Aga mis siis, kui see ongi minu elu?

Libisen sellesse haigutavasse majja, millest olen kirjutada püüdnud. Mare on ta nimi. Libisen kohvi jooma. Varro Vooglaiu pamfletikest lugema. Libisen endasse kinni ja natuke hirmus hakkab. Kevad tuleb. Elu tuleb. Raamatud tulevad. Inimesed tulevad. Aga mina olen endiselt eemal endast ja endaks. Kodus käimine aitab alati tunda seda kohaloleku jõudu. Seisad keset muru ja ei tea, kuidas tahaks olla. Ise ka ei saa aru kui palju, aga nii kui tuleb see tunne, siis muutub vana kaev kodumaja ees igavikuliseks. Me pole siit joonud vett tükk aega, ühine kanalisatsioon. Me pole siit välja tõmmanud vett üle kümne aasta. Sellesse kaevu kukkus ükskord üks kass. Kiskusime ta sealt välja ja vanaema pritsis pühavett kaevu. Nii oli kassi surm kaevust väljas, nii võisime vett juua paar päeva hiljem. Jasmiinipõõsas. Liiliad. Kukerpuu, mille sain keskkooli lõpetamise puhul oma tädilt. Lagunevad aialipid. Vend, kes niidab oma naisega muru. Väänkasvudes taliõunapuud ja antonovka, mis oli mu elu esimese luuletuse sees ja mille alla on maetud mõned pääsukesed, kelle leidsin lapsena pööningult. Kreml. See punane. Viivi Luik see hall. Doris Kareva, see, kelle moodi ma ei kirjuta. Liina, see, kelle moodi ma ei saa kirjutada. Jõhiklik. Sveta-Jürgen minu poe luuleletis Saarikoskit omandamas. Kallistus. Mitte väga põhjalik, aga selline, mis annab jõudu. Kõige mugavam ongi poes. Seal olen ma nagu vajalik, siin ma ärkan ja tunnen, kuidas Kadrioru park iga päevaga aina selgemaks muutub ja Mare maja. Mare maja. Demokraatia konverents. Peaaegu tasuta lõuna. Juureravi. Ilus hambaarst, kelle puhul ma alati imestan, et kuidas ma küll niimoodi. Eile läksin raamatukokku lihtsalt selleks, et leida üles see üks tore Tamara Maunoneni kirjutet unenäoseletaja, mis mul kuidagi kummalisel kombel sel sügisel ära kadus. Ju siis seepärast, et suhtlesin liigpalju poeediga. Ahjaa, ma igatsen mingit unenäolist olemasolu taga, mida annavad need inimesed, kellesse meeletult kiindud. Aga ma ei oska nende inimestega olla. Ja unenägu libiseb käest. Ehk olen ma isegi unenäovabaks saanud, sest Tamarat ei ole. Igal juhul tol hommikul ärkasin üles selle peale, et tundsin end olevat 10 korda vanema, inetuma ja vanatüdrukulikumana, kui ma päriselus olen. Seepärast läksin RRi. Libisesin raamatut lugema. Ei olnud inetu.

*
Imelik on see ka, et eile õhtul vaatasin lõpuks ära Frankenweenie ja ühte väga mõnusat filmi, mille pealkirja võiks tõlkida "Aga mis siis, kui see on armastus?". Kollossaalselt tavaline asi - teismeliste kiindumus, muutub kollektiivile õudusunenäoks. Neh. Va Orwell poleks ka seda asja paremini osand seletada oma romaanis 1984. Ja ometi on see film hämmastavalt truilt ikka nõukogude liidu film, sulale liginev, minu meelest ka isiklikku vabadust kompav küsimine armastuse järele, mis on tegelikult palju isiklikum, kui kõik need muud tunded või tunnete puudumised.

Hullumeelne muutumatus

Kui sa hommikuti mõtled, et mida oma elus teha või tegemata jätta, siis oled sa inimene. Tavaline inimene. Neelad endasse sõnu. Püüad olla õnnelik. Oled masendavalt rõõmus. Hüperaktiivselt kohal. Vaikne ja kõrk korraga. Natuke nagu nõiatütar. Natuke nagu sinaise. Ühe surnud naise elav tütar. Neid on tegelikult palju.

Mitte midagi pole muutunud.

*
Mida ma tahan? Ja ma ei räägi praegu töökohast ega ka mitte kirjutamisest, vaid üldse, mida ma tahan. Omaani.

*

Inimesed eeldavad, et kõiki tahavad nende karjuvaid lapsi oma asutustesse ringi jõlkuma. Eile käis meie poes üks sõna otseses mõttes ingli kostüümi riietatud väike plika, kes kannatas tugeva tähelepanu puuduse all. Ema seisis tuima ja täiusliku rahuga tema kõrval ja teind teist nägugi. Inglil oli näpus kuldne võlukepike, millega ta muudkui vehkis ja vehkis ja röökis ja röökis. Tundus, et niimoodi sai kõige paremini oma ema tähelepanu mittevõita.

Lõpuks seisis ta konkreetselt ja kõvasti vastu plastliiva võlukepist pekstes emast paari meetri kaugusel ja nõudis, et too tuleks tema juurde. Ema lonkis oma asukohast last vahtima. Ja vahtis ka, pikalt ja täpselt. Samasuguse täiusliku rahuga, nagu ta võis vahtida.

"Me jääme siia elu lõpuni, kui sa mulle ei osta seda," ja ema ei ostnud. Läksid kahekesti rahulikult välja.

*

Kui sa oled see kadumaläinud ja leitud muinasjutt
ja su vennad pole ka midagi muud
siis ühel hetkel sa kasvad
aina tugevamaks
ja tugevamaks ja sa tead
millest see tuleb
ikka nendest, kes hoolivad,
kelle jõud on sama tugev

*
Matused. Head matused. Inimene sai rahumaale minna. Inimesed. Head inimesed. Kasvakem suuremaks, et rahumaale minna.

Vienatne ir biedējoša brīvība

Satud kogemata jalutama mööda feisbukilehti ja leiad selle lause. Lätikeelse. Üksindus (mitte üksildus) on hirmuäratav vabadus. 

Tõsijutt. 

Harjumatusest külmutamiseni

Tunded - harjumutus, kummastus, selgusetus - neist ei saa inimesed üle enne kui, tekitades sedasi probleeme või kunstiteoseid - oleneb, kuidas tullakse toime hirmuga teistsuguse ees.

Teistsugune võib-olla rass, sugu, seksuaalsus, suhtumine rahasse, majanduslik seis. Tööstusrevolutsiooni alguses peeti normaalseks, et vabrikutööline pidi täpselt nii palju raha saama, et oleks süüa ja ehk natuke eluaseme jaoks, sest ta oli lihtsalt nii rumal või tal polnud sama kogemust kui vabrikuomanikelja juurde tegemisel. Kusjuures ei olnudki. Naistel polnud tükk aega õigust õppida ülikoolis. Kuni 1861. aastal sai Julie-Victoire Daubié ajakirjaniku kraadi Lyonis. Jällegi olid nad liiga rumalad, neil polnud sama kogemust, mis meestel on. Ei olegi. Martin Luther Kingini ei suhtutud mustanahalisse kui  inimesesse. Nad ei saanud õppida ei samades koolides, kus valged ega sõita isegi samas ühistranspordis, sest neil polnud samu kogemusi ja ajalugu, mis valgetel. Ei olnudki. Ei olegi. Mis siis?

Kas nad kadusid ära? Lihttöölised? Naised? Mustanahalised? Homoseksuaalid? Sest valgele heteroseksuaalsele mehele olid nad ebamugavad? Sest tollel oli parasjagu hirm teise ees.

See kõik kõlab nagu Walt Disney uus multifilm "Lumekuninganna ja igavene talv" kroonprintsess Elsa ei oska oma külmutamisandega toime tulla muul moel, kui seda alla surudes ja kartes. Selliselt vihahoos külmutab ta oma rikka ja ilusa riigi, umbes nagu valge heteroseksuaalne kapitalistist mees, kes on aastasadu külmutanud teda ümbritsevat reaalsust hirmust, et ta vägi on keelatud. Ainult armastus ja mitte hirm ega totter tallalakkujalik austus vabastab oskuslikult ka külmutamise väe kasutamist nii lumekuningannal kui ka valgel mehel. Sedagi võib näha filmis.

Külmutada ja sulatada tuleb osata nii lumekuningannal kui ka eestlasest heteroseksuaalsel kapitalistist mehel Eestimaal. Olgu ta või Erki Nool. Rumalasti külmutades tapad omaenda sugulased, sõbrad, armastatud. Külmutad riigi oma rahvast tühjaks. Oma väge targalt kasutades hoiad elu nii maal kui linnas, nii humanitaaril kui programmeerijal. Armasta ja sind armastatakse vastu. Ja sulle antakse su hirm andeks. Sellele on sul õigus.

Multikatreiler. 

Inimese tunne demokraatiakonverentsilt

Üle pika aja on inimese tunne. Sai süüa ja natuke rääkida teemal palgad, noh tsipp tsipp rääkisime ka homodest, mitte palju, mõned inimesed ei armasta üldse homondust, teised ei armasta neid, kes ei armasta homondust ja mina ei tea üldse mida kogu asjast arvata. Igal juhul see pani jälle mõtlema, et ega see Taiwan ega ka Tai ega ka muud toredad riigid Aasias palju paremas seisus ole kui Ukraina või Eesti. Paks Hiina kõrval. Hiinlased pole muidugi suuremasi vallutajad.

Aga igal juhul võtsin oma väikse julgusejuurika kokku ja kirjutasin herr Robert Kitile kirja:

Mida rohkem ma oma majanduslikku (ja mis seal salata, ka teiste majanduslikku seisu uurin, siis seda rohkem tundub, et kõik inimesed ja alati, on omaenda sotsiaalse ja materiaalse kapitali orjad. Olgu see rikkus või vaesus, olgu see vaimurikkus või vaesus. 

Ja naljakas on see, et firmajuhid tunduvad ikka jõledad loomad, alati pärast igasugu kriise. Olgu tegu 1929. aasta kriisiga või siis 2008. aasta kriisiga. Huvitav, huvitav, huvitav ja mis seal salata, ka hirmutav. 

Ma ei taha paremat (sest minu töökoht on väga hea, seal on võimalusi edasi arenemiseks, vähemasti nüüdseks on minu tööandja mõelnud nendele asjadele) töökohta, ma ei taha väga palju paremat palka, aga ometi ma tahan sotsiaalselt õiglasemat riiki. Ja ehk pole tegu isegi riigiga, vaid pigem seadustega, mis hoiaksid paremini paigas inimeseks olemist. Et ei diskrimineeritaks - ei edu ega ka mitte boheemlust. Aga kuidas see võimalik on, paneb mind ikka ja jälle pead vangutama. 

Kas see on üldse võimalik? 

Igasugune retoorika võib varem või hiljem ajud krussi ajada. Olgu see innovatsiooni-retoorika või võrdsuse-retoorika või veel midagi. Lihtsalt nii muuseas tahaks küsida, et kas tõesti on nii raske olla inimene ja lasta teisel ka ennast inimesena tunda. Imelik.

*
Tegelikult tekkis mul pärast konverentsi tunne, et midagi inimlikus loomuses ei muutu, et mõned meist ei ole loodudki rääkima, teised aga teevad seda ehk liigagi palju.