Maha müüa. Maha jätta. Maha matta. Kuidas? Kellega? Mismoodi? Keegi mind sinna ju eriti enam ei oota. Tulen jälle ei kuskilt, et vaadata seda, kuidas ma kardan öösiti und saada pimedas. Vend ütleb, et ma ise ei suuda mehi välja kannatada. Noh. Ei suuda? Ei tea, mis ma suudan või ei suuda. Kui mul on hambad katki, ei julge ma isa käest raha paluda, et need korda teha, kui mul pole raha, et süüa osta oma kodus, ei julge ma seda kellegi käest küsida. Kui mul on midagi valesti, on tunne, et ei ole kedagi kelle poole pöörduda. Ei, ma ei ole üksi, aga ma ei usalda kedagi, sest see on tunduvalt raskem, kui armastus inimeste vastu üldse. Kasulik olla. Tee ennast kasulikuks, nii nagu selles loos:
Sõit
Minu käsi peitus alati hõlmade alla, ma pole kunagi armastanud käsivarsi näidata. Töö juures, leti taga pidi seda nii tihti tegema, et hirmus hakkas. Ei, ma ei ole moslem. Ma olen tavaline eesti naine. Ja mul ei ole inetud käed. Nad lihtsalt oskavad teha seda, mida mu nägu ei tee tavaliselt. Nad oskavad näidata mu tundeid. Elviira surus oma väikse käe minu sõrmedesse ja teise käe vammusesse. Oliver, kes istus auto juhiroolis, võis tagantvaatepeeglis näha minu laiusesse kasvavat keha pisikeste sõrmedega vammuses, mis justkui ei sobitunuks üldpildiga.
Oliver oli meile teki ostnud, et kui me sõidame, siis oleksime kolmekesti soojas mina, mu kolmeaastane tütar ja mu sündimata laps. Kuulasin meie kolme hingamist, hääl heljus mööda autosisemust. Kuhu me lähme?
Soome.
Soome
Soome.
Oliver oli seal juba ammu töötanud. Miks? Kuidas? Kellele seda vaja on? Mis mu ülikoolidiplomist saab? Millal mina töötada saan? Lõpuks.
Elviira tuksus.
“Sa ei pea ju niimoodi.”
Pidin küll.
Oliver ei saanud aru. Ma olin rahulik ainult Elviira pärast.
“Ära palun ole nüüd nii õnnetu.”'
“Ei ole.”
Aga pisarad tulid ikkagi. Tulid kõigest hoolimata. Ema oli kolm vastamata kõnet teinud. Ma ei tahtnud talle tagasi helistada ja öelda et, ta teadis ju. Ma ei tahtnud küsida, et mida mulle veel kaasa vaja pakkida on. Ma ei tahtnud, et ta tuleks ja kallistaks mind, et öelda, et kõik on korras. Ei olnud korras. Elviira oli praktiliselt iga kuu haige ja mul polnud aega, et tööd teha ehk raha teenida. Poejuhataja vaatas mind aina kalgima pilguga. Enamasti oli ta inimestega kena. Hoidis neid tähelepanu ja huviga, mida minu vastu aina vähem tundis.
Peale viimast korda Oliveriga, see oli imeline, see oli ilus. See oli see, mida ma nii kaua oodanud olin, ootasin ma last. Uut last, kes tuksles mu põues koos Elviiraga.
Ma tahtsin last.
Ma tahtsin oma keelt, ma tahtsin oma maad, aga ma ei tulnud sellega toime.
Vastik.
Oliver tõmbas mind endale sülle. Tasa. Tasa. Tasa. Midagi temas oli, mis pani mu jalad maha, meeled paika ja sõnad kurku kinni. Ma tulin toime: temaga koos olin võimas, isegi siis kui olin võimetu, sest keegi teine peale Oliveri ja ema ei tundnud minu vastu huvi või armastust.
Mis mind ees ootab?
Kes?
Isa oli enne surma öelnud, et tehku ma ennast kasulikuks. Isa, kes suutis end surnuks juua. Kuidas? Millises riigis? Milliste inimeste keskel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar