Petmata jäetud vaistud ja tahaks

Väiksel Printsil on pruta ja see ei ole Katrina. Ma ei oska eriti õnnetu olla. Aga ma ei tea, kuidas ma selle nigeeria filmi nüüd valmis saan. Jama. Vaistud ei peta.

Tahaks

ma tahaks ka habet
nagu mu papal
ja elukogumust
ja vuntse

noh vuntsid mul
juba on natuke

ma tahaks normaalselt palka
ilusat kodu
head sooja tuba
ja tegelikult

väikest printsi

tema habet, vuntse
tema pilli
millega tantsima panna
terve maailm

II
ma tahaks onni
mere äärde
kus ma juba kümme aastat
nagu kohe kohe

surev tõbine käin

ma tahaks
seda ehitada
kollaste akende, 
mereadrust katuse ja seintega

tahaks kohe
kogu maailma
valmis ehitada


III
ma tahaks uskuda
sellesse, et on, just on
mitte ei tule ega ei ole olnud
vaid on hea

selles samas pisikeses

ja kurjas ja külmas
ja ometi ilusas
väikeses maailmas

Otsikanad leidsid LiizaKazzi

Aga enne otsikanasid räägin teile Edda Pauksonist, kes käsib oma juulikuus välja antud abimeest uutesse raamatutesse panna. Lett on nagu draamadeks loodud. Õnnetu vanamees, kes unustas leti taga oma pinkoodi - või noh pakkus mulle kõiki muid numbreid peale pinkoodi oma peas. Ehk siis pangakonto numbri ja isikukoodi. Vaene tädi tema kõrval. 

Õnnetu naine, kellele ma ei müünud viieprotsendise soodustusega postkaarte, sest me ei müügi postkaarte allahindlusega. Tema kättemaks on väga magus, ta seisis peale ostu leti taga ja ootas järgmist klienti. Et äkki järgmisel on mulle ka etteheiteid. Oli. Ma nimelt ei teadnud, kas see kalender 2013 on Olioni oma või mitte. Ja seal ta siis lehvis selle teadmisega ukse poole, et milline rumal klienditeenindaja, kes peaks hommikust õhtuni endale selgeks tegema, millises kirjastuses üks kalender või raamat välja antud on. Võimalik. 
Milliste otsikanadega saab leida liizakazzi tera?

Ikka sellistega:

milline sa oled milline tahaks olla	2
armastusest	1
mida minust tahad	1
milline oled milline tahaks olla	1
Vähemasti on sedasi leitud minu  statistika järgi minu blogi.  Jeei.

Reklaami

Avastus - süüa on raske. Mitte et see minu jaoks kunagi eriti kergusi oleks valmistanud. Aga vahel on tõesti raske. Töö juures näiteks - suisa võimatu. Kõikidel on jõuluostud. Mina olen jõulumolkus, kes sunnib jõuluoste sooritama raamatupoes. Jaa.

Ja Kafka ja poola luule.

See ongi juhtunud vahepeal.

*

Krista Kaera koolitus oli lõpuks üsna masendav. Ja masendav on ka see, et kellelgi pole raha, et raamatut osta ja seetõttu muutuvad raamatud aina kallimaks. Vaikus.

Lugusid aastatetaguse mina surmast

Keskapilte on imelik vaadata. Hing on vahel täitsa täis. Ja ma ei teagi enam mida. Sappi. Solvumist. Mille eest? Inimene on kummaline olla. Praegu miskipärast tunnen ennast eriti vihaselt, solvunult ja mida kõike veel. Enda emotsioone lahti muukida või nende jälgedes niimoodi käia, et ei muutu vihaseks, vaid saaks endast lõpuks paremini aru, vat seda on raske teha. Tunnistada vigu või armastust. Mõlemad on üsna kriimulised ja armilised - juba ette.

Surkida teiste haavades ja teha filmi

Ajurünnak on kolekasulik. Kasukole. Avastasin, kuidas minu jaoks on probleemiks inimsuhted. Jah. Ilus tüdruk ja normaalne tüdruk, miks nad on sõbrad. Lihtsam on ilusatel olla sõbrad või normaalsetel. Poisid on tavaliselt mitmekülgsemate ringidega, aga võib-olla pole ka. Ma ei ole selles üldse kindel. Lugu sellest, kuidas sa ei saa oma lapsepõlve parima sõbraga kokku, sest sul on tugev hirm tema pärdikkoerte ees, keda on tervelt kolm. Aga sa ikkagi tahaksid kohutavalt kokku saada ja rääkida. Külla kutsuda või külla minna. Mida sa siis teed? Kuidas sa selle probleemi lahendad?Või lugu sellest, kuidas omatänavapoisid jagunevad kahte kampa ja püüavad vingeimat lumekindlust ehitada, teise kindlust saboteerides ja rikkudes. Kuidas see lugu lõpeb? Kellel tuleb vingem kindlus? Kaks köögitooli armuvad teineteisesse, aga nad asuvad alati üle laua ja ei saa kuidagi teineteist puudutada? Mida teha? Kuidas inimesed teineteisele lähemale istuma panna? Toolid lahendavad probleemi kaua.

Miks lumetormi satuvad just need inimesed? Kes nad on teineteisele? Mis juhtub siis kui see üks jääb kadunuks? Ja mitte kauaks vaid väga kauaks?

Kuidas mängida valet ja tõde - niimoodi, et kõik võidaksid?

Kodu

Maha müüa. Maha jätta. Maha matta. Kuidas? Kellega? Mismoodi? Keegi mind sinna ju eriti enam ei oota. Tulen jälle ei kuskilt, et vaadata seda, kuidas ma kardan öösiti und saada pimedas. Vend ütleb, et ma ise ei suuda mehi välja kannatada. Noh. Ei suuda? Ei tea, mis ma suudan või ei suuda. Kui mul on hambad katki, ei julge ma isa käest raha paluda, et need korda teha, kui mul pole raha, et süüa osta oma kodus, ei julge ma seda kellegi käest küsida. Kui mul on midagi valesti, on tunne, et ei ole kedagi kelle poole pöörduda. Ei, ma ei ole üksi, aga ma ei usalda kedagi, sest see on tunduvalt raskem, kui armastus inimeste vastu üldse. Kasulik olla. Tee ennast kasulikuks, nii nagu selles loos:

Sõit

Minu käsi peitus alati hõlmade alla, ma pole kunagi armastanud käsivarsi näidata. Töö juures, leti taga pidi seda nii tihti tegema, et hirmus hakkas. Ei, ma ei ole moslem. Ma olen tavaline eesti naine. Ja mul ei ole inetud käed. Nad lihtsalt oskavad teha seda, mida mu nägu ei tee tavaliselt. Nad oskavad näidata mu tundeid. Elviira surus oma väikse käe minu sõrmedesse ja teise käe vammusesse. Oliver, kes istus auto juhiroolis, võis tagantvaatepeeglis näha minu laiusesse kasvavat keha pisikeste sõrmedega vammuses, mis justkui ei sobitunuks üldpildiga. 

Oliver oli meile teki ostnud, et kui me sõidame, siis oleksime kolmekesti soojas mina, mu kolmeaastane tütar ja mu sündimata laps. Kuulasin meie kolme hingamist, hääl heljus mööda autosisemust. Kuhu me lähme? 

Soome. 

Soome

Soome. 

Oliver oli seal juba ammu töötanud. Miks? Kuidas? Kellele seda vaja on? Mis mu ülikoolidiplomist saab? Millal mina töötada saan? Lõpuks. 

Elviira tuksus. 

“Sa ei pea ju niimoodi.”

Pidin küll.

Oliver ei saanud aru. Ma olin rahulik ainult Elviira pärast. 

“Ära palun ole nüüd nii õnnetu.”'

“Ei ole.”

Aga pisarad tulid ikkagi. Tulid kõigest hoolimata. Ema oli kolm vastamata kõnet teinud. Ma ei tahtnud talle tagasi helistada ja öelda et, ta teadis ju. Ma ei tahtnud küsida, et mida mulle veel kaasa vaja pakkida on. Ma ei tahtnud, et ta tuleks ja kallistaks mind, et öelda, et kõik on korras. Ei olnud korras. Elviira oli praktiliselt iga kuu haige ja mul polnud aega, et tööd teha ehk raha teenida. Poejuhataja vaatas mind aina kalgima pilguga. Enamasti oli ta inimestega kena. Hoidis neid tähelepanu ja huviga, mida minu vastu aina vähem tundis. 

Peale viimast korda Oliveriga, see oli imeline, see oli ilus. See oli see, mida ma nii kaua oodanud olin, ootasin ma last. Uut last, kes tuksles mu põues koos Elviiraga. 

Ma tahtsin last. 

Ma tahtsin oma keelt, ma tahtsin oma maad, aga ma ei tulnud sellega toime. 

Vastik. 

Oliver tõmbas mind endale sülle. Tasa. Tasa. Tasa. Midagi temas oli, mis pani mu jalad maha, meeled paika ja sõnad kurku kinni. Ma tulin toime: temaga koos olin võimas, isegi siis kui olin võimetu, sest keegi teine peale Oliveri ja ema ei tundnud minu vastu huvi või armastust. 

Mis mind ees ootab? 

Kes?

Isa oli enne surma öelnud, et tehku ma ennast kasulikuks. Isa, kes suutis end surnuks juua. Kuidas? Millises riigis? Milliste inimeste keskel?