vägivaldsus ja intekas Külli Roosnaga

sõnatuses asuvad suured riiulid
suurte nõudega
mida võib väga kõvahäälselt maha visata
esialgu ehk ainult nõusid

sis lõpuks riiuleid
sis võib sihtmärki otsida
nii plaaniliselt
et puts puts puts puts

a sis nagu saab otsakorrale
ja sis nagu mis edasi
ega sis midagi, sis tuleb
päriselt sõnu otsida

et juhtus nagu täna
et olin egoistlikult
vägivalda kalduv hüsteeriline
võib-olla naine

*
töökaaslane on õnnetu, et minu juurde laekub tema perearst raamatuid ostma. streik ju. streik. meik. kassaaparaat ja naeratus, kõrvuni, ninani, valgustuslikult haavatav ja ka mitte, naeratades teavitab mu töökaaslane, et ta oleks tahtnud pärida oma analüüsitulemuste järele, jess, siin keset raamatupoe järjekorda võiks arst teda sis teavitada, aids, vähk, muu tore haigus

jess

*
või ka mitte.

*

Kust tuleb see kurjus, mida me hoiame ligi?

Katrina Helstein

12. ja 13. oktoobril mõlemal õhtul kell 19.00 esinevad Kumu auditooriumis Külli Roosna ja Kenneth Flak tantsuetendusega „The Wolf Project“. Neid on lavale aidanud tulla Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Hollandi Korzo Teater. Küsingi Külli käest, kust ta tuli idee peale teha hundiprojekti ja mismoodi ta üldse tantsib, kust tulevad tema tantsuideed.

Aprillis etendus füüsiliselt ja tehniliselt nõudlik „The Chinese Room“ Kanuti gildi saalis. See oli jõuline kehade ja videoinstallatsiooni võidutants, koosmäng. Selliselt jõudis tants energialaenguna publikusse. Külli ütleb, et „The Chinese Room“ lahkaski tehnoloogia ja inimese suhteid. Külli Roosna ja Kenneth Flak on koostööd teinud juba aastast 2008, alati on nende tantsu juhtinud suured, ambitsioonikad probleemid ja küsimused. Seekordki.

Et juhatada sisse meie vestlust, mis oli väga põnev, kasutan lõiku Mihhail Šiškini romaanist „Izmaili vallutamine“ (Koolibri 2012) leheküljel 125 asub seal selline dialoog:

Siis tundus vanaemale, et tuldi jälle arreteerima tema meest ja ta hakkas torusse karjuma:

„Ei ole vaja! Laske lahti! Mis te teete!“

„Vanaema!“ üritas D seda katkestada, „See olen ju mina, sinu Ženja! Rahune! Anna isa!“

Kuid see ei kuulanud.

„Laske lahti! Mis me teile tegime? Laske lahti!“

Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel kirjutatakse, et „The Wolf Projecti“ üheks inspiratsiooniallikaks on Külli vanaema Siberisse viimine 1949. aastal. Aga esiteks küsin ma siiski seda, et millest selline pealkiri?

Käisime Kennethiga suvel mööda Eestimaad ringi ja märkasime, et paljudel aedadel, kus olid koerad, oli silt: „Kuri koer“. Esialgu ajas see meid mõlemaid naerma, sest muudes keeltes on „Vaata koera“ või „Näe koera“ või „Valvekoer“, aga meil hoopis „Kuri koer“.

Ja sealt kerkis küsimus, et miks inimesed tahavad enda ligi hoida kurja koera. Esiteks kurja ja siis kurja koera. Et miks koer kuri peab olema? Et miks muinasjuttudest tuntud hunt kuri peab olema? Hunt va metsakutsu, kes on ometi lojaalne, väga tugeva grupimentaliteediga metsasanitar. Miks ta siis on kuri? Mis muudab inimese kurjaks? Miks?

Sellel ei paista otsest seost olevat suure looga, mis on Sõltumatu Tantsu Ühenduse koduleheküljel, mis on aga „The Wolf Projecti“ lähtelugu või emotsioon?

See kõik algas aastal 2007, kui läksin õppima Hollandisse kaasaegset tantsu. Olin idaeurooplane, pärit kehvemast keskkonnast, tundes sellepärast alaväärsuskompleksigi, imestasin tööpakkumiste üle kooli kuulutuste tahvlil, leidsin end ühiskonnast, kus tantsija kui kunstniku töö oli täiesti normaalne. Kaasaegne tants oli hinnatud. Miinimumpalgadki olid seadusega ette kirjutatud. Samas kui Eestis oli see eriala Nõukogude võimu tõttu välja arendamata. Tundsin, et pean endale võtma vastutuse sellest üle olla.

Küsimus polnud ju siiski ainult olmes, vaid veel milleski?

Tõepoolest – selle olme taga on Eesti ajalugu, ongi minu vanaema viimine Siberisse 1949, mis mõjutab ka minu põlvkonda, kes me oleme sündinud kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem, kellest paljud pole isegi üles kasvanud tugevas nõukogudeaegses režiimis. See mõte viis omakorda veelgi teravamate küsimusteni.

Millisteni täpsemalt?

Igasugune hävitav maailmanägemus olgu see natsliku Saksamaa oma, stalinistliku Nõukogude Liidu oma või siis Breiviki oma – panebki juurdlema küsimuse üle, miks hoiab inimene kurjust oma ligi, kuidas saab midagi sellist üldse olla, juhtuda. Teiste hävitamist saaks justkui põhjendada usuga, et seda tehakse mingi suurema hea või kindlustunde nimel. Vägivalla kasutamist õigustatakse „parema homse“ lubamisega.

Aga järeltulijad tegelevad tagajärgedega. Selle kurjuse vastukajad kestavad kaua ja need tunded – viha, solvumine, pettumine, kurbus – neil tuleks kuidagi olla lasta. Mina tahtsin lahti tantsida inimest, kelle perekond on kannatanud selliste režiimide all. Ja seetõttu on säilinud ka minul teatud hirmud.

Kuidas suhestus Kenneth teemaga?

Olen küsinud Kennethilt, et kas saab võidelda koletisega, ise selleks muutumata. Ta on kasvanud üles Norras, Kristiansandi linnas, kus tal oli palju immigrantidest sõpru, kes pidid tegelema sallimatuse tagajärgedega. See on muutnud Kennethi kahtlustavaks natsionalismi suhtes. Seega Kennethi jaoks on koletis hirm, mis me tunneme teistsuguse vastu ja tendents grupeerida inimesi „meie“ ja „nemad“. Üks viis sellest hirmust üle olla, on suhelda isiklikult moslemitega, Aafrikast tulnud immigrantidega, nende teistega. Otsida teistsuguseid infoallikaid, kui ainult rahvusliku meedia uudiste pealkirjad. Süvendada teadmisi teemast. Kenneth ei hooli rahvusest, vaid inimesest. Oleme pidanud päris teravaid vaidlusi selle üle, sest rahvuslikkuse teema on väga keeruline.

Kuidas see siis seekord tantsuna väljendub?

Kunstnikena ei otsi me lihtsaid vastuseid, vaid viise, kuidas leida olulisi küsimusi. Seekord äärmiselt minimalistliku kujundusega Kumu laval. Muide 12. oktoober ongi ülemaailmne esietendus.

Kus te siis veel esinete?

Amsterdamis 19. ja 20. okt, Haagis 25. ja 26. okt ja Rotterdamis 27. oktoobril, järgmisesse aastasse jäävad Norra esinemised.

Aitäh sulle!

Edu!