just mingipäev rääkisin kohviku-Merlega, et kuda see suitsetamise värk. Minul näiteks, kui ma just ennast oimetuks pole joonud, ei ole suitsetava Henryku-Ra jne kompanii kõrval kunagi tekkinud tunnet, et peaks sotsiaalselt suitsetama. Henryku õemees on küsinud, et kuidas see üldse võimalik on, et ma ei suitseta, sest sisuliselt vanasti siis kolm neljandikku Novoditest suitsetas, ja mina istusin Henryku isaga aias söögilaua taga ja üritasin rääkida. Ja nii see käis, see meie värk. Minul oli/on siiani kuidagi imelik suitsetajate keskele imbuda ja rääkida nii et mingi asi lendab näkku. Ja eks see tite omamine teeb selle pahe minu jaoks veelgi ebamugavamaks, eelmisel aastal eriti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar