega! Ma teen praegu ehitusobjektidele hindasid!  Peale selle! Ma loen ajalehti!"

"Väga hea! Ajalehed on väga hea! Kus te neid loete?"

"Enne tööle hakkamist kabinetis, diivanil enne Aktuaalset Kaamerat, ikka väga põhjalikult loen!"

"No, siis te teate, et lugeda saab ka diivanil enne Aktuaalset Kaamerat. Järelikult saab ka Mirri niimoodi loetud."

"Ei-ei-ei-ei! Te saite nüüd minust täiesti valesti aru, ei saa loetud! Ta ei ole lugemisprofessionaal, tal puudub igasugune suutlikkus lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, ta peab olema teadlik sellest, et ta loeb või teeb midagi. No mõelge ise! Lugemislaud on distsipliin! Diivan on mingi multifunktsionaalne ollus! Päriselt!"

"Olen teiega natuke nõus ja natuke mitte. Kui lugemist nautida..."

"Nautida? Mismoodi see käib? See väike tirts ei naudi sellist asja ja ei hakka kunagi nautima, see on töö, ta peab ühel hetkel ülikooli minema ja inseneriks saama, nagu mina. Ja mina ei ole kunagi nautinud ühtegi kirjandusteost, sest mida seal nautida. Kasu peab sellest saama, inimene peab arenema keeleliselt. Ma olen mõtisklenud raamatute üle, aga see on jube tüütu tegevus ja ei vii kuhugi ja selle eest ei maksta! Ainus, kuhu selline tegevus viib on raamatupoe leti taha ja see teeb veel noore ilusa naise koledaks ka, millised jõledad paksud prillid teil on!"

"No mina olen nendega sündinud. Ma päris Marina Tsvetajeva nüüd küll ei ole, et käiks miinus kaheksaste silmadega ringi ja ei näeks asju ega inimesi enda ümber, et lihtsalt ilus olla... Aga selge! Selge! Mõistan teie muret! Mööblit te meie juurest kahjuks ei saa. Lihtsalt raamatupoe ülesehitus pole veel sinnamaale jõudnud, et te mööblit meilt osta saaksite, aga need kümme raamatut otsime küll algajale lugejale riiulist üles! Kümneaastane? Tüdruk?"