Kadunud koht

Tegin oma tiiru, seda tavalist, Piritale. Nii nagu oleks Tamulale tiiru teinud. Seda tavalist. Lihtsalt selleks, et teha, et liikuda, et kopsud külma õhku täis saada ja siis aru saada, ahah olen kohal, olen inimene, liigun ümber maakera ja lumi minu kraesse. Armastan olevikku.

Oskan häbeneda oma häbememokkade
veidrat laata
oskan kaevata ja kaevelda
mehi põrgusse ja persse saata
aga sina, põrgusse saadet Poeet
hoiad mind ikka küsimusel
miks ma ei suuda
armastada mehi isamaata,
luuletajaid ja lõukoeri,
kuid armastan ju
oma õrritaval moel
kuningannalikult,
kuuludes juba ammu
oma Arthurile
missest et Parzifal

Ja kui ma sinna jõudsin, kus ma tavaliselt internetti istusin ja caffe latte tellisin, siis ei olnud seda kohta enam. Tuli välja, et seda kohta pole juba septembrist saadik ja korraga oli mul endast nii kahju, et hirmus hakkas.

Pulgad

Pea pulki ja pohmelli täis. Natuke vanana tunnen ennast. Otsida üles inimesed, kellega maailma armastada kogu hingest. Elada elu, mida tahaks iga päev uuesti rõõmuga üle vaadata. Armastada inimesi nii nagu võimalik on armastada.

Ei, see on tore. See olemine ja selleks saamine, et oleksime.

Eile Eine minu tšempionitega.

Täna Eine minu maailmaga.

Ma ei suuda olla õnnetu. Ja ometi olen. Istun seal Kumu raamatukogus ja nutan ja nutan ja nutan, sest ta mind ei armasta. Ja nii ongi. Kogu moos.

Tead küll, me oleme õnnelikud, aga ma ei ole ikka veel temaga koos

Te olete andekas ja tundlik - võib-olla ehk liigagi. Totakalt tundlik. Ebakindel ehk isegi. Seisma peab enda eest. Natuke raske on seista.

Ja Väike Prints tuleb vist tema mehisuses üle parda saata.

Loota ainult neile, kellele tohib loota.

esteetilis-erootiline värk või nii

Polegi tükimat aega kunsti rüüstanud. See siin on Henry Darger. Päris tore pilt.

Üldiselt läheb mul John Updike i vaimus. Ja ehk pisut erootiliseltki - raamatute mõttes.

Aga härra Hans Baldung Grien



suutis mind küll täitsa sassi ajada - oma Kunsthexenitega.

Miks ja kuidas sulle tiivad anda, kui sa ei olegi joonud Red Bulli

Sellele vastab minu uus öökapiraamat "Kohanemine".

Majandusraamatute armastamine on mul kuidagi pihta hakanud. Härra Tim Harford tekitab kohe kümme miljon mõttetera. Alates Donald Rumsfeldist ja Iraagi sõjast, lõpetades kasvuhoonegaasidega. Kuidas teha maailma paremaks? Mõni meist ikka loodab, et ta suudab seda paremaks teha. Vat nii. God bless America and some stupid Estonians as well, eks ole?

* tulekut, olekut, jäämist

Kui sa tuled nii et, tuled, tuled lohutamatult, ja kui ma jälle hirmust, et sa ei tule, olen ennast kurvaks mõelnud, ja siis sa tuled, siis kassa tead, kui talumatu on sulle öelda, et nii hea on, et sa tulid. Et ma ei oska ette kujutada ka, et sa ei tule. Ma ise kogemata näitan sulle kogu sinu tulemise peale ust, olen solvunud, olen kuri, et miks sa üldse. Ja siis kui talumatu on sind mitte kallistada, sa ei kujuta ette ka. Ja siis sa vaatad mind, vaatad tasa tasa tasa, nii nagu vaadatakse kedagi, keda teatakse juba kurjaks saavat, aga kogu selle kurjaks saamise taga midagi sooja peitvat. Seda mu sõber, ma peidangi, peidan päris palju. Ja vahel on tunne, et sa näed läbi, lööd käega, lased mul kurjustada ja siis räägid hoopis olulistest asjadest. Ja kõik ongi korras.

Tulemine ongi vist kõige olulisem, teine oluline asi on kohalolemine, kolmas oluline on jäämine. Jäämine isegi siis, kui sa eemal oled. 

*

Mult küsiti, mis ma sünnipäevaks tahan. Hästi toredaid inimesi. Päris sünnipäevaks ei tahtnudki - nimepäevaks tahtsin. Iga seitsmes detsember on üks eriline päev. Vanaema mälestuseks võiks igaks seitsmendaks detsembriks napoleoni kooki teha. Peaks. 

*

*

*

Ja lund tahan ma ka. Ja Pildiloojat koos sõnumiga kummalistest tubadest kauges Tartus. Ka juuksuritubadest, kus ta avastab enda sarnasuse vanaemaga. Enda vanaemaga.

Ja Väikest Printsessi. Ja Melanhoolikut, kes heidab mulle ette Vallalise naise staatust. Ja Kulmukortsutavat Professorit, Leedit, Rõõmudaami, Udmurtitari, Poeeti, va Suitsetavat, ja tema daame. Noh Poeeti ei saanud, polnud vaja. Aga kõik ülejäänud tulid. Tulid ka pogenistid. Ja gäng, kelle ma enam-vähem kõik olen kirja saanud siia. 

Ja lund tuli. 

Palju. 

Ilusat. 

Otse taevast. 

*

* 

*

*

Ma olen vist väga rõõmus, et inimesed elavad elevust. Elevus elab mind ja see kõik, see kõik kasvab summa summaarum iluks. Hea ilu on.