Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.
Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.
Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.
Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.
Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.
Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.
Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar