Maskid

Tegelikult pani mind natuke mõtlema see "Igatsus" - tulin tööle ja sain isegi omamoodi solvatud. Lugesin Nirti blogi ja noh teate küll. Hirmus oli natuke. Lugesin seda, kuidas ta teatas hästi rahulikult, et ei suuda lugeda "Mahtra sõda", et nii palju toredaid uusi sõnu, mida ei saa isegi guugeldada. Noh, jah. Rääkisin sellest töökaaslasele, vene-ukraina tüdrukule, kes ütles, et mis filoloog see siuhke on. Noh, ja mis kirjandusteadlane, noh, et see on lihtsalt võimatu, kui inimesed ei oska omaenda keelt. Mina jällegi hakkasingi mõtlema selle peale, et päris paljud eestlased ei loe muid raamatuid peale ingliskeelsete ja siis eeldavad, et nende keeleoskus on enam-vähem okei. Noh, umbes nagu minul praegu, kes ma üritan Charles Dickinsoni "Great Expectations"it inglise keeli lugeda.

Üritan. Tunnistan ausalt üles. Viimasel ajal on mul enda pärast pisut piinlik. Mitte väga palju loomulikult, sest siis ma peaks olema kohutav inimene. Aga ma omast arust ei ole. Ja see on natuke kummaline ja natuke hirmuäratav tunne, et ma ei ole. Ei ole kohutav, ei ole tore, ei ole kedagi. Lihtsalt eksisteerin poes ja isegi seal poole hoobaga. Ebamugav on. Tahaks midagi ära teha. Ega ma nüüd täpselt ka ei tea, mis see oleks, mida ma ära teha tahaks. Igal juhul rohkem, kui ma praegu teen. Loen praegu Susan Weinschenki raamatut "Kuidas panna inimesi tegutsema?". See on väga huvitav tekst. Sest mind paneb eelkõige mõtlema see, et kuidas panna ennast tegutsema selle suunas, miks ma Tallinnasse olen jäänud ja miks ma kirjutan ja miks ma loen ja miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Võib-olla pooltki mitte nii hästi, kui võiks. Jah, Igatsus, Mahtra sõda, Weinschenk - kõik tegelevad ühe teemaga, inimese uskumisega, mis ta on, mismoodi ta tegutsema peab. Õigemini küll, Mahtra sõda on midagi muud, on mäss selle sunnituse vastu, mis paneb inimest kuidagi käituma, aga see Mahtra sõja lugu Nirti blogis õigemini see keele kadumise või kaotamise asi, mis kummitab mindki, kui ma päevade viisi kasutan ainult teatud väljendeid, et inimesteni enda ümber jõuda. See on midagi fantastilist ja samal ajal hirmuäratavat.

Fantastiline on see, et olen siiani uskunud, et olen kirjutaja/kirjanik/luuletaja - kirjutamata, luuletamata. Sõna otseses mõttes. Müüja - olles kohati pelgalt kassapidaja. Ja kui Külli-Riin palus minult järjekordset artiklit teemal hammaste olukord, siis ma lihtsalt keeldusin, sest ma tean, et ma ei saa enam kirjutada sellest, kui ebakompetentne ma olen oma hammaste korrashoidmises või odava korteri otsimises või parema töökoha otsimises. Ilma naljata. Mul on palju auke, aga mul on ka oskamatus neid hambaid korras hoida.

Seni kuni ma pidevalt tegelen sellega, et ma ei saa endaga hakkama, siis ma toidangi oma saamatust. Ja ma ei ole selleks valmis. Ma ei taha seda, samas - ega ma ei ole väga paljudeks asjadeks valmis. Ja ma olen tahtnud väga paljusid asju, mille nimel ma ei ole üldse vaeva näinud. Seega on väga väike tõenäosus, et ma neid endale üldse lubada saan. Sellegipoolest - ma muudkui loodan, et lõpuks ma saan endale ka neid asju lubada. Lihtsalt tuleb ennast kokku võtta. Ja mitte karta.

Seal näidendis on üks stseen, kus oma naise raha ja mõisa maha mänginud, joonud ja hooranud Sergei Sergejevitš teatab Koljale, keda on oodatud suurte lootustega Moskvast külasse, et äkki tema teab, kuidas päästa olukorda. Seal see Sergejevits seisab, purupurjus ja hullumeelne ja mida kõike veel ja räägib, et ta on idealist. Mees kisub endale maski ette, aga ta ei suuda sellega midagi muud teha, kui lihtsalt sealsamas totakalt seista-olla. Ja ega ma ka ei oska. Lihtsalt ei oska ja kõik. Aga ma tundun endale viimasel ajal see Sergejevitš, kes ei suuda käituda niimoodi nagu idealist ehkki usub end olevat idealist. Ja selles kõiges on midagi hirmsat, midagi, mis viib mind kokku reaalsusega, oma võimetega või võimetusega, mis kisub nähtavale Madis Kõivu koolikaaslase, kellest sai lihtlabane giid tähetornis, kellest sai lihtsalt mingi õpetajanatuke, sest ta ei osanud oma võimeid suure tööga realiseerida, sest õpetaja patsutas talle liigselt õlale, ütles, et ta on andekas ja ta jäi uskuma, ta jäi oma unistustesse võnkuma ja võnkus terve elu. Umbes nagu mina - selle enda kujutatava maski all. See mask on ülikooli lõpetamise diplom, mille taha muudkui ronid, kuni ühel hetkel taipad, et sul ei ole midagi näiteks Eda Ahiga rääkida või veel kellegagi, kes on see, kelle moodi sa tahaksid olla. Ja siis imestad, et mis nüüd saab, et kuidas sa siia sattusid, et...

Ja siis see algabki.

Ma OLIN kuradi loll idealist, kes arvas end andekas kirjanik olevat. Ei ole. Kirjandusteadlane ka mitte. Aga rahu. Sellest pole midagi. Tööd tuleb teha. Ja küll siis saan selleks, kelleks tahan saada.