Seesinane

Seesinane suvi on olnud üks võrratu olend. Ei olegi puhkust eriti võtnud, aga mõni nädal on täitsa puhkusetunne. No kui ikka sõita mõnda ilusasse vanasse mõisa raamatuid müüma või kasvõi looduskaitse seltsi inimeste juurde Vana-Vigalasse või lihtsalt mõnikord Henrykuga Paldiskisse, kahekesti, tasakesti, rahuliselt. Ja vahepeal lugeda proua Obama naljakalt armsaid presidendi kaasisendi Valge Maja lugusid, siis jällegi Liisa Perandi novellitikukesi, siis Hasso Krulli "Euroopat", tekib täitsa nagu inimese tunne või nii, ehkki tuleb tunnistada, et kõik pisut väsitab ja koormab. Mitte müüa on raske töisel-suvisel ajal. Ehkki pean tunnistama käsi südamel, et väga äge on müüa. See siin surev amet ju. Keegi enam ei jaksa maksta raha inimkontakti eest, kes on muide palju ebameeldivamalt lõhnav, rääkiv, reageeriv, erinevalt automaatsest kassaaparaadist. Minagi eelistan ju osta toda sööginatukest automaatkassast, mitte inimese käest. Võõras inimene tekitab stressi, ega omagagi pole lihtsam, toogi tundub hirmutav, võib vahel hirmuäratavamgi olla.

Ahjaa. Võõrastest inimestest rääkides. Miskipärast kukuvad erinevad tüübid kaksikutega jutustama. Eriti lõi see sellel nädalavahetusel välja, kui me kolmekesti Intsikurmul käisime. Küll leidis meid vanem daam Maksimarketi juurest üles ja kukkus rääkima, kuidas talle meeldib hirmsasti telkida, et ta on oma mehega kogu elu telkimas käinud 40 aastat abielu, eks ole, ja oi kui toredad matkasellid me siin kolmekesti oleme. Ja ega kaksikud pole pahad, nemad ikka jutustavad vastu. Kohvisabas kohtusime ühe noormehega, kellele vanemad, kunstnikest vanemad, olid talle nimeks pannud Unn. Täitsa ära ehmatas. Pärast telki kokku pannes, saime tuttavaks Mardiga. Ja nii ta on. Kõikjal tulevad inimesed ligi. Nagu oleks kogu ilm huvitatud pisut teineteisenäolistest pirakatest meestest. Pisut. Muide isegi minu töökaaslane teeb kaksikutel vahet.

Aga jaa. Pilt sellest, kuidas me kõmbime viiekesti Soontaganale. Üks müstilisemaid nädalavahetusi, mis meil Henrykuga seni olnud on. Tundus, nagu oleksime kaks nädalat puhanud. Tegelikult kestis see kõigest kaks päeva, sõitsime Rumbasse, sealt Vana-Vigalasse, sealt Soontaganale. Soontaganal müttasime läbi soo ja katsusime taliteed pidi käia. Väga kihvt ja väga teistmoodi tundus, kui tavaliselt. Meie Henrykuga tabasime end pisut totakast situatsioonist. Et jah. Meie oleksime mõelnud, et soo? Mis soo? Soo on soo! Siit me läbi ei lähe ja uurimust ei korralda, et mis seal soo keskel on. Aga meie hea sõber ütles, et lähme, uurime sood. Ja seal me siis olime, viiekesti, pluss kaks armsat peni, kellele meeldib ka soos mütata. Vajusime paiguti põlvini mutta, paljajalu, silmad peas süttinud. Midagi maagilist. Ei teagi, mis see täpsemalt on, midagi ehedat, ei oskagi öelda, kuidas see läbi naha ja üle meelte lendab. Midagi kaunist, mis teeb inimesest inimese looduse keskel, ei peagi täpselt teadma, mis me seal sookailude ja jõhvikate keskel tegime, sinikad irevel meie poole kaemas. Meie - inimesed. Temake - loodus. Päike täistuuridel. Parmud säärtes kinni. Nõgesed jalgu katsumas. Meie aga läksime, läksime, läksime.

Keskpäeval lugesin üle pika aja luuletusi, neid Hasso Krulli omi ette. Kartmata, et ei julge, et ei oska, et kus mul see keel või sõna antud, et kas tulen toime. See on naljakas, kuidas mõnes seltskonnas, tunned ennast kodus. Ei ole mingi eriline loodusinimene ega mõni stsenaristist filmifanatt ega luuletaja ega kirjanik, lihtsalt mina, armastan lugeda luuletusi ja rääkida vene keeles ja üldse mõnikord lihtsalt olla. Nii mina, kui mina enam üldse olla saab. Ja tundub, et teised olid ka teised, nii teised, kui üldse olla said. Kartmata. Nagu oleks kaks nädalat ära olnud.

Järgmine kord ehitame onni. Öösel kiljus muide üks põder meie telgi juures. Hirmul olid suured silmad. Meist mitte kaugel röögatas ilves. Hirmul olid veel suuremad silmad. Aga üldiselt oli elus olla. Natuke lapsemeelselt. Natuke nii nagu kaua aega pole olnud.

* * *
tol targal päeval
kui aeg
tirib haavad lahti
ja päriselt peab
peeglist nägema
kurjusekortsutust
valuvagusid
hargnemist näos

tol päeval kui
enam ei saa
süüdistada
ema või isa
või konteksti

tol päeval
kui tuleb vastutada
iga tegematajätmise
iga väljamineku
iga rumala sõna
iga ülbuse hakatuse
eest

siis kui enam
ei saa
millegi taha
millegi eest
põgeneda

siis oledki
saanud
oma tegeliku
tasu