Pöff jätkub. Loovkirjutamiskursus jätkub. Teatristuudio jätkub. Veel jätkub. See nädal olen püüdnud veel mõned filmid ära vaadata. Emotsioonid on jooksnud lakke ja sealt alla, nagu hiigelsuured kolakad mustad rändrotid, kes kogemata on pesitsema jäänud inimestega majja. Ja kogu aeg keegi karjatab täiest kõrist, et rott, rott, rott. Keegi inimene majas.
Teatristuudio on väga põnev paik. Juba eelmisel aastal näitlejameisterlikkusest osavõtmine pani mind mõtlema oma viienda klassi Katrina Helsteiniks olemisele. Selline pisike, uudishimulik, õpihimuline, teravakeelne. Muidugi kõiksugu rahvaülikooli ja koolitamiste asjad on mõneti pealiskaudsed ja natuke valusad seetõttu. Ometi juhtub minuga praktiliselt alati teatristuudios midagi, mis natukeseks paneb kohe enda peale mõtlema, et kes ma olen ja kuidas ma olen ja kuidas ma siiani olen endaga läbi või hakkama saanud. See ei ole olnud lihtne ülesanne, sellest olen ma ka aru saanud, viimasel kolmel tööaastal Heas Loos. Endaga läbi saada. Ennast võtta nii nagu ma olen.
No olgem ausad, mõnikord on väga raske ennast armastada sellisel kujul nagu oleme, nagu meid meie ema-isa ilmale lõid. Vähkkasvaja geenide, pisikeste tisside, paksude prillide, mingi resoluutse peaaegu et ükskõikse tundmusega enda riietuse-välimuse suhtes ja siis kohtudes inimestega, kes näiliselt tunduvad täiuslikud ja endaga toime tulevad. Näiliselt. Rõhutan seda alati. Teise sisse ju ei näe, enda sisse ja enda peale ka ei näe. Ometi just siis, kui kõik tundub korras ja normaalne olevat, kuigi peab tunnistama, et see aasta on veelgi raskem aasta kui eelmine aasta, juhtub see minuga, see sisemine katkiminemisraksatus, nagu oleksin puu, keda on tükk tükk aega erinevad karmid tuuled räsinud, siia ja sinna ja peaaegu vastu maad surunud, nüüd aga tuleb see üks väike tuulekene, peaaegu nähtamatu ja lükkab mu lõplikult ümber, oma väiksuses kõikvõimas.
Endas ja oma kehas pettumine on midagi veel jubedamat, kui oma töövõimekuses ja nutikuses pettumine. See on palju valusam. Midagi, mis paneb tegelikult nutma. Aga te ju teate seda, et Helsteinid ei nuta, nad teenivad edasi! Raha, inimesi ja üldse - kohustused on tähtsamad, kui emotsioonid, valud, asjad, muidugi kõik see jama, mis ühel hetkel välja on jäänud tulemata, tuleb kuskil mujal välja. Kõik see rumalus, ahastus, ebamugavus. Ma arvan, et mul kindlasti on olnud mingi periood ka depressioon, aga hetkel mul seda ei ole. Ainult katus sõidab mõnikord. Ja sellega toime tulemine, on omaette kunsttükk. Ahjaa, viimati sõitis katus justnimelt teatristuudios.
Sest nii kui kehastuda või isegi ette kujutada, siis juhtub see, et on juhtunud. Kopp-kopp ja vanaema tuli. Kopp-kopp ja isa tuli. Kopp-kopp ja muud tegelased tulid. Kopp-kopp... Igapäevane rahu sai rikutud. Kopp-kopp...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar