Natuke hajameelne värk

Hajameelselt palju juhtub. Sees hakkab imelik, mõnikord isegi valus. Sellest tuleb üle olla. Aga ei tea kunagi kui kauaks. Vaatame argipäeviti "Kutsuge ämmaemand". Saame kahekesti teada, et mis on preklampsia, vesipea, emakook ja jumal teab veel, misasi. Täna nutsin, sest vanaisa nägi esimest korda oma lapselast ja pidi samal hetkel ära surema. Niisama lihtsalt see käibki. Sureb ära. Ja mina tönnin nagu viimane naga. Igal juhul soovitan kõigil võtta ette Jupiter ja ämmaemandad. Saate targemaks, ilusamaks, paremaks inimeseks. Näiteks eile saime teada, miks on kasulikud kondoomid ja pillid ja abordid - eriti vaesemates piirkondades. Ma arvan, et kui ma suudaks isale selgeks teha, et vaadaku toda sarja, siis võib juhtuda, et äkki hakkab ta ka aru saama, mida tähendab naiste õigused sisuliselt. 

Käisime see pühapäev Männikul. Imelik pühapäev, imelik Männiku. Korraga kogu selle prügi sees  musta liiva sees normaalset rannikuäärt otsides avastasime, et see ongi ju see kuhu toodi üheksakümnendatel mehi liivale ja midagi muutis selle niigi ebameeldiva veel hirmsamaks, vastikumaks. Tööstuspraht ja mõrvad. Eesti Ekspress võimendas seda asja veel natuke oma aseri maffia looga. Aserite värk on muidugi huvitav, tundsin üht tüüpi, keda kutsusin vist Murumeheks. Murumehele meeldis mind kutsuda aseri toidukohtadesse sööma näiteks hartšod või veel miskit põnevat. Nüüd tundub mu sõber mulle kuidagi kahtlaselt aserlik. Aga jah, kõik see on seotud kuidagi Tarankoviga ja mingi kummitava kuritegelikkusega, mis mind veel rohkem mõtlema paneb. Lugudele, mis on minu jaoks põnevad, kuigi jah, kuidagi olen oluliseks pidanud oma identiteeti, oma ema, oma vanaema - just neid, kes mind kõige rohkem on kasvatanud. Aga seda on vist raskem põnevana ette kujutada. Identiteeti ma mõtlen. 

Tööd palju. Trenni püüame ka teha natuke. .  

Sa oled naine, sa peadki kannatama

"Taevas hoidku" teatas naine minimaalse emotsiooniga, otsekui midagi poleks juhtunud, külmalt, vaadates oma mehe terashalle silmi, mis segunesid ebakindluse ja palvega, nõudlikuks. See oli juba nagu lapsepõlves, kui selg roostetas koos jalgadega ja kõhuga valutada täiest jõust menstruatsiooni ajal ja vanaema 1918. aastal sündinud kristlane teatas täie rahuga, et ta on naine, ta peabki kannatama, ta on patune, ta on juba naiseks sündides Jumalat teotanud. 

Ja nüüd käitus mees ka niimoodi Linda istus maha ja ei saanud aru. Ta polnud aru saanud, kuidas tema elu nii kaugele oli jõudnud selle mehega, kes ta vastas istus ja teda niimoodi poolteotavalt vaatas. Kuidas oli võimalik, et ta on selles olukorras? Ema oli öelnud jah, ema ütles kõiki asju ja vanaema ja vanaisa ja isa... Aga neil polnud tegelikult mitte mingit õigust öelda, et see mees on jobu ja ei kõlba kuhugi. See mees, Janno, see mees, kes tema vastas teatas, et ta jätab ta sekretäri pärast maha, sest... Ja Janno sõnad sulasid kurku kinni. Sekretäri? Karla pärast või? No ainuke sekretär, kes Janno firmas töötas oli Karla. 

"Aga mitte päriselt," kordas Janno veelkord. Mitte päriselt? Mis mõttes mitte päriselt, Linda tundis, kuidas ta tahaks tõusta ja lüüa vaba käega meest näkku, kiiresti, soravalt, nii nagu ta oli teismeeas oma nooremat õde löönud, kui see jälle tema toas tema kleitides ringi oli sobranud. See pisike, totakas viieaastane, kellele pöörati rohkem tähelepanu kui Lindale. Ainukesele seni... 

"Mis mõttes?" küsimus kõlas ebalevalt. 

"Sa ju mõistad mind. See on võimatu, et ma temaga päriselt koos olen. Kui keegi sellest teada saab, keegi, kes pole nagu sina, vaid keegi... Ma kuulun ju konservatiivide hulka, ma olen ju... Sa tead küll, nad võtavad mult naha ja... Kõik võtavad, nad teevad mu puhta paljaks, nad tapavad mu ära, nad... Sa mõistad ju..."

Linda vaatas põrandale. Kümme aastat kooselu. Kümme aastat kooselu. Viis aastat abielu. Kaks last. Ja ta kuradi mees avastab, et ta on gei, lisaks sellele, et ta on jäigalt konservatiivse maailmavaatega, on ta gei. Hea veel, et mõned reproduktiivorganid ei tööta Lindal nii hästi, kui teistel naistel, sest muidu oleks neil neli-viis last, võib-olla rohkemgi, ja see totakas tööta olemine, sest ta on naine ja see viis, kuidas tal ei tohi olla liiga palju sõbrannasid. See kõik, see. Linda oli kogu aeg uskunud, et see on nende kahe pärast. Suhte pärast. Armastuse pärast. Et ta tuli oma lemmiktöölt lemmikloomapoes ära, sest ta lõpuks leidis enda kõrvale täiusliku mehe, kes armastab puhtust ja korda ja teda kõige kõige rohkem siin maailams. Ja siis tuleb välja, et ta on kattevari. 

"Ei, ei mõista... Ja ei hakkagi mõistma. Ei ole kunagi mõistnud." 

"Linda ma ju armastan sind." 

"See pole armastus. See pole kunagi olnud armastus. See on sotsiaalse hierarhia kinnitamiseks vajalik tegu - sul oli enda ülimuse kinnitamiseks vaja oma naist, vastassoost partnerit ja lapsi. See pole armastus. Kohustus? Jaa, ma ei ole kunagi mõelnud, et miks see tundus mulle, et sul on raske, kui ma sind suudlesin huultele, sest see ju ei olnud minule raske." 

Tore on. 10 aastat tühjust. Kuidas ta lapsed üksi üles kasvatab? Kus ta elama hakkab? Kus tööl käima? Miks ta varem sellele ei mõelnud?

"Sul on mind vaja. Sa pole kümme aastat tööd teinud. Sa isegi ei tea, kuidas see käib. Sa oled lihtne küülikute ja hamstrite müüja, mitte kunagi midagi enamat. Sa ju saad aru, et neile ei maksta raha palju, sest neid ei ole vaja, pole kunagi vaja olnud. Mind - suurfirma juhti ja paljude väikste firmade omanikku - seevastu on kõigil vaja, eriti minu lastel. Aga nad ei tohi teada saada, et Karla..."

"Jaa, sind on vaja, hoolimata sellest, kas Karla või mina... Nad ei saa sulle liiga teha. Sa mõistad ju seda?"

Linda hningab sisse ja välja. Tõuseb diivanilt ja läheb raamatukokku, sellesse tuppa, kus ta on ennast elu aeg turvaliselt tundnud.

Ajalugu ja aja lugu

Koroonaga oleme siis nüüd praegusesse järku jõudnud, kus võib Võrus käia. Jeei! Minu isa vist ikka igatses mind parajalt palju, nii nagu üks Karlsson parimais aastais julgeb igatseda. Meie puutusime elus esimest korda kokku majaühistuga ja hunniku jamadega ja töötamine-toimetamine kodus ehk Võrus on nüüd ka läbi proovitud. Natuke  on hirmus ja natuke ei ole ka. Imelik ikka. Pingutame, jookseme, kargame, teeme erinevaid asju ja üldse. Hea on see, et tänavu võtsin kaasa kõik oma diplomid kodust! Koolilõputunnistused ja diplomid. Tuleb välja, et keskas oli mu üksainuke kolm bioloogia, kõik ülejäänud olid neljad-viied, isegi kõige ebameeldivamate omadustega ajalooõpetaja  oli suutnud mulle tekitada kokkuvõtteks 4. See on siis loen sirgelt maha kõik ja dikteerin lauseid viis korda ja kirjutage paljun nüüd oma nn ajaloovihikusse, ilgus kuubis ikka, kui inimesed ei oska jutustada oma erialaseid teadmisi ümber, emotsioonita jauravad enda ette mingit hirmsat tühjust, millega ausalt öeldes minul mingit seost ei ole. Bioloogia õps oli hoopis teistsugune, igas mõttes palju meeldivam ja omal moel teravam ja tublim, kui enamus inimesi, kellega ma erialateadmisi kätte saades kokku  puutunud olen. Aga bioloogia ei hakanud mulle ikkagi niimoodi külge, nagu ajalugu. Mitte et see hirmsasti mu külge hakanud oleks. Aga igal juhul praegu, kui on võimalik vaadata põnevaid sarju Lucy Worsley juhatusel nii juutuubist kui ka ETV pealt, siis on kuidagi kummaline ja kuidagi hea, et vähemalt ühes riigis oskab keegi rääkida oma riigi ajaloost nii meeldivalt ja põnevalt, et pea hakkab ringi käima kõikidest Henry-dest, George-dest, Edwarditest. Arhitektuur, kunst, kirjandus - seotakse ilusaks kimbuks ajastute sisse ja siis tekib mingi väga vastik ebamugavustunne, et mismõttes! Eestis on ka ju ajalugu ja inimesed, kes seda läbi ja lõhkini tunnevad. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et on, kuigi ma võin eksida, sest teatavasti on meil humanitaarteadlastega ikka kuidagi valusasti, see projektipõhine ja õhinapõhine toimetamine. Asjad jäävad kuhugi seisma ja pooleli, keegi ei püüa mõtestada oma käitumist ja selle iseärasusi, mis muide tulenevad ikkagi meie ajaloolisest teadvusest. Oma hirmude sõnastamine ja mõtestamine võiks käia inimeseks olemise juurde. Sest hirmud ongi need deemonid, millest algavad kõiksugu kurjategemised minu meelest. Ja omakorda hirme kasvatatakse meie sees juba päris algusest peale. Kasvatatakse, sest me oleme osakesed suuremast ja valusamast maailmast, kui see, mis meid praegu ümbritseb. Aga jah. 

Päikesekuningast turundustegevuseni

Nii, nüüd siis juba mai tea kui kaua, kui kogu see maailm justkui seisab. Minul muidugi mitte ja mida pikemalt see niimoodi on, et ei tea, millal saab liikuma ja tegutsema, seda asjalikumaks ja kiiremaks kõik läheb. Imelik lausa. Hirmus lausa. Valus? Jah, isegi valus. Ei suuda kuidagi aru saada, kuidas inimesed räägivad kappide korrastamisest ja veel mingitest aiamaatöödest. No ei ole mul siin mingisuguseid paganama kappe ega aiamaad, kogu aeg on mingid raamatud kuhugi viia või kuskilt tuua. Mingid saatelehed, mingid õiendamised, seletamised, asjatamised. Ja nõnda edasi. Muudkui. Koguni nii palju on vaja ringi liikuda ja tegelda erinevate asjadega, et vahepeal läheb see eriolukord meelestki. Lihtsalt bussiga enam ei sõida tööle ja jala liigun ringi. Tädid võivad helistada nüüd suvalisel hetkel telefonile, umbes keskeltläbi kell 8.30 hommikul võib selline asi juhtuda ja umbes sellest hetkest võib alata tööpäev. Tuleb olla valmis. Inimesed on väga laisad kasutama arvutit ja tellima meie armsast e-poest. Sest pole aga hullu.

Igal juhul mingipäev vaatasin Lucy Worsley dokumentaali Versailles`st. Henryk mühatas kõrvalt, et mis kole mees see Päikesekuningas oli (sama võib öelda ju ka Peeter I kohta ja Sankt Peterburi kohta), et kui palju rahvast ikkagi pidi oma elu andma, et ta saaks oma võimu ja väge läbi arhitektuuri teistelegi näidata. Kui sul on tuju hea, siis käsi kokku löö... Eks ole? Ilus lauluke! Vägevad kuningad ehitavad selle peale katedraale, paleesid, linnu - aga mitte tuju pärast! Ikka sellepärast, et näidata, kui võimsad ja rikkad nad on, ikka sellepärast, et teised sama näitaks, ikka sellepärast, et nad korralikult oma ilupüüdlustele ja väele allutada. Ja siis 72 aastat valitseda, keda see huvitab, et Versailles`d ehitades suri ilmselt sadu ja sadu talupoegi. Vähemasti said nad koledast jahilossist võimsa võimu kantsi ja tunnistuse valmis ehitatud. See on lõpuks see, mis loeb. Ja loomulikult pealik, ehk inimelude kaotusest otsekui puutumatuks jäänud hra Päikesekuningas Louis XIV.

Mitte miski pole muutunud. Praeguseks ajaks on lihtsalt kõik see alam-ülem rafineeritumal kujul ikka alles. Kas kedagi huvitab, kas Rimi töötajad saavad Covid-19 või Maxima töötajad? Ikka need kassaliini omad. Või see 34aastane hiina arst, kes lubas, et see haigus muutub ainult hullemaks. Ma kardan, et sageli ei huvita see ka töötajaid. Muidugi ei taha keegi haigeks jääda ega surra. Keegi ei lähe tööle teadmisega, et ohkuitore nüüd võib haigeks jääda. Pigem minnakse tööle sellepärast, et seda tööd osatakse teha, et see töö on toonud leiva lauale, et see töö meeldib inimestele. Kuidagi imelik on, kui muidu alamaks kui mistahes muud ametit pidavaid klienditeenindajaid nimetatakse kangelasteks. Neid kangelasteks või ohvriteks nimetada on kuritegu. Nad teevad oma tööd ja iga töö juures, ka kõige lihtsama kojamehe ameti juures, on olemas töötaja väärikus, see ei tule alati palgast, see ei tule alati sellest, kuidas turundajad või personaliinimesed inimese tööd nimetavad. See on sügavam, keerulisem ja mitmeski plaanis sõltuv ka ühiskonna üleüldisest tähelepanemise oskusest.

Keegi annab meile töö, kui oleme töötajad. Minul on selleks minu otsene ülemus, kes otsib meile projekte, suhtleb erinevate inimestega, paneb silmad särama toredatel ja põnevatel kirjanikel andes neile inspiratsiooniallika. Pean tunnistama, et ma mõnikord ei saa alati oma ülemusest aru. Aga ma saan aru, et kui meil ei oleks häid raamatuid, siis meil ei oleks midagi müüa ega midagi teha. Ja see on kõige olulisem igasuguse töö puhul, et oleks midagi teha. Selles mõttes, et oleks sisend. Selliseid inimesi, kes suudavad luua kontseptsioone või uusi ideesid. Jah, Päiksekuningaid, Peeter Esimesi, isegi minu isasuguseid keskmiselt suure ehitusfirmajuhte, kes lähevad magama kell 12 öösel ja näevad und uutest ägedatest ehitistest ja võidavad konkursse, mis toovad tema ehitajatele raha lauale, selliseid on vähe. Ja peab tunnistama, et ega neid ei saa kunagi liiga palju olema, sest muidu ei oleks inimesi, kes töö ära teeks. Keegi peab ju projekti ellu viima. Selleks on ehitajad, kirjanikud, toimetajad, projektijuhid. Aga seal muide asi ei lõpe!

Vähemasti raamatute puhul ei lõpe asi kunagi tänapäevases kapitalistlikus maailmas, kus paljud kirjutavad, ei saa lõppeda töö kirjutise avaldamisega. Siit hüppavad sisse turundajad ja muidugi, nagu ma eelnevalt mitmeid kordi olen rääkinud, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees jne jne. Kui me raamatut või autorit kuhugi sellistesse kohtadesse ei saa, siis võib raamat väga vaevaliselt tekitada järgmise raamatu. Ses mõttes kirjanikud võivad uskuda küll, et ainuüksi sellest piisab, et neist räägib ERR, et neil on palju häid sõpru, aga ei piisa. Kunagi ei piisa. Nii Tõnu Õnnepalu kui ka Andrus Kivirähk on ilmselt viimased sellised kirjanikud, kes ei vaja turundust kui sellist. Nad lihtsalt on jõudnud oma tegevusega nii kaugele, et kui ilmub nende raamat, siis me saame sellest varem või hiljem kuskilt teada.

Eelmisel aastal tekkis mul muide hra Õnnepalu puhul tunne, et ta ongi nüüd endale palganud raamatute kirjutamiseks päkapikud. No kuidas on võimalik ilmutada ühe aasta jooksul kolm raamatut. Mõnus on muidugi, et kõik need raamatud on targa inimese raamatud. Mõtisklused tekitavad hubase meeleolu ja koha tunde. Aga siiski! Paljuvõitu? Vähevõitu?

Kahjuks ei saa enamus kirjanikke sellest aru, sest nad on elanud suurema osa teadmises, et ainuüksi nende hunnitust isiksusest piisab, et kõik nende raamatuid ostaks ja nõnda see kopikas peakski tulema nende juurde. Ei tule. Ei ole ilmselt kunagi tulnud. Lihtsalt nõukaaeg andis valelootuse selles osas. Nagu ta andis valelootuse ka selle osas, et tööinimese töö on tähtis. On küll tähtis, aga kui valikuid on palju, siis ainsaks indikaatoriks lõpliku otsuse tegemisel on turundustegevus. Mängud hindadega, saated, põhjalikud artiklid jah, mõnikord isegi artikkel Eesti Naises. Siiani on meeles, kuidas kõik käisid pool aastat Kristiina Ehini luuletusi ostmas, kui temast oli ilmunud portreelugu sealsamas. Enne seda ei kippu ega kõppu.

Kui te arvate, et teistmoodi oleks toidutööstuses või toidukaupluste osas, siis te eksite. Maximasse tullakse, sest keegi on kuhugi sildi üles pannud või telesse reklaami tellinud. See keegi on tavaliselt turundusinimene, minul ka minu hea kolleeg ja kohati ka ülemuse funktsioone täitev tegelane. Ilma temata poleks mõndasid meie müüke kindlasti mitte. Olukorras, kus igast poest võib osta korraga 100 erinevat uut raamatut või leiba või jogurtit või hoopistükkis lõhnaseepi, on igal inimesel metsikult raske orienteeruda või mõnes piirkonnas asub kõrvuti Prisma, Rimi, Selver, Comarket, Deli, Grossi pood, leida endale oma lemmikkett või millestki alustada... Noh, kui klient läheb poodi, siis juba on võimalus, et ta jääb selle poe kliendiks, juba on võimalus, et meie tehtud valikud on õiged. Juba! Meie all mõtlen ma turundajaid. Ehk loomulikult tuleb maksta klienditeenindajatele väärikat palka, aga eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et te saaksite klienditeenindajatele väärikat palka maksta ehk turundajad peavad suutma inimesi enda juurde meelitada, aga see on raske tegevus.

Olles nüüd otseselt seotud ka turundustegevusega, uudiskirjadega, kampaaniatega, tean ma väga hästi, kui oluline on ka iga poeketti enda turundustegevus. Nii kui turundajad ei viitsi, oska ega taha tegelda raamatutega ja nende esiletõstmisega, nii need jäävadki laoruumi kopitama. Seda ei või aga endale kohe kuidagi lubada. Mitte keegi meist. Olgu tegu siis raamatutega, jogurtitega, ükskõik millega. Kõige olulisem on nii-öelda energiavahetus. Annan kümpsi saan miskit head vastu. Aga miks ma peaks selle kümpsi andma, kui mu vastas on minule tundmatu asi (raamat, jogurt, leib). Ahjaa seoses leivaga tuli vanatädi Nadja meelde, issand, kuidas ma sain sõimata, kui ma talle vale leiva poest tõin. Vat selline lugu.

Turundus pole niisiis tegelikult midagi muud, kui üks propagandaviise. Ja eks selle meistrid ongi olnud pisut autokraatlikud või türanlikud tüübid. Päikesekuningas pani ikkagi jala maha, tegi Prantsusmaast just sellise, nagu talle oli vaja, kasutades kavalusi ja nippe, mida meiegi kasutame, et oma asja ajada edasi, veel paremini.

Montaaž

Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.

Töö käib.

Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.

Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.

Aga jah.

Töö käib mu head!

Ajumassaaž ehk elu montaaž.

Natuke negatiivselt või siis jällegi positiivselt

Inimesed räägivad oma produktiivsusest ja veel mingisugustest asjadest. Loen ja kuulan ja mõtlen, et kui ma siin ühe asja tegemata jätan, siis hakkab jama pihta. Ei müüda raamatut. Meie raamatut. Peab kogu aeg mõtlema ette ja taha ja kiiresti, palju kiiremini, kui võib-olla et ise olen harjunud mõtlema. Nüüd. Justnimelt praegusel ajal. Muidu juhtub suuremat sorti jama. Jamade eest meid muidugi ei kaitse midagi. Papa ja vist iganädalane kirikuskäik on õpetanud mind vaatama elule nii, et kui mingi jama on lahti, siis ise olen süüdi. Süüdi võib olla kõiges. Selles, et oled naisterahvas, aga mitte selline ennastvuntsiv preilna, vaid siuke teksastes ja enamasti higi järgi haisev, sest kas teate palju raamatuid peab mõnikord kahe päeva jooksul karpi toppima ja välja saatma? Palju, väga palju. Ise oled süüdi, kui töötad klienditeenindajana ja ei tule rahadega välja ja ei saa makstud oma pisikest ühetoalist korterit ja sukkpükse, nii oli 2013. aastal. Ise oled süüdi, kui menstruatsioonivalud oksele ajavad. Ise oled süüdi, kui sitt on olla. Ise oled süüdi, kui müüke pole korralikult tehtud. Ise oled.

Noh, ma arvan, et me kõik oleme süüdi. Mõnede asjade eest lihtsalt vastutan rohkem, kui teiste eest. Ja samas. Päriselt. Ausõna. Kõike ei jõua. Ei pea jõudma, aga oleks soovituslik. Lihtsalt nii on.

Igal juhul David Quemmani raamatu "Hüpe" lugesin läbi. Ja tõesti! Päriselt. Ilma naljata. Ta väitis, et inimesed on nagu röövikud puudel, meid on kuradi palju sündinud. Ja tõesti! Päriselt! Ilma naljata. Sellepärast hakkabki loodus vastu, sellepärast mõtlebki loodus välja selliseid toredaid viiruseid. Esimesed, kes surevad, on need, keda majandus enamasti kõige vähem vajab. Vähemasti kõik väidavad, et neid vajatakse kõige vähem. Klienditeenindajad, kullerid, arstid, õpetajad jne. Inimesed, kes töötavad inimestega. Inimesed, kes võtavad kõik need paganama viirused vastu, töötlevad neid oma kehas ja nii ongi, kaovad. Ja siis oma suurte miljonitega ja igasuguste muude vidinatega päästavad maailma IT-tüübid, leiutades roboteid, kes neid teenindaks. Võttes aeglaselt ära inimeselt kogu vastutuse, kogu süütunde, öeldes talle, et ta võib olla loll, paks, laisk. Kõik need head sõnad. Kõik need head sõnad.

Pole inimest. Pole inimest.

On kuradi süütunne. Kas IT-inseneridel muidugi tekib pähe mõte, et äkki paneks robotisse süütunde? Ebaluse? Kahtluse?

Viirusest eufooriani

Loen ligi kuuesajaleheküljelist raamatut erinevatest viirustest. Äsja avastasin, et kirjutaja on minust 36 aastat vanem onkel, kes on suur osa oma elust tiirutanud Aafrikas ja Bangaldeshis, Austraalias ja ajanud taga nii Ebola, Hendra, Nippahi kui ka muude viiruste jälgi. Miks mõned viirused on nakkavamad ja teevad rohkem liiga, miks mõned asjad on keerulisemad ja teevad veel rohkem liiga. Imelik on. Polegi nii hirmus, aga tegelikult on veel hirmsam. Tööd on palju. Saab veel rohkem olema. Loodetavasti. Igapäevane värk. Pingutame nii palju kui jaksab. Imelik on olla. Kiire ja ebamugav. Umbne ja tolmune ja palju pesemata nõusid ja asju ja üldse. Aga pole hullu. Kunagi polegi eriti midagi hullu, ainult töö on ja nüüd siis viirus ka.

Täna pidi õue jalutama minema.
Noh mina saan selle tiiru tehtud, aga kulla ei saa.

Midagi pole teha.
Püsime kodus nii palju kui võimalik.

Avastasime HBO-st "Eufooria". Täiesti hullumeelne peaks vist ütlema, et teismeliste draama. Aga kui vaatad, kuidas kellegi süda kistakse puruks tema lihase isa poolt, kes sureb või muutub narkomaaniks või pettub tema emas. Või kellegi süda tõmmatakse ribadeks, sest ta leiab kümneselt oma isa pornovideod, kus lugupeetud ja armastatud papa seksutab ringi alaealiste plikakeste ja poisikestega.
Ja seda kõike saadab võimas kaameratöö, head näitlejad, kummastav, lausa hullumeelne atmosfäär. Nagu oleks keegi otsustanud kirjeldad ilu, mitte elu. Igal sajal juhul on nii elu kui ka ilu valus. Teismelised armuvad, teismelised väärtarvitavad teineteist, teismelised jätavad maha, teismelised nõuavad rohkem kui teised inimesed nii elult kui ka endalt. Mina arvan, et minu teismeiga sai otsa Nigeeriast tagasi tulles, kui ma läksin tööle ja pidin enda eest peaaegu täielikult vastutama hakkama, ei tulnud see mul sugugi lihtsalt ega kergelt. Aga midagi selles peateismelises oli, mis meenutas mind. Kohmetut, poisilikku, aga ikkagi väga väga väga ilusat inimest. Zendayal tuli portreteerimine hästi välja, aga ta oli samas ikkagi korralik hall hiir kõigi nende kirevate ballikleidiliste ilusate inimeste keskel. Iga seriaali osa tekitab vastikust ja põnevust korraga. See läbib mõtet, aga samas on visuaalselt nii võimas, et jõuab kuhugi alateadvusse ka. Kaader, kaadri haaval laotakse üles maailma, mis on kellegi valusid, hirmusid, ihasid täis.