Ja mu hea professor bakalauruse ajast, vihaseks saand Martin Ehala - keda ma ükshommik kuulasin õpetajate ja täna õhtul eesti keele õigustest rääkimas. Mõlemad on olulised. Üks on seotud inimeseks kasvatamisega olmelisel tasandil, teine on aga oluline eestikeelseks jäämisega. Enesekindel ja uhke nõnda mäletan oma noort ja uljast professorihärrat tol mälestusväärsel 2003. aastal, kui ta jah polnud veel jõudnud isegi 40 eluaasta lävele, ehk tegu oli noore mehega, kes võinuks olla mu isagi. Ja nüüd korraga - keel, selle kadumine, ma ei ole vist nii vihast inimest kuulnudki kui ta selles kõnes siin on: Keelesaade. Ehmatus, mis tabab tema häält kuuldes lööb jalust nõrgaks. Nüüd on ta endast välja kasvanud, jõudnud aega, mis ei sobi tema kasvandikele. Priit Kruus lihtsalt tegi endale liiga, aga Martin Ehala vihastab välja. Niimoodi muide ei ole ma näinud tükk aega kedagi vihastamas nagu tema. Liiga hilja. Eelmisel aastal sai Toomas Liivi surmast 9 aastat. Minu võimsast õppejõust, kes kuivas kokku mõne kuuga, sest ta ei osanud inglise keelt, sest tal ei ilmunud artikleid tolles keeles. Ma ei teagi, mida sellest arvata. Ma ei saaks ilmselt isegi praegu hakkama uue magistrikraadi või doktorantuuriga, sest peab kirjutama vähemalt kahes keeles. Korralik eesti kultuuri uurija võiks tegelikult osata lisaks eesti keelele ladina keelt (sest sealt algab me ajalugu), saksa keelt (sest nemad alustasid meist ja meile kirjutamist olles meie ülikud sajandeid), vene keelt - sest mis salata 1880ndate venestusperiood ja 50 aastat vene võimu all, kirjutasid ka meie ajalugu, inglise keelt, sest see kirjutab meid praegu, ja kui tunda püsihuvi eesti keele iseärasuste vastu võiks osata pisut, eriti Johannes Aaviku fännid eksole, soome keelt ja prantsuse keelt. Te ikka teate, kust tuleb relv ja sarmikas ja kaunis - eesti keelde? Ei tea? Noh, märksõnad on ülalpool. Aga kõige paremini tuleb ikkagi rääkida ja kirjutada eesti keelt.
Pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna ehkki Instagramm, Facebook, Messenger jne on meile seda õpetanud viimasel ajal.
Kuidas seda aga teha? Ikka sedasama keelt kasutades igapäevaselt. Olgu ta siis Valgre laule kuulates, kaasa ümisedes või Eda Ahi* luuletusi lugedes või sõbraga diskuteerides teemadel, mis teevad haiget või rõõmustavad. Ka mu töö kirjastuses hõlmab keele kõige põnevamaid saadusi - raamatuid - neist saavad varem või hiljem meie sõnade loojad. Jah, hea keeleoskus areneb lugedes - häid lugusid? Või väga hästi kirjutatud tekste? No minu meelest hea lugu ongi seotud hästi kirjutatuga. Sealt sirab välja rütmitunnetus, emotsioonide ja keelega mäng, millesse võib jäädagi unelema. Ja ei pea selleks olema sugugi mitte keeleteadlane või philo logos, lõtva võib olla tavaline jorss, kes kannab kulukaid ja käib õhtuti tantsimas oma väga hea sõbranjega Vabankis. Ja no ei pea lugema Heideggeri või Madis Kõivu. Võib täitsa kätte võtta Emilie Schepi krimkad või mõne "Vale venna" või "Põrgu või paradiisi" või "Ülelahe pumpernikkeli". Ja miks? Sest eesti keel, kas teate, on väga vajalik igapäevaseks kasutamiseks ja seda on kõige lihtsam passiivselt lugedes õppida.
*Kui teda loen, siis kipun kirjutama riimis-rütmis.
