Mõte sellest, et eesti keel või kirjandus või rahvaluule ei ole riiklikult olulised või tähtsad, et inimesed, kes töötavad nendel aladel võib lihtsalt kokku lükata, ühte patta panna ja teha neist n-ö projektipõhised humanitaarid, kes on alati pisut söömata, pisut ilma, tekitab minus mitmeid assotsiatsioone. Jah, mina olengi see humanitaari taustaga tegelane. Projektipõhiselt pole ma kunagi töötanud, muuseumis või teadusasutuses ka mitte. Olen olnud viimased kümme aastat sõna otseses mõttes raamatute müüja. Alates ketipoemüüjast lõpetades logistiku ja turundusinimese rolliga kirjastuses praegu, mille sisse mahub ka raamatute müük. Sisuliselt ma raamatutega ei tegele, seda tegin ma enam kui kümme aastat tagasi ülikoolis. Sest need väiksed arvutused, mis ilmusid mõnes Sirbis, ei loe.
Aga! Oluline asi meie äris, ei ole tegelikult suured poeketid, vaid see, mis nendes kettides ära müüakse, mida inimesed näevad, mida mitte. Ja see, mida inimesed näevad või mitte, sõltub mitte ainult turunduseelarvest, see sõltub eelkõige laiemast pildist inimeste ümber. Jah, laiem pilt tuleb tavaliselt Eesti Rahvusringhäälingust! Tuleb ka sellistest suurepärastest fraasidest lugupeetud Helmede hõlmast, et kae hobusevargaid. Laiem pilt tuleb ka sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et rahvaluule pole oluline, et Tuglase-Underi keskus pole oluline, et Tallinna ülikoolis ei pea sisuliselt enam õpetama eesti kirjandust, sest see pole oluline. Mis teeb olulise? Ikkagi raha! Oma last saad sa armastada küll, aga kui sa ei kuluta ta peale raha ja tal pole riideid selga panna või süüa, siis sa teda tegelikult ei armasta. See on sinu vanemlik kohus. Sõnades esineb meie praegune valitsus kui kultuuri ja traditsiooni väärtustaja. Päriselus näeb see kõik palju nukram välja,
Raamatute eest tuleb seista. Sellega tegelevad teadlased ja ajakirjanikud. Raamatutele tuleb meie seas ruumi anda. Loomulikult olen nõus, et noored ei pea lugema raamatuid, kui samal ajal on väljas mõned väga head filmid või seriaalid, millele on palju lihtsam oma aega pühendada. Tean ise, kui raske on näiteks detsembris, kui suurem osa tööpäevadest kulub justnimelt logistikale või müügile, raamatut lugeda. Ükskõik, mis raamat see ka poleks. Kui see harjumus on tekkinud, siis tekib vajadus neid koju osta ja läbi töötada, lihtsalt sellepärast, et lugusid ja keelt olen ma mingil kummalisel põhjusel juba ammu armastanud. Keegi päriselt seda põhjust ära arvata ei oska. Ristand insenerist ja kokast-teenindajast ei pidanud ju looma sellist humanitaarhullu, kes raamatuid müüb, aga võib-olla siiski. Igal juhul ülikoolis tähendas raamatute lugemine hoopis midagi muud kui praegu. Ja nende mõtestamine osutus millekski enamaks ja võimsamaks, kui nende müük. Seal võis endale lubada eliidiks olemist. Päriselus seda paraku lubada ei saa. Siiani mõtlen sellele õnnetule kirjandusteadustudengist müüjannale, kes esimest korda ühes ketipoes avastas, et inimesed ei loegi igapäevaselt luulet remondivad, kokkavad, abistavad ennast mingite veidrate raamatutega. Kusjuures mina loen igapäevaselt luulet!
Eliit ja pärisinimesed ei saa ega tohi olla teineteisest liiga kaugel. Aga see kaugus algab juba sellest, kui Mart Juur ei ole enam kirjandusminister, vaid tema raamatutest rääkimisi tuleb vaadata "Prillitoosist"! See on kõigest üks väike näide vastikust olukorrast, mis tõmbub raamatute ümber nagu poomisnöör. Samuti kui Peeter Helme vahetab kirjandussaatejuhi ameti Vikerraadios Postimehe peatoimetaja vastu. Loomulikult on kõik kolinud internetti ja Instagramm ja Facebook võib-olla isegi mõni veelgi uuem ja parem kanal annab meile kiiremini infot meid ümbritseva kirjanduselu ja raamatute kohta, aga siiski! Kui isegi ülikoolisiseselt otsustatakse, et see eesti kirjandus ei vääri lektoreid, ootab ka mind ees tugevalt teistsugune kirjandusmaailm, kui näiteks seitseteist aastat tagasi tookordsesse Tallinna Pedagoogikaülikooli astudes. Siiani on meeles, kui meeldivalt üllatunud minu essee üle oli Tiina Kirss, kui proovisin ka Tartu ülikooli kirjandusteadust magistris edasi õppima minna. Ma olin teistmoodi! Ja see kõik oli Toomas Liivi ja Anneli Kõvamehe ja Marju Kõivupuu ja veel paljude teiste põnevate eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõudude pärast, kes andsid mulle laiapõhjalise ja põneva hariduse just siit praegusest Tallinna ülikoolist! Seda haridust kasutan ma küll pisut teistmoodi, kui ma seda 2003. aastal ette kujutasin. Aga ma kasutan seda siiski! Ja see on andnud mulle võimaluse süveneda raamatutesse teistmoodi, kui ma seda muidu teha oskaksin. Aga kaotades ära inimesed, kes oskavad hoolitseda meie vaimu eest just eesti keeles, ei imesta ma ka selle üle, et enamus minust kümme-viisteist-kakskümmend aastat nooremad räägivad sega-inglise keelt ja ei loe, sest need, kes neile lugemist peaks õpetama on hobusevargad ja need, kes peaksid tegelema otseselt nende rahvaluule uurimisega ei vääri granti.
Mind ennast huvitab, et kas minu hobiks taandunud kirjandusteadus ja kirjutamisvajadus ja lugemisoskus, lõpuks muutubki tavapraktikaks? Et õpid ülikoolis kuus aastat ja pärast otsid võimalust, et mõtestada loetut ja kirjutada kuhugi millestki, näiteks tantsuetendustest pilet vastutasuks. Ja süveneda ei saa ühtegi raamatusse kauem, kui seda lugedes. Ma loodan, et mitte, sest iga kord kui ma Musta Lakke sattun või mõnda põnevat Urmas Vadi juhatatud kirjanduse saadet kuulama, olen ma väga õnnelik, et on inimesi, kellel on aega süvenemiseks ja meid ümbritseva ilma mõtestamiseks. Müügiinimesena oleksin aga veelgi rõõmsam, kui oleks ka neid nägusid, kes saaksid avalikult jagada neid mõtestajaid ja süvenejaid, ma oleksin väga õnnelik kui Mart Juur teeks oma kirjandussaadet ETV-s. Õigel kellaajal! Kell 20.00!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar