Raske raske raske

Mul on ülesuhtlemine ja kodus väga väga väga külm. Ja sukkpükse kaa pole, et minna esinduslikult Külli Roosna "The Wolf Projectit" vaatama. Olin eile kohal koleda väsinud ringiaelejana. Hommikul otsisin serve the city grupi vabatahtliku koordinaatoriga ühte lastekodu Lasnamäel taga, kuskil poolteist tundi, sis tuli ungari poisi eest hoolitseda, et selline on rahvusraamatukogu ja selle õdusad avarused ja seal laua taga on vanaonu, kes mulle ühel ilusal päeval musi põsele tegi, lõpuks jõudsin väikest printsessi näha ja kõige kõige kõige lõpuks jõudsin Kenneth Flaki ja Külli Roosna etendusele tund aega varem külmununa, päev otsa sisuliselt söömata, ainult printsessi kakao suutsin aidata ära juua ja teise kakao sain Kumu kohvikust. Ja lõpuks olin lihtsalt kade ja kole ilmselt ka igaühe meelest. Aga etendus oli võimas. Täpselt selline, nagu olin kirjutanud sealsamas http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/8157 See energia, mis Flak-Roosna duol seest välja tiirub, see on nii tugev, et ma lihtsalt tunnen, kuidas mind alati maha paisatakse, kui ma nende etendust kaema lähen.

Kuigi jõle kahju on, et ma sain selle artikli eest ainult kaheksaeurose tasuta pileti etendusele, samal ajal kui endal polnud isegi raha, et kurat süüa osta. Tüüpiline. Kõik teiste heaks. Iseendal pole riideid, mida selga panna, und, et und näha, sest lihtsalt selleks pole aega, pole võimalust, pole kohta. Mitte midagi. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Inimesed. Kogu aeg, igal pool. Ma lihtsalt ei jõua enam. Suutmatus olla ühe koha peal rohkem kui teatud moment. Külm on. Väga külm on.

A spaa pileti leidsin kuskilt maailma otsast või sis sahtlipõhjast. Nii et seda tuleb järgmine nädal kasutama hakata - võib-olla pühapäeval. Jälle inimesed. Uued inimesed. Hägusaks minevad prillid ja lõpmatu unevajadus. Koju tahan. Koju. Issi juurde.

Kolmapäev tuleb ilmselt jälle inimesi näha. Poognast tuleb ennast eemal hoida. seda on liiga liiga liiga liiga palju. Ja mind selles kaa.

///

lasnamäe

nagu ei lõpekski otsa, minagi selle sees, nagu sisseraamistatud hullumeelne

must tee, mis ei tõmba vähid oma kesta seest välja

liiga palju

ühte ja sama

aga ma praegu ei oska teisiti, lihtsalt ei oska

*
ilu on kuidagi hõbedast karva
nagu naine, kes hoiab

mul on nüüd uus naabrinna
koristas kogu läbikäidava koridori ära

ei tea millised lilled talle meeldivad
või mis ma talle viia võiks

lihtsalt tahaks viia
lihtsalt sellepärast, et ta on nii asjalik

aga midagi
midagi midagi on puudu
midagi ei tõmba vähid oma kesta seest välja

võimatu jõuda nende tõelise maitseni

must tee ei lase öösel magada
must tee käratab või sis äratab
lapseunest või üldse

unest

*
väike printsess sai täisealiseks
nüüd ta võib

juua ja ringi laaberdada
ilmselt ta ei tee seda

aga on tore, et tal on see võimalus
olemas

*

musta laega kopp

on ees

kohe väga väga ees

ja kõik need inimesed
kes tahavad olla mu sõbrad
aga kes ei ole seda mitte

*
tegelikult juhtub see päris tihti
et me

ootame midagi teistelt
et nad nagu armastaks meid

või nii või kuidagi või kedagi
või sis vähemalt aktsepteeriks

et näe - ei olegi rõve
sest on lesbi või kannab koledaid

kaltsukast ostetud riideid
või lõhnab imelikult

millal ta ennast pesi?
jaa, millal ta ennast pesi

aga kui kogu see kupatus tuleb sealt
milleks on perekond või inimesed

kes teoreetiliselt (ja see on üsna tihti nii)
peaks nagu hoolima ja armastama

või noh vähemasti püüdma seda teha
mitte alati mõistma

sis ongi selline tunne
et oled olemas, oled ärakasutatud

ja oled värdjas

*

rahaolematuse faas on sis nüüd juba sinna jõudnud, et ma olen ennast sisuliselt päriselt kaa mõnele mehele litsiks pakkunud, või olen ma lihtsalt idioot

või noh lihtsamaks veel minnes
ma olen nii naiivne et ma ei saa aru
teatud vihjetest

kuulutuse sees
et mida tahetakse

tore on

*
no igal juhul päästab mind see, et ma ei seksi
juba rohkem kui aasta aega
ja see ei ole tegelikult üldse tore

lemmikloomasurnuaed

heade küsimuste nimel
mida ma ei oska esitada

mismoodi tuleb
olla kohal ja armastada

lemmikloomade surnuaias
ohakapõõsastes,

viiendal korrusel
vana naine igatseb

viiendal korrusel
teine naine

käib kontsertidel
ei igatse kedagi

mina võtan üle ja õpin terveks
kõik tunnid ja hetked tulevasest

ja olnust ja olevast
elust, ehk siis keegi

aga võib-olla mitte keegi
armastab mind ka

kiigakaaga luuletus

mul on nagu eraraamatukogu kodus
terve riiul on täis.

no kellele seda kurat  vaja on
ah, ise ei jõua lugedagi

muudku smuugeldan mööda tallinna ringi
kuulan marko mägi tikuga

on selline väikse printsi väike sõber
täitsa normaalne kutt on

aga marko mägi on marko mägi
iga kord niimoodi lugemise alguses

täitsa normaalne
 (no mitte päris iga kord)

aga mida edasi seda hullem
noh üle-eelmine kord oli ikka päris omamoodi

mõnes mõttes on tal täitsa sümboolne nimi
mägi mina mõtlen, temast lähed

ja lähed ja lähed ja lähed
kuhugi ülesse ja jalad väsivad ära

sellegipoolest pole hullu
üldse pole midagi

seekord sis sain teada, kuidas ta
raamatulaadal kohtas mihkel mutti

kes ostis härra majakovskit
oma kodusolevale koerale

nii noh nagu närimise täiteks
tuli välja, et mutil on koer

kellele meeldib raamatuid närida
ja et sipelgapesas viibimine

sööb skeletiks ja veel et kui
turistile näidata okset

loeb ta välja AINULT oma
kodumaa toidud, eriti vabaduseplatsil pohmakaga

ruumis olid veel karjuv erko valk,
hanna kangro ja eff ess

tuntumatutest imedest rääkides, aga
omainimestest rääkides sis poongakuninganna
oli kaa kohal

üritab ümber kolida Tallinna
arvan, et varsti tuleb sellega toime

kodus hea kodus hea
millal ma kõik need raamatud ära loen

vägivaldsus ja intekas Külli Roosnaga

sõnatuses asuvad suured riiulid
suurte nõudega
mida võib väga kõvahäälselt maha visata
esialgu ehk ainult nõusid

sis lõpuks riiuleid
sis võib sihtmärki otsida
nii plaaniliselt
et puts puts puts puts

a sis nagu saab otsakorrale
ja sis nagu mis edasi
ega sis midagi, sis tuleb
päriselt sõnu otsida

et juhtus nagu täna
et olin egoistlikult
vägivalda kalduv hüsteeriline
võib-olla naine

*
töökaaslane on õnnetu, et minu juurde laekub tema perearst raamatuid ostma. streik ju. streik. meik. kassaaparaat ja naeratus, kõrvuni, ninani, valgustuslikult haavatav ja ka mitte, naeratades teavitab mu töökaaslane, et ta oleks tahtnud pärida oma analüüsitulemuste järele, jess, siin keset raamatupoe järjekorda võiks arst teda sis teavitada, aids, vähk, muu tore haigus

jess

*
või ka mitte.

*

Kust tuleb see kurjus, mida me hoiame ligi?

Katrina Helstein

12. ja 13. oktoobril mõlemal õhtul kell 19.00 esinevad Kumu auditooriumis Külli Roosna ja Kenneth Flak tantsuetendusega „The Wolf Project“. Neid on lavale aidanud tulla Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Hollandi Korzo Teater. Küsingi Külli käest, kust ta tuli idee peale teha hundiprojekti ja mismoodi ta üldse tantsib, kust tulevad tema tantsuideed.

Aprillis etendus füüsiliselt ja tehniliselt nõudlik „The Chinese Room“ Kanuti gildi saalis. See oli jõuline kehade ja videoinstallatsiooni võidutants, koosmäng. Selliselt jõudis tants energialaenguna publikusse. Külli ütleb, et „The Chinese Room“ lahkaski tehnoloogia ja inimese suhteid. Külli Roosna ja Kenneth Flak on koostööd teinud juba aastast 2008, alati on nende tantsu juhtinud suured, ambitsioonikad probleemid ja küsimused. Seekordki.

Et juhatada sisse meie vestlust, mis oli väga põnev, kasutan lõiku Mihhail Šiškini romaanist „Izmaili vallutamine“ (Koolibri 2012) leheküljel 125 asub seal selline dialoog:

Siis tundus vanaemale, et tuldi jälle arreteerima tema meest ja ta hakkas torusse karjuma:

„Ei ole vaja! Laske lahti! Mis te teete!“

„Vanaema!“ üritas D seda katkestada, „See olen ju mina, sinu Ženja! Rahune! Anna isa!“

Kuid see ei kuulanud.

„Laske lahti! Mis me teile tegime? Laske lahti!“

Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel kirjutatakse, et „The Wolf Projecti“ üheks inspiratsiooniallikaks on Külli vanaema Siberisse viimine 1949. aastal. Aga esiteks küsin ma siiski seda, et millest selline pealkiri?

Käisime Kennethiga suvel mööda Eestimaad ringi ja märkasime, et paljudel aedadel, kus olid koerad, oli silt: „Kuri koer“. Esialgu ajas see meid mõlemaid naerma, sest muudes keeltes on „Vaata koera“ või „Näe koera“ või „Valvekoer“, aga meil hoopis „Kuri koer“.

Ja sealt kerkis küsimus, et miks inimesed tahavad enda ligi hoida kurja koera. Esiteks kurja ja siis kurja koera. Et miks koer kuri peab olema? Et miks muinasjuttudest tuntud hunt kuri peab olema? Hunt va metsakutsu, kes on ometi lojaalne, väga tugeva grupimentaliteediga metsasanitar. Miks ta siis on kuri? Mis muudab inimese kurjaks? Miks?

Sellel ei paista otsest seost olevat suure looga, mis on Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel, mis on aga „The Wolf Projecti“ lähtelugu või emotsioon?

See kõik algas aastal 2007, kui läksin õppima Hollandisse kaasaegset tantsu. Olin idaeurooplane, pärit kehvemast keskkonnast, tundes sellepärast alaväärsuskompleksigi, imestasin tööpakkumiste üle kooli kuulutuste tahvlil, leidsin end ühiskonnast, kus tantsija kui kunstniku töö oli täiesti normaalne. Kaasaegne tants oli hinnatud. Miinimumpalgadki olid seadusega ette kirjutatud. Samas kui Eestis oli see eriala Nõukogude võimu tõttu välja arendamata. Tundsin, et pean endale võtma vastutuse sellest üle olla.

Küsimus polnud ju siiski ainult olmes, vaid veel milleski?

Tõepoolest – selle olme taga on Eesti ajalugu, ongi minu vanaema viimine Siberisse 1949, mis mõjutab ka minu põlvkonda, kes me oleme sündinud kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem, kellest paljud pole isegi üles kasvanud tugevas nõukogudeaegses režiimis. See mõte viis omakorda veelgi teravamate küsimusteni.

Millisteni täpsemalt?

Igasugune hävitav maailmanägemus olgu see natsliku Saksamaa oma, stalinistliku Nõukogude Liidu oma või siis Breiviki oma – panebki juurdlema küsimuse üle, miks hoiab inimene kurjust oma ligi, kuidas saab midagi sellist üldse olla, juhtuda. Teiste hävitamist saaks justkui põhjendada usuga, et seda tehakse mingi suurema hea või kindlustunde nimel. Vägivalla kasutamist õigustatakse „parema homse“ lubamisega.

Aga järeltulijad tegelevad tagajärgedega. Selle kurjuse vastukajad kestavad kaua ja need tunded – viha, solvumine, pettumine, kurbus – neil tuleks kuidagi olla lasta. Mina tahtsin lahti tantsida inimest, kelle perekond on kannatanud selliste režiimide all. Ja seetõttu on säilinud ka minul teatud hirmud.

Kuidas suhestus Kenneth teemaga?

Olen küsinud Kennethilt, et kas saab võidelda koletisega, ise selleks muutumata. Ta on kasvanud üles Norras, Kristiansandi linnas, kus tal oli palju immigrantidest sõpru, kes pidid tegelema sallimatuse tagajärgedega. See on muutnud Kennethi kahtlustavaks natsionalismi suhtes. Seega Kennethi jaoks on koletis hirm, mis me tunneme teistsuguse vastu ja tendents grupeerida inimesi „meie“ ja „nemad“. Üks viis sellest hirmust üle olla, on suhelda isiklikult moslemitega, Aafrikast tulnud immigrantidega, nende teistega. Otsida teistsuguseid infoallikaid, kui ainult rahvusliku meedia uudiste pealkirjad. Süvendada teadmisi teemast. Kenneth ei hooli rahvusest, vaid inimesest. Oleme pidanud päris teravaid vaidlusi selle üle, sest rahvuslikkuse teema on väga keeruline.

Kuidas see siis seekord tantsuna väljendub?

Kunstnikena ei otsi me lihtsaid vastuseid, vaid viise, kuidas leida olulisi küsimusi. Seekord äärmiselt minimalistliku kujundusega Kumu laval. Muide 12. oktoober ongi ülemaailmne esietendus.

Kus te siis veel esinete?

Amsterdamis 19. ja 20. okt, Haagis 25. ja 26. okt ja Rotterdamis 27. oktoobril, järgmisesse aastasse jäävad Norra esinemised.

Aitäh sulle!

Edu!