Vastutustundlik lugemine? Teadmine? Kogemine?

Tegelikult pani mind kõige rohkem mõtlema Nüplist Kadri Naanu ettekanne M. NourbeSe Philipi luulekogust "Zong!" - laul? laevanimi? Seni kuni ma seda lahti pole kirjutanud ei või keegi teada, mis see Zong tegelikult on. Või noh, praeguseks võib juba oletada, et mis see on.

Tõenäoliselt ei oleta keegi meist ka, miks see luulekogu koosneb ainult viie sajast erinevast sõnast. Rohkem pole justkui antud. Niih. Meie lünk, meie rääkimatus, meie kirjeldamatus. See on sama ogar kui nali kliendist, kes tuleb raamatupoodi, et osta Anne Franki järgmine päevik, kliendist, kes ei tea, millest raamat tegelikult  rääkis. Ja kas me saame talle ette heita, et ta ei tea. Aga kas meie saame nautida luulekogu eelteadmiseta, et too seal rääkis orjalaevast, kust visati elusaid inimesi välja ja mis läks maksma kindlustusfirmadele roppu raha ja tegi laeva valged omanikud rikkaks. Polnud inimest, polnud probleemi. Mitte et see va sadism aja jooksul paremaks oleks läinud. Oli Vorkuta? Oli probleem? Kas see lünga täitmine tähendab sisuliselt meie teadvuse täitmist teadmise või kogemusega ja luule mõtestamist?

Võib-olla just see teebki probleemi tajumise tugevaks, ennastunustavaks, kohalolevaks. Kui me teame, kui me suudame luuletuse konteksti panna. Sofi Oksanen on kurtnud ühel konverentsil, kuidas tema tekstid muutuvad ameeriklaste retseptsioonis (mis seal salata ka soomlaste omas) gootiromaaniks. "Puhastus" on midagi, mis juhtub mõnes kehvas Grimmide muinasjutus, päriselt pole seda kunagi toimunud. Päriselt oli alati olemas miilits või politsei, kellele helistada, et pääseda Vorkutast?

Vallo Kepp arvas orjalaeva luulekogu olevat silmakirjaliku, kogu mälukirjanduse kaasa arvatud. Selles on olemas teatud kannatuste mitmetahulisus või õigemini tahumatu ühekülgsus. Miks te muidu loete nii võimsalt Hitleriaanat? Mis meil siin kõige paremini müüb? Ikka see va "Ta on tagasi". Miks meile meeldib lugeda surmast või seda ette kujutada? Miks meile meeldib Anne Frank?

Igal juhul jääb ikkagi alles küsimus, et lugeja peab olema vastutustundlik, kui ta tunneb mõnu/rõõmu/kirjanduslikku naudingut "Puhastusest", Anne Franki päevikust või luulekogust pealkirjaga "Zong!". Kuidas on vastutustunne üldse seotud naudinguga? Kuidas on eelteadmised või teadmised üldse seotud sellega, et me võtame midagi vastu ja tunnetame olukorra kriitilisust või täpsust või tähendusrikkust? Vallo Kepp on lugejana minu jaoks arbujaliku maailma tunnetaja ja tunnistaja, see, kes nendib, et on lugenud Liina Tammistet või ka Sveta Grigorjevat, aga ei arva nondest kirjandusteadlase tähenduses midagi. Talle meeldib siuelda Uku Masingu mitmetahulistes maailmades. Seega see on teistmoodi reaalsuse ootus ja nägemus luulest, kui võib-olla Kadri Naanul või minul.

Valu peab ikka loominguga kaasas käima. Reaalne valu, muidu pole kirjutamisel mõtet. Minu meelest vähemasti. Aga kas see tähendab ka seda, et teatud asjadest ei saagi kirjutada, ilma et ise oleks kogenud? Ja teatud asjadest ei saa lugeda, ilma et teadvustaks endale tervet ajaloolist olukorda? Ja mis siis juhtub, kui me teadvustame endale orjandust terve ühiskonnaga, korraga? Kas siis saab olema vähem noori plikasid Nigeeriast Rootsi või Taani litsiks toimetatud tänapäeval?

Me ei või teada.

Perifeerne pärast luuletamist mitteolev Luuletaja

Minu Tallinn versus väikekodanlik Kalamaja aiasaadustega ja puha
Nüplis oli tõenäoliselt minu jaoks kõige kummalisem ettekanne Annika Ausi oma. Mingisugune maaarmastus või Kalamaja kui noorte ökot ja looduslähedust armastavate ülinormaalsete inimeste rajoon, kelle jaoks romantika võrdubki looduse ja koduilu loomisega, siis jah, minust on see asi kuidagi väga kaugelt mööda läinud. Minu Tallinn koosneb boheemlastest, kes joovad, kirjutavad ja lähevad iga päevaga aina rohkem hulluks, kes ei hooli mitte millestki muust peale tunde, mis teeb neist inimese. Muidugi ei saa nad sinna midagi parata, et nad tegelikult ei ole inimesed, et nad tegelikult on täiskohaga kirjanikud/luuletajad/kunstnikud mitte mehed/naised või emad/isad, vaid ikka Luuletajad, need va geniaalsed, millegi muuga tegelda ei suuda/ei taha. Natuke nagu ma isegi. Väsivad. Jõuavad enda piirideni, mis on siiski olemas, kus iseendale peeglisse vaatamine muutub ebamugavaks tõsiasjaks. Toimetulematuseks.

Mul on ikka veel koristamata tuba, pesemata juuksed ja ootusärevus, mis tapab. Ikka veel ärkan hommikuti üles mingis õudilusas ülemagamisfaasis, kus pole mitte midagi muud peale loovutamatu unevajaduse ja unenägemistunde, mis keerdub taeva poole. Nüplis sain tuttavaks inimesega, kes nagu minagi on unistanud kirjutamisest. Unistamine ja kirjutamine - magamine ja paotumine sellele reaalsusele, mis oma lünklikkuses jääb justkui kättesaadavaks kõikidele, aga tegelikult saavad seda oma käega katsuda väga vähesed. Kirjandusteadlased oleks otsekui kogu aeg sellega kursis, mis toimub herr Heiti Talviku tekstides või Friedebert Tuglase ajus, aga tegelikult on see kurss alati pisut väline, alati metoodiline, alati  ehk liiga teadlaslik, mitte kirjanikulik, luuletajalik, kes hetkeks ronib otse selle keskele, mis võib vaimselt tappa ja emotsionaalseltki ehk.

"Ma ei kirjuta enam kunagi, ja pärast seda mind ei ole," mõtleb Luuletaja. Just see luuletaja, kes traitab Želve lugudes, mitte aga igapäevaselt minu kõrval, sest ta peab ju olema, ta ei saa ennast ära tappa, sest ta ei kirjuta, sest lugu ei tule. Mina läheks niimoodi hulluks, minu töö (see ametlik, see, millest tiksub minu üliaeglane 1200eurone pension) annab mulle vabaduse mitte kunagi mõelda, et ma ei ole vajalik. Võib-olla just see vajalikkuse taju või tajumatus, teebki meid ühiskonna orjaks. Teeb Luuletajast - luule orja või orika. Luule sööb ta ära, süsteem tõmbab ta enda kopsudesse ja kaotab.

Sellest perifeersest nähtusest, nagu Luuletajast pärast luuletamist suure tähega luuletamist, mitte valetamist, ei räägi keegi. Lihtsalt tõdetakse Anton Suurkase auhinna väljaandmisel, et ta kirjutab palju, aga kui ta ei oskagi midagi muud teha, kui luuletada ja esineda, siis mis ta tegema peaks. Luuletamine ei ole paraku sama, mis maaliminegi, laulminegi (mine või koorilauljakski), pillimängimine (mine või kohalikku pubissegi klimberdama või mängima), luuletada ei saa avalikult, kogu aeg, kõigile. See on midagi, mida justkui tehakse enne seda, kui saadakse kellekski teiseks. Kellekski päriskirjanikuks või ajakirjanikuks või dramaturgiks või jumalteabveel kelleks. Luuletaja ei ole vääriline olema eraldi kirjandusteadlaseks olemisest. Aga kas nii on ja kuidas tegelikult on, on ikkagi parasjagu küsitav.

Kas Kaur on üleluuletav Luuletaja, kes ei oska oma eluga muud pihta hakata, kui ainult luuletada? Selline küsimus kerkis mul pärast Nüpli kirjandusseminari, mis kahepäevaselt rääkis päris paljusid asju lahti.

Vatnii

Johannstraussameerika.
Nii palju pole isegi oma töö juures lobisenud.

Permanentse lobapidamatusega käib kaasas kaks asja:
a) väsid ära
b) inimestel (ja sul endal ka) on igav sinuga

Mina kannatan aegajalt permanentse lobapidamatuse all. Räägin kõigest kõigiga ja tegelikult eimillestki. Ja pärast tunnen piinlikkust, sest ma ei ole kuulanud, mis teistel endast on rääkida. Siuhke kokkuvõte Nüplist. Nii et aia.

*
Tänahommikune kohvikukülastus lõppes ajakirjaga Mood. Xenia Joost kirjeldas kasuaalseid riideid ajakirjas Mood, mina olin šokis, minupoolest oleks võind rääkida lihtsalt juhuslikest aksessuaaridest, ei räägib kasuaalsetest. Olgu nii. Eksplitsiitselt ebanormaalne. Implitsiitselt. Igal juhul kuidagi kummaline on neid sõnu vaadelda moe kontekstis. Nad kaovad kuidagi enda sisse ära ja naeratavad või tuleks öelda, et irvitavad oma kohalolus rahulolevalt nagu kurjad needused tühjusest otse minule näkku.

Kehalisusse kadumine

Kehalisusse kaduda. Saada endale uus nägu või tegumood. Olla keegi hoopis teine. Noli me legere, mu kullake, noli me legere. Surm summutab unistused, aga ometi midagi jääb. Lõpp lammutab sõnamised, aga ometi midagi jääb. Kui kassist saab salavimm ja mehe endisest naisest üks õuduste unenägu, siis kooldub miski hirmsaimaks, kui oleks oodanud.

Karta ei tasu. Armastada ehk.

Kehalisusse kaduda. Sellesse, miks juuksed keerduvad peas ainsaks lugudemasinaks, sest kõik muu on hetkeks kaotanud mõtte. Ära loe minu mõtteid, ära loe minu sõnu, seda see vaene ja endasse kinni jäänd naine sult palub. Ega ma ei oskagi alati öelda, kust lõpeb piir minu ja selle maailma vahel, kus kõik naised on ilusad, targad ja oskavad sõnuda maailma suurimat armastust välja, ilma et nad ootaksid, et kõik mehed oleks ühtmoodi tugevad. Nad ei ole.

Väsimuse etteheited

Kardad sa külma? Valusat? Ega eriti ei karda, aga mingit sellist tuliotsekohest nõudmist kardad küll. Olgu see klientidelt või oma sugulastelt. Naine nõuab, nõuab, nõuab, tähelepanu, armastust, seda, et sa teda näeksid. Näed ka. Saab kõik ja selle ka mida ta ei tahtnud. Lükkab eemale.

Järgmisel nõudmisel või etteheitel lagunevad mu silmad tema silmadesse ja ta naeratab ettevaatlikult, sest teab, et ta on midagi valesti teinud. Ja mina saan aru, et olen väsinud. Homme jälle töö.

Midagi on tähtedes viltu

Hullumeelne päev täna.
Hullumeelne.

Tähendab, kui ma naisele sõbranna sünnipäevakingituse soovitust annan, siis seisame loomulikult ka pshühholoogia letis. Väga tore on seista. Seal on selline alaliigitus nagu erootika. Mina räägin Daniel Kahnemanist ja onu erootikariiuli juures räägib, et sõbrannadele tuleks kindlasti kinkida allahinnatud seksiraamatuid, et naised mõtlevad küll, et nad oskavad, aga alati tasub juurde lugeda. Naine punastab. Mina ei oska enam punastada ka, hommikul pidi ühele tissiraamatut otsima.

Pluusimaania

Kui Maria Nastjaga kohtus, oli ta viiene. Mitte pikem ega väiksem, kui tavalised tüdrukud, vaid täpselt sama pikk ja täpselt sama blondide juustega. Nastja oli juba lapsena pisut arusaamatu. Kogus igasugu träni ja teatas maailmale, näiteks emale: "Ei, seda pluusi ära visata ei tohi. Sellega olid sa õnnelik."

Ema seisis nagu puuga pähe saanud ega mõistnud midagi kosta. Aasta siis oli 2000. Pluuse oli. Kui mitte tavalises poes, siis mõnes humanitaarabipoes ikka, mida Võru linnas oli vähemasti kümme tükki. 

"Mind sa ära ju ei viska," küsis Nastja. Ema ütles, et ei viska jah, "No siis ei tohi sa oma õnne ka ära visata." 

Isa Nastjal polnud, aga kuidagi imekombel suutis ta tunnetada oma ema lihastes ja mõtetes inimeseks olemise rõõmu. Ja ta teadis, et ema ei jää üksi, eriti kui ta vanu koledaid pluuse alal hoiab. Kusjuures Nastja jaoks polnud pluus üldse kole. See oli lausa ilus. Kõikidele pluusidele tüdruk nii kirglikult ei reageerinud. Mõnele uuele riietusesemele reageeris ta aga teatava üleolekuga, et kust ema küll selliseid asju leiab. 

"Emm, kassa tead, et selles tapeti eelmisel aastal üks väga imelik naine ära." 

Ei, vot selliseid asju ema ei teadnud. Tapeti ära? Miks? Kust Nastja seda teab? 

"Miks sa niimoodi arvad?"

"No, vaata, sa ei näe või?"

Naine vaatas juhmilt kuhugi pluusi kohale. 

"Mida ma nägema peaks?" küsis ta oma ninatargalt tütrelt.

"Ta soovitab sul see pluus ruttu ära visata, see kutsub ainult hädasid kaela. Temale kutsus."

Ema raputas pead. Ega siis alati ei pea oma tütre fantaasiatega kaasa minema.