Raamatud, 2018, seiklused, vägi, hmmm...

Uus aasta. Hmm... Sealt ta siis tuleb. Mina olen alati uut aastat ja aega oodates kuidagi mitmepalgeline-otsaline. Eelmine aasta oli paras hullus, millest välja tulemine võtab mul ilmselt see aasta pisut aega. Töö, töö, töö, töö! Ja ma ei ütleks, et selline töö, mis mulle ei meeldiks. Kunagi - see oli nüüd juba 5 aastat tagasi tahtsin saada turundusinimeseks, sest! Just nimelt sest! Tahtsin saada, et teha võimalikult palju ja võimalikult hästi oma tööd ehk klienditeenindust. Turundada oma raamatuid ja vajadust lugemiseks ja asjade üle mõtlemiseks.

Eesti raamatumüüja Riia raamatupoe juures, sest...

Oma põhiloomult olen ma ikka veel see - mittemõtleja, mitteanalüüsija, tegutseja, impulsiivne väike plika, kes uudistab maailma varvaste, käte, silmade, kogu keha liigutamisega. Viimasel ajal olen isegi vastavaid raamatuid lugenud. Mis see Wilkie Collinsi "Kuukivi" muud ole, kui üks lõputu otsimine ja uurimine ja maskide taha vaadata püüdmine. See on kütkestav ja võluv, nagu mõni detektiivisari, kus peainspektor Barnaby lülitub mõnesse valusasse ja pingelisse lukku, mis kaevatakse koos värske surnukehaga 25 või 30 aasta tagusest ajast välja, lihtsalt selleks et... Inimesed on huvitavad ja julmad ja ilusad ja õõnsad korraga. Me kõik oleme mitmekihilised (kui muidugi on antud mitu kihti, millega katta oma valusid ja muhke, mis elu on andnud) ja mõnikord palju võimsamad, kui me ise usuksime, et me oleme või nad on.

Aga jah. Mäletate toda väikest tüdrukut, kes uuris oma naabripoisiga kogu Võru Raudtee tänava ümbruse läbi? Ah? Ja siis Tamula rajad, lõpeks Tallinna Kopli, Pirita tee, Kadrioru pargi? Isegi Festac Towni Lagoses, Nigeerias uuris ta läbi oma hea Väikse Printsiga. Ta käis nüüd oma elukaaslasega Riias ja Vilniuses. Võttis bussi. Istus sisse ja sõitis. Sinna, kus Rainis au sees, sinna, kus Gediminas oma hobuse ees aega otsib. Sinna! Ja naabipoisiks osutus ei keegi muu kui elukaaslane. Rahulik - vaikne - mõnikord närviline kallis. Minu kallis!

2018. aasta oli samasugune uue piirkonna uurimine ja sõnastamine minu jaoks. Tehniliselt võttes süübisin oma võimesse inimestega suhelda ja strateegilisi otsuseid vastu võtta seoses oma raamatutega - see ei ole olnud lihtne. Palju tagasilööke, palju muhke, palju ebameeldivat ja ebamugavat. Aga imelik sõjast läbi käinud tunne muudkui kestab. Võib-olla lähen rahulikumaks. Ei tea. Varsti möödub 10 aastat minu magistrikraadi omandamisest - mina ei tea, kas see on hea või see on halb, et ma nüüd siin Tallinnas oma mitteisiklikus korteris, oma isiklikult ostetud ja kokku pandud ON24.ee-st ostetud voodis, oma vanasse 2012. aastal liisinguga ostetud arvutisse sõnu kriban. Ei tea. Ma ei julge mõnikord üldse midagi tahta. Mõned minu soovid, või tuleks öelda, et paljud, on täide läinud. Ma olen natuke uhke ka nende täitumiste üle ja natuke ehmunud. Just see - ei teadnudki, et minus on nii palju jõudu, tunne tekib. Võib-olla on seda veel - mitte lihtsalt potentsiaali, vaid tahumatut, jõhkrat, allumatut väge, mis paneb jalad värisema ja liikuma uute ja põnevate seikluste suunas.

Eks tuleb toda väge otsida ja tarvitusele võtta. Sest ma olen. Teate küll. Oma ema tütar. Mis siis et ma temast suurt midagi ei tea, ma tean, et ma olen tänulik selle eest, et ta julges mind sünnitada, julges mind enda omaks nimetada, julges mind armastada ja sellega garanteeris, et mul on vanaema, et mulle jääb isa. Ma ei usu, et teistsuguse naise lapsena, mind oleks hoitud niimoodi ja hoitakse muide siiani. See on ikka natuke minu ema süü, et ma olen armastatud. Eksistentsist rääkimata. Ja see pulbitsev jõud, millest ma räägin ja millele ma üsna harva oma komplekside pärast peale satun, tuleb ka minu emast, sest isa on isa. Mingi osa temast on olnud tõenäoliselt juba algusest peale kindla peale minek. Minu ema aga armastas elada, naerda ja muuta maailma sellega paremaks kohaks. Mina kardan mõnikord elada, sest lihtsam on olla rutiinne ja teha seda, mida öeldakse, et ma pean tegema, kui oma peaga mõelda ja usaldada oma sisetunnet ja liikuda oma väge mööda elu suunas.

Aga jah. See on seal kuskil on olemas minu isiklik vägi, milleni jõuda läbi seikluste, nagu lapsena saime teada oma lihaste jõust ja koordinatsioonivõimest ja oskusest ronida kõige kõrgemale oksale ja mitte karta kõrgust ja oma keha jõudu, seal on olemas ka inimlik vägi, millest mitte keegi meile rääkinud ei ole. Sest teised ka ei tea seda enne, kui me ise pole julgenud uurida oma väge. See on meie sees. See on meie.