Unenäod - pilk sinna reaalsusse, mis on kõhu ja pealae vahel, mis annab tunda ja mõjub mõnikord, kui jahmatav äratuskell, piinates minu maailma kõikehaaravust. Või noh labasemalt väljendudes annab mõista, et olen suht sitt inimene olnud ja elanud sisuliselt mugavas surnutele mõeldud magamistoas. Mitte elusatele, mitte elule, mis on muutuses. Ja selle koha pealt peaks ikka natuke mõtlema, et mis edasi või kuidas. Lugesin Tõnis Vilu Loomingu Raamatukogu luulekogu. Tõesti keeleliselt väga täpisteaduslik - huvitav on ka see, et ära hakkab kaduma see mingi sotsiaalne rõhutuse tunne, asemele tuleb kerge melanhoolia, mis võib meid kõiki iseloomustada ja sealt, just nimelt sellelt pinnalt võib minna juba mõnda teise ruumi, minna teiste inimeste ruumi, tekib mingi üldistusvõime, mille sisse laguneda. Ehk natuke võib mul piinlikki olla, et olen teda väiklaselt mitte just ägedaks luuletajaks tembeldanud.
Ahjaa. Seoses sellega, et kuulan mikroökonoomika loenguid courseras (kogemata suutsin isegi maksta selle eest!), tuletas see mulle kirjandusasja meelde. Kirjutamine on selline üldine tegevus, mida kõik me armastame teha. Miskipärast. Kõik me on muide tavaliselt ka lugejad, ka mõtlejad, ka mina. Kirjutamine on igati tore harjumus, millele kinnitada teisi harjumusi külge. Samas, kui kirjutavad nii paljud inimesed, ja kirjutamine on n-ö paljude jaoks teema, siis tekib ikkagi küsimus, et kas pole tegu üle pakkumisega? Kirjutama peab muidugi ja peab palju, et saaks hästi kirjutatud teksti kätte, aga enamasti ei pea ju kõike avaldama. Või peab? Olen ise aru saanud, et mõned tekstid ja tekstiloojad on minu jaoks natukeseks ajaks ammendunud. Nad on nagu moest väljas.
Jürgen Rooste kirjeldas siin mingipäev, kui valus oli lugeda Leo Luksi arvamust tema luulest eelmise luuleaasta valguses. Rooste on tubli! Minu jaoks ta on inimesena üks inspireerivamaid ja julgemaid tegelasi, keda tean ja ma ei oska kedagi teist tema asemel ette kujutada. Ta on nagu vanem vend kõikidele noortele luuletajatele (olles sealjuures ise luuletaja ja eeskuju)! Ta on kogu oma ekspressiivsuses tohutult jõuline ja tohutult haavatav korraga. Teda tuleb armastada ja karta korraga, mingit keskmist teed ei ole.
Aga jah, kaldusin kõrvale teemast, raamatuid tuleb välja anda, aga ennast välja andes tuleb pidevalt tsenseerida. Ses mõttes - nagu kõikide kunstidega on - kui ei pea, ära jumala eest tee. Kui ei pea luuletama, ära jumala eest luuleta, kui ei pea kirjutama, ära jumala eest kirjuta (või kirjuta kaubanduslikke tekste, kasuta oma joie de vivre, et vahendada suurepärast eesti kirjandust või hääd tantsu või kasvõi kirjelda absurdse ja kauni põhjalikkusega köögimööblit, et sellel oleks ostjaid), kui ei pea, ära tee muusikat, kui ei pea, ära laula, kui ei pea, ära tantsi. Tee kõike seda endale, sest mida rohkem sa oma tekste ja asju jagad, seda rohkem seda on, ja seda vähem tähtsaks ja vajalikuks inimesed sinu tekste ja muusikat jne jne peavad. Sa muutud igavaks, see on seotud alati inimeseks olemisega. Tujud ja tunded, nagu üks laul ütleb. Tegelikult mood. Midagi on mingi hetk moes ja siis läheb see moest välja. Kuigi näiteks Hasso Krull tundub mulle klassika. Või Stephen King või Umberto Eco või Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu (ehkki tema raamatuid müüakse ka odavamalt viimasel ajal).
See ilge jama paberi osas, mis iseloomustab uute raamatute hindasid, võib olla justnimelt tsensuur, mis aitab meil vähendada raamatute füüsilist hulka. Ja ehk see annab täiesti uue võimaluse meil teha raamatuid. Ehk saame me nendega ka täiesti uuel moel kontakti, ehk pole neid enam vaja müüa igast nänni kõrval või restorani sees, vaid nad muutuvad taas olulisteks ja seetõttu millekski enamaks, kui nad on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar