Karistusseadustiku vääriline olukord

Mõnikord ma ehmatan ära, kui paljusid asju on võimalik teha - kurjalt, enesekeskselt, rumalalt, halvasti. Inimesed ei mõtle sellele ega endale ega oma tegudele. Nad lihtsalt sõidavad oma nõudmistega kuhugi sisse. Eks ma isegi ole seda teinud. Pärast on muidugi paha. Peaaegu alati on selliste asjade pärast pisut paha. Aga kõige selle juures on ka midagi head. On hea, kui on vähemalt mõni inimene, kes pole otseselt enesekesksuse ja rumalusega kokku puutunud. Või kui ta isegi on, siis ta teab, et sest pole hullu, et inimkond on nagunii midagi palju paremat ja enamat, kui üks õnnetu rumalusekillukesega inimene.

Miskipärast tuleb mulle viimane Elo Viidingu jutukogu ette. Seal on üks lugu ühest tüdrukust, kes pärast semestrit loomingulise kirjutamise kursust teatas Viidingule, et ta ei kirjuta tavaliselt eesti keeles, et tema publik ei asu Eestis, et ta ei loe eesti keeles. Seda oli kummaline lugeda, kuidas Viidingu tekstis oli märgata kurbust, ängistust ja solvumist. Ma tunnen ka seda mõnikord. Ma tunnen, et paha hakkab, sest inimesed tahavad midagi minult mingil täiesti muul eesmärgil, kui oleks aus eesmärk. See konkreetne tüdruk tahtis lihtsat kursust, et saada head hinnet kergesti, sest ega see eesti kirjanduse lugemine nüüd nii keeruline ka ei ole. No, ma ei tea. Egas keegi ei tea. Mõnikord on mul umbes samasugune tunne poes olles, kui inimesel on pakutud omast arust kõike kõige paremat, aga ainus, mis ta tegelikult tahtis oli veel rohkem - teha kellegi eneseväärikusele liiga, manipuleerida ja tõugelda, lihtsalt sellepärast, et nii võib, lihtsalt sellepärast, et mina ei saa minna vaimse vägivalla ühingusse või politseisse ja kaevata karjuvate klientide peale. Lihtsalt.

Mul blokib ka eestikeelne vihane klient ära. No ei ole lihtsalt sõnu, mitte midagi ei ole, seisad nagu mingi lolliks läinud kanaaju, keda stresseeritakse senikaua, kuni sa oled sõna otseses mõttes lubanud inimesele kolm tasuta audioplaati, palju raamatuid ja miljon muud asja. Lihtsalt sellepärast, et keegi teisel pool toru täiest kõrist karjub, nõuab, anub. Niimoodi ei saa ju üldse äri teha, kui inimesed sedasi nõmetsevad. Mitte midagi ei saa teha.

Ja olukord on ikkagi lõpuks karistusseadustiku vääriline:

 214. Väljapressimine

 (1) Varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

 (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
 1) isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse;
 2) suures ulatuses;
 3) raske tervisekahjustuse tekitamisega;
 4) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt,
 5) isikult vabaduse võtmisega või
 6) vara rikkumise või hävitamisega, -
karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.