Kapitalism kui üllatus

Vastus kriitikule, kes maksumaksjaid nende endi raha eest sõimas 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-kinode-vaike-valimaaraja/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR1qmtEvBOmZqKhIrnV_1ICgeC03M1Uh_URGdsiHD-OxYdStQTiZy5Gi9L0_aem_AeGWDH0ytmyImbagBUuxIEjzXdk0XxDN5GqS9WfEn47Q5BegoJ6i4HxRu3RNTjAnMg4SBWTAK5HjaVDyx1RHkXqz

Kultuurikriitik ja turundusspetsialist Katrina Helstein

Kas kliendil ja kliendil on vahe? 

Mida teie arvaksite sellistest lausetest, kui olete pensionär või lapsega ema: "sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki." ? 

Ma moosisaiapugimisest ei oska midagi arvata, ka silmanägemisest ei oska midagi arvata, aga seda tean ma öelda, et erafirmades ei vaata keegi sinu passi, ei vaata keegi sinu käsi ja jalgu või nende olemasolu, et sulle oma teenust või toodet müüa. Kõikide raha võetakse rõõmuga vastu, kes sinu kinno, sinu kohvikusse või poodi tulevad. Sirbis aga teatatakse kõigile, et mõni inimene ei kõlba kinno, sest ta on vana, sest ta tahtis enne koju minemist poest läbi käia, sest ta ei kuule või ei näe jne, jne, jne.  

Ikka veel on mul silme ees minu ülikooli õppejõud, kes 1990ndatel sattus elus esimest korda Rootsi ja nägi inimesi ratastoolides, silmnähtavalt teistmoodi inimesi tänaval ja mõtles, et kui haige see Rootsi ühiskond küll on, et seal nii palju silmnähtavalt haigeid inimesi tänaval võib ringi liikuda. Andrei Liimetsa arvamust avaldataksegi praegu meie maksumaksja raha eest Sirbis. Et meie ei või pensionäriks saades kinno minna, et meie Kantor Emori vastajatena oleme kehvemad kliendid, kui need päriskliendid ehk filmikriitikud ja keeruliste filmide vaatajad. 

Kapitalism on väga põnev nähtus, osaliselt tohutult ebaõiglane, sest see, kes maksab, see, kellel on raha ja aega, saab endale lubada teatud kaupa või teenust.  Sisuliselt aga me ju hääletame  oma jalgadega Artisesse või Apollosse minekul, et kui hästi kinol läheb. Teisalt on selles törtsuke päris ausat demokraatiat, seda tehes saame kujundada end ümbritsevat. Mida parem programm, seda mitmekesisem publik. Seda põnevamad väljakutsed programmi koostamisel. 

Hollywoodi film ja selle turundustrikid

Ja mis veel kapitalismiga kaasas käib ja Hollywoodi filmidel on see asi juba väga pikalt selgeks õpitud - turundus. Nemad juba teavad, et müügimees ja filmimees ei pea olema ühes ja samas isikus, vaid suure tõenäosusega on need erinevad inimesed. Ehk praegu on "Furiosa" treiler kinodes vaadatavate filmide ees käinud juba kolm kuud, aga eesti filmide treilerid jõuavad kinno nädal enne filmi, kui nad siis ka on kinno jõudnud. Ehk keegi ei tuleta filmitegijale meelde, et tegelikult peaks juba algusest peale mõtlema sisututvustusele ja treilerile või tiiserile. Mitte midagi halba ei tee ka filmi tegevusprotsesside filmimine ja kommenteerimine filmi Instagrammi või Facebooki kontol pikalt enne filmi kinno jõudmist. Ilma treilerita ei oska kinopublik filmi ju oodata. Kas selle töö peavad ära tegema kinod? Või levitusfirma? Või filmimehed ise? 

Kõigele lisaks pole ka ükski kriitik viitsinud pärast pressifilmi vaatamist filmist mitte midagi kirjutada, sest tema sõnad ja teksti ilu on tähtsamad, kui see, et inimesed saaksid filmi kohta kohe midagi teada ja kinno seda vaatama tulla. Jällegi kui arvustus ilmub neli nädalat pärast filmi esilinastust, siis on hilja kassaedust või selle puudumisest rääkida. Selleks ajaks on kinos kogemata eesti filmi otsa sattunud kümme inimest ja mis huvi peaks olema meil maksumaksjatel lisaks filmi tootmiskuludele maksta ka tühjade saalide eest? Või Apollol seda teha? Inimesed, kes ei maksa pileti eest, ehk esilinastusel olijad ei peaks minema arvele kui vaatajad. Nad ei panusta tegelikult ju filmi kinos jätkamisse. Film peab olema sündmus – aga selleks, et see oleks sündmus – peab tegema kõvasti eeltööd. Raha näitab meile seda, kui suureks sündmuseks on film tehtud. 

Kokkuvõttes jõuame ikkagi pensionärideni, kellel on aega päeval kinos käia ja kes panevad kinno minemiseks raha kõrvale. Ka emadeni pisikeste lastega, kes vajavad tuulutust, ka lasteni, ka teismelisteni, kellele tuleb õpetada filmide vaatamist, jah, ka keerulisemate filmide vaatamist, aga seda ikkagi ja alati lihtsamalt hoomatavate filmide taustal.  Kuidas saada inimesed kinno? Kuidas raamatupoodi? Tee midagi, mis on lihtsamalt hoomatav ja sealtkaudu näita keerulisemaid filme. Saadki kinno või klassiruumis õpetajat kuulama.

Miskipärast tundub mulle, et Andrei Liiamets on viimased 30 aastat elanud Nõukogude Liidus, kus nagu me mäletame, oli pidevalt defitsiit ja pidi minema kinno vaatama seda, mis näidati, või lugema raamatut, mis poes oli. Tänapäeval võime valida, mida me vaatame või tarbime.