Anna ja Ervin

Inimesed vajasid erinevaid asju. Anna teadis seda - kuus aastat poes olid talle seda õpetanud. Letid. Näod. Käed. Värisevad. Kelladega. Ilma. Inimeste jutustamismaania. Inimeste vaikimismaania. Kui ikka üks inimene satub tollele jutustamismaaniale ja on plaaniliselt õnnelik, et leidub keegi, kes teda kuulata tahab. Ja ta vaatab õrna lõpetamatu vada saatel tuttavlikule võõrale klienditeenindajale silma nõudes ainult ühte. Kuulakem teda, kuulakem ta sõnu ja arvamisi, ta on tähtis, ta on vajalik, ta on... Mõnikord nad karjusid. Mõnikord mõmisesid. Mõnikord närisid närviliselt nätsu. Selle peale tuli Annale vanaema meelde, kes pidas toda närimist tobedaks kombeks. Ja Anna ärritus. Langes sõnapaljusse või sõnavaikusse. Sel polnudki vahet täpselt millesse. Peaasi, et langes peaaegu, et oma rolli kõige viimsemasse põhjanurka.

Elu omandas uue tähenduse sel hetkel, kui Anna ise nõudis midagi ise raamatupoest või postkontorist või veel kuskilt. Tõesõna nõudis. Muud midagi.

Juhus viis Anna kokku Erviniga, kes ei nõudnud inimestelt sisuliselt mitte midagi peale absoluutse tähenduse, millega tal polnud midagi peale hakata. Ahjaa Ervin kirjutas algelisi, labaseid, ennasttäis luuletusi, mille mõte oli inimestes leitud tähendust ära kasutada.

Nii see oli.

Jabur ja ilus.

Nagu Ervini elugi. Ema juures. Arvuti taga. Öösiti, Päeval. Õhtuti - hommikuti ta magas. Annaga kohtumine ajas ta lihtsalt segadusse. Anna suhtles inimestega asjalikult. Ta pidi neile midagi müüma. Antud olukorras polnud see isegi tähtis mida täpselt.

Anna oleks võinud ka koerasitta müüa komposti tarvis, millega inimesed kasvataks omaenda rõdul tomateid. Võib-olla müüs Anna aegajalt ka koerasitta. Me ei tea sedavõi noh Ervin ei teadnud. Anna ikka teadis, et ta peab müüma. Aegade algusest peale. Kui nad Erviniga Tallinna loomaaeda läksid, siis tundis Ervin, et tema peab suhtlema jõeseaga, kes nägi välja kui põrgust välja karanud polüglott-siga. Tema ruiged kõlasid abstraktsete filosoofiliste tähendussõnadena. Ervis hakkas luuletusi kirjutama otse seal võrkaia taga looma piideldes loomaaia pileti kontsale. Kuhugi pidi ju kirjutama. Ja hea oli, et oli kuhu kirjutada. Vanasti kandis Ervin igal pool raamatuid ja vihikuid.

Nüüd... Jah, nüüd!

Ta enam ei suutnud. Õlad valutasid raamatute kandmisest. Elu masendas oma kandvusega. Nüüd!

Anna masendas oma tööriistaliku suhtlemisoskusega. Ta oli liiga tavaline ja tähenduseta. No päriselt ! Täiesti hall - kadus kõikidesse asfaldiaukudesse ja Tallinna Narva maantee majafassaadidesse ära.

Aga kellegi teisega Ervin olla ei osanud. Tegelikult Annaga ka mitte, aga sellest ei olnud lugu. See oli elu. Need naised, kes omasid tähendust, kes ei käitunud nagu kellegi tööriistad, kes oskasid arvata ja olid omal veidral moel  rikkad ja ilusad - ehk isegi pingelist tähendust täis. Mõni neist õppis filosoofiat doktorantuuris omades sealjuures geenitehnoloogia bakalaureust, kirjandusteaduse magistrit, ja ehitades üles Eesti kuulsaimat äpifirmat. Jah, tähendusest pungil naised ja mehed, kelle juures töötasid toimekad isikliku tähenduseta hallid hiirekesed nagu Anna. Ervin vaatas teda veel natuke...

No oli alles...

Mitte midagi muud ta ei oska, kui oodata kliente oma poes ja neile müüa - moose ja raamatuid, sest selliseks olid raamatupoed saanud. Need müüsid pohlamoose ja raamatuid, plekkpurgis jõulukuuski, järjehoidjaid ja hea veel, et mitte sinimustvalgeid sokke.

Anna!

Anna!

Oh, Anna! arvas Ervin.

Aga Anna ei pannud Ervini iroonilisi märkusi millekski. Ta nägi, kuidas mitte keegi ei osta Ervini raamatuid. Mis siis, et Ervin leidis inimeste tähenduse või tähendusetuse. Inimesed ei leidnud tema raamatute tähendust või tähendusetust.

Anna natuke haletses oma sõpra. Natuke tundis uhkust, et näe, ta tunneb ühte kirjanikku. Omas ebalevas tagasihoidlikkuses ei teadnud Anna kuidagi olla kirjanike sõber. See lihtsalt tundus talle liiga suur au. A näe Erviniga võis olla.

Too oli sama vaene ja sama tähendusrikas kui Anna.